20210819-1838
Asko Korpela: MyeBooks Reviews in Language order
Menu o Time order o Genre order o Book order o Language order
AjkPaperBooks:
123 o abc o lan o gen
I usually write the summary in English and use Google Translate for other languages. Expose after correcting the machine language blunders. G translates excellently not only into and from Finnish.
01. English 19402. Estonian 1003. Finnish 15404. French 905. German 1006. Hungarian 25
07. Italian 1708. Polish 509. Portuguese 410. Russian 9611. Spanish 1412. Swedish 12
Reviews Total 550

MyeBooks Reviews in Estonian

1. DK: The Literature Book: Big Ideas - Kiirtee kirjanduse lugemiseni
eng
695202104184*
2. FrevertHaupt: 19. SAJANDI INIMENE - Üks olulisemaid ajalooraamatuid
est
337202103025*
3. Laaneots: Minu Setomaa - Setomaa - Veel üks Leviathan!
est
248201911065*
4. Ojamets: First method languages - Hämmastavalt leidlik keelejuht
eng
65202103135*
5. Rotko: Armas Amalie - Terve viie tärni raamat
est
185201911115*
6. Rotko: Kass nimega Jossif - Veel üks lemmik Rotko
est
254202002205*
7. Tammsaare: Tõde ja õigus 1 - Eesti parim
est
477201601085*
8. Tammsaare: Tõde ja õigus2 - Kooli mäletused
est
466201604074*
9. Tammsaare: Tõde ja õigus 3 - Väga sünge lugu
est
407201607154*
10. Tammsaare: Tõde ja õigus 4 - Madala toonides abielu draama
est
217201609085*
1. Book eng, summary: ajkNotes, available: ama

DK: The Literature Book: Big Ideas****

Kiirtee kirjanduse lugemiseni

See kirjandus on minu kuues revolutsiooniline DK suurte ideede raamat pärast filosoofiat, poliitikat, majandust, usundeid, matemaatikat. Filosoofia, mida olen majanduse õppejõu (professori) pensionile minekust hoolega õppinud viimased 20 aastat. Nii et eeldasin, et nendel kahel erialal oleksin õppeaines nii hästi kursis, et ei saanud palju uut õppida, vaid ainult kontrollida, mida see sisaldab, mis veel. Kuid ma olin üllatunud: õppinud palju uusi asju, mis olid nii hästi esitatud, ennekõike pedagoogilises mõttes. Sajad, võib-olla tuhanded sisemised ristsidemed muudavad need DK-raamatud suurepärasteks õpikuteks, entsüklopeediateks, populaarseteks valgustusvahenditeks nii võhikutele kui ka professionaalidele. Ma ei eeldanud, et suudan piisavalt matemaatikat seedida või aru saada, kuid üllatasin taas. Välja arvatud ainult mõnedel juhtudel, kui numbriteooria tõeliselt sügavad pähklipurejad olid, tundsin end pelgalt pealtnägijana. Selle asemel leidsid kindlad alused sellele kitsale, kuid olulisele matemaatikavaldkonnale, mille olin õppinud kahekümne aasta jooksul loengute pidamise ajal ning õppisin endale matemaatilist majandusteadust, diferentsiaal- ja integraalarvutust ning majanduslike ja ökonomeetriliste mudelite dünaamikat. Poliitika ja religiooni mõistmisel pole raskusi, ehkki nende asjadega puutub kokku vaid igapäevane elu. Ma ei oodanud nii neutraalset ja tasakaalustatud teksti sellise sentimentaalse teema kohta nagu religioon. Fantastilised värvilised detailid. Lõpuks jõudsin oma lugemiskogemustest rääkides nimetada oma kolm lemmikreligiooni, millest kaks olid mulle enne DK Religioonide lugemist tundmatud.
Siiani teiste DK-raamatute kohta, mis kõik väärivad minu hinnangul viit tärni. Aga kuidas on kirjandusega? Lõppude lõpuks olen innukas lugeja - ja rumal statistik -, kes on koostanud loetelu kõigist tuhandetest raamatutest, mida olen viimase 55 aasta jooksul lugenud, ligi 1000 paberraamatut, mille hinnang on 1-3 tärni, ja nüüd üle 200 e-raamatu 1–5 tärnise skaala ja rohkem kui 130 arvustusega keelte õppimiseks, mis on e-raamatute abil nii lihtne ja meeldiv. Jällegi pole asjaliku mõistmise raskusi. Esimene osa, esimesed 500 lehekülge, kõik tuntud klassikud, mida on vürtsitatud paljude pealkirjade järgi, tekitades soovi omandada ja lugeda, ok, tutvustades žanriklassifikatsiooni mõningaid jagunemispõhimõtteid. Kuid siis, viimane osa, ajalugu alates 1900. aastast, üldiselt, muidugi, muidugi paljude eranditega, inspireeris ja ei inspireeri mind, langedes tähed viie asemel nelja peale. Modernism ja postmodernism pole minu nõusolekut omandanud. Olen proovinud mõnda, kuid kogenud kibedaid pettumusi isegi üldise imetlusega sündmuste korral. Siit leian sobiva konteksti väljendada oma laialdast erimeelsust Nobeli komiteega. Alates Joyce'ist, Gárciast, Llorast ja teistest, kes pole koolis õppinud aine- ja predikaatlauseid ning kirjavahemärke. Samuti süüdistan ägedalt Nobeli komiteed selles, et ta ei andnud hinda meie Mika Waltarile tema Sinuhe või Eesti meistri Jaan Krossi eest. Minu lemmikud on raamatud, milles käsitletakse dokumentaalset lähenemist väga erinevale inimelule, ajaloole, teadusele, romantikale, igapäevaelule. Selle asemel ei mingit scifi, ei sõda ega vägivalda.
Need kirjanduse ajaloo suured ideed, neli tärni.
2. Book est, summary: ajkNotes

Ute Frevert ja Heinz-Gerhard Haupt: 19. SAJANDI INIMENE*****

Üks olulisemaid ajalooraamatuid

Geniaalne idee ajalooraamatust: muljetavaldav kogum ekspertkirjanikke ja nende taga tohutu hulk teadmisi. Kuid häbiväärselt täiesti ära rikkunud, kasutades täiesti armetut lugejat. - Või ei oska ma seda korralikult kasutada.
Mis iganes, ma keen vihast! Kuidas saate kasutada lugejaprogrammi, mille nimi ei vääri mainimist, mis ei võimalda teha lugeja märkmeid lõikelauale? Täiesti kujuteldamatu: lugemise ja õppimise takistamine aga mitte edasitoimetamine. Kas peaksin ostma paberversiooni, skannima ja lugema siis korralike märkmete tegemistega? Pole tundmatu kogemus.
Apollo: kuidas oleks kasutada PDF-i? Minu peamine eesmärk pole mitte ainult ajalugu, kui see on üks põhiteemasid, vaid keelte õppimine. Sõnaraamatu kasutamine ja idioomide märkmete tegemine. Sellisel juhul pole võimalik. Isegi kui hiilgavalt ladusad tõlked eesti keelde. Ainult meditsiini peatükis ei tekkinud vett suhu. Pole enam eesti keelt, pole enam Apollot, kui pole korralikku lugejaprogrammi!
Siiski pole küsimus vähem kui viiest tärnist. (improved G translation)
3. Book est, summary: ajkNotes

Annela Laaneots: Minu Setomaa*****

Setomaa - Veel üks Leviathan!

Lõpetasin just Shakespeare'i päevil Thomas Hobbesi kuulsa klassika Leviathani kirjelduse ja kirjelduseta eksisteeriva rahva filosoofia. See Laaneotsa Setomaa on veel üks rahvuse Leviathan, kirjeldus ja filosoofia, mida formaalselt ei eksisteeri, kuid tegelikult eksisteerib tänapäeval, päris rahva miniatuur ning selle territoorium ja elu sellel. Austusega kuulsa klassiku vastu pean ütlema, et Setomaa peksab Leviathani, kui Taavet kunagi peksis Goliati. Lihtsalt parem, see on kõik. Leviathan loodi pelgalt ajuharjutusena, Setomaa on tugev kogemus esimesest sammust viimaseni. Ainult et see pole päris rahvas, vaid 20-tuhandise rahva hõim ja isegi neist ainult 2-tuhandest on selle raamatu miniatuurse meistriteose kokkuvõte. Ja kes on leidlik kirjanik? Mitte vähem kui selle riigi kuninganna. Ta tõesti on. Ülembsootska on tema ametialane tiitel, mis tema staatuse ja tegevuse järgi otsustab, ning vastab Shakesperi aja kuninganna omale. Siin on tema riigi kaart

See, mida ma ütlesin, pole iroonia, vaid konkreetne tõde. Olen isegi seda kohta külastanud, tõsi, ilma et oleksin sellest olnud teadlik. Tõelise vaimustusega olen nüüd sellest lugenud mitmekülgset, tasakaalustatud ja hästi kirjutatud lugu. Hindamisel on väärt kõiki viit tähte.
4. Book eng, summary: ajkNotes

Ott Ojamets: First method languages*****

Hämmastavalt leidlik keelejuht

Alguses uhkeldab autor Ott Ojamets avalikult ja piiritlemata ning kiidab ta keeleõppemeetodit taeva kõrguseni. Ja äratab seega lugeja kahtlustuse - ja äratab lugeja tähelepanu, võib-olla tahtliku triki, mis on hästi kooskõlas järgneva metoodiga. Mitte vähem kui liialdus!
Ja mis on meetod? Kasutajale valmistatud rätsepaülikond, mis on õmmeldud omatehtud toorainest! Kõige olulisem koostisosa: õpilase innukus. Pagana õpikute ja grammatikaga! Imitatsioon, tasuta tööriist kallite raamatute ja muude seadmete asemel. Aga äratus! Pole laisa mehe tee. Vastupidi! Tuumakraam kohe alguses, kuid täiesti näritav tükikaupa, kompaktsete bittidena, kuid ikka ja jälle, kuni meisterlikkuseni kordub.
Üsna varsti pidin loobuma: minu jaoks liiga kivine tee. Kuid samal ajal märkasin, et minu enda viisil on olnud palju praeguse meistri meetodi elemente. Kurat, grammatika, sõnad ja väljendid, mis on imetud nende looduslikust keskkonnast. Sõna paberile kirjutamine kuni õppimiseni. Olen seda teinud teadvustamatult, autor Ott teadlikult, kogunud elemendid meetodile, mis on revolutsiooniliselt lihtne, kuid veenev. Paljulubavad, kui neid järgitakse, isegi isiklikult kohandatud. Mida ma oleksin õppinud, kui järgida teadlikult meister Oti meetodit. Mul on olnud kõige olulisem potentsiaal, kustumatu innukas. Oma peagi 84-aastaseks saamiseni olen lugenud vähemalt ühte raamatut 21 keeles, tunnen end nagu mingi ameti Jack, mitte ühegi meister. Koolis on alati hea ja innukas keelte õppija, akadeemilises õppes rohkem ainepunkte keeltes kui tootmisaladel, kusjuures minu õppeprogrammi kuulub alati kuus keelt. Nüüd vaatan ja kuulen maailma teleris mitut keelt. Mõni keel olen õppinud hõlpsalt ilma juhendamiseta, kuid on viimase 25 aasta jooksul lugenud rohkem ungari lehti kui üheski muus keeles, kaasa arvatud soome keel, kuid mõnes Ungari telesaadetes ei suuda neid ideedest aru saada. Oh, need keeled ja keeleõpe, lakkamatu tee taevasse!
Ott Ojamets väärib oma geniaalse meetodi ja tasuta ülikompaktse raamatuga muidugi viis täis tärni.
5. Book est, summary: ajkNotes

Jorma Rotko: Armas Amalie*****

Terve viie tärni raamat

Terve viie tärni raamat! Pole vaja näksida ühtegi tunnust ega silmakirjalikult isegi liiga palju seksi nagu Vitsataipales. Kõik on piisavalt, mitte midagi liiga palju. Ainult ühel hetkel umbes poolel teel mäletan, et ärkasin kiirest lugemisest, sest ma ei suutnud detailset sugupuud jälgida. Ainus parandusettepanek on perepuude lisamine. Vähemalt on Romanovidel hõlbus juurdepääs, litsentsidest ma ei tea. Tänan edasi ja imetlen autori poolt kasutatud faktiliste teadmiste hulka ning oskust faktide ja väljamõeldiste tegemiseks sellist maitsvat kokteili, segu lugejale maitsmiseks. Huvitav oleks teada, mis ajal see võimalik on. Kas on olemas hiiglaslik raamatukogu, hiiglaslik mälu, superarvuti ... Minu kirjutiste faktid pärinevad tavalisest arvutist ja seega kogu maailmast. Juba neli aastat tagasi õnnestus mul viia terve oma biblioteek antikvariaati tohutu raamatute hulga juurde. Hea, kui ma ei pidanud midagi maksma. Umbes 30 sentimeetri raadiusel oma nina ees on nüüd kogu maailma teave, raamatud, raamatupoed ja raamatukogud. Raamatukogu ma viimati külastasin 60 aastat tagasi, raamatupood kümme aastat tagasi. Ikka loen keskmiselt kolm tundi päevas. Ma just lugesin eile neli, kui Amalia oli maiuspalaks ees.
Arvan, et mul on kõigil numbritel ligikaudne hinnaskaala ja see on tingitud minu statistilisest, stohhastilisest suhtumisest minu elus, mis asendab religiooni. Otin teadlikult omaks rohkem või vähem 60 aastat tagasi kui ma ülikooliõpingud hakkasin School of Economicsis. Mul tuli idee 1958. aasta suvel suvepraktika eelõppel töökaaslaselt, kes oli aasta aega õpet õppinud ja teatas, et tal on „juridiskt tänkesätt“. Statistiline mötlemisviis ja meetod sobib mulle. Selles on oluline omadus: ei ole tarvet täpselt teada. Mis iganes see on kirjutatud minu ajksioomites, millest ma ka oma tudengitele loenguid pidasin. Jah, ma leian selle veelgi oma arvutist.
Olen absoluut arve mees, ma muutan kõige numbriks (ja numbrid graafikaks), kuid siiski ajksiomissa hoiatan: ärge kasutage noore elu tarbetuid numberite kirjutamisse! Sama kehtib kirjutamise kohta: ärge häirige oma lugejaid ebavajalike sõnadega. Näib, et Jorma Rotko järgib seda juhist teadlikult või alateadlikult. Ma omaks tema ei ole enam või vähem kui Sibelukselt, kes väidetavalt ütles, et üks ei tohiks kirjutada kasutu märkmeid. Selle põhjal olen skeptiline ka praeguse väljamõeldise ja kirjanduse suhtes. Mulle tundub, et see on täis kirusõnad, sõnadest köige kasutumaid. Üks ​​andekas kurat-kirjanikust ma pidin loobuma ainuüksi sel põhjusel. Andsin ajalooraamatule lihtsalt madalama hinnangu, mitte rumalate sõnade, vaid kogu ülejäänud kasutuma teksti tõttu.
Noh, nüüd on liiga palju rõhku pandud sellele (kasutumatule), mida selles tekstis pole. Muide, ma ei saa selle raamatu üksikasjadesse niikuinii süveneda, kuid tänan pealkirja, ühte silmamuna, minu lugemise eest. Nii on see aeglastel ja unustatud lugejatel lihtsam. Ma ei kuuluta seda niimoodi just ise olev, kuid lugeja on alati tagasihoidlikumal positsioonil, kuna autor on kulutanud palju aega kirjutamisele, lugeja ainult on tutvustamas. See on piinlik asi, kui maailmakirjanduse kõige tipud karjuvad pealkirja järele. Vene klassikute jaoks on rumal Rooma nummerdamine pealkirja asemel. Aleksis Kivi 14 pealkirjata peatükki Seitsmes Vennas! Ja neile pealkirja lisada oleks ilmselt lihtne. Seetõttu kuulutasin selleks välja konkursi. Ühtegi osalejat pole ilmunud.
Lugedes mõtlesin, et oleksin valmis ostma Amalia paberkandjal raamatuna (midagi ei lugema), kui saaksin selle ülevaate selle juurde lisada, kuna tänapäeval on Amazonase kohta sadu muid arvustusi. Kõigist, mida ma täna lugesin, kirjutan. Kõik on korras, kui ma ei jäta mingit roppust. Hiljuti proovisin kepi peal jääd ja saatsin vene keelse sellest, mida lugesin vene keeles. Nüüd kõbas. Kaks eelmist ei töötanud, inglise keel oli hea. Ma kirjutan alati inglise keeles, välja arvatud nüüd see, soome keele eksperimendiks. Google tõlgib hästi, ehkki peaks aalati paranda teatud vigu, tõlkeid ühest keelest teise, välja arvatud soome ja soome keelest. Absoluutselt minu parim keeleõpetaja ja kokkuvõtete kirjutamine oleks minu lemmiktööks selle e-raamatu lugemises ja MyeBooks arhiivi üles ehitamises.
Üldreeglina põhjendan selle ülevaate lõpus väikese tarkusega lõppu antud tähtede arvu. See oli midagi, mida tuli teha kohe alguses. Nii et muidugi viis tähte ja vesi keeles Jorma Rotko järgmist raamatut oodates.
6. Book est, summary: ajkNotes

Jorma Rotko: Kass nimega Jossif*****

Veel üks lemmik Rotko

See on minu jaoks tingimusteta lemmikraamat ja lugemine, lahutamatu kogum fakte ja ilukirjandust, rohujuure ja üldine, privaatne ja sotsiaalne, hariv ja hämmastav teadmiste allikas. Ken Folleti klass tingimusteta viietärniraamat. Ainult vähesed autorid jõuavad minu edetabelis sellele tasemele. Selles konkreetses ulme žanris tahaksin mainida Mika Waltari, Jaan Krossi, Hararit, Pompejevit, Balašovit, Schainkmani ... Võimaluse korral tahaksin ja oleksin püüdnud lugeda nende autorite kogu lavastust. MyeBooksAbc
Mida ma peaksin selle Jossifi kohta ütlema? Tegelikult väga vähe, ilma et seda sõna-sõnalt korrata. Võib-olla jällegi öelge, kui palju selles sisalduvat faktilist teavet on. Enne selle raamatu lugemist ei teadnud ma pooled ajaloolistest faktidest Stalini kohta ja praktiliselt mitte midagi tema teest maailmatasemel juhtide tippu. Siin kirjeldatakse seda teed samm-sammult koos viidetega teistele Nõukogude juhtkondadele ja maailma juhtidele. Rotkole on tüüpilised rohked viited rohujuuretasandi igapäevaelule ja naistele. Ühes Rotko raamatus mäletan, et olin kritiseerinud teda seksuaalsuhete liialdamise pärast. Sel juhul pole selleks põhjust. Teine silmatorkav eripära on minu arvates raamatu lõpp, Stalini surm. Olen üsna kindel, et see pole pelgalt juhuslik flopp, vaid autori tahtlik nulltähtede valik, mille autor esindab meie kõigi ja kogu inimkonna arvamust kõigis meist.
Lihtne ära arvata Jorma Rotko hinnang viiele tärnile Kass nimega Jossifile.
7. Book est, summary: ajkNotes

Anton Hansen Tammsaare: Tõde ja õigus 1*****

Eesti parim

- Ja see ei ole vähe, kui on Luts ja eriti siis, kui on Jaan Kross!
Just hiljuti lugesin ühe kommentaare, et Tammsaare on kõige mainekam eesti kirjanik, National kirjanikuks mainitud. Minu silmis, mistõttu Eesti Aleksis Kivi. Mis oleks võrdne teistes riikides? Kes oleks Vene Kivi või Tammsaare? Jah, ma arvan, et Kivi kaasaegne Tolstoi oleks. Isegi kuigi minu jaoks on maailma kõige suurem kirjanik Dostojevski ja parim raamat Karamazovi vennad. Ah, nüüd ma pane märkuseks: (Seven) Brothers - (Karamazovi) vennad. Aga Tammsaarel Tõde ja õigus. Need äsjad, tõde ja õigus on jah kogu aeg kõnes, aga üldine joon on see sama nagu Seven Brothers ja Karamazov, ja nagu Sõda ja rahu. Aga Tolstoi Anna Karenina? Ma arvan, et üldse jah, aga areng positiivsest negatiivseks. Lugu sellest, kuidas tasakaal peab olema häving. Kui nüüd üldse Anna esialgust olukorda tasakaaluks võib isegi öelda.

Aga Tammsaare aruandes on selgelt eduaruanne tagasihoidlik algusest edasi areneda, aga siis pärast ka väheneda. Juba selles esimeses osas on teatud närbumine. Aga veel on kolm osa. Veel ei tea, mida selles mõttes ikka juhtub?

Võib hästi öelda, et Karamazovis toimub lõpus hävitamist, kuid Sõda ja rahus see vaikus ei ole tõesti, kuigi mõnes mõttes kangelaslikkus kuitub välja. Seitse vendas toimub ainult tõus, mitte kollaps, langust või dekadentsi.

Aga kuningad teistes riikides, keeldes? Kes, mis on joone progressiooni? Kas Rootsis Strindberg või Selma Lagerlöf. Järgmese Gösta Berlingi just lugesin. Tõsi, midagi sarnast pole nimelt mainitud: arengutee elus, aga mitte katastroofiga lõppemani nii selgelt kui Anna Kareninas. Aga Inglismaa ja inglise keeles? Dickens? Mis seega? Kindlasti nüüd Pickwick? Aga ka mitte Oliver Twist ja Nicholas Nickeby, mida järgmest ma ei ole lugenud. Elu muidugi, isegi nendes, aga mitte arengut tagasihoidlik heaolusse, kuid jääda samale tasemele, ainuld pool elu algusest lõppuni.

Aga Cervantes, mida paljud inimesed on nõus, et oleks kirjanikkude kuningaste kunigas. Mitte palju puudub kui ka ma oleks. Don Quijote lahkub kodust hulluses, perenaiselt saladuses imelise peegeldus ringile ja mineb tagasi voodisse, väsinud, hooldusse ja surmani. Üsna selged sugulust on Pickwickis, isegi kui see pole hullumeelsus, kuid on matkamine, ei metsad ja mäed mis on osa Quijotes siiski. Mitte hobuse tagaküljel, kuid kärul.

Ja veel teisi Tammsaare? Itaalia Manzoni Sposi, minu silmis muidugi arengu aruanne või Bachelli Mulino del Po, muidugi arenduse aruande. Aga Ameerika meistrid? Steinbeck? Kui sa vaatad Wikipedia, sa ei saa selgeks. Vähemalt sada meistrid tunnistab. Minu on Steinbeck ja Jack London, lähedal teine, ainult viis wiki. Aga mida Steinbeck? Jah, ma arvan Viha Viinamarjad. Hea. Ma pärast lugemist mõned tema sadalehekülgelised, võibolla Hiirtest ja inimestest, mõtlen, kuidas väike lehekülgedel meistrivõistlust on võimalik tõestada. Aga Saksa meistrid. Jah, minu jaoks on see Thomas Mann ja Buddenbrooks, ja mitte palju kaotusel Zauberberg, Magic Mountain.

Nüüd, millist maailma kirjanduse ülevaade vallandas mu peas Anton Hansen Tammsaare! See läks nüüd täiesti teine mõisahoonesse, välja Vargamäe raba ümbritsetust õuesse.
Kui ma Tammsaare hakkasin lugema, ma teadsin, jet see oleks ootuspärane korralik lugemisvara. Olin lugenud Tammsaare Kogutud teosed osa 17, see tähendab, et 17! ja see ei ole tema viimane viiesaja lehekülgne. Ma ei mäleta sisu eest, kuid see on kindlalt hea tekst. Kahju küll, polnud tookord veel et kasutatakse selle oma Amazon Kindle inspireeritud Review süsteemi. Kuigi see Tode ja Õigus pole Amazoni raamat, kahjuks ei ole ka saadaval Kindlesse, aga loen UB readeril sama moodi. Lõikepuhvri ja tabletid lööb suures karussellis laualt kõik eelnevad märkuse- ja õppevahendid üsna eredalt, kuid üsna konkreetselt keeleõpet, mis mul on päris pealmine eesmärk kogu lugemisel. Viimasel ajal olen just kahetses, et tal ei ole Eesti e-raamatud ja isegi Tammsaare spetsiaalselt olen oodanud. Jumal teab, kui kaua on juba olemas, kuid mitte Amazonis. Ka eesti keelt olen ainult vähe kasutanud kui on ka turismi poolt põhjustatud liikumispiiranguid. Pärast see kui ma Jaan Krossi lugesin, ainult kirjanik, kes ma kunagi kohtunud olen, õige ja isegi suur kirjanik. Ma arvan, et isegi Kross minu arvates jääda number üks Eestis. Rootsi Akadeemia suur häbi kuid ei andnud talle Nobeli preemiat, vaid igasuguseid eriala jälitavadel, mis ma ei hooli isegi nime rääkida, kuigi olen lugenud.

Nii siis Tammsaare eesti keel on minu pepeahuvi.Eesti keeles on ju võimalik lugeda ilma tegeliku keeleõpe, kui kolmandik iga raamatu teksti lehel on sama kui soome keeles aru, üks kolmandik samu sõnu, kuid veidi või täiesti erinev tähendus kui soome keeles; ainult ülejäänud täis heebrea. Tammsaare Sõnastik on eelmase sajandi maakogukondade sõnavara. Lihtne arvata, et mitte Googlesse pole jõudnud. Seetõttu on oma sõnastikus selles raamatus rohkem kui teiste sõnadega, ilma selgitusi. Õnneks on mul isikupära lihtsalt just see töö nagu see on, põllumajandus kärrikultuuri ajal, kui ma ise poeg- ja lapsepõlves kõige see töötasin, mida see raamatus on: süvendi kaevamine, suve töö, teravilja koristamise, hobuse töö. Ainult see kõrtsi elu oli jäetud täielikult kogemusest ära. See on minu enda kogemus, selletõttu olen sõnastikust rohkem kursis kui tulevane ja praegune lugeja. Ma ei tea, kuidas sellist teksti võib praegune lugeja üldse mõista. Kuidas isegi eesti linnaelu kulutatud tänapäeva lugeja.

Kas ma oskaksin eesti sõbraid provoseerida seisukohta võtta selle küsimusele: Kas saade aru Tammsaare kirjandusest? Ma ei tea, kuidas ma saaks keegi eesti sõber kasutada aega lugeda seda teksti. Ta on liiga pikk, kui ma püüan tõlkida eesti, jälestust omakorda nende pilku. Kuigi Eesti lihtsalt tekib, see on nii suurel määral soome viisiks, kuigi see ei ole emakeel, aga suurt sugu ometi. Ja vastab täielikult nende nõuetele: suur rõõm ja oluline uurida naabri keelt, viis vigatest. Kui see raamat oleks Amazoni, ma kirjutasin ka inglise keeles, nüüd mitte. Inglise keeles võiks aga parim hammustav olla ka eesti lugejale.

Lootusetu enam hakata kokkuvõte kirjutama see raamatu joonest. Las ta võitlema selle eest, et ma olen eessõnas teinud rubriigid, nagu kombeks ja ma lähen hoida mõnda muud osad on juba tehtud, kui kirjaniku poolelt pole tehtud. Sest peatükki on palju, et ma võiks öelda täpset arvu. Mõistuses on pikka aega võlunud 14. peatükk Kivi Seitse venda ülaääres. Tegelikult ma ei ole proovinud, kuigi mul Seitse venda on raamat, mis ma olen 16 korda, kokku 12 keeles, õppinud ja on minu kõige olulisem õppevahend üksikute keelte lugeda. Kas osaksin korralda konkursi? Lugejale ülaääres on minu arvates oluline vahend mõistmiseks. Sobiks kirjanikudele meeles pidada!

Ilma teiste viis tärni.
8. Book est, summary: ajkNotes

Anton Hansen Tammsaare: Tõde ja õigus2****

Kooli mäletused

Kindlasti polnud pettumus Tammsaare Tode ja õigus teine osa, kuigi see toimub täielik muutus keskkonnas. Maaelu, mis nii tuttavaks ise enesele esimese osa kokkuveos nimetasin, on nüüd täiesti tagapõhi, kui peategelane Indrek, naljakas eesti, julgen öelda, harilik eesti mõel, on muutatud kõikidel tuttavast ja üldisest nimest Henrik. Niisiis, väga erinevad on ka teistes keeltes: Heinrich, Henry, Prantsusmaa Henri, kes paistab tuttavalt, kuid kõike muud kui kõlab sellelt. Veel pähe tuleb Itaalia Enrico. Ilmselt ikka muidki on. Noh, see pole nüüd millelgi moel selle tööle võimsalt seotud, kuid autor mainib seosest ja ainult sellepärst ise sain aru.

Maaelu asemel on elu täielikult teisel teel, koolipoissi sammutes. Nii Indrekil kui ka minul, aga täielikult erineval kombel. Indrek oli koolis, nagu nüüd öeldakse 24/7, mina ainult 6/6, kuigi pole sellist öeldut näinud, tahab öelda: 6 tundi 6 päeva nädalas, muu aeg koolikorteris, ainult nädalavahetusel kodus. Viis aastad Hamina linnas, 45 km kodust, kolm järgmist aastat Karhulas, 65 km kodust Virolahti Hämeenkülas. Tähelepanu: Viro ja Häme. Viro arusaadavalt, Eestist vaadates teispool Soomelahe ja toelises ühinguses Võrumaasse: sügisel mõni barrel heeringast Virolahest Võrusse, mõni eesti neiu Virolahtisse. Kodukülas asus üks eesti 'ema', praegu on minu ödepoisil väga örne eesti naine, aga ilman kalu tootud! Noh, aga Indreku ja minu kooliajast on kõne.

Ei puudu värvi oma koolielust, kuid pole midagi võrreldes Indreki kogemusega. Indrek elas päeval ja öösel nagu mingi käsu all, natuke midagi, mida ma ise olin siis sõjaväebarakkides. Ei ole olemas sellist asja kooli ajal. Või nii hästi, õpetajad olid reaalsed isiksused või asutus, Indreki elus. See on sama, nad olid ka minu koolielus, kindlasti, aga mul oli õpetaja autoriteedi ainult koolis, mitte vaba ajal. See sai veeta mõlkuma järgi erinevalt Indrek. Aga ei ka mina elanud nagu "siga põllus" nagu soomes öeldakse, ja teiselt poolt, mitte ka Indrek päris täiskohaga õpetajade, enne muid koju firma omaniku, täieliku autokraatliku juhi all. Raha küsimustes, Indrekul olid täiesti käsitsi juht. Ma hoolitsesin minu enese, eriti mitte minu kooli direktor. Tegelikult olid väga sarnased, Härra Maurus ja maisteri Myyryläinen, olguki et järgmesel olnud absoluutselt mitte midagi teha minu raha asjadega. Milgi moel ei küsinud kui palju raha minu käes oli nagu küsis Indrekult Maurus.

Aga need tegelikud kooli asjud? Tammsaare töö ei ole ühtki sõna sellisest minu koolikäigu hoolikalt reguleerivast asjast nagu ajakava, kuigi ma arvan, et seal on midagi ajakava järgnes ka seal. Ja üsna selgelt ilmsiks täpne tööjaotus kõikide õpetajade vahel ka, kuigi tegelikult kõik õpetajad mainitud, ka mida ta õpetab. Jah, ma arvan, ju teemadki olid umbes sama seal ja siin: geograafia, ajalugu, jah kindlasti Indrekul ka matemaatika, mis minu ajal oli lihtsalt võtmetähtsusega.

Pilt selline, et Indrekul keeleõppe oli kõige olulisem. Mõistetav, kui Eesti veel väiksem keele alal ja veel kiinemas seoses suurte naabritega kui Soome. Venemaa kõik ühepoolne domineerimine pidevalt leitud. Meil ei Vene maast ega keelest räägitud üldse midagi, kui keel ei olnud isegi töökavas. Vene elu ja kultuuri austus oli Indrekul selge ja kõrge määr. Lihtsalt, ta on üks asi, mida minu kooli ajal oli väiksem sellest ajast kuni tänaseni, nüüd ma arvan ka Eestis, kuigi seal on vähemuses suur hulk venelasi. Mõistetav põhjusest pärit. Kuid Saksa ja tema kultuur oli tol ajal nagu kõigest Hitleri ajast hoolimatult ka hinnatud ja avalikult kõrgele rankeeritud. Tänapäeval ei sellised erinevused rääkida üldse midagi.

Indrekul polnud ühtki naisõpetajad, kuid mul oli peaaegu ainult naissoost õpetajad. Ja seal polnud Indrekul ka klassikaaslased tüdrukuid nagu minul. Aga jah noorpõlve armastusel oli Indrekul roll elus, mis oleks olnud juba suurem kui meil siin? Ma kahtlustan, et minu memuaarid jäävät vähemal kui Indreku, kui nüüd leian end mälestusteks aega, nagu tütred ägenenud hääletoonil kutsud mind kirjutama. Järjekordne teine asi: ärgem meenutas Indrek kooli viidetega spordi või muu füüsilise tegevuse subjektina. Mul seda ja veelgi olulisem oli osa vaba aega.

Igal juhul kõike ma kirjutan siin tõttu, on arusaadav, et see raamat, siis võib öelda, on lõiganud sügavale minu hinge, vähemalt nii palju kui isegi parimad tööd maailma kirjandust. Selles suhtes ainult Aleksis Kivi Seitse venda on võimeline Tammsaare Tode ja Õiguse koos konkureerida.

Ilma vähimagi kõhkluseta annan täis viis tärni.
9. Book est, summary: ajkNotes

Anton Hansen Tammsaare: Tõde ja õigus 3****

Väga sünge lugu

Alates selle raamatu ma ei teadnut ja ei saanud oodata nii madala toonides ajalugu. Esimeses osas Tõde ja õigus üldine idee on iseseisvus, minu arvates. Kangekaelne põhja talupoja sõltumatus, takistamatutena feodaalsest võlakirjust, sest see oli miski mujal. Vaim teises osas on vabaneda maa sidemeist intensiivse meeleharituse kaudu. Võiks, vähemalt ma võin, oodata, et autor oleks kuidagi võinud näidata kahe esmese osa arengu viljad. Aga ei, üldse mitte midagi sellist. Täiesti uus tee avati, revolutsiooni tee, reaalne oma julmas mõttes, nagu selgus kohe raamatu lõppu. Mitte õnnelik lõpp. Ei saa öelda, et see oleks olnud autori vaba valik. Ta kindlasti oleks hea meelega kirjeldanud üsna erinevad sündmuseid. Juhtus aga valikut aega, omakorda suur ratta pöördus ajaloos. Vene revolutsiooni viskas pori üle kõik head arengut kogu hiiglases impeeriumis, Eesti ja Soome hulkas. Need kaks said oma osa verevoolatusest, kuid siis lõpuks toibusid vannist ja sai koha maailma Sõltumatute Riikide Ühenduses. Aga see juhtus alles varsti pärast käesoleva raamatu, mis lõppes lihtsalt, et verevoolatusse, mille see raamatu kangelased sai oma osa. Niisiis, tee ja joon selles raamatus on madalamale, ikka madalamale, päris põhjani.

Neli tähte, mitte viis, sest liiga palju tuim lõigud revolutsiooniline sõnumad.

10. Book est, summary: ajkNotes

Anton Hansen Tammsaare: Tõde ja õigus 4*****

Madala toonides abielu draama

Küljelt autor ei vööri ees lugejaid. No õnnelik lõpp. Jällegi täiesti uus lugu, kus ainult peamine näitleja on sama Indrek Paas kui eelmisel kolmest osast Tode ja Õiguse. Aga isegi mitte tema isiksus on päritud selge ajaloo osald. Nad osutub abikaasa ilma tugeva teatri kirgi. Võiks siiski öelda, et ta on lojaalne abikaasa ja pere isa. Võistluseisse abikaasaga on ta suutnud säilitada üllatavalt rahulik positsioon ja praegu ootamatult üldised seisukohad.
Naine on täiesti erinev. Esiteks tema välimus on ainult nõrgalt seotud Indreku varasem eluga. Rohkem või vähem, ta näitab olevat langenud taevast. Ei alga algusest ka abielu, kuid on lapsi algusest peale. Pärast raamatu lugemist mul ei ole midagi mälestusi mehe ja naise örna suhetest. Karin, naine on kapriisne ja kirglik. Ta on kahtlane ja armukade suhet Indreku ja Tiina, perekonna neiu peale. Samal ajal on tal perekonnaseisu vastu suheteid noorem ja vanem meestega. Raha ja päritud vara on oluline tegur tema suhtumises abikaasaga. Ilma tema päritud maja abikaasa poleks midagi.
Lastel tundu olevat normaalne laste normaalne tundeid nii oma isa ja emaga ning veelgi lähedamalt neiu Tiinaga, kes on täiesti pühendatud tema oma teenija rollile. Tal on soojad tunded pere peaga, kuid ei tohi ületada piire sündsuse. Ta räägib mõnest salajasest, kuid mitte kunagi paljastab seda, vaatamata koduperenaise ahtrisse taotlusi. Kas see saladus oleks seotud peremehega, nagu Karin kahtlustab, jääb selgusetuks. Tiina peamine mure on jääda peresse ja ei visatatuks välja.
Ja milline on tulemus see draamas, mis näitab pilgud värviline 1920 aastade ühiskonna elus? Madala toonides kavalkaadis ei ole dramaatilisi pöördeid ei üles ega alla. Üldine tendents on veidi allapoole ja kulmineerub lõpus, millel on täielik leppimine pärast viie vastamata täppe tulistuse pärast. Aga siis ootamatult Anna Karenina moodi lõpuks naise viskab surmani trammi, aga naise poolt tahtmatult. See tingimata jätab lugeja suur küsimuse ette: miks? - Just autori kapriis? Trikk turunduse ja ratsutamine kuulusa kapteni tiival?
Neli tähti kui kõik teised kolmest osast.