Aleksis Kivi: Seitsemän veljestä

On joulu-ilta. 

  1. Seitsemän veljestä, Aleksis Kivi 
  2. Seitse venda, Eesti: F. Tuglas  
  3. A hét testvér, Magyarul: Képes Géza 
  4. Sju bröder, Svenska: Elmer Diktonius  
  5. Syv Brödre, Dansk: Kjeld Elfelt  (en ole vielä lukenut) 
  6. Die sieben Brüder, Deutsch: Andreas F. Kelletat  
  7. Seven brothers, English: Alex Matson  
  8. Les sept frères, Français: Jean-Louis Perret  
  9. I sette fratelli, Italiano: P.E. Pavolini o Testo intero 
  10. Los siete hermanos, Español: Úrsula Ojanen, Joaquín Fernández
  11. Cei Sapte Frati, Romina: Sica Alexandrescu (en ole lukenut) 
  12. Sep fratoj, Esperanto: Vilho Setälä 
  13. Semero Bratev, po-russki: E.G. Karhu
Väärää tietoa Kivestä
AJKlue-kie o AJKlue-tek o AJKlue-tit o AJKlue-123 o AJKbst o Kirjat

1997: Hyvää joulua! o  Häid jõulusid! o  Kellemes karácsonyt! o  Merry Christmas! o Buon Natale! o AJK kotisivu

Seitsemän veljestä, Aleksis Kivi, WSOY, Porvoo 1948, s. 158 

On joulu-ilta. Ilma on suoja, harmaat pilvet peittää taivaan ja vasta tullut lumi peittää vuoret ja laaksot. Kuuluu metsästä hiljainen kohina, teeri illastaa urpuisessa koivussa, tilhiparvi punoittavassa pihlajassa, ja harakka, männistön kärkäs neito, kantelee varpuja vastaisen pesänsä perusteeksi. Niin mökissä kuin komeassa kartanossa on iloa ja rauhaa, niinmyös veljesten pirtissä Impivaaran aholla. Ulkopuolella sen oven näet olkikuorman, jonka Valko on vetänyt Viertolan kartanosta joulun kunnioiksi pirtin lattialle. Ei tainneet veljekset täälläkään unohtaa jouluolkien kahinata, joka oli ihanin muistonsa lapsuuden ajoista. 

Mutta pirtistä kuuluu IöyIyn kohina kiukaan kuumilta kiviltä ja pehmeitten vihtojen hutkina. Ottavat nyt veljekset ankaran joulukylvyn. Ja koska viimein polttavan helteinen löylytys oli päätetty, astuivat he alas, pukivat päällensä ja istuivat levähtämään palkeille, jotka rahien verosta olivat asetetut pitkin seiniä. Siinä he istuivat, puhallellen ja vuodattaen hikeä. Loimottava päre valkaisi huonetta; Valko hinkalossaan rouskutteli kauroja, koska oli muistettu hänenkin jouluansa; torkkuen ja haukotellen istui orrellansa kukko; Killi ja Kiiski, leuat käpälillään, makasivat lähellä uunia, ja Juhanin polvilla kehräili entinen Jukolan vanha vesiharmaa kissa. 

Seitse venda, Eesti: F. Tuglas, Tallinn 1955, s 112 

On jouluõhtu. Ilm on pehme, hallid pilved peidavad taevast ja äsja tulnud lumi katab mägesid ning orge. Metsast kostab vaikne kohin, teder peab õhtust söömaaega urvalise kase otsas, parv siidisabu punetaval pihlakal ja männiku edev neitsi harakas kannab risu tulevase pesa jaoks. Nii onnis kui uhkes mõisas valitseb rõõm ja rahu, nõnda ka vennaste majas Impivaara raiesmaal. Selle ukse ees on näha õlekoorem, mille Valge on Viertola mõisast joulu auks põrandale laotamiseks vedanud. Ei võinud vennad siingi unustada jõuluõlgede kahinat, mis oli kauneim mälestus nende lapsepõlve aegadelt. 

A hét testvér, Magyarul: Rácz István & Képes Géza, 1984, 148 

Karácsony este van. Enyhe az idõ; az eget szürke felhõ, az erdõt, hegyet, völgyet frissen hullott hó borítja. Csöndesen zúg az erdõ, a nyíresben a fajdok, a piros bogyós berkenyefán a cinkék pompás vacsorát csaptak, a szarka pedig, a fenyves kíváncsi kisasszonya, apró gallyakat gyüjtöget fészke számára. Kunyhóban és kastélyban egyaránt öröm és béke uralkodik; öröm és béke honolt a testvérek hajlékában is, az Impivaara tisztásán. Az ajtó elõtt nagy halom zsúpszalma látható, melyet Valko szállított a Viertola-udvarházból karácsony tiszteletére a szoba padlójának takarójául. A testvérek itt sem tudták elfeledni gyermekkoruk legkedvesebb emlékét: a karácsonyi szalma zizegését.

A házból a forró köveken sistergõ gõz sziszegése s a lágy nyirfavirgácsok suhogása hallatszik. A testvérek ugyanis alapos karácsonyi fürdõt vesznek. Mikor aztán abbahagyták a forró gõzölést és leszálltak a padkáról, kényelmesen felöltöztek, és letelepedtek a széles gerendákra, melyeket pad helyett fektettek le a falak mentén. Ott üldögéltek egy ideig, szuszogtak, és csorgott róluk a verejték. A szobát égõ fenyõszilács világította be; a jászol elõtt Valko ropogtatta csöndesen a zabot, mert az õ karácsonyáról sem feledkeztek meg; fenn a gerendán álmosan bóbiskolt a kakas; Killi és Kiiski, állukat lábukra fektetve, a kályha mellett heverésztek, Juhani térdén pedig a hajdani Jukola-tanya öreg szürke macskája dorombolt. 

Végül aztán Timo és Simeoni feltálalták a vacsorát, a többiek pedig behozták a szobába a kévéket. Feltépték a kötelékeket, és szétteregették a szalmát a szobában; a padlóra úgy arasznyi vastagságban, a padkára azonban, ahol rendszerint estéjüket és éjszakáikat töltötték, még vastagabbra. Végre elkészült a vacsora: hét kerek kenyér, két fatál, teli párolgó medvehússal, és hatalmas kanna sör állt az asztalon. A sört maguk a testvérek fõzték, pontosan követve megboldogult anyjuk elõírását. Italuk azonban mégis valahogy erõsebbre sikerült a szokásos paraszti sörnél. Sötétvörösen habzott a sör a csöbörben, és aki egy kannával felhajtott belõle, kellemes szédülést érzett a fejében. Asztalhoz ültek a testvérek, és élvezettel nekiláttak a kenyérnek, húsnak, a kannában habzó sörnek.

Sju bröder, Svenska: Elmer Diktonius, Holger Schildts Förlag 1949, s. 149 

Det är julafton. Vädret är blitt, gråa moln täcker himlen och en nyfallen sno täcker berg och dalar. Från skogen hörs ett sakta sus, tjädern njuter sin kvällsvard bland björkens hängen, en flock sidensvansar i den rölliga rönnen, och skatan, talldungens flinka jungfru, bär i väg kvistar för att grunda sitt blivande bo. Såväl i kojan som i den ståtliga herrgården råder fröjd och ro, så ock i brödernas pörte på Impivaara sved. Utanför dörren ser du ett halmlass, som Valko julen till ära dragit från Viertola herrgård för att bredas på pörtets golv. Inte ens här kunde bröderna glömma julhalmens prassel, som var deras ljuvaste minne från barndomens tid. 

Men från pörtet höres ångans sus från rösets heta stenar och klatschandet av mjuka bastukvastar. Bröderna tar sig nu ett kraftigt julbad. Och när de äntligen slutat: det brännheta badandet, steg de ned, klädde på sig och satte sig att vila på plankorna, som de i brist på bänkar hade fogat in längs väggama. Där satt de, flåsande och utgjutande svett. En flammande pärta upplyste rummet; Valko i sin spilta knastrade på havre, ty man hade ihågkommit också hans jul; nuckande och gäspande satt tuppen på sin ås; Killi och Kiiski låg nära ugnen med tassarna under käken, och på Juhanis knän spann Jukolas gamla, vattengrå katt. 

Slutligen började Timo och Simeoni tillrusta kvällsvarden; men de övriga bar in kärvar. De lösre upp banden, bredde ut halmen så där kvarterstjockt, men ännu tjockare på laven, där de vanligen tillbringade sina aftnar och nätter. -- Slutligen var kvällsvarden färdig: sju hålkakor, två ekbunkar fulla med ångande björnkött och en stäva öl stod på bordet. De hade själva kokat sitt öl, noggrant följande sin mors metod vid bryggandet av denna dryck. Men de hade dock gjort der. starkare än vanligt bondöl. Svartrött skummade det i stävan; och slök du en kanna därav, så kände du liksom lite svindel i hjärnan. Så sitter de nu alla vid bordet, njutande av kött och skummande öl ur stäven. 

Syv Brödre, Dansk: Kjeld Elfelt, 1957, 139

Det er Juleaften. Vejret er mildt, grå skyer daekker himlen, og den ny-faldne sne skjuler bjerge og dale. Fra skoven hores en sagte susen; urfuglen spiser til aften blandt birketræets rakler, en flok silkehaler i den rodmende ron, og skaden, fyrrekrattets begærliSe jomfru, baerer kviste bort for at laegge grunden til sin kommende rede. Såvel i hytten som på den statelige herregård råder glæde og fred; således også i brodrenes hus på Impivaaras lysning. Uden for doren ser du et laes halm, som Valko til ære for julen har trukket lige fra Viertola-herregård; det skal bredes ud på husets gulv. Ikke engang her kunne brodrene undvaere den knitrende julehalm, som var deres herligste minde fra barndommens dage. 

Men fra huset horer man dampen suse fra ovnens ophedede sten og en klaskende lyd af blode baderis. Brodrene tager sig nu et grundigt julebad. Og da de omsider var fierdige med det braendende varme bad, steg de ned fra briksen, klaedte sig på og satte sig til hvile på de planker, der var anbragt langs væggene i stedet for baenke. Dér sad de nu, pustende og sveddryppende. En flammende spån oplyste stuen; Valko knasede havre i sin bås, for man havde heller ikke glemt hans jul ; hanen sad på sit sp;er, dosig og gabende; Killi og Kiiski lå taet ved ovnen med snuden på poterne; og Jukolas gamle, vandgrå kat spandt iJuhanis skod. Omsider begyndte Timo og Simeoni at tilberede aftensmåltidet, mens de andre bar neg ind. De lBste båndene op og bredte halmen ud på gulvet i et lag på sådan noget som en kvart alen, men et endnu tykkere lag på briksen, hvor de som regel tilbragte deres aftener og naetter. - Til sidst var aftensmaden faerdig: syv hul-brod, to egetries-fade med dampende bjornekod og en spand skummende ol stod på bordet. De havde selv brygget deres ol, idet de noje havde fulgt deres mors metode ved fremstillingen af denne drik. De havde dog gjort den staerkere end almindeligt bondeol. Rod-sort skummede det i spanden, og hvis du nedsvaelgede en kande af det, ville du ligesom fole dig lidt svimmel i hjernekassen. - Men nu sidder de allesammen ved bordet, nyder kodet og brodet og det skummende ol af spanden. 

Die sieben Brüder, Deutsch: Andreas F. Kelletat, Otava 1980, s. 147 

Es ist Weihnachtsabend. Die Luft ist mild, graue Wolken verhüllen den Himmel, und frischgefallener Schnee bedeckt Berge und Täler. Aus dem Walde tönt ein sanftes Rauschen, das Birkhuhn in der kätzchenbehängten Birke, der Seidenschwanz in der rötlichen Eberesche verzehren ihr Abendbrot, und die Elster, die neugierige Jungfer des Kiefernwalds, trägt Reiser fur das kunftige Nest herbei. In der Kate wie im prächtigen Gehöft herrscht Freude und Frieden, und so auch in der Hütte der Brüder auf der Impivaarahalde. Vor der Tür steht eine Fuhre Stroh, die Valko der Weihnacht zu Ehren vom Gutshof Viertola fur die Diele herbeigezogen hat. Denn auch hier konnten die Brüder nicht das Rascheln des Weihnachtsstrohs vergessen, das ihre schönste Erinnerung an die Tage der Kindheit war. 

Seven brothers, English: Alex Matson, Tammi 1952, 133

It is Christmas Eve. A thaw has set in, grey clouds cover the sky and the new-fallen snow hides the hills and valleys. A faint rustling is heard from the forest; the heath-grouse sups in a catkin-covered birch, a flock of wax-wing in a glowing rowan, and a magpie, greedy maiden of the woods, carries twigs for a foundation for her coming nest. In hut and glittering manor joy and peace prevail, and so it was in the brothers' cabin on Impivaara clearing. Just outside the door is a load of straw, drawn by Valko from Viertola Manor to deck the floor'in honour of Christmas. For even in the wilds the brothers would not forego that rustle of Christmas straw which was their most delightful memory from childhood's days. 

From the cabin the hiss of water on the oven's heated stones is heard, and the slapping of soft bunches of birch twigs. The brothers are taking a stern Christmas bath. And when at last the scorching steam-bath was over, they stepped down from the platform, dressed themselves and rested on the beams which lined the walls in place of benches. There they sat, exuding perspiration and puffing. A blazing torch illumined the room; Valko champed oats at his manger, for his Christmas too had not been forgotten; dozing and yawning the cock sat on his rafter; Killi and Kiiski, chin on paw, slept near the oven, and on Juhani's bnee the old, water-grey Jukola cat lay purring. 

Timo and Simeoni began after a while to lay the supper; the others lifted in the sheaves. They opened the bindings and spread out the straw to the thickness of a span, but on the platform, where they usually spent their nights, they spread it thicker. Supper was ready at last: seven round loaves, two oaken trenchers- of steaming bear's-meat and a pail of beer stood on the table. The beer they had brewed themselves, carefully recoliecting their mother's methods of preparing the beverage. They had brewed it stronger, however, than ordinary peasant ale. Dark red it foamed in the pail; and wert thou to swallow a can of it, thou wouldst not fail to feel a slight dizziness in thy brain. But now they all sit at table, enjoying the rneat and the foaming ale. 

Les sept frères, Français: Jean-Louis Perret, 1926, s. 101 

C'est la veille de NoëI ; l'air est doux, des nuages gris cachent le ciel, la neige récente couvre les montagnes et les vallees. On entend dans la forêt un faible murrnure, le coq de bruyere picore dans les bouleaux chargés de chatons, une bande de geais se régale sur un sorbier rouge et la pie, cette fille curieuse des bois, transporte des brindilles pour son futur nid. Dans la chaumière comme dans la ferme somptueuse, régnent l'allégresse et la paix, et aussi dans la cabane des frères à Impivaara. Dehors, devant la porte, on voit une charretée de paille que Valko est allé chercher à Vierlola pour couvrir le plancher de la chambre en I'honneur de la Noël. Même ici, les frères n'ont pu se passer du crissement de la paille qui était le plus beau souvenir de leur enfance. 

I sette fratelli,Italiano: P.E. Pavolini, Torino 1958, s 146 

È la vigilia di Natale: I'aria è dolce, nuvole grigie nascondono il cielo e la neve fresca copre le montagne e le valli. Si ode nel bosco un flebile rumore, il gallo cedrone cena nell'abete carico di gattucci, uno stormo di ghiandaie nel sorbo rossiccio e la pica, questa avida figlia del bosco, portano ramoscelli secchi per fabbricare il loro futuro nido. Tanto nella capanna come nella ricca fattoria è gioia e pace e così pure nella casa dei fratelli, sulla prateria di Impivaara. Fuori della porta si vede un carico di paglia che Valko ha portato dalla fattoria di Viertola per coprire l'impiantito della casa in onore di Natale. Nemmeno qui i fratelli hanno potuto dimenticare il rumore della paglia secca che era il piu bel ricordo dei tempi della fanciullezza. 

Los siete hermanos, Español: Úrsula Ojanen, Joaquín Fernández, Alfaguara 1988, s. 124 

Es la víspera de Navidad. El frío no es muy intenso, grises nubes cubren el cielo, y las montañas y los valles se hallan tapizados por la reciente nevada; del bosque llegan suaves rumores, el gallo-lira picotea los jugosos brotes de abedules, una bandada de currucas devora las hojas del serbo rojizo, y la urraca, la ávida hija del pinar, transporta ramitas para su futuro nido. En la casa y en la magnífica granja reinan el contento y la paz, que también se hallan presentes en la cabaña de Impivaara. Junto a la puerta hay una carga de paja que Valko ha traído de la granja de Viertola para cubrir el suelo de la sala, como se requiere en Navidad. Y es que los hermanos no han podido olvidar el más bello recuerdo de su infancia: el chasquido de la paja seca. 

Cei Sapte Frati, Romina: Sica Alexandrescu, 1947, 115

E ajunul Crãciunului. Aerul e blînd, nori cenusii acopera cerul, zäpada proaspätä s-a asternut pe munti si pe vai. Din pädure se aude un freamat usor, cocosul salbatic piguleste prin mestecenii încarcati de mîtisori. un stol de gaite se îndestuleaza cu scoruse rosii, iar cotofana, aceastä fiica ciudata a pädurii, isi cara râmurele pentru viitorul ei cuib. In colibe ca si pe la fermele bogate, domneste pacea si buna dispozifie ; la fel si in coliba fratilor de la poalele muntelui Impivaara. In dreptul usii. afara. se vede o incarclturl de paie. pe care a carat-o Valko de la Viertola si care serveste sa acopere podeaua odaii. în cinste.z sarbgtorilor de Craciun. Fratiin-au vrut sa se lipseasca nici de asta datg de cea mai dulce amintire din copilaria lor: trosnetul paielor. 

In coliba se aude suieratul aburilor ce se ridica de pe pietrele infierbintate ale caminului si bataia cracutelor de mesteacan. Fratii îsi iau baia de Craciun cu toata constiinciozitatea. Dupa ce aburii s-au risipit, se dau jos de pe trepte, se imbraca si se asaza pe lavitele ce tin loc de banci de-a lungul perefilor. Se întind si rasufle si sa transpire. O scindurica aprinsa lumineaza încaperea. Valko rumega ovgz ln despartitura lui, caci este Cråciun si pentru el. Cascind sí mofaind. cocosul se catarl pe grinda lui. Kitli si Kiiski dorm Iînga soba. cu botul pe labe. iar pisiaa bairina de la Jukola toarce pe genunchii lui Juhani.

Sep fratoj, Esperanto: Vilho Setälä, 1947 s. 118

Estas la kristnaska vespero. La vetero estas milda, grizaj nuboi kovras la ielon kaj us falinta neo tegas la montojn kaj valojn. Adigas el arbaro mallata susurado, tetro vespermanas en buronhava betulo, bombicilaro en rue lumanta sorpo, kaj pigo, la fiera fraulino de pinaro, portadas branetojn por sia estonta nesto. En kabano same kiel en pompa bieno regas ojo kaj paco, tiel anka en la domo de la fratoj sur la deklivo de Impivaara. Ekster ia pordo vi vidas aron de pajlo, kiun Blanko trenis el la bieno Viertola por kovri la plankon de la domo je honoro de kristnasko. La fratoj ne povis e i tie forgesi la susuradon de kristnaskopajlo, kio estis ilia plej bela memoro el la infantempo. 

Semero Bratev, Po-russki: E.G. Karhu, 1961 Leningrad  [ Näpäytä tekstiä ]

Väärää tietoa Kivestä, HeSa, Kuukausiliite 94-01-08 

Kuukausiliitteessa purskahtanut keskustelu vahvistaa käsitystä siitä, että vain makuasioista viitsitään kiistellä. Suvi Ahola esitti provosoivan näkemyksensa Tuntemattomasta sotilaasta. Keskustelijat provosoituivat. 

Harva kai huomasi, etta Ahola ei käynyt Linnan kimppuun silkkaa ilkeyttään, vaan jatkoi lehden aloittamaa sarjaa. Siinä arvioidaan klassikoita uusin silmin. 

Kun sarja alkoi Seitsemän veljeksen arviolla (20/93), ei kukaan älähtänyt julkisesti. Tätä teettää kirjan ikääntyminen: kenenkään vanhin sisko ei ole ollut Aapon vaimon ns. esikuva, Timon ruskeanahkainen puoliso ei ole lukijan mummon emäntäkoulukaveri. 

Antti Majanderin Kivi-kritiikki tekee vääryyttä eräille Seitsemän veljeksen henkilöille. Näin Majander kertoi veljeksista: "-- he ovat saaneet risteikseen pahansisuiset vaimot. Juhani suorastaan ryövätään aviosäätyyn, Eerolta naimiskauppa onnistuu parhaiten." 

Tuo ei ole tulkintaa, tuo on väärää tietoa. 

Onnistuneesti nainut Eero tosin istahtaa loppuluvussa penkille vaimon viereen. Se on ystävällisyyttä, jota hän on harvoin osoittanut, sanoo Kivi. 

Lauri joutuu kyllä lujalla äänellä komentamaan toraisaa emäntää, ennen kuin tämä tokenee. Timo saa jykevin kourin annettuja tukkapöllyjä ja korvapuusteja Kuokkalan Ullalta, ja paljon pitää hän kuitenkin vaimostansa. 

Mutta Juhani on aviosäätyyn suorastaan ryövättynä kyyneliin saakka onnellinen. Aapon vaimo on sievä ja kaikin tavoin kiltti nainen, lauhkeamielinen vaimo. Ja Tuomaan puoliso on uljas hämäläisemäntä: salskea, vakava, keltapalmikkoinen, vilpittömästi Jumalan-pelossa elävä, jalo ja laupias. 

Miksei siis kukaan riidellyt Antti Majanderin uustulkintaa vastaan? Voisin keksiä useita syitä. Yksi on se, että tosiasioista ei kannata kiistellä. 

Kaisa Neimala, kriitikko, Imatra 

Asko Korpela 20001129 (19971121) o o AJK kotisivu

19990311-59 o 20001129-416