Ajk kotisivu TwinBook o MainMenu

Aleksis Kivi: Seitse venda
Aleksis Kivi: Les sept frères

Lugu 01 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
01001
Top
Jukola talu, Lõuna-Hämemaal, seisab ühe mäe põhjapoolsel rinnakul, Toukola kiila lähedal. Selle ligem ümbrus on kivine nõmm, kuid allpool algavad põllud, kus, enne kui talu lohakile jäi, lainetas terarohke vili. Põldude all on ristikuääreline niit, mida lõikab vingerdav oja; ja rikkalikult andis see heina, enne kui sai küla karjamaaks. Muidu on talul avaraid metsi, soid ja tagamaid, mis olid talu esimese rajaja hoolitsemise kaudu selle osaks langenud juba endiste! aegadel, suurel maajagamisel. Hoolitsedes rohkem järeltulijate kasu kui oma heaolu eest, võttis siis Jukola peremees oma osaks tulest põletatud metsa ning sai sel teel seitse korda enam kui tanaabrid. Kuid kõik tulekahju jäljed olid juba ammu tala piiridest kadunud ja paks mets asemele kasvanud. — Ja see on nende seitsme venna kodu, kelle elujuhtumistest tahan nüüd jutustada. La ferme de Jukola est située sur le versant septentrional d’une colline, près du -village de Toukola, dans le sud de la province de Haime [Le Haime (Tavastland) est une des provinces de la Finlande ; il est habité par une des grandes tribus finnoises.]. Elle est entourée de terrains rocailleux, mais en contre-bas s’étendent des champs sur lesquels, avant que la propriété fût tombée en décadence, ondulaient de lourdes moissons ; au delà des champs commence une prairie de trèfle, coupée par une rigole sinueuse ; autrefois, elle produisait du foin en abondance ; maintenant, elle n’est plus qu’un pâturage pour les troupeaux du village. Le domaine possède en outre de vastes forêts, des marécages et des essarts que le premier maître de la ferme sut se faire attribuer jadis, lors du grand partage des terres, grâce à son intelligente conduite. Plus préoccupé de l’intérêt de ses descendants que de son propre avantage, il se contenta pour sa part d’un énorme arsin et reçut de cette façon sept fois plus de terres que ses voisins. Les traces de l’incendie disparurent bientôt et des bois touffus poussèrent à leur place. — Tel est le domaine des sept frères dont je vais à présent raconter les tribulations. 01001
Bottom
01002
Top
Vennaste nimed vanemast nooremani on: Juhani, Tuomas, Aapo, Simeoni, Timo, Lauri ja Eero. Neist on Tuomas ja Aapo kaksikud ning samuti Timo ja Lauri. Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat, aga Eero, kõige noorem, on vaevalt kaheksateist päikese ringkäiku näinud. Keha on neil tugev ja õlgadest tüse, pikkus parajalt suur, välja arvatud Eerol, kes on veel väga lühike. Pikem neist kõigist on Aapo, kuigi sugugi mitte kõige turjakam. See viimane eesõigus ja au on Tuoina päralt, kes on õlgade laiuselt otse kuulus. Iseärasus, mis neile kõigile ühiselt omane, on nende ruske nahk ja kanged kanepikarva juuksed, mille karedus on eriti Juhanil silmatorkav. Les noms des frères, de l’aîné au cadet, sont : Juhani, Tuomas, Aapo, Simeoni, Timo, Lauri et Eero [Jean, Thomas, Abraham, Siméon, Timothée, Laurent et Eric.] ; Tuomas et Aapo sont jumeaux, ainsi que Timo et Lauri. Juhani, l'aîné, a vingt-cinq ans ; Eero, le cadet, n’a guère vu que dix-huit printemps. Ce sont de solides lurons, carrés d’épaules, de taille moyenne, sauf Eero qui est encore très fluet. Aapo est le plus grand, mais il n'est pas le plus robuste : cet avantage et cet honneur appartiennent à Tuomas, réputé pour la largeur de ses épaules. Un trait qui leur est commun à tous est leur teint foncé et leurs cheveux raides, laineux comme le chanvre, et dont la rudesse est surtout apparente chez Juhani. 01002
Bottom
01003
Top
Nende isa, kes oli vali ja kirglik jahimees, tabas paremas elueas äkki surm, kui ta vihase karuga võitles. Mõlemad, nii metsaott kui mees, leiti siis surnuina, lamamas teineteise kõrval verisel maal. Kurjal kombel oli mees haavatud, kuid ka kiskja kurk ja külg nähti olevat pussiga lõhutud ning rind valusa püssikuuliga läbistatud. Nii lõpetas oma päevad tugev mees, kes oli enam kui viiskümmend karu surmanud. — Aga oma jahiretkede pärast jättis ta tööd ja toimetused talus hooletusse, mis ilma peremehe juhatuseta pikkamisi lohakile läks. Ei kõlvanud ka ta pojad kündma ega külvama, sest nemadki olid isalt pärinud sama põleva kire metsloomade püüdmise vastu. Nad asetasid loksusid, raudu, silmuseid ja tegid tedre-aedu lindude ning jäneste hukatuseks. Nii kulutasid nad poisikesepõlve aja, kuni hakkasid tulelukupüssi tarvitama ja usaldasid karule laanes läheneda. Leur père, qui était grand chasseur, trouva la mort dans la force de l’âge, en luttant avec un ours furieux ; on les découvrit tous deux, l’homme et le seigneur des bois, étendus morts côte à côte sur le sol éclaboussé de sang : le chasseur fort mal arrangé, le fauve avec le cou et les flancs lacérés à coups de poignard et la poitrine percée par une balle précise. Ainsi périt ce vigoureux paysan qui avait abattu plus de cinquante ours. Mais ses parties de chasse lui avaient fait négliger son travail et son activité dans la ferme qui, privée de sa direction, se délabra peu à peu. Ses fils, qui avaient hérité de sa passion violente pour la poursuite du gibier, ne s’intéressaient pas davantage aux labours et aux semailles. Ils fabriquaient des pièges, des trappes, des pipeaux et des collets pour le plus grand dam des oiseaux et des lièvres. Ils passèrent ainsi le temps de leur enfance, jusqu’au jour où ils commencèrent à manier des armes à feu et se risquèrent à attaquer l’ours dans la forêt. 01003
Bottom
01004
Top
Ema püüdis neid küll noomimise ja nuhtlusega tööle ning virkusele sundida, kuid nende kangekaelsus oli kõigile neile katseile paindumatuks takistuseks. Ta oli muidu tubli naine; oli tuntud ta õige ja otsekohene, vahest pisut järsk iseloom. Tubli mees oli ka ta vend, poiste mõnus onu, kes oli noorpõlves vahva meremehena kaugetel meredel purjetanud, mõndagi rahvast ning linna näinud; kuid viimaks kaotas ta silmanägemise, jäädes kottpimedaks, ja kulutas Jukola talus oma elu pimedaid päevi. Voolides käsikaudu kulpe, lusikaid, kirve-värsi, kurikaid ja muid majariistu, vestis ta siis õepoegadele lihti muinasjutte ja imelugusid nii omalt maalt kui võõr riikidest, jutustas ka piibli imetegudest ning sündmustest, lugusid kuulasid poisid sügava hardusega ja panid kii meelde tallele. Kuid sama heameelega ei kuulanud nad paraku ema käskusid ja manitsusi, vaid olid hoopis tuimade li dega, hoolimata nii mõnestki keretäiest. Sauna lähenemist les pani vennakari tihtipeale putku, tehes sellega nii ema! loistclc muret ja meelepaha ning ainult halvendades oma asja. Leur mère essaya bien, par des remontrances et des corrections, de stimuler leur zèle au travail, mais leur entêtement dressait un obstacle insurmontable devant tous ses efforts. Elle était du reste une ménagère excellente, connue pour son honnêteté et sa droiture, mais un brin revêche. Son frère était également un brave homme que les enfants adoraient ; dans sa jeunesse, hardi marin, il avait joyeusement navigué sur les mers lointaines et vu bien des peuples et des villes. Mais sa vue baissa, il finit par devenir complètement aveugle et passa les jours obscurs de sa vieillesse à Jukola. Et souvent, tandis qu’il taillait, guidé par le toucher, des louches, des cuillères, des manches de hache, des battoirs et d'autres ustentiles de ménage, il racontait aux enfants de sa sœur des contes et des histoires merveilleuses sur leur propre pays et sur les terres lointaines, il leur racontait aussi les miracles et les événements dont parle la Bible. Ses neveux écoutaient ces récits bouche bée et les gravaient profondément dans leur mémoire. Us ne prêtaient certes pas une attention aussi soutenue aux ordres et aux réprimandes de leur mère ; au contraire, ils se montraient singulièrement durs d’oreille et ne redoutaient nullement les fessées. Souvent même, quand ils sentaient qu’un orage menaçait, toute la bande prenait la poudre d’escampette, au désespoir et à la colère de leur mère et des voisins, et ils ne faisaient ainsi que gâter encore plus leur affaire. 01004
Bottom
01005
Top
Olgu siin jutustatud üks juhtumus vennaste lapse; N.id teadsid kodutalu rehe aü olevat kanapesa, mille i oli keegi eit, keda kutsuti «Männiku-mooriks», sest ta onn seisis mänaitukas Jukola lähedal. Kord tärkasid ki liul munad vennaste meelde ja nad otsustasid lõpuks pe j.iks teha ning metsa minna oma saaki maitsma. Nad täitsid ka ema kavatsuse, tühjendasid pesa ja läksid üksmeelselt Kuus venda; Eero keerles siis veel ema jalge ümber. Ja kui nad pimedas kuusikus ühe suliseva oja juurde jõudsid, tegid nad tule kaldale, mässisid munad räbalaisse, kastsid vette ning panid kihisevasse tuhka küpsema. Ja kui maiusroog lõpuks küps oli, sõid nad maitsva suutäie ning astusid siis rahul olles jälle kodu poole. Aga kodumäe] ootas neid tuulispask, sest nende tegu oli juba avalikuks tulnud. Männiku-moor kriiskas ja räuskas ning ema ruttas vennastele vastu vihase pilguga, käes vihisev roosk. Kuid poisid ei tahtnudki sellele tuulispeale läheneda, vaid pöördusid ümber ja põgenesid jällegi metsade varju, hoolimata ema hüüetest. Voici un épisode de leur enfance. Ils connaissaient sous le plancher de la grange de la ferme un nid de poules qui appartenait à une voisine, appelée la Vieille de Männistö, parce que sa masure se trouvait dans un bosquet de pins près de la ferme. Un beau jour, les frères eurent une envie folle d’œufs rôtis et décidèrent finalement de dévaliser le nid et de filer dans la forêt pour y déguster leur butin. Ils mirent leur projet à exécution, vidèrent le nid, et les six garnements — Eero se traînait encore aux pieds de sa maman — détalèrent d’un commun accord dans les bois. Parvenus au bord d’un ruisseau qui murmurait entre les sombres sapins, ils allumèrent un feu sur la rive, et, après avoir enveloppé les œufs dans des chiffons, ils les plongèrent dans l’eau, puis les enfouirent dans des cendres crépitantes. Et quand leur régal fut cuit à point, ils le savourèrent avec un bel appétit et reprirent satisfaits le chemin de la maison. Mais, à leur arrivée sur la colline, une tempête terrible se préparait : leur larcin avait été découvert, la Vieille s’emportait en plaintes véhémentes, et leur mère, un fouet sifflant à la main, s’avançait à leur rencontre d’un air courroucé. N’ayant aucun désir d’affronter cette bourrasque, les enfants battirent prudemment en retraite et gagnèrent les bois protecteurs, sans se soucier des cris de leur mère. 01005
Bottom
01006
Top
Kulus nüüd päev, kulus teinegi, kuid põgenejad ei ilmunud, ja nende viibimine tegi lõpuks ema üpris rahutuks ning ta viha muutus peatselt mureks ja kahetsuspisaraiks. Ta läks neid otsima, otsis metsad risti-rästi läbi, kuid ci leidnud lapsi. Lugu võttis järjest koledama kuju ja sundis lõpuks kroonumehi asjasse segama. Saadeti sõna jahikupjale, kes viivitamata kogu Toukola küla ja selle ümbruskonna kokku kutsus. Ja nüüd läks salk nii noori kui vanu, nii naisi kui mehi jahikupja juhatusel pikas rivis otsima mööda metsi. Esimesel päeval otsisid nad lähemas ümbruses, kuid ilma oodatud tagajärjeta; teisel päeval siirdusid nad kaugemale, ja kui nad kõrgele mäele astusid, nägid nad eemal ühe soo rannalt sinist suitsusammast õhku kerkivat. Täpipealt määrasid nad kindlaks sihi, kust suits tõusis, ja selle poole jätkasid nad jälle oma teekonda. Lähemale jõudes kuulsid nad viimaks häält, mis järgmisel kombel laulis: Un jour se passa, puis un second ; on était toujours sans nouvelles des déserteurs ; leur absence prolongée finit par inquiéter fortement leur mère, dont la colère se changea bientôt en chagrin et en larmes de pitié. Elle sc mit à leur recherche, parcourut les forêts en tous sens, mais sans trouver ses enfants. L’aventure devenait vraiment tragique, et il lui fallut enfin s’adresser aux autorités. On avisa le traqueur [Fonctionnaire rural chargé entre autres d’organiser des battues.] qui convoqua sans délai tous les habitants de Toukola et des environs ; sous sa conduite, jeunes et vieux, hommes et femmes, ayant formé une longue ligne, se mirent à battre les bois. Le premier jour, ils fouillèrent les alentours de la ferme, mais sans aboutir au résultat espéré ; le second jour, ils pénétrèrent plus avant dans la forêt, et, lorsqu’ils furent arrivés sur une haute colline, ils aperçurent au loin, sur le bord d’un marais, une colonne de fumée bleue qui montait dans l’air. Ils repérèrent exactement le point d’où elle sortait et poursuivirent leur marche dans celte direction. Enfin, parvenus tout près, ils entendirent une voix qui chantait : 01006
Bottom
01007
Top
Elati ju ennegi,
Kui oja taga oldi;
Ojapuid põletati
Ja ojast õlut joodi.
On vit une bien belle vie
Dans le marais, près du ruisseau,
Brûle du bois à son envie,
Au lieu de bière on boit de l’eau.
01007
Bottom
01013
Top
Laulu kuuldes rõõmustas Jukola perenaine väga, sest ta tundis ära oma poja Juliani hääle. Ja mets rõkkas tihti süsi-püssi paukumisest, mille kõige järgi nüüd otsijad kindlasti märkasid, et lähenevad põgenejate leerile. Siis andis jahikubjas käsu poisid ümber piirata ja neile vaikselt läheneda, kuid ometi teatud kaugusel nende laagri ees peatuda. Alors, en entendant ce chant, la fermière de Jukola éprouva une grande joie, car elle avait reconnu la voix de son Juhani. Et comme, en outre, des détonations fréquentes retentissaient dans le bois, les chercheurs en conclurent avec certitude qu’ils étaient tout proches du campement des fugitifs. Le traqueur ordonna do cerner les enfants et de se rapprocher d’eux en silence, mais de faire halte à quelque distance de leur bivouac. 01013
Bottom
01014
Top
Sündis nii, nagu ta käskis. Ja kui salk oli vennaksed igalt poolt ümber piiranud ja neile umbes viiekümne sammu peale lähenenud, siis peatus ta; ning nüüd avanes järgmine pilt: kivi kõrvale oli kuuseokstest ehitatud väike onn, mille künnisel lamas Juhani sammalasemel, üles pilvedesse vahtides ja lauldes. Kaks-kolm sülda onnist eemal lõõmas rõõmus tuli ja selle sütel küpsetas Simeoni paelaga püütud tetre lõunaks. Nõgiste nägudega Aapo ja Timo — sest nad olid äsja tonti mänginud — küpsetasid naereid kuumas tuhas. Lauri istus vaikselt väikese saviaugu ääres ning voolis savikikkaid, härgi ja toredaid varssu; ning tal oli neid juba terve rida sammaldunud palgi küljel kuivamas. Aga Tuomas paugutas süsipüssi: sülitas vahust sülge maakivile, pani sinna tulise söe, ja selle peale virutas ta kõigest jõust teise kivi, ning kärakas, tihti niisama kõva kui harilik püssipauk, kajas ümberringi ja nõgine suits keerles kivide vahelt õhku. On fit ce qu’il avait ordonné. Et quand la chaîne, entourant les frères, ne fut plus qu’à une cinquantaine de pas, on s'arrêta, et l’on vit alors le tableau suivant : au pied d’un rocher se dressait une petite hutte en branches de sapin, et Juhani, vautré sur un lit de mousse devant la porte, contemplait les nuages en chantonnant. A quelques toises de la cabane, pétillait un feu joyeux sur les braises duquel Simeoni rôtissait pour le dîner un tétras pris au collet. Aapo et Timo, le visage barbouillé de suie, — ils venaient de jouer aux fantômes, — surveillaient la cuisson des navets dans la cendre brûlante. Lauri, silencieux, était assis près d’un petit tas de glaise et modelait des coqs, des bœufs et de fiers poulains ; il en avait déjà toute une rangée qui séchaient sur un tronc moussu. C’était Tuomas qui provoquait les détonations : il lançait un crachat écumant sur le roc, y posait une braise enflammée et l’écrasait de toutes ses forces avec une pierre ; le bruit, souvent aussi violent qu’un coup de fusil, se répercutait au loin, tandis qu’une fumée noirâtre s’échappait en tournoyant d’entre les pierres. 01014
Bottom
01015
Top
JUHANI:
Elati ju ennegi,
Kui oja taga oldi...
Kuid pagan meid siin ometi lõpuks pärib. See on selge kui päev, te saarmapojad.
JUHANI:
On vit une bien belle vie
Dans le marais près du ruisseau...
Mais le diable finira bien par nous dénicher ici. Ça, c’est fatal, mes petits taurillons.
01015
Bottom
01022
Top
AAPO: Seda ütlesin ma kohe, kui hundipassi võtsime. Oh meid hulle! Sissid ja mustlased rähmaku nõnda lageda taeva all. AAPO: Je l’ai dit tout de suite quand on a décampé. Imbéciles que nous sommes ! C’est bon pour des tsiganes et des voleurs de fainéanter ainsi sous la voûte du ciel. 01021
Bottom
01023
Top
TIMO: Jumala taevas on see ometi. TIMO: C’est pourtant le ciel du Bon Dieu. 01022
Bottom
01024
Top
AAPO: Elada siin ühes huntide ja karudega! AAPO: Vivre ici avec les loups et les ours. 01023
Bottom
01025
Top
TUOMAS: Ning ühes jumalaga. TUOMAS: Et avec le Bon Dieu. 01024
Bottom
01026
Top
JUHANI: Tõsi, Tuomas! Jumala ja tema inglitega. Ah, kui võiksime nüüd oma õndsa hinge ja ihu silmadega vaadata, siis näeksime selgesti, kuis terve salk tiivulisi kaitseingleid on meid ümber piiranud ning kuis jumal ise kui armas isa halli taadi kujul otse meie keskel istub. JUHANI: C’est vrai, Tuomas, avec le Bon Dieu et ses anges. Ah ! si on pouvait regarder avec les yeux de l’âme et du corps bienheureux, on verrait qu’une troupe d’anges gardiens nous entoure et que Dieu lui-même, sous l’aspect d’un vieillard grisonnant, est assis parmi nous comme un père bien-aimé. 01025
Bottom
01027
Top
SIMEONI: Kuid mis mõtleb nüüd meie vaene ema? SIMEONI: Mais que doit penser notre pauvre maman ? 01026
Bottom
01028
Top
TUOMAS: Ta tahaks meid praelihaks kloppida, kui ainult ta küünte vahele satuksime. TUOMAS: Elle va nous écrabouiller comme de la purée de pommes de terre, dès que nous lui tomberons entre les pattes. 01027
Bottom
01029
Top
JUHANI: Oi, poisu, saaksime sauna! JUHANI: Ah ! mes amis ! on va recevoir une belle tripotée ! 01028
Bottom
01030
Top
TUOMAS: Sauna mis sauna! TUOMAS: Ça, c’est sûr ! 01029
Bottom
01031
Top
JUHANI: Tuld tuiskava sauna! Jah, küllap sa seda tead. JUHANI: Une magistrale fessée ! Tu sais ce que c’est. 01030
Bottom
01032
Top
AAPO: Lõpuks peame selle ometi saama. AAPO: On finira bien par la recevoir. 01031
Bottom
01033
Top
SIMEONI: Muidugi teada. Sellepärast oleks parem minna seda sauna vastu võtma ja kord neist koerapäevist pääseda. SIMEONI: Naturellement. C’est pourquoi il vaudrait mieux aller l’encaisser tout de suite et mettre fin une bonne fois à cette vie de chien. 01032
Bottom
01034
Top
JUHANI: Ega koer lähegi just vabatahtlikult peksupaika, vennas. JUHANI: Le bœuf ne se rend pas de son plein gré à l’abattoir, mon cher frère. 01033
Bottom
01035
Top
AAPO: Mis sa lobad, poiss? Talv läheneb ja meile pole sündides kasukat õlale antud. AAPO: Qu’est-ce que tu radoles-là ? L’hiver approche, et nous ne sommes pas nés avec une fourrure sur l’échine. 01034
Bottom
01036
Top
SIMEONI: Ei siis muud kui aga marss! kodu poole, et saada peksa, ja põhjusega küll, põhjusega küll. SIMEONI: Eh bien, en roule pour la maison, et vers la punition méritée, bien méritée, ma foi ! 01035
Bottom
01037
Top
JUHANI: Puhaku, vennad, puhaku veel mõni päev meie seljad. Ega meie tea, mis pääsetee jumal meile veel paari-kolme päeva jooksul leiab, jah, siin, siin uperdagem veel: siin meie päevad, selle kännutule ümber, ja ööd oksaonnis põõnates, reas nagu emise põrsad pahnas. — Aga mis ütled sina, Lauri-poju, seal saviaugus? Mis? Kas läheme kukusti peksu-sauna ? JUHANI: Frères, épargnons nos dos pendant quelque temps encore. On ne sait pas quel moyen de salut Dieu pourra nous suggérer d’ici deux ou trois jours. Oui, rigolons encore un peu par ici, le jour autour du feu allumé dans la souche, et la nuit sous l’abri de branches do sapin, vautrés côte à côte sur une ligne comme des gorets sur la paille. -— Mais que racontes-tu, seigneur Lauri ? Hein ? Allons-nous gentiment nous faire étriller ? 01036
Bottom
01038
Top
LAURI: Oleme pealegi veel siin. LAURI: Restons encore ici. 01037
Bottom
01039
Top
JUHANI: Seda pean minagi paremaks. Just nii! — Kuid on aga sul seal laialt karja. JUHANI: Moi, je trouve aussi que c’est mieux. -- Mutta onpa sinulla siellä karjaa oikein aika lailla. 01038
Bottom
01040
Top
TUOMAS: On sel poisil nii karja kui ka sulgloomi. TUOMAS: On sekä karjaa että siipi-eläimiä sillä pojalla. 01039
Bottom
01041
Top
JUHANI: Vägev rodu. Sinust saaks päris kukepillimeister. JUHANI: Huikea liuta. Tulispa sinusta oikein kukkomaakari. 01040
Bottom
01042
Top
TUOMAS: Otse vaabameister. TUOMAS: Oikein fläätälä. 01041
Bottom
01043
Top
JUHANI: Suurepärane vaabameister. — Mis harjuka pupe nüüd jälle su küünte vahel valmib? JUHANI: Oivallinen fläätälä.--Mikä ryssänkukla sieltä nyt taasen heltii kynsistäsi? 01042
Bottom
01044
Top
LAURI:. See on ainult sihuke väike mehikene. LAURI: Tämä on vaan tuommoinen pikkuinen poika. 01043
Bottom
01045
Top
JUHANI: Vaata toda jõnglast! JUHANI: Kas tuota nallikkaa! 01044
Bottom
01046
Top
TUOMAS: Teeb poegi kui mees. TUOMAS: Tekee poikia kuin mies. 01045
Bottom
01047
Top
JUHANI: Poisse kui tõrvaskännu otsi; ja toidab nii pojad kui karja nagu mees. — Kuid vennad, vennad, rutake lõunalauaga, sest mu kere hakkab juba korisema. Pane tuhka, pane tulist tuhka seal tolle naeri küpsevale küljele. — Kelle kord on nüüd naerivargile minna? JUHANI: Poikia kuin tervaskannon päitä; ja ruokkii kuin mies sekä pojat että karjat.--Très bien ! Holà ! frères, frères ! apportez vite la rnangeaille sur la table, car mon ventre commence déjà à grogner. Mets des cendres, des cendres brûlantes sur ce navet qui brille là, découvert. — A qui est-ce le tour de chaparder dos raves ? 01046
Bottom
01048
Top
SIMEONI: Eks ole nüüd minu kord jälle patutööle minna. SIMEONI: C’est de nouveau moi qui dois commettre ce péché. 01047
Bottom
01049
Top
JUHANI: Hinge seeshoidmiseks peame praegu pisut võõra omast näpistama. Kui see on patt, siis on see üks väiksemaist, mis selles kurjas maailmas tehakse. Ja vaata, kui ma suren ilma muu märkuseta oma paturaamatus, egas siis too väike varese-jalg mind just takista pisut paremasse paika pääsemast. Tollest päris pulmasaalist trääsitakse mind peatselt välja, seda usun ma küll, kuid ikkagi antakse seal poisile mõni uksehoidja koht, ning seegi oleks juba hirmus lõbus asi. — Jah, uskugem seda ja võtkem muretult, mis igakord meie pugusse mahub. JUHANI: Ma foi, il nous faut bien chiper un peu des biens de notre prochain pour vivre. Si c’est un péché, c’est certainement un des plus petits qu’on puisse commettre sur celte misérable terre. Et si je meurs sans avoir d’autres méfaits inscrits dans mes papiers, ce n’est pas ce petit gribouillage qui m’empêchera d’arriver à une vie un peu meilleure. On me flanquerait tout de suite hors de la salle des fêtes, je le pense bien, mais on me donnerait toujours une place de portier, et ce serait terriblement amusant aussi. Oui, espérons-le, et avalons sans souci ce que noire gosier laisse passer. 01048
Bottom
01050
Top
AAPO: Kuid ometi näib mulle parem, kui Kuokkala naeri-maa rahule jätame ja enesele teise otsime. Igapäevane vähenemine sunnib omanikku peagi oma maad ööd ja päevad valvama. AAPO: Il me semble qu’on ferait bien d'abandonner le champ de raves de Kuokkala et d’en chercher un autre. Car le propriétaire remarquera bientôt ces disparitions quotidiennes et surveillera son champ jour et nuit. 01049
Bottom
01051
Top
JAHIKUBJAS: Selle pärast ei mingit muret enam, pojukesed, ei mingit. Nonoh, miks te nõnda ehmatate? Vaadake, kaitseinglite salk on teid üpris nobedasti ümber piiranud. LE TRAQUEUR: Ne vous faites plus de bile pour ça, mes enfants, plus du tout. Bon, bon, pourquoi vous effrayez-vous ? Voyez, une troupe d’anges gardiens vous a fort prestement entourés. 01050
Bottom
01052
Top
Nõnda kõneles kubjas vennastele, kes hirmsa ehmatusega üles kargasid ja igaüks isesihis jooksma pistsid, kuid peagi kohkunult nägid, et tee on igalt poolt suletud. Siis lausus jälle jahtikubjas «Mõrras olete, sulid, ilusti mõrras, kust te ei pääse, enne kui teid on mälestuseks veidi nahutatud, pisikeseks mälestuseks tei’e selle eest, mis jalavaeva olete meile teinud, sulid. Tulge siia, eit, oma kasekimbuga, ja andke neile õige helde käega. Ja kui peaks vastuajamist olema, siis on teil siin abi-naisi küllalt.» Järgnes nüüd nuhtlus ema käest, mehest meheni, läbi kogu poisiparve; ja suur oli kisa Kuokkala laanes. Ägedalt tarvitas eit vitsa, kuid jahikubjas kinnitas ometi, et nad veel liiga kerge sauna said. C’est en ces termes que le traqueur s’adressa aux frères qui, fort effrayés, se levèrent d’un bond et déguerpirent en tous sens ; mais ils constatèrent bientôt avec terreur que la voie leur était coupée de toutes parts. Et le traqueur parla de nouveau : « Ha ! Ha ! vous êtes dans le filet, polissons, et vous n’en sortirez pas avant d’avoir été quelque peu étrillés ; ce sera pour vous un souvenir, un tout petit souvenir des randonnées que nous avons dû faire à cause de vous, chenapans. Venez ici, maman, avec votre branche de bouleau et administrez-leur une bonne raclée. S’ils regimbent, il y a là des commères prêtes à vous aider. » — Alors le châtiment tomba des mains maternelles sur toute la bande, passant de l’un à l’autre, et des clameurs violentes retentirent dans les bois de Kuokkala. La mère maniait ses verges avec une belle vigueur, mais le traqueur affirmait pourtant que la sauce était encore trop douce. 01051
Bottom
01053
Top
Aga kui see viimane toimetus oli tehtud, läksid nad igaüks koju, nii ka ema oma poegadega. Kogu tee kärkis ja tõreles la põgenejatega; ega kojugi jõudes lõppenud veel torm. Veel poegadele õhtusööki lauale tõstes pragas eit, neid uue peksu-saunaga ähvardades. Kuid nähes, mihukese nälja-aplusega nad hambad leivasse ja silku lõid, pööras ta oma näo neist ja pühkis salaja pisara ruskelt, karedalt põselt. Quand cette cérémonie fut terminée, chacun rentra chez soi, et la maman emmena ses fils. Pendant tout le trajet, elle gronda et morigéna les évadés, et la tempête ne se calma même pas à leur arrivée dans la ferme. Tout en préparant sur le banc le repas des enfants, la vieille grommelait encore et les menaçait d’une nouvelle distribution. Mais quand elle vit avec quelle faim vorace ils enfonçaient leurs mâchoires dans le pain et le poisson salé, elle détourna son visage pour essuyer furtivement une larme sur sa rude joue bronzée. 01052
Bottom
01054
Top
Nii lõppes poiste paguteekond. Ja see oli juhtumus nende lapsepõlve aegadelt, kuhu oma jutustusest põikasin. Ainsi se termina cette escapade des frères. Tel est l’épisode de leur enfance que j’ai voulu insérer dans mon histoire. 01053
Bottom
01055
Top
Vennaste paremate lõbude hulka käis ka kettaheitmine, millist mängu nad veel mehecaski armastasid harrastada. Jaga-tuina kahte salka võitlesid nad ägedalt, sest kumbki pool püüdis määratud eesmärgi poole. Kõva oli siis kisa, jooks ja rüsclus, ning jõena voolas siis higi nende nägudelt. Vuhinal lendas ketas mööda teed ja viskus tihti kaikalt mehele vastu nägu, nii et kui nad mängult tagasi tulid, oli ühe või teise otsaesine varustatud tüseda sarvega või põsk paistetanud nagu saiapäts. Nõnda kulusid nende nooruspäevad: suvel metsades või maanteel ketast heites, talvel kodus ahju peal higistavas kuumuses. Un des passe-temps favoris des frères était le jeu du palet, auquel ils se livrèrent encore volontiers dans la force de leur âge. Divisés en deux camps, ils luttaient avec ardeur, cherchant à acculer leurs adversaires à un point fixé. On les entendait alors crier, courir et se disputer bruyamment, et la sueur coulait à Ilots sur leurs visages. Le disque volait en ronflant le long du chemin et rebondissait parfois du bâton contre la tête d’un des joueurs, si bien que, quand ils rentraient, l’un avait le front orné d’une bosse respectable, un autre avait la joue fâcheusement tuméfiée. — C’est ainsi que s’écoulèrent les jours de leur jeunesse : l’été dans les bois ou sur la route à jouer au palet, l’hiver sur le poêle de la maison paternelle, dans la chaleur moite. 01054
Bottom
01056
Top
Kuid märkasid poisidki aegade muutumist. Sündis asju, mis sundisid neid enam kui enne homsele päevale mõtlema ja endisi elukombeid pisut muutma. — Nende ema oli surnud, ja nüüd pidi üks neist peremeheks hakkama, takistama talu päriselt alla käimast ja hoolitsema kroonumaksu tasumise eest, mis Jukola avarate maade ning metsade kohta polnud küll suur. Kuid askeldusi ja tegemist oli lohakil talus igatahes. Sellele kõigele harjaks peale tuli veel see, et kihelkonna uus praost oli igas ametitalituses kokutavalt vali mees. Eriti di ta armutu laiskadele lugejatele, tarvitades nende vastu kõiki abinõusid, ka jalg-puu-nuhtlust. Nii oli ta Jukolagi poegadesse löönud oma terava pilgu. Päris kohtumehe kaudu oli ta neile valju käsu andnud, et nad rutem kui muidu köstri juurde kirjaõppusele ilmuksid. — Istudes ühel sügissuve õhtul kodu avaras toas ja mõtiskledes neid asju, pajatasid vennaksed omavahel järgmisel viisil. Mais les frères sentirent que les temps changeaient. Des événements survinrent qui les forcèrent à se préoccuper davantage du lendemain et à taodifier un peu leur existence précédente. Leur mère mourut, et l’un d’eux devait la remplacer à la tête de la ferme, préserver le domaine d’une ruine complète et songer au paiement des impôts qui n’étaient d’ailleurs guère élevés en proportion de l'étendue des champs et des forêts de Jukola. Mais il y a toujours beaucoup à faire et à peiner dans une ferme délabrée. Et pour comble de malchance, il se trouvait que le nouveau pasteur de la paroisse était un homme terriblement rigide dans tout l’exercice de ses fonctions. Il était particulièrement impitoyable envers les paresseux qui ne voulaient pas apprendre à lire, employant contre eux tous les moyens, même l’exposition dans les ceps [Grosse pièce de bois percée de trous; on y exposait les coupables à l’entrée de l’église. Ce châtiment ecclésiastique fut supprimé vers 1860.] Il avait fixé un œil sévère sur les garçons de Jukola et venait de leur transmettre par l’assesseur l’ordre péremptoire de se rendre sans lambiner chez le chantre aux leçons de lecture. — C’est pourquoi, un des derniers soirs de l’été, assis dans la chambre spacieuse de leur demeure, les frères, songeant à ces choses, se mirent à discuter. 01055
Bottom
01057
Top
AAPO: Ma ütlen: see pöörane elu ei lähe enam, vaid selle lõpp on kord hävitus ja hukatus. Vennad! teised kombed ja toimetused, kui me õnne ning rahu soovime. AAPO: Je vous le dis, cette vie dévergondée ne peut continuer, ça finira par des pleurs et des grincements de dents. Frères, il s’agit de changer nos habitudes et nos mœurs, si nous désirons avoir la paix et le bonheur. 01056
Bottom
01058
Top
JUHANI: Kõneled õieti, seda ei või salata. JUHANI: Bien parlé, Aapo ; on ne peut le nier. 01057
Bottom
01059
Top
SIMEONI: Jumal paraku! meeletu ja metsik on meie elu olnud tänase päevani. SIMEONI: Que Dieu nous aide ! notre vie a été désordonnée, sauvage, jusqu’au jour d’aujourd’hui. 01058
Bottom
01060
Top
TIMO: Kuid on ju ses elus üks elu ja maailmas üks maailm. Küll see kõlbab, kui aga sinnapoole läheb. Ohhoo! TIMO: 'C’est pourtant une existence comme une autre. Toute médaille a son revers. Diable ! 01059
Bottom
01061
Top
JUHANI: Liiga pööraselt või, õigemini öeldud, liiga hoolimatult oleme elanud, seda ei või salata. Pidage siiski meeles: «Noorus ja nõrkus, vanadus ja tarkus». JUHANI: Oui, on a vécu comme des dévergondés ou plutôt comme des insouciants ; on ne peut le nier. Mais rappelons-nous ce dicton : « Folie est compagne de jeunesse, sagesse est ornement de vieillesse ». 01060
Bottom
01062
Top
AAPO: Kuid on juba aeg targemaks saada, on aeg kõik ihad ja himud mõistuse ikkesse panna ja kõigepealt seda teha, millest on kasu, ega mitte seda, mis magusamalt maitseb. Nüüd viibimata meie talu jälle väärilisse korda seadma! AAPO: Mais il est grand temps de s’assagir, grand temps de soumettre tous nos désirs et passions au joug de la raison et de faire d’abord les choses qui nous vaudront du profit, et non pas seulement celles qui nous chantent. Maintenant, il s’agit de se mettre sans tarder à réparer convenablement notre ferme. 01061
Bottom
01063
Top
JUHANI: õieti öeldud! Kõigepealt läki kui sitikad sõnniku kallale ja hommikust õhtuni paukugu Jukola nurkades sõnniku-hagude raiumise pakk; kari, tore kari andku lobi omalt poolt lisaks; ning tõusku meie taras sõnnikuvirnad, kõrged kui kuningalossi kuldsed müürid. Nõnda tuleb meil teha. Tuleval esmaspäeval hakkame peale, ja põhjalikult. JUHANI: Bien dit ! En premier lieu, nous allons nous précipiter sur ce fumier comme des bousiers, et puis le billot retentira du matin au soir dans tous les recoins de Jukola ! Le bétail, du beau bétail, augmentera de son côté' notre tas d’engrais qui dressera dans l’enclos ses hautes parois comme les murs dorés d’un palais de roi. C’est décidé, et lundi prochain on commencera par le commencement. 01062
Bottom
01064
Top
AAPO: Miks mitte juba homme? AAPO: Et pourquoi pas dès demain ? 01063
Bottom
01065
Top
JUHANI: Alles tuleval esmaspäeval. Ei tee viga, kui asja küpsemalt kaaluda. Nii olgu see öeldud: tuleval esmaspäeval. JUHANI: Lundi, et pas avant. Ça ne peut pas faire de mal d’examiner cette affaire encore plus à fond. Oui, c’est dit : lundi prochain ! 01064
Bottom
01066
Top
AAPO: Kuid üks asi on meil kohe otsustada. Lugu on järgmine. Kui soovime majapidamisse korda ja kindlust, siis olgu üks eesseisja ning peremees. Me teame, see õigus ja kohus kuulub Juhanile, nii esisünni kui ka ema määruse järgi. AAPO: Mais il nous faut régler tout de suite un point. Voici l’affaire : si nous désirons agir avec ordre et conséquence dans notre domaine, il faut qu’un de nous soit le chef et le maître de la maison. Nous savons que ce droit et ce devoir appartiennent à Juhani, parce qu’il est l’aîné et que notre mère l’a décidé ainsi. 01065
Bottom
01067
Top
JUHANI: Jah, seesinane õigus, voli ning võim on minu päralt! JUHANI: Oui, ce droit, ce pouvoir et cette autorité me reviennent à moi. 01066
Bottom
01068
Top
AAPO: Kuid vaata, et sa seda leplikult ja üldiseks kasuks tarvitad. AAPO: Mais tâche de les employer avec modération et dans l’intérêt général. 01067
Bottom
01069
Top
JUHANI: Tahan katsuda, mis võin. Kui te aga ilma võmmi ja piitsata kuulaksite! Kuid tahan katsuda, mis võin. JUHANI: Je ferai de mon mieux. Ah ! si seulement vous vouliez m’obéir sans que j’aie à recourir aux châtiments et à la cravache ! Mais je ferai de mon mieux. 01068
Bottom
01070
Top
AAPO: Piitsata? AAPO: La cravache ? 01069
Bottom
01071
Top
JUHANI: Kui nii tarvis tuleb, pane tähele. JUHANI: Si c’est nécessaire, bien entendu. 01070
Bottom
01072
Top
TUOMAS: Kõnele oma koertele piitsast. TUOMAS: Parle de cravache à tes chiens ! 01071
Bottom
01073
Top
TIMO: Ei pehmita sina minu kroonukohta piitsaga, ei iialgi; tehku seda seaduse ja kohtu uuut, kui mu selg asja pärast sügeleb. TIMO: Ce n’est pas toi qui me travailleras les côtes, jamais de la vie. Seule la verge de la loi et du droit pourrait le faire, si le dos me démangeait sérieusement. 01072
Bottom
01074
Top
JUHANI: Miks haarate kinni lõdvast sõnast? On ju siin meie õnnemaa, kui ainult leplik meel valitseb ja sarvi kokku ei aeta. JUHANI: Pourquoi vous accrocher à des paroles en l’air ? Nous trouverons le bonheur ici, pourvu que la concorde règne parmi nous et qu’on supprime nos cornes. 01073
Bottom
01075
Top
EERO: Määratagu siiski punktipealt meie omavahelised suhted. EERO: Fixons pourtant exactement nos rapports mutuels. 01074
Bottom
01076
Top
AAPO: Ja kuuldagu igaühe arvamist. AAPO: Et prenons l’avis de chacun. 01075
Bottom
01077
Top
JUHANI: Mis ütled sina, Lauri, kes ikka vähese jutuga? JUHANI: Que dis-tu, Lauri, avare de tes paroles ? 01076
Bottom
01078
Top
LAURI: Ütleksin minagi midagi. Kolime metsa ja jätame kus pagan selle maailma kära. LAURI: Je dirai bien quelque chose : déménageons dans les bois et envoyons au diable le tintouin de ce monde. 01077
Bottom
01079
Top
JUHANI: Häh? JUHANI: Hein ? 01078
Bottom
01080
Top
AAPO: Poiss sonib jälle. AAPO: Il a de nouveau le délire. 01079
Bottom
01081
Top
JUHANI: Et koliksime metsa? Mihuke hullus! JUHANI: Déménager dans les bois ? Tu es fou ! 01080
Bottom
01082
Top
AAPO: Ara pane tähele. — Vaata, nii olen mõelnud. Sinul, Juhani, on kõigepealt õigus peremeheks hakata, kui nii tahad. AAPO: Ne t’en inquiète pas. — Voici ce que j’ai pensé : c’est toi, Juhani, qui as tout d’abord le droit de prendre la direction de la ferme, si tu le veux. 01081
Bottom
01083
Top
JUHANI: Ja mina kui tahan. JUHANI: Je le veux. 01082
Bottom
01084
Top
AAPO: Meie teised, nii kaua kui viibime kodu armsates kolgastes ja oleme vallalised mehed, teeme talu tööd, sööme talu toitu ning saame talust riided. Iga kuu esimene esmaspäev, välja arvatud külvi' ja lõikuseajad, olgu alati meie oma päev, kuid olgu meile ka siis talust roog. Iga aasta andku talu meile igaühele pool tündrit kaeru külviks, ja iga aasta olgu meil õigus alemaa peale, mis vähemalt kolm tündriala suur. Nii on mu mõtted kodu ja poissmehepõlve seisukohalt. Kuid mina tean, et ükski meist heameelega Jukola armsatelt väljadelt ei lahku, ega sunni meid selleks ka koha kitsus, vaid seitsmele vennale on ruumi neil mail. Kuid see, kes ajapiku tunneks isu enesele oma maja ja perekonda asutada ning ometi ei taha seaduse teel ega maamõõtja kuludega talumaid poolitama hakata, kas poleks ta rahul järgmise ettepanekuga? Ta saab talust tüki maad, kuhu ehitab hooned ja teeb põllud sinna ümber. Saab ta oma osaks ka mõne niidusiilu, ja olgu tal voli enesele metsast uut heinamaad lisaks rookida, nii et võib pidada paar hobust ja neli-viis sarvlooma. Ja ilma mingi maksuta ning teopäevata harigu ta oma kohta ja tarvitagu selle saadusi, nii tema kui ta lapsedki, elutsedes rahulikult omal krundil. — Nii olen mina mõelnud. Mis ütlete selle kohta? AAPO: Quant à nous autres, aussi longtemps que nous habiterons les coins familiers de notre maison natale et resterons célibataires, nous ferons les travaux de la ferme, nous mangerons la nourriture de la ferme et nous recevrons les habits de la ferme. Le premier lundi du mois, sauf au temps des labours et des récoltes, nous serons entièrement libres, mais la ferme nous nourrira quand même. Chaque année, nous recevrons chacun un demi-boisseau d’avoine pour les semailles, et chaque année nous aurons le droit d’essarter un terrain commun dont la surface sera de trois arpents au moins. Voilà mon plan pour la ferme et pour notre vie de garçons. Je sais que pas un seul d’entre nous ne quitterait volontiers les champs chéris de Jukola ; nous n’y sommes du reste pas forcés par l’étroitesse de notre domaine, puisqu’il y a amplement place sur nos terres pour sept frères. Mais celui qui, avec le temps, éprouverait l’envie de fonder un foyer et une famille, sans vouloir pour cela démembrer le domaine en recourant à la loi et en payant des arpenteurs, est-ce qu’il ne pourrait pas se contenter de l’arrangement suivant? La ferme lui cédera un lopin de terre, où il pourra se construire un logis et s’aménager des champs aux alentours. Il recevra aussi en toute propriété un morceau de la prairie commune, et il aura le droit de défricher, dans les forêts, des prairies suffisantes pour nourrir une paire de chevaux et quatre ou cinq vaches. Et ainsi, libéré d’intérêts et de dépenses, il cultivera son domaine et jouira de ses revenus, lui et ses enfants, tout en vivant en paix sur sa propriété. Voilà ce que j’ai combiné. Qu’en dites-vous ? 01083
Bottom
01085
Top
JUHANI: Kaunis mõistlikult mõeldud. Võtame kaalumisele need parakrahvid. JUHANI: C’est assez raisonnablement combiné. Il nous faut examiner ces paragraphes. 01084
Bottom
01086
Top
LAURI: Kuid teisiti oleks veelgi mõistlikumalt tehtud. Lähme metsade põue ja müüme ära selle armetu Jukola, või anname ta Rajaportti nahaparkijale rendile. Ta on meile selle kauba kohta oma soovi avaldanud; kuid vähemalt kümneks aastaks tahab ta talu enda kätte. Teeme nii, nagu ütlesin, ja lähme oma hobuse, koerte ja püssidega järsu Impivaara mäe alla. Seal ehitame enestele rõõmsa onni rõõmsale, päevapool-sele nurmele, ja püüdes seal salude saaki, elame rahus eemal maailmakärast ning tigedatest inimestest. — Nii olen omaette mõlgutanud ööd ja päevad, aastate viisi. LAURI: Mais il y a une chose qui est encore plus raisonnable : déménageons dans les bois, vendons notre lamentable Jukola ou donnons-le à bail au tanneur de Raja-portti, qui nous a fait savoir qu’il est disposé à conclure cette affaire si on lui confie la ferme pour dix ans au moins. Faisons comme je dis, et déménageons avec notre cheval, nos chiens .et nos fusils au pied de la montagne escarpée d’Impivaara. On s’y construira une riante cabane sur la riante prairie ensoleillée, et là, chassant le gibier des vastes solitudes, nous vivrons en paix loin du monde bruyant et des hommes méchants. C’est ce projet que j’ai ruminé jour et nuit pendant des années. 01085
Bottom
01087
Top
JUHANI: Kas on vanapagan su pea segi ajanud, poiss? JUHANI: Est-ce que le diable t’a brouillé l’entendement, mon garçon ? 01086
Bottom
01088
Top
EERO: Kui mitte vanapagan, siis murueide tütar. EERO: Si ce n’est le diable, C’est la fée des bois. 01087
Bottom
01089
Top
LAURI: Nii mõtlen ja nõnda kord teen. Seal alles elaksime härra elu, püüdes linde, oravaid, jäneseid, rebaseid, hunte, mäkri ja sasikarvaseid karusid. LAURI: J’ai ruminé ce projet, et je le réaliserai bien une fois. Là-bas seulement on vivra comme des seigneurs, faisant la chasse aux oiseaux, aux écureuils, aux lièvres, aux renards, aux blaireaux et aux ours hirsutes. 01088
Bottom
01090
Top
JUHANI: No tohoo tont! Lase aga tulla terve Noa laeva täis, hiirest hirveni. JUHANI: Pendant que tu y es, énumère toute l’arche de Noé, de la souris à l’élan ! 01089
Bottom
01091
Top
EERO: See on alles plaan: öelda hüvasti soolale ja leivale ning imeda verd, parkida liha nagu sääsed ning Lapi nõiad. Ja kas sööksime isegi rebast ja hunti Impivaara koobastes, nagu karvased mäekollid? EERO: En voilà une idée ! Dire adieu au sel et au pain, sucer du sang et manger de la viande comme des moustiques ou des sorciers lapons ! Devrons-nous aussi dévorer du renard et du loup dans les grottes d’Impivaara comme des ogres velus ? 01090
Bottom
01092
Top
LAURI: Rebastest ja huntidest saame nähku, nahkades! raha, rahaga soola ning leiba. LAURI: Les renards et les loups nous donneront leurs peaux ; avec les peaux on aura de l’argent et avec l’argent, du pain et du sel. 01091
Bottom
01093
Top
EERO: Nahkadest saame rõivaid, aga liha, verine, aurav liha olgu meie ainus toit; soola ja leiba ei vaja pärdikud ning paavianid metsas. EERO: Les peaux nous donneront des vêtements ; mais la viande, la viande saignante et fumante sera notre seule nourriture. Les singes et les babouins n’ont pas besoin de sel et de pain dans les forêts. 01092
Bottom
01094
Top
LAURI: Nii mõden ja nõnda kord teen. LAURI: J’ai ruminé ce projet et je le réaliserai bien une fois. 01093
Bottom
01095
Top
TIMO: Võtame asja põhjalikult kaalumise alla. Miks ei võiks me metsaski soola ja leiba närida? Miks mitte? Aga Eero on irvhammas, ikka meie teel ees, ikka pikaks kännuks meie kütismaal. Kes võib metsaelanikku keelda aeg-ajalt ka külanurkadele lähenemast, aeg-ajalt, ikka kui tarvidus nõuab? Või kas põrutad mulle siis puuga pähe, Eero? TIMO: Examinons cette affaire depuis le commencement. Pourquoi ne pourrait-on pas se mettre sous la dent du pain et du sel même dans les bois ? Pourquoi pas ? Eero n’est qu’un persifleur qui met toujours des bâtons dans les roues. Qui peut défendre aux habitants des bois d’aller de temps en temps près des villages, de temps en temps, chaque fois que c’est nécessaire ? Ou bien m’accueillerais-tu à coups de trique sur la tête, Eero ? 01094
Bottom
01096
Top
EERO: Ei, mu vend, vaid koguni «soolagi saad, kui marju tood». — Kolige, poisid, kolige, mina ei keela, vaid tulen veel küüditamagi, viin teid süt otse hunditraaviga. EERO: Non, mon frère, et tu recevras même du sel si tu apportes des fruits. Déménagez, mes enfants, déménagez en paix : je ne m’y oppose pas, je vous 'mènerai même en voiture, et à un joli trot. 01095
Bottom
01097
Top
JUHANI: Kuid peatselt küüditavad neid sealt metshaldjad tagasi, o!en selles kindej. JUHANI: Et bientôt les esprits des bois vous reconduiront ici, je vous le garantis. 01096
Bottom
01098
Top
LAURI: «Ja teine kord kui tuled sa, on kodukünnis kõrgena», ma !ean seda, ja ära arva, et veel su uksele koputan, kui kord selle juba maha jätsin. — Esimesel lehekuu päeva! lähen. LAURI: « Le seuil est haut pour qui revient à la maison », je le sais bien ; mais ne crois pas qu’on frappera à ta porte une fois qu’on sera parti. A la Fête du Printemps, je déménage. 01097
Bottom
01099
Top
TIMO: Võib-olla tulen mina kaasa. TIMO: Peut-être que je t’accompagnerai. 01098
Bottom
01100
Top
LAURI: Mina ei keela ega käsi; tee, kuidas su süda maks peab. — Mina kolin esimesel mail Impivaara raiesi Kuni väike, soe hurtsik valmis saab, elan seal vanaisa sa: dunud süsionnis. No siis, kui oma päevatöö olen teinuc alles puhkan rahumajas, kuulates, kuidas karu metsas m ja teder Sompio soos kudrutab. LAURI: Je ne t’invite pas, je ne te repousse pas. Fais ce que ton coeur te conseille. A la prochaine Fête du Printemps, je m’installe à Impivaara. Au début, en attendant que ma petite et chaude cabane soit prête, je logerai dans la cahute de charbonnier moussue construite par notre grand-père. Et alors, après les travaux de la journée, je me reposerai dans ma hutte paisible et entendrai l’ours siffler dans les bois et le coq de bruyère appeler dans le marais de Sompio. 01099
Bottom
01101
Top
TIMO: Mina tulen, Lauri; olgu see öeldud, Lauri. TIMO: Je t’accompagne, Lauri, c’est décidé. 01100
Bottom
01102
Top
TUOMAS: Kui siin ajad ei parane, siis järgnen minag TUOMAS: Si les temps ne s’améliorent pas ici, je vous suivrai, moi aussi. 01101
Bottom
01103
Top
JUHANI: Isegi Tuomas! Ka sina läheksid? JUHANI: Comment, Tuomas ? tu veux aussi déménager ? 01102
Bottom
01104
Top
TUOMAS: Kui ajad ei parane. TUOMAS: Si les temps ne s’améliorent pas. 01103
Bottom
01105
Top
LAURI: Mina lähen esimesel mail, tulgu ka Jukola millised magusa leiva päevad tahes. LAURI: Je déménagerai à la Fête du Printemps, même si des jours de pain blanc revenaient à Jukola. 01104
Bottom
01106
Top
TIMO: Sina ja mina, me kahekesi, me läheme siit S soole kui kevadised kured; ja õhk ning tuuled helisevad! TIMO: Toi et moi, nous deux, nous émigrerons vers le marais de Sompio, comme les grues en été, quand bruissent l’air et les vents. 01105
Bottom
01107
Top
JUHANI: Oi-oi-oi! Kuid vaata, kui õieti tõtt tunnista on Lauri plaanil sisemist tõmbejõudu. Mets meelitab pagan! tundub, nagu näeksin selle metsa taga taeva im* laotust. JUHANI: Tonnerre ! Il n’y a pas à dire, si je vois juste, le projet de Lauri possède un charme secret. La forêt attire. Bon sang ! Il me semble voir les délicieuses plaines du ciel s’ouvrir derrière la forêt ! 01106
Bottom
01108
Top
AAPO: Te pöörased, mis te mõtlete? — Minna i Misjaoks? On ju meil talu ja hooned, katus kuldne pea I AAPO: Insensés ! A quoi pensez-vous? Déménager dans les bois ? Pourquoi ? Nous avons ici un domaine et une ferme, un toit aimé sur nos têtes. 01107
Bottom
01109
Top
JUHANI: Tõsi, meil on talu, mille küljes me küünte ja mastega kinni ripume, nii kaua kui see vähegi leiva järg nab. Kuid vaata, kui sant õnn siin nüüd kõik uperkuuti raks, meie kõige paremate kavatsuste kiuste, siis olgu mc tagatalu, kuhu peagi siit punun, kui viimased terad kolus sevad! — Nõnda siis, haarame nüüd majapidamishoolt töödest hirmsa hooga kinni; ning võtame jällegi esile asj siin õieti oligi küsimuses. — Minu rumala peakolu jär Aapo asja üldiselt õige mõistlikult kaalunud; ja kõik hästi, kui me igaüks omalt poolt üksmeelest ning leplik kinni peame. Kuid vaata, kui me tüli otsime, siis leiame ! harjaste püstiajamiseks ikka põhjust. JUHANI: C’est vrai, nous avons un domaine auquel nous tenons bougrement, aussi longtemps qu’on y sentira un peu l’odeur de la nourriture. Mais, tu sais, si le malheur, déjouant nos plus sages résolutions, bouleversait tout ici de fond en comble, la forêt serait alors mon refuge, j’y filerais sans retard dès qu’il n’y aurait plus un grain dans la huche. — Oui, mais à présent, mettons-nous à bûcher dans la ferme et aux champs avec une rapidité foudroyante. Et revenons-en au point dont il était plus particulièrement question en ce moment. Selon ma dure caboche, Aapo a examiné le gros de l’affaire avec passablement de bon sens et tout marchera bien, si seulement chacun s’efforce de son côté vers la concorde et la bonne entente. Mais si nous voulons nous disputer, vous savez, nous trouverons toujours des occasions de hérisser nos poils. 01108
Bottom
01110
Top
SIMEONI: Kus ei leiaks me seda, nii kaua kui too Aadam meil siin luu ja naha vahel kõditab ning kratsib! SIMEONI: Où n’en trouverons-nous pas, aussi longtemps que le vieil Adam nous chatouillera et nous gratouillera entre les os et la peau ? 01109
Bottom
01111
Top
TIMO: Vana Aadamat olen mõelnud ikka vanaks tõ taadiks viltkübara, musta saterkuue, põlvpükste ja punas tiga, mis ulatub allapoole mehe naba. Säärasena sammi mõtiskledes ja ajab härjapaari ees. TIMO: Je me suis toujours représenté le vieil Adam comme un brave et grave bonhomme avec un chapeau de feutre, une redingote noire, des culottes et un gilet rouge qui lui descend plus bas que le nombril. Et ce bon type-là se promène plongé dans ses pensées et chasse devant lui une paire de bœufs. 01110
Bottom
01112
Top
SIMEONI: Vana Aadama all mõeldakse patu juurt, pattu. SIMEONI: Le vieil Adam, ça veut dire la racine du péché, le péché originel. 01111
Bottom
01113
Top
TIMO: Mina tean, et ta on pärispatu tundemärk ja võrdkuju, see sarviline saatan põrgust, kuid säärase isandana, nagu ütlesin, astub ta mu ees, ajades härjapaari. Selle vastu ei või ma midagi.^ TIMO: Je sais bien qu’il est le signe et l’image du péché originel, le Satan cornu de l’enfer. Mais je ne peux m’empêcher de le voir se ballader devant moi, habillé comme je l’ai dit, tel un bon vieux qui chasse ses bœufs. 01112
Bottom
01114
Top
JUHANI: See usu parakrahv jäägu kõrvale, ja püsige asja juures. — Aapo, mis meie kahe popsikoha, Vuohenkalma ja Kekkuriga, ette võtta? JUHANI: Laissons cette déclaration de foi et revenons à nos moutons. Aapo, qu’avons-nous décidé au sujet de nos deux métairies de Vuohenkalma et de Keldiuri ? 01113
Bottom
01115
Top
AAPO: Peab meeles hoidma, et nende mõlemate pidajad kord oma krundi metsikust, tühjast laanest üles harisid, ja neid ei aeta nende maalapilt ära — mis olekski ülekohus —, senikaua kui neil jõudu on oma põldu korras hoida, ning ka siis määrab seadus neile talust mingi vanadustoctuse. Nii on sellega lugu. — Kuid vaatame nüüd üht teist asjaolu, mis minu arvates on küllalt keeruline. Sest see on meie kõige tähtsam samm, see kas ajab pea enneaegselt halliks või teeb meie elust kauni suvepäeva ning lõpetab ta õhtu kuldse ehaga. Ja sind, Juhani, puudutab see nüüd kõigepealt. Pane siis tähele, mis ma ütlen: perenaiseta majapidamine on poolik ja lonkav; talu ilma aida-teel astuva perenaiseta ... AAPO: Il ne faut pas oublier que leurs tenanciers ont défriché à grand’peine leurs terres sur un sol désolé et qu’on ne peut les chasser de leur bien, — ça serait injuste, — tant qu’ils réussissent à maintenir leurs terrains en bon état ; et en outre la loi prévoit qu’on devrait leur donner de quoi assurer leur vieillesse. — Voilà l’affaire. Mais il reste à examiner encore une autre question qui, à mon avis, est fort compliquée ; il s’agit d’une démarche très importante pour nous ici-bas, qui peut nous rendre la tête grise avant l’âge ou au contraire nous apporter le soleil du bonheur et baigner le soir de nos jours dans la rougeur dorée du crépuscule. Et c’est toi, Juhani, qui es le principal intéressé. Écoute bien ce que je te dis : un ménage sans ménagère est quelque chose d’incomplet et de boiteux ; une ferme où aucune maîtresse de maison ne foule le sentier du grenier... 01114
Bottom
01116
Top
TIMO: On nagu hundipesa ilma emahundita või nagu saabas ilma teise saapata; tõesti, see lonkab, nagu üdes Aapo. TIMO: ...est comme une tanière de loup sans louve ou comme une botte dépareillée. Ça boite vraiment, comme dit Aapo. 01115
Bottom
01117
Top
AAPO: Talu ilma aidateel astuva perenaiseta on nagu pilvine päev ja selle perelaua otsas asub igavus kui kustuv sügisõhtu. Aga hea perenaine on maja hele päike, mis valgustab ja soojendab. — Vaata: esimesena jätab ta hommikul voodi maha, kastab taina, tõstab mehele eine lauale ja paneb talle moona metsa kaasa ning siis ruttab ta tarasse oma kirjut karja lüpsma, kibu pihus. Nüüd sõtkub ta tainast, aspeldab ja ras-peidab; nüüd on ta laua ääres, nüüd müttab ta seal pärapingi otsas pihkudega leiba, ja nüüd kohendab ta tuisuna ahju, mis oma hõõguvast lõustast tuld ning suitsu välja purskab. Nüüd, kui leib kerkib, einetab ta viimaks isegi, laps rinna otsas, sööb kiilu leiba, küpsetatud silgu ja rüüpab kirnust haput piima peale. Kuid ei ta unusta krantsigi, maja truud vahti trepil, ega kassi, kes unisena ahju pealt piilub. — Ja nüüd aspeldab ja raspeldab, pöörleb ning piirleb ta jälle, sõtkub mõhes veel teisegi taina tõusma, paneb selle ahju ja küpsetab, ning ojana voolab higi ta otsaesiselt. Kuid vaata: päikese laskudes on tal leivad lae all, varras varda kõrval täis laotud leibu, kust värsket hõngu alla hoovab. Ja siis, kui mehed metsast tulevad, ootab neid aurav õhturoog pestud laual. Kuid kus on perenaine ise? Seal õues lüpsab ta jälle oma kõverasarviseid elajaid liibu kohal õõtsub kihisev, vahune hari. — Nii ta aspeld; ju raspeldab, nii ta pöörleb ja piirleb; ja alles siis, kui teisi juba kõige sügavamas unes põrisevad, vajub ta voodi, pah nonad huulil. Kuid ta töö ning toimetus pole veelgi ots: I lädaldamata tõuseb ta öö jooksul oma asemelt iga tunni, i: xilmapilgu järel, tõuseb oma lapsukest äiutama, kes seal kätl nutta häälitseb. — Niisugune on, vennad, üks hea perenaine. AAPO: Une ferme où aucune ménagère ne foule le sentier du grenier est comme un jour nuageux, et l'ennui s’assied au bout de la longue table de famille comme un soir d’automne languissant. Mais une bonne paysanne est le soleil radieux de la ferme, qui illumine et réchauffe. Voyez : elle est levée la première le matin, elle pétrit la pâte, dresse la table pour son mari, prépare les provisions qu’il emportera dans les bois et se rend dans l’enclos, un seau à la main, pour traire son troupeau tacheté. Puis elle fait le pain, elle va et vient ; la voici près de la table, puis elle court porter un pain sur le banc, puis, comme un tourbillon, elle tisonne le feu dans le four qui crache par sa gueule luisante des flammes et de la fumée. Et alors, pendant que la pâte lève, elle déjeune enfin à la hâte, son enfant sur les bras, elle mange un quignon de pain et un hareng frit et boit par-dessus du lait caillé dans un pot à deux anses. Elle n’oublie pas non plus le roquet, fidèle gardien de la maison, sur l’escalier, ni le chat qui, les yeux mi-clos, somnole sur le fourneau. Elle va et vient, active et affairée, prépare une autre pâte qui monte dans le pétrin, la forme et l’enfourne, et la sueur ruisselle sur son front. Et voyez : quand le jour décline, les pains odorants sont placés sous le toit, enfilés à de longues perches et répandent un arôme frais et vivifiant. Et alors, quand les hommes rentrent de la forêt, le souper fumant les attend sur la table bien lavée. Mais où est la ménagère ? Là-bas, dans la cour, elle trait les vaches aux cornes courbées, et la surface écu-mante du lait ondule en bruissant dans le seau. Puis elle va et vient, active et affairée, et c’est seulement lorsque tout le monde est déjà plongé dans le sommeil le plus profond qu’elle peut s’étendre sur son lit en murmurant une prière. Mais elle n’est pas encore au bout de ses travaux et de ses soucis. A chaque instant, à chaque heure de la nuit, elle se lève sans jamais s’impatienter, elle se lève pour calmer le bébé qui pleurniche dans son berceau. Voilà, frères, ça c’est une bonne ménagère ! 01116
Bottom
01118
Top
JUHANI: Hästi öeldud, Aapo, ja ma mõistan su kõne oi tarvet. See püüab mind nimelt naisevõtmisele meelitada, Ja ma mõistan. Naine, ütled sina, on tarviline riist majapidamisi Põsi! Kuid ole mureta. Su soov läheb arvatavasti peagi täie Nonoh; jaa! Ma tunnistan, et mu mõte täie tõega on hakam tüdrukusse, kellest loodan saavat naise, ning hea naise, 1 mind vanad märgid ei peta. — Jah, vennad, nüüd algav meil teised päevad ja teised tembud, ning kanda võetav pei mchekohus koormab mind rängalt. Peremehe, peremehe õl rusub siin hirmus koorem, ja suur on kord mu vastutuse au mine viimsel kohtupäeval. Minu vastutada olete nüüd kõik üheskoos, pidage seda meeles. JUHANI: Bravo, Aapo ! — J’ai bien compris tes intentions. Ton discours, à ce que je crois, veut m’engager à prendre femme. Oui, j’ai saisi. Une femme, comme tu l’as dit, est une chose indispensable à la tête d’un ménage, c’est sûr. Mais ne te fais pas de soucis ; je pense que ton espoir se réalisera bientôt. Mais oui, parfaitement ! J’avoue que mon cœur s’est déjà sérieusement attaché à une jeune fille dont je souhaite faire mon épouse, et une fameuse, si les signes traditionnels ne me trompent pas. Eh oui, mes frères, d’autres jours et d’autres tours s’approchent, et la tâche que je vais assumer me cause déjà passablement de tracas. Un fardeau redoutable repose ici-bas sur les épaules du maître, et il a de grands comptes à rendre lors du jugement dernier. Je devrai répondre de vous tous sur toute la ligne, ne l’oubliez pas. 01117
Bottom
01119
Top
TUOMAS: Sinu? Mispärast? TUOMAS: Toi ? et pourquoi donc ? 01118
Bottom
01120
Top
JUHANI: Mina olen teie peremees; minu pöidlaotsast in takse kord teie pärast verd. JUHANI: Je suis votre maître, et c’est de moi qu’on exigera un jour votre sang. 01119
Bottom
01121
Top
TUOMAS: Ise vastutan ma nii oma ihu kui hinge eest. TUOMAS: Je répondrai moi-même de mon corps et de mon âme. 01120
Bottom
01122
Top
TIMO: Ise minagi vastutan; eheh! TIMO: Et moi aussi, hé ! 01121
Bottom
01123
Top
AAPO: Veli Juhani, pane tähele, et säärased laused pa verd sünnitavad. AAPO: Prends garde, Juhani : de tels propos font du mauvais sang. 01122
Bottom
01124
Top
JUHANI: Ma ei mõelnud paha verd, niisama vähe kui pa lihagi, kuid nagu tõrv, nagu takjad kuumal suvel hakkate vihaselt asjatust, tühjast sõnast kinni, kuigi mu südant põhj; tunnete. Ma pean kurvastama! JUHANI: Je n’ai pensé ni à du mauvais sang ni à de la mauvaise chair ; mais, comme du goudron ou de la bar-dane dans la chaleur de l’été, vous vous cramponnez furieusement à des mots vides, insignifiants, quoique vous connaissiez mon coeur dans tous ses replis. Ça me fâche à la fin ! 01123
Bottom
01125
Top
AAPO: Jätame selle, ja üde meile nüüd, kui võid, kes see tüdruk, kes on su südame enese poole tõmmanud. AAPO: Laisse donc, et dis-nous maintenant quelle est la jeune fille qui a conquis ton coeur. 01124
Bottom
01126
Top
JUHANI: Tahan seda põiklemata öelda. Plika, keda arme kombel armastan, on Männiku-moori Venla. JUHANI: Je veux le dire sans détours. Celle que j’aime à la folie est Venla, la fille de la Vieille de Männistö. 01125
Bottom
01127
Top
AAPO: Hm. AAPO: Hum 1 01126
Bottom
01128
Top
JUHANI: Mis sa ütlesid? JUHANI: Quoi ? 01127
Bottom
01129
Top
AAPO: Hm, ütlesin mina ainult. AAPO: Hum ! rien d’autre. 01128
Bottom
01130
Top
TUOMAS: See on üks piinlik lugu. TUOMAS: Vilaine affaire ! 01129
Bottom
01131
Top
SIMEONI: Venla. Vaata, vaata! Kuid sündigu kõik tae' isa tahtmise järgi. SIMEONI: Venla ? Tiens, tiens ! mais remettons-nous-en au Dieu du ciel. 01130
Bottom
01132
Top
AAPO: Hm, või Venla! AAPO: Hum ! C’est donc Venla. 01131
Bottom
01133
Top
JUHANI: Mis te urisete? Kuid, ah! ma aiman midagi; ja hoidku meid jumala poeg! Mis? öelge suu puhtaks! JUHANI: Qu’avez-vous à grommeler ? Ha ! Ila ! Je commence à comprendre ! Que le Fils de Dieu r.ous protège ! Quoi ? Expliquez-vous clairement. 01132
Bottom
01134
Top
AAPO: Kuule: juba aastate kaupa on mu mõtted kõvasti selle tüdruku küljes kinni olnud. AAPO: Écoute, il y a des années déjà que je songe ardemment à cette jeune fille. 01133
Bottom
01135
Top
SIMEONI: Kui looja ta minule on määranud, miks peaksin siis muretsema? SIMEONI: Pourquoi m’inquiéter, si le Créateur me la destine ? 01134
Bottom
01136
Top
EERO: Ole mureta. Sulle on ta määratud ja mina tema võtan. EERO: N’y compte pas ! Elle t’est destinée, mais c’est moi qui te la soufflerai. 01135
Bottom
01137
Top
JUHANI: Mis ütleb Tuomas? JUHANI: Que dit Tuomas ? 01136
Bottom
01138
Top
TUOMAS: See on piinlik asi; tüdruk meeldib mulle väga, seda pean tunnistama. TUOMAS: Vilaine affaire ! Venla me plaît beaucoup, je l’avoue. 01137
Bottom
01139
Top
JUHANI: Või nii, või nii. Hüva! Aga Timo? JUHANI: C’est ça, c’est ça. Bien ! Et Timo ? 01138
Bottom
01140
Top
TIMO: Mina tunnistan sedasama. TIMO: Je fais le même aveu. 01139
Bottom
01141
Top
JUHANI: «Issanda poeg ja Kaitaranna Kusta!» Kuid Eero? JUHANI: Cré nom d’un chien ! mais Eero ? 01140
Bottom
01142
Top
EERO: Tunnistan otsekoheselt sedasama, ikka otsekoheselt sedasama. EERO: Je fais le même aveu sincère, le même sincère aveu. 01141
Bottom
01143
Top
JUHANI: Hea, väga hea! Hahaa! — Ja Timo niisama, Timo niisama! JUHANI: Bien, très bien ! Ha ! Ila ! Et Timo, Timo aussi ! 01142
Bottom
01144
Top
TIMO: Tüdruk on mulle üpris armas, seda tunnistan. Tõsi küll, ta peksis mind kord hullul kombel, lahmis mind lapsukest siis tublisti, ja seda leili ma juba mäletan; nonoh! TIMO: J’aime énormément Venla, je l’avoue. Il est vrai qu’elle m'a flanqué jadis une rossée qui comptait, qu’elle m’a solidement étrillé quand j’étais encore un petit morveux, et je n’ai certes pas encore oublié cette raclée. Ah non I 01143
Bottom
01145
Top
JUHANI: Vait, vait! sest nüüd on küsimus sellest, kas sa teda armastad. JUHANI: Suffit, suffit ! II s’agit de savoir si tu l’aimes. 01144
Bottom
01146
Top
TIMO: Jaa-a, jaa-a, seda teen, ja kõvasti, kui ta nimelt mind vastu armastab. TIMO: Mais oui, certainement, et même beaucoup, c’est-à-dire si elle m’aime en retour. 01145
Bottom
01147
Top
JUHANI: Nii, nii! Astud siis sinagi mu teele ette? JUHANI: Bien, bien, tu es donc sur mon chemin, toi aussi ? 01146
Bottom
01148
Top
TIMO: Mitte sugugi, mitte sugugi, kui sa tõesti oma meelt ei suuda taltsutada, meelt ja keelt. Pean ometi tollest plika-klutist palju ja tahan ka kõigest oma jõust püüda, et ta mu naiseks saaks. TIMO: Pas du tout, pas du tout, si vraiment lu ne peux pas maîtriser ton cceur et ta langue. Pourtant, je tiens beaucoup à cette donzelle, et je veux aussi faire de mon mieux pour l’obtenir en mariage. 01147
Bottom
01149
Top
JUHANI: Hüva, hüva! Kuid mis ütleb Lauri? JUHANI: Bien, bien ! Que dit Lauri ? 01148
Bottom
01150
Top
LAURI: Mis on minul tüdrukuga tegemist? LAURI: Qu’ai-je à faire avec cette gamine ? 01149
Bottom
01151
Top
JUHANI: Kelle poole siis kaldud? JUHANI: Lequel de nous vas-tu soutenir ? 01150
Bottom
01152
Top
LAURI: Ei sega asjasse, ei sellelt ega teiselt poolt. LAURI: Je me fiche des uns et des autres. 01151
Bottom
01153
Top
JUHANI: No sellest tuleb alles supp. JUHANI: Ça va faire une belle salade 1 01152
Bottom
01154
Top
LAURI: Millesse mina oma lusikat ei pista. LAURI: Je n’y plongerai pas ma fourchette. 01153
Bottom
01155
Top
JUHANI: Nõnda siis kõik peale Lauri. Poisid, poisid, Jukola vennaskond ja mu suur suguvõsa! Nüüd lüüakse, ja maa ning taevas väriseb! Nüüd, kulla vennad, nuga, kirves või puuhalg, ja üks kõigi vastu ning kõik ühe vastu kui sõnni! Olgu siis nii! Puuhalg on minu sõjariist; selle i haaran mina, ja süüdistagu see iseennast, kelle kolp pirru kisub. — Võtke halud, poisid, ja astuge ette, kui t meheväärilist vastast. JUHANI: Tous, sauf Lauri ! Enfants, enfants, frères de Jukola, ma grande famille ! Il faut se battre à présent, et la terre et le ciel vont trembler. Hardi ! chers frères ; prenez couteau, hache ou bûche ! Un contre tous et tous contre un, comme sept taureaux furieux. Allons-y ! Je veux une bûche pour arme, je prendrai ce tronc de madré, là, et gare à celui qui en recevra un éclat sur le crâne ! Prenez vos bûches, mes enfants, et avancez si vous êtes hommes à vous défendre ! 01154
Bottom
01156
Top
EERO: Siin seisan sõjariistus, kuigi muist pisut madalam. EERO: Me voici armé, même si je suis un peu plus petit que les autres. 01155
Bottom
01157
Top
JUHANI: Sina vurriluu! Aga vaata, ma näen su näol jälle toda pilkavat, toda salalikku, toda neetud irvitust, ja näib nii nagu teeksid sa nalja kogu selle asjaga. Kuid küll ma sind õpetan. JUHANI: Sacré Poucet ! Je vois de nouveau sur ta gueule cette malicieuse, celte railleuse, cette maudite grimace, comme si tout cela n’était pour toi qu’un jeu. Attends un peu, je vais t’apprendre ! 01156
Bottom
01158
Top
EERO: Mis sa sellest hoolid, kui aga mu halul on tõsi taga! EERO: Qu’est-ce que ça peut bien te faire, pourvu que mon gourdin travaille avec sérieux ! 01157
Bottom
01159
Top
JUHANI: Kill ma sind varsti õpetan. Võtke halud, poisid, võtke halud! JUHANI: Je vais bien t’apprendre, tout de suite. — Allons, vos bûches, prenez vos bûches, vous autres I 01158
Bottom
01160
Top
TIMO: Siin olen mina ja siin minu halg, kui nii soovitakse. Mina ei tahagi viha ja riidu, kuid kui nii soovitakse, TIMO: Voici moi et mon bâton, si c’est nécessaire. Je ne veux ni rixe ni querelle, mais si c’est nécessaire... 01159
Bottom
01161
Top
JUHANI: Võta halg, Tuomas! JUHANI: Ta bûche, Tuomas ! 01160
Bottom
01162
Top
TUOMAS: Mine põrgusse oma haluga, hull! TUOMAS: Va au diable avec tes bûches, vieux hibou 1 01161
Bottom
01163
Top
JUHANI: Surm ja needus! JUHANI: Sacré nom de tonnerre ! 01162
Bottom
01164
Top
SIMEONI: jõle, paganlik ja türgimaaline on seesinane kisa; kuid ma loobun sest mängust ja jätan oma kosjaasjad issanda hoolde. SIMEONI: Tout ce tapage est hideux, païen, turc ; je renonce à ce jeu et remets mon mariage entre les mains de Dieu. 01163
Bottom
01165
Top
LAURI: Loobun ka mina. LAURI: Je me retire aussi. 01164
Bottom
01166
Top
JUHANI: Seepärast minge kõrvale, minge jalust eest kõrvale! — Võta oma halg, Aapo, ning kõmagu Jukola seinad pealuude lõhkemisest. Tuli ja kuradid! JUHANI: Au large, filez d’ici ! — Prends ta bûche, Aapo, et que les murs de Jukola retentissent quand éclateront les crânes. — Enfer et damnation ! 01165
Bottom
01167
Top
AAPO: On jõle inimlaps. Ma kohkun, Juhani, kui vaatan nüüd su nägu ja näen, kuidas su silmad pöörlevad ja juuksed seisavad püsti nagu juudihabe. AAPO: L’enfant de l’homme est un être misérable ! Je suis saisi d’horreur, Juhani, en regardant ton visage, en le voyant rouler les yeux et hérisser tes crins. 01166
Bottom
01168
Top
JUHANI: Las seista, las seista; need on just need harilikud ja õiged jussi-juuksed. JUHANI: Laisse-les se hérisser, c’est justement la vraie, l’ordinaire tignasse de Juhani. 01167
Bottom
01169
Top
EERO: Ma tahaksin neid pisut sagida. EERO: J’ai une terrible envie d’étriller un peu cette tignasse. 01168
Bottom
01170
Top
JUHANI: Sina pöial! On parem, kui sa ilusti nurgas püsid. Mine! mul on sust hale meel. JUHANI: Bout d’homme! reste sagement dans ton coin, ça vaudra mieux ; va-t’en, tu me fais pitié. 01169
Bottom
01171
Top
EERO: Vii õigel ajal nurka oma kole lõuavärk. Selles kah mu! hale meel; sest see tudiseb ja vabiseb juba kui sant. EERO: Retire à temps ton vilain museau dans ce coin ; il me fait pitié, il tremble et bouge déjà comme le menton d’un mendiant. 01170
Bottom
01172
Top
JUHANI: Vaata, kuidas see halg tudiseb, vaata. JUHANI: Regarde comme bouge mon gourdin ! Regarde ! 01171
Bottom
01173
Top
AAPO: Juhani! AAPO: Juhani ! 01172
Bottom
01174
Top
EERO: Löö! Usun, et siit sajab tagasi ja ehk sajab otsa raheteri, suuri kui halgusid. Löö sina! EERO: Frappe, si lu veux, je crois que l’averse rebondira sur toi, et peut-être comme uue grêle de coups de bâton. Frappe donc ! 01173
Bottom
01175
Top
JUHANI: Küllap löön. JUHANI: Bien ! 01174
Bottom
01176
Top
AAPO: Sa ei löö, Juhani! AAPO: Ne frappe pas, Juhani ! 01175
Bottom
01177
Top
JUHANI: Käi hunnikule sina, või võta oma halg ja kaitse ennast, muidu pehmitan su pea. Võta oma halg! JUHANI: Sauve-toi sur le tas de fumier, ou prends un bâton et défends-toi, sinon je te ramollis le crâne. Prends la bûche ! r 01176
Bottom
01178
Top
AAPO: Kus on su mõistus? AAPO: Qu’as-tu fait de ta raison ? 01177
Bottom
01179
Top
JUHANI: Ses pahkjas halus; vaata, nüüd lausub see oma sõnakese. JUHANI: Elle est dans ce gourdin ; écoute ! elle va parler ? 01178
Bottom
01180
Top
AAPO: Oota, vennas, oota, kuni minagi sõjariista kätte kahman. — Vaat nii, siin seisan nüüd, puu kui vorst pihus. Kuid enne veel paar sõna, sina Jukola kristlik vennasalk, ja siis tapleme kui hullud hundid. — Pange tähele: vihavimmas on mees verejanuline kiskja ega mitte inimene; ta on kottpime nägema, mis on õigus ja mõõt; ning kõige vähem võib ta viha võimuses oma armuasju korraldada. Kui nüüd aga ometi mõistuse seisukohalt katsuksime asjaolu vaadelda, mis on sundinud vendi halgusid haarama, siis usun ma, et as jalugu on järgmine. Tüdruk ei või meid kõiki armastada, vaid ainult ühte, kui ta üldse ühestki meist hoolib, kelle seltsis tahaks käsikäes rännata üle elu ohakalise mäe. Mulle näib seepärast kõige parem olevat, et läheme kõik üheskoos ja ühekorraga tema juurde tõsiselt oma asja avaldama, küsides pühalikul meelel ja keele!, kas ta võiks ühele meie hulgast oma sildame kinkida. Kui nüüd tüdruk päri on, siis kiitku see, kellele igatsetud loos langeb, oma õnnepäeva, teised aga heitku nurisemata saatusele alla. Kes ilma jääb, see neelaku oma meelehärm põue põhja, lootes, et ta siin maailmas veel temale määratud abikaasa leiab. Kui nii teeme, siis teeme nagu mehed ja õiged vennad. Ja siis astuvad meie isa ja ema äraseletatud hinged välja taeva hõõguvast väravast ja vaatavad sätendava pilve serval seistes meie peale al!a ning hüüavad kõrge häälega: «Vaat nii, Juhani, vaat nii, Tuomas ja Aapo, vaat nii, Simeoni, Timo ja Lauri, just nii, mu pisuke Eero! Te olete pojad, kellest meil on hea meel!» AAPO: Attends, frère, attends que j’aie aussi pris une arme. Voilà ! j’ai aussi ma saucisse de bois à la main. Mais d’abord quelques mots, troupe chrétienne des enfants de Jukola, et ensuite on se battra comme des loups enragés. Écoutez : l’homme emporté par la fureur est un fauve assoiffé de sang ; il n’est plus un être humain, il est aveugle et ne peut discerner ce qui est juste et raisonnable ; et il est encore moins capable, sous l’empire de la colère, d’arranger des affaires d’amour. Mais si nous essayons pourtant d’examiner du point de vue de la raison cet incident qui pousse des frères à s’armer de bûches les uns contre les autres, je crois que la situation nous apparaîtra ainsi : Venla ne peut pas nous aimer tous, mais un seulement, et encore si elle veut accepter un de nous et si elle désire gravir avec lui, la main dans la main, la colline épineuse de la vie. J’estime donc que nous agirions sagement en allant tous ensemble lui exposer honnêtement notre cas et lui demander, d’une âme et d’une langue ferventes, si elle veut donner son cœur à l’un de nous. Si elle consent, eh bien ! celui qui aura obtenu ce lot tant convoité pourra remercier sa chance, et les autres se résigneront à leur sort sans murmurer. Celui qui n’aura rien reçu avalera son dépit en espérant que lui aussi trouvera plus tard la femme que le destin lui a réservée ici-bas. Si nous faisons ainsi, nous agirons en hommes et en véritables frères. Et alors les fantômes radieux de notre père et de notre mère s’avanceront hors des portes éclatantes du ciel et, debout au bord d’un nuage brillant, ils abaisseront leurs regards sur nous et crieront d’une voix puissante : « Très bien, Juhani, très bien, Tuomas et Aapo, très bien, Simeoni, Timo et Lauri, bien agi, mon petit Eero. Vous êtes vraiment des enfants en qui nous avons placé toute notre affection ». 01179
Bottom
01181
Top
JUHANI: Kurat võtku, sa, vennas, kõneled kui taeva ingel, ning ei puudu palju, et mind nutma ei paneks. JUHANI: Parbleu, Aapo, tu parles comme un ange du ciel, et je ne suis pas loin de pleurer. 01180
Bottom
01182
Top
SIMEONI: Me täname sind, Aapo. SIMEONI: Nous te remercions, Aapo. 01181
Bottom
01183
Top
JUHANI: Palju tänu! Sinna virutan ma oma halu. JUHANI: Oui, merci, Aapo. Je jette mon bâton. 01182
Bottom
01184
Top
TIMO: Sinna minagi. Ja see riid lõppes nõnda, nagu ma juba algusest peale tahtsingi. TIMO: Et moi aussi. La querelle s’est terminé» comme je le souhaitais dès le début. 01183
Bottom
01185
Top
SIMEONI: Aapo peab peeglit meie ees, ja seepärast tänagem teda. SIMEONI: Aapo a mis un miroir devant nous, et nous l'en remercions. 01184
Bottom
01186
Top
EERO: Teda tänagem, laulgem otse «Simeoni tänulaulu». EERO: Oui, remercions-le et chantons en chœur « le cantique d’actions de grâce de Siméon ». 01185
Bottom
01187
Top
SIMEONI: Pilkamine, pilkamine ja irvitus jällegi. SIMEONI: De nouveau des moqueries, des moqueries et des railleries. 01186
Bottom
01188
Top
TIMO: Ära pilka, Eero, jumalasõna, Simeoni tänulaulu. TIMO: Eero, lu ne dois pas te moquer de la parole de Dieu, du cantique de Siméon. 01187
Bottom
01189
Top
AAPO: Ah, nii noor ja nii paadunud! AAPO: Hélas ! si jeune et déjà si endurci 1 01188
Bottom
01190
Top
SIMEONI: Nii noor ja nii paadunud! Eero, Eero! Jah, nüüd ei ütle ma rohkem, vaid ohkan ainult sinu pärast. SIMEONI: Si jeune et déjà si endurci ! Eero, Eero, je ne dis plus rien, mais je soupire sur toi. 01189
Bottom
01191
Top
JUHANI: Ma ennustan sulle, Eero, et me veel kord või paar sulle üsna isa käega peame andma. Sest ema kasvatas sind liiga hellitades. JUHANI: Je présage, Éero, que nous devrons une fois ou deux encore te châ'ier d’une main vraiment paternelle. Car notre mère t’a élevé trop tendrement. 01190
Bottom
01192
Top
SIMEONI: Me peame teda karistama, niikaua kui ta süda on veel noor ja nõtke; kuid seda tuleb teha armastava käega mitte vihavimmas. Viha karistus ajab kuradeid sisse ning mitte välja. SIMEONI: Il nous faut le corriger pendant que son cœur a encore la souplesse et la flexibilité de la jeunesse ; mais nous le ferons d’une main aimante, et jamais avec la violence de la colère. Une correction administrée avec colère ne chasse pas les diables dehors, mais dedans. 01191
Bottom
01193
Top
EERO: Säh sulle, ja päris armastava käega. EERO: Attrape ! Tu vois, c’est donné d’une main aimante 1 01192
Bottom
01194
Top
SIMEONI: No näe seda jumalavallatut, kui lõi mind! SIMEONI: Voyez cet impie qui me gifle ! 01193
Bottom
01195
Top
EERO: Ning vastu koonu. Vähemastki on mu sapp üle keenud. EERO: Et en plein museau. La bile s’échauffe pour moins que ça. 01194
Bottom
01196
Top
JUHANI: Tule siia, pojuke. Timo, ulata too kepp sealt nurgast. JUHANI: Viens par ici, mon garçon. Timo, donne-moi la canne qui est dans ce coin. 01195
Bottom
01197
Top
SIMEONI: Vaat nii, Juhani, pea sina teda ilusti põlvil, mina lasen tal püksid alla. SIMEONI: C’est ça, Juhani ! Étends-le gentiment sur tes genoux, je vais lui baisser les culottes. 01196
Bottom
01198
Top
EERO: Ärge põrgu päralt! EERO:- Non ! Par l’enfer 1 01197
Bottom
01199
Top
JUHANI: Asjata sipled sa, klutt. JUHANI: Inutile de te débattre, vaurien I 01198
Bottom
01200
Top
SIMEONI: Ära lase teda lahti. S ! M EO N ! . — Ne le lâche pas ! 01199
Bottom
01201
Top
JUHANI: Vaata seda kiisapoega. Kuid ega sa pääse, ei. JUHANI: Tu glisses comme un poisson, mais tu ne m’échapperas pas, non ! 01200
Bottom
01202
Top
EERO: Lööge ainult, te neetud, nii pistan tule nurga alla. Teen jumala eest tuld ja suitsu, tuld ja suitsu teen! EERO: Si vous me battez, infâmes brutes, je mets le feu à la maison ! Sans blague, je le ferai, il y aura du feu et de la fumée, je vous le garantis ! 01201
Bottom
01203
Top
JUHANI: Seda sappi! Või pistad tule nurga alla? Ah seda sappi! JUHANI: Petite peste ! Ainsi tu mettrais le feu à la maison ? Petite peste ! 01202
Bottom
01204
Top
SIMEONI: Issand hoidku, seda sappi! SIMEONI: Que Dieu nous préserve de cette peste I 01203
Bottom
01205
Top
JUHANI: Kepp siia, Timo! JUHANI: La canne, Timo. 01204
Bottom
01206
Top
TIMO: Ei leia ju seda. TIMO: Je ne la trouve pas. 01205
Bottom
01207
Top
JUHANI: Sa pimesikk, eks sa näe seda seal nurgas? JUHANI: Es-tu aveugle? Là, dans ce coin. 01206
Bottom
01208
Top
TIMO: Jah et see või? see kõivune? TIMO: Celle-ci ? En bouleau ? 01207
Bottom
01209
Top
JUHANI: Seesama just; anna siia. JUHANI: Oui, passe-la moi. 01208
Bottom
01210
Top
SIMEONI: Löö, kuid mõistlikult ja miite kõigest jõust. SIMEONI: Frappe avec modération, et pas de toutes tes forces. 01209
Bottom
01211
Top
JUHANI: Küll ma tean. JUHANI: Je sais. 01210
Bottom
01212
Top
LAURI: Mitte üht hoopi, ütlen mina! LAURI: Pas un coup, je vous le dis. 01211
Bottom
01213
Top
TUOMAS: Jätke poiss rahule! TUOMAS: Laisse ce gosse en paix. 01212
Bottom
01214
Top
JUHANI: Ta vajab pisut hänna alla. JUHANI: Il aurait pourtant grand besoin d’une petite fessée. 01213
Bottom
01215
Top
LAURI: Sa ei puuduta teda nüüd sõrmegagi. LAURI: Tu ne le toucheras pas, même avec ton petit doigt. 01214
Bottom
01216
Top
TUOMAS: Lase poiss lahti! Silmapilk! TUOMAS: Lâche-le ! Tout de suite ! 01215
Bottom
01217
Top
TIMO: Saage ta andeks, see Eero-pojuke, saagu seekord siiski veel. TIMO: Pardonnons-lui, à ce petit Eero, au moins pour cette fois encore. 01216
Bottom
01218
Top
SIMEONI: Andeks, andeks, seni kui ohakas ja umbrohi nisu võidavad. SIMEONI: Pardonner, pardonner, jusqu’à ce que les ronces et l’ivraie aient étouffé le bon grain. 01217
Bottom
01219
Top
LAURI: Ära puuduta teda. LAURI: Ne le touche pas ! 01218
Bottom
01220
Top
AAPO: Andke talle andeks; ja nii püüame ta pealaele tuliseid süsi koguda. AAPO: Nous lui pardonnons et essayons ainsi d’amasser des charbons ardents sur sa tête. 01219
Bottom
01221
Top
JUHANI: Mine siis ja täna õnne. JUHANI: Va, et remercie ta chance. 01220
Bottom
01222
Top
SIMEONI: Ning palu jumalat, et ta annaks sulle uue südame, meele ja keele. SIMEONI: Et prie Dieu de te donner un nouveau oœur, une nouvelle âme et une nouvelle langue. 01221
Bottom
01223
Top
TIMO: Aga mina lähen magama. TIMO: Moi, je vais me coucher. 01222
Bottom
01224
Top
AAPO: Kaalume veel üht punkti. AAPO: Nous devrions encore examiner un point. 01223
Bottom
01225
Top
TIMO: Mina lähen magama. Tule ühes, Eero; lähme magama ja unustame selle maailma sipelgapesa, selle jõleda kääpa, mis vihmaga aurab ning suitseb. Tule, Eero! TIMO: Je vais me coucher. Viens, Eero, allons au lit et oublions la fourmilière de ce monde, ce misérable tas qui exhale de la fumée et de la vapeur sous la pluie. Viens, Eero. 01224
Bottom
01226
Top
JUHANI: Kuid mis punkt see on, mille lahendust sa tahad? JUHANI: Mais quel point veux-tu encore régler ? 01225
Bottom
01227
Top
AAPO: Jumal paraku! lugu on ju nii, et meie ei tunne A-dki, aabitsa esimest tähte, ja ometi on kirjamõistmine kristliku kodaniku tingimatu kohus. Kuid selleks võidakse meid sundida seaduse jõuga, kirikuseaduse jõuga. Ja te teate, mihuke kroonumasin meid ootab ning tahab hammaste vahele tõmmata, kui me viisakalt lugema ei õpi. Jalgpuu ju meid ootab, vennad, must jalgpuu, mis seal kiriku võõruses põõnab kui must kult, jõllitades süngelt oma ümarate aukudega. Just nende põrgupihtidega on praost meid ähvardanud, ja küllap ta oma ähvarduse täide saadab, kui meie igapäevast usinust ning harjutust ei näe, see on kindel asi. AAPO: C’est que — Dieu nous pardonne ! — nous ne connaissons pas même A, la première lettre de l’alphabet, et pourtant c’est le devoir inévitable de tout citoyen chrétien d’apprendre à lire. On peut nous y contraindre par la force de la loi, la loi de l’Église [Les autorités ecclésiastiques, qui tiennent encore les registres de l’état civil, étaient jadis chargées de veiller à ce que chacun sût lire. Les illettrés ne pouvaient se marier ; la loi ecclésiastique prévoyait des châtiments (exposition) pour les mauvaises têtes. L’enseignement était donné par les chantres et contrôlé par les pasteurs.]. Et vous savez quel instrument officiel nous attend et voudrait nous attirer entre ses dents, si nous n’apprenons pas sagement à lire : ce sont les ceps qui nous guettent, frères, les noirs ceps qui, avec leurs sombres trous béants et circulaires, sont tapis dans le vestibule de l’église, comme un noir verrat ; notre pasteur nous a déjà menacés de cette infernale machine, et il est homme à exécuter ses menaces, s’il ne nous voit pas travailler chaque jour avec application : c’est sûr et certain. 01226
Bottom
01228
Top
JUHANI: On võimatu lugema õppida. JUHANI: Apprendre à lire ? Impossible ! 01227
Bottom
01229
Top
AAPO: Inimesed on selle kunsti ennegi läbi teinud. AAPO: Bien des gens ont pourtant réussi ce tour, jusqu’à présent. 01228
Bottom
01230
Top
TUOMAS: Tuleks selle kallal alles higistada. TUOMAS: Ils ont dû bigrement suer. 01229
Bottom
01231
Top
JUHANI: Ja ähkida. Mul on nii kõva pea! JUHANI: Et geindre. J’ai la tête si dure. 01230
Bottom
01232
Top
AAPO: Kuid kõva tahtmine viib mehe ka läbi halli kivi. Hakkame peale, muretseme enesele Hämeenlinnast aabitsad ja lähme köstri juurde kooli, nagu praost on käskinud. Teeme nii, enne kui meid kroonu küüdiga viiakse. AAPO: Mais avec une volonté forte, on peut même passer à travers la pierre grise. Mettons-nous à l’œuvre, faisons-nous venir de la ville des abécédaires et allons à l’école chez le chantre comme l’a ordonné le pasteur. Et faisons-le avant qu’on mette la loi à nos trousses. 01231
Bottom
01233
Top
JUHANI: Ma kardan, et nii tuleb siin teha, ma kardan. Jumal halastagu meie peale! Kuid jäägu see mõte homseks ja lähme puhkama. JUHANI: Je crains qu’on ne doive le faire, je le crains fort. Que Dieu ait pitié de nous ! Mais laissons ce projet pour demain et allons nous reposer. 01232
Bottom

Lugu 02 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
02001
Top
On vaikne mihklikuu hommik. Kaste särab nurmel, udu aeleb koltunud lehestiku tipul ja hääbub viimaks kõrgusse. Sel hommikul on vennad tõusnud väga sapistena ja vaiksetena, näod pesnud, juuksed harjanud ning pühapäeva-rõivad selga ajanud. Sest täna on nad otsustanud köstri juurde kooli minna. C’est un calme matin de septembre. La rosée étincelle sur les champs, la brume roule sur la cime des feuillages jaunissants et se dissipe enfin dans les hauteurs. Ce jour-15, les frères se sont levés sans échanger un mot et de fort méchante humeur ; ils se sont débarbouillés, ont brossé leurs tignasses et oi}t passé leurs habits du dimanche : car ils ont décidé de se rendre aujourd’hui à l’école chez le chantre. 02001
Bottom
02002
Top
Nüüd söövad nad jukoia pika männipuust laua ääres hommikust ja neile näivad maitsvat rusked herned, olgugi et nende näod polnud rõõmsad, vaid paha tuju kibedus paistis nende kulmukarvult; mõte kooliteest, mida mööda nad peatselt peavad astuma, on seda teinud. Kuid pärast söömist ei rutanud nad ometi kohe teele, vaid istusid veel hetkeks puhkama. Vaikides nad istusid, ja mõni neist vahtis murelikult alla põrandale, mõni jälle vaatles oma punakaanelist aabitsat, pöörates selle tugevaid lehti. Toa lõunapoolse akna ääres istub Juhani, vaadates aeg-ajalt üles kivise mäe ja tiheda männiku poole, kust paistis moori onn oma punapiidalise uksega. Assis à la longue table de sapin de Jukola, ils prennent leur déjeuner et semblent apprécier les pois jaunes, bien que leurs expressions ne soient pas précisément joyeuses et qu’au contraire une ombre d’âpre dépit contracte leurs sourcils, à la pensée qu'ils devront bientôt prendre le chemin de l’école. Quand ils ont mangé, ils ne se hâtent point de partir, mais restent encore un moment à se reposer. Ils sont assis en silence, l’un fixant un regard mélancolique sur le plancher, un autre examinant son abécédaire à couverture rouge, dont il feuillette les solides pages. Juhani, installé près de la fenêtre, contemple la colline rocailleuse et la sapinière touffue, où l’on aperçoit la cabane de la mère de Venla, avec sa porte aux montants rouges. 02002
Bottom
02004
Top
JUHANI: Venla astub seal mööda jalgrada, ja käbe on ta kõnnak. JUHANI: Voici Venla qui se promène sur le sentier, et sa démarche est vive. 02003
Bottom
02005
Top
AAPO: Ja eile pidid nii ema kui ka tütar Tikkalasse sugulaste poole minema, naereid listima ning paluksid korjama, et olla sea! hilissügiseni. AAPO: La mère et la fille devaient pourtant s’en aller hier chez leurs parents à Tikkala pour effeuiller les raves et cueillir les airelles ; elles voulaient y rester jusque tard dans l’automne. 02004
Bottom
02006
Top
JUHANI: Hilissügiseni? See teeb mu üpris rahutuks. Arvatavasti nad lähevad; kuid Tikkalas on tänavu sulane, kes on priske poiss ja suur suli, ning sinna läheks peatselt meie kõigi lootus. Seepärast oleks kõige parem otsekohe teha see viimane temp, esitada küsimus, see kõigi küsimuste küsimus. Läki siis plikalt pärima, kas tahab ta meel meie poole painduda ning süda süttida. JUHANI: Jusque tard dans l’automne ? Ça m’inquiète beaucoup. Elles partiront sans doute ; mais il y a cette année à Tikkala un domestique qui est un mirliilore et un fieffé coquin, et notre espoir à tous risque fort de s’envoler en fumée. Il serait prudent de faire tout de suite ce pas important, de poser la grande question. Allons donc demander à notre gamine si son esprit veut fléchir et son oœur s’enflammer. 02005
Bottom
02007
Top
TUOMAS: Seda pean minagi kõige paremaks. TUOMAS: Je crois que c’est ce qu’il y a de mieux à faire. 02006
Bottom
02008
Top
TIMO: Niisama mina. TIMO: Moi aussi. 02007
Bottom
02009
Top
JUHANI: Ja-jaa! ega nüüd muud kui kõik kosja ning kõik ühekorraga nagu mehed. Ja-jaa! Issand hoidku meid! Kuid ei aita muu, vaid kosja, kosja! Nüüd oleme paremais rõivais, pestud ja harjatud; kogu meie väljanägemine on ristiinimese moodi: puhas ja otsekui uuesti sündinud. — See teeb mu rahutuks. — Kuid Venla poole! Nüüd on kohane aeg. JUHANI: Bien, bien ! Il ne nous reste plus qu’à aller tous ensemble, comme des hommes, lui demander sa main. Oui, oui, que Dieu nous favorise ! II n’y a pas à tortiller, il faut aller faire notre cour. Nous avons nos meilleurs habits, nous sommes soigneusement lavés et peignés, et tout notre aspect extérieur est celui de bons chrétiens : on est propres comme des nouveau-nés. Je me sens très inquiet. Courons chez Venla, le moment est favorable. 02008
Bottom
02010
Top
EERO: ja olgu see ka meie õnnepäev. EERO: Puisse ce jour être aussi un jour de félicité 1 02009
Bottom
02011
Top
JUHANI: Kelle õnnepäev, kelle? Ahaa! kuis arvad, poiss? JUHANI: Un jour de félicité ? Pour qui ? Hé ! Hé ! mon petit, que veux-tu dire ? 02010
Bottom
02012
Top
EERO: Kas või meie kõigi. EERO: Mais pour nous tous. 02011
Bottom
02013
Top
JUHANI: Teisiti öeldes, et ta meie kõigi naiseks teleks? JUHANI: Autrement dit, Venla deviendra notre femme à tous ? 02012
Bottom
02014
Top
EERO: Kas või ka nii. EERO: D’accord ! 02013
Bottom
02015
Top
JUHANI: Ära, hull! JUHANI: Suffit ! 02014
Bottom
02016
Top
SIMEONI: Kuidas see, jumala pärast, oleks võimalik? SIMEONI: Au nom de Dieu, comment serait-ce possible ? 02015
Bottom
02017
Top
EERO: jumala ees pole miski võimatu. Uskugem, lootkem ja armastagem kõik üksmeelselt. EERO: Rien n’est impossible à Dieu. Croyons, espérons et aimons d’un seul oœur et d’une seule âme. 02016
Bottom
02018
Top
JUHANI: Vait, Eero! sest nüüd läheme kosja ja iihes sellega kooli, vöörkotid õlal. JUHANI: Tais-toi, Eero. Filons maintenant faire notre demande, et puis poursuivons notre chemin vers l’école, sac au dos. 02017
Bottom
02019
Top
AAPO: Kuid et asja korralikult ajada, siis oiga üks meist seal onnis niikui isameheks. AAPO: Mais pour accomplir dignement notre démarche, il faudrait qu’un de nous soit pour ainsi dire notre porte-parole dans la maisonnette. 02018
Bottom
02020
Top
JUHANI: See on tähtis punkt. Kuid sina ju oledki selle ameti peale otsekui loodud. Su! on hea anne; su kõae äratab ikka põues tuld ja välku. Tõesti! sa oled pastoriks sündinud. JUHANI: C’est un point important. Mais tu es toi-même tout désigné pour cette fonction. Tu as des dons remarquables : tes paroles savent toujours allumer une flamme et faire jaillir des étincelles au cceur des gens. Vraiment, tu es né pour devenir pasteur. 02019
Bottom
02021
Top
AAPO: Mis tean mina? ja miks kõneleme annetest? Siin metsas kaovad nad teadmatuse uttu, hääbuvad nagu sulisev ojake liiva. AAPO: Qu’est-ce que je sais? et pourquoi parler de mes dons ? Ici, au sein des forêts, ils dépérissent dans les brumes de l’ignorance et se perdent comme un ruisseau gazouillant.dans le sable. 02020
Bottom
02022
Top
JUHANI: Vali saatus ei lasknud sind kooli. JUHANI: C’est dommage que tu n’aies pas pu aller à l’école. 02021
Bottom
02023
Top
AAPO: Kust oleks meie talu minu koolitamiseks vara saanud? Pidage meeles: mõnigi moonakott peab kodu ja kooli vahet rändama, enne kui poiss räästooli pääseb. — Kuid püsime asja juures, kosjaasja juures. Olgu, nagu tahate. Mina .isur teie ühiseks kõisemeheks ja püüan rääkida nagu mõistlik mees. AAPO: Où aurait-on pris l’argent chez nous pour m’y envoyer ? Car, tu sais, il faut que plus d’un sac se balade de la maison à l’école avant qu’on puisse monter en chaire. — Mais revenons à notre affaire, à la demande en mariage. Je ferai comme vous voulez ; je m’avancerai au nom de tous et essayerai de parler comme un sage. 02022
Bottom
02024
Top
JUHANI: Asume siis teele. — Jumala eest! Ei aita muu, kui aga teele täie hooga. Moonakotid jätame välja moori onni elle, ja Lauri, kel pole se! allikal hobuse jootmist, hoidku neid «igade eest. Läki nüüd! Ja astume mõrsjamajja, aabits pihus; see annab meile pisut nagu pidulikkust. JUHANI: Eh bien ! à l’œuvre ! Bon sang ! Il n’y a pas à tortiller, il laut se mettre à l’œuvre avec courage. Nous laisserons nos sacs devant la maison, et Lauri, qui n’a pas d’épingle dans le jeu, les gardera contre les porcs. En route maintenant, et entrons dans la maison nuptiale avec nos livres à la main, ça nous donnera un air un peu plus solennel. 02023
Bottom
02025
Top
EERO: Eriti kui kukega kaane väljapoole pöörame. EERO: Surtout si on montre la page où on voit le coq [La dernière page. On disait aux enfants, pour les stimuler, que ce coq leur pondrait des œufs quand ils seraient parvenus à la fin du livre,]. 02024
Bottom
02026
Top
JUHANI: Kas jälle? Kuid kukest tuleb meelde see kohutav uni, mis painas mind läinud ööl. JUHANI: Toi de nouveau ? Mais, à propos de coq, je me souviens d’un rêve affreux qui m’a bouleversé la nuit passée. 02025
Bottom
02027
Top
SIMEONI: Jutusta seda; ehk on see meile kasulikuks hoiatuseks. SIMEONI: Raconte-le, c’est peut-être un avertissement salutaire pour nous. 02026
Bottom
02028
Top
JUHANI: Nägin und, et seal ahju peal oli kanapesa ja selles seitse muna. JUHANI: J’ai rêvé qu’il y avait un nid de poule, là, sur le fourneau, et sept œufs dans ce nid. 02027
Bottom
02029
Top
SIMEONI: Jukola seitse poega! SIMEONI: Les sept garçons de Jukola I 02028
Bottom
02030
Top
JUHANI: Kuid üks munadest oli naeruväärt väike. JUHANI: Un de ces œufs était ridiculement petit. 02029
Bottom
02031
Top
SIMEONI: Eero! SIMEONI: Eero ! 02030
Bottom
02032
Top
JUHANI: Kukk suri! JUHANI: Le coq mourut. 02031
Bottom
02033
Top
SIMEONI: Meie isa! SIMEONI: Notre père I 02032
Bottom
02034
Top
JUHANI: Kana suri! JUHANI: La poule mourut. 02033
Bottom
02035
Top
SIMEONI: Meie ema! SIMEONI: Notre mère ! 02034
Bottom
02036
Top
JUHANI: Ja siis kohe kogu maailma hiired, rotid ja nirgid pesa kallale. — Mis need loomad peaksid tähendama? JUHANI: Et alors les souris, les rats et les belettes de toute la terre se ruèrent aussitôt sur le nid. Que signifient ces bêtes ? 02035
Bottom
02037
Top
SIMEONI: Meie patuseid himusid ning maailma rõõmusid. SIMEONI: Nos passions coupables et la débauche universelle. 02036
Bottom
02038
Top
JUHANI: Küllap vist. — Tulid nirgid, rotid ja hiired ning l> (a rutasid ja veeretasid, tiksisid ja taksisid muae, mis peagi katki läksid, niüg sest väikesest munast tõusis väga paha hais. JUHANI: C’est probable. Les belettes, les souris et les rats vinrent avec des cabrioles et des culbutes, ils brisèrent et broyèrent les œufs, et alors le plus petit exhala une puanteur très aigre. 02037
Bottom
02039
Top
SIMEONI: Pane tähele, Eero. SIMEONI: Prends garde, Eero ! 02038
Bottom
02040
Top
JUHANI: Munad löödi katki ja kohutav hääl, nagu paljude lioxkcde kohin, hüüdis nüüd ahju pealt mu kõrva: «Kõik on ära rikutud, ja see ärarikkumine on suur!» Nii hüüti, kuid siis hakkasime ometi koguma ja keetma toda sodi, ja saime sellest lõpuks niinimetatud munaroa ehk munapudru; ning me sõime seda üpris hea meelega ja andsime naabritelegi. JUHANI: Les œul's étaient cassés ; alors, du haut du fourneau, une voix effrayante comme le fracas de plusieurs cascades me hurla dans les oreilles : « Tout est cassé, et la casse est vaste ». — C’est ainsi qu’elle cria ; mais enfin on se mit à recueillir les débris, on fit cuire cette marmelade et on eut une omelette superbe ; on en mangea avec grand plaisir et on en donna aussi à nos voisins. 02039
Bottom
02041
Top
EERO: Uks hea uni. EERO: Un joli rêve 1 02040
Bottom
02042
Top
JUHANI: Kibe, kibe sini: sa haisesid seal kui põrgu. Väga kibedat und nägin mina sinust, poiss. JUHANI: Amer, amer; tu puais comme l’enfer. J’ai vraiment eu un songe bien amer sur toi, pauvre petit. 02041
Bottom
02043
Top
EERO: Aga mina nägin sinust üsna magusat und; nägin, et aabitsa kukk munes suile virkuse ja tarkuse palgaks suure hunniku komhut ning suhkrutükke. Sina rõõmustasid väga ja mekkisid oma maiustusi; andsid veel mullegi. EERO: Mais moi, j’ai fait un rêve très doux sur toi ; j’ai vu que le coq de ton abécédaire, pour te récompenser de ton application et de ta sagesse, pondait un énorme tas de caramels et de morceaux de sucre. Au comble de la joie, tu te bourrais de ces douceurs et tu m’en donnais même un peu. 02042
Bottom
02044
Top
JUHANI: Või andsin sullegi. No see oli ju hästi tehtud. JUHANI: Je t’en ai donné ? C’était une bonne action. 02043
Bottom
02045
Top
EERO: Kunas and paha teeb? EERO: Est-ce qu’un cadeau peut jamais faire du mal ? 02044
Bottom
02046
Top
JUHANI: Ei iialgi; eriti kui sulle pisut vembla otsast annaksin. JUHANI: Jamais. Et surtout pas si j ’y ajoute un peu de bâton. 02045
Bottom
02047
Top
EERO: Miks ainult pisut? EERO: Pourquoi un peu seulement ? 02046
Bottom
02048
Top
JUHANI: Suu kinni, mullikas! JUHANI: Ferme ton bec, vilain moineau ! 02047
Bottom
02049
Top
TUOMAS: Tehke seda mõlemad ja asume teele. TUOMAS: Fermez-le tous les deux, et mettons-nous en route. 02048
Bottom
02050
Top
AAPO: Võtku igaüks oma kott ja aabits. AAPO: N’oubliez pas vos sacs et vos livres. 02049
Bottom
02051
Top
Nii läksid nad naabri tütart kosima. Üksteise järel, vaikides sammusid nad üle kartulikoopa-künka, astusid üles mööda kivist mäge ning seisid lõpuks Männiku-moori onni ees. Ils allèrent alors demander en mariage la fille de leur voisine. A la queue leu leu, sans parler, ils franchirent le talus de la fosse à pommes de terre, gravirent la colline rocailleuse et s’arrêtèrent enfin devant la maisonnette de la Vieille de Männislö. 02050
Bottom
02052
Top
JUHANI: Siin oleme, siia jätame oma kotid; ja sina, Lauri, istu truu vahina, kuni me mõrsjamajast tagasi tuleme. JUHANI: Nous y voici. Déposons nos sacs, et toi, Lauri, sois un gardien vigilant jusqu’à notre retour de chez la fiancée. 02051
Bottom
02053
Top
LAURI: Kas te seal kaua olete? LAURI: Y resterez-vous longtemps ? 02052
Bottom
02054
Top
JUHANI: Sedamööda, kuis asjaajamine nõuab. — Kas kellelgi on sõrmust taskus? JUHANI: Le temps qu’il faudra pour notre affaire. — Qui a une bague ? 02053
Bottom
02055
Top
EERO: Seda ei tule sul tarvis. EERO: Tun’en auras pas besoin. 02054
Bottom
02056
Top
JUHANI: Kas kellelgi on sõrmust taskus? JUHANI: Qui a une bague dans sa poche ? 02055
Bottom
02057
Top
TIMO: Pole minul ega minu teada ka kellelgi teisel. Seal see asi on: noormees peaks ikka kõndima, särav sõrmus karmanis. TIMO: Pas moi, et aucun autre que je sache. Voilà ce que c’est. Un jeune homme devrait toujours avoir une bague luisante dans son gousset. 02056
Bottom
02058
Top
JUHANI: No pagan! Siin me siis nüüd seisame. Ja eile oli meil harjukas Iisakki, kellelt oleks võinud osta nii sõrmuse kui kaelaräti, kuid mul ei tulnud pähegi. JUHANI: Diable ! Nous voici dans le pétrin ! Et hier pourtant le colporteur Iisakki était chez nous, on aurait pu lui acheter une bague et un fichu ; mais moi, vieil imbécile, je n’y ai pas songé. 02057
Bottom
02059
Top
AAPO: Need riistad võime enesele ka tagantjärele osta. Ja ongi parem, kui kindlasti teada saame, kas meist keegi ja kes nimelt peab need õnnelikud ostud tegema. AAPO: Bah ! nous pourrons acheter ces choses plus tard. Il vaut mieux qu’on sache d’abord de façon sûre si un de nous, et lequel, aura à faire ces agréables achats. 02058
Bottom
02060
Top
JUHANI: Kes avas ust? Kas Venla? JUHANI: Qui ouvre la porte ? Est-ce Venla ? 02059
Bottom
02061
Top
TIMO: See oli vanamoor, see kõverlõug. TIMO: C’est la vieille au menton crochu. 02060
Bottom
02062
Top
JUHANI: Venla vokk vuriseb sea! kui rõõmus sitasitikas suveõhtul, ennustades ilusat ilma. Läki nüüd! Kus on mu aabits? JUHANI: Le rouet de Venla bourdonne comme un gai scarabée, un soir d’été, quand il prédit le beau temps. Allons maintenant ! Où est mon livre ? 02061
Bottom
02063
Top
AAPO: See on su pihus, vennas. Sa, jumala loom, oled peast nagu pisut segi. AAPO: Dans ta main, mon frère. Est-ce que la tête te tournerait, créature de Dieu ? 02062
Bottom
02064
Top
JUHANI: Pole viga, vennakene. Kuid ega mu nägu ometi nõtfinc ole? JUHANI: Pas de danger, frère. Ma figure est-elle bien propre ? 02063
Bottom
02065
Top
EERO: Mitte põrmugi, vaid oled puhas ja soe kui äsjamunetud muna. EERO: Tout à fait ; tu es propre et chaud comme un œuf fraîchement pondu. 02064
Bottom
02066
Top
JUHANI: Läki nüüd! JUHANI: Eh bien, en a\ant ! 02065
Bottom
02067
Top
EERO: Oodake! Mina oien kõige noorem ja võin teile ukse nvada ning ise viimasena tulla. Astuge sisse. EERO: Attendez ! Je suis le plus jeune, je dois vous ouvrir la porte et entrer le dernier. Passez, s'il vous plaît ! 02066
Bottom
02068
Top
Nad astusid moori madalasse onni, Juhani kõige ees, silmad tüllis ja juuksed püsti nagu okassea harjased, ning teised järgnesid truult ja tõsiselt ta kannul. Nii astusid nad sisse ja Eero virutas ukse nende taga kinni, jäi aga ise välja, istus murule, huulil peiar muhelus. Ils pénétrèrent dans la cabane au plafond bas, Juhani en tête, les yeux arrondis et les cheveux dressés comme des piquants de porc-épic ; les autres le suivaient fidèlement, gravement, en procession. Ils entrèrent ainsi, et Eero referma brusquement la porte sur eux, mais resta lui-même dehors et s’assit sur le gazon, un sourire rusé sur les lèvres. 02067
Bottom
02069
Top
Kuid moor, kelle toas nüüd viis venda kosilastena seisavad, on käbe ja kärme eit; ta teenib endale ülalpidamist kanakasva- lusc ning marjakorjamisega. Suved ja sügised kookab ta usinalt käänulisi! raiesmail, maasika- ja palukakinkudel, kookab ning higistab ühes tütre Venlaga. Kauniks peeti neitsit. Ta juuksed olid roostekarva, vaade kaval ja terav, suugi sulav, pisut ehk liiga lai. Kehalt oli ta lühike, kuid tüse ja matsakas, ning tugev öeldi ta ka olevat. Säärane oli vennaste armuünd männiku varjul. La Vieille de Männislö, dans la maisonnette de laquelle les cinq frères se trouvaient en prétendants, est une femme vigoureuse et agile ; elle gagne sa vie en élevant des poules et en ramassant des baies. En été et en automne, elle trottine assidûment dans les essarts et sur les pentes, entre les souches, cueillant fraises et myrtilles, elle trottine tout en sueur, suivie de sa fille Venla. Celle-ci passe pour une beauté ; ses cheveux sont couleur de rouille, son regard est espiègle et pénétrant ; sa bouche aussi est gracieuse, quoiqu’un tanlinet trop grande. Elle est petite, mais trapue et rondelette, et on dit qu’elle est très robuste. Tel est l’oisillon d’amour des frères, à l’abri de la sapinière. 02068
Bottom
02070
Top
Kuid onni uks kriiksatas ja Juhani astus ägedalt välja, lausudes vihaselt teistele, kes veel sees viibisid: «Tulge ära, poi- nid!» Sapise näoga astusid nad viimaks kõik välja ja hakkasid kirikuküla poole kõndima. Kuid kui nad majast viiekümne nämmu kaugusele olid jõudnud, kahmas Juhani maast rusika- nuurusc kivi ja virutas selle vihast ähkides vastu onni ust; rak- xatas onn ja kiljatas onnis moor, avas ukse, vandus ning räuskas, raputades rusikat põgenevate vendade poole. Aabitsad pihus ja vöörkotid õlal, astusid vennaksed üksteise järel mööda kirikuteed, sõnagi omavahel vahetamata. Viha ägeda vimmaga rändasid nad; liiv sahises ja kotid kõikusid; ega pannud nad lälicle, kuidas tee kulus. Kaua kõndisid nad hääletult, kuni Eero viimaks suu avas ja küsis: Tout à coup, la porte de la cabane grince, Juhani se rue dehors, criant d’un ton irrité à ses frères restés à l’intérieur : « Sortez, vous autres ! » Ils s’avancèrent enfin tous, d’un air indigné, et prirent le chemin du village. Mais quand ils se furent éloignés d’une cinquantaine de pas, Juhani ramassa une pierre grosse comme le poing et, haletant de colère, il la lança contre la porte ; la cabane retentit, la vieille poussa un cri à l’intérieur, ouvrit la porte, jura et pesta, menaçant du poing les frères qui s’enfuyaient. Le livre à la main et le bissac sur l’épaule, ils marchaient vers l’église à la file indienne, sans échanger un mot. Une irritation violente les entraînait, le sable volait sous leurs pieds, les sacs bondissaient et ils avançaient sans notion du temps et des lieux. Ils allèrent longtemps en silence, mais Eero ouvrit enfin la bouche. 02069
Bottom
02071
Top
EERO: Kuidas asi õnnestus? EERO: Alors ? Ça a bien réussi ? 02070
Bottom
02072
Top
JUHANI: Jaa-ah! et kuidas ta õnnestus? Kas sa meiega uisse tulid, sina harakas, sina varesepoeg? Kuid ei usaldanud, toepoolest ei usaldanudki. Mis sihukesest varesepojast? Venla pistaks ta seeliku alla. Aga vaata, vaata, kui palju olen ma ninust und näinud. Nägin ju, nagu nüüd mäletan, mineval ööl linust veel teisegi une. Imelik küll! Seal sa istusid männikus Venla kõrva], armsalt mehkeldades, kui mina teile sala lähedale hiilisin. Kuid vaata, kui mind nägite, mis tegi siis Venla? Peitis, pagan, su oma undruku ääre alla. «Mis oled sa seelikusse mässinud?» küsisin mina. «Ainult väikese varese-poja,» vastas tüdrukulõkats. Hi-hi-hii! Ja ega olnudki see uni, ei, tont võtku! vaid iseenesest, omast peast mõtles juhani-poju selle välja. Jaa-ah! ei ta olegi nii rumal, kui arvatakse. JUHANI: Si ça a bien réussi? Es-tu entré avec nous, sale corbeau, fils de corneille ? Tu n’as pas osé, tu as eu la frousse ! Espèce de capon ! Venla pourrait le cacher sous sa cotte. Mais écoute un peu tout ce que j’ai rêvé de toi ; car je viens de me rappeler un autre songe de la nuit passée. Étonnant ! Tu étais assis à côté de Venla, dans la forêt, et vous vous embrassiez tendrement, quand je m’approchai de vous sans bruit, furtivement. Mais soudain vous m’apercevez et alors que fait Venla ? Nom d’une pipe, elle te fourre dans un pli de sa robe. « Qu’as-tu caché sous ton cotillon ? » lui demandé-je. — « Seulement un tout petit corbeau », répond la drôlesse. Hi ! hi ! hi ! Mais ce n’est pas un rêve, pas du tout ! Que le diable m’emporte ! C’est ce sacré Juhani qui a forgé cette histoire dans sa propre tête. Eh oui ! il n’est pas si bête qu’on pense. 02071
Bottom
02073
Top
EERO: Imelik, kuidas oleme teineteisest und näinud. Mina nägin sinust jälle niiviisi: Seisite otsekui seal männikus, sina ja Venla, armsalt kaisutades ja tõsiselt üles pilvedesse vahtides. Sest sealt, taeva kõrgusest, ootasite mingit märki, otsekui teie armastuse heakskiitmise täheks. Taevas kuulas, kuulasid mets, ösaa ja väikesed sirgukesedki, ning te ise ootasite kõige sügavamas vaikuses, mis peab tulema. Tuligi lõpuks üks vana vares, lendas kohmates läbi vaikse õhu, ja kui jõudis otse teie kohale, heitis kord jõllitava pilgu alla teie peale, kuid pööras siis peagi silmad jälle teisale, laiutas koibi ja laskis midagi valget, mis langes alla ja laksatas poisile ning plikale vastu otsaesist, plärtsatas vastu sihverplaati. — See ärgu pahandagu sugugi su meelt, sest nägin nii unes ega ole sepitsenud midagi omast peast. EERO: C’est curieux comme nous avons rêvé l’un de l’autre ! Voici mon second songe sur toi. Dans cette même forêt, Venla et toi vous vous teniez gracieusement enlacés, en contemplant gravement les nuages. Vous imploriez du ciel quelque signe, un témoignage sur l'opportunité de vos amours. Le ciel écoutait, la forêt, la terre et les petits oiseaux écoutaient aussi, et vous, plongés dans un silence profond, vous attendiez ce qui allait arriver. Alors vint une vieille corneille, elle plana et tournoya dans l’air calme, puis, parvenue à l’endroit où vous étiez, elle vous reluqua, mais détournant bientôt les yeux, elle étendit les pattes et laissa tomber quelque chose de blanc qui s’écrasa sur le front des deux amoureux, s’aplatit en plein sur leur frimousse. Il ne faut pourtant pas te fâcher pour ça, car je l’ai vraiment rêvé, je ne l’ai pas forgé dans ma propre tête. 02072
Bottom
02074
Top
JUHANI: Ma sind riivatut... JUHANI: Maudit gamin ! Je vais te... 02073
Bottom
02075
Top
Siis tormas ta kohutavana Eero poole, kes väledalt vihase venna eest põgenes. Ühe hüppega põikas ta teelt, laskis jänesena piki põldu, kuid Juhani kohmas metsiku karuna ta järel. Karglesid kotid, kõmises kuiv nõmm nende all ja kostis teiste vennaste kisa, kes riiumehi rahule ning leplikkusele manitsesid. Kaid Eero kiirustas jälle teele tagasi, ja teised ruttasid teda päästma kohutava Juhani küüsist, kes juba otse noorema venna kannul jooksis. Et il s’élança courroucé contre Eero qui détala à toute vitesse devant son frère furieux, franchit le chemin d’un bond et fila comme une lièvre à travers la lande ; Juhani, tel un ours enragé, le poursuivait. Les sacs sautaient sur leurs dos, le sol dur sonnait sous leurs pieds, et les autres frères criaient, exhortant les batailleurs au calme et à la concorde. Mais Eero se hâta de regagner le chemin, et ses frères se portèrent à sa rencontre pour le sauver des pattes du terrible Juhani qui courait déjà sur les talons de son cadet. 02074
Bottom
02076
Top
TUOMAS: Seisa ilusti paigal, Juhani. TUOMAS: Halte-là, Juhani! 02075
Bottom
02077
Top
JUHANI: Ma teda pigistan! JUHANI: Je veux lui rompre les côtes ! 02076
Bottom
02078
Top
TUOMAS: Korralikult, mu poiss. TUOMAS: Tout doux, mon petit. 02077
Bottom
02079
Top
JUHANI: Surm ja needus! JUHANI: Enfer et damnation ! 02078
Bottom
02080
Top
AAPO: Ta tasus ainult sama mõõduga. AAPO: Il t’a rendu la monnaie de ta pièce. 02079
Bottom
02081
Top
JUHANI: Neetud olgu ta keel, neetud olgu see päev! Saime ju, jumala eest, Venlalt korvi! Haaksarvised saatanad ja suur taevane sõjasalk! Ei näe mu silmad enam süllavõrdki enese ette; nii must on maa ja taevas, kõik on must mu südame pärast. Surm ja needus! JUHANI: Maudite soit sa langue ! Maudite soit cette journée ! Venla nous a remballés ! Par les cornes du diable ! Mes yeux ne voient pas à une toise, la terre et le ciel sont noirs, noirs à cause de mon oœur. Enfer et damnation ! 02080
Bottom
02082
Top
SIMEONI: Ära nea, mees. SIMEONI: Ne jure pas, frère I 02081
Bottom
02083
Top
JUHANI: Nean nii, et maailm ringi käib ja laiali vajub nagu pehastanud palgikelk mastipuu all! JUHANI: Je jure pour que la terre tournoie et qu’elle s’écrase comme un vieux traîneau surchargé de billons ! 02082
Bottom
02084
Top
SIMEONI: Mis me siis teha võime? SIMEONI: Qu’y pouvons-nous faire ? 02083
Bottom
02085
Top
JUHANI: Teha? Kui see aabits poleks jumala sõna, jumala enese kiri, siis lendaks räbalaiks, räbalaiks silmapilk see raamat! Kuid vaata siia: oma moonakoti peksan ma pudruks vastu maad! Kas tahate näha? JUHANI: Qu’y faire ? Si cet abécédaire n’était pas la parole de Dieu, le propre livre de Dieu, je le déchirerais sur-le-champ en mille morceaux, en mille morceaux ! Ah ! mais regardez ! mon sac à provisions ! je vais le réduire en bouillie. Voulez-vous voir ? 02084
Bottom
02086
Top
SIMEONI: Ära jumala pärast jumala andi. Tuleta meelde «Paimio neitsit». SIMEONI: Pour l’amour de Dieu ! Non ! ne galvaude pas les dons de Dieu ! 02085
Bottom
02087
Top
JUHANI: Mu siida on vaevas! JUHANI: C’est pour apaiser la douleur de mon cœur. 02086
Bottom
02088
Top
SIMEONI: «Kannatus vaevas, manna taevas.» SIMEONI: « Ici-bas douleur funeste, mais là-haut manné céleste ! » 02087
Bottom
02089
Top
JUHANI: Ma vilistan taevamanna peale, kui ei saanud Männiku-moori Venlat. Oi vennad ja mu suguvõsa suur! Kui te teaksite, siis mõistaksite, et mu mõtted on juba ligi kümme aastat selle tüdrukulõkatsi ümber meeletult pöörelnud. Kuid nüüd läks mu lootus, läks nagu tuhk tuulde. JUHANI: Je me fiche de ta manne céleste, parce que je n’ai pas obtenu la main de Venla. Ah ! mes frères, ma grande famille ! Vous comprendriez, si vous saviez que depuis dix ans bientôt mes pensées ont follement voltigé autour de cette colombe ; mais mon espoir s’est dissipé à présent, dissipé comme la cendre dans le vent. 02088
Bottom
02090
Top
TIMO: Varasel hommikutunnil saime korvi. TIMO: De bon malin, on a remporté une veste. 02089
Bottom
02091
Top
JUHANI: Viimane kui üks! JUHANI: Oui, toute la bande ! 02090
Bottom
02092
Top
TIMO: Ei leidnud keegi armu, ei väiksemgi meist Kõik saime. TIMO: Aucun ne fut épargné, pas même le plus petit, on y a tous passé. 02091
Bottom
02093
Top
JUHANI: Kõik, kõik! Kuid parem ometi nii, kui et mõni teist oleks ta enesele naiseks saanud. Annaksin nüüd, kurat võtku! sellele poisile kitli peale, kellega see temp oleks juhtunud, seda mina teeksin. JUHANI: Tous, tous ! Mais pourtant c’est mieux que si un de vous l’avait obtenue. Sacrebleu ! celui qui aurait eu cette chance, je lui aurais cassé les reins ! Et je l’aurais fait ! 02092
Bottom
02094
Top
TUOMAS: Me olime kõik liiga sündmatud. Seda avaldas plika pilkav naer, kui Aapo oli meie ühise asja esitanud. TUOMAS: On a été tout à fait ridicules. On l’a bien vu à la mine railleuse de Venla après qu’Aapo eut exposé notre affaire commune. 02093
Bottom
02095
Top
JUHANI: Naha peale peaks ta saama, see lõkats. Meid narriks teha! Oota, sa nokats! — Aapo tegi kõik, mis võis, seda ei saa salata; kuid siin poleks aidanud isegi keerubi keel. JUHANI: Elle mériterait une bonne fessée, cette mijaurée ! Se moquer de nous ! Attends un peu, gamine ! Aapo a l'ait de son mieux, on ne peut le nier. Mais même les paroles d’un chérubin n’auraient pas eu plus de succès. 02094
Bottom
02096
Top
TIMO: Kui oleksime aga plika ette astussud mustas kalevi- kuues ja kell oleks paisutanud vestitaskut nagu priske sõrru- naeris, võti veel koksatanud keti küljes ja hõberipatsiga piip hambus auranud, siis oleks, susi söögu! meie ettevõttest tulnud nii mune kui poegi. TIMO: Si on s’était présenté devant elle en redingotes noires, et qu’une montre grosse comme un navet eût gonflé notre gousset, si en outre une clef avait tinté contre la chaîne, et qu’une pipe à garniture d’argent eût fumé entre nos dents, alors, nom d’un chien ! on aurait tiré de notre affaire des œufs et des poulets. 02095
Bottom
02097
Top
JUHANI: Naisel ja harakal on ühesugune himu säravate asjade järele. — Kuid Aapo on vait nagu jäätanud järv. JUHANI: La femme et la pie ont toutes deux une vive passion pour tout ce qui brille. — Mais Aapo reste silencieux comme un lac gelé. 02096
Bottom
02098
Top
AAPO: Minu hääl ei kosta marus. Või hakkavad südame metsikud tuulispead su põues juba laskuma? AAPO: Notre voix n’a pas d’écho dans la tempête. Ou bien les tourbillons de la colère commencent-ils déjà à s’apaiser dans ton sein ? 02097
Bottom
02099
Top
JUHANI: Veel lainetab mu südame verine tiik, lainetab veel kaua. Kuid lausu ometi üks sõnagi. JUHANI: La mare sanglante de mon cœur bouillonne encore, bouillonnera longtemps. Mais dis quand même un mot. 02098
Bottom
02100
Top
AAPO: Kas või kakski. Kuula siis nüüd. Võta oma süda pihku ja sosista ta kõrva mõistuse keeli nõnda: Venla ei hoolinud sinust, sest et ta sind ei armasta, ja et ta seda ei tee, see ärgu sind kurvastagu; sest armastuse leegi süütab taevas, mitte aga inimese mõtted. Kerjustüdruk armub kuningasse, vürstinna armub korstnapühkijasse nii mis hull. Nii lendleb siin armastuse vaim risti ja rästi ning sina ei tea, kust ta tuleb. AAPO: Deux même. Écoute donc. Prends ton cœur dans ta main et parle-lui ainsi à l’oreille, avec la voix de la raison : Venla ne se soucie pas de toi parce qu’elle ne t’aime pas ; si elle agit ainsi, ne t’en irrite pas ; car c’est le ciel qui allume la flamme de l’amour, et non pas le désir de l’homme. La mendiante s’éprend du roi, et la princesse tombe follement amoureuse du charbonnier. L’amour voltige ainsi à son gré de-ci de-là, et nul ne sait d’où il vient. 02099
Bottom
02101
Top
TIMO: Armastus puhub, kust tema tahab, sina kuuled ta kuminat, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Nii kuulsin tihti endist vaestemaja eite ütlevat. Kuid ta mõtles sellega vist jumala armastust, arvan mina. TIMO: L’amour souffle d’où il veut ; tu l’entends murmurer mais tu ne sais d’où il vient ni où il va. Je l’ai souvent entendu dire par la vieille de l’assistance publique. Mais je crois qu’elle pensait alors à l’amour divin. 02100
Bottom
02102
Top
AAPO: ütle, Juhani, oma südamele veel nõndagi: ära löö astla vastu takka üles! Venla tegi õieti, kui korvi andis, sest astuda abiellu armastuse sunduseta — see ei lähe; see teeb asja keeruliseks ja toob sagedasti igavest õnnetust, nagu seda paraku nüüd tihti nähakse ja kuuldakse. Nõnda, vennad, Venla võtku enesele see, kes on talle määratud; meie teeme niisama. AAPO: Dis encore à ton cœur, Juhani : Cesse de t’agiter. Venla a bien fait de te refuser ; car un mariage sans amour, ça ne va pas, ça tourne mal et cause des tourments éternels, comme malheureusement on le voit et l’entend souvent de nos jours. Hé oui ! mes frères. Que Venla prenne celui qui lui est destiné, et nous ferons de même. 02101
Bottom
02103
Top
TIMO: Selle tüdruku, kes tehtud mu küljeluust, saan mina lõpuks, kas või pagan uluks. Tean veel üht asja: mehe süda seisab pahema!, aga naise oma paremal poo! rinnas. TIMO: Je finirai bien par dénicher la femme qui a été fabriquée avec ma côte, même si le diable s’en mêle. Et je sais encore une chose : chez l’homme, le cœur bat à gauche dans la poitrine, chez la femme à droite. 02102
Bottom
02104
Top
JUHANI: Kuid minu süda ei seisa, vaid hüpleb ja mässab nagu pagan. — Oh sina pläralära, sina mustlaselõkats! Miks pidasid halvaks mind talupoega, päris savimaa talupoega, vanemat poega! JUHANI: Mon cœur ne bat pas, il bondit et rue comme un païen. Oh ! gredine, bohémienne, pourquoi m’as-tu repoussé, moi, le paysan, l’enfant de la plantureuse ferme, le fils aîné ? 02103
Bottom
02105
Top
AAPO: Siin pole midagi imestamisväärt. Meie talu on kisendavalt lohakil, ja see neitsike loodab, kuigi minu arvates asjata, et palju paremasse tallu perenaiseks saab. Olen kuulnud, et teda meelitab too Sorvari Juhani. AAPO: Il n’y a rien là d’étonnant. Notre domaine est dans un délabrement criant, et cette demoiselle espère, bien qu’en vain à mon avis, devenir la maîtresse d’une ferme bien meilleure. On dit que cet excellent Juhani de Sorvari la courtise assidûment. 02104
Bottom
02106
Top
JUHANI: Too kikklõua-Jussi! oleks sa nüüd mu kinnaste vahe!, ma paitaksin sind pisut. Narrida plikat igavesse häbisse! JUHANI: Ce Jussi au menton pointu ? Si tu étais entre mes pattes, tu passerais un fichu quart d’heure ! Séduire une fille pour la plonger dans la honte éternelle ! 02105
Bottom
02107
Top
AAPO: Ja-jaa, maailm on ühel hoobil hull ning petlik. Venlal ei puudu nägu ega Jussil tegu. Sorvari on tore talu, ja see meelitab, kuid Jukola, see armetute pesa, on väga viletsas seisukorras, ja meie ise, talu seitse pärijat, veelgi viletsamas seisukorras, vähemalt maailma silmis. Meeles pidades meie nooruse laiska ja tihtipeale metsikut elu, ei või inimesed meist enam midagi korralikku loota. Ja ma tean, et vaevalt võib isegi kümme aastat korralikku ja kõigipidi auväärt elu meid kaasinimeste silmis uuesti täielikku inimväärtusse tõsta. Nii raske on vabanemine paha nime kõntsast, kui see kord mehe külge on hakanud. Kuid parem hilja tõusta kui igaveseks armetuse porilompi vajuda. Sellepärast olgu meie sihiks m parandus, meeleparandus kõigest jõust! AAPO: Hé oui ! Le monde est à la fois toqué et perfide. Venla ne manque pas de beauté, ni Jussi d'astuce. Sorvari est une ferme imposante, qui fascine, tandis que Jukola, ce nid de misères, est dans un piteux état et que nous-mêmes, les sept héritiers du domaine, nous sommes, aux yeux du monde tout au moins, dans un état encore plus piteux. Les gens, qui se souviennent de notre jeunesse paresseuse et souvent folle, n’attendent plus rien de bon de nous. Et je sais que même si nous nous conduisions de façon exemplaire et honorable pendant dix ans, nous pourrions à peine reconquérir la considération et l’estime de nos concitoyens, tellement il est difficile d’effacer la souillure d’une mauvaise réputation, une fois qu’elle s’est attachée à quelqu’un. Mais il vaut mieux essayer de se relever que sombrer à jamais dans le bourbier de notre avilissement. C’est pourquoi, appliquons-nous de toutes nos forces à nous améliorer. 02106
Bottom
02108
Top
JUHANI: Meeleparanduse teel me nüüd ju olemegi. Kuid see õnnetu kosjakäik andis mu südamele hoobi, mida see päevade ja nädalate kaupa hirmsalt põeb; see lõi haava. JUHANI: On est déjà sur la bonne voie. Mais le triste refus de Venla a donné à mon cœur un coup dont il souffrira terriblement pendant des jours et des semaines, il m’a causé une blessure. 02107
Bottom
02109
Top
AAPO: Haava, haava, tõepoolest; kuid ma tean, aeg viib sellegi haava unustuse kärna ning naha alla. — Mis kära sea! teel on? AAPO: Une blessure, en vérité, une blessure ; crois-moi, le temps la cicatrisera et la recouvrira de la peau de l’oubli. — Mais quel est ce vacarme là-bas sur la roule ? 02108
Bottom
02110
Top
TIMO: Toukola poiste rõõmus parv. TIMO: C’est la joyeuse bande des garçons de Tou-kola. 02109
Bottom
02111
Top
AAPO: Kulutavad oma vaba esmaspäeva vallatuse pöörises, suursulid. AAPO: Ils fêtent la Saint-Lundi par une bombe effrénée, ces vauriens. 02110
Bottom
02112
Top
TIMO: Ja tahavad kangesti meidki oma seltsi. TIMO: Et ils voudront absolument nous avoir avec eux. 02111
Bottom
02113
Top
JUHANI: Kiusatus läheneb. JUHANI: La tentation approche. 02112
Bottom
02114
Top
TIMO: Neil on nii lõbus olla. TIMO: Ils ont l’air de bien rigoler. 02113
Bottom
02115
Top
JUHANI: Aga meil? Mis ootab meid ees? Tuhat sarvilist ootab meid vaeseid ja tuline juuksesakutus. JUHANI: Mais nous ? Qu’est-ce qui nous attend ? Tonnerre ! une cuisante raclée, mes pauvres frères ! 02114
Bottom
02116
Top
EERO: Mihuke vahe: purra köstri ukse kõrval aabitsat, või kulutada hõisates ja lauldes rõõmsat vaba esmaspäeva lõbusate seltsimeestega. EERO: Quel contraste ! suer sur l’alphabet dans un coin chez le chantre, ou célébrer par des cris et des chants une joyeuse Saint-Lundi en joyeuse compagnie ! 02115
Bottom
02117
Top
JUHANI: Vahe on kohutavalt suur, suur kui kaevupõhj» ning taeva vahel. Vennad, kuhu peame astuma? JUHANI: La différence est énorme, aussi grande qu’entre le puits de l’abîme et les hauteurs du ciel. Frères, où aller ? 02116
Bottom
02118
Top
EERO: Astume aga taevasse. EERO: Départ pour le ciel ! 02117
Bottom
02119
Top
AAPO: Kaevu, kaevu! lõmpsima rikkalikku eluvett, õpi, tarkuse ja teaduse ürgmetsadesse tahame süveneda. AAPO: Pour le puits, pour le puits ; allons nous abreuver à l’eau de la vie. Nous devons nous plonger dans les trésors de l’instruction, du savoir et de la sagesse. 02118
Bottom
02120
Top
TUOMAS: Köstri juurde, köstri juurde! TUOMAS: Chez le chantre, chez le chantre ! 02119
Bottom
02121
Top
JUHANI: Noh, marsime siis! JUHANI: En avant ! 02120
Bottom
02122
Top
EERO: Kuulake Kissala Aapeli klarneti häält. EERO: Entendez-vous la clarinette d’Aapeli de Kissala ? 02121
Bottom
02123
Top
JUHANI: Imeilus! JUHANI: Superbe ! 02122
Bottom
02124
Top
TIMO: Kajab nagu peaingli pasun. TIMO: Elle retentit comme la trompette de l’archange. 02123
Bottom
02125
Top
JUHANI: Kui taeva sõjasalk ekseerib ja marsib, nii et pori plärtsub. Imeilus! JUHANI: Quand l’armée céleste marche et s’exerce en faisant tourbillonner la poussière. Superbe ! 02124
Bottom
02126
Top
TIMO: Nad tahavad meid kangesti eneste seltsi. TIMO: Ils voudront absolument nous entraîner avec eux. 02125
Bottom
02127
Top
JUHANI: Muidugi teada. Kiusatus läheneb, läheneb tõesti. JUHANI: C’est sûr. La tentation s’approche de nous, elle approche vraiment. 02126
Bottom
02128
Top
Kui vennaksed nõnda vestsid, lähenes neile Toukola poiste parv, kuid kaugeltki mitte nii viisakalt ja heatahtlikult, nagu jukolased ootasid. Nad olid võrdlemisi vintis ja neil tuli nüüd tuju vennaste kulul pisut nalja heita ning nad laulsid neile laulu, mis äsja sepitsetud ja mida nad kutsusid «Seitsme mehe jõuks». Nõnda lähenesid nad siis koolimeestele, lauldes järgmisel viisil, kuna Kissala Aapeli klarnetit puhus: Entre temps, la bande des jeunes gens de Toukola était arrivée près des frères, mais pas précisément avec les intentions bienveillantes et cordiales que ceux-ci supposaient. Ils étaient passablement ivres et d’humeur à brocarder un peu les frères ; aussi entonnèrent-ils sous leurs nez une chanson récente appelée : La force de sept hommes. Et, accompagnés par la clarinette d’Aapeli, ils abordèrent les écoliers en braillant : 02127
Bottom
02129
Top
Kõmaga nüüd kõigi kaelad,
Lahti löön kui laulu paelad,
Lauldes seitsme venna võimast.

Nagu Suures Vankris tähti,
Nii ses talus poegi nähti —
Seitse laiska venivorsti.

Juho manab, maja kajab,
Tuld ja tõrva välja ajab,
Juhani, see parem poju.

Tuomas seisab nagu sammas,
Kuulab vait kui vaga lammas
Aapo Saalomoni-tarkast.

Simeon, see vaga nägu,
Ohkab, õhkab: «Kuritegu,
Patt ja pärgel ilmaelu.»

Simeoni herneid keedab,
Timo rasva sekka heidab:
Sülgab patta täie suuga.

Lauri-poju metsas sammub,
Puude išmber ringi tammub,
Tongib nõmmi nagu mäger.

Tn-eb viimne sabalüli,
Väike Eero, kius ja tiili,
Talu klähviv karjapeisi.

Seal siis on see vennasari,
Uhke nagu sõnnikari
Oma seitsme mehe jõuga.
Ensemble chantons à tue-tête
Notre nouveau refrain de fête,
Hurlons la force de sept hommes !

La Grande Ourse a ses sept étoiles,
Jukola, de sa maigre moelle,
Nourrit sept paresseux bonshommes.

Juho gueule, crie et tapage
El dans la maison tout saccage,
Juho, Jeannot, ce gros bêta.

Tuomas est fort comme un chêne,
Et Aapo prêche à perdre haleine,
Le Salomon de Jukola.

Simeoni bouillit des pois,
Gémit sur la création,
Satan, le mal et le pécheur.

Simeoni bouillit des pois,
Et Timo crache dans les plats
Pour leur donner de la saveur.

Lauri rôde dans les forêts,
Cherchant des arbres contrefaits,
Fouille le sol comme un blaireau.

Enfin vient Eero, rusé nain ;
C’est un méchant et fin coquin,
Un roquet au vilain museau.

Telle est la troupe respectable,
Comme des taureaux à l'étable,
Avec la force de sept hommes 1
02128
Bottom
02166
Top
Hääletuma, kuigi hambaid kiristades, kuulasid vennaksed seda laulu. Kuid kui narrijate mõnitus sellega ei lõppenud, vaid pilkesõnu peatamatult langes, eriti aabitsa kukest ja selle munemisest, siis hakkas vennaste sapp paisuma ja nende silmad läksid teravaks, tõmbusid kitsaks nagu tuhkrul, kui ta mustas laanes kännu alt välja päevavalgusse vaatab. Kuid nüüd juhtus, et üks võllaroog toukolaste hulgast Juhanist mööda minnes äkki aabitsa ta käest tõmbas ja kõigest jõust jooksu pistis, aga Juhani viskas talle metsikuna järele. Siis tormasid ka teised vennad tulise hooga pilkajate kallale ja kaklus läks üldiseks. Esiti plaksusid kõrvakiilud, plaksusid mõlemalt poolt, kuid selle järel kargasid nad üksteise kõrisse kinni ja hakkasid — sõgedalt, ähkides — üksteist rebima, kiskuma ning rusikaga lahmima. Vägevalt lõid vastu toukolased, aga veel vägevamalt virutasid Jukola poisid, ja raskelt nagu raudnuiad langesid vennaste rusikad vastu vaenlaste päid. Pööreldi tolmus, mis tõusis pilvena kuivalt teelt, ja liiv ning sõmer rabise- sid nende ümber lehestikus. Nii kestis märatsev taplus, ja vennaksed, kes pea juba võidul, kisendasid kõrge häälega: «Neetud, kas palute armu?» ning kaja pilvist vastas: «armu!» Kuid kaua panid toukolased vastu, kuni viimaks võimetuina maha vajusid. Seal lamasid nad rebitud kuuesiilude ja tursunud nägudega, neelates ahnelt värsket õhku kuuma, lõõtsutavasse sisikonda. Võidumeestena seisid vennad, kuid nende näolt paistis, et neilegi taplusest küllalt sai ja et neilegi oli meeltmööda puhke-silmapilk. Eriti oli möllus Eeroga pahasti ümber käidud, sest ta lühike kehakasv andis vastastele suure paremuse. Tihti keerles ta kakluse kestel nagu väike mägrakoer teiste meeste jalus ja ainult rutuline abi teiste vendade poolt päästis teda põhjaliku purustamise eest. Rebitud juustega istus ta nüüd kraavikaldal ja kogus uut jõudu, kõvasti lõõtsutades. En silence, les dents serrées, les frères écoutèrent celte chanson. Comme les taquineries de leurs persécuteurs n’en restaient pas là, mais que les railleries continuaient à pleuvoir sans trêve, spécialement à propos du coq de l’abécédaire et de sa ponte, les frères sentirent la moutarde leur monter au nez ; leurs yeux devinrent menaçants, se rapetissèrent comme ceux d’un putois qui, caché sous une souche au fond des bois obscurs, regarde l’éclat du jour. Il arriva alors qu’un des jeunes gens, plus hardi que les autres, arracha soudain en passant le livre que portait Juhani et se sauva à toutes jambes ; Juhani, hors de lui, bondit à sa poursuite. Ses frères tombèrent alors à bras raccourcis sur leurs tourmenteurs, et la rixe devint générale. On commença par échanger des gifles retentissantes, puis on se saisit à la gorge et on se mit à cogner aveuglément, en ahanant, à griffer et à déchirer tout ce qui tombait sous la main. Les garçons de Toukola rendaient furieusement coup pour coup, mais ceux de Jukola frappaient plus furieusement encore, et leurs poings s’abattaient lourdement comme des marteaux sur les crânes de leurs adversaires. On se roulait dans la poussière qui montait en nuages de la route sèche, et le sable et le gravier crépitaient sur les buissons voisins. La bruyante bagarre dura quelques instants, puis les frères, déjà presque vainqueurs, crièrent : Canailles ! Demandez-vous grâce ? — et l'écho répondit dans les nues : Grâce ! Mais les gars de Toukola résistèrent quand même longtemps encore, jusqu’à ce qu’enfin, à bout de forces, ils se laissèrent choir par terre ; ils gisaient avec leurs habits lacérés et leurs visages tuméfiés, aspirant avidement l’air frais dans leurs poitrines échauffées, haletantes. Les frères, debout, étaient victorieux ; mais leur aspect montrait clairement qu’ils avaient passablement écopé dans la bataille et n’étaient pas fâchés de pouvoir se reposer un moment. C’était Eero qui avait encaissé les plus rudes horions, car sa petitesse donnait un avantage sérieux à l’adversaire. Au cours des rixes il lui arrivait souvent de rouler comme un basset dans les jambes des combattants, et seul un prompt secours de ses frères l’empêchait alors d’être complètement foulé aux pieds ; les cheveux ébouriffés, il était assis au bord du fossé et rassemblait de nouvelles forces en respirant à longs traits. 02165
Bottom
02167
Top
Kuid kuna teised just tapluse lõpetasid, lähenes Juhani oma vastasega, kiskudes teda kaelusest ja kägistades aeg-ajalt kõrist. Kohutav, hirmus oli nüüd Jukola vanema venna nägu. Viha tuisatas tulena ta muidugi väikestest silmadest, mis nüüd vimmast veripunastena metsikult ta peas pöörlesid; kibe higi voolas ojana ta põsilt ja nagu sõjatäkk ta lõõtsutas ning ähkis. Au moment où les autres cessaient les hostilités, Juhani arriva avec son prisonnier qu’il traînait par le collet et serrait parfois à la gorge. Le visage de l’aîné de Jukola était effrayant, terrible à voir. La colère étincelait comme du feu dans ses petits yeux injectés de sang qui roulaient rageusement ; la sueur ruisselait sur ses joues, et il soufflait et haletait comme un étalon. 02166
Bottom
02168
Top
JUHANI: Otsi mu aabits, otsi mu a-pe-tse-raamat, silmapilk! Vaata, ma pigistan sind muidu nii, et su raba lendab. Otsi jumala nimel see punakaaneline aabits, sina vurle. Vaat nii mina sulle annan, vaat nii! JUHANI: Ramasse mon livre, ramasse mon abécédaire, tout de suite ! Sinon je te fais sortir tout le jus du corps. Au nom de Dieu, ramasse mon livre à couverture rouge, crapule ! Attention ! je vais cogner. Attrape ! 02167
Bottom
02169
Top
TOUKOLANE: Ära löö! LE GARÇON: Ne frappe pas ! 02168
Bottom
02170
Top
JUHANI: A-pe-tse-raamat! JUHANI: Mon livre I 02169
Bottom
02171
Top
TOUKOLANE: Sinna põõsasse ma ta viskasin. LE GARÇON: Là, je l’ai lancé dans ce buisson. 02170
Bottom
02172
Top
JUHANI: Pane ta kaunilt mu pihu peale, oma käekesega, sina vurle. Kas sa arvad niisama siin tantsu löövat, vurle? Kas sa, neetud, ei anna seda punakaanelist aabitsat mu kätte? JUHANI: Mets-le dans ma main, poliment, aimablement, canaille ! Est-ce que tu t’imagines être à une fête, vaurien ? Vas-tu enfin me donner mon livre, fripouille ? 02171
Bottom
02173
Top
TOUKOLANE: Sa lömastad ju mu kurgu, mu kurgu! LE GARÇON: Tu me broies le cou ! Oh mon cou I 02172
Bottom
02174
Top
JUHANI: A-pe-tse-raamat! Issand hoidku meid! A-pe-tse-raamat! JUHANI: Mon livre ! Que Dieu nous protège ! Mon livre I 02173
Bottom
02175
Top
TOUKOLANE: Siin on, sina hirmus mees. LE GARÇON: Le voici, homme redoutable. 02174
Bottom
02176
Top
JUHANI: Anna talle üks väike musu. Nii, suudle teda ilusti. JUHANI: Donne-lui un petit baiser; oui, oui, embrasse-le gentiment. 02175
Bottom
02177
Top
TOUKOLANE: Mis? Suudelda? LE GARÇON: Quoi ? L’embrasser ? 02176
Bottom
02178
Top
JUHANI: Ja õige netilt. Ning tee seda jumala pärast, mu vend, kui su selg ei sügele ning hing sulle armas on. Tee seda, tee seda, muidu kisendab su veri juba selsamal silmapilgul kättemaksmist mu peale, nagu kord vaga Aabeli veri. Sest sa näed, et ma olen näost viha pärast must nagu sauna tont. Sellepärast suudle mu aabitsat. Ma palun sind meie mõlema pärast! — Vaat nii. JUHANI: Mais oui, et tendrement ! Fais-le, pour l’amour de Dieu, mon cher ami, si le cuir te démange et si la vie t’est chère. Dépêche-toi, sinon, en cet instant, ton sang criera vengeance sur ma tête, comme jadis celui du pieux Abel. Tu vois que mon visage est noir de rage comme celui d’un lutin de cheminée. Embrasse vite mon livre, je t’en prie pour notre bonheur à tous les deux. — Voilà, c’est bien ! 02177
Bottom
02179
Top
TOUKOLANE: Kas oled nüüd rahul? TOUKOLAINEN. Oletko tyytyväinen? 02178
Bottom
02180
Top
JUHANI: Täitsa rahul. Mine nüüd ja täna loojat, et sa sellega pääsed. Ja kui seal vahemaal, seal õlgade ja peanupu vahe!, mingeid jälgi leiad otsekui kruupingi hambaist, ja eriti kui veel homme seal nagu seatõve kangust tunned, siis ära selle üle iseäranis imesta. Nii, mine nüüd. Kuid veel üks sõna, vennas, veel üks sõna. Kelle tehtud on see laul, mida me äsja kikkis kõrvadega pidime kuulama? JUHANI: Vallan tyytyväinen. Mene nyt ja kiitä Luojaasi, että pääsit tällä. Ja jos tuossa välimaassa, hartioittesi ja tuon päänuijas välillä, olet havaitseva joitakin jälkiä, ikäänkuin kruuvipenkin hampaista, ja varsinkin jos huomenna tunnet siellä vielä niinkuin siantaudin tapaista kankeutta, niin äläppäs juuri kovin tuota ihmettele. Niin, mene nyt. Mutta yksi sana vielä, yksi sana, veikkoseni. Kenen sepittämä on veisu, jota meidän äsken täytyi kuullella korvat pystyssä? 02179
Bottom
02181
Top
TOUKOLANE: Seda ma ei tea. TOUKOLAINEN. Sitä en tiedä. 02180
Bottom
02182
Top
JUHANI: Ütle välja! JUHANI: Sano kidastasi! 02181
Bottom
02183
Top
TOUKOLANE: Mina ei tea. TOUKOLAINEN. Minä en tiedä. 02182
Bottom
02184
Top
JUHANI: Nonoh, küllap ma seda ikkagi teada saan. Kuid vii minult tervisi Kissala Aapelile ja ütle talle, et kui ma temaga kokku saan, siis ta kurk veel heledamalt kajab kui äsja ta klarnet. Mine nüüd; sest minu juuresolek pole sulle just tervislik. — Ära mõmise kättemaksust. Hoia, et mul äkki tuju ei tule sulle järele hüpata, et veel pisut pealekauba anda. JUHANI: No, no, kyllähän siitä aina tiedon saan. Mutta vie minulta terveisiä Kissalan Aapelille ja sano hänelle, että koska hänen kohtaan, niin soipa hänen kurkkunsa vielä kileämmin kuin äsken hänen klaneettinsa. Mene nyt; sillä minun läsnäoloni ei ole sinulle juuri terveellistä.--Ole mököttelemättä kostosta. Varo etten saa sitä pistosta päähäni että kaapaisen perässäsi, antamaan sinulle hieman kaupan päälle. 02183
Bottom
02185
Top
TUOMAS: Jäta see armetu juba rahule. TUOMAS: Olkoon hän jo rauhassa, kurja mies. 02184
Bottom
02186
Top
JUHANI: Ta on koonu pihta saanud, ma vannun seda. — Kuid jätame nüüd selle koledalt üles küntud, tuhandeks läbi tongitud maantee kus seda ja teist. Siin pole nüüd hea viibida, sest taplus maanteel on seaduse seisukohalt vaadates üpris sant lngu ja võib pista mehe väga kõvasti pinni. JUHANI: Hän on saanut köniinsä, minä takaan sen.--Mutta jättäkäämme tämä hirveästi kynnetty, tuhanteen ristiin viilletty maantiensarka. Tässä ei ole nyt hyvä viipyä: sillä tappelu maantiellä on, lain kannalta katsoen, kovin vaikea asia ja taitaa saattaa miehensä koviin kiipaleisin. 02185
Bottom
02187
Top
AAPO: Rutake! — Kuid see oli alles leil; ja ilma Simeoni abita oleks mind hästi klopitud; ta vähendas pisut poistevirna mu kohal. AAPO: Partons! Quelle belle dégelée! J’y aurais laissé davantage de plumes, sans Simeoni qui a un peu éparpillé l’essaim qui s’acharnait sur moi. 02186
Bottom
02188
Top
SIMEONI: Miks me neisse puutusime? Kuid inimene on nõrk ega või oma viha ning patu jõudu taltsutada. Ah! kui ma vaatasin, kuis Tuoma rusikas mehi maha pani, siis mõtlesin: nüüd pole inimesetapp enam kaugel. SIMEONI: Pourquoi les avons-nous attaqués ? L’homme est faible et ne peut réprimer sa colère et la force du péché. Ah ! quand j’ai vu le poing dé Tuomas terrasser nos ennemis, j’ai bien cru qu’un meurtre allait être commis. 02187
Bottom
02189
Top
TUOMAS: Lõin vahest liiga ettevaatamatult, kuid on ju vähemagi eest löödud. — Astume rutemini; päev kulub. TUOMAS: Löinpä kenties liian varomatta, mutta onhan jo vähemmästäkin lyöty.--Astukaamme huikeammin; päivä joutuu. 02188
Bottom
02190
Top
Nad astusid ägedalt; kuid viha ja vimm ei tahtnud nende nägudelt kaduda, vaid kibedalt torkas nende südant, kui nad Toukola poiste pilkelaulu meelde tuletasid. Hääletult astus Juhani ees, astus vimmaga, sülitades ja aeg-ajalt pead raputades. Lõpuks pöördus ta siiski teiste poole ja avas suu. Ils avancèrent rapidement ; la fureur et l'indignation crispaient encore leurs visages et leur rongeaient furieusement le cœur, quand ils songeaient aux couplets railleurs. Juhani marchait devant, silencieux, sous l’empire de la colère, secouant la tête et crachant parfois. Enfin, il se retourna vers les autres et ouvrit la bouche. 02189
Bottom
02191
Top
JUHANI: Kes riivatu on selle laulu teinud? JUHANI: Quelle est la sacrée fripouille qui a bien pu composer cette idiote de chanson ? 02190
Bottom
02192
Top
EERO: Kissala Aapeli. EERO: Aapeli de Kissala. 02191
Bottom
02193
Top
AAPO: Sinnapoole kaldun minagi, sest ta on õel lõuamees. Tegi ta ju nii tigeda pilkelaulu meie vanast pastorist, kes — jumal paraku! — juhtus loetusel pisut oma nina ära määrima. AAPO: Je le crois aussi, car c’est un satané moqueur. C’est lui qui a fait jadis cette dégoûtante chanson sur notre vieux pasteur qui — Dieu le protège ! — s’était légèrement piqué le nez lors d’un examen de lecture. 02192
Bottom
02194
Top
TIMO: Kuid oleks mul kortel viina ja sosistada paar sõna Nikula Anania kõrva, siis kuuleksime peagi kas või sülla-pikkuse laulu, milles täpipealt ära näidatakse, mis mees ta õieti on, see Aapeli. Suur lurjus ja logard on ta; käib küla-pidi, klarnet käes, teeb tüdrukutele lapsi ja elab oma vana ema kaelas. Suur suli läbi ja läbi. TIMO: Mutta olisi minulla kortteli viinaa ja pari sanaa kuiskata Nikulan Ananian korvaan, niin kuulisimmepa piankin vaikka syllän pituisen veisun, jossa kyllä näytettäisiin mikä mies hän on tämä Aapeli. Suuri lurjus ja hunsvotti hän on; kävelee pitkin kyliä klaneetti kädessä, tekee pii'oille lapsia ja elää vanhan äitinsä niskoilla. Uuspeili koko mies. 02193
Bottom
02195
Top
JUHANI: Kui see lorilaul, mida nad «Seitsme mehe jõuks» kutsusid, tema peakolust pärit on, vaat siis, kui ma teda esimest korda kohtan, olgu see kas või kirikumäel, nii tõmban tal peanaha kuklast kulmudeni tuppe, see on kindel. — Kuid kas mc ei võiks ta kallale seadusega minna? JUHANI: Si cette crétinerie qu’ils appellent « La force de sept hommes » est vraiment sortie de sa caboche, alors, dès que je le rencontrerai, même sur la colline de l’église, je lui retrousserai la peau du crâne de la nuque aux sourcils ; c’est dit. — Mais ne pourrait-on pas le faire punir par la justice ? 02194
Bottom
02196
Top
AAPO: Seadus ei mõista kedagi süüdi ilma kindlate tunnistajateta. AAPO: La loi ne condamne personne sans témoins sérieux. 02195
Bottom
02197
Top
Juhani. Las astub siis vandele; ja ma arvan, et ta pisut kohmetab, enne kui heidab oma hinge pimeduse kuristikku. Kui ta aga selle armetu tembu teeks, noh — head ööd siis, naab-rike, maga rahus minu poolest. JUHANI: Eh bien, je le châtierai de mes propres mains, et tu peux être sûr qu’il éprouvera la même amertume salutaire que s'il avait été assaisonné avec le sel de la loi et de la justice. 02196
Bottom
02198
Top
AAPO: Kuid ma arvan, et seadus säärastes asjades süüalust vandele ei lasegi. AAPO: Mutta luulenpa, ettei laki tämänkaltaisessa seikassa päästäkkään valan-tekoon kannustettua miestä. 02197
Bottom
02199
Top
JUHANI: Siis saagu ta mu oma rusikaga, ja talle maitseb selle tervislik kipitus, ma usun, niisama nagu seaduse ja kohtu sool. JUHANI: Hän saakoon sitten omasta nyrkistäni, ja onpa hänelle siitä, luulen minä, sama terveellinen karvastus kuin lain ja oikeudenkin suolasta. 02198
Bottom
02200
Top
SIMEONI: Kuid jätame juba sedapuhku sinnapaika nii selle laulu kui tolle metsiku tuuselduse maanteel. — Seal on see tõrvaskänd, mille kõrval kord karjas käies magama jäin ja imelikku und nägin, kuigi nälg vatsas näugus. Olin nagu taevas, istusin pehmel, õõtsuval sohval ja mu ees auras kuhjaga täis söömalaud. Maitsvad, nii hirmus maitsvad olid need road ja nii rasvased. Mina sõin ja jõin, ning pisukesed keerubi-poisid passisid mind nagu suurt saksa. Kõik oli võrratult kaunis ja pidulik: seal lähedal, kuldses saalis, kajas inglite koor, ja mina kuulsin lauldavat seda uut ja suurt koraali. Nii nägin und ja siis sain rinda selle tulesädemc, mis seal iial ärgu enam kustugu! SIMEONI: Cessons donc une bonne fois de penser à ces couplets et à cette sauvage bagarre. — Voici le vieux tronc au pied duquel j’ai eu une merveilleuse vision, un jour que je m’étais endormi en gardant les troupeaux, malgré la faim qui grondait dans mon ventre. Il me semblait être dans le ciel, assis sur un tendre canapé qui se balançait doucement, et devant moi fumait une table chargée de victuailles. Et les mets étaient si gras et si savoureux ! Je mangeais et je buvais, et de petits chérubins me servaient comme un puissant personnage. Tout était incomparablement beau et solennel ; à côté, dans une salle dorée, retentissait le chœur des anges, et je les entendais chanter un nouveau cantique sublime. Voilà ce que j’ai rêvé, et c’est ce jour que s’est allumée en moi une étincelle qui ne s’éteindra jamais. 02199
Bottom
02201
Top
JUHANI: See raamatukoi-karjusetaat, see punasilm ja kitse-habe Tõrvakose Tuomas, su kaaslane karjas, ajas su pea pisut segi; ja sellest siis see säde. JUHANI: C’est le vieux Tuomas de Tervakoski, ce grand liseur à la barbiche de bouc et aux yeux roux, ton compagnon berger d’alors, qui t’a détraqué l’entendement ; c’est ça que lu appelles ton étincelle. 02200
Bottom
02202
Top
SIMEONI: Jä-jah, küllap viimselpäeval nähakse! SIMEONI: Bon, bon! On verra bien au dernier jour. 02201
Bottom
02203
Top
TUOMAS: Kuid seal on kuusk, mille otsast isa kord hiigla-ilvese laskis; ja see oligi ta viimne ilves. TUOMAS: Tenez, sur ce sapin-là, notre père a abattu un jour un gros lynx ; et ce fut son dernier. 02202
Bottom
02204
Top
TIMO: Jah, selle korra järel ei tulnudki ta enam koju tagasi, vaid kanti külmana metsast. TIMO: Oui, la fois suivante, il ne revint pas à la maison sur ses pieds, mais on le rapporta roide et froid de la forêt. 02203
Bottom
02205
Top
JUHANI: Tubli ja tugev mees, kuid poegade vastu kõva ning kindel kui kalju. Harva astus ta ometi Jukola õues, vaid elas metsades, ning kodus oli hiirte] pidu. JUHANI: C’était un brave et robuste gaillard, mais sévère et dur comme le roc envers ses enfants. On le trouvait rarement dans la cour de Jukola, car il habitait dans les bois, et à la maison les souris avaient du bon temps. 02204
Bottom
02206
Top
AAPO: Tõepoolest, ta unustas tolle vahest külgenõiutud kütikire pärast küll liiga oma kodu, kuid ometi oli ta hea isa ja suri tubli mehena. Puhaku ta rahus! AAPO: C’est vrai, il a joliment négligé sa ferme à cause de sa passion pour la chasse ; on dirait qu’on lui avait jeté un sort. Mais il fut quand même un bon père et mourut honoré et respecté. Qu’il repose en paix ! 02205
Bottom
02207
Top
TIMO: Ja kahekordselt meie ema. TIMO: Et notre mère ! 02206
Bottom
02208
Top
JUHANI: See alles oli auväärt perenaine ja jumalakartlik inimene, kuigi ta lugeda ei osanud. JUHANI: Elle fut une ménagère active et une femme pieuse, bien qu’elle ne sût pas lire. 02207
Bottom
02209
Top
SIMEONI: Ometi palvetas ta iga õhtu ja hommiku põlvili. SIMEONI: Elle récitait quand même ses prières à genoux soir et malin. 02208
Bottom
02210
Top
JUHANI: Seda ta tegi. Võrratu ema ja PERENAINE: Mäletan ikka, kuis ta adra taga astus, tugev kui hiigla-eit. JUHANI: Oui, elle fut une mère et une fermière incomparable. Je me rappellerai toujours comme elle marchait entre les cornes de la charrue, forte comme une géante. 02209
Bottom
02211
Top
EERO: Ta oli suurepärane ema; kuid miks polnud meie sõnakuulelikud lapsed, miks ei murdnud me põllul tööd nagu seitse karu? Nüüd oleks Jukola teistsugune. Kuid mis mõistsin mina siis, pisuke paljassäär? EERO: En vérité, elle fut une mère excellente ; mais pourquoi n’avons-nous pas été des enfants obéissants, nous, pourquoi n’avons-nous pas turbiné aux champs comme sept ours ? Jukola aurait maintenant un tout autre aspect. 02210
Bottom
02212
Top
JUHANI: Suu kinni, sina seal! Ma mäletan veel, kui halb ja tige sa vaese ema vastu olid. Aga ikka hellitas ta sind, nagu harilikult nii isa kui ema kõige nooremat last hellitavad; kuid vaata, kuis vanema kasukas on lõpmata leilis, nagu seda kõige paremini enesest tean. On mind, pagana pihta, oma] ajal vihutud kui karjakrantsi, kuid loodan ometi, et see kasuks oli, jumala abiga. JUHANI: Kitas kiinni siinä! Muistanpa vielä tuon häijyn ja tiuskean käytöksesi äiti parkaa kohtaan. Mutta ainapa hän sinua armahteli, niinkuin tavallisesti sekä isä että äiti nuorimpaa lastansa; mutta kas vanhimman turkki on lakkaamatta pöllytyksessä, niinkuin tuon itsestäni parhain tiedän. Onhan, peevelissä, minua aikanani peitottu kuin hallia vaan, mutta toivonpa kaiken olleen hyväksi, Jumalan avulla. 02211
Bottom
02213
Top
SIMEONI: Karistus teeb tõesti head, eriti kui õnnistad rooska ja nuhtled jumala nimel. SIMEONI: Totisesti tekee kuritus hyvää, varsinkin, jos siunaat ruoskan ja kuritat Herran nimessä. 02212
Bottom
02214
Top
EERO: Ja iseäranis kui veel rooska soojendad. EERO: Varsinkin jos vielä lämmität ruoskan. 02213
Bottom
02215
Top
SIMEONI: Ma ei kuule su nurjatuid pilkesõnu, sa kottpime, sa hellitades kasvatatud laps. SIMEONI: Minä en kuule sinun viheliäisiä kompasanojas, sinä umpisokea, sinä hempeästi kuritettu lapsi. 02214
Bottom
02216
Top
TIMO: «Hea laps karistab end ise» — kuid sihukest tempu tahaksin ma näha. TIMO: »Hyvä lapsi kurittaa itse itsensä», mutta tämän tempun tahtoisin nähdä. 02215
Bottom
02217
Top
SIMEONI: Siin on Sõnnimäe risttee, surnuaiast siiamaani ajas kodukäija taga toda jõledat Kiikala klaasikaupmeest, kes öösel kirikust mööda minnes jumalavallatult vänge vandesõna suust laskis. See hoiatagu teid vandumispatu eest. SIMEONI: Tässä on Sonnimäen tien-risti, tännepä asti aina kirkkotarhasta vainosi kuolleen haamu tuota ilkivaltaista Kiikalan lasimiestä, joka kulkeissansa yöllä ohi kirkon, laski, jumalaton, huikean kirouksen suustansa. Tämä olkoon teille varoitukseksi karttamaan kirous-syntiä. 02216
Bottom
02218
Top
JUHANI: Kuid me seisame Sõnnimäe harjal, kirik on näha, ja seal lõõmab köstri punane häärber nagu Iõkendav pärgli- pesa! Hih! seal on kogu see põrgu härraslik toredus, seal see kohutav kirjatarkus ning hirmuäratav auväärsus. Nüüd kan-gestuvad kõik mu liikmed ja mu jalad panevad armuheitmatult vastu. Ah! mis pean ma tegema sel timuka-tunnil, mis pean ma tegema, teie õnnetu vanem vend? JUHANI: Nous voici sur la crête de Sonnimäki, et on voit l’église ; là-bas, la maisonnette rouge du chantre brille comme la tanière flamboyante du diable. Brr ! Là-bas, c’est la magnificence de l’enfer, sa sagesse terrifiante et son honneur épouvantable. Tous mes membres s'engourdissent à présent et mes pieds refusent impitoyablement d’avancer. Hélas ! que vais-je faire en ce moment de torture, que faire, moi, votre misérable aîné ? 02217
Bottom
02219
Top
EERO: Kui sa kord meie vanem vend oled, siis astu head eeskuju andes ees ja pööra tagasi põrguteelt. Mina olen valmis sinuga tulema. EERO: Puisque tu es notre aîné, montre-nous la voie et donne-nous le bon exemple en tournant le dos au chemin de l’enfer. Je suis prêt à te suivre. 02218
Bottom
02220
Top
TUOMAS: Vait, Eero! Nüüd mitte sammugi tagasi. TUOMAS: Tais-toi, Eero ; pas de reculade à présent. 02219
Bottom
02221
Top
JUHANI: Oi sarvpea-saatanad! Köstri uks on mu meelest kui surmakurk. JUHANI: Par les cornes du diable ! La porte du chantre me semble la gueule de la mort. 02220
Bottom
02222
Top
AAPO: Just seal on meie inimväärsuse ja au algus. AAPO: Mais c’est par elle que vont nous revenir la réputation et l’honneur. 02221
Bottom
02223
Top
Juhani. Palav au, tuline au! Oi meid õnnetuid! Seal näen köstri kogu toredust, kirikumõisa kohutavat kõrkust, ja mu süda paneb vastu — jumal aidaku meid! — paneb vastu. Mis ütled sina, Timo? JUHANI: Un honneur luisant, un honneur cuisant, hélas pour nous ! Je vois déjà la splendeur du chantre, la pompe redoutable de la cure, et ma nature regimbe, par Dieu ! — elle regimbe ! — Que dis-tu, Timo ? 02222
Bottom
02224
Top
TIMO: Tõepoolest, kõvasti paneb vastu. TIMO: Ça regimbe bigrement. 02223
Bottom
02225
Top
AAPO: Usun seda, kuid siin maailmas ei tantsitagi alati roosidel ja lillekestel. AAPO: Je le crois volontiers, mais ici-bas, on ne peut pas toujours danser sur des roses et des fleurs. 02224
Bottom
02226
Top
JUHANI: Rooside] ja lillekestel? Kas oleme meie roosidel ning lillekestel tantsinud? JUHANI: Des roses et des fleurs ! Quand avons-nous dansé sur des roses et des fleurs ? 02225
Bottom
02227
Top
AAPO: Peame siin mõnegi kibeda marja alla neelama. AAPO: Il nous faudra avaler bien des pilules amères, mon cher ami. 02226
Bottom
02228
Top
JUHANI: Kibeda marja? Kas pole mc veel küllalt neelanud kibedaid marju? Oi, vaene Aapo! mõneski leemes on meid juba keedetud, nii mõneski tuules meie juukseid tuuseldatud. Ja mispärast? Mis oleme sellest saanud? See maailm on suur sõnnikuhunnik, ei midagi muud. Mingu kus kurat köstrid ja papid, Ioetused ja raamatud ning nimismehed oma paberipun- dardega! Kõik ühesugused maailma kiusuhinged! Ma nimetasin raamatuid, kuid ei mõelnud siis ometi mitte piiblit, lauluraa-matut, katekismust ja aabitsat ega ka «Hüüdja häält kõrbes» — toda kohutavat raamatut —, neid ma nüüd just ei mõelnud. Kuid miks olen siia maailma sündinud? JUHANI: Des pilules amères ! N’en a-t-on pas déjà suffisamment avalé ? Hélas, pauvre Aapo, on a été cuits à bien des sauces, et nos cheveux ont flotté dans bien des venls. Et pourquoi ? Qu’y avons-nous gagné ? Le monde n’est qu’un énorme tas d’ordures, rien de plus. Au diable les chantres et les pasteurs, les examens de lecture et les livres et les commissaires de police avec leurs paquets de paperasses ! Ils ne sont là que pour tourmenter les gens. Quand j’ai nommé les livres, je n’ai pas pensé à la Bible, au psautier, au catéchisme et à l’abécédaire, ni à « La voix qui crie dans le désert », ce livre terrible ; non, je ne pense pas à ces livres-là. Ah ! pourquoi suis-je né ? 02227
Bottom
02229
Top
SIMEONI: Ära nea oma elupäevi, oma armuaja päevi. SIMEONI: Ne maudis pas les jours de ta vie, les jours de la grâce. 02228
Bottom
02230
Top
JUHANI: Miks sündisin siia, miks sündisin? JUHANI: Pourquoi suis-je né ? Pourquoi ? 02229
Bottom
02231
Top
TIMO: Sündisin siia vaeseks teekäijaks. Miks ei avanud ma oma silmi parem lõhkihuulise jänesepojukesena seal tolle kuusiku all? TIMO: Je suis né misérable voyageur. Pourquoi n’ai-je pas ouvert les yeux comme une petit levraut aux lèvres fendues, ici, sous ce sapin ? 02230
Bottom
02232
Top
JUHANI: Või mina tolle orava kujul, kes männi harul kädistab, händ püsti? Käbi on ta muretu leib ja kuusehabc tema soe vaip ta sammaltoas. JUHANI: Et moi comme cet écureuil qui crie dans les branches de ce pin, la queue en panache ? Sans soucis, il se nourrit de cônes, et la barbe du sapin lui est une chaude couverture dans sa maison de mousse. 02231
Bottom
02233
Top
TIMO: Ning ta ei tarvitse lugeda. TIMO: Et il n’a pas besoin d’apprendre à lire. 02232
Bottom
02234
Top
JUHANI: Ei tema tarvitse lugeda! JUHANI: Ei tarvitse hänen lukea! 02233
Bottom
02235
Top
AAPO: Igaühele on ta osa antud, ja ikka on «mõõk meest mööda». Ning siin ei aita hädaldus ega mure, vaid töö ning usinus. Nüüd aga edasi, mu vennad! AAPO: A chacun son lot. « A vaillant homme, courte épée ». Ça ne sert à rien de geindre et de gémir, il faut travailler et turbiner. Allons, mes frères ! En avant 1 02234
Bottom
02236
Top
TUOMAS: Edasi, köstri poole, kas või üle mere kohiseva • kargu! TUOMAS: En avant, chez le chantre ! même s’il faut traverser le gouffre bouillonnant de la mer ! 02235
Bottom
02237
Top
JUHANI: Mis sa mõtled, Eero-poju? JUHANI: A quoi songes-tu, mon petit Eero? 02236
Bottom
02238
Top
EERO: Mõden köstri poole kooli minna. EERO: Je songe qu’on va chez le chantre apprendre à lire. 02237
Bottom
02239
Top
JUHANI: Hm! Lähme siis, astume siis. Oh jumala poeg! Kuid laula, veli Timo, laula midagi! JUHANI: Hum ! Allons-y donc ! marchons ! Ah, doux Jésus ! Mais chante-nous quelque chose, Timo, chante 1 02238
Bottom
02240
Top
TIMO: Laulan oravast ta sammalsaalis. TIMO: La chanson de l’écureuil dans son nid de mousse ? 02239
Bottom
02241
Top
JUHANI: Jah, jah! JUHANI: Oui, oui ! 02240
Bottom
02243
Top
TIMO: TIMO: 02241
Bottom
02244
Top
Magusasti orav magab
Oma sammalsaalikeses;
Sinna jahikoera hammas
Ega metsamehe püünis
Pole iial ulatand.

Oma kõrgest kambrist vaatab,
Näeb maailma kaugeid tippe,
Näeb võitlust käivat ringi;
Kuid ta kohal rahulippe
Männioks see õõtsutab.

Üles-alla õõtsub orav
Armsa kuuse emarinnal;
On ta elu õnnerikas
Selles kiikvas kätkilinnas;
Metsakannel heliseb!

Tukub orav-ruskesaba
Oma väikse akna najal,
Kuni taevas linnulaulud
Saatvad teda õhtu ajal
Une kullamaile.
L’écureuil dort profondément
Dans la mousse du nid solide ;
Des chiens il ne craint pas la dent
Ni des chasseurs les lacs perfides,
Ni les atteintes des méchants.

De son logis tranquille et chaud,
Il perçoit la terre bruyante,
Les batailles et les travaux ;
Au-dessus de lui tourne et chante
La girouette des rameaux.

Il coule des jours de bonheur
Dans son château qui se balance.
Bercé dans le sein protecteur
Du sapin maternel et dense,
Il entend les oiseaux chanteurs.

Il goûte un repos sans pareil ;
A la fenêtre, sa queue penche,
A l’horizon fuit le soleil,
Les oiseaux sifflent sur les branches,
Il fait des rêves d’or vermeil.
02242
Bottom

Lugu 03 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
03001
Top
Kaks päeva on kulunud. Vennaksed istuvad köstri peretoas laua ümber, kangutades aabitsa kallal, nõnda kuidas juhatab kord köster ise ja kord ta väike kaheksaaastane tütreke. Nii harjutavad nad usinalt lugemist, aabitsad käes lahti, otsaesised higised. Kuid ainult viis Jukola poissi on näha istumas laua taga. Kus on Juhani ja Timo? Nad seisavad seal häbinurgas ukse Iähe-dal ja nende juuksed, mida köstri kange käsi on äsja tuuseldanud, turritavad praegu kõrgel püsti. Deux jouis ont passé. Les frères sont installés cliez le chantre autour de la table, dans la chambre des domestiques, et ânonnent l’alphabet selon les indications de leur maître ou celles de sa fillette âgée de huit ans. Leurs livres ouverts à la main, ils étudient avec ardeur, à la sueur de leurs fronts. Mais on ne voit que cinq frères sur le banc derrière la table. Où sont Juhani et Timo ? Ils sont debout là-bas, près de la porte, dans le coin infamant, et leur chevelure, où la poigne énergique du chantre vient de fourrager, est encore hérissée en hautes touffes. 03001
Bottom
03002
Top
Üpris aeglaselt edeneb vennaste õppimine, mida nende õpetaja kohutav valjus ei kiirendanud, vaid seevastu ikka enam ja enam nende tahtmist ning tuju masendas. Juhani ja Timo tundsid vaevalt rohkem kui A-d, teiste oskus oli ometi mõne tähe võrra kaugemale jõudnud. Kuid suure hüppe neist kõigist ette tegi veli Eero, kes oli tähestiku juba kõrvale jätnud ja üsna väledalt veerimist harjutas. Les frères progressaient fort lentement en savoir, car la redoutable sévérité de leur maître, loin de les stimuler, ne faisait qu’engourdir leur zèle et leur entendement. Juhani et Timo connaissaient à peine autre chose que A ; les autres étaient pourtant parvenus à savoir quelques lettres de plus, tandis qu’Eero faisait une brillante exception : il avait terminé l’alphabet et réussissait déjà à épeler fort couramment. 03002
Bottom
03003
Top
Õhtu lähenes, kuid selle päeva jooksul polnud vennaksed veel toiduiva maitsnud. Sest köster, kes oli nende moonakotid aresti alla pannud, piiüdis näljapiinaga nende õpihimu tõsta. Vihasest näljast vaevatuna seisis Juhani nõnda siis oma nurgas, raputades ümarat pead, sülitades ja heites õpetaja poole põrnitsevaid härjapilkusid. Kuid tukkudes seisis tema kõrval Timo, hoolimata maailma asjust. — Viimaks katkestas köster ometi lugemise ja lausus: «Pidage nüüd vahet ja sööge, te puuhobused, mogige kui mäletsevad sikud taras. Kuid pidage meeles, selle sööma järel ei tule teie huulile toldu-äva, enne kui aabits on peas, te pahkpäised sõnnid. Tunni aega annan teile söömiseks, kuid uksest ei pääse te ometi sammugi välja. Leian tervisliku olevat teie aresti kuni õhtuni pikendada, üpris tervisliku. Kuid avage nüüd suuvärgid, sest kohe saate moonakotid käppade vahele.» Nii ta ütles, läks minema ja saatis tüdrukuga vennastele nende moona, kuid uksele pandi kõva taba taha. Le soir tombait, mais les frères n’avaient pas touché à une miette de nourriture au cours de la journée. Le chantre, qui avait confisqué leurs provisions, essayait si les tourments de la faim pourraient exciter leur entrain à l’étude. Juhani, torturé par la fringale, secouait dans son coin sa tignasse ébouriffée, crachait et, comme un bœuf, jetait dans la direction de son maître des regards obliques. Quant à Timo, il somnolait à côté de lui sans se préoccuper des choses de ce monde. Le chantre interrompit enfin la leçon et dit : « Ça suffit pour le moment, allez manger, têtes de bois, et faites manœuvrer vos mâchoires comme des boucs qui ruminent dans un enclos. Mais rappelez-vous qu’après ce repas aucune bouchée de nourriture ne pénétrera dans vos gosiers avant que vous ne sachiez par cœur l’alphabet, taureaux au crâne épais. Je vous donne une heure pour manger, mais je vous défends de sortir de la chambre ; j’estime très salutaire de prolonger vos arrêts jusqu’au soir. Et maintenant, avalez votre boustifaille, on va vous apporter vos havresacs à vivres ». Il parla ainsi et s’étant éloigné, il envoya la domestique porter aux frères leurs provisions, puis la porte fut solidement verrouillée. 03003
Bottom
03004
Top
TIMO: Kus on minu kott? TIMO: Où est mon sac ? 03004
Bottom
03005
Top
LAURI: Seal on sinu, siin minu oma. Sööksin nüüd kas või väikesi kive. LAURI: Le voilà, et voici le mien. Je serais capable de bouffer des petits cailloux. 03005
Bottom
03006
Top
JUHANI: Nüüd ei sööda ühtainust ivagi! JUHANI: On ne mangera pas une miette à présent. 03006
Bottom
03007
Top
LAURI: Mis? Et ei söödagi nüüd? LAURI: Hein ? Rien manger ? 03007
Bottom
03008
Top
JUHANI: Ei ainustki iva! JUHANI: Pas une miette ! 03008
Bottom
03009
Top
LAURI: Topi enne merekurk oma kämblaga kinni. LAURI: Tu arrêterais plutôt les flots de la mer avec la paume de tes mains ! 03009
Bottom
03010
Top
JUHANI: Olgu kotid ilusti puutumata. JUHANI: On va laisser nos sacs tranquilles. 03010
Bottom
03011
Top
AAPO: Mis sa siis mõtled? AAPO: Dans quel but ? 03011
Bottom
03012
Top
JUHANI: Köstrile pisut kiusu teha. Ei nüüd sööda, enne kui homne päev on tõusnud. Mu veri keeb, poisid, ja Keitula tuulikuna pöörleb mu pea. Kuid kiusu vastu kius! JUHANI: Pour faire enrager le chantre. Il ne faut rien manger avant demain matin. Mon sang bouillonne, frères, et ma tête tourne comme un moulin à vent. Mais dépit contre dépit. 03012
Bottom
03013
Top
AAPO: Selle kiusu peale naeraks vanamees üpris magusalt. AAPO: Le vieux ne fera que rire de bon cœur de ton dépit. 03013
Bottom
03014
Top
JUHANI: Las ta naerab! Mina ei söö. — Eero veerib juba, näe, näe. — Mina ei söö. JUHANI: Laisse-le rire. Je ne mangerai rien. Eero sait déjà épeler, vous voyez. — Je ne mangerai rien. 03014
Bottom
03015
Top
TUOMAS: Ega minagi siin, küll aga seal Sõnnimäe nõmmel. Seal istun varsti kanarbikupolstril. TUOMAS: Moi non plus. Je ne veux rien manger ici, mais là haut sur la lande de Sonnimiiki ; j’y serai bientôt étendu sur un tapis de mousse. 03015
Bottom
03016
Top
JUHANI: Tõsi! Seal, seal uperdame varsti. JUHANI: Parfait ! On s’y vautrera bientôî ! 03016
Bottom
03017
Top
EERO: Mina olen asjaga päri, poisid. EERO: Frères, ce projet me plaît. 03017
Bottom
03018
Top
AAPO: Mis hullused jälle?! AAPO: De nouvelles folies ? 03018
Bottom
03019
Top
JUHANI: Välja vangikongist! JUHANI: Hors de cette prison I 03019
Bottom
03020
Top
AAPO: Meelemõistus, hei! AAPO: Holà ! de la raison ! 03020
Bottom
03021
Top
JUHANI: Sõnnimäe männik, hei! JUHANI: Holà ! les pins de Sonnimäki ! 03021
Bottom
03022
Top
EERO: Just nõnda! Ja meelemõistus vastas: hei! EERO: Niin juuri! Ja ymmärrys vastasi: hoi. 03022
Bottom
03023
Top
JUHANI: Vastas kui mehine mees. JUHANI: Vastasi kuin poika. 03023
Bottom
03024
Top
AAPO: Simeoni, katsu ometi sinagi. AAPO: Simeoni, fais ton possible pour les retenir. 03024
Bottom
03025
Top
SIMEONI: Korralikult, vennad! Kuid ma ütlen ometi, et meist ei saa kirjamehi, ja sellepärast jäägu hüvasti kõik katsed selles sihis. Olgu ainult meie elu eeskujulik ja korralik, sest me võime ka ilma kirja oskamata elada nagu ristiinimesed, kui ainult usume. SIMEONI: Du calme, mes frères ! Je vous dis aussi qu’on ne deviendra jamais des savants ; c’est pourquoi, renonçons à tout effort pour atteindre ce but. Notre vie peut quand même être irréprochable et honnête ; car on peut vivre comme des chrétiens sans savoir lire, pourvu qu’on ait la foi. 03025
Bottom
03027
Top
AAPO: Sa pöörane lükkad ju ümber, selle asemel et tõsta. AAPO: Vieux fou, tu démolis au lieu de consolider ! 03026
Bottom
03028
Top
JUHANI: Simeoni kõneleb, mis kord ja kohus. Minema siit, poisid; mu meel ei kannata kauem. JUHANI: Simeoni parle le langage du droit et de la justice. Hors d’ici, mes enfants ! Je n’y tiens plus. 03027
Bottom
03029
Top
TUOMAS: Mu südant sööb, kui näen, kuis Juhanit jahvatatakse. Minema, poisid! TUOMAS: Mon cœur se serre quand je vois comme on maltraite Juhani. Filons ! 03028
Bottom
03030
Top
JUHANI: See on otsustatud asi. Kuid ära haletse mind, Tuomas, sest kättemaksmine on minu käes. Mind on ju trääsitud ja rebitud nagu vähisööta, on tõepoolest! Ja mu taskus on päris suur kanepipeo, köstri kistud kanepipeo. Kuid kui see peo kord köstri kurku kinni ei topi, siis sünnib see ainult sellepärast, et tollest kraamist erilise värgi ja asjanduse teen. Köstril on kael, jah, tal on kael; kuid ei ma nüüd piiksatagi rohkem. JUHANI: C’est décidé. Mais ne t’apitoie pas sur moi, Tuomas, car je tiens ma vengeance. J’ai été trituré et broyé comme de l’appât pour les écrevisses, en vérité. Et j’ai dans ma poche une grosse poignée de poils que le maître a peignés sur ma tête comme du chanvre. Si cette touffe ne lui bouche pas le gosier un jour, c’est que j’en aurai fait un autre emploi. Le chantre a un cou, oui, il a un cou ; mais je n’en veux pas dire davantage pour le moment. 03029
Bottom
03031
Top
EERO: Mina vahest tean teist ja paremat nõu. Juuksepulstist, mis sa karmanis kannad, keerutame köstrile kingituseks hea õppuse eest kauni õngenööri. Kuid miks ässitan teid patutööle, kui ometi kõik teame ja üksmeelselt heaks kiidame, et karistus sõnulseletamatult head teeb. nagu teel vennalikult vestsime. EERO: Minä ehkä tiedän toisen ja paremman neuvon. Hius-kiemurasta, jota säilyttelet plakkarissas, kierrämme oivan ongen-siiman lukkarille lahjaksi hyvän opetuksen edestä. Mutta miksi yllytän syntiin, koska tiedän ja kaikki yksimielisesti myönnämme, että kuritus tekee sanomattoman hyvää, niinkuin veljellisesti juttelimme tiellä. 03030
Bottom
03032
Top
JUHANI: Eero veerib juba. Vaata ometi toda pai-poju. JUHANI: Eero tavailee jo. Kas kilttiä poikaa vaan. 03031
Bottom
03033
Top
EERO: On häbi küll alles nii vanalt veerimist õppida. EERO: Häpeä kyllä näin vanhan vasta tavaamista harjoitella. 03032
Bottom
03034
Top
JUHANI: Nii vanalt? Kuid meie teiste iga? JUHANI: Vanhan? Entäs meidän toisten ikä? 03033
Bottom
03035
Top
SIMEONI: Ta torgib jälle. SIMEONI: Hän pistelee. 03034
Bottom
03036
Top
JUHANI: Jah, torgid jälle, sina ohakas meie nisupõllus, sina kibe juuretis Jukola kristlikus veljetaignas, sina okassiga, okaspõrsas, sina konn! JUHANI: Niin, pisteletpä taas, sinä ohdake nisupellossamme, sinä katkera happamus Jukolan kristillisessä veli-taikinassa, sinä piikki-sika, piikki-porsas, sinä sammakko! 03035
Bottom
03037
Top
SIMEONI: Tasa, köstri pärast tasa! SIMEONI: Hiljaa, lukkarin tähden hiljaa! 03036
Bottom
03038
Top
JUHANI: Kõik üksmeelselt piinakongist välja! Kes nüüd vastu punnib, saab koonu pihta. JUHANI: Korttikaalista ulos kaikki yksimielisesti! Joka nyt vastaan pinnistää, köniinsä saa. 03037
Bottom
03039
Top
TUOMAS: Kõik vehkat, kõik! TUOMAS: Dehors, tous, tous ! 03038
Bottom
03040
Top
AAPO: Timo, sa kindlameelne mees, mis sina üded? AAPO: Timo, toi qui es toujours sûr et solide, que dis-tu ? 03039
Bottom
03041
Top
TIMO: «Ei saa kuube tohikust ega pappi võhikust», sellepärast «pillid kotti ja minema» ning kõik üheskoos. Tahan kinnitada oma mõtet veel ühe sõnaga: «Kahelt poolt kirvest ihutakse». TIMO: « Avec de l’écorce on ne fait pas des chemises, ni un pasteur avec un vieux à barbe grise » ; c’est pourquoi, prenons nos cliques et nos claques et filons, tous tant que nous sommes. Et je peux encore vous citer un proverbe qui s’applique à notre cas : On aiguise la hache des deux côtés. 03040
Bottom
03042
Top
AAPO: Lauri, mis sina teed? AAPO: Lauri, que vas-tu faire ? 03041
Bottom
03043
Top
LAURI: Lähen siit Sõnnimäele. LAURI: Partir d’ici pour Sonnimäki. 03042
Bottom
03044
Top
AAPO: Ah! kas või surnud haudadest hüüaksid: te kangekaelsed, te meeletud mehed! AAPO: Ah ! même si les morts vous criaient de leurs tombes : Hommes au col roide ! Insensés que vous êtes ! 03043
Bottom
03045
Top
JUHANI: Ei aitaks siiski, vaid marss minema, poiss! Kas tuled? Muidu — issand jumal! — siit mu pihust vilgub ja välgub. Kas tuled? JUHANI: Ça ne servirait à rien. En avant, marche ! mon petit. Viens-tu ? sinon — doux Jésus ! — gare aux coups et aux claques ! Viens-tu ? 03044
Bottom
03046
Top
AAPO: Ma tulen. Kuid veel üks sõna. AAPO: Je viens. Mais un mot encore. 03045
Bottom
03047
Top
TUOMAS: Ei aitaks siin nüüd tuhatki sõna. TUOMAS: Pas un. Des milliers n’auraient du reste aucun effet, maintenant. 03046
Bottom
03048
Top
JUHANI: Ei, kas või igas sõnas oleks tuhat mõõka. JUHANI: Pas même si chacun avait mille épées. 03047
Bottom
03049
Top
EERO: Ja igal mõõgal tuhat tera. EERO: Et chaque épée mille lames. 03048
Bottom
03050
Top
JUHANI: Tuhat tuldraiuvat tera. Nii just; ka siis ei aitaks. Minema kindlusvangitomist, minema Sibemast, minema kohutavast kaevandusest nagu seitse kuuli suurtüki suust! Siin on nii kuul kui ka suurtükk, laetud suurtükk, mis ühtesoodu kuumeneb; nüüd on see tulipunane ja plahvatab silmapilk. Oi armsad vennad ja sugulased ning sama ema lapsed! Te nägite, kuidas ta selle mu otsatuti oma esimese sõrme ümber keerutas, siis kogu pihuga nõnda kahmas ja siis raputas nii, et mu hambad plaksusid. Hm! JUHANI: Tuhannen tulta-iskevää terää. Niin juuri; ei auttais sittenkään. Maarstrannista pois, Sipirjasta pois, pois hirmuisesta aarniosta kuin seitsemän luotia kanuunan kidasta! Tässäpä on sekä luoti että kanuuna, ladattu kanuuna, joka kuumenee kuumenemistaan, nyt se on tulipunainen, ja kohta paukahtaa. Voi armaat veljet ja sukulaiset ja saman äitin kantamat! te näitte kuinka hän lierutti tämän otsavihkoni etusormensa ympäri, kahmasi sitten kaikella kourallansa näin, kas tällä tavalla, ja sitten ravisti hän, että hampaat helähti. Hm! 03049
Bottom
03051
Top
TUOMAS: Mina nägin seda ja mu põselihased paisusid vihast. TUOMAS: Minä näin sen ja poski-lihani pullistuivat vihasta. 03050
Bottom
03052
Top
EERO: Mina kuulsin, kuidas Juhani hambad plaksusid, ma nägin, kuidas Tuoma põselihased paisusid, ja mind haaras hirm, kuid siiski tänasin ma teie pärast jumalat, tuletades meelde, kui kasulik on ometi karistus. EERO: Minä kuulin kuinka Juhanin hampaat helähti, näin kuinka Tuomaan poski-lihat pullistuivat, ja minä kauhistuin, mutta kiitinpä sentähden Jumalaa teidän puolestanne, muistaissani kuinka hyvää kuri kuitenkin tekee. 03051
Bottom
03053
Top
JUHANI: Ära juhi, armas vend, tulilonte suurtüki pannule, nimelt mu kahte kõrva, ära tee seda. JUHANI: Älä, rakas veljeni, saata tuli-lunttua kanuunan vänkypannuihin, nimittäin näihin kahteen korvaani, sitä älä tee. 03052
Bottom
03054
Top
TUOMAS: Miks sa õrritad teda, Eero? TUOMAS: Miksi häntä äköittelet, Eero? 03053
Bottom
03055
Top
JUHANI: Eero ongi köstri pailaps. Noh, hea seegi, väga hea. Kuid mis kurja olen mina teinud, et köster mind nõnda piinab? Kas on see kuritegu, et mul on nii kõva pea? Ei puudu palju, et ma nutaksin. JUHANI: Eero onkin lukkarin lillipoika. No hyvähän sekin, vallan hyvä. Mutta mitä pahaa olen minä tehnyt, että lukkari minua näin rääkkää? Onko se rikos, että on minulla niin kova pää? Eihän paljon puutu etten itke. 03054
Bottom
03056
Top
TIMO: Mis olen mina teinud, et mu juukseid hullupööra vanutatakse? Kas sellepärast, et mul on see mõistus, mille jumal kord mulle oma tarkuses andis? TIMO: Mitä olen minä tehnyt, koska näin riivatusti tukkaani vanutetaan? Siitäkö syystä, että on minulla se järki, jonka Jumala minulle kerran viisaudessansa antoi? 03055
Bottom
03057
Top
LAURI: Kolm sakutust olen mina saanud. LAURI: Kolme tukkapöllyä olen minä saanut. 03056
Bottom
03058
Top
JUHANI: Kõigil meil on siit magusad mälestused. — Uks lahti! JUHANI: Kaikilla meillä on täältä makeita muistoja.-- Ouvre la porte ! 03057
Bottom
03059
Top
AAPO: Pea meeles, et oleme riivi taga. AAPO: Oublies-tu qu’on est sous clé ? 03058
Bottom
03060
Top
TIMO: Kang on ees, tugev kang. TIMO: On a mis le verrou, un solide verrou. 03059
Bottom
03061
Top
JUHANI: Katkeb kui kõrs, kuid peale selle: seal on ju aken. Üks keerutus mu kotiga, ja siis kuuldub ilusat helinat ning kõlinat. JUHANI: Il se cassera comme un fétu. Mais d’ailleurs, il y a la fenêtre. Un coup de mon sac, et on entendra un joli tintement et cliquetis. 03060
Bottom
03062
Top
AAPO: Su pea on juba hoopis pöörane. AAPO: Tu es devenu complètement toqué. 03061
Bottom
03063
Top
JUHANI: Kahepäevasest pööritamisest, kahepäevasest poolitamisest, vennas. JUHANI: Naturellement, après ces deux journées de tournoiement ! Ce qu’on m’a fait pirouetter ! 03062
Bottom
03064
Top
SIMEONI: Akent ei maksa siiski lõhkuda, kõneleme parem ilusti köstriga. SIMEONI: Ne cassons pas la fenêtre, mais parlons tranquillement avec le chantre. 03063
Bottom
03065
Top
JUHANI: Mine kõnele vanapaganaga põrgus! — Aken kildudeks ja vangist välja! «Välja terve pataljon!» karjus kapten vihaselt. JUHANI: Va dans l’enfer discuter avec le diable ! I,a fenêtre en morceaux, et hors de cette prison ! « Tout le bataillon dehors ! » cria le capitaine en colère. 03064
Bottom
03066
Top
TUOMAS: Uks haaki, Eero! TUOMAS: Tire la targette, Eero. 03065
Bottom
03067
Top
EERO: Just nii; lossi suurvärav kinni, kui pataljon kantsi tagauksest välja marsib. — Uks on haagis. EERO: C’est juste, il faut fermer la porte principale du château pendant que le bataillon se défile par la sortie de derrière. La targette est mise. 03066
Bottom
03068
Top
AAPO: Mina hoiatan teid. AAPO: Prenez garde ! 03067
Bottom
03069
Top
JUHANI: Mis tehtud, on tehtud. Vaat nii! JUHANI: Ce qui est fait est fait. Regarde ! 03068
Bottom
03070
Top
AAPO: Sina peletis, piisti-pagan! AAPO: Fou furieux, impie I 03069
Bottom
03071
Top
SIMEONI: Vaat mi! Scc on tehtud! Nõnda see aken kli-rises! SIMEONI: Voilà ! Ça y est ! la fenêtre a éclaté. 03070
Bottom
03072
Top
JUHANI: Aken klirises ja taevas porises, kui kord ainult Jussi kott värises! See oli Laisk-Jaagu maailmakärakas. JUHANI: La fenêtre a éclaté et le ciel a tressauté quand mon bissac a volé. Quel beau bruit ! 03071
Bottom
03073
Top
SIMEONI: Oh meid õnnetuid! SIMEONI: Malheureux que nous sommes ! 03072
Bottom
03074
Top
JUHANI: Tee on lahti, kas tuled nüüd? JUHANI: La voie est ouverte : veux-tu sortir ? 03073
Bottom
03075
Top
SIMEONI: Ma järgnen teile, kulla veljed! SIMEONI: Je te suis, mon cher frère. 03074
Bottom
03076
Top
JUHANI: Aapo, tee on lahti, kas tvled nüüd? JUHANI: Aapo, la voie est ouverte : veux-tu sortir ? 03075
Bottom
03077
Top
AAPO: Miks on sul rusikas püsti, sa meeletu? Ma tulen, tulen! Mis siin nüüd enam, kui juba kord tegu on tehtud. AAPO: Pourquoi brandir le poing ? Vieux fou ! Je te suis, je te suis, qu’y a-t-il d’autre à faire ici, maintenant que les provisions sont sur le traîneau ? [Dicton correspondant à notre : « Le vin ed tiré, il faut le boire ».] 03076
Bottom
03078
Top
JUHANI: Surm ja needus! JUHANI: Enfer et damnation ! 03077
Bottom
03079
Top
TUOMAS: Kõik kotid selga ja aknast välja! Eeskojas müdiseb. TUOMAS: Sac au dos, et sautons par la fenêtre. On entend des pas dans le vestibule. 03078
Bottom
03080
Top
JUHANI: Ons see köster? Ma paitan teda pisut. JUHANI: Onko se lukkari? Minä sivuun häntä. 03079
Bottom
03081
Top
Tuonas. Tule! TUOMAS: Tule! 03080
Bottom
03082
Top
JUHANI: See on köster. Ma paitan teda pisut. JUHANI: Se on lukkari. Minä sivuun häntä hieman. 03081
Bottom
03083
Top
TUOMAS: Minema! ütlen mina. TUOMAS: Pois! sanon minä. 03082
Bottom
03084
Top
JUHANI: Ära astu nüüd mu teele. Ma armastan sind, veli Tuomas. JUHANI: Älä astu tielleni nyt. Minä rakastan sinua, Tuomas veljeni. 03083
Bottom
03085
Top
TUOMAS: Ma ei lase sul kuritööd teha. Kiirusta nüüd aga ühes minuga aknast välja; teised lasevad juba seal nurme mööda. Tule! TUOMAS: En päästä sinua tekemään hirmutöitä. Riennä nyt vaan kanssani akkunasta ulos; tuollahan jo pelto-murulla kaapaisevat toiset. Tule! 03084
Bottom
03086
Top
JUHANI: Lase lahti! Miks kardad sa kuritööd? Võtan ta ainult ilusti põlvele, tõstan ta pikad kuuesiilud üles ja laksan palja pihuga, ning tõsist tööd teeb see peo. Lase lahti, armas veli, muidu lõhkeb mu süda kui Korgi torupill. Lase! sa näed, kuis mu pea aurab. JUHANI: Hellitä! Mitä pelkäät sinä hirmutöitä? Hänen otan vaan koreasti polvilleni, nostan ylös takkinsa pitkät liepeet ja nassielen häntä paljaalla kämmenelläni, ja totta on tekevä tämä kämmen. Hellitä, armas veljeni, muutoin sydämmeni halkee kuin Korkin säkkipilli. Hellitä! sinä näet kuinka pääni höyryy. 03085
Bottom
03087
Top
TUOMAS: Oleme siis igavesed vihamehed, kui sa mind nüüd ei kuula. Pane tähele, mis ma ütlen. TUOMAS: Olemmepa ikuiset vihamiehet, ellet tottele minua nyt. Huomaa mitä sanoin. 03086
Bottom
03088
Top
JUHANI: Lähme siis. Kuid ma ei lepiks sellega, kui sind südamest ei armastaks. JUHANI: Mennään sitten. Mutta enpä suostuisi tähän, jos en sydämestäni sinua rakastaisi. 03087
Bottom
03089
Top
Nad jäid vait, heitsid end aknast välja mäele ja jooksid nobedalt üle köstri kartulipõllu. Maas klõbisesid väikesed kivid, mullatükid lendasid kõrgele õhku ja peagi kadusid mõlemad poisid teiste järel tihedasse lepikusse. Köster tormas siis vihast virila näoga sisse, vibutades tugevat meriroost vem-malt. Kõva, möirgava häälega hüüdis ta põgenejaid, kuid asjata. Välja lepikust kihutasid vennaksed, jooksid üle kivise, kaljusoonise maa, sealt läbi kitsa kadariku, sealt üle kirikumõisa avara, kõrkjarannase Nõelaneeme niidu, lõpuks üle lageda, kõmiseva välja, ning seisid liivasel teel, Sõnnimäe kal-laku nõmme all. Üles mööda kerisekivilist rinnakut astusid nad ja otsustasid harjale jõudes siin mändide alla leeri lüüa, kanarbikumaale; ning peagi pöörles suits nende tulest üles punde ladvuni. Cessant de parler, ils s’élancèrent par la fenêtre et coururent à toutes jambes à travers le champ de pommes de terre du chantre. Les cailloux volaient sous leurs pas, les mottes de terre étaient projetées en l’air, et bientôt ils disparurent entre les aulnes touffus. Furibond, le chantre se précipita dans la chambre, brandissant sa lourde canne de rotin. D’une voix forte, violente, i! appela les déserteurs, mais en vain. Les frères se faufilèrent hors du taillis d’aulnes, détalèrent sur un terrain pierreux, parsemé de rochers, puis traversèrent un étroit bosquet de genévriers, débouchèrent sur la vaste prairie de la cure, bordée de roseaux, franchirent un pré qui sonnait creux sous leurs pieds et s’arrêtèrent enfin sur le chemin sablonneux qui longe la lande inclinée de Sonnimäki. Ils gravirent les éboulis et atteignirent la crête de la colline ; et là, ils décidèrent de camper sous les grands pins, parmi les bruyères. Bientôt, la fumée de leur feu tournoyait au-dessus de la cime des arbres. 03088
Bottom
03090
Top
Kõrge oli koht, kus vennaksed laagrit pidasid. Paistis sinna mäe tagant kirikumõisa murdkatus, mäetipul aga köstri punane maja, suur kirikuküla, ning seal kuuskede hõlmas kihelkonna kivikirik, pidulik, uhke. Paistis veel saarterohke järv, mida kirdetuul kobrutas, õõtsudes pehmelt ja paitavalt heleda taeva all, õõtsudes üle järve, üle niitude ja metsade, iile Sõnnimäe männiku, mille all vennaksed nüüd lamasid ning leegitseva! tulel naereid küpsetasid. L’endroit où les frères s’étaient installés dominait les environs. Derrière la colline, on voyait le toit à pan coupé de la cure, la maisonnette rouge du chantre sur une éminence, et le grand village, et là-bas, au milieu des sapins, l’église de pierre, magnifique, imposante. Plus loin, on apercevait aussi un lac aux îles innombrables, ridé par une brise légère qui soufflait doucement et paisiblement dans l’air serein et caressait le lac, les prairies et les forêts, les pins de Sonnimäki où les frères se reposaient et rôtissaient des raves sur un brasier flamboyant. 03089
Bottom
03091
Top
JUHANI: Nüüd sööme otse kuningliku eine. JUHANI: On va faire un vrai festin de roi. 03090
Bottom
03092
Top
TIMO: Päris parlamentliku lõuna. TIMO: Un vrai banquet de messieurs. 03091
Bottom
03093
Top
JUHANI: Tõpraliha kotist ja mahlanaerid tuhast. Need on silmapilk küpsed. JUHANI: Nous avons de la viande dans nos sacs et des raves sous la cendre ; elles seront cuites à point dans un instant. 03092
Bottom
03094
Top
Tuul aga puhub ja puulatvu ajab,
Kallima hääl seal kaugusest kajab...
Le vent soufflait et courbait la cime des bois,
De ma bien-aimêe au loin, j'entendis la voix.
03093
Bottom
03098
Top
Mihuke härjarumalus meist, istuda köstri pingil, aabits pihus, istuda kaks kuratlikku päeva! On a été stupides comme des bœufs de rester assis sur un banc chez le chantre, le livre en mains, pendant deux mortelles journées. 03096
Bottom
03099
Top
EERO: Aga vaata, seal ukse kõrval nurgas seista, see on hoopis teine asi. EERO: Oui, mais c’était une autre affaire de rester debout dans le coin ! 03097
Bottom
03100
Top
JUHANI: Armas Eerokene, sina tark Eerokene, sina kuue-tolliline Eerokene, sina nabataadikene. — Köstri uksenurgas! Ma sind sarvilist õpetan. JUHANI: Très bien, mon petit Eero, mon sape Eero, mon Eero de six pouces, espèce de gringalet. Dans le coin ! Sacré bougre, ;je vais t’apprendre ! 03098
Bottom
03101
Top
AAPO: Tasa, tasa, te paganad! AAPO: Doucement, doucement, païens que vous Aies. 03099
Bottom
03102
Top
TUOMAS: Istu rahulikult, juhani, ja ära hooli ta jutust. TUOMAS: Ne t’irrite pas, Juhani, et fiche-toi de hős bavardages. 03100
Bottom
03103
Top
JUHANI: Müts maha, kui sööd, sina käkk! JUHANI: Enlève ta casquette quand tu manges, malotru. 03101
Bottom
03104
Top
TUOMAS: Müts maha, ütlen minagi. TUOMAS: Ote ta casquette, je te le dis aussi. 03102
Bottom
03105
Top
JUHANI: Vaat nii. Pead sõna kuulma; ei aita miski. JUHANI: C’est bien ; il te faut obéir, il n’y a pas A tortiller. 03103
Bottom
03106
Top
SIMEONI: Ikka ainult purelemine, paljas purelemine. Jumal valgustagu kord teie hinge ja meelt! SIMEONI: Toujours des querelles, de stupides querelles ! Si seulement Dieu pouvait une bonne fois illuminer vos cœurs et vos âmes ! 03104
Bottom
03107
Top
JUHANI: Tema on ikka see kiusupunn. JUHANI: Il nous cherche toujours noise. 03105
Bottom
03108
Top
EERO: Ikka olen ma teie neetud hambais «see jupike ja päkapikk, see pisipunn Eero». Kuid sellepärast olengi sitke. EERO: Et vous, vous avez toujours vos maudites bouches pleines de : ce bout d’homme, ce Petit Poucet, ce nabot d’Eero. C’est pour ça que je suis devenu coriace. 03106
Bottom
03109
Top
JUHANI: Sina oled vihane karjapeni, nagu öeldi laulus «Seitsme mehe jõust». JUHANI: Tu n’es qu’un méchant roquet, comme on t’appelait dans la chanson sur « La force des sept frères ». 03107
Bottom
03110
Top
EERO: Puren aga vastu ja teravalt. EERO: Je rends les morsures, et à belles dents. 03108
Bottom
03111
Top
JUHANI: Sa oled sappi täis. JUHANI: Tu es rempli de fiel. 03109
Bottom
03112
Top
AAPO: Luba mullegi sõnake. Eero ütles midagi, milles minu arvates leidub tera tõtt. Vaata: seda sappi, mida ta aegajalt enese ümber kallab, oleme vahest isegi palju keetnud. Pidage ometi meeles: oleme kõik sama looja loodud. AAPO: Laisse-moi parler aussi. A mon avis, il y a une parcelle de vérité dans ce que dit Eero. En effet, ce fiel qu’il déverse parfois autour de lui, c’est peut-être nous surtout qui l’avons préparé. Rappelez-vous aussi que nous sommes tous les créatures d’un même créateur. 03110
Bottom
03113
Top
TIMO: Täitsa nii. Kui mul on kaks nokka, «üks kui saapa-liist, teine kui leivakannikas», mis puutub see teistesse? Ise kannan ma neid. Kuid visake kus tuhat nokad ja nukad, loojad ning loomised. Vaat siit, Juhani, saad naeri, pehme kui murumuna. Hakka hammastega selle kuklasse ja ära hooli tolle tühja jutust. Ta on noor ja mõistmatu. — Söö, vennas. TIMO: Très juste. Si j’ai deux nez, l’un comme un sabot et l’autre comme une demi-miche de pain, est-ce que ça regarde les gens ? Je les porte moi-même. Mais fichons-nous des nez et des pieds, des créateurs et des créatures. Tiens, Juhani, prends cette rave tendre comme dii beurre et casse-lui les reins sans te soucier des stupidités débitées par Eero. Il est jeune et déraisonnable. Mange, frère. 03111
Bottom
03114
Top
JUHANI: Küllap söön. JUHANI: Syön kyllä. 03112
Bottom
03115
Top
TIMO: Nüüd elame siin kõrgel, kõmaval mäel kui saajas. TIMO: Nyt elämme kuin häissä vaan täällä korkealla, kaikuvalla mäellä. 03113
Bottom
03116
Top
JUHANI: Kui taeva saajas. Kuid alles äsja vaevati meid veel seal all põrgus nii haledalt. JUHANI: Kuin taivaan häissä. Mutta rääkättiinpä meitä äsken vielä oikein surkeasti helvetissä tuolla alhaalla. 03114
Bottom
03117
Top
TIMO: «Kord alandatakse, kord ülendatakse» siin maailmas. TIMO: »Toisinaan alaslasketaan, toisinaan ylösnostetaan» tässä maailmassa. 03115
Bottom
03118
Top
JUHANI: Nõndaks on lugu. Mis ütled sina, veli Aapo? JUHANI: Niin on laita. Mitä sanot, veli Aapo? 03116
Bottom
03119
Top
AAPO: Olen püüdnud, nagu jõud jaksas, kuid asjata. Nüüd vihastan ometi kord ja viskan meie elulaeva tüüri saatuse pihku. Ning siin ma istun. AAPO: Olenpa koettanut parastani, mutta turhaan. Nyt suutun kuitenkin kerran ja heitän elomme haaksen perämelan kohtalon kouraan. Tässä istun. 03117
Bottom
03120
Top
JUHANI: Siin me istume ja seal all lamab meie jalgade ees kogu maailm. Seal veretab köstri maja nagu punane kukk ja seal kerkib issanda templi torn taeva poole. JUHANI: Tässä istumme ja tuossahan makaa jalkaimme alla koko maailma. Tuolla punoittaa lukkarin talo kuin punainen kukko ja tuolla kohoo korkeuteen Herran temppelin torni. 03118
Bottom
03121
Top
AAPO: Selle templi juures istume kord mustas häbipuus, istume, kaelad kõveras, kui seitse varesepoega aiaroikal, ja kuuleme, kuis inimesed näpuga näidates ütlevad: seal istuvad Jukola laisad vennad. AAPO: Senpä temppelin juurella kerran istumme häpeän mustassa puussa, istumme niskat kyyryssä, kuin seitsemän variksen-poikasta aidalla, ja kuulemme ihmisten, osoittaen sormellansa, lausuvan: tuossa istuvat Jukolan laiskat veljekset. 03119
Bottom
03122
Top
JUHANI: Ei köida see päev, kus Jukola poisid nagu kõverate kaeltega varesepojad mustas häbipuus istuvad ja kuulevad inimesi näpuga näidates lausuvat: seal istuvad Jukola laisad vennad. See päev ei köida: ennem poon enese oksa või marsin maailma lõppu, Heinola pataljoni püssi kandma. «Mis mina hooliksin, peiari-poju?» Nüüd, vennad, kui oleme söönud, siis laulame, laseme lahti nii, et nõmm kõmiseb. JUHANI: Il ne poindra jamais le jour où les enfants de Jukola seront assis dans les noirs ceps d’infamie, le dos arrondi comme des jeunes corbeaux et entendront les gens dire en les montrant du doigt : Voilà les sept paresseux de Jukola. Ce jour ne poindra jamais, j’irais plutôt me pendre ou filerais au bout du monde, manier le fusil dans le bataillon de Heinola. 03120
Bottom
03123
Top
SIMEONI: Palvetame ja heidame magama. SIMEONI: Siunataan itsemme ja nukutaan. 03121
Bottom
03124
Top
JUHANI: Kõigepealt laulame: «Mis mina hooliksin». Köhata oma kurk puhtaks, Timo. JUHANI: Ensin lauletaan: »Mitä minä huolin». Karastappas kurkkuas, Timo. 03122
Bottom
03126
Top
TIMO: Mina olen valmis. TIMO: Minä olen valmis. 03123
Bottom
03127
Top
JUHANI: Kuid Eero-poju? Oleme ju jällegi sõbrad? JUHANI: Entäs Eero-poika? Olemmehan ystävät taas? 03124
Bottom
03128
Top
EERO: Sõbrad ja vennad. EERO: Ystävät ja veljekset. 03125
Bottom
03129
Top
JUHANI: Kõik on hästi. Kuid kruvi oma kurk korda. JUHANI: Kaikki hyvin. Mutta kruuvaappas kurkkuas. 03126
Bottom
03130
Top
EERO: See on juba täies timmis. EERO: Se on jo täydessä tämmingissä. 03127
Bottom
03131
Top
JUHANI: Hüva! Ja kuulaku nüüd teised, kuidas männik rõkkab, — nüüd, poisid! JUHANI: Hyvä! Ja kuullelkoot nyt toiset kuinka hongisto remuaa.--Nyt pojat! 03128
Bottom
03132
Top
Mis mina hooliksin, peiari-poju,
Kellel on kere kui kaljune kuju?
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Olen mina peatselt sõduriketis
Heinola kasarmus, tüdrukupetis.
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Pelgan siis pappi või poppi mina muud,
Kui minul seljas juba kuninga kuub?
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Jookse siis, Kimmel, et vuravad rattad,
Ootamas poissi on kasarmu katlad.
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Mis mina hooliksin, peiari-poju,
Kellel on kere kui kaljune kuju?
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!
Mitä minä huolin, veitikka nuori,
Jolla on rinta kuin Tunturi-vuori?
Frallaralla rallaralla rallarallalaa!

Heinolan pokkojen uhkeaan joukkoon
Pois minä lähden, tyttöjen houkko;
Frallaralla rallaralla rallarallalaa!

Eipä mua peljätä piispa, ei pappi;
Kohta on ylläni sankarin takki.
Frallaralla rallaralla rallarallalaa!

Juokseppas, Rusko, ja pyöritä pyörää;
Keisarin knalleja karsitaan syömään.
Frallaralla rallaralla rallarallalaa!

Mitä minä huolin, veitikka nuori,
Jolla on rinta kuin Tunturin vuori?
Frallaralla rallaralla rallarallalaa!
03129
Bottom
03153
Top
JUHANI: Just nii! Vaat siin on meil hea olla. JUHANI: Juuri niin! Kas tässähän on meidän hyvä olla. 03150
Bottom
03154
Top
SIMEONI: Vähem kisa, vähem kisa! Te räuskate ju nagu leegionid tonte. — Kuid vait, vait! sealt tulevad inimesed. SIMEONI: Vous faites autant de vacarme qu’une légion de diables. Silence, silence, voici des gens ! 03151
Bottom
03155
Top
JUHANI: Inimesed? Vaata terasemalt, siis näed portsu mustlasi, näed «Rajamäe rügementi». JUHANI: Des gens ? Regarde mieux, tu reconnaîtras une bande de tsiganes, le Régiment de Rajamäki. 03152
Bottom
03156
Top
Salk, kes nüüd lähenes, oli üks hulkuv perekond, pärit väikesest hurtsikust Rajamäe raiesmaal, mispärast maailm seda Rajamäe rügemendiks kutsus. Selle juht ja pea oli too kõigile tuntud Mikko, lühike, kuid käbe mees, must viltkübar peas. Ta müüb oma rännakud pigi ja välgutab väledalt kohi väist. Ta peab ka viiulnikuametit, vingutab tihti simmaneil ja taigu-õhtute tantsul oma rusket rõõmuriista, kastes sedamööda kurku, kuidas pakutakse. — Kuid mõnus kupulaskja on ta moor, Kaisa, nina tubakast must, äge eit. Haruldane see saun, mida ta mööda minnes selle nurga eitedele kupulaskmiseks küdema ei paneks. Siis kargleb Kaisa kirves, suu matsub ja tubakane nägu higistab hirmsasti, kuid paisub ka teepaun. — On neil hulk lapsigi, kes neile reiside! külast külla, talust tallu järgnevad. Kaks neist käivad juba ise kaasas, hüpeldes rõõmsalt vanemate ümber mööda teed, kord ees, kord taga, kuid kolme nooremat veavad isa ja ema vankril ühes; ning Kaisa tõmbab ikka aisadest, Mikko lükkab kepiga tagant. Kõva on seal kisa, kus Rajamäe seltskond liigub; ja üks irvhammas oli sest perekonnast pika pilkelau!u sepitsenud, pealkirjaks rügemendi nimi. See siis oli see käratsev salk, kes nüüd mööda maanteed Sõnnimäe nõmme alt kirikuküla poole rändas, kui vennaksed nõmme kõrgel lael oma vabadushetke veetsid, rõõmsad nagu oinad. La troupe qui s’approchait était une famille vagabonde, originaire d’une petite cabane plantée sur la colline de Rajamäki ; c’est pourquoi tout le monde l’appelait le Régiment de Rajamäki. Mikko [Michel], son chef et maître, est connu partout à la ronde ; il est petit, mais agile, toujours coiffé d’un feutre noir. Au cours de ses expéditions, il vend de la poix, fait le magnin et manie habilement le couteau tranchant du châtreur. Il exerce aussi les fonctions de musicien et racle souvent son violon rouge foncé dans les bals ou les fêtes de récoltes, arrosant son gosier avec tout ce qu’on veut bien lui offrir. Sa femme Kaisa [Catherin], vieille acariâtre au museau noirci par le tabac, est une ventouseuse réputée. Rares sont les étuves qu’elle ne chauffe pas en passant pour y ventouser les femmes de la contrée. Alors sa hachette danse, sa bouche suce et claque et son visage souillé de tabac sue terriblement ; mais son bissac se gonfle de cadeaux. Ils ont une ribambelle d’enfants qui les accompagnent dans leurs courses de village en village, de ferme en ferme. Deux d’entre eux peuvent déjà marcher et gambadent joyeusement autour de leurs parents le long du chemin, tantôt devant, tantôt derrière ; les trois cadets sont transportés comme des bagages sur la charrette de leurs père et mère, et Kaisa tire entre les brancards, tandis que Mikko pousse par derrière avec son bâton. Il y a toujours du vacarme par où passe la troupe de Rajamäki, et un farceur avait composé sur ce régiment une longue chanson satirique. — Telle est la bande bruyante qui longe à présent le chemin au pied de la colline de Sonnimäki, dans la direction du village, pendant que les frères, gais comme des pinsons, célèbrent leur libération au sommet de la colline. 03153
Bottom
03157
Top
JUHANI: Hõissa! Tere, sina ennemainitud rügement, tere! JUHANI: Holié ! Salut, illustre régiment, salut 1 03154
Bottom
03158
Top
TIMO: «Hustote till?» rääkis rootslane. TIMO: »Hustote till?» sanoi Ruotsalainen. 03155
Bottom
03159
Top
EERO: «Kappusivai!» vastas venelane. EERO: »Kappusivai!» sanoi Ryssä. 03156
Bottom
03160
Top
KAISA: Mis te tahate, teie seal üleval? KAISA: Que voulez-vous, là-haut ? 03157
Bottom
03161
Top
EERO: Et moor tuleks ja imeks tubli sarvetäie selle mu vennakese Juhani ruskest reiekannikast. EERO: Que maman vienne sucer une bonne corne de sang sur la fesse brune de frère Juhani. 03158
Bottom
03162
Top
JUHANI: Eit see imeb ja pingutab, taat aga viiulit vingutab, see alles klapib kokku. JUHANI: Maman sucera et tapotera pendant que papa jouera, ça fera très bien ensemble. 03159
Bottom
03163
Top
MIKKO: Ma teile näitan, te Jukola sissid! MIKKO: Allez au diable, chenapans de Jukola ! 03160
Bottom
03164
Top
EERO: Taat ei taha mängida. Noh, laulame siis meie, laulame ühe vägeva marsi. EERO: Le vieux ne veut pas jouer. Eh bien, on va chanter, nous, et une marche superbe. 03161
Bottom
03165
Top
JUHANI: Vägev marss, kui Rajamäe rügement meist mööda sammub. Noh, poisid, Timo ja Eero! JUHANI: Une marche superbe, pendant que le régiment de Rajamäki défilera devant nous. En avant la musique, Timo et Eero ! 03162
Bottom
03166
Top
Mingem nüüd siis küladesse
Mööda soid ja mägi,
Kohitsema, kuppu laskma,
Kaubitsema pigi.

Aistes Kaisa-nuusanina
Kaadervärk! veab,
Mikko, pistes plotskit põske,
Ise pära peab.
Faut se mettre à rôder
Chez les villageois,
Pour châtrer, ventouser
Et vendre la poix.

Kaisa dans les brancards
Marche ventre à terre,
Mikko, le vieux soCilard,
Pousse par derrière.
03163
Bottom
03176
Top
JUHANI: Just nii! On see alles lustiline lugu. JUHANI: Juuri niin! Onpa tämä vähän lystillinen laulu-remputus. 03174
Bottom
03177
Top
KAISA: Teadke, teie neetud seal, et meie ikka ausal teel astume, kuid teie, teie luusite mööda metsi nagu röövlid ja kiskelajad. Ma lasen kuppu, mina, ja teen tervist; Mikko kohitseb, tema, ja teeb rammusaid orikaid, lihavaid härgi ning toredaid ruunasid, kellega ratsutavad kuningate kuningad; teadke seda, teie saatanad. KAISA. Tietäkää, te sen vietävät siellä, että me kuljemme aina kunnialla, mutta te, te kiertelette ympäri ihmisten metsiä kuin ryövärit ja raatelevat pedot. Minä kuppaan, minä, ja teen terveyttä; Mikko kuohii, hän, ja tekee lihavia kaltteja, muhkeita härkiä ja komeoita ruunia, joilla ratsastelee kuningasten kuninkaat; se tietäkäät, te perkeleet. 03175
Bottom
03178
Top
JUHANI: Paar värssi selle jutluse peale, poisid! Timo ja Eero, vahvad poisid! Ühekorraga! JUHANI: Pari värssyä sen saarnan päälle, pojat! Timo ja Eero, reippaat pojat! Yht'aikaa! 03176
Bottom
03179
Top
Kaisa huuled matsutavad,
Kui ta kahmab kirve,
Kreeta-moor see Kaisa küüsis
Lõugab, hambad irvi.

Aga miks seal seapahnas
Kostab kole kisa?
Kuldid hirmsalt hädaldavad,
Põrsad teevad lisa.

Miks need kuldid hädaldavad,
Põrsad nagu võllas?
Vaata: Mikko läve kohal,
Nuga tupest vällas.
Kaisa ventouse et crie,
Plante sa lancette ;
Mais sa patiente prie,
Supplie et tempête.

Mais quel est ce pétard
Dans la porcherie ?
Les gorets sans retard
Fuient vers leur truie.

Pourquoi donc ont-ils peur ?
Ils ont vu Mikko
Accourir avec ardeur,
Brandir son couteau.
03177
Bottom
03195
Top
JUHANI: Tõepoolest, üks lõbus lugu; selle vastu ei või vaielda, Mikko. JUHANI: C’est vraiment un chant tout à fait amusant, n'est-ce pas, Mikko ? 03193
Bottom
03196
Top
MIKKO: Pea oma leivaauk silmapilk kinni ja tea, et siin on Meistri-Mikko ise, kes näpistas kuberneri täku puhtal linal, ilma pisaratki verd valamata. Ja selle kunsttüki eest sai ta tunnistuspaberi, mida ka Rooma keiser ise ei või ümber lükata. Sihuke Mikko olen mina. MIKKO: Ferme ta boite à mangeaille et apprends que tu as devant toi le célèbre Maître Mikko qui a pincé l’étalon du gouverneur sur un beau drap blanc sans répandre une seule goutte de sang ; et ce tour d’adresse lui a valu une procuration que l’empereur de Rome lui-même ne serait pas homme à violer. Voilà quel Mikko je suis. 03194
Bottom
03197
Top
EERO: Oh sina kahekordne Kohi-Miku ühes oma nõiamoo-r‘ga! EERO: Hé ! ce brave Mikko avec sa vieille sorcière ! 03195
Bottom
03198
Top
KAISA: Vaata, et ma ei nõiu teid hundikarjaks, nagu taat muiste upsaka pulmaseltsi. KAISA: Faites attention que je ne vous change pas en une horde de loups comme le vieux tsigane qui a enchanté jadis une noce impudente. 03196
Bottom
03199
Top
JUHANI: Seisan siin veel endise Jukola jussi pükstes, ja nõnda loodan jumala abiga ka edaspidi seista. Ei su nõiakunstist, õnnetu moor, tule rohkem kui tunamullu, kui sa meile maailma lõppu ennustasid ja mõnegi eide sundisid oma vanamehelt senist kurjust andeks paluma. JUHANI: Pour le moment je suis encore Jussi de .Tukola dans mon pantalon à moi, et j’espère, avec l’aide de Dieu, le rester longtemps. Quant à ta sorcellerie, ma pauvre vieille, il n’en sortira rien de plus que l’année dernière quand tu nous as prédit la fin du monde, ce qui a poussé bien des femmes à demander inutilement pardon à leurs maris pour toutes leurs méchancetés passées. 03197
Bottom
03200
Top
KAISA: Kuule, mida ma nüüd ennustan. KAISA: Écoute donc ce que je te prédis maintenant. 03198
Bottom
03201
Top
EERO: Ennustad ja soovid meile sooja sauna ja sind ennast meile kuklasse kuppu laskma. EERO: Ennustatpa ja toivot meille lämpöisen saunan ja sinun itsesi meitä kuppailemaan niskaan. 03199
Bottom
03202
Top
JUHANI: Kuid see oleks hull ennustus ja soov. Möt'en küll koju jõudes sauna kütta ning õige mõnusalt vihelda, kuid oma Aadama praki-kuube kuklas ei taha ma kaugeltki rikkuda. JUHANI: Mutta se on hullu ennustus ja toivo. Tosin ai'on kotia tullessani lämmittää saunan ja kylpeä oikein herttaisesti, mutta Aatamin-frakkia niskassani en ensinkään mieli rikkoa. 03200
Bottom
03203
Top
KAISA: Kuule, kuule! Tuhaks saab su saun ja tuhaks su tuba, ning armetu! kombel lähed sa metsadesse hulkuma, laugaste peale, soodesse, otsides sooja külmavale kehale. Ah! veriselt pead sa veel heitlema nii inimeste kui metsakiskjate vastu ja sellest lõõtsutades nagu surev jänes oma neetud pea põõsasse laskma. Seda kuulge ja pidage meeles! KAISA: Écoute, écoute ! Ton étuve périra par le feu, et par le feu aussi ta cabane, et toi-même, dans un état lamentable, tu parcourras les bois et les marais à la recherche d’un abri pour tes membres gelés. Ha ! Tu auras à livrer de sanglants combats aux hommes et aux fauves des forêts, et alors, essoufflé comme lin lièvre mourant, tu cacheras ta tête maudite sous les buissons. Écoute, et souviens-toi ! 03201
Bottom
03204
Top
JUHANI: Mine põrgusse... JUHANI: Mene helvettiin... 03202
Bottom
03205
Top
TUOMAS: Vaiki juba, vaiki! TUOMAS: Vaikene jo, vaikene! 03203
Bottom
03206
Top
SIMEONI: Sina jumalavallatu, meeletu! SIMEONI: Sinä jumalaton, villitty! 03204
Bottom
03207
Top
JUHANI: Mine tulipunasesse põrgusse! Mine köstri manu ja nõiu köstri kurku igavene seatõbi. JUHANI: Va dans les flammes rouges de l’enfer ! Va chez le chantre et donne-lui avec tes sortilèges des oreillons éternels dans la gorge ! 03205
Bottom
03208
Top
EERO: Et ta laulaks nagu vana kihvadega kult Mikko küünte vahel. EERO: Oui, pour qu’il chante comme un vieux verrat dentu entre les pattes de Mikko. 03206
Bottom
03209
Top
JUHANI: Nii! ja praostile, tollele väljast võõbatud variserile ning rikka’e rasva- ja vorstipraostile... Mis me temale määraksime? Ütle, EERO: JUHANI: C’est ça ! Et chez le pasteur, cet hypocrite, ce cafard, cet arrogant pasteur gras à lard... qu’est-ce qu’on va lui souhaiter, dis, Eero ? 03207
Bottom
03210
Top
EERO: Sündigu temale toetusel, nagu sündis tollimehele Ou’u väravas: tulgu ta kotti mehine kassipiirak. EERO: Tapahtukoon hänelle paisti-kinkerillä niinkuin tapahtui ennen puplikaanille Oulun portilla: tulkoon hänen säkkiinsä aika kissapiirakka. 03208
Bottom
03211
Top
JUHANI: Nii! Otse Paltamo kalapiirak, kus, kas tead, karvane kass on lobiks sees. JUHANI: Niin! Paltamon kalakukko, näetkös, jossa kissa, karvainen kissa on moskana sisällä. 03209
Bottom
03212
Top
EERO: Ja sel'est tehku ta järgmiseks pühapäevaks nii vägev ning vihane manitsusjutlus, et rebeneb ta rasvane vats, rebeneb robinal ühekorraga. EERO: Qu’il fasse un sermon si furibond et si endiablé, que sa grasse bedaine éclate, crève avec un bruit formidable. 03210
Bottom
03213
Top
JUHANI: Nii! Ja siis pärigu teda pagan, kahmaku tal kuklast kinni ja virutagu teda nõnda, nagu kuradil on kombeks pappi virutada. JUHANI: Oui, et puis que le diable l’accueille, l’attrape par la peau du cou et le fasse voler, comme il fait habituellement pirouetter les pasteurs. 03211
Bottom
03214
Top
EERO: Ja las ta viib rikka mehe seltsiliseks selle vägeva ning rikka praosti. EERO: Et qu'il le fourre en compagnie de l’homme riche, ce pasteur riche et puissant ! 03212
Bottom
03215
Top
JUHANI: Need on tervised, mida palume nii köstrile kui ka praostile kenasti edasi anda. Ja kui kõik selle teed, siis võid mind kas või hundiks nõiduda, nagu ähvardasid. JUHANI: Siinähän ovat terveiset, joita pyydämme sinun saattamaan koreasti esiin sekä lukkarille että rovastille. Ja jos kaiken tämän teet, niin saatpa sitten noitua minun itseni vaikka sudeksi, niinkuin uhkasit. 03213
Bottom
03216
Top
EERO: Nii ahneks hundiks, et see ühekorraga neelab nahka kogu Rajamäe rügemendi. EERO: Sudeksi niin ahneeksi, että hän kerralla nielee kitaansa koko Rajamäen rykmentin. 03214
Bottom
03217
Top
JUHANI: Nii! ja veel kupusarvekoti pealekauba. JUHANI: Niin! ja vielä sarvi-säkin kaupan päälle. 03215
Bottom
03218
Top
EERO: Ning vee! pigikoti maguskoogiks. EERO: Vielä pikipussinkin paakelssina. 03216
Bottom
03219
Top
JUHANI: Just nii, sina naaskel! JUHANI: Niin juuri, sinä vasaran-poika! 03217
Bottom
03220
Top
KAISA: Üsna hüva! Praost ja köster peavad teie tervised kätte saama, ning see supp seisab kord veel teie kausis, te neetud! Anna neile kiviga jumalagajätuks, Mikko, anna nii, et pcakoor lõhkeb. KAISA: Très bien ! Le pasteur et le chantre recevront bientôt vos salutations, et cette soupe, vous l’avalerez bien un jour, crapules que vous êtes ! Lance-leur une pierre comme adieu, Mikko, et tâche de leur fendre le crâne. 03218
Bottom
03221
Top
MIKKO: Siin on just paras kaarnakivi, otsekui tellitud. — Seal on, teie Pelttari sikud! — Marss, Kaisa! Nüüd läheme. MIKKO: Voici un bon caillou comme fait sur commande. — Attrapez, boucs puants ! En avant, Kaisa, filons à présent. 03219
Bottom
03222
Top
JUHANI: Seda hullu! Virutas kiviga, ja nii lähedalt läks. ct oleks peaaegu mu otsmikule käinud. JUHANI: Ce possédé ! Il lance des pierres, et il H’on est fallu de peu qu’elle ne m’arrive en plein front. 03220
Bottom
03223
Top
EERO: Saadame palli tagasi. EERO: Renvoyons-lui la balle. 03221
Bottom
03224
Top
JUHANI: Linguta taadile tagasi, nii et müts mürtsub. JUHANI: Vise le vieux, que son chapeau dégringole. 03222
Bottom
03225
Top
TUOMAS: Ära viska, poiss, kui tahad oma täikongi hoida. TUOMAS: Ne jette rien, garnement, si tu veux épargner ton toupet. 03223
Bottom
03226
Top
AAPO: Näed sa, lurjus, seal on ju lapsed. AAPO: Gredin, ne vois-tu pas qu’il y a des enfants ? 03224
Bottom
03227
Top
JUHANI: Pea oma kivi kinni; nad liduvad juba, nii et nõmm müdiseb. JUHANI: Laisse ta pierre, ils détalent déjà si vile «pie la colline en tremble. 03225
Bottom
03228
Top
SIMEONI: Oi teid jõledaid, teid kalmukaid ja koerakoon-lasi! Ega pääse teist enam rahulik teekäijagi viisakalt mööda. Oi teid röövleid! SIMEONI: Malheur à vous, méchants, kalmouks, babouins ! De paisibles voyageurs ne peuvent pas même passer tranquillement devant nous sur le chemin. Brigands ! 03226
Bottom
03229
Top
JUHANI: Jah et mina või, kes neil juuksekarvagi ei painutaks? Kuid vaata, kui mees on õige vimmas ja vägevad tõmbed läbi ta tugeva keha käivad, siis — noh, sa tead isegi. Kaks ööd ja päeva on poiss tornis istunud. Kuid ma saatsin ka oma viha vaigistuseks köstrile õige toredad tervised. JUHANI: Moi qui ne loucherais pas un seul de leurs cheveux ? Mais, tu sais, quand un homme est bien excité et que des flots impétueux parcourent son corps vigoureux, alors, tu sais ce que ça veut dire. On est resté deux jours et deux nuits dans la prison. - Mutta lähetinpä lukkarille vallan uhkeita terveisiä sappeni lievitteeksi. 03227
Bottom
03230
Top
AAPO: Ja veel pöörasemad praostile. Neid terviseid peame vahest vee! kibedasti kahetsema. AAPO: Ja vielä hullumpia rovastille. Niitä terveisiä taidamme vielä katkerasti katua. 03228
Bottom
03231
Top
JUHANI: «Mis mina hooliksin, peiari-poju?» Elu, noore mehe elu on just nagu see kõmav, kohisev nõmm. Ja seal kirdes kummub karm Impivaara mägi ja seal loodes välgub jälle kirikuküla järv ning paistab veel muidki järvi, seal taevarannal nagu igaveses ääretuses. Kolme Kõlisti järve seletavad seal mu silmad. JUHANI: »Mitä minä huolin, veitikka nuori?» Elämä, nuoren miehen elämä on juuri niinkuin tämä kaikuva, kohiseva nummi. Ja tuollahan koillisessa longoittaa Impivaaran töykeä vuori ja tuolla taasen luoteisessa läikkyy kirkon-kylän järvi ja vieläpä haamoittaa tuolla muitakin järviä, tuolla ilman rannalla kuin ikuisessa kaukaisuudessa. Kolistimen kolme järveä siellä silmäni näkee. 03229
Bottom
03232
Top
«Ei nüüd aita, ei nüüd aita
Mulle muu kui uputus;
Minu armsam on nii paha,
Sihiseb kui mürgiuss.»
»Ei mun auta, ei mun auta,
Täytyy mennä järveen;
Kultani on niin vihainen
Ja puhisee kuin kärme».
03230
Bottom
03238
Top
Seal järve pinnal istub tihtipeale meie köstritaat, õngevabe pihus. Ah! kükitaks ta nüüdki seal ja oleksin mina vali tuulehoog, tormine tuulispea kagust, siis teaksin, kuhupoole mühinal kihutaksin, ning peagi loksuks köstri küna kummuli. Tuon järven pinnallapa tuossa istuu usein lukkari-ukkomme ongen-pahla kourassa. Ah! könöttäisi hän siellä nyt ja minä olisin tuima tuulenpuuska, äkeä hirmu-myrsky kaakosta, niin tietäisinpä mitä kohden rynkäisin pauhinalla, ja pianpa puljahtelis kumossa lukkarin ruuhi. 03236
Bottom
03239
Top
SIMEONI: Mihuke patune soov! SIMEONI: Mikä synnillinen toivotus! 03237
Bottom
03240
Top
JUHANI: Seda mina teeksin, küna mina kummuli käänak-sin, nii et järve vesi kördina keeks. JUHANI: Sen minä tekisin, ruuhen minä kumoisin että kiehuisi vellinä järven vesi. 03238
Bottom
03241
Top
TIMO: Hundiroog on too mees. TIMO: Suden paistiksi koko mies. 03239
Bottom
03242
Top
JUHANI: Hundiauku ma ta virutaksin ja ise patseeriksin rõõmuga äärel. JUHANI: Suden-kuoppaan hänen syöksisin ja itse paseerailisin riemuiten reunalla. 03240
Bottom
03243
Top
AAPO: Kord narris rebane, karu vaenlane, õnnetu mesikäpa auku. Kangesti ta siis naeris ja kõndis seal üleval ümber mustava koopa pilke jutte pajatades. Siis istus ta ilvese selga; ilves viis ta üles kõrge kuuse otsa, mis seal lähedal seisis. Rebane hakkas rõõmsalt laulma ja igast ilmakaarest tuuli kutsuma; käskis neil ta laulu saateks kuusekannelt mängida. Tulid varsti tuuled idast, läänest ja lõunast ning valjusti kajas ja kohas kuusk. Tuli ka vägev põhjatuul, tormas läbi sammalhabemes sünge laane, mühinal ning raginal. Kohises siis kuusk, vabises ja kummardas sügavalt, murdus viimaks ning langes koopa poole ja virutas kukkudes rebase oma ladvast alla karu sülle sügavasse koopasse. AAPO: Kettu, kerran karhun pahan-suopa, narrasi kuoppaan kontio-kurjan. Kovin hän silloin nauroi ja käyskeli siinä ylhäällä ympäri ammottavan kuopan, haastellen pilkallisesti. Siitä astui hän ilveksen selkään, ilves vei hänen ylös korkeaan kuuseen, joka seisoi siinä lähellä. Rupesi laulamaan kettu iloissansa ja kutsumaan kokoon tuulia jokaisesta neljästä ilmasta; käski heitä soittamaan kuusen kanteletta hänen laulunsa mukaan. Tulivat pian itä, läntinen ja etelä, ja ankarasti kaikkui ja kohisi kuusi. Tuli myös voimallinen pohja, rynkäsi halki partaisen, pimeän korven, humisten ja ryskyin. Silloin kuusi pauhasi, vapisi ja kumartui syvään, murtui viimein ja kaatui kohden kuoppaa, viskaten kaatuessaan latvastansa ketun alas karhun syliin syvässä kuopassa. 03241
Bottom
03244
Top
TIMO: No pagan võtku! Aga edasi? TIMO: No peijakas! Mutta nyt? 03242
Bottom
03245
Top
JUHANI: Küllap sa seda isegi mõistad, mis nüüd sündis. Kahmas nüüd karu rebase kasukast kõvasti kinni ja raputas nii, et hambad plaksusid, nagu tegi armas köster minuga. — Kuid ma mõistan Aapo tagamõtteid. Ta tahtis mulle meelde tuletada, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. Olgu kas või nii, kuid hundiauku sooviksin ma köstrit ometi. JUHANI: Kylläs tuon arvaat, kuinka nyt tapahtui. Kieppasi mar' karhu oikein rotevasti kiinni ketun kamarasta ja ravisti että hampaat helähti, niinkuin teki hyvä lukkari minulle.--Mutta ymmärränpä Aapon tarkoituksen. Hän tahtoi minua muistuttaa, että joka toiselle kuoppaa kaivaa, hän putoo siihen itse. Olkoon niinkin, mutta suden-kuopan saaliiksi lukkarin soisin vaan. 03243
Bottom
03246
Top
TIMO: Näha, kuis köster auku komberdab, selle vastu ei paneks minugi süda. Kuid ega ma toda taadiraiska siiski kaua läpases kongis piinaks. Kaks tundi, ainult kaks tundi. Kuid jäägu see jutt. Elagu köster rahus, kukkumata isegi mu sapise südame koopasse. Ainult ühte mina imestan. Kuidas võite uskuda sääraseid Iobajutte nagu see rebasest ja karust? Oi vennakesed! Ei või ju rebane tühjagi lobiseda, saati siis veel maailma tuuli enese juurde kutsuda. Te usute seda, kuid mina pean asja puhta võltsiks. TIMO: Nähdä lukkarin kuoppaan lötkähtävän, sitähän ei juuri minunkaan sydämeni vastaanlöis. Mutta en tuota ukko-rässyä sentähden kauankaan piinaisi tunkkaisessa kammiossa. Kaksi tuntia, kaksi tuntia vaan. Ja jääköön tämä tähän. Eläköön lukkari rauhassa, putoomatta edes närkästyneen sydämenikään kuoppaan. Mutta yhtä ihmettelen. Kuinka taidatte uskoa tuollaisia lorujuttuja kuin tämä ketusta ja karhusta. Voi veikkoset! eihän taida kettu edes joutaviakaan jaaritella, sitä vähemmin kutsua vielä tykönsä maailman tuulia. Te uskotte tämän, mutta minä päätän asian puhtaaksi valheeksi. 03244
Bottom
03247
Top
JUHANI: Seda juba teatakse, et Timo pea pole just teravamate hulgast siin maailmas. JUHANI: Se tiedetään, ettei Timon pää ole juuri terävimpiä tässä maailmassa. 03245
Bottom
03248
Top
TIMO: Olgugi et ei. Kuid selle peaga rändan ma läbi selle maailma niisama ausalt kui sina või mõni muu, mees või naine. TIMO: Vaikk'ei. Mutta tällä päällä vaellan halki tämän maailman yhtä kunniallisesti kuin sinäkin taikka jokin muu, mies tai vaimo. 03246
Bottom
03249
Top
AAPO: Timo ei saa mõistukõnest aru. AAPO: Timo ei käsitä kuvausta. 03247
Bottom
03250
Top
JUHANI: Ei mõista see vaene poiss nüüd põrmugi. Kuid vaata, kui ma nüüd sulle asja seletan. Lugu rebasest ja karust on arvatavasti pärit nendelt aegadelt, kus kõik loomad ning isegi puud vee! kõnelda võisid, nagu jutustatakse «Vanas testamendis»; ja seda olen kuulnud meie kadunud pimedalt onult. JUHANI: Ei ensinkään se poika parka nyt käsitä. Mutta katsoppas jos selitän sinulle seikan. Tapaus ketusta ja karhusta on arvattavasti niistä ajoista, joina kaikki luontokappaleet ja vielä puutkin taisivat puhua, niinkuin vanhassa testamentissa kerrotaan; ja sen olen kuullut vainaalta sokea-enoltamme. 03248
Bottom
03251
Top
AAPO: Nüüd ei mõista sinagi muinasjuttu ega selle otstarvet. AAPO: Ethän käsitä nyt sinäkään satua ja sen tarkoitusta. 03249
Bottom
03252
Top
TIMO: Kuid ometi «pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad». TIMO: Mutta kuitenkin »pata kattilaa soimaa; musta kylki molemmilla». 03250
Bottom
03253
Top
JUHANI: Ah sa tahad veel targutada, poiss? Kuid usu mind, ma tänan jumalat, et ma nii rumal pole kui sina, vaene TIMO: JUHANI: Mielitkö viisastella, mies? Mutta usko minua, niin kiitänpä Jumalaa siitä, etten ole niin tyhmä kuin sinä, Timo-poloinen. 03251
Bottom
03254
Top
TIMO: No kui sa ei olegi, ma ei näe selles ka mingit hädaohtu. TIMO: Vaikka et ole; enpä siinä mitään vaaraa näekkään. 03252
Bottom
03255
Top
EERO: Tee sina, Timo, nii kui tölner ennemuiste: löö ainult vastu rinda, ja küllap siis näeme, kumb teist siit parema inehena koju marsib. EERO: Tee sinä, Timo, niinkuin puplikaani ennen: lyö ainoastaan vasten rintaasi, ja saadaanpa nähdä, kumpi teistä tästä parempana miehenä kotia marssii. 03253
Bottom
03256
Top
JUHANI: Võeh, või torkas juba väikest Eerotki, sina tölner ise? JUHANI: Aih! joko sattui pikku-Eeroonkin, sinä puplikaani itse? 03254
Bottom
03257
Top
EERO: Torkas õige magusasti tölnerite ülemat, toda väikest Sakkeust. EERO: Sattui oikein makeasti itse puplikaanien päämieheen, tuohon pikku-Zakeukseen. 03255
Bottom
03258
Top
JUHANI: Mina ei hooli sinu Sakkeustest ega magedustest, vaid heidan ise magusasti magama. Selja tahan teie poole pöörata ja lamada nagu sipelgapesa hange all. — Kuid jumal hoidku meid! Me oleme ju kohutavas kohas peatunud. JUHANI: Minä en huoli sinun Zakeuksistas ja makeuksistas, vaan panen itseni makeasti nukkumaan. Selin tahdon teihin kääntyä ja maata kuin viholais-pesä kinoksen alla.— Maintenant je vous tourne le dos et me mets à roupiller comme une fourmilière sous la neige. Que Dieu nous aide ! nous nous sommes installés dans un endroit funeste. 03256
Bottom
03259
Top
AAPO: Miks nii? AAPO: Pourquoi ? 03257
Bottom
03260
Top
JUHANI: Seal on ju see iseäralik, kohutav kivi, mis kirikukellade paukudele ikka kurbliku kajaga vastab. Ja vaadake siis noid silmi, mis meid sealt järelejätmata vahivad. Mul on kole. Lähme jumala pärast siit minema. JUHANI: Voilà ce rocher extraordinaire et effrayant qui renvoie toujours un écho si triste quand sonnent les cloches de l’église. Regardez ces yeux qui sont sans cesse fixés sur nous. Je commence à avoir peur. Filons, au nom do Dieu. 03258
Bottom
03261
Top
Tnomas. Istume rahulikult. TUOMAS: Restons tranquilles. 03259
Bottom
03262
Top
JUHANI: Kuid metshaldjas on siin vihane ning tige. JUHANI: Mais il y a ici un homme des bois cruel et colérique. 03260
Bottom
03263
Top
AAPO: Ainult nende vastu, kes vannuvad või muud jumalavallatust teevad. Sellepärast hoia ennast ise selle eest. Koid lugu noist märkidest seal kivi küljes on sündmus kaugeilt aegadelt. AAPO: Seulement envers ceux qui blasphèment ou profèrent des impiétés. Tu ferais donc bien de prendre garde. Il y a sur les images imprimées dans cette pierre un conte qui date de temps très éloignés. 03261
Bottom
03264
Top
LAURI: Tahad sa meile seda jutustada? LAURI: Veux-tu nous le raconter? 03262
Bottom
03265
Top
AAPO: Kuid vaadake enne terasemalt toda kivi. Sea! näete otsekui nelja kuldset, sätendavat punkti. Need on kahe armastaja hellad silmad, kauni neitsi ja uhke noormehe silmad; ning nende kujud, näete, on niisama kivi sisse joonistatud. Vaadelge neid, silmad pisut praokil. Seal nad istuvad, ühinenud kõige hellemas kaisutuses. Kuid alamal, noorte jalgade ees, lamab küürus üks vanamees, mõõgaga läbi torgatud. AAPO: Regardez d’abord attentivement le rocher. Voyez-vous là ces quatre points dorés, brillants ? Ce sont les yeux charmants de deux amoureux, une délicate jeune fille et un fier garçon ; vous discernez aussi leurs images dessinées sur la pierre. Examinez-les en fermant à demi les yeux ; on les voit enlacés dans un tendre embrassement. Mais plus bas, sous les pieds des jeunes amants, gît un vieux guerrier, accroupi et transpercé par une épée. 03263
Bottom
03266
Top
TIMO: Just nagu sa ütled. TIMO: C’est bien comme tu dis. 03264
Bottom
03267
Top
LAURI: Midagi säärast arvan minagi seal nägevat. Kuid jutusta see lugu. LAURI: Il me semble aussi voir quelque chose de semblable. Mais raconte ton histoire. 03265
Bottom
03268
Top
Ja järgmise muinasjutu vestis neile Aapo: Aapo leur fit alors le récit suivant : 03266
Bottom
03269
Top
Seisis ennemuiste siin lähedal uhke loss ja selle lossi peremees oli rikas ning vägev härra. Tal oli võõrastiitar, ematu, kuid armas ja kaunis kui hommikukoit. Neitsit armastas üks noormees, kuid nii noormeest kui tüdrukut vihkas kole lossi-isand, kelle südames ei leidunud iial ruumi armastusele. Aga tütar armastas ka suurtsugu noormeest ja nad kohtasid tihti teineteist siin kumiseval nõmmel ja just selle kivi kõrval oli nende kokkusaamise koht. Kuid siis sai isa nende salajasest ühendusest teada ja karjus kord neitsi kõrva hirmsa vande. «Mu tütar,» ütles ta, «vaata, et ma ei taba teid teineteise kaisus metsade öös. Tea, et mu mõõk laulatab teid sealsamas paigas ühte verises surmas. Seda ma tõotan ja vannun.» Nii ta ütles, ja neitsi kohkus vannet kuuldes. Kuid ei ta unustanud ometi oma südamesõpra, vaid veel kangemaks kasvas teina armastus. Il y avait une fois près d’ici un château superbe, dont le maître était un seigneur riche et puissant. Il avait pour belle-fille une orpheline suave et gracieuse comme l’aurore. Un jeune homme l’aimait, mais le redoutable seigneur, dans le oœur duquel l’amour n’avait jamais trouvé place, les haïssait tous deux. La vierge aimait aussi son noble soupirant, et ils se îencontraient souvent ici, sur la colline sonore, où ils se donnaient rendez-vous au pied même de ce rocher. Mais le beau-père, qui avait fini par découvrir le commerce clandestin des deux amoureux, prononça dans l’oreille de la jeune fille un serment terrible : « Ma fille, dit-il, prends garde que je ne vous surprenne pendant que vous vous embrassez dans la nuit des bois. Sache que mon épée vous unirait alors sur-le-champ dans une mort sanglante. J’en fais le serment solennel. » Il parla ainsi, et elle frémit d’horreur en entendant ce serment. Mais elle ne put pourtant oublier l’ami de son cœur ; au contraire, son amour pour lui devint toujours plus ardent. 03267
Bottom
03270
Top
Oli vaikne suveöö; lõi aimus neitsi põue, et noormees nõmme] kõndis ja armsamat ootas. Viimaks, kui ta arvas, et lossis kõik juba sügavat und magavad, mähkis ta laia peene loori endale ümber ja läks oma armuteele, hiilis välja vaikselt kui vari, kadus peagi metsade põue, ning hõljus kord veel kasteses hiies sinine linik. Kuid kõik siiski ei maganud lossis, vaid Iossihärra ise seisis akna ees ja luuras neitsit, kes öise varjuna kadus. Siis sidus ta mõõga vööle, kahmas piigi kätte ja tõttas välja, kadus neitsi järel metsa. Verejanuline kiskja jälgis siis mahedasilmalist talle. C’était une calme nuit d’été ; la jeune fille eut le prèssentiment que son amoureux se promenait sur la colline, attendant son adorée. Dès qu’elle supposa que tous les habitants du château étaient enfin plongés dans le plus profond sommeil, elle partit pour son rendez-vous d’amour, enveloppée dans un châle ample et léger. Elle sortit furtivement comme une ombre, disparut bientôt à l’orée du bois, où son voile bleu voltigea un instant entre les arbres couverts de rosée. Mais tous ne dormaient pas dans le château ; le seigneur était assis sur le bord de la fenêtre, épiant la jeune fille qu’il vit s’éloigner comme un fantôme nocturne. Après avoir ceint son épée et saisi son épieu, il se précipita dehors et s’enfonça dans la forêt sur les traces de la vierge. Un fauve assoiffé de sang poursuivait l’agneau aux doux yeux. 03268
Bottom
03270
Top
Aga üles nőmmc'e tõttas lõõtsutav tüdruk ja kohtas oma kallimat sea] halli kivi kõrval. Seal nad seisid teineteist armsalt kaisutades, sosistades armukeelt õndsuse hetkel. Ei seisnud nad enam siin maapinnal, nende hinged kõndisid taeva lilleniitudel. — Kulus nõnda mõni silmapilk, siis tormas äkki nende juurde lossi hirmus isand, torkas terava piigi neitsi vasakusse külge, nii et piigi ots noormehe paremast küljest välja tungis, ning ühendas nõnda nad surmas. Nad vajusid vastu kivi ja ühise ojana voolas nõmmel nende veri, värvides punaseks kanarbikulillede põski. Terassidemega ühendatult istusid nad seal kivisel toolil hääletuina, kuid veelgi armsalt teineteist kallistades. Ja kaunilt nagu neli kuldset tähte sätendasid nende silmad lossi vägeva isanda poole, kes imestades vaatles imelikku, vaikset pilti surmasuus. Tõusis äkki äikeseilm, lõi välku, müristas taevas, kuid välkude sinakas valguses särasid noorte silmad õndsalikult, nagu sätendavad neli küünalt taeva saalis, pühas laotuses. Seda vaatles mõrtsukas, kui kõrguse viha tema üle ning ümber mässas. Vägevalt vestsid ta hingele noorte kaunilt kustuvad silmad, nende kosena voolav veri, kõneles mürisev taevas. Tema süda nõtkus, nõtkus esimest korda, kui ta, hinges külm ja must kahetsus, vaatles surijate imelikke silmi, mis järelejätmata talle vastu naeratasid. Ta süda kohkus ja vabises, kui välgud sähvisid ning laotus kärkis, ja igalt poolt tungisid ta kallale hirmuvaimud. Ääretu vihahoog valdas ta hinge. Haletante, l’amoureuse gravit la colline et rejoignit son nmi, ici, au pied du rocher gris. Ils s’enlacèrent tendrement, murmurant le suave langage de l’amour, en cet instant béni. Ils n’étaient plus sur cette terre, leurs âmes volaient vers les plaines du ciel émaillées de fleurs. Un court moment s’écoula, et soudain le maître du château surgit ; il transperça le corps de la jeune fille avec son épieu acéré, dont la point ressortit par le flanc du jeune homme ; c’est ainsi qu’il les réunit dans la mort. Leurs corps se renversèrent contre le rocher et leur sang se répandit en un seul ruisseau sur la colline, rougissant les corolles de la bruyère. Unis par le lien d’acier, ils reposaient sur un siège de pierre, muets, mais se tenant toujours tendrement embrassés. Superbes comme quatre étoiles d’or, leurs yeux étincelants regardaient le puissant seigneur qui, saisi d’étonnement, contemplait celte scène merveilleuse et sereine, à l’heure de la mort. Soudain éclata un orage, le ciel s’embrasa et retentit, et dans la lueur bleuâtre, les yeux des amoureux rayonnaient d’un bonheur indicible, comme quatre flambeaux au paradis, tandis que la colère céleste s’acharnait sur le meurtrier et autour de lui. Les beaux regards languissants des jeunes gens, leur sang qui coulait à flots, les grondements de l’orage, tout parlait puissamment à son âme. Il fut ému, ému pour la première fois, quand, le repentir dans son oœur sombre et froid, il vit les yeux radieux de ses victimes fixer sans cesse sur lui le sourire de leur regard. Il fut saisi d’horreur et trembla, lorsque les éclairs flamboyèrent et que l’espace résonna, et de toutes parts les démons de l’épouvante galopèrent vers lui. Une angoisse infinie s’empara de son esprit. 03269
Bottom
03271
Top
Veel kord heitis ta pilgu noorte poole: sealt vaatasid talle naeratades vastu ikka samad säravad silmad, kuigi juba kustudes. Siis viskas ta oma käsivarred risti ja hakkas nagu jäätunud pilguga ida poole vahtima, ning nii seisis ta kaua tummalt sünges öös. Kuid viimaks kergitas ta äkki rinna kõrgele ja hüüdis pika hüüu, pika ning kohutavalt valju, mis ringles mürisedes ümber taevaranna. Seisis siis jälle hääletult mõne aja, kuulas teraselt ja kaua, kuni ta hääle viimane kaja oli vaikinud kauge mäekingu põue. Ja kui see oli sündinud, hüüdis ta jällegi kohutavalt, ikka veel ida poole vahtides, ning kaua käis taevarannal ringi kaja, mille jooksu ühelt mäelt teisele ta teravalt jälgis. Aga lõpuks suri kauge, vabisev hääl, välk vaibus ning kustunud olid noorte sätendavad silmad; ainu't raske vihm ohkas metsas. Siis, otsekui unest ärgates, tõmbas lossi-härra mõõga tupest, torkas läbi oma rinna ja langes noorte jalgade ette. Ja lõi taevas veel kord välku, lõi välku ning müristas: kuid peagi valitses jälle kõikjal vaikus. Il regarda une fois encore les yeux des amoureux qui, avec un éclat faiblissant, lui souriaient toujours. Alors, tourné vers l’Orient, il croisa les bras et demeura longtemps ainsi, silencieux dans la nuit sinistre. Enfin, tout d’un coup, sa poitrine se souleva, et il poussa un long cri qui se répercuta au loin comme un mugissement. Puis il resta de nouveau silencieux, l’oreille tendue, attendant que le dernier écho de sa voix s’assoupisse dans le lointain. Et alors, le regard toujours dirigé vers l’Orient, il lança encore un cri terrible qui vibra longtemps dans l’air et qu’il écouta rebondir de colline en colline. Mais enfin le son tremblant mourut au loin, l’orage s’apaisa et les yeux rayonnants des amoureux s’éteignirent ; seule une lourde pluie faisait soupirer la forêt. Comme soudain tiré d’un songe, le seigneur dégaina son épée, s’en perça la poitrine et s'écroula aux pieds de ses victimes. Le ciel s’éclaira une fois encore et fit entendre un grondement, mais bientôt le silence s’appesantit partout. 03270
Bottom
03272
Top
Tuli hommik, ja nõmmelt halli kivi kõrvalt leiti surnud; nad kanti ära ja pandi üksteise kõrvale hauda. Kuid kivi peal nähti selle järel nende kujusid; ja paistis sea] kaks teineteist kallistavat noort ning nende all põlvili karm habemik mees. Ja neli imelikku kühmu nagu neli kuldset tähte sätendavad kivi küljes nii ööl kui päeval, meenutades armastajate kaunilt kustuvaid silmi. Ja pikri nool, nagu vestab muinasjutt, joonistas välgatades kivisse need kujud. Ning nõnda kui ses kujutuses, nii istuvad noormees ja neitsi õnnelikena kõrgel aujärjel; ja nagu vingerdab vanamees siin maas, nõnda endine lossihärra tulikuumal piinavoodil. Ja kui torni kellad löövad, teritab ta ikka kuulmist, püüdes kaja kivist; kuid ikka on kelin kurblik. Kord peab kivist siiski kostma imepehme ja rõõmus Hääl, ja siis on mehe lepituse ning lunastuse silmapilk tulnud, kuid lähedal on siis ka kõige maailma viimne tund. Ja sellepärast kuulab rahvas ikka erilise rahutusega kaja kivist, kui kellad helisevad. Ta sooviks, et mehe lepituspäev köidaks, kuid mõtleb hirmuga viimsele kohtupäevale. A l’aurore, on trouva les cadavres au pied de la pierre grise ; on les emporta pour les déposer côte à côte dans la tombe. Mais dès ce jour, leiirs images sont gravées sur le rocher. On y voit les deux amoureux enlacés et, au-dessous d’eux, un vieillard sombre et barbu, à genoux. Et quatre taches merveilleuses brillent comme des étoiles d’or à la surface de la pierre, en souvenir des tendres yeux des amants. Un trait de feu, ainsi dit l’histoire, a creusé ces figures dans le rocher pendant cet orage. Comme dans cette image, le jeune homme et sa bien-aimée sont assis heureux dans les hauteurs du ciel ; et de même qu’il gît sur le sol, l’ancien seigneur est étendu sur un lit de tourments dans l’air embrasé. Chaque fois que sonnent les cloches de l’église, il dresse l’oreille et écoute attentivement l’écho que renvoie la pierre ; mais le son est toujours plaintif. Une fois pourtant, le rocher répondra d’une voix merveilleusement douce et gaie, et l’heure de la rédemption et du salut sonnera pour le meurtrier. Mais la fin du monde sera proche aussi. C’est pourquoi les gens écoutent toujours avec une extrême inquiétude l’écho que rend la pierre, quand sonnent les cloches. Ils verraient volontiers poindre le jour de la délivrance du meurtrier, mais ils songent avec terreur à l’heure du jugement dernier. 03271
Bottom
03273
Top
See oli muinasjutt, mille vestis Aapo vennastele Sõnnimäe nõmmel. Telle est la légende qu’Aapo raconta à ses frères sur la colline de Sonnimäki. 03272
Bottom
03274
Top
TIMO: Saab aga vanamees higistada. Päris vümsepäevani välja! Ohhoo! TIMO: Mutta saapa ukko hikoilla. Aina tuomiopäivään asti! Ohhoo! 03273
Bottom
03275
Top
SIMEONI: Sina tobu, vaata, et just selsamal silmapilgul viimsepäeva pasun huugama ei pista. SIMEONI: Sinä tomppeli, katso ettei juuri tällä hetkellä möräise tuomion torvi. 03274
Bottom
03276
Top
EERO: Pole vähimatki põhjust karta maailma lõppu, seni kui maa peal veel paganaid leidub. Noh, jumal paraku! Siin on ju seitse metspaganat otse ristirahva keskel. Kuid ei ole halba ilma heata. Nõnda oleme meie ju maailma sambad. EERO: Maailman lopusta ei ole yhtään pelkoa niin kauan kuin pakanoita maan päällä löytyy. No Jumala paratkoon! tässähän on seitsemän villittyä pakanaa vallan kristikunnan helmassa. Mutta eihän niin pahaa, ettei siinä aina jotakuta hyvääkin. Olemmehan maailman pylväitä me. 03275
Bottom
03277
Top
JUHANI: Sina oled maailma sammas? Kuuetolliline. JUHANI: Sinäkö maailman pylväs? Kuustuumainen. 03276
Bottom
03278
Top
SIMEONI: Vabised, Eero, vabised nagu kurat, kui läheneb päev, mida praegu pilkad. SIMEONI: Vapisetpa, Eero, vapiset kuin perkele, kun lähestyy päivä, jota pilkkaat nyt. 03277
Bottom
03279
Top
TIMO: Seda ta ei tee, võin omalt poolt kinnitada. Ohhoo! siis alles on mürglit ja madinat. Kaks vassingut on juba olnud, kolmas on veel tulemata; ja siis sünnib see suur õndsuse märk; siis läheb maailm tuhaks ja tolmuks kui kuivanud viisk. Siis alles röögib kari ja sead vinguvad hirmsasti tanumal, kui see hukatus nimelt suvisel ajal juhtub; kuid kui see talvel sünnib, siis rabe'eb ja möirgab kari laudas ning pahnas vinduvad vaesed sead. Siis alles on mürglit, poisid. Ohhoo! Kaks suurt segadust on juba olnud, kolmas on veel tulemata, nagu ütles pime onu. TIMO: Sitä ei hän tee, sen takaan minä. Ohhoo! silloinpa on meteliä ja mullerrusta. Kaksi mullerrusta on jo ollut, kolmas on vielä tulematta; ja silloin tapahtuu se suuri autuuden merkki; silloin maailma on menevä tuhaksi ja tomuksi kuin kuiva virsu. Silloinpa karja aholla mörää ja siat kujalla kauheasti vinkuu, jos nimittäin tämä tuho on tapahtuva kesäiseen aikaan, mutta jos se talvella tapahtuu, niin karjapa silloin ometassa teiskaa ja mörää ja läätin pahnoissa sika-parat vinkuu. Silloinpa on melskettä, pojat. Ohhoo! Kaksi mullerrusta on jo ollut, kolmas on vielä tulematta, niinkuin sokea-eno sanoi. 03278
Bottom
03280
Top
SIMEONI: Ja-jah, mõtelge selle päeva peale. SIMEONI: Niin, niin, muistelkaamme tätä päivää. 03279
Bottom
03281
Top
JUHANI: Jääge kord juba vait, vennad. Hoidku jumal! Te käänate inimese südame siin päris käkaskaela. Magame parem, magame. JUHANI: Vai'etkaa jo, veljet. Varjele Jumala! käännättehän perin nurinniskoin tässä miehen sydämmen. Nukkukaamme, nukkukaamme! 03280
Bottom
03282
Top
Nõnda nad vestsid, kuid viimaks vaikis jutt ja uni pani nad üksteise järel pikali. Viimasena istus valvel Simeoni, najatudes vastu pedaja krobelist tüve. Ta istus ja mõtiskles hardalt noist maailma viimseist aegadest ning suurest kohtupäevast. Ja punastena, niisketena, pehmetena põlesid ta silmad, aga ruske öhetus ta karedatel põskede] paistis kaugele. Lõpuks uinus temagi; ja nõnda magasid nad kõik magusasti tule ääres, mis mõne aja veel lõkendas, kuid aegamööda rauges ning kustus. Bientôt le sommeil les terrassa l’un après l’autre. Le dernier à s’endormir fut Simeoni ; appuyé contre la racine Baillante d’un pin, il méditait profondément sur la fin du monde et sur le grand jour du jugement. Ses yeux bordés de rouge luisaient d’un éclat humide, et une sombre ardeur animait ses joues rudes. Finalement il s’assoupit lui aussi. Tous reposaient calmement autour du brasier qui jeta des flammes un instant encore, puis languit peu à peu et s'éteignit. 03281
Bottom
03283
Top
Päev hämardus ja hämarus tihenes ööks; õhk oli mahe ning leitsakuline; aeg-ajalt sähvatas kirdes taeva serval välk, sest et ränk äikesepilv kerkis üles. Kotkakiiruse! lähenes ta kirikukülale, pildus oma põuest tuld ja süütas äkki kirikumõisa rehe, mis lõi peagi vägeva leegiga lõõmama, sest oli täis kuivi õlgi. Kellad hakkasid paukuma ja algas jooksmine külas, kõikjalt ruttas rahvas metsiku tule poole, voolas mehi ja naisi, kuid asjata. Kohutavalt lõõmas rehi ja veripunaseks muutus taeva-lagi. Kuid nüüd kihutas äikesepilv Sõnnimäe poole, kus vennaksed rasket und magasid; ja nende norskamisest porises nõmm. Nüüd peab kole kärgatus neid äratama ja siis ehmuvad nad nii, nagu ei iialgi elus. Nende unest segane meel kohkub, sest nende meelde tärkab sedamaid sünge muinasjutt, pildid maailma lõpust, kui loodus mässab nende ümber õudses öös. Ja niipalju kui on valgust ses öös, tuleb see äikesepilve välkudest ning külas lainetava tulekahju jubedast kumast. — Nüiid lõi välku ja silmapilkselt järgnes hirmus mürin, mis põrutas vennaksed ärkvele. Kõva häälega kisendades ja karjudes kargasid nad ühekorraga maast üles, ja juuksed kohevil püsti nagu kähisev kõrkjatihnik ning silmad peas kui sõõrid, vahtisid nad mõne hetke üksteisele otsa. Le jour s'obscurcit, le crépuscule devint plus épais et la nuit tomba ; l’air était tiède et étouffant ; le ciel s’embrasait parfois au nord-est où s’amassait un violent orage. Avec la rapidité de l’aigle, il s’approcha du village, lança des flammes et mit le feu à la grange de la cure qui, remplie de paille sèche, flamba bientôt dans une lueur intense. Les cloches commencèrent à sonner, semant l’alarme dans le village ; de tous côtés, les gens se hâtèrent vers l’incendie furieux, hommes et femmes affluèrent, mais en vain. La grange brûlait de manière effrayante, et la voûte du ciel se teignait en rouge sang. L’orage se jeta sur la colline où les frères, plongés dans un profond sommeil, ronflaient à poings fermés. Or, un terrible coup de tonnerre les arracha à leurs rêves, et jamais de leur vie ils ne furent si effrayés. Leurs esprits engourdis furent saisis d’horreur quand la tragique légende, les évocations de la fin du monde assiégèrent leur mémoire au moment où la nature se déchaînait autour d’eux dans la nuit sinistre. La seule lumière dans cette obscurité était celle des éclairs dans les nues et la lueur affreuse de l’incendie qui planait sur le village. Un éclair suivi d’un coup de tonnerre d'une violence inouïe les avait tirés de leur sommeil. Criant et gémissant, ils se levèrent tous d’un seul bond ; les cheveux hérissés comme des roseaux bruissants, les yeux hagards, ils se regardèrent un instant. 03282
Bottom
03284
Top
SIMEONI: Viimnepäev! SIMEONI: Le jour du jugement ! 03283
Bottom
03285
Top
JUHANI: Kus me oleme, kus me oleme? JUHANI: Où sommes-nous ? Où sommes-nous ? 03284
Bottom
03286
Top
SIMEONI: Kas juba läheme? SIMEONI: Faut-il déjà partir ? 03285
Bottom
03287
Top
JUHANI: Halasta meie peale, taevane heldus! JUHANI: Aide-nous ! Grâce 1 03286
Bottom
03288
Top
AAPO: Kole, kole! AAPO: C’est atroce, atroce ! 03287
Bottom
03289
Top
TUOMAS: Tõesti kole. TUOMAS: Hirveätä kyllä. 03288
Bottom
03290
Top
TIMO: Issand, kaitse meid, vaeseid pojukesi! TIMO: Que Dieu nous protège, pauvres enfants que nous sommes ! 03289
Bottom
03291
Top
SIMEONI: Juba kellad kajavad! SIMEONI: Voilà les cloches qui sonnent. 03290
Bottom
03292
Top
JUHANI: Ja kivi kõliseb ning tantsib. Oi-haa! JUHANI: Et le rocher résonne et tremble. Brr ! Ha ! 03291
Bottom
03293
Top
SIMEONI: «Ju taevakell see paugub!» SIMEONI: « Les cloches du ciel sonnent ». 03292
Bottom
03294
Top
JUHANI: «Mu vaene keha raugeb!» JUHANI: « Mes forces m’abandonnent ». 03293
Bottom
03295
Top
SIMEONI: Ja nii siis nüüd lähemegi? SIMEONI: Est-ce ainsi qu’on doit partir ? 03294
Bottom
03296
Top
JUHANI: Aita meid, arm ja heldus! JUHANI: Aide-nous, miséricorde et grâce I 03295
Bottom
03297
Top
AAPO: Oi õudust! AAPO: Oh ! quelle horreur ! 03296
Bottom
03298
Top
JUHANI: Tuomas, Tuomas, haara mu kuuesabast kinni! Oi-haa! JUHANI: Tuomas, tiens-moi ferme par les pans de ma veste. Brrr ! 03297
Bottom
03299
Top
SIMEONI: Oi-haa! Nüüd läheme, nüüd läheme! SIMEONI: Brrr ! On part à présent, on part ! 03298
Bottom
03300
Top
JUHANI: Tuomas, mu vend Kristuses! JUHANI: Tuomas, mon frère en Christ ! 03299
Bottom
03301
Top
TUOMAS: Siin ma olen; mis sa tahad? TUOMAS: Je suis ici, que veux-tu ? 03300
Bottom
03302
Top
JUHANI: Palveta! JUHANI: Prie ! 03301
Bottom
03303
Top
TUOMAS: Jah, palveta siin nüüd veel. TUOMAS: Oui, prie toi-même. 03302
Bottom
03304
Top
JUHANI: Palveta, Timo, kui sa võid! JUHANI: Prie, Timo, si tu peux. 03303
Bottom
03305
Top
TIMO: IVla tahan katsuda. TIMO: Je vais essayer. 03304
Bottom
03306
Top
JUHANI: Tee seda ruttu! JUHANI: Vite. 03305
Bottom
03307
Top
TIMO: Oh issand, kurbus suur, oh Petlehemma armujärg! TIMO: O Dieu, ô grande affliction, ô trône de grâce de Bethléem I 03306
Bottom
03308
Top
JUHANI: Mis üdeb Lauri? JUHANI: Que dis-tu, Lauri ? 03307
Bottom
03309
Top
LAURI: Ei oska selles viletsuses enam midagi öelda. LAURI: Je ne sais trop que dire dans cette détresse. 03308
Bottom
03310
Top
JUHANI: Viletsus, ääretu viletsus! Kuid ma arvan ometi, et pole veel päris lõpp. JUHANI: Kurjuus, ääretön kurjuus! Mais je crois pourtant que la fin n’est pas encore tout à fait là. 03309
Bottom
03311
Top
SIMEONI: Oh, kui meile veel üks päevgi armuaega antaks! SIMEONI: Oh ! si on nous donnait encore un seul jour de répit ! 03310
Bottom
03312
Top
JUHANI: Või üks nädal, kallis nädal! — Kuid mis peab mõdcma sellest jubedast valgusest ja kellade segasest paukumisest? JUHANI: Ou une semaine, une précieuse semaine. Mais que penser de ces lueurs terribles et de ces confuses sonneries de cloches ? 03311
Bottom
03313
Top
AAPO: Külas on ju tulekahju, head inimesed. AAPO: Il y a un incendie dans le village, chers amis. 03312
Bottom
03314
Top
JUHANI: Jah, Aapo, ning hädakell undab. JUHANI: Tu as raison, Aapo, et on sonne le tocsin. 03313
Bottom
03315
Top
EERO: Kirikumõisa rehi põleb. EERO: C’est la grange de la cure qui flambe. 03314
Bottom
03316
Top
JUHANI: Mingu kas või tuhat reht, kui ainult seisab see tõugupesa-maailm ja meie, ta seitse patust last. Issand avita! Kogu mu keha ujus juba külmas higis. JUHANI: Qu’il en brûle un millier, pourvu que celle misérable terre subsiste, avec nous, ses sept coupables enfants. Que Dieu nous aide ! Mon corps baigne dans des flots de sueur froide. 03315
Bottom
03317
Top
TIMO: Tõtt-öelda minugi püksid vabisesid. TIMO: Ma foi, ça ne s’est pas passé sans que j’aie tremblé dans mon pantalon. 03316
Bottom
03318
Top
JUHANI: Hirmus silmapilk! JUHANI: Voilà un moment comme on n’en a pas encore vu. 03317
Bottom
03319
Top
SIMEONI: Nõnda nuhtleb meid jumal meie pattude pärast. SIMEONI: C’est ainsi que Dieu nous punit de nos péchés. 03318
Bottom
03320
Top
JUHANI: Tõsi! Miks me küll laulsime toda jõledat laulu Rajamäe rügemendist? JUHANI: C’est vrai. Pourquoi avons-nous entonné cette sale chanson sur le Régiment ? 03319
Bottom
03321
Top
SIMEONI: Te pilkasite häbematult Mikkot ja Kaisat! SIMEONI: Vous avez impudemment injurié Mikko et Kaisa. 03320
Bottom
03322
Top
JUHANI: Vaja sul veel meelde tuletada! Kuid jumal õnnistagu neid! Ta õnnistagu meid kõiki, kõiki, isegi köstrit! JUHANI: Et comment ! Mais que Dieu les bénisse, qu’il nous bénisse tous, même le chantre. 03321
Bottom
03323
Top
SIMEONI: See palve on taevale meelepärast. SIMEONI: Cette prière sera agréable au Ciel. 03322
Bottom
03324
Top
JUHANI: Läki minema siit koledast kohast. Sealt lõõmab siiapoole tulekahi nagu põrgu ahi, ja sealt kivilt vilguvad need silmadki nii haledalt meie poole. Teadke, et just Aapo jutustus neist kassi-silmadest tõi meie selgrootsu selle hirmsivõbina. Kuid laseme jalga, ja ärgu keegi oma kotti ning aabitsat maha unustagu. Minema, vennad! Kiiösti juurde Tammikule marsitakse nüüd, Kiiösti juurde jumala abiga, ja sealt siis homme koju, kui elame! Teele nüüd! JUHANI: Déguerpissons de cette place maudite. Là-bas, l’incendie luit comme le four de la perdition, et ici, sur le flanc du rocher, les yeux nous jettent des regards navrés. Vous savez, c’est le récit d’Aapo sur ces yeux de chat qui nous a fait courir des frissons dans l’échine. Démarrons à présent, et que personne n’oublie son sac et son abécédaire. Filons, frères, allons à Tammisto chez Kyösti, avec l’aide de Dieu, et demain on rentrera à la maison, si on est en vie. Partons ! 03323
Bottom
03325
Top
LAURI: Kuid peagi on meil vihmavaling kaelas ja me saame märjaks nagu rotid! LAURI: Mais on va recevoir une formidable averse sur le dos, et on sera trempés comme des rats. 03324
Bottom
03326
Top
JUHANI: Las saada, las saada! Heideti ju ometi veel armu. Läki nüüd! JUHANI: Laisse pleuvoir, laisse pleuvoir. On a encore trouvé grâce. En route ! 03325
Bottom
03327
Top
Nad ruttasid minema, astudes kiiresti üksteise järel» jõudsid peagi liivasele teele ja sihtisid nüüd Tammiku talu poole. Tuleväigatustes ja mürinas, mis kõikjal taeva all piirles, käisid nad natuke aega, kuni vihmavaling neid tabas. Siis kiirendasid nad käigu jooksuks ja lähenesid «Ku'omae kuusele», mis seisis just maantee ääres, varjuks nii mõnelegi vihma all käijale, kuulus oma kõrguse ning tiheduse pooiest. Selle a'Ia istusid nüüd vennaksed, kuna valing kestis ja vägev kuusk kohises; aga kui vihm üle läks, jätkasid nad jälle oma teed. Raugesid lõpuks loodusjõud, tuul vaikis, pilved põgenesid ja kahvatu kuu kerkis metsalatvade tagant. Ilma rutu ja hooleta astusid juba vennaksedki lirtsuval teel. Ils partirent, marchant rapidement l’un derrière l’autre, atteignirent bientôt le chemin sablonneux et dirigèrent leur course vers la ferme de Tammisto. A la lueur des éclairs et sous les grondements du tonnerre qui roulaient en tous sens dans le ciel, ils avancèrent un moment, jusqu’à ce qu'une pluie battante commençât de les arroser. Ils prirent alors leurs jambes à leur cou et gagnèrent le sapin de Kulomäki, célèbre pour sa taille et sa frondaison, qui se dressait au bord de la route et offrait un abri aux passants surpris par la pluie. Ils s’installèrent autour du tronc, pendant que l'averse crépitait sur l’arbre imposant ; mais quand le ciel s’éclaircit, ils se remirent en route. Les éléments se calmèrent, le vent tomba, les nuages se dissipèrent et la lune blafarde se leva derrière l’écran de la forêt. Sans hâte ni souci, les frères avançaient sur la route détrempée. 03326
Bottom
03328
Top
TUOMAS: Olen tihti mõtelnud, kust ja mis on pikne, see välgulöömine ning mürin. TUOMAS: Je me suis souvent demandé d’où peut bien venir l’orage et ce qu’il est, avec ses éclairs et ses roulements. 03327
Bottom
03329
Top
AAPO: Pime-onu ütles tolle mäsu taevas sellest sündivat, et pilvelahmakate vahele on sattunud kuiva liiva, mida tuulekee-rised õhku tõstavad. AAPO: Notre oncle disait que tout ce vacarme se produit dans le ciel lorsque du sable sec est emporté dans l’air par les tourbillons du vent et se glisse entre les paquets de nuages. 03328
Bottom
03330
Top
TUOMAS: Kes seda teab. TUOMAS: Qui peut le savoir ? 03329
Bottom
03331
Top
JUHANI: Kuid lapse meel kujutleb ühte ja teist. Kuis mõtlesin piksest mina püksata poisipõnnina? Jumal kihutas siis põrinal mööda taeva tänavaid ja tuld lõi kivine tee ning ratta raudrehv. Hähhähh! Lapsel lapse aru. JUHANI: Une tête d’enfant a ses idées. Combien de fois n’ai-je pas songé à l’orage, moi, quand je portais encore des robes. C’est Dieu, disais-je, qui se promène en voiture sur les routes du ciel, à grand bruit, et des étincelles jaillissent des pierres du chemin et des jantes en fer des roues de son char. Hi, hi ! un enfant a un esprit d’enfant. 03330
Bottom
03332
Top
TIMO: Aga mina? Samas sihis mõtisklesin minagi, kui sihukese päkapikku-poisinatina tipsisin äikese põrinas tanumail, tippasin ja lippasin, särginatuke seljas. Jumal ru'lib oma põldu, mõtlesin mina, rullib ja keerutab õige magusaid matsu-sid oma härjakaraga, ning hoobist annab nüüd uhke ruuna paks kints sädemeid, nagu näeme sädemeid lendavat toreda hobuse turjalt, kui seda pühime, jah, need olid alles arvamised. TIMO: Et moi, j’avais aussi à peu près les mêmes idées quand j’étais un petit morveux gros comme le pouce du diable et que, couvert d’un bout de chemise, je trottinais par les chemins pendant qu’un orage grondait. C’est Dieu qui laboure ses champs, que je me disais, il laboure en allongeant de bonnes claques avec son fouet sur la croupe de son beau cheval qui jette des éclairs sous les coups, comme on voit'des étincelles sortir des flancs d’un bidet lorsqu’on le frotte. En voilà une idée ! 03331
Bottom
03333
Top
SIMEONI: Mõtlesin lapsena ja mõtlen veel nüüdki: taeva välk ja mürin kuulutavad jumala viha patustele maa peal; sest inimeste patud on suured, iilesarvamatud nagu liiv mere ääres. SIMEONI: Moi, je pensais quand j’étais petit et je pense encore que l’éclair et le tonnerre du ciel nous annoncent que Dieu est fâché contre les pécheurs sur la terre ; car les péchés des hommes sont grands, innombrables comme les grains de sable dans la mer. 03332
Bottom
03334
Top
JUHANI: Tõsi kiili, pattu siin tehakse, seda ei saa salata, kuid küllap siin patustki päris soola ja pipraga keedetakse. Tuleta meelde, poiss, meie kooliteed ja mis sel ajal tunda saime. Köster küünistas ja sakutas meid kui kull; seda tunnen veelgi ja kiristan hambaid, mu pojuke. JUHANI: C’est vrai qu’on commet des tas de péchés ici-bas, on ne peut le nier ; mais le pécheur rôtit déjà sur le gril dans ce bas monde. Souviens-toi de notre voyage à l’école, mon garçon, et de tout ce qu’on nous a fait subir. Le chantre nous a tiraillés et griffés comme un faucon ; je le sens encore et grince des dents. 03333
Bottom
03335
Top
Kuid öine tee kulus ja lähenes Tammiku talu, kuhu vennaksed kindlal sammul sisse astusid, ja Küösti korraldas neile mõnusad magamisasemed. See Küösti, tugev mees kui tala, oli talu ainus poeg, kuid ei tahtnud iia! peremeheks hakata, vaid soovis ikka endiselt omaette olla. Kord oli ta justkui kurjast vaimust vaevatud jutlustades ja kisendades mööda külasid käinud; ning sellesse seisukorda olid teda viinud mõtisklemised usu asjus, nagu jutustati. Kui ta aga sellest lõpuks selgis, oli ta muidu jälle nagu ennegi, kuid ei naernud enam kunagi. Ja juhtus ka see imelik asi, et ta siitpeale pidas oma parimateks sõpradeks Jukola vennakseid, keda varem oli vaevalt tundnudki. Selle mehe juurde asusid vennaksed nüüd öökorterisse. Mais leur course nocturne touchait à sa fin, ils arrivaient h la ferme de Tammisto où ils pénétrèrent gravement. Kyüsti leur prépara d’excellents lits. Ce Kyösti, un gaillard solide comme un chêne, était le seul enfant de la ferme, mais il ne se souciait nullement de revêtir la dignité de patron, préférant vivre isolé et pour lui-même. Un temps, il avait parcouru les villages comme un possédé, prêchant cl. criant ; c’était, disait-on, ses méditations sur les choses de la foi qui l’avaient mis dans cet état. Lorsque sa raison «'éclaircit enfin, il redevint ce qu’il était auparavant, mais Il ne rit plus jamais. Et il se passa alors ceci d’extraordinaire qu’il choisit dès ce moment comme ses meilleurs muis les frères de Jukola qu’il avait à peine connus jadis. C’est chez cet homme que les frères entraient maintenant, cil quête d’un gîte pour la nuit. 03334
Bottom

Lugu 04 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
04001
Top
Järgmisel päeval lähenesid jukolased jälle oma kodule, astudes üksteise järel. Kuid vilets oli nende välimus: rõivad armetult katki rebitud, näod sinistest muhkudest ja haavadest kirjud. Juhanil, kes ees astus, oli vasak silm peaaegu kinni löödud, Aapo huuled olid üpris paistetanud, Timo laubast oli vägev sarv välja ajanud ja longates käis Simeoni teiste taga. Pead olid neil kõigil armetul kombel kloppida saanud; ja mõni oli mässinud selle ümber tiihja leivakoti, teine jälle käristanud haavamähkmeks vammusest räbalaid. Säärases seisukorras tulid nad oma kooliteelt tagasi ja rõõmsalt saba liputades ruttasid neile vastu koerad Killi ning Kiiski. Kuid vennaksed ei suutnud truudele vahtidele oma heameelt vastu avaldada. Le lendemain, les frères regagnèrent leur bercail à la queue leu leu. Mais leur aspect était lamentable ; leurs habits étaient déchirés de façon affreuse, leurs visages marbrés de bleus et de plaies. Juhani, qui s’avançait en tête, avait l’oeil gauche presque fermé, les lèvres d’Aapo étaient toutes gonflées, une grosse bosse ornait le front de Timo, et Simeoni trottait en clopinant derrière les autres. Leurs têtes avaient été vilainement étrillées, et l’un d’eux avait enroulé autour de son front un bissac vide, un autre avait pansé ses blessures avec des bandes déchirées de sa blouse. C’est dans cet état qu’ils revenaient de leur expédition à l’école. Leurs chiens bondirent à leur rencontre, en agitant joyeusement la queue. Mais les frères n’avaient guère la force de rendre ces caresses à leurs fidèles gardiens. 04001
Bottom
04002
Top
Kes oli aga neid nii armetult kohelnud? Kes oli võinud nõnda masendada Jukola vahvaid vennakseid? See oli toukolaste kättemaksutöö. Kui nad kuulsid, et jukolased on Tammiku], ühinesid nad kahekümnemeheliseks jõuguks ja peitsid endid tee äärde põõsastikku vihamehi ootama. Seal tukkusid ja ootasid nad kaua, pihus tugevad sõjariistad. Kuid lõpuks, kui koolimehed lähenesid, kargasid liitlased tulise hooga nende kallale, nad ründasid mõlemalt poolt teed ja algas nüüd kohutav teibamäng, kus vennaksed armetul kombel läbi peksti. Kuid ilma ei jäänud tapluses ka toukolased, vaid mõnigi sai tunda vennaste rusika pööritavat mõju. Kaks neist kanti koju meelemärkuseta: Kuninkala Eenokki ja Kissala Aapeli. Ja läikis siis Aapeli pealuu kuklast laubani, läikis nagu tinakruusi põhi. Juhani käsi oli teinud sel!e karmi puhastustöö. Qui donc les avait si mal arrangés ? Qui avait pu accabler ainsi les robustes frères de Jukola ? C’était la vengeance des garçons de Toukola. Ayant appris que leurs ennemis séjournaient à Tammisto, ils formèrent une bande forte de vingt hommes et se postèrent aux aguets dans les buissons qui bordaient la route. Ils y attendirent longtemps en sommeillant, munis de bâtons solides. Et quand les écoliers s’approchèrent, les conjurés se ruèrent sur eux avec impétuosité, s’élancèrent des deux côtés du chemin, et une terrible bagarre s’engagea, dans laquelle les frères écopèrent force horions. Mais les jeunes gens de Toukola ne se retirèrent pas non plus indemnes de la lutte, plus d’un éprouva du vertige sous les lourds coups de poings des frères. Deux furent rapportés évanouis chez eux : Eenokki de Kuninkala et Aapeli de Kissala. Le crâne de ce dernier luisait de la nuque au front comme le fond d’un plat en étain : la main de Juhani avait exécuté ce brutal défrichement. 04002
Bottom
04004
Top
Kuid viimaks ometi istusid vennaksed üpris väsinult oma kodu avaras toas. Terriblement fatigués, les frères sont assis dans la chambre spacieuse de leur ferme. 04003
Bottom
04005
Top
JUHANI: Kelle kord on sauna kütta? JUHANI: A qui est-ce le tour de chauffer l’étuve [Maisonnette pour les bains rie vapeur. Après avoir chauffé un fourneau chargé de pierres, les baigneurs s'installent sur une estrade et jettent de l'eau sur le fourneau ; il s’en dégage une vapeur tres chaude. Pour activer la transpiration, ils se frappent avec dos faisceaux de branches de bouleau. Les Finnois vont encore souvent à l’étuve, au moins une fois par semaine, dans les campagnes surtout.] 04004
Bottom
04006
Top
TIMO: Eks ole see minu kord. TIMO: A moi. 04005
Bottom
04007
Top
JUHANI: Küta siis nii, et keris koriseb. JUHANI: Chauffe-la à faire craquer le fourneau. 04006
Bottom
04008
Top
TIMO: Teen, mis võin. TIMO: On fera son possible. 04007
Bottom
04009
Top
JUHANI: Pane mehiselt, sest meie haavad tahavad leili, tõepoolest! Kuid sina, Eero, muretse Routiost toop viina, mille hinnaks olgu kõige parem palk meie metsast. Toop viina! JUHANI: Fais-le comme il faut, car nos blessures ont besoin de vapeur, en vérité. Et toi, Eero, va chez Routio chercher un pot d’eau-de-vie, 011 lui donnera en paiement le plus beau tronc de nos forêts. Un pot d'eau-de-vie ! 04008
Bottom
04010
Top
SIMEONI: Seda on vahest paljugi. SIMEONI: C’est peut-être trop ? 04009
Bottom
04011
Top
JUHANI: Sellest vaevalt piisab seitsme mehe võideks. On ju siin, jumal teab, haavu nagu tähti taevas; ja üpris valutab ning tuikab seesinane silm, kuid veel kõvemini sapp ning süda siin mu sees. Kuid ükskõik, ükskõik! Jukola Jussi pole veel surnud. JUHANI: Ça suffira à peine pour frictionner sept hommes. On a — Dieu le sait ! — autant de blessures qu’il y a d’étoiles au ciel. Ça me brûle et me démange terriblement dans l’œil, mais plus terriblement encore dans ma rate et dans ma poitrine. Mais tout de même, Jussi de Jukola n’est pas encore mort! 04010
Bottom
04012
Top
Tuli õhtu, nukker mihklikuu õhtu. Eero tõi Routiost viina ja Timo teatas, et saun on valmis; ning pisut pehmemaks muutus vennaste vihane tuju. Nad läksid sauna ja Timo heitis leili, paukusid kerise mustunud kivid ning pilvena laius kuum aur mööda saunatuba. Kõige jõuga tarvitas nüüd igaüks meiu-pehmet, magusat vihta; nad vihtlesid ja hautasid oma haavu, ning kaugele kostis saunast vihtade äge madin. Le soir vint, un triste soir de septembre ; Eero rentra de chez Routio avec l’eau-de-vie et Timo annonça que le bain était prêt. Cette nouvelle adoucit un peu l'irritation des frères. Ils allèrent se baigner ; Timo jeta l’eau sur les pierres noircies du fourneau qui craquèrent violemment, et la vapeur brûlante se répandit comme un nuage dans l’éluve. Chacun mania de toutes ses forces son paquet de rameaux feuillus et tendres ; ils se lavèrent et pansèrent leurs blessures, et l’on entendait de loin le battement rapide des faisceaux dans la maisonnette. 04011
Bottom
04013
Top
JUHANI: Nüüd alles saavad meie haavad türgi polkat. Saunaleil, see on siin maailmas tõbise keha ja hinge kõige parem rohi. Kuid silm kipitab kui kurat! Noh, kipita, kipita, seda vihasemalt annan sulle kuumust kaela. Kuidas on lugu su lõua värgiga, Aapo? JUHANI: Saavatpa nyt haavamme sen turkin-polskan. Saunanlöyly, sehän sairaan ruumiin ja sielun paras lääke täällä. Mutta kirveleepä silmä kuin peeveli! No kirvele ja karvele, sitä tuimemmin annan sinulle kuumuutta niskaan. Kuinka on turpas laita, Aapo? 04012
Bottom
04014
Top
AAPO: Tasahilju ikka sulab. AAPO: Sulaapa tuo vähitellen. 04013
Bottom
04015
Top
JUHANI: Nüpelda ja vipelda seda nagu harjutas oma hobusekronu, küllap ta siis pehmeneb. Kuid uut leili, Timo, sest sinu kohus on täna õhtul meid teenida. — Vaat nii, pojukene! Lase aga tulla. On seal kuumust, on seal kuumust. Sedasi, sina vennikene! JUHANI: Hutkiele ja nuiji sitä kuin Ryssä koniansa, niin kyllähän pehmiää. Mutta uutta löylyä, Timo, koska on virkas tänä iltana meitä palvella.--Kas niin, poikaseni! Annappas tulla vaan. Onpas siellä kuumaa, onpas siellä kuumaa! Sillä lailla, sinä vekama-veljeni! 04014
Bottom
04016
Top
LAURI: Juba küüntesse hakkab. LAURI: Ottaa kynsiin. 04015
Bottom
04017
Top
JUHANI: Saagu ka küüned oma osa. JUHANI: Saakootpa kynnet kyytinsä myös. 04016
Bottom
04018
Top
AAPO: Jäta juba järele, poiss; muidu peame siit kõik välja jooksma. AAPO: Herkene jo heittämästä, poika; onpa muutoin tiemme täältä ulos joka miehen. 04017
Bottom
04019
Top
EERO: Tänage teda veel pisut, ja siis oleme peagi kõrbenud. EERO: Kiittäkäämme häntä vähän vielä, ja olemmepa kartena pian. 04018
Bottom
04020
Top
JUHANI: Saab juba küllalt, TIMO: Ära viska enam. Ära põrgu päralt enam viska! — Kas lähed alla, Simeoni? JUHANI: Olkoon jo kylliksi, Timo. Äläppäs heitä enään. Älä helvetissä heitä enään!--Lähdetkö alas, Simeoni? 04019
Bottom
04021
Top
SIMEONI: Lähen mina, armetukene. Ja oh, kui te teaksite, mispärast! SIMEONI: Lähdenpä minä poloinen poika. Ja ah, jos tietäisitte miksi! 04020
Bottom
04022
Top
JUHANI: No ütle siis. JUHANI: Sanoppas. 04021
Bottom
04023
Top
SIMEONI: Mõtle, inimene, põrguahju peale ja palveta ööd ning päevad. SIMEONI: Muistele, ihminen, kadotuksen pätsiä ja rukoile yöt ja päivät. 04022
Bottom
04024
Top
JUHANI: Rumalus! Lase kehal saada, mis ta tahab; sest mida kuumem leil, seda suurem ta parandav mõju ja jõud. Küllap sa seda tead. JUHANI: Mitä hulluja! Salli ruumiis saada jos se niin tahtoo; sillä jota kuumempi löyly, sitä parempi sen parantava vaikutus ja voima. Kylläs sen tiedät. 04023
Bottom
04025
Top
SIMEONI: Kelle oma on see soe vesi siin kerise kõrval ämbris? SIMEONI: Kenen tämä lämmin vesi tässä ämpärissä kiukaan juurella? 04024
Bottom
04026
Top
JUHANI: See on minu oma, ütles sepp oma onni kohta. Ära puutu seda. JUHANI: Se on minun, sanoi seppä tupaansa. Älä koske siihen. 04025
Bottom
04027
Top
SIMEONI: Ma võtaksin siit väikese Iirtsu. SIMEONI: Otanpa siitä pienen lirauksen. 04026
Bottom
04028
Top
JUHANI: Ära, kulla vennas, muidu läheb halvasti. Miks ei soojendanud sa enesele ise? JUHANI: Älä, veikkonen veli-kulta, muutoin on paha. Miksi et lämmittänyt itsellesi? 04027
Bottom
04029
Top
TUOMAS: Mis sa tühja pärast räuskad? Võta minu pangest, SIMEONI: TUOMAS: Mitä tuossa turhia ärhentelet? Otahan minun sangostani, Simeoni. 04028
Bottom
04030
Top
TIMO: Või minu omast, sealt lava trepi alt. TIMO: Taikka minun, tuossa parven rappusen alla. 04029
Bottom
04031
Top
JUHANI: Võta siis kas või minugi ämbrist, kuid jäta vähemalt pool järele. JUHANI: Ota sitten vaikka minunkin ämpäristäni, mutta jätäppäs ainakin puolet jäljelle. 04030
Bottom
04032
Top
LAURI: Eero! Sa nurjatu, vaata et ma ei viska sind lavalt alla. LAURI: Eero! Sinä riivattu, katso etten viskaise sinua parvelta alas. 04031
Bottom
04033
Top
AAPO: Mis kunstid ja tembud teil seal nurgas on, teie kahekesi? AAPO: Mitä konsteja ja koukkuja on teillä siellä nurkassa, te kaksi? 04032
Bottom
04034
Top
JUHANI: Mis Iõrin seal on? Häh? JUHANI: Mitä närinää siellä? Häh? 04033
Bottom
04035
Top
LAURI: Ta puhub teisele selga. LAURI: Toista selkään puhaltelee. 04034
Bottom
04036
Top
AAPO: Korralikult, Eero! AAPO: Siivosti vaan, Eero! 04035
Bottom
04037
Top
JUHANI: Heh, sa raudkiisk. JUHANI: Heh, vihakiiski. 04036
Bottom
04038
Top
SIMEONI: Eero, Eero, kas siis leili kõrvetav kuumusid sulle põrgutuld meelde ei tuleta? Mõtle Hemmola juho, mõtle Hemmola Juho peale! SIMEONI: Eero, Eero, eikö löylyn mojova kuumuuskaan tuo mieleesi helvetin tulta. Muistele Hemmolan Juhoa, muistele Hemmolan Juhoa! 04037
Bottom
04039
Top
JUHANI: Ta nägi tõvevoodil seda tulist järve, kust ta seekord veel päästeti, ja sellepärast, nagu talle öeldi, et ta saunalaval ikka põrgu peale oli mõelnud. — Kuid kas päevavalgus sealt läbi nurga paistab? JUHANI: Hänpä tautivuoteellansa näki sen tulisen järven, josta hän kerran vielä pelastettiin, ja siitä syystä, niinkuin hänelle sanottiin, että hän aina saunanparvella oli muistellut helvettiä.--Mutta päivänkö valo tuolta kiiltää läpi nurkan? 04038
Bottom
04040
Top
LAURI: Hele päevavalgus. LAURI: Kirkkaan päivän. 04039
Bottom
04041
Top
JUHANI: Oh sa pagan! Saun laulab viimast salmi. Sellepärast olgu meie esimene peremehe-hool — uus saun. JUHANI: O peto! sauna veisaa viimeistä värssyänsä. Sentähden olkoon isännyyteni ensimmäinen pyrkimys uusi sauna. 04040
Bottom
04042
Top
AAPO: Küllap siin uut vajatakse. AAPO: Uusihan tässä kyllä tarvitaan. 04041
Bottom
04043
Top
JUHANI: Uut, uut, ilma vastu rääkimata. Saunata talu ei lähe, nii vihtlemise kui ka perenaise ja popsimooride lastesaamise pärast. Jah, tossav saun, haukuv peni, kirev kikas ja näu-guv kass, need on korraliku talu tundemärgid. Jah, on sellel alles tegemist ja tööd, kes meie talu vastu võtab. — Jälle oleks pisut leili vaja, Timo. JUHANI: Uusi, uusi ilman kieltoa. Saunaton talo ei käy laatuun sekä kylpemisen että emännän ja muonamiesten muijien lasten-saamisen tähden. Niin, ryöhäävä sauna, haukkuva halli, kiekuva kukko ja naukuva kissa, nehän oivan talon tunnusmerkkejä ovat. Niin, onpa sillä tekemistä ja puuhaa, joka meidän talon vastaanottaa.--Tarvittaisiinpa hieman taasen löylyä, Timo. 04042
Bottom
04044
Top
TIMO: Seda peab saama. TIMO: Saaman pitää. 04043
Bottom
04045
Top
SIMEONI: Kuid pidage seda meeles, et on laupäeva õhtu. SIMEONI: Mutta muistelkaamme, että on lauvantai-ilta. 04044
Bottom
04046
Top
JUHANI: Ja vaadake ette, et meie nahk õrrel ei ripu nagu ennemuistse piiga oma. See oli hirmus lugu! JUHANI: Ja katselkaamme ettei riipu nahkamme pian orressa kuin entisen piian. Hirvittävä tapaus! 04045
Bottom
04047
Top
SIMEONI: Tüdruk ei jõudnud kunagi ühes teistega sauna, vaid kolistas ja solistas seal, ktü teised juba magasid. Kuid ühel laupäeva õhtul jäi ta sinna kauemaks kui harilikult. Mindi teda otsima — kuid mis temast leiti? Ainult nahk õrrel. Ja otse meistri moe! oli see nahk nülitud, olid selle küljes alles veel juuksed, silmad, kõrvad, suu ja isegi küüned. SIMEONI: Tyttöhän ei koskaan ehtinyt saunaan toisten seurassa, vaan kuhkaili ja kahkaili siellä muiden jo maatessa. Mutta eräänä lauvantai-iltana viipyi hän tavallista kauemmin. Käytiinpä häntä etsimään; mutta mitä löyttiin hänestä? Ainoastaan nahka orressa. Ja oikeinpa mestarin tavalla oli tämä nahka nyljetty, olivatpa siinä hiukset, silmät, korvat, suu ja vielä kynnetkin jäljellä. 04046
Bottom
04048
Top
JUHANI: Olgu see sündmus meile... Vaata, vaata, kui vihaselt mu selg seda leili tahab! Otsekui poleks uuest aastas! peale vihta maitsta saanud. JUHANI: Olkoon se tapaus meille... Kas, kas, kuinka vihaisesti tuo selkäni ottaa löylyä! Niinkuin et olis saanut maistaa vihtaa sitten uuttavuotta. 04047
Bottom
04049
Top
LAURI: Aga kes oli ta nülginud? LAURI: Mutta kuka oli hänen nylkenyt? 04048
Bottom
04050
Top
TIMO: Kes! Küsi seda! Kes muu kui see... TIMO: Kuka; kysy sitä. Kukas muu kuin se... 04049
Bottom
04051
Top
JUHANI: Peameister ise. JUHANI: Pää-ukko. 04050
Bottom
04052
Top
TIMO: jah. See, kes käib ümber kui möirgav lõukoer. — Hirmus lugu! TIMO: Niin. Hän, joka käy ympäri kuin kiljuva peura.--Kauhea tapaus! 04051
Bottom
04053
Top
JUHANI: Ulata, Timo-poju, too minu särk sealt õrrelt mu pihku. JUHANI: Pistäppäs, Timo-poika, tuo paitani tuolta orrelta kouraani. 04052
Bottom
04054
Top
TIMO: Jah et see või? TIMO: Ja tämäkö? 04053
Bottom
04055
Top
JUHANI: Noh! Eero pisitillukest pakub ta mehele! Oh sind küll! — Too keskmine seal. JUHANI: Noh! Eeron tilkkusta hän tarjoo tässä miehelle. Voi sinua!--Tuo keskimmäinen tuossa. 04054
Bottom
04056
Top
TIMO: Jah et see või? TIMO: Ja tämäkö? 04055
Bottom
04057
Top
JUHANI: See on täismehe mantel. Passiiba. — Hirmus lugu, ütlen minagi, et veel endisest asjast kõnelda. Kuid olgu see meile õpetuseks, et «puulba poolt on püha kõrgem». — Nüüd peseme ennast puhtaks, nagu oleksime otse ämmamoori väledast pihust tulnud; ja siis tuppa, särk kaenlas, ning hautatud ihu saagu värsket õhku kaela. — Kuid ma arvan, et mu armas si!makene juba pisut võtab. JUHANI: Siinähän aikamiehen mekko. Tattis vaan.--Kauhea tapaus, sanon minäkin, mentyäni vielä äskeiseen. Mutta olkoon se meille muistimeksi, että »aatosta juhla korkein».--Nyt peskäämme itsemme puhtaiksi kuin olisimme lähteneet napamuijan nopsista kourista; ja sitten tupaan paita kainalossa, ja tulehtunut ruumis saakoon niskaansa oikein raikasta ilmaa.--Mutta luulenpa, tuo silmä-kulta kuultelee hieman. 04056
Bottom
04058
Top
SIMEONI: Kuid ei võta mu jalg, vaid valutab ja hõõgub kui tulises tuhas. Mis pean ma õnnetu sellega peale hakkama? SIMEONI: Mutta eipä kuultele tuo jalkani, vaan särkee ja mojoo kuin kiehuvassa mujussa. Mihin joudun sen kanssa, minä kurja? 04057
Bottom
04059
Top
EERO: Heida tarre jõudes ilusti magama ja palu jalasalvi, ning täna siis loojat, kes sind selgi päeval on kaitsnud, «et sa oma jalga vastu kivi pole tõuganud», nagu loeme õhtupalvest. EERO: Pane koreasti ma'ata tultuamme tupaan ja rukoile jalkain voidetta, ja sitten kiitä Luojaas, joka sinun tänäpänä varjeli »ettet ole jalkaas kivehen loukannut», niinkuin luemme ehtoorukouksessa. 04058
Bottom
04060
Top
SIMEONI: Ma ei kuule sind, ma ei kuule. SIMEONI: Minä en kuule sinua, minä en kuule. 04059
Bottom
04061
Top
EERO: No palu siis kõrvasalvi ka. Kuid hakka nüüd liikuma, muidu jääd siia vanapagana saagiks. EERO: Rukoile sitten korvarasvaa myös. Mutta astuppas jo liikkeille, jäätpä muutoin tänne peijakkaan saaliiksi. 04060
Bottom
04062
Top
SIMEONI: Mu kõrvad on sinu jaoks lukus, lukus vaimses mõttes. Saad aru, inimene! SIMEONI: Korvani ovat sinua kohtaan ummessa, ummessa hengellisellä tavalla. Ymmärrä, ihminen! 04061
Bottom
04063
Top
EERO: Tule nüüd, muidu on su nahk varsti õrrel, ja päris kehalises mõttes. EERO: Tule nyt, onpa muutoin pian nahkasi orressa, ja oikein ruumiillisella tavalla. 04062
Bottom
04064
Top
Alasti ja tulikuumadena astusid nad saunast tuppa: ning nende kehad õhetasid nagu päikese põletatud kasekoor. Tuppa jõudes istusid nad silmapilguks puhkama, kangesti higistades; ja siis panid nad pikkamisi endid riidesse. Kuid Juhani hakkas nüüd kogu vennaskonnale salvi keetma. Ta pani vana malmist ilma sangata katla tulele, kallas sinna toobi viina ja segas viina hulka kaks kortlit püssirohtu, kortli väävlijahu ning soola niisama palju. Ja kui see kõik oli umbes tund aega keenud, tõstis ta keeduse jahtuma ning pigimusta kördi sarnane salv oli valmis. Nad võidsid selle salviga haavu, eriti neid, mis olid peas, ja tõmbasid värsket kollakas-rusket tõrva peale. Ja siis pigistasid nad hambad kõvasti kokku ning nende näod kiskusid ko'edal kombel mustaks; nõnda kõrvetas vägev rohi haavades. Aga Simeoni hoolitses õhtusööma eest, tõi lauale seitse auguga karaskit, kuiva elajareie ia kuhjaga täis puukausi küpsenaereid. Kuid roog ei maitsnud neile sel õhtul eriti, peagi tõusid nad lauast, võtsid rõivad seljast ja vajusid voodisse. Nus et échauffés, ils se rendirent de l’étuve à la maison ; et leurs corps brunis luisaient comme l’écorce de bouleau brûlée par le soleil. Une fois entrés, ils s’assirent un moment pour se reposer, et la sueur ruisselait sur eux ; puis ils s’habillèrent lentement. Juhani se mit alors à préparer un remède pour panser les blessures de toute la bande. Il plaça sur le feu un vieux poêlon en fer, y versa un pot d’eau-de-vie et y mélangea deux mesures de poudre, une de fleur de soufre et la même quantité de sel. Quand cette mixture eut bouilli une heure environ, il la retira du feu et la laissa refroidir ; l’onguent, pâteux et noir comme la poix, était prêt. Ils en oignirent leurs plaies, surtout celles de la tête, et étendirent par-dessus du goudron frais et brun. Ils serrèrent violemment les dents et leurs visages devinrent affreusement sombres : tellement ce remède énergique brûlait les blessures. Simeoni s’occupa du repas, posa sur la table sept pains en couronne, un gîte de bœuf séché et un grand plat de raves. Mais ce soir-là, ils ne firent guère honneur à la nourriture ; s’étant vite levés de table, ils se déshabillèrent et s’étendirent sur leurs lits. 04063
Bottom
04065
Top
Öö oli pime ja kõikjal valitses hääletus ning vaikus. Kuid .ikki valgenes lagendik Jukola ümber: saun oli süttinud põlema. Sest kuumaks oli Timo kütnud hallikivise ahju, millest sein hakkas hõõguma ja lõpuks lõi leegitsema. Ja nõnda põles ehitus kaunis rahus tuhaks, ühegi silma nägemata. Kui hommik koitis, oli Jukola saunast järel ainult mõni lõkendav tukk ning hõõguv ahjuvare. Viimaks, keskpäeva paiku, ärkasid ka vennaksed, tõusid pisut värskematena, kui olid eelmisel õhtul, panid riidesse ja asusid pruukosti manu, mis nüüd hästi maitses. Kaua sõid nad sõnalausumata, kuid viimaks tõusis jutt tollest äkilisest heitlusest seal maanteel Tammiku ja Toukola vahel. La nuit était obscure, et partout régnaient le silence et le calme. Mais soudain, les environs de Jukola s’illuminèrent : l’étuve avait pris feu. Timo avait tellement chauffé le fourneau gris, que la paroi avait commencé à grésiller et s’était enfin enflammée. La maison fut réduite en cendres dans une paix complète, sans que personne le remarquât. Et lorsque le malin parut, il ne restait de l’éluve de Jukola que des lisons rougeoyants et les décombres encore chauds du fourneau. Vers midi, s’étant réveillés et levés plus dispos que la veille, les frères se vêlirent et s’attablèrent devant leur déjeuner qui leur sembla fort savoureux. Ils mangèrent longtemps sans prononcer un mot, mais finirent par causer de la rencontre imprévue qu’ils avaient faite sur le chemin entre Tammisto et Toukola. 04064
Bottom
04067
Top
JUHANI: Hea sauna saime tõepoolest; kuid röövli kombel tungisid nad teivaste ja malakatega meie kallale. Kuid oh! oleksid meilgi sõjariistad pihus olnud ja hädaoht silma ees näha, siis saetaks täna Toukola külas kirstulaudu ning hauakaevajal oleks tööd. Kissala Aapelile andsin ometi ta osa kätte. JUHANI: On a vraiment reçu une formidable pile, mais c’est qu’ils nous sont tombés dessus comme des brigands avec des perches et des bâtons. Sacrebleu ! ni on avait eu aussi des armes, et si on avait été sur nos gardes, on scierait aujourd’hui des planches de cercueil dans le village de Toukola, et le fossoyeur aurait du travail. Aapeli de Kissala en a pourtant pris pour son rhume. 04065
Bottom
04068
Top
TUOMAS: Valge juusteta liin jooksis ta otsmikult kuklani alla nagu Linnutee sügistaevas. TUOMAS: Valkea, hiukseton linja juoksi hänen otsaltansa niskaan alas kuin linnunrata syksytaivaalla. 04066
Bottom
04069
Top
JUHANI: Sa nägid seda? JUHANI: Sinä näit sen? 04067
Bottom
04070
Top
TUOMAS: Mina nägin seda. TUOMAS: Minä näin sen. 04068
Bottom
04071
Top
JUHANI: Ta on saanud. Kuid teised, teised, issand Jeesus! JUHANI: Hän on saanut. Mutta muut, muut, Herran Kiesus! 04069
Bottom
04072
Top
EERO: Neile maksame veriselt kätte. EERO: On s’en vengera jusqu’à la gauche. 04070
Bottom
04073
Top
JUHANI: Lööme kõik üksmeelselt oma pead ühte ja tõusku sellest hirmus kättemaksuplaan. JUHANI: Faisons turbiner tous ensemble nos méninges pour combiner un incomparable projet de vengeance. 04071
Bottom
04074
Top
AAPO: Kuhu me jõuame selle igavese vaenuga? Kasutame seadust ja kohut, mitte rusikaõigust. AAPO: Pourquoi provoquer des malheurs éternels ? Adressons-nous à la loi et à la justice, et pas à la force de nos poings. 04072
Bottom
04075
Top
JUHANI: Esimese toukolase, kelle oma küüsi saan, pistan elavalt kinni kõige naha ja karvadega; seal on õigus ja kohus. JUHANI: Le premier type de Toukola qui me tombe sous la patte, je l’avale tout vif avec la peau et les poils ; voilà la loi et la justice. 04073
Bottom
04076
Top
SIMEONI: Mu vaene vend! Kas sa kunagi ka taeva päri-Iiseks loodad saada? SIMEONI: Kurja veljeni! aiotko sinä koskaan joutua taivaan perilliseksi? 04074
Bottom
04077
Top
JUHANI: Mis hoolin mina taevast, kui ei saa näha Tuhkala Matti verd ning raba! JUHANI: Mitä huolin taivaasta, ellen saa nähdä Tuhkalan Matin verta ja rapaa! 04075
Bottom
04078
Top
SIMEONI: Oi peletist, oi pelctist! Ma pean nutma. SIMEONI: Voi hirmu itseäs, voi hirmu! Täytyy itkeä. 04076
Bottom
04079
Top
JUHANI: Nuta sina koolnud kassi, kuid mitte minu pärast. Hmmh! Mina aga teen verivorste. JUHANI: Itke sinä kissan kuolemasta, vaan älä minun tähteni. Hmmh! Minäpä teen makkaroita. 04077
Bottom
04080
Top
TUOMAS: Selle rebimise maksan mina kord kätte, seda ma tõotan ja vannun. Nii käib hunt inimesega ümber. TUOMAS: Tämän raatelemisen kostan minä kerran, sen lupaan ja vannon. Susihan miestä näin menettää. 04078
Bottom
04081
Top
JUHANI: Maruhunt. Mina vannun sama vande. JUHANI: Villisusi. Minä vannon saman valan. 04079
Bottom
04082
Top
AAPO: See kättemaksmine langeb meie eneste kaela tagasi; kuid seaduse otsus nuhtleb neid ja tasub meile. AAPO: Se kosto lankee takaisin omalle niskallemme; mutta lain tuomio rankaisee heidät ja palkitsee meidät. 04080
Bottom
04083
Top
JUHANI: Kuid seaduse läbi ei kannata nende selg haavade pärast, mis meie oleme saanud. JUHANI: Mutta lain kautta ei tule kärsimään heidän selkänsä näistä haavoista, joita kannamme. 04081
Bottom
04084
Top
AAPO: Seda enam nende rahakukkur ja au. AAPO: Sitä hullummin heidän kukkaronsa ja kunniansa. 04082
Bottom
04085
Top
SIMEONI: Visake verine kättemaks peast ja otsime seaduselt abi. Nii tahan mina, kuigi mu meel kohtukoja kombeid ja kära kangesti kardab. SIMEONI: Pois mielestämme verinen kosto, ja turvatkaamme lakiin. Niin tahdon, vaikka mieleni kovin kamookin keräjätalon menoa ja hälinää. 04083
Bottom
04086
Top
JUHANI: Kui lugu nii läheb, siis ei kohku see poiss ka selle ees. Tõsi küll, süda puperdab pisut, kui esimest korda kõrge kohtulaua ees seisame, kuid varsti ajab täismees oma pea püsti. Mäletan veelgi, kui olin tunnistajaks vaesele Koivula Kaisale, kes oma lapsele elatusraha nõudis, mäletan, kuidas jahikubjas karjus: «Juhani Juhani poeg Jukola, Toukola külast!» JUHANI: Jos siihen tulee, niin eipä juuri kömmähdy tämä poika siinäkään paikassa. Tosin pamppailee sydän hieman, koska ensi kerran seisomme korkean-oikeuden pöydän edessä, mutta pianpa itsensä röyhistää aika-mies. Muistanpa vielä, oltuani vierasmiehenä Koivulan Kaisa-rukalle, joka etsi elatusta lapsellensa, muistanpa koska komsarjus huusi: »Juhani Juhanin-poika Jukola, Toukolan kylästä!» 04084
Bottom
04087
Top
TIMO: «Ja tema noorem vend Timoteus!» Ka mina olin ju seal; ja saigi Kaisa oma lapsele papa nii et paukus. Ka mina olin ju tunnistaja, JUHANI: TIMO: »Ja nuorempi veljensä Timoteeus!» Minähän olin siellä myös; ja saipa Kaisa lapsellensa isän että paukahti. Minähän olin vierasmiehenä myös, Juhani. 04085
Bottom
04088
Top
JUHANI: Olid, olid. Aga vaat seal oli alles rahvast, eeskoda, trepp ja õu täis. Mina istusin eeskojas ja vestsin Tammiku Küöstiga, mis ja kuidas peab üks mees kohtu ees kõnelema. Tõsiselt just vestsingi temaga, näppides kuuenööpi, näe sel kombel, kui kasak ehk hundikubjas kõva häälega hüüdis, nii et küll mõnegi silmad pärani ja kõrvad püsti kargasid: «Juhani Juhani poeg Jukola, Toukola külast!» JUHANI: Olit, olit. Mutta sielläpä vasta väkeä porstua, porras ja piha täys. Porstuassapa istuin minä ja juttelin Tammiston Kyöstin kanssa, mitä ja kuinka pojan piti la'in edessä lausuman. Hartaasti juuri haastelinkin hänelle, nyppien takkinsa nappia noin, tuolla tavalla, koska komsarjus eli sudenkutsija huusi korkealla äänellä, että kyllä monen silmät ja korvat pöllähtivät pystyyn: »Juhani Juhanin poika Jukola, Toukolan kylästä!» 04086
Bottom
04089
Top
TIMO: «Ja tema noorem vend Timoteus!» Ja saigi, susi söögu! Kaisa oma lapsele isa. TIMO: »Ja nuorempi veljensä Timoteeus!» Ja saipa, koira vieköön! Kaisa lapsellensa isän. 04087
Bottom
04089
Top
JUHANI: Sai küll. JUHANI: Sai kyllä. 04088
Bottom
04090
Top
TIMO: Olgu, et meid vandelegi ei lastud. TIMO: Vaikka ei meitä valallekaan laskettu. 04089
Bottom
04091
Top
JUHANI: Ei lastud, see on tõsi; kuid meie tõsine, kavaluseta kõne mõjus palju. JUHANI: Ei laskettu; tosi; mutta vakava ja vilpitön puheemme vaikutti paljon. 04090
Bottom
04092
Top
TIMO: Ja meie nimed on käinud protokollides ja suplikaa-tides kuni keisrini, heh! TIMO: Ja nimemme on kulkenut protokollissa ja suplikaaneissa aina keisariin asti, heh! 04091
Bottom
04093
Top
JUHANI: Muidugi mõista. — Nõnda hüüdis jahikubjas, ja väike nõksatus käis läbi poisi südamekoti, kuid peagi Logus ta ennast ja laskis suust tõe järeleandmatut keelt nagu apostel ise, hoolimata kogu kohturahva naerust ning turtsu-misest. JUHANI: Hyvin tietty.--Niin huusi komsarjus, ja silloinpa vähän hetkautti pojan sydänketoissa, mutta pianpa hän perehtyi ja lasketteli suustansa totuuden järkähtämätöntä kieltä kuin apostoli itse, huolimatta koko keräjäkunnan naurusta ja tirskunnasta. 04092
Bottom
04094
Top
TIMO: Nõnda kohtus seda tainast sõtkutakse; ja kõik läheb hästi. Kuid veetakse seal mõnestki tõmbenöörist ja visatakse nii mõnigi krapsakas haakjalg taha. TIMO: Niinhän keräjissä leivotetaan; ja kaikki käy hyvin. Mutta vedetäänpä siellä kuitenkin yhtäkin vetonuoraa ja yksikin vikkelä kampurajalka heitetään. 04093
Bottom
04095
Top
JUHANI: Tõsi küll; kuid õigus ja tõde kisuvad enesele lõpuks ka vägisi võidu nii mõnegi konksu järele. JUHANI: Tosi; mutta oikeus ja totuus kieppaisee itsellensä lopulta väkistenkin voiton monen konstin päästä. 04094
Bottom
04096
Top
TIMO: Nii mõnegi kunsti ja konksu järele; seda küll, kui pagan ise pole ahukaadiks, kes teeb öö päevaks ja päeva ööks ning musta tõrva piimaks. — Kuid üks asi on tihti niisama hea kui kakski. Miks pole jumal kohtumõistmist rajanud kindlamale põhjale ja täiesti kõvale alusele? Misjaoks tunnistajad, keerulised uurimised ja kohtumeeste konksud? Seesugune oleks minu meelest kõige otsekohesem tee õiguse ja tõe poole, kui asi näib tume ega või seda otsustada. Terve kohturahvas, ja kohtunik ise eesotsas, astub õue, kus kasak või jahikubjas puhub päratu suurt kõivupasunat, mida kutsutakse kohtupasunaks; seda puhuks ta mõne korra tuututada, otsa issanda taeva poole hoides. Aga siis avaneks taevas ja õiguse-ingel ilmuks kogu rahvale ja küsiks valju häälega: «Mis jahikubjas tahab?», aga temalt küsiks jahikubjas omakorda kõrge kisendava häälega: «Kas kohtualune on süütu või süüdlane?» Nüüd annaks siis seletatud näoga ingel vastuse, mille õiguses keegi ei tarvitse kahelda ja mille järel tuleks mees kas lahti lasta või teda sugeda, nii et küll saab. Nõnda, arvan mina, läheks kõik hästi. TIMO: Monen konstin ja koukun päästä; niin kyllä, ellei itse ilminen peijakas ole asiamiehenä, joka tekee yön päiväksi ja päivän yöksi ja piimäksi mustan tervan.--Mutta yksi asia on yhtä hyvä kuin kaksikin. Miksi ei Jumala asettanut oikeuden ratkaisemista lujemmalle, ja perin pohjin lujalle perustalle täällä? Miksi vierasmiehet, vaikeat tutkinnot ja lainoppineitten koukut? Tämähän mielestäni olis suorin tie oikeuteen ja totuuteen, koska asia näkyy hämäräksi, eikä saata sitä pohtia. Koko keräjäkunta, ja itse tuomari etunenässä, astuu ulos pihalle, jossa komsarjus eli jahtivouti soittaa ankaran suurta koivutorvea, jota kutsuttaisiin keräjätorveksi; sitä hän soittaisi toitottaen muutaman kerran ja pitäen sen kitaa kohden Herran korkeutta. Mutta silloin aukenis taivas ja oikeuden enkeli ilmestyisi kaikelle kansalle, kysyen korkealla äänellä: »mitä komsarjus tahtoo», mutta häneltä kysyisi komsarjus takaisin korkealla, huutavalla äänellä: »onko kannustettu miesi viaton vai syyllinen?» Nytpä kirkastettu enkeli antaisi vastauksen, jonka oikeutta ei kenenkään tarvitsis epäillä ja jonka mukaan tulisi miestä joko päästää Herran huomaan tai sukia oikein aika lailla. Niinpä, luulen minä, kävisi hyvin kuntoon kaikki. 04095
Bottom
04097
Top
JUHANI: Misjaoks veel niigi palju kamandamist ja tembutamist? Vaadake, kuidas mina olen asja mõelnud. Kui looja oleks nõnda seadnud: kahtlustatu kinnitagu oma sõna vandega, ja kui ta õigust vannub, siis mingu nagu vaba mees jälle koju marssima, kuid kui talle teeb lõbu valet suust lasta, siis avanegu ta all seesinane maa ning neelaku ta alla põrgusse. See oleks kõige õigem tõetee. JUHANI: Miksi niinkään paljon komentoa ja hunööriä? Katsokaapas kuinka minä olen tuumiskellut asiaa. Olisinpa Luojana asettanut näin: Syytetty mies vahvistakoon sanansa valalla, pyhällä valalla, ja jos hän oikein vannoo, niin lähteköön vapaana miehenä marssimaan kotiansa taas, mutta jos häntä miellyttäisi pistää suustansa valheen, niin auetkoon allansa matoinen maa ja nielköön hänen helvettiin alas. Siinähän totuuden suorin tie. 04096
Bottom
04098
Top
AAPO: See abinõu läheks; kuid ehk on ometi nii kõige parem, nagu on selle kord seadnud tarkuse isa ise. AAPO: Se keino voisi käydä päisin, mutta ehkäpä kuitenkin parhain kaikki niinkuin sen kerran asetti itse viisauden Isä. 04097
Bottom
04099
Top
JUHANI: Jah, kõige parem. Siin me istume nüüd rebitult, kärnastena, ühe silmaga nagu isakassid paastukuul. Kas see on armas? Kurat! see maailm on kõige suurem hullus, mis leidub päikese all. JUHANI: Parhain. Tässä istumme revittyinä, rupisina, silmäpuolina kuin kollikissat maaliskuussa. Onko tämä herttaista? Peeveli! tämä maailma on suurin hulluus mikä löytyy auringon alla. 04098
Bottom
04100
Top
SIMEONI: Nii on issand seadnud, sest ta tahab katsuda inimlapse usu jõudu. SIMEONI: Niin on hän asettanut, Herra, sillä hän tahtoo koetella ihmislapsen voimaa uskossa. 04099
Bottom
04101
Top
JUHANI: Usu jõudu. Ta kaeb ja katsub, aga tema katsu-miste kaudu läheb hingesid sinna igavesse sauna otsekui sääski; sinna, kuhu ma ei sooviks ussigi, mina — olgugi patune inimene. JUHANI: Voimaa uskossa. Hän koettelee ja kokee, mutta hänen koetustensa kautta menee sieluja siihen ijankaikkiseen saunaan niinkuin sääksiä vaan; sinne, johon en soisi kannettakaan minä, vaikka syntinen ihminen. 04100
Bottom
04102
Top
TUOMAS: See ilmaelu on raske lugu. Vähe on lootust igaühel niigi väikese osa peale, kui oli Joosual ja Kaalebil kuuesaja tuhande mehe hulgas. TUOMAS: Kova leikki on tämä elämä ja maailma. Vähänpä on kunkin toivoa niin pienestä osasta kuin Josua ja Kaaleppi kuuden sadan tuhannen miehen seassa. 04101
Bottom
04103
Top
JUHANI: Tõsi! Mis on siis see elu? Põrgu eeskoda. JUHANI: Oikein! Mitä on siis tämä elämä? Helvetin porstua. 04102
Bottom
04104
Top
SIMEONI: Juhani, Juhani, talitse oma meelt ja keelt! SIMEONI: Juhani, Juhani, malta mieles ja kieles! 04103
Bottom
04105
Top
JUHANI: Valmis põrgu, ütlen mina, kui õige vihaseks saan. Mina olen siin kannataja hing ja Toukola poisid on kuradid, hangud pihus. Kurivaimud on inimesed meie vastu. JUHANI: Helvetti valmis, sanon minä, jos oikein pahan pääni päälleni otan. Minäpä täällä olen kärsivä sielu ja Toukolan pojat perkeleitä, haarut kourissa. Häijyjä henkiä ovat ihmiset meitä kohtaan. 04104
Bottom
04106
Top
AAPO: Astume pisut omaenesegi põue. Vahest oleme inimeste viha suurelt osalt ise äratanud ja jõus pidanud. Tuletage meelde, kuidas oleme nende naerimail ja hernepõldudel mässanud, tallanud õngele minnes nende jõeäärset heina, nende poolt ümberpiiratud karud tihti maha lasknud ja nii mõne muugi säärase tembu teinud, hoolimata seaduse ähvardustest ning südametunnistuse häälest. AAPO: Astukaammepas hieman omaan poveemme. Ihmisten vihan olemme kenties suureksi osaksi itse virittäneet ja voimassa pitäneet. Muistakaamme kuinka olemme heidän naurismaissaan ja hernehuhdissaan peuhailleet, sotkeneet onkiretkillämme heidän jokirantojensa heinän, ampuneet usein heidän piirittämänsä karhut ja monta muuta sellaista temppua tehneet, huolimatta lain uhkauksista ja omantunnon äänestä. 04105
Bottom
04107
Top
SIMEONI: Oleme ära vihastanud taeva ja maa. Tihtipeale pistab too südametunnistuse tuline mõõk valusalt mu viletsasse rinda, kui meenutan magama heites meie noorpõlve meelevalla-tuid tegusid; ja tundub nii, nagu kuuleksin imelikku kohinat, otsekui kauget, ohkavat vihmavalingut, ning sünge hääl nagu sosistaks veel minu kõrva: «Jumala ja inimeste õhkamine Jukola seitsme poja pärast.» Hukatus ähvardab meid, vennad, ja enne ei sära meile õnnetäht, kui meie ning inimeste vahekord pole paranenud. Miks ei lähe me siis andeks paluma, lubades siitpeale teisiti elada? SIMEONI: Renonçons à en tirer une vengeance sanglante et adressons-nous à la loi. C’est mon idée, bien que j’ai une sacrée frousse pour tout le tohu-bohu du tribunal. Nous avons irrité le ciel et la terre. Souvent, quand je vais me coucher et que je repense aux actions scélérates de notre jeunesse, le glaive de feu de ma conscience perce douloureusement ma misérable poitrine, et je crois entendre un murmure étrange comme celui d’une pluie lointaine et gémissante, il me semble qu’une voix sinistre me souffle à l’oreille : « C’est le soupir de Dieu et des hommes sur les sept enfants de Jukola. » La perdition nous menace, frères, et l’étoile du bonheur ne luira pas sur nous avant qu’on s’accorde mieux avec nos semblables. Pourquoi n’irait-on pas demander pardon, en promettant de vivre autrement désormais ? 04106
Bottom
04108
Top
EERO: Ma nutaksin, kui võiksin. Simeoni, Simeoni! «ei puudu palju, et...», jah, ei puudu palju. «Kuid mine seks puhuks ära.» EERO: Minä itkisin, jos taitaisin. Simeoni, Simeoni! »ei paljon puutu ettet» ... jaa, ei paljon puutu. »Mutta mene tällä haavalla matkaas». 04107
Bottom
04109
Top
SIMEONI: Ja-jah, küllap viimselpäeval nähakse. SIMEONI: Niin, niin, kyllähän viimeisenä päivänä nähdään. 04108
Bottom
04110
Top
TIMO: Et minu pea painduks andeks paluma? Ei usu seda. TIMO: Courber la tête pour demander pardon ? Je ne crois pas que je le pourrais. 04109
Bottom
04111
Top
TUOMAS: Ei nii kaua, kui ronk on must. TUOMAS: Jamais, aussi longtemps que le corbeau sera noir. 04110
Bottom
04112
Top
EERO: See asi sünnib siis, kui «viimse kohtu ette tu’eme». Siis on ju ronk valge kui lumi, nagu lauldakse rõõmsa poisi ja armsa emakese laulus. Minu poolest olgu küll viimne lugu lahti, enne kui hakkan siin andeks paluma. EERO: Eh bien, ça arrivera au jugement dernier. Le corbeau sera alors blanc comme neige, ainsi qu’on dit dans la chanson sur le joyeux garçon et sa chère maman. En tout cas, il faudra qu’on soit dans une extrême détresse avant qu’on se mette à supplier ici-bas. 04111
Bottom
04113
Top
JUHANI: Usu mind, Simeoni, ses maailmas ei kõlba ühtesoodu vaadata, kuis on lugu meie hingekesega, mõte!da alati lolle tulise sügaviku, kuradi ja pisikeste paharettide peale. Seesugused mõtted ajavad kas mehe pea segi või seovad nööri ta kaela. — Noid meie endisi meelevallatusi tuleb pidada rohkem nooruse rumalusteks kui pattudeks valjemas mõttes. Ja leiselt poolt, ma olen jõudnud sellele mõttele ja kindlale arvamisele, et siin peab vahetevahel silma kinni pigistama ega mitte nägema, mida näed, ning mitte teadma, mis tead. Nii peab siin tegema mees, kui tahab terve nahaga pääseda elu-uhmrist. — Arge vahtige midagi pärani silmadega; siin pole pärani silmi tarvis. — Ma mõtlen noid väiksemaid pattusid jumala, ja mitte naabrite vastu. Naaber ja ligimene on ninakas, lõuamees ja vajab oma varandust just niisama hästi kui minagi; kuid jumal on pika meelega ja armuline mees ning annab lõpuks ikka andeks, kui otsekohesest südamest palume. Jaa, jaa, ma mõtlen: ei sünni igakord oma töid ja sihukesi pisukesi sulitembu-kesi juuksekarva pealt võrrelda jumala sõna ja käskudega, vaid parem on püsida seal keskteel. Raskete pattude eest peame ennast hoidma igat viisi, kuid neid väiksemaid, nimelt väiksemaid jumala vastu, ei pea mitte südametunnistuse õnge otsa panema, vaid tuleb seista seal keskkohal, keskkohal. JUHANI: Usko minua, Simeoni, täällä ei käy kuntoon lakkaamatta katsella kuinka on sielumme laita, alati muistella tuota tulista uumentoa, perkelettä ja pieniä perkeleitä. Sellaiset aatokset joko myllertävät sekaisin miehen pään tai kietovat nuoran hänen kaulaansa.--Noita entisiä hurjapäisyyksiämme on enemmin pidettävä nuoruuden hulluutena kuin synteinä ankarimmassa tarkoituksessa. Ja toiseksi, olenpa tullut siihen uskoon ja vakuutukseen, että täytyy täällä välimmiten ummistaa silmänsä, eikä olla näkevänänsä mitä näkee ja tietävänänsä mitä tietää. Niinpä täytyy täällä miehen, jos hän tahtoo päästä eheällä turkilla elämän huhmaresta ulos.--Olkaa pöllistelemättä; tässä ei tarvita yhtään pöllistystä.--Tarkoitanpa noita pienempiä syntejä Jumalaa kohtaan, vaan ei naapuriani. Naapuri ja lähimmäinen on keikkanokka, näpäkärsä ja tarvitsee oman parhaansa yhtä hyvin kuin minäkin; mutta Jumala on pitkämielinen ja laupias mies, ja antaa viimein aina anteeksi, jos vilpittömästä sydämmestä rukoilemme. Jaa, jaa, minä tarkoitan: ei käy kuntoon aina ja joka paikassa hiuskarvan tarkkuudella vertoa omia töitämme ja pieniä tuommoisia kanaljavikkelyyksiämme Jumalan sanan ja käskyjen rinnalla, vaan parasta pysyä siinä keskivälissä. Törkeitä syntejä tulee meidän karttaa, kaikella muotoa, sanon minä, ja rukoilla silmäin voidetta, mutta niitä pienempiä, nimittäin pienempiä Jumalata kohtaan, ei aina laskea omantunnon ongennokkaan, vaan seistä siinä keskivälissä, keskivälissä. 04112
Bottom
04114
Top
SIMEONI: Suur jumal! Nõnda sosistab ju saatan inimese kõrva. SIMEONI: Suuri Jumala! noinhan saatana ihmistä korvaan kuiskuttelee. 04113
Bottom
04115
Top
TIMO: Otse nii, nagu puhuks Olli eit Mäkelä perenaisele viinahimus lobajutte. TIMO: Juuri niinkuin Ollin muori viinahimossa pistää tuiskujuttuja Mäkelän emännälle. 04114
Bottom
04116
Top
AAPO: Juhani lausus mõne mõtte, mida ma imestuse ja pahameelega kuulasin. Veli, kas nõnda õpetab meid jumala käsk? Kas nii õpetas meid ema? Ei sugugi! Uks patt kaalub jumala ees nagu tuhat ja tuhat nagu üks. Mis sa lobised siis väiksemaist pattudest ja keskteest, kaitstes kahe isanda teeni-mist? Ütle, Juhani: mis on patt? AAPO: Juhani lausui muutaman sanan, joita ihmeellä ja närkästyksellä kuultelin. Veli, niinkö opettaa meitä Jumalan käskyt? Niinkö opetti meitä äitimme? Ei suinkaan! Yksi seisoo Jumalan edessä tuhantena ja tuhannen yhtenä. Mitä siis leksottelet pienemmistä synneistä, mitä keskivälistä, puolustaen kahden herran palvelusta? Sanoppas, Juhani: mikä on synti? 04115
Bottom
04117
Top
JUHANI: Mis on tõde, sina Jukola Saalomon, isand Jupiter ja prohvet Paavo Sávost? «Mis on patt?» Oeh! «Mis on patt?» Näe, kui targasti küsitud, imetargalt. «On sel nutti, sel meie pojul», on tõepoolest. Nii, mis seal veel rääkidagi? «Mis on patt?» Ahhah! Mis on tõde? küsin mina. JUHANI: Mikä on totuus? sinä Jukolan Salomoni, herra Jupisteri ja Ukko-Paavo Savosta? »Mikä on synti?» Aih! »Mikä on synti?» Kas kuinka viisaasti kysytty, merkillisen viisaasti. »Onpas siinä päätä, siinä meidän pojassa», onpa tottakin. Niin, kuka enää puhuukaan? »Mikä on synti?» Ahhah! Mikä on totuus? kysyn minä. 04116
Bottom
04118
Top
TUOMAS: Mis sa käänled ja keerutad, poiss? Tea, et õpetus, mida kuulutasid, on kurivaimu õpetus. TUOMAS: Mitä venailet ja koukistelet, poika? Tiedä että oppi, jonka ilmoitit, on pahanhengen oppia. 04117
Bottom
04119
Top
JUHANI: Tahan teile jutustada elava näite, mis minu usku kindlasti toetab. Tuletage meelde kirikuküla endist parkalit. Mehel tulid pähe imelikud mõtted oma hingest, patust ja maailma mammonast ning ta hakkas põhjalikult oma endist eluviisi muutma. Nii lõpetas ta äkki pühapäevadel ja suurtel pühadel nahkade vastuvõtmise ja väljaandmise, hoolimata sellest, kui tähtsaks peab talumees üht teed ja kaht asja. Asjata hoiatasid teda sõbrad, sest nad panid tähele, et temal töö päevpäevalt väheneb, aga ta ametivennal kõrvalmajas ühtesoodu kasvab. Ikka vastas hull mees: «Küllap jumal minu kätetööd õnnistab, kuigi mul seda vähem oleks; kuid tema, kes arvab Ieivapala mu suust tõmbavat, tema peab kord oma otsaesise higist needust lõikama, sest et ta issanda hingamispäeva ei pühitse.» Nii tema ütles, kõndis põrnitsedes pühapäeviti, lauluraamat pihus, silmad kui rõngad peas ja juuksed püsti nagu Pommi-Peetril. Kuid kuis läks mehega lõpuks lugu? Seda me teame. Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte, ja tema teeks sai pikk kroonu maantee. Nüüd käib ta kiilast külla, kummutades klaasi, kui aga saab. Kord kohtasin teda seal Kanamäc harjal maantee ääres; seal istus ta oma kelgu serval, ja üsna pommis oli õnnetu mees. Kuis on teiega lugu, parkal? küsisin mina; «On nagu on,» vastas tema, korraks kangelt minu poole jõllitades. Kuid mina küsisin veel: kuis meister nüüd õieti elab? — «Elan nagu elan,» lausus ta jälle ja läks oma teed, kelku ees lükates ja mingit hullu laulu jorutades. Niisugune oli tema lõpp. Aga teine parkal? Tema alles läks rikkaks ja rikka ning õnneliku mehena surigi. JUHANI: Tahdonpa teille kertoa elävän esimerkin, joka puolustaa uskoani lujasti. Muistelkaapas entistä Kirkon-kylän nahkuria. Mies tuli kummiin aatoksiin sielustansa, synnistä ja maailman mammonasta ja rupesi paljon muuttelemaan entistä elämäänsä. Niinpä lakkasi hän äkisti ottamasta vastaan ja antamasta nahkoja sunnuntai- ja juhla-päivinä, huolimatta siitä kuinka tärkeäksi talonpoika katsoi yhden tien ja kaksi asiaa. Turhaanpa varoittelivat häntä ystävänsä, koska huomasivat työn häneltä vähenevän päivä päivältä, mutta hänen virkaveljellensä naapuritalossa ehtimiseen enenevän. Ainapa vaan vastasi hullu mies: »minun kätteni työn Jumala kylläkin siunaa, vaikka oliskin sitä vähemmin, mutta hänen, joka luulee nyt tempaavansa leivänpalan suustani, hänen pitää viimein niittämän kirousta otsansa hiestä, koska ei hän Herran sapattia kunnioita». Niin hän lausuili, kävellen töllötellen pyhäpäivinä virsikirja kourassa, silmät ympyrjäisinä päässä ja tukka pystyssä kuin Pommin Pietarin tukka. Mutta mitenkäs tuossa kävi miehen lopulta? Sen tiedämme. Tulipas piankin hänen käteensä raskain puu, kerjuusauva tuli hänen käteensä, ja hänen tieksensä kruunun pitkä sarka. Nytpä hän käyskelee kylästä kylään, kallistellen lasia, koska vaan taitaa. Kerranpa kohtasin hänen tuolla Kanamäen harjulla tien vieressä; siinä hän istui kelkkansa kaustalla, ja kovin oli päissään kurja mies. Kuinkas on laitanne, karvari? kysyin minä; »on niinkuin on», vastasi hän, kerran katsoa mulauttaen kankeasti päälleni. Mutta kysyinpä häneltä vielä: kuinkas nyt mestari oikein jaksaa?--»Jaksan niinkuin jaksan», lausui hän taasen ja läksi tiehensä, lykäten kelkkaa edellään ja loilottaen jonkunmoista hullua veisua. Siinä oli hänen loppunsa. Mutta toinen karvari? Hänpä oikein vasta rikastui ja rikkaana ja onnellisena miehenä kuolikin. 04118
Bottom
04120
Top
AAPO: Kitsameelne usk ja vaimukõrkus hävitasid parkali ja nii läheb kõigi temasamastega. Olgu kuis on, kuid sinu õpetus on vale õpetus ning usk. AAPO: Ahdaspäinen usko ja hengellinen ylpeys hävitti nahkurin, ja niinpä käy kaikille hänen kaimoillensa. Kuinka hyväänsä, mutta sun oppis on väärää oppia ja uskoa. 04119
Bottom
04121
Top
SIMEONI: Valeprohvetid ja viimsepäeva ajad. SIMEONI: Väärät profeetat ja viimeiset maailman ajat. 04120
Bottom
04122
Top
TIMO: Ta tahab meid türgi usku meelitada. Kuid mind sa <‘i kõiguta; sest mina olen varmas ja kindel, varmas ja kindel hui kirvesilm. TIMO: Hän tahtoisi kiusata meitä Turkkilaisten uskoon. Mutta etpä järkähdytä minua; sillä minä olen vissi ja luja, vissi ja luja kuin kirveen silmä. 04121
Bottom
04123
Top
JUHANI: Ulata, Tuomas, too leivakannikas sealt laua otsast. — «Valeprohvetid». Ma ei meelita kedagi patu ja ülekohtu poole, ja ise ei varastaks ma ka naasklit kingsepalt ega nõelasilma rätsepalt. Kuid mu süda kihvatab, kui mu mõte «hka pahupidi pööratakse, pigimustaks tehakse, kuigi mustjaspruunist värvist oleks juba küllalt. JUHANI: Annappas, Tuomas, tuo leivänpuolikas tuolta pöydän päästä.--»Väärät profeetat». En kiusaa ketään syntiin ja vääryyteen, ja itse en varastaisi naskaliakaan suutarilta enkä neulan silmää kraatalilta. Mutta sydämeni kipenöitsee, koska tarkoitukseni aina kierretään pahimmaksi, tehdään pikimustaksi, vaikka mustanruskea karva olisi jo kylliksi. 04122
Bottom
04124
Top
AAPO: Kõnelesid ju nii selgesti, arutasid asja punktist punktini ja tükist tükini, et sind valesti ei võinud mõista. AAPO: Haastelitpa niin selvästi, harkitsit asian niin pykälästä pykälään ja haarasta haaraan, ettei tainnut sitä väärin ymmärtää. 04123
Bottom
04125
Top
TIMO: Oma pea panen pandiks, et ta tahab meid türgi ushu viia. TIMO: Pääni panen pantiksi, että hän tahtoi saattaa meitä Turkkilaisten uskoon. 04124
Bottom
04126
Top
SIMEONI: Jumal olgu talle armuline! SIMEONI: Jumala armahtakoon häntä! 04125
Bottom
04127
Top
JUHANI: Lõuad kinni, ja silmapilk! Minu pärast jumalat p.iluda, noomida mind nagu vesiste silmadega papp — see ei liihc. Sest minul on just paras jagu mõistust, kuigi ma pole tiii.s paljast tarkust, nagu näiteks see meie AAPO: JUHANI: Kitanne kiinni, ja paikalla! Jumalaa minun tähteni rukoilla, nuhdella minua kuin laimeasilmäinen pappi, se ei käy kuntoon. Sillä minulla on juuri tarpeeksi järkeä, vaikken olekkaan vallan paljasta viisautta kuin esimerkiksi tuo meidän Aapomme. 04126
Bottom
04128
Top
AAPO: Jumal paraku! ei ole ma niigi tark kui tarvis. AAPO: Jumala paratkoon! enhän ole tarpeeksikaan viisas. 04127
Bottom
04129
Top
JUHANI: Puhas tarkus, puhas tarkus! ja pea nüüd leiva-nuh kinni, või muidu saad selle sääreluuga vastu koonu ning piitut paremini kui eile. Seda ma ütlen ja lõpetan söömise, sest minu pugu on täis. JUHANI: Paljasta viisautta, paljasta viisautta! Ja pidä leipäläpes kiinni, saatpa muutoin tästä konttaluusta vasten kuonoas ja vähän paremmin kuin eilen. Sen sanon ja taukoon syömästä, koska säkkini on täys. 04128
Bottom
04130
Top
TIMO: Olen kindel, et igaüks meist on juba täis nagu puutäi. TIMO: Je parie qu’on est déjà tous gavés comme des taons. 04129
Bottom
04131
Top
EERO: Kuid miks ei näe ma sauna? EERO: Mais je ne vois pas l’étuve ? 04130
Bottom
04132
Top
JUHANI: Mis too risuhunnik tähendab? — Kuid — meie saun on ju põrgusse sõitnud! JUHANI: Qu’est-ce qu’un Tom Pouce comme toi peut voir ? Mais... elle a filé au diable-vauvert ! 04131
Bottom
04133
Top
EERO: Ei, vaid taevalaotusse tulises vankris. EERO: Ei, vaan taivaan korkeuteen tulisissa vaunuissa. 04132
Bottom
04134
Top
JUHANI: On see siis põlenud või? JUHANI: Est-ce qu’elle aurait flambé ? 04133
Bottom
04135
Top
EERO: Kust mina tean, ja mis on minul sellega tegemist? See on Jukola peremehe saun, mitte minu. EERO: Qu’est-ce que j’en sais ? Ça ne me regarde pas. C’est l’étuve du maître de Jukola, et pas la mienne. 04134
Bottom
04136
Top
JUHANI: Sai ju Eerogi keha eile leili, kui ma õieti mäletan. Ja-jah, kõik ikka ainult peremehe õlgadele, seda ma usun. Kuid lähme vaatama. Kus on mu müts? Lähme vaatama, vennad. Ma tean, et meie saun on tuhas. JUHANI: Et pourtant le corps d’Eero y a pris un bon bain hier soir, si je ne m’abuse. Oui, oui, on fourre toujours tout sur les épaules du maître, je le sais bien. Mais allons voir. Où est ma casquette? Allons voir, frères. Je sais que notre étuve est réduite en cendres. 04135
Bottom
04137
Top
Läksid vaatama, kuidas on lugu saunaga. Sellest näis järel olevat ainult must keris ja suitsev ahervare. Ja kibeda meelega vaatasid vennaksed mõne aja hävituspilti ning tulid lõpuks tuppa tagasi. Viimasena astus Juhani, pihus kaks uksehinge, mis ta vihaselt lauale virutas. Ils sortirent voir ce qu’était devenue leur étuve. Ils n’en restait plus que le fourneau noirci et des décombres fumants. Les frères contemplèrent un moment avec dépit ce tableau attristant et retournèrent dans la maison. Juhani entra le dernier, portant deux gonds qu’il jeta furieusement sur la table. 04136
Bottom
04138
Top
JUHANI: Nõnda, Jukola talu on nüüd ilma saunata. JUHANI: Eh bien ! voilà Jukola sans étuve, à présent. 04137
Bottom
04139
Top
EERO: «Ja saunata talu ei lähe,» ütles JUHANI: EERO: Une ferme sans étuve, ça ne va pas, a dit Juhani. 04138
Bottom
04140
Top
JUHANI: Kuumaks küttis Timo selle armsa ahjukese ja tuhaks põlesid armsad nõgised õrred ning seinad, mille vahel me kõik oleme kord ilmavalgele tulnud. Timo küttis ahju liiga tugevasti, ütlen mina. JUHANI: Timo a trop chauffé le fourneau. Et les voici en cendres, les chères solives enfumées et les murs à l’abri desquels nous avons tous vu la lumière. Timo a trop chauffé, je vous le dis. 04139
Bottom
04141
Top
TIMO: Sinu käsku mööda, sinu käsku mööda; küllap sa seda tead. TIMO: Sur ton ordre, sur ton ordre, tu le sais bien. 04140
Bottom
04142
Top
JUHANI: Käi kus kurat oma käskudega, ainult et nüüd oleme ilma saunata, ja see on paha lugu; hoonete ehitamine ei lisa leiba. JUHANI: Va au diable avec ton ordre ! C’est une histoire embêtante qu’on n’ait plus d’étuve. Ce n’est pas la construction d’une maison qui vous donne plus de pain. 04141
Bottom
04143
Top
AAPO: Paha lugu; kuid saun oli ometi vana, nurgad auke täis; ja eile otsustasid sa ju ise varsti uut ehitada. AAPO: Une histoire embêtante ; mais enfin, elle était vieille, les angles pleins de trous, et tu as toi-même décidé qu’il faudrait bientôt en construire une nouvelle. 04142
Bottom
04144
Top
JUHANI: Tõsi, ta oli vana ja seinapalgid südameni läbi pehkinud, kuid ta oleks ometi aasta või paar vastu löönud. Talul pole vee] jõudu saunu ehitada; põllud, põllud peab siin kõigepealt käsile võtma. JUHANI: C’est vrai qu’elle était vieille, et que les poutres étaient pourries jusqu’à la moelle, mais elle aurait encore pu tenir un an ou deux. La ferme n’a pas les moyens de se lancer dans des constructions ; les champs, les champs, voilà par quoi il faudra commencer le turbin. 04143
Bottom
04145
Top
TUOMAS: Jäävad sinul põllud niisama nagu möödunud suve] uhke Aruniit, mille toredal heina] lasksime ilma ühegi vikatilöögita ära närtsida. Kuid see oli su oma soov. Kui sulle selle niitmist meelde tuletasin, ikka vastasid sa selle peale: «Ootame vee] pisut; hein kasvab nii et kahiseb.» TUOMAS: Avec toi, il arrivera aux champs ce qui est arrivé l’été passé à la belle prairie d’Aro, dont on a laissé se perdre le foin magnifique sans y donner un seul coup de faulx. C’était ta volonté. Chaque fois que je te rappelais ce fauchage, tu répondais : on a bien le temps, l’herbe croît encore, on l’entend pousser. 04144
Bottom
04146
Top
JUHANI: See on vana lugu ega parane sellest, et seda nürid. Aruniit kasvab tuleval suvel seda uhkemini. — Kiid kes on see, kes seal mööda nurme meie talu poole astub? JUHANI: C’est de l’histoire ancienne, et tes bavardages ne l’améliorent pas. Le loin y poussera d’autant plus dru l’an prochain. Mais qui s’approche à travers champs ? 04145
Bottom
04147
Top
TUOMAS: Kohtumees Mäkelä. Mis tema tahab? TUOMAS: C’est l'assesseur Mäkelä. Que nous veut-il ? 04146
Bottom
04148
Top
JUHANI: Nüüd on pagan lahti. Kohtu nimel tuleb ta ja tolle neetud kakluse pärast toukolastega. JUHANI: Ça y est, le diable est déchaîné. Il vient au nom de la loi à cause de cette maudite bagarre avec les brigands de Toukola. 04147
Bottom
04149
Top
AAPO: Viimases kakluses on seadus meie poolt, kuid telmise puhul vaadake ette. Laske mul talle asja seletada. AAPO: Jälkimmäisessä ottelossa on laki puolellamme, mutta edellisessä katsokaamme eteemme. Sallikaat minun tehdä hänelle asiasta selko. 04148
Bottom
04150
Top
JUHANI: Kuid mina, vanem vennaste hulgas, tahan ka sõia-uigust, kui ühine asi on kõne all. JUHANI: Mutta minä, veljeksistä vanhin, tahdon myöskin sanavaltaa, koska yhteinen etu on puheena. 04149
Bottom
04151
Top
AAPO: Vaata aga ette, et sa ennast kotti ei kõnele, kui me pisut nii-öelda kriukaid peame tegema. AAPO: Mutta katso, ettet haastele itsiämme säkkiin, jos täytyisi meidän niinkuin vähän mutkistella. 04150
Bottom
04152
Top
JUHANI: Küll ma tean. JUHANI: Kyllä minä tiedän. 04151
Bottom
04153
Top
Sisse astus Mäkelä, tubli ja heatahtlik kohtumees. Ometi tuli la teise asja pärast kui see, mida vennaksed arvasid. Mäkelä, assesseur excellent et bénévole, entra. Il venait cependant pour un tout autre motif que celui que supposaient les frères. 04152
Bottom
04154
Top
MÄKELÄ: Tere. MÄKELÄ: Bonjour ! 04153
Bottom
04155
Top
VENNAKSED: Tere! LES FRERES: Bonjour ! 04154
Bottom
04156
Top
MÄKELÄ: Mis koledust ma näen? Poisid, kuidas on teiega lugu? Rebitud, muhkudes, kärnades ja pead kinni mähitud! Oh teid armetuid! MÄKELÄ: Qu’est-ce que ces horreurs que je vois ? Enfants, qu’avez-vous fait ? Des écorchures, des bleus, des croûtes et des chiffons autour de la tête ? Pauvres diables ! 04155
Bottom
04157
Top
JUHANI: «Küll koer oma haavad lakub,» kuid hoolitsegu liundid endi eest. Kas selle asja pärast nüüd meie toas seisale? JUHANI: « Le chien lèche lui-même ses blessures », mais que les loups prennent garde ! Est-ce pour cette raison que vous êtes ici ? 04156
Bottom
04158
Top
MÄKELÄ: Mis tean mina sellest? Kuid kas vennaksed sel Kombel üksteist veristavad? Häbenege! MÄKELÄ: Qu’est-ce que j’en sais ? Est-il possible que des frères se maltraitent de celte manière ! Quelle vergogne 1 04157
Bottom
04159
Top
JUHANI: Te eksite, Mäkelä? Vennaksed on üksteisega umber käinud kui inglid; see on naabrite töö. JUHANI: Vous vous trompez, Mäkelä ; les frères ont été sages comme des anges ; ça, c’est l’œuvre des voisins. 04158
Bottom
04160
Top
MÄKELÄ: Kes on seda siis teinud? MÄKELÄ: Et de qui donc ? 04159
Bottom
04161
Top
JUHANI: Head naabrid. Kuid kas tohin küsida, mis pukul olete meid tervitama tulnud? JUHANI: Nos chers voisins. Mais puis-je vous demander pourquoi vous venez nous faire visite ? 04160
Bottom
04162
Top
MÄKELÄ: Üpris sandi põhjuse pärast. Poisid, poisid! nüid ootab teid hukatuse päev. MÄKELÄ: Pour une raison fâcheuse. Enfants, enfants, le jour du malheur est arrivé pour vous. 04161
Bottom
04163
Top
JUHANI: Mihuke on see päev? JUHANI: Et quel est ce jour ? 04162
Bottom
04164
Top
MÄKELÄ: Häbipäev. MÄKELÄ: Un jour de honte. 04163
Bottom
04165
Top
JUHANI: Ja kunas see koidab? JUHANI: Quand se lèvera-t-il ? 04164
Bottom
04166
Top
MÄKELÄ: Olen praostilt kõva käsu saanud teid tulejal pühapäeval kiriku juurde tuua. MÄKELÄ: J’ai reçu du pasteur l’ordre formel de vous amener à l’église dimanche prochain. 04165
Bottom
04167
Top
JUHANI: Mis ta meist kiriku man tahab? JUHANI: Que nous veut-il à l’église ? 04166
Bottom
04168
Top
MÄKELÄ: Teid jalgpuusse pista, otsekoheselt öeldes. MÄKELÄ: Vous exposer dans les ceps, pour le dire franchement. 04167
Bottom
04169
Top
JUHANI: Mis põhjusel ? JUHANI: Pour quelle raison ? 04168
Bottom
04170
Top
MÄKELÄ: Tal on mitu põhjust. — Te meeletud ja hullad loite köstri akna katki ja põgenesite tema juurest nagu hundid! MÄKELÄ: Il a bien des raisons. — Malheureux insensés ! vous avez cassé une fenêtre chez le chantre et vous vous êtes évadés comme des loups. 04169
Bottom
04171
Top
JUHANI: Köster kiskus meid kui marususi. JUHANI: Le chantre nous déchirait comme un loup enragé. 04170
Bottom
04172
Top
MÄKELÄ: Kuid mis on praost teile teinud? MÄKELÄ: Mais qu’est-ce que le pasteur vous a fait ? 04171
Bottom
04173
Top
JUHANI: Mitte kirbuvõrra. JUHANI: Pas une piqûre de puce. 04172
Bottom
04174
Top
MÄKELÄ: Ja ometi olete teda mõnitanud ja teotanud tolle ropu suuga, häbemata Kupu-Kaisa kaudu. Saatsite Rajamäe hirmsa rügemendiga kõige räpasemaid, otse lurjuse sõimusõnu tervituseks kõrgele mehele ning meie koguduse hingekarjasele; see on otse häbematu julgus! MÄKELÄ: Et cependant vous l’avez injurié et honni par l’intermédiaire de cette bavarde et impudente Kaisa la ventouseuse. Vous avez envoyé par l’affreux Régiment de Rajamäki des obscénités, de vraies cochonneries, en guise de salutations à un homme respectable, au berger de notre paroisse ! C’est d’une impertinence et d’une audace sans pareille ! 04173
Bottom
04176
Top
JUHANI: «See on küll tõsi, kuid kus on tunnistajad,» ütles Kakkiste Jaakko, kuid nii ei ütle mina. JUHANI: « C’est vrai, mais ça reste à prouver, répondit le vieux cordonnier » ; mais moi je ne le dis pas. 04174
Bottom
04175
Top
MÄKELÄ: Aga nüüd teadke, et teid kõige valjem praosti nuhdus tabab. Nüüd on ta teie vastu armuheitmatu. MÄKELÄ: Eh bien, sachez que notre pasteur va maintenant se venger fort sévèrement de vous. 11 sera sans pitié. 04175
Bottom
04176
Top
AAPO: Istuge, Mäkelä, ja siis kõneleme asjast pisut laiemalt ja sügavamalt. — Vaadake seda asjaolu: kas võiks praost meid Rajamäe Kaisa valede pärast jalgpuusse kruvida? Ometi mitte! Tehtagu seaduslikult selgeks, mis me oleme öelnud ja mis kombel tema au haavanud. AAPO: Asseyez-vous, Mäkelä, on va parler de celte affaire un peu plus en détail et plus à fond. — Examine/, ce point ; est-ce que le pasteur pourrait nous fourrer dans les ceps sur les racontars de Kaisa ? Jamais de la vie ! Il faudrait d’abord établir légalement ce qu’on a dit et comment on a offensé son honneur. 04176
Bottom
04177
Top
JUHANI: «Enne asja uuritakse, siis vast selga puuritakse,» see on endastki mõista. JUHANI: « Il faut examiner avant de fustiger », c’est connu. 04177
Bottom
04178
Top
MÄKELÄ: Kuid teine küsimus, see lugemise asi, see annab talle kirikuseaduse põhjal ometi mingi voli, mida ta nüüd oma vihas kindlasti teie vastu tarvitab. MÄKELÄ: Mais il y a autre chose : les leçons de lecture ! Cela lui donne selon la loi de l’église un pouvoir assez grand qu’il emploiera certainement contre vous, dans sa colère. 04178
Bottom
04179
Top
JUHANI: Lugemise asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mäkelä? Väga ebaühtlaselt langevad vaimuanded meie peade peale. JUHANI: Pour ce qui est de la lecture, on a pour nous le règlement et la loi de Dieu qui rendent vains tous nos efforts. Voyez. Il nous a donné des têtes si dures qu’il nous est impossible d’apprendre à lire. Que faire, Mäkelä ? Les dons de l’esprit sont répartis bien inégalement ici-bas entre les gens. 04179
Bottom
04180
Top
MÄKELÄ: Teie peade kõvadus on teil ainult tühi ettekujutus. Usinus ja igapäevane harjutus võidab lõpuks kõik. — Teie isa oli üks paremaid lugejaid. MÄKELÄ: Bah ! Vous vous imaginez à tort que vos têtes sont si dures. Avec de l’application et des exercices quotidiens, on vient à bout de tout. Votre père était un de ceux qui lisaient le mieux dans toute la paroisse. 04180
Bottom
04181
Top
AAPO: Kuid ema ei tundnud ainustki tähte, ja ometi oli ta tõeline ristiinimene. AAPO: Mais notre mère ne connaissait pas la première lettre de l’alphabet, et elle fut pourtant une bonne chrétienne. 04181
Bottom
04182
Top
JUHANI: Ja kasvatas ning karistas poegi jumalakartuses. Jumal õnnistagu eidekest! JUHANI: Et elle a élevé et corrigé ses enfants dans la crainte de Dieu. Que Dieu la bénisse ! 04182
Bottom
04183
Top
MÄKELÄ: Kas ta teiste oskust teie kallal ei katsunud? MÄKELÄ: N’a-t-elle pas essayé de vous faire instruire par d’autres ? 04183
Bottom
04184
Top
JUHANI: Katsus, mis võis; katsus Männiku-moori abi. Kuid tige vanamoor hakkas kohe meie selga sugema ja ta tuba muutus meie meelest hirmsamaks kui vanapagana koobas; ning meie ei astunud lõpuks enam ta onnigi, kuigi nad meid peksid nagu tuld raiudes. JUHANI: Elle a fait tout son possible. Elle s’est adressée à la Vieille de Männistö. Mais cette femme acariâtre a tout de suite commencé à nous rosser, et sa cabane est devenue à nos yeux plus effrayante que la caverne d’un ogre ; finalement, on n’y est plus allé du tout, bien qu’on nous ait fessés comme on bat des tapis. 04184
Bottom
04185
Top
MÄKELÄ: Siis olite alles meelemõistmatud, kuid nüüd seisate täismeestena eneste eest; ja mõistlik, terve mees võib, mis ta tahab; sellepärast näidake nii praostile kui ka kogu maailmale, mis mehisus võib. — Sina, Aapo, kellel on nii mõistlik meel ja kel ci puudu ka ühte ning teist teadmist, vaid kelle hea mälu kõik alal hoiab, mis nähtud ja kuuldud, sina paned mind imestama, et sa juba teisiti pole teinud. MÄKELÄ: Vous étiez alors des mioches déraisonnables, mais maintenant vous êtes des hommes faits ; et un homme fort et sain peut ce qu’il veut. Montrez donc au pasteur et à tout le monde ce que peut la virilité. — Toi, Aapo, qui as un solide bon sens, qui n’es pas dépourvu de connaissances et dont la mémoire garde tout ce que lu as vu et entendu, je m’étonne vraiment que tu n’aies pas déjà changé de conduite. 04185
Bottom
04187
Top
AAPO: Pisut, mis mina tean; noh, tean ühte ja teist. Kadunud pime onu jutustas ju meile mõndagi asja, jutustas piiblist, oma meresõitudest ja maailma ehitusest, ning siis kuulasime teda ikka tähelepaneliku meelega. AAPO: Je sais bien peu de choses ; hé oui, je connais ceci et cela. Feu notre oncle l’aveugle nous a raconté bien des histoires. Il nous a parlé de la Bible, de ses voyages en mer, de la structure de l’univers, et on écoutait toujours avec avidité. 04186
Bottom
04188
Top
JUHANI: Kuulasime, kõrvad kikkis nagu jänestel, kui vanamees meile pajatas Moosesest, Iisraeli lastest, sündmustest «Kuningate raamatus» ja «Ilmutamisraamatu» imedest. «Ja nende tiibade kahisemine oli otsegu vankrite kärin, kui palju hobuseid sõtta jooksevad.» Jessuke! n?e tunneme palju imesid ja asju ega olegi just nii metsikud paganad, nagu arvatakse. JUHANI: On écoutait, les oreilles dressées comme des lièvres, quand le vieux nous parlait de Moïse, des enfants d’Israël, des événements écrits dans le Livre des Rois et des miracles de l’Apocalypse. « Et le bruit de leurs ailes était comme un bruit de chars qui courent au combat. » Par le Christ, nous connaissons beaucoup de miracles et de choses, nous ne sommes pas du tout des païens aussi sauvages qu’on pense. 04187
Bottom
04189
Top
MÄKELÄ: Kuid aabitsast peate alustama, et kristliku koguduse liikmeteks saada. MÄKELÄ: Mais il vous faut commencer par l’abécédaire pour devenir de vrais membres de la communauté chrétienne. 04188
Bottom
04190
Top
AAPO: Mäkelä, seal riiulil näete seitset aabitsat, mis on Hämeenlinnast ostetud, ja see nähtus tõendagu meie püüdu õppimise poole. Praost näidaku meie vastu üles veel pisut kannatust ja mina usun, ct meie asjast midagi sigib, sünnib ning kasvab. AAPO: Mäkelä, vous voyez sur cette planche sept abécédaires achetés en ville, ce qui vous montre que nous voulons nous instruire. Si le pasteur fait encore preuve d’un peu de patience, je crois que quelque chose germera, naîtra et poussera de cela. 04189
Bottom
04191
Top
JUHANI: Ta näidaku üles kannatust, ja ma tahan talle kahekordset kümnist maksa ning noore linnu liha ei pea määratud ajal ta liual puuduma. JUHANI: Qu’il ait un peu de patience ; je lui paierai deux fois la dîme, et pendant le temps de la chasse, il ne manquera jamais de venaison dans son pot. 04190
Bottom
04192
Top
MÄKELÄ: Ei aita siin palved ega ilusad lubadused, arvan ma, kai meenutan ta äkilist ja õigustatud viha teie vastu. MÄKELÄ: Je crains bien que les prières et les belles promesses ne servent à rien quand je songe à sa violente et juste colère contre vous. 04191
Bottom
04193
Top
JUHANI: Mis tahab ta siis meist ja mis tahate teie? Hüva! Tulge seitsmekümne mehega, ning verd peab siiski voolama. JUHANI: Que veut-il donc de nous et que voulez-vous ? Bien ! Venez avec septante hommes et le sang giclera. 04192
Bottom
04194
Top
MÄKELÄ: Kuid öelge, kuis tahate alustada, ct aabitsat ja väikest katekismust õppida, mis on praosti kõige tähtsam nõue? MÄKELÄ: Mais dites-moi un peu comment vous pensez apprendre l’alphabet et le petit catéchisme, ce qui est le but principal de notre pasteur ? 04193
Bottom
04195
Top
JUHANI: Proovida siin kodus Männiku-eide või tema tütre Venla õpetust. Mõlemad on head lugejad. JUHANI: On essaiera ici chez nous, à l’aide de la Vieille de Männistö ou de sa fille Venla. Elles savent bien lire toutes les deux. 04194
Bottom
04196
Top
MÄKELÄ: Tahan teie plaanist praostile teatada. Kuid teie eneste rahu pärast minge talt oma häbemata tempu andeks paluma. MÄKELÄ: Je veux communiquer vos intentions au pasteur. Mais pour votre propre paix, allez lui demander pardon pour votre farce scandaleuse. 04195
Bottom
04197
Top
JUHANI: Seda punkti tahame kaaluda. JUHANI: On y pensera. 04196
Bottom
04198
Top
MÄKELÄ: Tehke, nagu ütlesin; ja teadke: kui ta teie otsekohest ja usinat hoolt ei näe, siis istute jalgpuus, istute igal pühapäeval ilusti kiriku müüri ääres jalgpuus. Seda ütlen; j» nüüd elage hästi! MÄKELÄ: Faites comme je vous dis, et sachez que s’il ne remarque pas chez vous une application véritable, on vous verra un dimanche gentiment assis dans les ceps, au pied du mur de l’église. Je vous ai avertis ! Portez-vous bien ! 04197
Bottom
04199
Top
JUHANI: Hüvasti, hüvasti! JUHANI: Au revoir, au revoir 1 04198
Bottom
04200
Top
TUOMAS: Kas sa talle täie tõega Männiku-moorist ja tema tütrest kõnelesid? Kas sa täie tõega peaaegu juba lubasid praosti ette kummardama minna? TUOMAS: Etais-tu sérieux quand tu lui as parlé de la vieille et de Venla ? Etais-tu sérieux quand tu lui as presque promis qu’on ramperait à plat ventre devant le pasteur ? 04199
Bottom
04201
Top
JUHANI: Polnud seal märkigi täiest tõest ega tegu nimepoo-lestki. Aja võitmiseks ainult poiss nõnda lobises. Männiku-moor või Venla peaks meie lugemise-tikku juhtima! Seda naeraksid kõik Toukola seadki. Te kuulsite, meid ähvardati kindlasti jalgpuuga, häbisambaga. Tuhat ja tuline! kas pole mehel voli elada rahulikult ja oma tahtmise järgi omal kohal, kui ta ei seisa kellegi tee! ega haava kellegi õigust? Kes võib seda takistada? Kuid ma ütlen veel kord: papid ja ametnikud oma raamatute ning protokollidega on inimeste kurivaimud. — Oh sina must siga! Oi seda neetud päeva! Nõnda langevad nüüd meie kaela õnnetuse hoobid ja inimeste kiusuteod, et olen valmis peaga vastu seina jooksma. Oh sina must sõnn! Venla andis meile korvi; nad on meist teinud mürgise pilkelaulu; köster vaevas meid kui vanakurat ise; Toukola poisid tampi-sid meid nagu nõmme, saime vatti justkui külahulgused jõulupühal ja otsekui jõuluvanad käime siin ühesilmaliste kodukäijate kombel, räbalad pea ümber. Mis veel? Meie kodu on nüüd kehva inimese ainsa rõõmuta, ilma kerise kohiseva leilita. Seal ju hõõgub ja suitseb meie endise armsa sauna ahervare. Ning ootamas on veel paharettidest kõige pahem. Hmh! Kümne auguga irvitab meile vastu jalgpuu kiriku eeskojas* Tuli ja põrgu! Kui selline kiusutempude virn habemenuga mehe kurgu külge ei vea, mis siis veel? Oh sina sarviline sõnn! JUHANI: Il n’y avait pas trace de sérieux et pas trace de vérité. J’ai bavardé comme ça seulement pour gagner du temps. La Vieille de Männistö ou Venla pour nous montrer les lettres dans le livre ? Tous les cochons de Toukola en feraient des gorges chaudes. Vous avez entendu : on nous menace sérieusement des ceps, du gibet de la honte. Mille tonnerres ! Est-ce qu’un homme n’a donc pas le droit de vivre en paix et à sa guise sur ses propres terres, quand il ne gêne et n’offense personne V Qui peut le défendre ? Mais je le répète encore une fois, les pasteurs et les fonctionnaires avec leurs livres et leurs paperasses sont des démons créés pour torturer l’humanité. Ah ! sacrée existence ! Maudite journée ! Voilà que les coups du malheur et les tracasseries des gens se précipitent sur nous à fond de train, si bien que je suis prêt à donner de la tète contre le mur. Ah ! chienne de déveine ! Venla nous a remballés, on a composé sur nous une venimeuse chanson, le chantre nous a tourmentés comme le diable en personne, les brutes de Toukola nous ont essartés comme une friche, on nous a lardés comme des cochons de Noël et nous nous baladons comme des bonshommes de Noël, spectres borgnes, avec des torchons autour de la tête ! Et quoi encore ? Notre logis est maintenant privé de la seule joie du pauvre, de la vapeur bruissante du bain ; les décombres de notre chère vieille étuve fument et luisent sous la cendre. Et pour comble de guigne, voilà encore la pire des diableries ! Hum ! Les ceps nous regardent en grimaçant de leurs dix trous dans le vestibule de l’église. Éclair et tonnerre ! Si un tel amas de fléaux ne pousse pas un homme à se planter un rasoir dans le cou, qu’est-ce qu’il laut encore ! Ah ! Par les cornes du diable ! 04200
Bottom
04202
Top
EERO: Nüüd mäletad pisut valesti; jalgpuus ei olegi kümmet auku. EERO: Tes souvenirs sont un peu inexacts, les ceps n’ont pas dix trous. 04201
Bottom
04203
Top
JUHANI: No mitu siis? JUHANI: Combien donc ? 04202
Bottom
04204
Top
EERO: Mitu tähte Suures Vankris, mitu poega Jukolas? EERO: Combien la Grande Ourse a-t-elle d’étoiles ? Combien d’enfants à Jukola ? 04203
Bottom
04205
Top
JUHANI: Seitse poega on meid. Siis seitse auku ja seitse poissi. Noh, seda hullem. Seitse auku! Ikka taga hullemaks läheb. Näe, kuidas inimesed ja vali saatus on meie vastu ühel nõul. Seitse auku nagu veskikivi silma! Milline paha saatuse-pilge! Kuid lasku nad meisse kõik oma vihanooled, me teeme oma kiusatud südamed kõvaks nagu sädemeid pilduv teras. Lõõtsugu nad meie vastu igalt poolt mürki kui ussid ja varis-tagu taevas meie peale paljast sappi, meie aga tormame otse edasi, silmad kinni, kiristades hambaid ning möirates nagu metsikud härjad. Ja kui meid lõpuks kroonu jõuga jalapihti-desse kistakse, siis istuksin mina suure rõõmuga häbipuus. JUHANI: On est sept : donc, sept trous et sept types. Bon ! D’autant plus fou ! Sept trous ! Toujours plus fou ! Voyez comme les hommes et un sort cruel s’acharnent contre nous ! Sept trous gros et ronds comme l’œil de la meule du moulin ! La guigne se moque de nous. Mais qu’ils nous lancent toutes les flèches de leur rage, on rendra nos cœurs tourmentés aussi solides que l’acier étincelant. Qu’ils soufflent de toutes parts contre nous leur venin comme des serpents, et que le ciel déverse sur nous de la bile pure ; alors, les yeux clos, grinçant des dents et beuglant comme des bœufs affolés, on foncera sur eux. Et si enfin on nous traîne dans les ceps infâmes avec la contrainte de la loi, eh bien, j’y resterai avec délices ! 04204
Bottom
04206
Top
AAPO: Miks rõõmuga? AAPO: Miksi ilolla? 04205
Bottom
04207
Top
JUHANI: Ega sina, mu vennas, mõista viha üliõigust. Kätte-maksumõte laseks mehel kõik häbistuse unustada; ja häbistus on ju nende eesmärgiks. Mõte — toda härra praostit veristada, see maitseks mu vihasele meelele nagu mesikaste. Ja ma ei tarvitaks seal ei nuga, ei püssi, nagu muistne Karja mees, ei, vaid küünte ning hammastega kargaksin ta kurku kinni nagu susi-ilves. Tükkideks, tuhandeks tükiks rebiksin mehe, ja nõnda saaksin maitsta oma kättemaksu magusust. Teeksin nii, kui oleksin kas või kümne hinge omanik ja igat hinge piinataks kümme aastat naaskelvaadis. Ei see oleks midagi, võrreldes kättemaksu õnnega. JUHANI: Ethän sinä käsitä, mun veljeni, vihan tuomiovoimaa. Koston tuuma saattaisi pojan unohtamaan kaiken häpeän; ja häpeähän on heidän tarkoituksensa. Aatos, veristää tuota herra provastiamme, sehän maistuisi vihaiselle mielelleni kuin hunajakaste. Enkä tuossa veistä, en pyssyä käyttelis, kuin entinen Karjan mies, en, vaan kynsillä ja hampailla iskisin hänen kurkkuunsa kuin susi-ilves. Kappaleiksi, tuhanneksi kappaleeksi repisin miehen, ja niinpä saisin oikein maiskutella kostoni herkkua. Tekisinpä niin, vaikka olisin kymmenen hengen omistaja ja jokaista henkeä kymmenen vuotta rääkättäisiin piikki-tynnörissä. Eihän tuo mitään olis koston hekuman suhteen. 04206
Bottom
04208
Top
AAPO: Sa kihutad kogu oma olemuse segamini. Kasta, mu õnnetu vend, oma südame tuldkeevat katelt jaheda veega kannatlikkuse sulisevast ojast, mis rändab edasi läbi niidu, tasa loogeldes. AAPO: Tu te bouleverses l’intérieur de fond en comble. Pauvre frère, arrose la chaudière bouillante de ton cœur avec l’eau fraîche de la patience puisée dans le ruisseau gazouillant qui serpente lentement à travers la prairie. 04207
Bottom
04209
Top
SIMEONI: Su nägu on ja pigimust, ja veripunastena, pist-vatena pöörlevad su silmad. Ole armuline enese vastu. SIMEONI: Ton visage est noir comme la poix, et tes yeux rouge-sang roulent et te sortent de la tête. Aie pitié de toi-même 1 04208
Bottom
04210
Top
TUOMAS: Tõsi, me maksaksime kätte, kui meid häbi pingile istuma pandaks, kuid olgu meie süda seni rahul, kui see on sündinud. Kõik lootus pole veel kadunud. TUOMAS: On se vengerait, si on nous mettait sur le banc d’infâmie, c’est sûr. Mais ne nous faisons pas de bile avant que cela arrive. Tout espoir n’est pas encore perdu. 04209
Bottom
04211
Top
JUHANI: Ühest maailma nurgast kumab meile veel rahu päev. Ilvesjärv seal Impivaara all on see sadam, kuhu tormi käest ära purjetame. Nüüd olen otsustanud. JUHANI: Il y a sur la terre un seul coin où le soleil de paix peut luire pour nous. Ilvesjürvi, là-bas, au pied d’Impivaara, est le port où nous voguerons loin des tempêtes. Je suis décidé maintenant. 04210
Bottom
04212
Top
LAURI: Seda tegin mina juba möödunud aastal. LAURI: Je l’étais déjà l’année passée. 04211
Bottom
04213
Top
EERO: Mina järgnen teile kas või Impivaara kõige sügavamasse koopasse, kus, nagu kõneldakse, vana mäetaat pigi keedab, peas müts sajast lambanahast. EERO: Je vous suivrai même dans la plus profonde caverne d’Impivaara où, dit-on, le vieux de la montagne fait bouillir de la poix, coiffé d’un casque de cent peaux de moutons. 04212
Bottom
04214
Top
TUOMAS: Sinna läheme siit kõik. TUOMAS: On ira tous. 04213
Bottom
04215
Top
JUHANI: Sinna läheme ja ehitame uue maailma. JUHANI: Et on construira un nouveau monde. 04214
Bottom
04216
Top
AAPO: Kas ei saa ülemuse käsi meid sealtki kätte? AAPO: Est-ce que la main des autorités ne pourra pas nous y atteindre aussi ? 04215
Bottom
04217
Top
JUHANI: Mets kaitseb oma kutsikaid. Seal seisame alles kindlal pinnal; sügavale nagu pilusilmased mutid kaevame endid seal, otse maa südameni. Ja kui neil veel sealgi tuju (ulcks poisse taga kiusata, siis peavad nad nägema, kuidas lundub seitsme karu õrritamine nende pesas. — Nüüd parkali juurde, et kaupa kirjalikult kindlaks teha. Kümneks aastaks mingu meie talu teise kätte. JUHANI: La forêt protège ses bêtes. C’est là que nous serons chez nous ; on s’y enfoncera profondément jusqu’à la moelle de la terre, comme les taupes aux yeux clignotants. Et s’il leur plaisait de nous traquer là-bas, ils verraient bien ce qu’il en coûte de déranger sept ours dans leur repaire. Et maintenant, filons chez le tanneur pour rédiger le contrat. Confions pour dix ans notre domaine à des mains étrangères. 04216
Bottom
04218
Top
SIMEONI: Ka mina igatsen rahukambrisse. Vennad, loome enestele metsade põues uue kodu ning uue südame. SIMEONI: Moi aussi je languis après un asile île paix. Frères, créons-nous un nouveau foyer et un nouveau cœur au sein des forêts. 04217
Bottom
04219
Top
JUHANI: Kõik üksmeelselt! JUHANI: Tous d’un commun accord 1 04218
Bottom
04220
Top
AAPO: Kuis sina otsustad, Timo? AAPO: Que décides-tu, Timo ? 04219
Bottom
04221
Top
TIMO: «Seal mina, kus muud,» ütleb vanasõna. TIMO: Je ne ferai pas bande à part. 04220
Bottom
04222
Top
AAPO: Teie lähete, ja mina peaksin kui üksik puu jääma siia Jukola õue? Ah! liiga kõvasti on kõik mu olemuse juured ja oksad teiega ühte kasvanud. Olgu siis nii, ja loodame kõige paremat sellest teekonnast. Mina tulen kaasa. AAPO: Vous partiriez, et moi je resterais comme un pin solitaire dans la cour de Jukola ? Ah ! toutes les meines et les branches de mon être sont trop fortement entrelacées dans les vôtres. C’est décidé. Pourvu que cette expédition remplisse nos espoirs ! Je vous accompagne. 04221
Bottom
04223
Top
JUHANI: Suurepärane! Nüüd kõik nahkuri manu lepingut tegema. Kõik üksmeelselt! JUHANI: Bravo ! A présent, chez le tanneur, pour faire un bail valable. Tous ensemble. 04222
Bottom
04224
Top
Üheskoos läksid nad parkali poole lepingut tegema, rentisid talu kümneks aastaks parkalile; ja kirjalikult määrati kindlaks järgmised punktid. Parkal valitseb ja harib talu kümme aastat, kolm esimest ilma mingi rendita, kuid selle järel peab ta maksma vennastele seitse tündrit rukkeid aastas ja ehitama uue sauna enne rendiaja lõppu. Vabalt ja igal pool võivad vennaksed Jukola metsades küttida, ja mistahes looma, kelle kohta on ainult seaduse luba. Talu maade põhjapoolses osas, Impivaara ümbruses, on neil vabadus teha ja elada oma voli järgi, nii maal kui metsades. Pühameestepäeval võtab parkal talu enda kätte; kuid vennastel olgu, kui nad tahavad, tuleval talvel veel peavari oma sünnikodus. Need olid lepingu peapunktid. Ils allèrent alors conclure le contrat ; ils donnèrent A bail leur domaine au tanneur pour dix ans et l’on fixa par écrit les points suivants : le tanneur administrera et exploitera la ferme pendant dix ans, les trois premiers Huns payer aucun loyer, mais ensuite il remettra aux frères sept boisseaux de seigle par an ; il devra en outre construire une nouvelle étuve avant l’expiration du bail. Les frères auront le droit de chasser librement et partout dans les forêts de Jukola tout le gibier que les lois permettent do tuer. Dans la partie nord de la propriété, près d’Impi-vaara, ils pourront agir et vivre à leur guise, dans les bois comme sur les terres défrichées. Le tanneur entrera en jouissance de la ferme à la Toussaint, mais les frères pourront, s’ils le désirent, séjourner encore dans leur maison natale pendant l’hiver prochain. Telles furent les principales clauses du contrat. 04223
Bottom
04225
Top
Tuli talvekuu, ja parkal oli oma koormatega Jukola õues ning võttis talu valitsuse määratud ajaks vastu. Aga vennaksed elasid selle talve peamiselt metsades, et hoiduda praosti ja ta käsilaste eest, suusatasid ümberringi ja küttisid ning pidasid laagrit süsionnis Impivaara raiesmaal. ümberkolimine hobuse ja muude tarviliste asjadega polnud veel täielikult tehtud. See oli otsustatud siis läbi viia, kui suvi on tulnud. Ometi hooTise-sid nad juba tulevase maja eest; raiusid palgid kevadeks kuivama ja veeretasid vundamendikivid käänulisele raiesmaale, järsu mäe alla. Novembre était venu ; le tanneur se trouvait avec son chargement dans la cour de Jukola et prenait possession de la ferme pour le temps fixé. Afin d’éviter le pasteur et ses messagers, les frères vécurent surtout dans les bois cet hiver-là, courant en skis et chassant dans les environs, et ils logèrent dans la hutte de charbonnier sur la prairie d’Impivaara. Le vrai déménagement, avec le cheval et les ustensiles indispensables, n’avait cependant pas encore eu lieu ; il s’effectuerait à l’époque qui suivrait le dégel. Les frères s’occupaient pourtant déjà de leur futur logis, ils abattaient des arbres qui devaient sécher jusqu’au printemps et roulaient des pierres pour les fondations sur la prairie parsemée de souches, au pied du mont escarpé. 04224
Bottom
04226
Top
Nõnda kulus talv, ja selle kestes ei tulnud vennastele praostilt mingit käsku ega meeldetuletust. Kas ta ootas, või oli ta nad saatuse hoolde heitnud? Ainsi passa l’hiver, et tant qu’il dura, les frères ne reçurent aucun ordre et aucun avertissement du pasteur. Attendait-il ou bien les avait-il abandonnés à leur sort ? 04225
Bottom

Lugu 05 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
05001
Top
Kévad o!i tulnud, hanged olid sulanud, soojalt õõtsus tuul, maa hakkas haljendama ja kaasik läks lehte. Le printemps était venu, les neiges avaient fondu ; le vent soufflait doucement, la terre commençait à verdir et les bouleaux se garnissaient de feuilles. 05001
Bottom
05002
Top
Vennaksed on nüüd kolimisretkel jukola ja Impivaara vahel. Liiguvad mööda kivist, vingerdavat metsateed, püssid õlal ja seljas tohikpaunad, kus on nende laskemoon. Ees astub Juhani ja tema kõrval Jukola suured vihased koerad, Killi ja Kiiski. Nende taga käib vankrit vedades vennaste ühe silmaga hobune, vana Valge, keda ajab Timo. Aga koormale järgnevad teised vennaksed, püssid õlal ja paunad seljas, aidates Valget tee pahcmais paigus. Viimasena käib Eero, süles Jukola tore kukk, kellest vennaksed ei raatsinud lahkuda, vaid võtsid ta endaga kaasa ajateatajaks Impivaara laande. Vankrilt paistavad kirst, hundi- ja rebaserauad, pada ja pajas kaks tammepuust kaussi, kulp, seitse lusikat ja muud keedukunstis tarvilikud riistad. Paja katteks oli pandud kare hernestega täidetud kott; ja kõige selle peal viskles ning näugus väikeses kotis Jukola vana kass. — Nii läksid vennaksed endisest kodust, rändasid nukralt, vaikselt mööda rasket, kivist metsateed. Taevas oli selge, ilm vaikne ja lääne poole alla veeres juba päikeseketas. Les frères sont en train de déménager de Jukola à Impi-vaara. Ils s’avancent par un sentier pierreux et sinueux à travers les forêts, le fusil à l’épaule et sur le dos le havre-sac d’écorce où ils portent leurs munitions. Juhani marche en tête, entouré des grands chiens hargneux de Jukola, Killi et Kiiski. Derrière eux, Valko, leur vieux cheval borgne, tire la charrette, guidé par Timo ; les autres frères suivent le chargement, fusil à l’épaule et sac au dos, prêts à assister Valko dans les passages les plus ardus. Eero ferme le cortège, tenant dans ses bras l’imposant coq de Jukola dont les frères n’ont pu se séparer et qu’ils emportent pour sonner la diane dans les solitudes d’Impivaara. Sur le char, on voit un coffre, des trappes à loups et à renards, une marmite, et dans celle-ci deux écuelles en chêne, une louche, sept cuillères et d’autres ustensiles de l’art culinaire. La marmite supporte un sac grossier rempli de pois, et le vieux chat des frères se tortille en miaulant dans un petit panier fixé sur le sac. C’est ainsi que les frères quittaient le toit paternel, marchaient tristes et silencieux le long du chemin difficile et rocailleux. Le ciel était limpide, l’air calme, et le disque du soleil descendait déjà vers l’ouest. 05002
Bottom
05004
Top
JUHANI: Inimene on purjetaja elu tormisel merel. Nõnda meiegi nüüd purjetame välja oma armsaist sünnikodu nurkadest, purjetamc oma vaakerlaevaga läbi eksitavate metsade Impivaara järsu saare poole. Ah! JUHANI: L’homme est un navigateur sur la mer agitée de la vie. Nous aussi, nous naviguons loin de notre cher bercail, nous naviguons sur notre bateau à roues dans les forôts perfides vers l’île escarpée d’Impivaara. 05003
Bottom
05005
Top
TIMO: Ei puudu palju, et ma ei nuhiks pisaraid põsilt, ka mina konn. TIMO: Je ne suis pas loin de barbouiller de larmes mes joues, pauvre grenouille que je suis 1 05004
Bottom
05006
Top
JUHANI: Seda ma ei imesta, kui vaatan oma põue seisi-natsel mure silmapilgul. Kuid ei see aita siin maailmas, vaid olgu mehe süda ikka kõva nagu valge harakakivi. Teekäijaks on inimlaps siia sündinud, pole tal siin ühtki püsivat peatuspaika. JUHANI: Ça ne m’étonne pas, si je regarde dans mon propre cœur en cet instant douloureux. Mais que faire ! le cœur humain doit toujours être dur comme un caillou. L’enfant de l’homme est né voyageur sur cette terre, il n’a pas de place permanente ici-bas. 05005
Bottom
05007
Top
TIMO: Üürikese aja käib ta siin, kiigub ja kõigub, kuni viimaks vajub kokku ning kõngeb kui rott seina äärde. TIMO: Il se balade un moment ici-bas, il se balance et s’avance, jusqu’à ce qu’enfin il s’engourdisse et périsse comme un rat au pied d’un mur. 05006
Bottom
05008
Top
JUHANI: Õieti öeldud, targasti lausutud! JUHANI: Bien dit, bien parlé. 05007
Bottom
05009
Top
SIMEONI: Ja kui siis sellega kõik oleks; kuid siis alles! SIMEONI: Et si c’était tout, mais c’est alors seulement... 05008
Bottom
05010
Top
JUHANI: Tuleb meie naelte küsimus, tahad sa öelda. Tõsi. JUHANI: C’est alors que vient celte affaire de la mine qui nous a été confiée, voulais-tu dire. C’est vrai. 05009
Bottom
05011
Top
TIMO: Siis tuleb öelda ilma mingi pettuse ja kavaluseta: siin olen mina ja siin on, issand, nael, mis sa oled andnud. TIMO: C’est alors qu’il s’agira de dire sans tromperie ni réserve : Me voici, Seigneur, et voici ta mine. 05010
Bottom
05012
Top
SIMEONI: Inimene peaks ikka oma lõpu peale mõtlema; kuid ta on paadunud. SIMEONI: L’homme devrait toujours penser à sa fin, mais il s’est endurci. 05011
Bottom
05013
Top
JUHANI: Paadunud, paadunud, selle vastu ei saa vaielda. Kuid säärased me oleme, jumal paraku, kõik selle taeva all. Ometi katsugem siitpeale elada täies tões, nagu sünnis jumala-karüikele meestele, kui kord oleme võinud lõplikult siin aset võtta ja saanud enesele sooja rahumaja. Teeme, vennad, kõva liidu ja heidame kõrvale kõik patutembud, kõik viha, riiu ja vaenu siin härjapõlvikute õnnemaal. Eemale viha, vaen ja kõrkus! JUHANI: Endurci, hé oui, on ne peut le nier. Mais, mon Dieu, on est tous comme ça sous le ciel 1 Efforçons-nous pourtant de vivre à l’avenir comme il convient à de pieux chrétiens, dès que nous serons installés dans notre chaude et paisible demeure. Frère, concluons une solide alliance, et expulsons de notre nid tous les caprices coupables, la haine, la colère et la dispute. Chassons la haine, la colère et la dispute 1 05012
Bottom
05014
Top
EERO: Ja silmahimu. EERO: Et le luxe I 05013
Bottom
05015
Top
JUHANI: Jah! JUHANI: Oui I 05014
Bottom
05016
Top
EERO: Ja toredad, patused rõivad. EERO: Et les beaux habits vaniteux. 05015
Bottom
05017
Top
Juhani, jah! JUHANI: Oui ! 05016
Bottom
05018
Top
EERO: õõtsuvad kirikukaarikud ning kõik uhked kiriku-ehted. EERO: Et les calèches à ressorts pour aller à l’église et les beaux colifichets du dimanche. 05017
Bottom
05019
Top
JUHANI: Mis? Mis sa kõneled? JUHANI: Hein? Qu’est-ce que tu dis? 05018
Bottom
05020
Top
SIMEONI: Ta torkab jälle. SIMEONI: Il raille de nouveau. 05019
Bottom
05021
Top
JUHANI: Ma näen seda. Vaata et ma ei tõmba sul kuklast kinni, kui nimelt hooliksin rumala jutust, kuid ma poleks siis mees, ei, tõepoolest mitte. — Kuidas sa, kuradi klutt, hoiad seda kukke? Miks vaene loom röögib? JUHANI: Je m’en aperçois. Prends garde que je ne te prenne par la nuque ; c’est-à-dire, si je me souciais des bavardages d’un benêt ; mais alors je ne serais pas un homme, en vérité pas du tout. Maudit ourson du diable ! Comment tiens-tu ce coq ? Pourquoi hurle-t-elle uinsi, cette pauvre bête ? 05020
Bottom
05022
Top
EERO: Ma õiendasin ainult ta tiiba, see oli ripakil. EERO: J’ai seulement remis en place son aile qui tombait. 05021
Bottom
05023
Top
JUHANI: Kiili ma sind varsti õiendan. Vaata et ma sn kuklast kinni ei tõmba. Teadke, et see on ameti talituses kõige parem kukk terves kihelkonnas; ikka punktipealne ja usaldusväärne. Esimest korda laulab ta kell kaks, teist korda kell neli, mis on paras ülestõusu-aeg. Sellest kukest on meil siin laanes palju rõõmu. — Ja siis kass seal koorma harja!! Oh sind Matti-pojukest! Seal sa kõigud ja õõtsud ning vaatad koti-suust välja, näugudes üpris haledalt. «Oi vanamees suka sees!», pole sul enam palju päevi siin maailmas tatsutamiseks. Su silmad on läinud juba väga tuhmiks ja kähedalt kostab su näugu-niiise. Kuid vahest kosud veel, kui pääsed rammusate metshiirte kallale. Loodan seda. Kuid teist, Killi ja Küski, on mul meel ometi kõige haledam. Nagu meie ise, nii olete teiegi siginud, sündinud ja kasvanud Jukolas, kasvanud meie vendadena. Oi, kui palavalt vaatate mu silma! Nii, Killi, nii, mu Kiisk:-poju, nii! Ja liputate hända nõnda rõõmsalt! No ega teie tea, ct me nüüd oma kalli kodu maha jätsime. Oh teid õnnetuid! Ma pean nutma, pean. JUHANI: Je m’en vais te remettre en place toi-même. Gare à toi si je t’attrape par le cou. — Sachez que c’est le meilleur coq de tout le district dans l’exercice de ses fonctions ; toujours exact et sûr. La première fois, il chante à deux heures ; la seconde à quatre, et c’est le bon moment pour se lever. Ce coq nous réserve beaucoup de divertissement dans la solitude. — Et le chat, là-haut, au sommet du chargement ! Pauvre matou, comme tu l’agites et t’excites ! Tu reluques par le trou en miaulant A fendre le cœur. « Mon pauvre vieux, sans feu ni lieu ! » Tu n’as plus beaucoup de jours à trotter sur cette terre ; ton regard est déjà trop sombre et ta voix est rauque. Mais peut-être que tu reprendras de la vigueur quand tu pourras sauter à la nuque des grasses souris des bois. Oui, je l’espère. Et vous, Killi et Kiiski, c’est pour vous que j’ai le plus de peine. Comme nous, vous avez vu le jour, vécu et grandi à Jukola, grandi comme nos propres frères. Ah ! avec quelle ardeur vous fixez mes yeux ! Oui, Killi, oui, mon bon Kiiski, c’est bien ! Et vous remuez si gaîment la queue. Hélas, pauvres bêtes, vous ne savez pas que nous abandonnons à présent notre doux bercail. Je vais pleurer, il me faut pleurer. 05022
Bottom
05024
Top
TIMO: Vaata, kuidas sa ise enne nõu andsid. Hoia oma süda kõva, süda kõva. TIMO: Souviens-toi du conseil que tu viens de me donner. Rends ton cœur ferme et fort. 05023
Bottom
05025
Top
JUHANI: Ei või, ei või, kui tuleb kuldsest kodust lahkuda. JUHANI: Je ne peux pas, je ne peux pas, quand nous quittons notre chère maison natale. 05024
Bottom
05026
Top
TUOMAS: Rõhub ju see päev mehe meelt; kuid Impivaa-ras on meil peagi teine kodu ja vahest varsti niisama armas. TUOMAS: Oui, ce jour est bien pénible ; mais on aura bientôt à Impivaara un autre foyer qui nous sera peut-être vite tout aussi cher. 05025
Bottom
05027
Top
JUHANI: Mis sa ütlesid, mu vend? Ei maa peal ega taevas ole teist nii armast kohta kui see, kus me sündisime ja kasvasime ning mille murul pisukeste piimanokkadena püherdasime. JUHANI: Frère, que dis-tu là ? Ni sur la terre ni dans le ciel il n’y a de lieu aussi cher que celui où on est né, où on a poussé, où on s’est roulé sur le sol, marmots aux moustaches de lait. 05026
Bottom
05028
Top
AAPO: Tõsi, lahkumistund surub südant, sest kodupõõsas on jäneselegi armas. AAPO: Certes, l’heure de la séparation nous broie le cœur, car le lièvre aussi aime le buisson où il est né. 05027
Bottom
05029
Top
JUHANI: Kuis ütles kord emajänes, kui tundis enese jälle tiine olevat ja käskis väikesel pojal enese juurest ära minna, tulejate teelt kõrvale? JUHANI: Comment parla jadis la mère lièvre, quand elle remarqua qu’elle était de nouveau pleine et qu’elle ordonna à son petit de partir au loin pour faire place à ceux qui allaient venir ? 05028
Bottom
05030
Top
TIMO: «Mine juba minema, pojukene, väiksekene, ja pea ikka meeles, mis ma ütlen: kus puu, seal pael, kus lohk, seal lõks.» TIMO: « File en voyage, mon cher fils, et rappelle-toi toujours mes conseils : Où il y a un osier, il y a un danger ; où il y a un trou, il y a une trappe. » 05029
Bottom
05031
Top
JUHANI: Nii ütles ta pojale, ja siis läks poju puperdama eemale; puperdas ja töllerdas mööda põldu ning nõmme äärt, töllerdas, lõhkine huul avameelselt irvi. Nii läks ta kodunt, ja kurvalt paistis õhtu. JUHANI: C’est ainsi qu’elle parla, et son fils s’en alla en sautillant ; il flâna dans les friches, il gambada dans les prairies, il folâtra, la lèvre fendue par une grimace innocente. Voilà comment il quitta son gîte, et le soleil du soir brillait tristement. 05030
Bottom
05032
Top
EERO: See oli Jänese-Jussi. EERO: C’était Jean Lapin. 05031
Bottom
05033
Top
JUHANI: Las olla pealegi. Nii läks ta kodunt ja nii läheme meiegi. Jää hüvasti, kodu! Su läve, su pühkmehunnikut tahaksin nüüd suudelda. JUHANI: Soit, qu’importe ! C’est ainsi qu’il abandonna son gîte, et c’est ainsi que nous partons aussi. Adieu, maison natale ! Ton seuil, ton tas de fumier, je voudrais les embrasser à présent ! 05032
Bottom
05034
Top
AAPO: Nii, mu vend. Kuid katsume peletada selle meele-sünguse. Varsti on meil ees vali toimetus ja töö, varsti pauguvad palgid, kaiguvad kirved, ja üles taeva poole tõuseb tore maja Impivaara raiesmaal, keset põliseid metsi. Vaadake: juba rändame vägevas laanes, kuuskede kohinas. AAPO: Oui, frère. Mais essayons de chasser cette mélancolie. Nous aurons bientôt à accomplir un travail et une tâche ardue, bientôt les troncs craqueront, les haches retentiront, et une superbe maison se dressera vers le ciel sur la prairie d’Impivaara, au sein des forêts sauvages. Voyez, nous traversons déjà les grands bois, accompagnés par le murmure des sapins. 05033
Bottom
05035
Top
Nii vestsid nad omavahel, liikudes läbi sünge salu. Kuid aegamööda tõusis maapind ja nende tee vingerdas üles kõrgele metsasele maale, mida kutsuti Teerimäeks. Siit ja sealt paistis sammaldunud kaljumürakaid, väliselt hiiglaste hauakääbaste sarnaseid, mille ümber kumisesid madalad, tugevajuurikalised männid. Väga põrutas vankrit ja vana Valge turja kaljune tee, kus silm paiguti vaevalt võis eraldada endist ratta rada. Ule mäe läks tee, sest põhjatud rabasood laiusid kahel pool kõrval. Kuid ka vennad tegid kõik, mis võisid, et vana ühe silmaga vedaja koormat kergendada. Viimaks jõudsid nad mäeharjale, lasksid Valgel seal hetke puhata ja vaatasid maailma avarustele alla. Nende silmad nägid kaugeid külasid, niitusid, põlde, sinetavaid järvi ja läänes metsade rannal kiriku kõrget torni. Ent lõunas ühe kõrgustiku rinnakul kumas Jukola talu kui kaotatud õnnemaa; ja nukrad mõtted täitsid taas vennaste rinda. Kuid viimaks pöörasid nad silmad põhja poole, ja sealt paistis kõrge Impivaara, selle järsult langev sein, pimedad kuristikud ja habetunud, tormidest rebitud kuused, mis seisid mäe külgedel. Kuid mäe all nägid nad mõnusat kännulist lagendikku, oma tulevast elukohta, ja lagendiku all laant, mis pidi neile hoonete ehitamiseks sirgeid palke andma. Seda kõike nägid nad, nägid mändide vahelt sätendavat Ilvesjärve ja silmapiirile vajunud heledat päikest säramas mäe loodepoolsel tipul; ja lootuse kaunis lõke välgatas nende silmist ning kergendas uuesti nende rinda. C’est ainsi qu’ils s’entretenaient au cours de leur marche à travers la sombre forêt. Peu à peu, le terrain s’éleva et le chemin se mit à serpenter vers un haut plateau boisé, appelé Teerimäki. On apercevait ici et là des langues de rocher couvertes de mousse, semblables à des dalles funéraires de géants, autour desquelles bruissaient des pins bas et trapus. Le sol rocailleux secouait fortement le char et les épaules du cheval, et par endroits l’œil pouvait à peine distinguer les vieilles ornières. Le chemin longeait la crête, car des deux côtés de la colline s’étalaient des marais sans fond. Les frères faisaient tout leur possible pour alléger les peines de leur cheval borgne. Ils atteignirent enfin le sommet, laissant Valko souffler un moment, et contemplèrent les plaines du monde au-dessous d’eux. Leurs yeux apercevaient des villages lointains, des prairies, des champs, des lacs bleuissants et, à la lisière ouest des forêts, la haute tour de l’église. Au sud, la ferme de Jukola brillait au flanc d’un coteau comme un paradis perdu, et des pensées mélancoliques envahirent de nouveau le cœur des frères. Mais ils détournèrent enfin leurs regards vers le nord et les posèrent sur le haut Impivaara, sa pente brusquement inclinée, les cavernes sinistres et les pins barbus, déchiquetés par les tempêtes, qui hérissent les parois de la montagne. Au pied de celle-ci, ils discernèrent une prairie agréable, parsemée de souches, leur future résidence, et au-dessous, une forêt marécageuse qui leur fournirait des troncs élancés pour construire leur maison. Ils virent tout cela, ils virent entre les pins le lac clair d’Ilvesjârvi et le soleil éclatant qui dorait en se couchant la face nord-ouest du mont ; et l’espoir étincela alors dans leurs yeux comme un joyeux éclair et souleva leur poitrine. 05034
Bottom
05036
Top
Siis läksid nad jälle edasi ja ikka tulisema hooga hakkasid nad tõttama uue kodu poole. Mägi alanes ja nad jõudsid nõmmele mändide sammastikku, kus kanarbik, palukavarred ja närtsinud heinakõrred vaheldumisi katsid kumisevat maad. Tuli liivane, roogitud tee, mis viis Viertola mõisast kirikusse; nad astusid iile selle, jälgides oma metsateed, mis läks mööda nõmme selga. Ils se remirent en route et, pressant le pas, se hâtèrent vers leur nouvelle demeure. La colline s’abaissait et ils avançaient sous la colonnade des grands pins où la bruyère, les airelles et les herbes sèches cachaient alternativement le sol résonnant. Ils débouchèrent sur une route sablonneuse, bien entretenue, qui conduisait de la ferme de Viertola à l’église ; ils la coupèrent, continuant leur chemin qui suivait le dos de la colline. 05035
Bottom
05037
Top
AAPO: Siin on nõmm, kus ennemuiste oli usside kohtusaal, nagu räägib vanarahvas. Kohtunikuna istus siin nende kuningas, too vägev valge uss, keda harva nähakse, peas kole kallis kroon. Kuid kord röövis temalt selle krooni julge ratsanik, nagu vestab muinasjutt. AAPO: Tässä on nummi, jossa, niinkuin vanhat ihmiset juttelee, ennen muinoin oli kärmeitten keräjäsali. Tuomarina siinä istui heidän kuninkaansa, tuo ankaran harvoin näkyvä valkea kärme, päässä verrattoman kallis kruunu. Mutta ryöväsipä tämän kruunun heiltä eräs rohkea ratsastaja, niinkuin tarina kertoilee. 05036
Bottom
05038
Top
Ja järgmise muisteloo jutustas neile Aapo, kui nad mööda nõmme harja lageda Sompio soo poole astusid. Tuli üks ratsanik ja nägi nõmmel usside kuningat, kellel oli peas sätendav kroon. Ta ratsutas tema juurde, tõmbas mõõga otsaga krooni kuninga peast, kannustas hobust ja kihutas oma varandusega tuule tiivul ning pilve piiril. Kuid polnud ka ussid pikaldased, vaid kohe häbemata röövlit vihaselt taga ajama. Kihinal kihutasid nad kannul, kehad rõngas, ja tuhat ratast veeres siis ratsaniku taga, nagu veerevad poiste visatud kettad maanteel. Peagi jõudsid nad ratsanikule järele, parvlesid juba tihedalt hobuse jalus, viskusid selle laudjani üles, ja suures hädaohus oli mees. Ja hädaga viskas ta neile oma küba-ragi söödaks alla, mille nad silmapilk puruks rebisid ning vihavimmas nahka panid. Aga meest ei aidanud kaua see abinõu, peagi veerlevad ussid jälle tema taga ja liiv tuiskab kõrgele teelt. Ja ikka ägedamalt kannustas mees oma lõõtsutavat hobust; ojana voolas veri toreda täku haavatud külgedelt ning suust purskas kohisev vaht. Ratsanik põgenes metsa, kuid mets ei takistanud tema vaenlaste jooksu. Tuli vastu jõgi, ja kohinal kihutas mees selle pööristesse ning nobedalt viis hobune ta jõest üle. Tuli jõgi ussidelegi vastu, ja paljude koskede kohina] viskusid nad lainete sülle, ujusid maruhool jõest üle, ning kõrgele tõusis valge vaht. Mees ratsutas ikka edasi, ja ikka järgnes talle siugude metsik salk. Nägi ta eespool ägedasti leegitsevat kütismaad, ja tule poole kannustas ta nüüd hobust, ning mässides enese jõe voogudes Iäbikastunud mantlisse, kihutas ta leekide sülle; kuid ussid ei viivitanud silmapilkugi talle järgnemast. Nõnda kihutab taeva ratsutav kangelane üle kuld-pilvede. Kord lõi ta veel kannused täku kubemesse ja kord veel kargas see edasi, siis langes tümav täkk maha, unustades igaveseks elu tulise mängu. Kuid vaba taeva all seisis mees, pääsenud tulest ja hirmsatest vaenlastest; tuli oli ju põletanud usside lugematu karja. Seisis seal kangelane rõõmutseva pilguga, käes imeväärne varandus. Ja kertoi heille Aapo seuraavan tarinan, heidän kulkeissansa pitkin nummen harjua alas kohden autiota Sompiosuota. Tuli eräs ratsastaja ja näki nummella kärmeitten kuninkaan, jolla oli kimmeltävä kruunu päässä. Hän ratsasti häntä kohden, noukkasi miekkansa kärjellä kruunun kuninkaan päästä, kannusti hevostansa ja kirmasi kalleuksinensa pois kuin tuulissa ja pilvissä. Mutta eivät olleet kärmeetkään myöhäisiä, vaan läksivät kohta kiukkuisesti vainoomaan julkeata ryöväriä. He kiitivät suhinalla päin, kierrettyinä rengoiksi, ja tuhannen kurraa pyöri silloin ratsastajan jäljissä kuin kiekko maantiellä poikien heittämänä pyörii. Pian saavuttivat he ratsastajan, parveilivat jo tiuhasti hevosen jaloissa, loiskeilivat sen lautasille ylös, ja suuri oli miehen vaara. Ja hädissään viskasi hän heille hattunsakin syötiksi alas, jonka he paikalla repivät kappaleiksi ja söivät vihansa vimmassa. Mutta miestä ei auttanut kauan tämä keino, pianpa kärmeet kiiriskelee hänen jäljissänsä taas ja santa kiertoilee korkealle tieltä. Ja yhä kiivaammin kannusti uros huohoittavaa hevostansa; virtana juoksi veri uhkean orhin rikkiviilletyistä kyljistä, ja suusta roiskahteli sohiseva vahto. Ratsastaja pakeni metsään, mutta metsä ei estänyt hänen vihollistensa juoksua. Tuli virta vastaan, ja kohahtaen ratsasti hän sen kierroksiin ja veipä orhi hänen nopeasti sen ylitse. Tuli virta kärmeillekin vastaan, ja monen kosken pauhinalla he syöksivät itsensä lainetten kohtuun, uivat myrskyn vauhdilla sen ylitse: ja korkealle nousi valkea kuohu. Mies ratsasti yhä eteenpäin, ja yhä vainosi häntä kärmetten villitty joukko. Näki hän matkan päässä hurjasti palavan kasken, ja kohden tulta hän nyt kannusti hevosensa, ja, kietoen itsensä virran kylvyssä läpikastettuun kauhtanaansa, rynkäsi hän liekkien helmaan, vaan kärmeet eivät vilaustakaan viipyneet häntä seuraamasta. Niinpä taivaan ratsastava sankari kultapilvien halki kiitää. Kerran vielä iski hän kannukset orhinsa kupeisin ja kerran vielä hän kirmasi eteenpäin, sitten kaatui pyrskivä orhi, unohtaen ainiaaksi elon kuuman leikin. Mutta vapaassa ilmassa seisoi mies, pelastettuna tulesta ja hirmuisista vihamiehistänsä; tulihan oli polttanut kärmeitten lukemattoman lauman. Siinä sankari seisoi riemuitsevalla katsannolla, kädessä ihmeellinen kalleus. 05037
Bottom
05040
Top
AAPO: See oli muistelugu valge ussi kroonist siin Teeri-mäe nõmmel. AAPO: Se oli tarina valkean kärmeen kruunusta Teerimäen nummella tässä. 05038
Bottom
05041
Top
JUHANI: Tore lugu ja veel toredam mees, fees ussi peast krooni tõmbas ning selle viimaks enesele võitis. Vahva mees. JUHANI: Uhkea tarina ja vielä uhkeampi mies, joka tempasi kruunun kärmeen päästä ja kilvoitti sen viimein omaksensa. Potra mies! 05039
Bottom
05042
Top
TIMO: Harva võib inimene seda assi näha, koid see, kes teda näeb, saab ääretult targaks, nagu iidevad vanad inimesed. TIMO: Harvapas mies täällä näkee tämän kärmeen, mutta se, joka hänen näkee, tulee verrattoman viisaaksi, niinkuin vanhat ihmiset sanoo. 05040
Bottom
05043
Top
JUHANI: Öeldakse ka: kes kevadel enne käo kukkumist selle ussikohtuniku kinni saab, selle keedab ja ära sööb, see mõistab ronga kõnet, millest saab teada, mis temaga tulevikus sünnib. JUHANI: Sanotaanpa myöskin: joka keväällä ennen käen kukkumista tämän tuomarikärmeen käsittää, sen keittää ja syö, hän ymmärtää korpin puheen, josta hän saa tiedon mitä hänelle siitälähin on tapahtuva. 05041
Bottom
05044
Top
EERO: öeldakse veel niigi: kes seda kõike kevadel peale käo kukkumist teeb, see mõistab ronga kõnet, millest saab teada, mis temaga enne seda on sündinud. EERO: Sanotaanpa vielä niinkin: joka keväällä jälkeen käen kukkumisen tekee kaiken tämän, se mies ymmärtää korpin puheen, josta hän saa tiedon mitä hänelle sitä-ennen on tapahtunut. 05042
Bottom
05045
Top
JUHANI: Oi, vennas, kui rumalasti sa nüüd rääkisid! Kas ei tea seda igaüks, ilma et oleks kübetki ussiliha söönud? Vaat nüüd alles Eero näitas, mis mees ta mõistuse poolest õieti on, nimest rumal oinas. «Ta saab teada, mis temaga enne seda on sündinud.» Kas sihuke mõte on pärit mehe peast? Oh sa vaene poiss! JUHANI: Voi, veikkoseni, kuinka tyhmästi nyt haastelit! Eikö tiedä sitä joka mies syömättä murenaakaan kärmeen lihaa? Kas nytpä Eero vasta näytti minä miehenä hän järkensä puolesta oikeammiten käy, tyhmänä pässinä. »Hän saa tiedon mitä hänelle sitä-ennen on tapahtunut». Onko tämä aatos kotoisin miehen päästä? Voi sinua poika-parkaa! 05043
Bottom
05046
Top
AAPO: Ära midagi, Juho. Emba-kumba, kas kõneles ta rumalusest või viskas jälle vempusid ja konksusid; nii või teisiti, kuid mõlemal juhul heitis ta meie ette tähelepandava mõtte. Katsume uurida tema udust, ja ma usun, et sellest midagi tarka võime välja õngitseda. Teada, mis on sündinud, see on mõnest seisukohast vaadates suur tarkus. Kui teraselt kaalud, mihuke möödaläinud päevade külv kasulikku, misuke kahjulikku vilja on kandnud, ja selle järgi oma elu, töö ning tegevuse sead, siis oled tark mees. Kui meiegi silmad oleksid varem lahti läinud, siis, arvan ma, ei lohistaks me siin mitte kolijatena. AAPO: Äläs mitään, Juho. Hän joko haasteli tyhmyydestä tai konstaili ja koukisteli hän taas; kuinka hyväänsä, mutta kummassakin kohdassa viskasi hän eteemme merkittävän aatoksen. Koettakaamme tarkastella hänen lausettansa, ja luulenpa taitavamme onkia siitä jotakin viisautta. Tietää mitä on tapahtunut, sehän on, eräältä kannalta katsoen, viisaus suuri. Jos visusti harkitset mikä kylvö menneistä päivistä saattoi hyödyllisiä, mikä vahingollisia hedelmiä, ja sen mukaan asetat elämäsi, työs ja toimes, niin oletpa viisas mies. Jospa meidänkin silmämme ennemmin olisivat auenneet, niin luulenpa ettemme näin nyt kahnusteliskaan siirtolaisina tässä. 05044
Bottom
05047
Top
JUHANI: Nagu hundipojad lageda taeva all. Kuid mis tehtud, see tehtud. JUHANI: Tässä kuin sudenpoikaset ilmi-taivaan alla. Mutta tehty on tehty. 05045
Bottom
05048
Top
TUOMAS: Mis Jukolas kaotasime, selle võidame Impivaara raiesmaal tagasi. — Siia, kogu vennaparv, ja löögu igaüks käed koorma külge, et aidata Valget, seni kui sõit läheb mööda sood. Siia kõik! Vankriratas vajub ju vaksa võrra mudasesse maasse. TUOMAS: Mitä Jukolassa kadotimme, sen kieppaamme takaisin Impivaaran aholla.--Tänne koko velisarja, ja iskeköön kyntensä kuormaan joka mies, auttaen Valkoamme niinkauan kuin suota kestää. Tänne kaikki! Vaipuuhan vankkurien pyörä vaaksan syvältä mutaiseen maahan. 05046
Bottom
05049
Top
Nõnda omavahe! vestes olid nad nõmmelt alla läinud, astunud üle Seunala Matti lageda välja, siis läbi tiheda kuusiku ja seisid nüüd Sompio soo rannal. Sünge näis see soo, mille pinnal vaheldusid mudased, rabased laukad, sammalmättad, kuremarjakohad, ja seal ning teal seisis madal, kuivav kask, karvalt õhtutuules pead kummardades. Kuid keskelt oli soo kitsam ja seal ka maa kõvem ning kindlam. Seal seisis madalaid mände samtnaliilikondades ja mättad tumerohelist, imalalt lõhnavaid joovikapõõsaid. Ja üle selle maa jooksis vaevaline tee soo teisele rannale, kus algas jällegi pime laas. Seda teed mööda rändasid nüüd vennaksed üle soo. Mõni neist sikutas aisast Valge kõrval, mõni jälle lükkas vankrit. Lõpuks, kuigi suure vaevaga, jõudsid nad soo randa ja rändasid jälle kuival maal mööda laane juurikarohket teed, mis jätkas umbes viissada sammu. Kuid viimaks valgenes nende ees kännulise raiesmaa lagedus ning nad seisid oma sihtkohal, koopalise mäe jalal. Tout en conversant, ils étaient descendus de la colline, avaient traversé la vaste prairie de Matti de Seunala, puis un épais fourré de jeunes sapins, et se trouvaient au bord du marais de Sompio. Ce marécage avait un aspect sinistre ; sur sa surface alternaient des mares fangeuses, des îlots moussus où mûrissent les canneberges ; ici et là, un bouleau bas et chétif inclinait tristement la tête sous le vent du soir. A son centre, le marais se rétrécissait, et le sol y était aussi plus dur et plus solide. I,à poussaient des pins nains vêtus de mousse, et sur les îlots il y avait des buissons de romarin vert foncé, fortement odorants. Sur cette mince bande de terre, un chemin pénible conduisait à l’autre rive où recommençaient les bois sombres. — Les frères suivent à présent cette voie à travers le marais. Les uns tirent aux limons à côté de Valko, les autres poussent la charrette par derrière. Finalement, après bien des efforts, ils atteignent le bord du marécage et s’avancent de nouveau sur terre ferme à travers bois, par un sentier coupé de racines et qui n’a guère que cinq cents pas. Et alors la prairie parsemée de souches brille devant eux, ils sont parvenus à la place choisie, au pied du mont caverneux. 05047
Bottom
05050
Top
Siin oli muiste vennaste vanaisa, tugev töömees, harinud sõõrumaid ja põletanud vägevaid miiiihaudu. Palju sõõrumetsi oli ta mäe ümber maha võtnud ja põletanud, karuäkkega äestanud mõndagi musta, täiskülvatud maatükki, ja viimaks kogunud rehte viljarikkad kõrred. Ahervare välja ääres näitas seal veelgi kohta, kus oli seisnud ta metsarehi, kust ta valmi vilja kohe koju toimetas, õled ning kõlkad talitee ajaks jättes. Kuid rchevarest tükk maad eemal, seal välja ja metsa piiril, paistis miilihaua põhi, pärata suur, kus ta oli põletanud kö'isevaíd süsi oma kütismaa palkidest. Nõnda oli siin endine jukola tüse peremees töötanud ja teotsenud mõnegi põletava päikese all, pühkides laubalt mõnegi higipisara. Aga öösel lamas ta oma lurhakatusega onnis, valvates miilihauda; ja sama onni olid nüüd vennaksed valinud enesele ajutiseks eluasemeks. C’est là que jadis leur grand-père, célèbre défricheur, avait écobué des bois et calciné d’imposantes charbonnières. Il avait déboisé et essarté bien des terrains autour de la montagne, travaillé à la herse la terre noire, fait les semailles et recueilli enfin dans sa grange de lourdes gerbes de froment. Un monceau de décombres à la limite de la prairie indiquait encore l’emplacement du battoir, d’où il emportait tout de suite chez lui les sacs de blé, laissant la paille et la balle pour les charrois d’hiver sur la neige. Non loin de là, à l’orée de la forêt, on apercevait le trou noir d’une énorme fosse où il avait transformé en charbon pétillant les troncs abattus. L’ancien et vigoureux maître de Jukola avait ainsi travaillé et trimé dans ce lieu pendant bien des chaudes journées, essuyant souvent les perles de sueur sur son front. La nuit, il se reposait dans un abri au toit de gazon pour surveiller sa charbonnière ; c’est précisément dans cette hutte que les frères allaient provisoirement élire domicile. 05048
Bottom
05051
Top
Avar on kännuline raiesmaa, kuid selle äärtest kaugemale ei näe ometi su silm; sest idas, lõunas ja läänes sulevad metsad »u vaateala ning põhjas kõrge mägi. Kui aga selle mäe harvade kuuskedega kroonitud harjale astud, siis kannab su silm kaugeie kõigisse taevakaartesse. Lõuna pool näed kõigepealt otse oma jalgade all toda eespool mainitud tasaselt lauget raies-maad, kaugemal sünget laant, selle taga jälle Sompio sood, ning seal taevarannal kerkib hämuselt sinerdav Teerimägi. Põhja pool alaneb aeglaselt Impivaara, ja ta lüngi kamaral, mida enne ka kiitispõlluks on tarvitatud, seisab noor ning tihe kaasik, mille rohuta teedel hüplevad tedred ja vilistavad nukralt põldpüüd. Idast paistab tasane nõmm oma männikuga, läänest kühmuline sammalkaljune maa, siin-seal sammaldunud harjal madal, kuid tüse ning tihe mänd. Mändide taga sätendab seal hele ja kalarikas Ilvesjärv, umbes tuhat sammu raies-maast eemal. Kuid vaevalt näed midagi muud, kui kaugele ka kaeksid. Salude tõmmu meri ähmatab su ümber igal pool. Näed siiski veel kirdes hämust sinerdust Viertola mõisast ja seal kaugel loodetaeva rannal kiriku halli torni. Säärane oli koht ja selle ümbrus, mille jukolased olid oma elupaigaks valinud. La prairie parsemée de souches est spacieuse, mais l’œil ne peut voir au delà : à l’est, à l’ouest et au sud, des forêts la cernent, et au nord, une haute montagne. Mais si vous gagnez le sommet couronné de rares sapins, votre vue pourra se porter au loin dans toutes les directions. Vers le sud, vous verrez d’abord à vos pieds la prairie doucement inclinée, puis des bois noirs et plus au fond le marais de Sompio ; là-bas à l’horizon se dresse la colline bleu pâle de Teerimäki. Au nord, la montagne s’abaisse lentement et sa pente, qui jadis fut aussi essartée et cultivée, est couverte par un bois de bouleaux jeune et épais, où sautillent les coqs de bruyère et où les géli-nottes sifflent d’une voix plaintive sur les sentiers sans herbe. A l’est s’étend une vaste et plate forêt de pins, et à l’ouest un terrain raboteux, avec des rochers moussus et ici et là, sur une éminence tapissée de lichens, un pin bas, mais large et touffu. Derrière les arbres luit le lac d'Ilvesjärvi, clair et poissonneux, à quelque mille pas dis la prairie. Aussi loin que porte la vue, vous n’apercevez guère que des forêts dont la mer sombre déferle iln toute part vers vous. On peut à la vérité discerner au nord-ouest le contour imprécis de la ferme de Viertola, et liicn loin, au nord-ouest, au bord du ciel, la tour grise de l'église. Tel est l’aspect de la contrée où ont décidé de transporter leurs pénates. 05049
Bottom
05052
Top
Ent süsionni lähedale olid vennaksed sel õhtul laagri üles löönud, päästnud aisadest väsinud Valge, kell kaelas, karjamaale, ja teinud kändudest ning teivastest rõõmsa tule murule. Seal küpsetas Simeoni silke, naereid ja loomaliha ühiseks õhtu-söömaks, teised askeldasid vankri ümber, lammutades koormat ning kandes asju ja riistu oma kohale. Aga kui see oli tehtud ja roog valmis, istusid nad õhtusele murule sööma; ning päike oli vajunud mäe taha. Ce premier soir, ils se sont installés près de la hutte île charbonnier ; ils ont dételé Valko fourbu, l’ont lâché, line cloche au cou, pour qu’il pâture, et ont allumé sur la prairie un joyeux feu de bois mort et de branches. Simeoni fait frire du poisson salé, des raves et de la viande de bœuf pour le souper commun, et les autres s’activent autour du char, déchargeant chaque objet et chaque ustensile et les mettant à leur place. Quand tout est terminé et que le repas est prêt, ils s’asseyent dans l’herbe pour manger à la lueur du soir ; et le soleil a déjà disparu derrière la montagne. 05050
Bottom
05053
Top
SIMEONI: See on siis meie esimene söömaaeg siin uues kodus; ja toogu ta õnne ning jumala rahu kõigile meie teistelegi söömaaegadele siin. SIMEONI: Voici notre premier repas dans cette nouvelle place ; puisse-t-il nous apporter le bonheur et la paix de Dieu pour tous nos autres repas ! 05051
Bottom
05054
Top
JUHANI: õnn, priske õnn olgu siin meie ainus kaaslane igas töös ja toimetuses, kuhu ainult meie jõud küünib. JUHANI: Que le bonheur, un plantureux bonheur, soit notre seul compagnon dans toutes nos entreprises et dans les travaux que nos mains exécuteront ! 05052
Bottom
05055
Top
AAPO: Ma tahaksin väljendada ühe tähtsa mõtte. AAPO: Je voudrais exprimer une idée importante. 05053
Bottom
05056
Top
JUHANI: No puhu ta siis oma südamesopist välja. JUHANI: Eh bien, ouvre-lui l’enclos de ton cœur. 05054
Bottom
05057
Top
AAPO: Ilma peata keha ei kõlba, ütlen mina. AAPO: Un corps sans tête, ça ne vaut rien, c’est mon opinion. 05055
Bottom
05058
Top
JUHANI: Vaid peksleb vastu seina nagu peata kana. JUHANI: Il se cogne contre les murs comme une poule décapitée. 05056
Bottom
05059
Top
TIMO: Kas või ka mitte ilma peata, kuid kui ta ainult pööraseks läheb, siis rabeleb vaat nii, sinna ja tänna, sinna ja tänna. Nii teevad ju Männiku-moori kanad tihti, ja siis ütleb eit, et nõianooled lendlevad õhus. TIMO: Et même avec sa tête ; dès qu’une poule a le diable au corps, elle se met à voleter de ci de là, comme ça, regarde. Ça arrivait souvent aux poules de la Vieille de Männistö, et alors elle disait que des flèches enchantées volaient dans l’air. 05057
Bottom
05060
Top
JUHANI: Kuid pajata oma suu puhtaks, veli AAPO: JUHANI: Mais vide donc ton sac, Aapo. 05058
Bottom
05061
Top
AAPO: Sihuke on mõte minu peas: kui tahame siin midagi ja korralikult korda saata, siis olgu ikka üks meist esimeheks, nõupidamiste juhatajaks, vaidlusasjade otsustajaks. Lühidalt, üks peab olema, kelle hääl käib korra asjus ü!e kõige. AAPO: Voici le projet que j’ai conçu: Si nous voulons faire quelque chose d’honorable ici, il faut qu’un de nous soit toujours le chef, le président de nos délibérations, l’arbitre de nos disputes. Bref, il faut quelqu’un dont la voix domine, pour assurer l’ordre. 05059
Bottom
05062
Top
JUHANI: Mina olen siin kõige vanem. JUHANI: C’est moi qui suis l’aîné. 05060
Bottom
05063
Top
AAPO: Sina oled Jukola vennaste hulgas esimene ja sinul olgu ka see õigus. AAPO: Tu es le premier né des frères de Jukola, et ses droits t’appartiennent aussi. 05061
Bottom
05064
Top
JUHANI: Olen esimene mees rivis, ja ma tahan teilt ka sõnakuulmist nõuda. Kui aga teie ainult kuulaksite. JUHANI: Je suis le chef de file, et je saurai bien exiger de vous la soumission. Si seulement vous vouliez obéir I 05062
Bottom
05065
Top
AAPO: See on õigus ja kohus. Kuid üldistes küsimustes võetagu ometi igaühe sõna kuulda. AAPO: C’est juste et naturel. Mais dans les affaires communes, on devra pourtant toujours prendre l’avis de chacun. 05063
Bottom
05066
Top
JUHANI: Eriti sinu nõu järgi tahan ikka ja heameelega oma kõrva pöörata. Kuid mina olen esimene. JUHANI: Je prêterai toujours volontiers l’oreille aux conseils, aux liens surtout. Mais je suis le premier. 05064
Bottom
05067
Top
AAPO: Tõsi! Kuid mis karistus määratakse sellele, kes kangekaelsust, parandamatut vastupanu avaldab? AAPO: Certes. Mais quel châtiment infliger à celui qui se montrera indiscipliné et qui persistera à faire la mauvaise tête ? 05065
Bottom
05068
Top
JUHANI: Tolle pistan sinna mäekoopasse ja kannan virna kiimneleisikalisi kive kaitsevalliks koopa suhu; seal istuga ta päev või paar, ikka sedamööda, kuis asjad ning asjaolud nõuavad. Jaa-jaa, seal imegu ta käppa, mõeldes järele, mis ta rahule tarvis läheb. JUHANI: Je le fourrerai dans une caverne de la montagne et entasserai des pierres de deux quintaux pour boucher l’entrée. Il y restera un jour ou deux, selon les faits et les circonstances. Oui, oui, il s’y rongera les poings en réfléchissant aux choses qui lui vaudront la paix. 05066
Bottom
05069
Top
LAURI: Mina ei ole selle otsusega päri. LAURI: Moi, je n’approuve pas cette proposition. 05067
Bottom
05070
Top
TUOMAS: Ka mina mitte. TUOMAS: Moi non plus. 05068
Bottom
05071
Top
TIMO: Kas olen ma triibuliste põskedega mäger, kelle eluasemeks on läpane kaljukoobas? Eemale sellega. TIMO: Suis-je donc un blaireau aux bajoues rayées dont la bauge est une grotte moisie ? Pas de ça ! 05069
Bottom
05072
Top
JUHANI: Te hakkate mässama. JUHANI: Vous commencez déjà à vous révolter ? 05070
Bottom
05073
Top
TUOMAS: See karistusparakrahv ei lähe, ei lähe. TUOMAS: Ce système de punition ne va pas, mais pas du tout. 05071
Bottom
05074
Top
TIMO: «Ei lähe läbi,» ütleb rahvasuu. Mina pole mäger ega mõtsik. TIMO: « Ça ne va pas, ça ne va pas », dit la chanson. Je ne suis ni un blaireau, ni un taisson. 05072
Bottom
05075
Top
JUHANI: Seepärast pea end alati hästi ja korralikult üleval, et hoiduda mu viha kohutava karistuse eest. JUHANI: Eh bien, tu n’auras qu'à te conduire sagement et convenablement pour éviter l’horrible châtiment de ma colère. 05073
Bottom
05076
Top
TIMO: Kuid mina pole mäger ega susi. Heh-hei! Ei ole ka karu ega mingi rott! Häbene pisut. «Hoia endale, ütles Jaakko Amandale.» Heh-heh! TIMO: Mais je ne suis ni un blaireau, ni un loup, héhé ! Pas même un ours et encore moins un rat. Tu devrais avoir honte. « Ça fait honte à la vergogne, dit le pasteur à l’ivrogne. » Héhé ! 05074
Bottom
05077
Top
AAPO: Kas mullegi sõnaõigust antakse? AAPO: M’est-il permis de prendre la parole? 05075
Bottom
05078
Top
JUHANI: Heameelega. Mis tahad sa öelda? JUHANI: Volontiers. Qu’as-tu à dire ? 05076
Bottom
05079
Top
AAPO: Et minagi pole tolle karistusparakrahvi poolt, mida tahad meie jaoks tarvitusele võtta, vaid leian ta olevat ven-dade vahel liiga karmi, metsiku. AAPO: Etten kiltaa minäkään tuota rangaistus-parakraaffia, jonka tahtoisit käytettäväksi välillemme asettaa, vaan katsonpa sen veljesten keskenä liian törkeäksi, pedolliseksi. 05077
Bottom
05080
Top
JUHANI: Või ei ole poolt? Ei ole poolt? Või tõepoolest ci ole poolt? ütle siis targem parakrahv, kui mina kunagi ei mõista, mis on õige, mis võlts. JUHANI: Vai et kiltaa? Etkö kiltaa? Etkö totisesti kiltaa? Sanoppas sitten viisaampi parakraaffi, koska minä en milloinkaan käsitä mikä on oikein, mikä väärin. 05078
Bottom
05081
Top
AAPO: Seda ma ei öelnud. AAPO: Sitä en sano. 05079
Bottom
05082
Top
JUHANI: Ütle siis see uus, see sünnis parakrahv, sina Jukola prohvet. JUHANI: Sanoppas se uusi, kiilattava parakraaffi, sinä Jukolan tietäjä. 05080
Bottom
05083
Top
AAPO: Olen kaugel prohveti aust. Kuid see... AAPO: Kaukana tietäjän arvosta. Mutta tämä... 05081
Bottom
05084
Top
JUHANI: Parakrahv, parakrahv! JUHANI: Parakraaffi, parakraaffi! 05082
Bottom
05085
Top
AAPO: See on ju... AAPO: Tämähän on... 05083
Bottom
05086
Top
JUHANI: Parakrahv, parakrahv! Ütle see tark para-liruhv! JUHANI: Parakraaffi, parakraaffi! Sanoppas se viisas parakraaffi! 05084
Bottom
05087
Top
AAPO: Kas sa hull oled? Sa kisad, nagu istuksid tulistes pükstes. Mis sa karjud ja keerutad pead nagu öökull? AAPO: Oletko hullu? Huutelethan tuossa kuin istuisit tulisissa housuissa. Miksi kirkut ja keikuttelet päätäs kuin tarhapöllö? 05085
Bottom
05088
Top
JUHANI: Parakrahv! hüüan mina vägevalt. See tuliuus ja viina, tark parakrahv! Ütle see, ja ma kuulan hääletult kui särg lutuna krookumist. JUHANI: Parakraaffi! huudan minä huikeasti. Se ihka uusi ja vanha, viisas parakraaffi! Sanoppas se, ja minä kuultelen äänetönnä kuin särki sammakon motkotusta. 05086
Bottom
05089
Top
AAPO: Seesugune on minu arvamine asja kohta: See, kes nõuandmistest ja hoiatustest ei hooli, vaid ikka meelevallatust üles näitab, meie vahele riiuseemet kiilvates, see tõugatakse välja meie liidust, aetakse kaugele ära. AAPO: Que je n’approuve pas non plus le châtiment que tu voudrais instituer parmi nous, mais que je l’estime trop brutal et trop bestial entre frères. Voici mon projet : celui qui fera fi des conseils et des remontrances et se montrera moqueur et frondeur, semant parmi nous des germes de discorde, sera exclu de notre alliance et chassé loin d’ici. 05087
Bottom
05090
Top
TUOMAS: See olgu seadus. TUOMAS: J’approuve. 05088
Bottom
05091
Top
LAURI: Sellega olen päri. LAURI: Je suis d’accord. 05089
Bottom
05092
Top
TIMO: Mina niisama. TIMO: Moi aussi. 05090
Bottom
05093
Top
SIMEONI: Sellega lepime kõik üheskoos. SIMEONI: On est sûrement tous d’accord. 05091
Bottom
05094
Top
JUHANI: Hm! Olgu siis otsustatud. Ja pidage meeles: kellel siitpeale tuju tuleb tagant üles lüüa, sellel on hundipass pihus, vops tagumikus ning lasku jalga. — Misukese töö kallale asume homme, teie murjanid? Küll ma teid veel õpetan. JUHANI: Hum ! c’est donc décidé. Mais souve-nez-vous en bien : celui qui fera des embêtements, on lui mettra dans la main le passeport du lièvre, un coup de pied quelque part et il pourra décamper. — Eh bien, mes nègres ! quel travail allons-nous entamer demain ? Je saurai bien vous instruire. 05092
Bottom
05095
Top
AAPO: Pisut sapine; kuid see ei tarvitse veel segada meie rahulikku ja helget meeleolu sel õhtutunnil. AAPO: Hieman harmin vallassa; mutta eihän tuo nyt samenna meidän tyynettä ja kirkasta mieltämme tänä iltahetkenä. 05093
Bottom
05096
Top
JUHANI: Mis tööle hakkame, kui päev koidab? JUHANI: Mihin raatamiseen rupeemme koska päivä koittaa? 05094
Bottom
05097
Top
AAPO: Muidugi on meil siin maja ehitamine esimeseks tööks. AAPO: C’est naturellement la construction de notre maison qui vient en premier lieu. 05095
Bottom
05098
Top
JUHANI: Nii ongi. Homme vara lähevad neli meest, kirved pihus, maja raiuma, ja need neli meest on: mina ise, Tuo-mas, Simeoni ning AAPO: Teised tahuvad palke ja veeretavad meile üles. Ja kui maja ning väike aidakong on valmis, siis poisid kohe moona muretsema, jahi- ja kalastusteele. Pidage seda meeles! JUHANI: Certainement. Demain de bonne heure, quatre hommes, la hache au poing, se mettront chacun à un angle de la bâtisse ; ces quatre seront : moi, Tuomas, Simeoni, Aapo. Les autres nous équarriront les troncs et les rouleront ici. Et dès que notre cabane et un petit grenier à vivres seront terminés, alors départ pour la chasse et pour la pêche afin de rassembler des provisions. Souvenez-vous en ! 05096
Bottom
05099
Top
Nii lõpetasid nad viimaks õhtusööma ja läksid süsionni puhkusele. Tuli öö, pilvine, kuid vaikne lehekuu öö. Laanes huikas öökull käheda häälega, Ilvesjärvel parisesid pardid ja aeg-ajalt kuuldus kaugelt karu mõmin. Muidu valitses looduses rahu ja sügav vaikus. Kuid õrnatiivane Uncneitsi ei tahtnud vennakseid süsionnis tervitama tulla. Hääletult, kuid ühelt küljelt teisele pööreldes mõtisklesid nad selle maailma asjade ning meie elu muutlikkuse üle. Ils finirent alors leur repas et allèrent s’étendre dans la hutte. La nuit vint, nuageuse, une calme nuit de mai. Dans la forêt, la chouette criait de sa voix enrouée ; les canards caquetaient sur le lac d’Ilvesjârvi, et de temps en temps retentissait au loin le sifflement perçant de l’ours ; seuls ces bruits rompaient la paix et le profond silence qui régnaient sur la nature. Mais dans la hutte, le sommeil aux ailes fines ne voulait pas visiter les frères. Silencieux, se retournant tantôt d’un côté tantôt de l’autre, ils ruminaient sur le cours du monde et sur les vicissitudes de la vie. 05097
Bottom
05100
Top
AAPO: Ma arvan, kellegi silmad pole veel kinni. AAPO: Je crois que personne n’a encore fermé l’oeil. 05098
Bottom
05101
Top
JUHANI: Timo magab juba magusasti, kuid meie teised väänieme ja käänleme nagu vorstid keevas katlas. Miks oleme nii virged? JUHANI: Timo dort déjà gentiment ; mais nous autres, on se tord et se tortille comme des saucisses dans une marmite bouillante. Pourquoi sommes-nous si alertes ? 05099
Bottom
05102
Top
AAPO: Meie elutee on teinud täna järsu käänaku. AAPO: Le chemin de notre vie a brusquement fait un coude aujourd’hui. 05100
Bottom
05103
Top
JUHANI: Sellest ongi mu meel nii rahutu, väga rahutu. JUHANI: C’est pourquoi mon âme est inquiète, fort inquiète. 05101
Bottom
05104
Top
SIMEONI: Sünge on mu südame seisukord. Kes olen mina? Ärakadunud poeg. SIMEONI: Et mon cœur est affligé. Que suis-je ? Un enfant prodigue. 05102
Bottom
05105
Top
JUHANI: Hm! Laande eksinud lammas. JUHANI: Hum ! une brebis égarée dans le désert. 05103
Bottom
05106
Top
SIMEONI: Nii jätsime maha naabrid ja kristlikud ligimesed. SIMEONI: On a quitté nos voisins et les chrétiens nos frères. 05104
Bottom
05107
Top
TUOMAS: Siin oleme ja siia jääme, niikaua kui metsas värsket liha leidub. TUOMAS: On est ici et on y restera tant qu’il y aura de la viande fraîche dans les bois. 05105
Bottom
05108
Top
AAPO: Kõik läheb hästi, kui ainult mõistliku meelega peale hakkame. AAPO: Tout nous réussira, si nous agissons toujours avec bon sens. 05106
Bottom
05109
Top
SIMEONI: Öökull huikab seal laanes ja tema hüüd ei ennusta kunagi head. Ennustab tulekahjusid, veristid võitlusi ja mõrtsukatöid, nagu ütlevad vanad inimesed. SIMEONI: Une chouette hurle là-bas dans le marais, et son cri ne présage rien de bon ; il annonce l’incendie, des luttes sanglantes et des crimes, à ce que disent les vieux. 05107
Bottom
05110
Top
TUOMAS: Metsas hüüdmine on tema amet ja ilma mingi tähenduseta. TUOMAS: C’est son métier de crier dans les bois, et ça ne signifie rien. 05108
Bottom
05111
Top
EERO: Siin on küla, Impivaara mättaist katusega maja. EERO: Mais il y a une habitation ici, la ferme d’Impivaara au toit de gazon. 05109
Bottom
05112
Top
SIMEONI: Kuid nüüd on ennustaja kohta muutnud, hüüab seal mäeharjal. Seal, nagu pajatab muinasjutt, palus «kahvatu neitsi» ennemuiste oma pattusid andeks, palus kõik ööd läbi nii talvel kui suvel. SIMEONI: Maintenant le prophète de malheur a changé de place, il hurle sur le sommet du mont. C’est là que jadis, selon la légende, la Vierge Blême implorait le pardon de ses péchés, priait chaque nuit, hiver comme été, que le chevalier vînt la délivrer du terrible ogre qui l’avait enfermée dans une grotte. 05110
Bottom
05113
Top
JUHANI: Tema järgi on ka see mägi Impivaaia—Neitsi-mäe nime saanud. Kuulsin kord lapsena toda muinasjuttu, kuid nüüd on ta juba suurelt jaolt mu meelest kadunud. Veli Aapo, jutusta meile seda siin igava öö viiteks. JUHANI: Hänestäpä on tämä vuori saanut nimensä Impivaara. Kuulin kerran lapsena tuon tarinan, mutta onpa se jo enimmäksi haihtunut mielestäni. Veli Aapo, sinä juttele se meille tässä ikävän yömme vietteeksi. 05111
Bottom
05114
Top
AAPO: Timo norskab nagu mees; kuid magagu ta rahus; tahan teile vesta selle muinasjutu. AAPO: Timo kuorsaa kuin mies; mutta maatkoon hän rauhassa; minä mielin teille kertoa tarinan. 05112
Bottom
05115
Top
Järgmise muinasjutu kahvatust neitsist vestis niüd Aapo vendadele. Seuraavan tarinan kalveasta immestä kertoi nyt Aapo veljillensä: 05113
Bottom
05116
Top
Elas muiste selle mäe koopas hirmus vanapagan, inimeste hukatus ning surm. Kaks oli tal eluhimu ja kirge: vaadelda ja hoida oma varandusi sügavais koopaurkais ning juua inimverd, mille järele ta kangesti janunes. Kuid ainult üheksa sammu kaugusele mäest ulatus ta võim vägivallategudeks, ja sellepärast pidi ta oma teekondadel kavalust tarvitama. Ta võis muuta oma välimust, nagu tahtis; ja teda nähti ümbruses rändavat kord kauni noormehena, kord õrna neitsina, ikka sedamööda, kas ta mehe või naise verd janunes. Mõnegi võitis ta pilgu põrgulik magusus, mõnigi pidi jätma oma elu vanapagana kohutavais koopais. Nõnda avatles see koletis õnnetud ohvrid enda juurde. Asui muinoin tämän vuoren luolissa eräs hirmuinen peikko, ihmisten kauhistus ja surma. Kaksi oli hänellä elämän himoa ja hekumaa: katsella ja pidellä aarteitansa luolien syvissä kätköissä ja juoda ihmisen-verta, jota hän ankarasti janosi. Mutta ainoastaan yhdeksän askelta vuoresta oli hänellä voima väkivaltaiseen käytökseen, ja sentähden täytyi hänen harjoitella kavaluutta retkillänsä. Hän taisi muuttaa haamunsa miksi tahtoi; ja ympäri tienoita nähtiin hänen kuljeksivan milloin kauniina nuorukaisena, milloin ihanaisena impenä, aina sitä myöten kuin hän miehen tai naisen verta janosi. Monen voitti hänen katsantonsa helvetillinen ihanuus, moni sai henkensä heittää peikon kamoittavissa luolissa. Niin tämä hirviö vietteli luokseen onnettomat uhrinsa. 05114
Bottom
05117
Top
Oli pehme suveöö. Rohelisel murul istus nooruk, kaisutades armsamat, noort neitsit, kes puhkas kui õhkuv roos tema rinnal. See oli nende lahkumiskaisutus, sest noormees pidi ära rei-xima ja mõneks ajaks oma südamesõbrast lahkuma. — «Mu armsam,» nii kõneles nooruk, «nüüd lahkun ma sinu juurest, kuid vaevalt saab sada päikest tõusta ja laskuda, kui sind jälle kohtan.» — Lausus neitsi: «Ei heida päike loojudes nii armast lahkumispilku maailmale nagu mina oma armsamale, kui ta läheb, ega sära taevapuna päikesetõusul nii kaunilt, nagu säde* levad minu silmad, kui jälle sulle vastu ruttan. Ja mis heleda päeva pikkusse mu hingest mahub, see on mõte sinule, ning unede ähmjas maailmas kõnnin ma sinuga.» — Nõnda neitsi; kuid jälle lausus nooruk: «Kaunilt sa kõnelesid, kuid miks aimab mu hing paha? Mu armsam, tõotame nüüd teineteisele igavest truudust siin taeva palge all.» Ja nad vandusid püha vande, vandusid jumala ning taeva ees, ja hinge kinni pidades kuulasid nende sõnu metsad ning mäed. Kuid hommiku koidiku] kaisutasid nad lõpuks viimast korda ja lahkusid teineteisest. Eemale tõttas nooruk, kuid kaua kõndis neitsi üksinda metsa hämaruses, mõeldes oma kauni kallima peale. Oli lempeä kesä-yö. Viherjällä nurmella istui eräs nuorukainen, syleillen lemmittyänsä, nuorta neitoa, joka hohtavana ruusuna lepäsi hänen rinnoillansa. Tämä oli heidän jäähyväis-syleilyksensä; sillä pois tuli pojan matkustaa ja erota ajaksi sydämensä ystävästä.--»Impeni», niin haasteli nuorukainen, »nyt lähden sinulta pois, mutta tuskin ehtii sata aurinkoa nousta ja laskea ennenkuin sun kohtaan taas».--Lausui neito: »eikä aurinko läskeissänsä heitä niin armasta jäähyväis-silmäystä maailmallensa, kuin minä mun kultaselleni koska hän poistuu, eikä noustessansa säteile niin ihanasti taivaan loimo, kuin säteilee mun silmäni, koska taasen kiirehdin sua vastaan. Ja mitä kirkkaan päivän pituuteen sielustani mahtuu, se on aatos sinusta, ja unieni himmeässä maailmassa käyskelen sun kanssas».--Niinpä neito; mutta taasen nuorukainen lausui: »Ihanasti haastelit; mutta miksi aavistaa mun sieluni pahaa? Impeni, nyt vannokaamme toinentoisellemme ijäinen uskollisuus tässä taivaan kasvoin alla». Ja he vannoivat pyhän valan, vannoivat Jumalan ja taivaan edessä, ja hengähtämättä kuultelivat heidän sanojansa metsät ja vuoret. Mutta viimein aamun koittaessa syleilivät he viimeisen kerran ja erosivat toinentoisestansa. Pois riensi nuorukainen, mutta kauan käyskeli neito yksin metsän hämärässä, muistellen kaunista kultastansa. 05115
Bottom
05118
Top
Kui ta nii kõnnib tiheda männiku põues, mis imeline nägemus astub talle vastu? Ta näeb noormeest, ülevat kui vürsti ja imekaunist kui see kuldne hommik. Justkui tuleleek välgub ja särab ta kübaral suletutt. Ta õlgadel ripub mantel, sinine kui taevas ja nagu taevas kirju säravaist tähtedest. Ta kuub on valge kui lumi, ja puusadel on tal purpurpunane vöö. Ta vaatab neitsile otsa ja ta pilgust voolab leegitsev armastus, ning õndsalikult kostab ka hääl, kui ta neitsile räägib: «Ära karda mind, õrn neitsi, olen su sõber ja toon sulle ääretut õnne, kui ainult kord võin sind kaisutada. Olen vägev mees, mul on aardeid ja kalliskive ilma aru ning otsata ning ma võiksin osta kas või kogu maailma. Tule minu armsamaks, ma tahan su viia toredasse lossi ning panna istuma enda kõrvale säravale troonile.» Nii kõneles ta võluval häälel ja üilatatult seisis neitsi. Ta mõtles äsja vannutud vandele ja kaldus eemale, kuid kaldus siis jälle mehe poole, ning kummaline segadus täitis ta meelt. Mehe poole pöördus ta, varjates nägu kätega nagu särava päikese eest; pöördus jällegi ära, kuid vaatas veel kord imeliku viirastuse näkku. Võimas iha sädeles talle sealt vastu, ja äkki vajus neitsi kauni vürsti rinnale. Kuid eemale ruttas vürst oma saagiga, kes nagu palaviku-uimas puhkas ta käsivartel. Üle järskude mägede, Iübi sügavate orgude rändasid nad järelejätmata, ja ikka pimedamaks muutus mets nende ümber. Rahutult tuksus neitsi süda ja ahastushigi voolas ta otsaesiselt; sest viimaks märkas ta nagu midagi metsikut, kohutavat viirastuse silmade lummutavas leegis. Ta vaatas ümber, ja väledalt vilkusid mööda niinged kuused, kui ta kandja ägedasti jooksis; ta vaatas nöörini-liele palgesse, ning kohutavad värinad jooksid läbi ta keha, kuid imelik iha valitses ometi südames. Koska näin hän käyskelee tuuhean männistön kohdussa, mikä ihmeellinen haamu käy häntä vastaan? Hän näkee nuoren miehen, jalon kuin ruhtinas ja ihanan kuin tämä kultainen aamu. Kuin tulen liekki väikkyy ja kimmeltää hänen hattunsa höyhen-töyhtö. Hänen hartioillansa riippuu kauhtana, sinertävä kuin taivas ja kuin taivas kirjava kiiltävistä tähdistä. Hänen ihotakkinsa on valkea kuin lumi, ja miehustalla on hänellä purppuranpunainen vyö. Impeen hän katsahtaa ja katsannosta virtaa liekehtivä rakkaus, ja autuaasti kaikuu hänen äänensä, koska hän neidolle haastelee: »Älä mua pelkää, suloinen impi, olenpa sun ystäväs ja saatan sulle äärettömän onnen, jos vaan kerran saan sinua syleillä. Minä olen voimallinen mies, on minulla aarteita ja kalleita kiviä ilman lukua ja määrää, ja taitaisinpa ostaa vaikka kaiken tämän maailman. Tule mun kullakseni, minä tahdon viedä sun komeaan linnaan ja asettaa sinun viereeni loistavalle istuimelle». Niin hän haasteli viehättävällä äänellä ja hämmästyneenä seisoi neito. Hän muisteli äsken vannottua valaansa, ja poispäin hän kallistui, mutta kallistui taasen mieheen päin ja eriskummallinen häiriö käsitti hänen mielensä. Miestä kohden hän kääntyi, peittäen kädellään kasvonsa kuin paistavan auringon edessä; pois hän taasen kääntyi, mutta katsahti kerran vielä ihmeelliseen haamuun. Voimallinen ihastus säteili sieltä häntä vastaan, ja äkisti vaipui neito kauniin ruhtinaan syliin. Mutta pois riensi ruhtinas saaliinensa, joka niinkuin houreessa lepäsi hänen käsivarsillansa. Yli jyrkkien mäkien, halki syvien laaksojen he lakkaamatta kulkivat, ja yhä pimeämmäksi muuttui metsä heidän ympärillään. Levottomasti tytkyi immen sydän ja tuskan hiki juoksi hänen otsaltansa alas; sillä viimein hän huomasi niinkuin jotain pedollista, hirveätä haamun silmien lumoovassa liekissä. Hän katsahteli ympärillensä, ja nopeasti sinkoilivat ohitse synkeät kuuset, hänen kantajansa vinhasti juostessa; hän katsahteli nuorukaisen kasvoihin, ja kamoittavat väristykset karsivat hänen ruumistansa, mutta kummallinen ihastus vallitsi kuitenkin hänen sydämessään. 05116
Bottom
05119
Top
ühtesoodu rändasid nad läbi metsade edasi ja lõpuks hakkas paistma kõrge mägi ning selle pimedad koopad. Ja nüüd, kui nad olid ainult mõne sammu kaugusel mäest, sündis midagi hirmsat. Mees kuninglikus kuues muutus äkki koledaks vana-Paganaks: sarved tungisid välja ta peast, ta kuklas kahisesid anged harjased ja õnnetu tüdruk tundis valusalt oma põuel la teravaid küüsi. Ja siis kisendas õnnetu neitsi, rabeles ning viskles ahastuses, kuid asjata. Vastiku möirgamisega lohistas vanapagan ta oma sügavamasse koopasse ja imes temast vere viimse pisarani. Kuid sündis ime: ei lahkunudki hing neitsi liikmeist, vaid ta jäi elama veretuna, lumivalgena, haleda surmavarjuna Toonela maalt. Imestades nägi seda vanapagan, tarvitas ohvri kallal oma küüsi ja hambaid kõigest väest, kuid ei suutnud teda surmata. Viimaks otsustas ta hoida teda igavesti enese juures sügaviku öös. Kuid mis tööd võis ta teha, mil ist kasu tuua vanapaganale? See pani neitsi oma aardeid ja kalliskive puhastama, neid järelejätmata tema ette laduma; sest iial ei väsinud ta neid vaimustusega vaatamast. Kulkivat he alati eteenpäin halki metsien, ja näkyi viimein korkea vuori ja sen pimeät luolat. Ja nyt, koska he olivat ainoastaan muutaman askeleen vuoresta, tapahtui hirveätä. Mies kuninkaallisessa puvussa muuttui äkisti hirmuiseksi peikoksi: sarvet tunkeusivat ulos hänen päästään, niskassansa kahisivat kankeat harjakset, ja kurja tyttö nyt tunsi kipeästi povessaan hänen terävät kyntensä. Ja siinä onneton impi huusi, reutoili ja tempaili tuskissansa, mutta turhaan. Ilkeällä kiljunalla raahasi hänen peikko syvimpään luolaansa ja imi hänestä veren aina viimeiseen pisaraan asti. Mutta tapahtui ihme: henki ei lähtenytkään neitosen jäsenistä, vaan hän jäi elämään verettömänä, lumivalkeana; murheellisena kuoleman haamuna Kalman maasta. Kummastuen huomasi tämän peikko, käytti uhriansa kohtaan kynsiään ja hampaitansa kaikin voimin, mutta eipä voinutkaan häntä kuolettaa. Viimein päätti hän pitää häntä ainiaan luonansa uumentojen yössä. Mutta mitä palvelusta taisi hän tehdä, mitä hyötyä matkaansaattaa peikolle? Tämä määräsi immen puhdistamaan aarteitansa ja kalleita kiviänsä, niitä hänen eteensä lakkaamatta pinoilemaan, sillä eipä hän väsynyt niitä ihaellen katselemasta. 05117
Bottom
05120
Top
Nõnda elab kahvatu, veretu neitsi aastate kaupa vangina mäe põues. Kuid öösiti nähakse teda ometi hääletu palvetajana mäeharjal seisvat. Kes andis talle selle vabaduse? Kas taeva jõud? — Kuid kõik ööd, tormis, vihmavalingus ja paukuvas pakases seisab ta mäetipul, paludes oma pattusid andeks. Veretuna, lumivalgena ja kui kuju — nii liikumatult, häälelult seisab ta, käed risti rinnal ning pea alla langenud. Ei julge ta õnnetu kordki pead taeva poole tõsta, vaid kirikutorni poole kaugel metsade rannal on pööratud ta silmad järelejätmata. Sest vähemalt salajane hääl sosistab ta kõrva ikka lootust; olgugi kauge sädemena, nagu tuhandete penikoormate tagant, tuikab talle see lootus. Nii veedab ta ööd mäel ega kuuldu iial ta huulilt kaebust; ei tõuse ega vaju ohkest ta palvetav põu. Nii kulub sünge öö, kuid hommiku koites lohistab armu-heitmata vanapagan ta jälle oma koopasse. Näin vuosia elelee kelmeä, veretön impi vangittuna vuoren kohtuun. Mutta yöllä toki nähdään hänen seisovan äänettömänä rukoilijana vuoren harjulla. Ken antoi hänelle tämän vapauden? Taivaanko voima?--Mutta yöt kaikki, myrskyssä, sateessa ja kireässä pakkasessa hän seisoo vuoren kiireellä, rukoillen syntejänsä anteeksi. Verettömänä, lumivalkeana ja kuin kuva, niin liikkumattomana, äänetönnä hän seisoo, kädet rinnoilla ja pää kallistuneena rinnoille alas. Ei rohkene kurja nostaa otsaansa kohden taivasta yhtään ainoata kertaa, vaan päin kirkon torniin, metsien etäiselle reunalle on hänen silmänsä lakkaamatta teroitettu. Sillä ainapa toki salainen ääni hänen korvaansa toivosta kuiskaa; vaikka kaukaisena kipenänä, kuin tuhansien peninkulmien päästä, pilkoittaa hänelle tämä toivo. Niin hän yönsä vuorella viettää, eikä kuulu hänen huuliltansa valitusta milloinkaan; ei nouse, ei vaivu huokauksista rukoilevan povi. Niin kuluu synkeä yö, mutta aamun koittaessa tempaisee hänen taasen luoliinsa armoton peikko. 05118
Bottom
05121
Top
Vaevalt oli sada päikest jõudnud maad valgustada, kui juba nooruk, neitsi armsam, teekonnalt rõõmsana tagasi tuli. Kuid kaunis neitsi ei ruttagi talle vastu tere tulemast ütlema. Ta päris, kus viibib ta kaunike, kuid ei saanud kelleltki teadust. Kõikjalt otsis ta teda, väsimata, ööd ja päevad, kuid ikka asjata; jäljetult nagu hommikukaste oli neitsi kadunud. Lõpuks jättis noormees kõik lootuse, unustas viimse elurõõmu ja liikus siin maailmas veel mõne aja tumma varjuna. Ja viimaks ükskord, kui sätendav päev oli tõusnud, pimestas surmaöö ta silmade valguse. Tuskinpa oli sata aurinkoa ehtinyt valkaista maata, ennen kuin nuorukainen, neidon lemmitty, palasi iloisena kotiinsa matkaltaan. Mutta ihana impensä ei rientänytkään häntä vastaan tervetuloa toivottamaan. Hän kyseli missä kaunoinen viipyi, vaan ei saanut tietoa keltään. Kaikkialta hän etsiskeli häntä yöt ja päivät, väsymättä, mutta aina turhaan; impi oli kadonnut ilman jälkeä kuin aamun kaste. Viimein heitti hän kaiken toivon, unohti kaiken elämän ilon ja käyskeli täällä vielä ajan mykkänä varjona. Kerran viimein, koska hohtava päivä oli nousnut, pimitti kuoleman yö hänen silmänsä valon. 05119
Bottom
05122
Top
Kuid kohutavalt pikki aastaid veedab kahvatu neitsi: päevad läbi puhastab ta vanapagana koopais järelejätmata aardeid ja laob neid oma julma piinaja silmade ette; aga ööd veedab ta mäeharjal. Veretuna, lumivalgena ja justkui kuju, nii liikumatult, hääletult seisab ta, käed risti rinnal ning pea alla langenud. Ei julge ta tõsta pead taeva poole, vaid kirikutorni poole kaugel metsade rannal on ta silmad järelejätmata pööratud. Ei ta kaeba; ei tõuse ega vaju ohetest ta palvetav põu. Mutta vuosia hirmuisen pitkiä viettää kalvea impi: päivät peikon luolissa lakkaamatta puhdistellen ja latoen aarteita julman kiusaajansa silmäin alla; mutta yöt hän vuoren harjanteella kuluttaa. Verettömänä, lumivalkeana ja kuin kuva, niin liikkumattomana, äänetönnä hän seisoo kädet rinnoilla ja pää kallistuneena rinnoille asti. Ei rohkene hän nostaa otsaansa kohden taivasta, vaan päin kirkon tornia, metsien etäiselle reunalle, on hänen silmänsä lakkaamatta teroitettu. Ei hän valita; ei nouse, ei vaivu huokauksista rukoilevan povi. 05120
Bottom
05123
Top
On valge suveöö. Mäel seisab jälle neitsi, mõtleb aja peale, mis ta piinalises vangipõlves veetnud; ja sada aastat on kulunud sest päevast, kui ta oma südamesõbrast lahkus. Ta kohkub, ta mõtted tumenevad ja külmi higihelmeid veereb ta otsaesiselt mäe sammalkamarale, kui ta kujutleb kulunud aastakümnete pikkust. Siis usaldas ta esimest korda üles kõrgusse vaadata, ja silmapilgu pärast nägi ta imelist valgust, mis kaugeist avarustest lendtähena näis talle lähenevat. Kuid mida lähemale see valgus talle jõudis, seda enam muutis ta oma kuju. Ega olnudki see mingi lendav täht, vaid seletatud näoga nooruk, käes välkuv mõõk. Paistis ta näost võluv tuttavlikkus ja ägedalt hakkas tuksuma neitsi süda, sest nüüd tundis ta ära oma endise peigmehe. Kuid miks ta lähenes, mõõk käes? See pani neitsi imestama ja ta lausus nõrga häälega: «Kas see mõõk minu vaevad viimaks lõpetab? Siin on minu rind, noor kangelane, löö siia oma heleda terasega, ja kui võid, kingi mulle surm, mida juba nii kaua, nii kaua olen igatsenud.» Nõnda kõneles ta mäel; kuid ei toonud nooruk talle surma, vaid elu magusat hingust, mis juba lõhnava hommikutuulena hõljus kahvatu neitsi ümber. Armurikka pilguga vaatav noormees võttis ta sülle, suudles teda, ja kohe tundis veretu neitsi õrna verevoolu magusat koske jooksvat oma soontes, ta põsk õhetas kui koidupilv ning rõõmust sätendas hele otsaesine. Ja ta heitis oma kähara pea üle peiu käsivarre, vaatas üles heledasse taevalaotusse, õhates põuest välja aastakümnete valud; ning nooruki sõrmed ekslesid ta käharjuustes, mis kaunilt õõtsusid vaikses tuules. Kaunis oli vabanemishetk ja pääsemis-päeva hommik. Linnud sädistasid kuuskedes seal mäeveerul ja kirdest kerkis päikese tuline viir. Oli see hommik selle hommiku sarnane, kui sõbrad kord haljal murul lahkusid pikaks ajaks. On vaalea kesä-yö. Vuorella seisoo taasen neito, muistelee aikaa, jonka hän on viettänyt tuskallisessa vankeudessansa; ja vuosia sata on mennyt siitä päivästä, jona hän erosi sydämensä ystävästä. Hän kauhistuu, aatoksensa pyörtyy ja kylmiä hikihelmiä kiirahtelee hänen otsaltansa alas vuoren sammaleiselle kamaralle, koska hän kuvailee menneitten vuoskymmenien pituutta. Silloin rohkeni hän ensimmäisen kerran katsahtaa korkeuteen ylös, ja hetken päästä huomasi hän ihmeellisen valon, joka lentävänä tähtenä näkyi häntä lähestyvän kaukaisista avaruuksista. Mutta jota lähemmäs tämä valo häntä ehti, sitä enemmin muutti se muotoansa. Eikä ollutkaan se mikään lentävä tähti; vaan kirkastettu nuorukainen, välähtelevä miekka kädessä. Kajastipa niistä kasvoista ihana tuttavuus, ja kiivaasti rupesi lyömään neidon sydän; sillä nyt hän tunsi entisen ylkänsä. Mutta miksi lähestyi hän miekka kädessä? Tämä neitoa arvelutti, ja hän lausui heikeällä äänellä: »Tämäkö miekka mun tuskani viimein lopettaa? Tässä on poveni, nuori sankari, iske sun kirkkaalla teräkselläs tänne, ja, jos taidat, lahjoita mulle kuolema, jota jo kauan, kauan olen ikävöinnyt». Niin haasteli hän vuorella, mutta eipä tuonut hänelle nuorukainen kuolemaa, vaan elämän suloisen liehauksen, joka jo tuoksuavana aamutuulena hymisten kierteli ympäri kalvean immen. Lemmekkäästi katsahtava nuori mies otti hänen syliinsä, suuteli häntä, ja kohta tunsi veretön impi hienon veren virran suloisena koskena juoksevan suonissansa, hänen poskensa hohti kuin aamuruskon pilvi, ja ilosta läikkyi heleä otsa. Ja hän heitti kiharaisen päänsä yli ylkänsä käsivarren, katsahti ylös kirkkaasen korkeuteen, huoaten povestansa ulos vuoskymmenien tuskat; ja nuorukaisen sormet harhailivat hänen kiharissaan, jotka somasti liehahtelivat hiljaisessa tuulessa. Ihana oli pelastuksen hetki ja pääsinpäivän aamu. Linnut visertelivät kuusissa tuon jylhän vuoren reunoilla ja koillisesta nousi auringon hohtava viilu. Oli tämä aamu sen aamun kaltainen koska ystävykset kerran viherjällä nurmella erosivat pitkäksi ajaksi. 05121
Bottom
05125
Top
Kuid nüüd roomas õel vanapagan üles mäele, vihaharjased püsti, et neitsit jälle oma urgastesse lohistada. Vaevalt oli ta aga oma küüned neitsi poole sirutanud, kui nooruki mõõk, nobe nagu välk, ta rinna läbistas; ja mäele purskus tema must veri. Pööras neitsi näo kõrvale sellest pildist, surus otsaesise vastu sõbra rinda, kui vanapagan hirmsalt röögatades hinge heitis ning mäerinnakult alla langes. Nii pääses maailm kohutavast koletisest. Kuid hõbedase pilve heledas hõlmas lehvisid noormees ja neitsi üles kõrguse maile. Peigmehe põlvil lamas mõrsja ja naeratas õnnelikult, surudes otsmiku vastu ta rinda. Läbi avaruste nad lennutasid ja kaugele alla sügavale jäid neist metsad, mäed ning orgude looklevad harud. Ja lõpuks kadus kõik nende silmist otsekui sinisesse suitsu. Mutta nytpä äkeä peikko, vihan pyrstöt pystyssä, kiipesi vuorelle ylös, temmataksensa impeä komeroihinsa taas. Vaan tuskin oli hän kuroittanut kyntensä neitoa kohden, niin nuorukaisen miekka, nopea kuin salama, hänen rintansa lävisti; ja vuorelle roiskahti musta verensä. Pois käänsi impi kasvonsa tästä nä'ystä, painaen otsansa vasten ystävänsä povea, koska peikko, pahasti kiljahtaen, heitti henkensä ja putosi vuoren rinteeltä alas. Niin pelastui maailma kamoittavasta hirviöstä. Mutta hopeaisen pilven kirkkaassa helmassa väikkyivät nuorukainen ja impi ylös korkeuden tienoihin. Ylkänsä polvilla lepäsi morsian ja, painain otsansa vasten hänen poveansa, hymyili onnellisna. Halki avaruuksien he kiitivät, ja alas kaukaiseen syvyyteen jäi heistä metsät, vuoret ja laaksoin monipolviset haarat. Ja kaikkipa viimein heidän silmistänsä katosi kuin sinertävään savuun. 05122
Bottom
05126
Top
See oli muinasjutt kahvatust neitsist, mille jutustas Aapo sel unetul ööl oma vendadele turbakatusega onnis Impivaara raies-maal. Tämä oli tarina kalveasta immestä, jonka Aapo kertoi veljillensä turpeisessa koijussa sinä unettomana yönä Impivaaran aholla. 05123
Bottom
05127
Top
JUHANI: Kuid ärkas ometi Timo just muinasjutu lõpuks. JUHANI: Mutta heräyypä Timo juuri tarinamme päättyessä. 05124
Bottom
05128
Top
TIMO: Miks ei maga te rahus, poisid? TIMO: Miksi ette makaa rauhassa, pojat? 05125
Bottom
05129
Top
JUHANI: Siin vestetakse vahvalt muinasjutte. — Nii, see oli lugu muistsest neitsist ja vanapaganast. JUHANI: Tässä tarinoitaan vahvasti.--Niin, siinähän oli tarina entisestä tytöstä ja peikosta. 05126
Bottom
05130
Top
SIMEONI: Kuid kõneldakse, et too kole vanapagan veelgi elab. Metsamehed on teda näinud; ja tal ongi ainult üks silm, mis ööpimeduses välgub nagu hõõguv süsi. SIMEONI: On prétend que cet ogre hideux est encore en vie. Des chasseurs l’ont vu, et il n’a qu’un œil qui étincelle dans l’obscurité comme un charbon ardent. Ét c’est dans cette cité d’ogres et de démons qu’on a déménagé ! 05127
Bottom
05131
Top
JUHANI: Mis juhtuski mõne aasta eest Kuokkala vanataa-diga, kes puhkab nüüd juba issanda rahus. Uhel kevadel, kui ta oli meisisejahil ja ootas siin raiesmaal tule ääres kesköö kulumist, nägi ta seal mäe all sedasama hiilgavat läiget ja kuulis häält, mis järelejätmata küsis: «A’ ku’ ma virutan, a’ ku’ ma virutan?» Nii küsis ta mitu tuhat korda, nõnda et vanamees, kes oli küll tollest vanast juurest ja kelle süda ei jahmatanud just vähesest, viimaks vihastas ning kurja häälega vastu käratas: «No viruta siis, pagan võtaks!» JUHANI: Mitästäpä tapahtui muutama vuosi takaperin Kuokkalan vanhalle ukolle, joka nyt Herran huomassa lepää. Yhtenä keväänä, ollessansa metson-soitimella ja vartoessaan puolyönhetken kulumista nuotionsa vieressä tässä aholla, näki hän tuolla vuoren-juurella saman loistavan hohteen ja kuuli äänen, joka lakkaamatta kyseli: »nakkaanko ma, nakkaanko ma?» Niin hän kyseli monet tuhannet kerrat, että ukko, joka olikin sitä vanhaa juurta ja jonka sydän ei pamppaillut juuri turhasta, lopulta vihastui ja vastasi häntä tiuskealla äänellä: »nakkaa, sen tulla ja viedä!» 05128
Bottom
05132
Top
TIMO: Vaata, siis polnud rohkem tarviski. TIMO: Mutta kas silloin ei muuta tarvinnut. 05129
Bottom
05133
Top
JUHANI: Nii, pajata sina, Timo, kuidas siis läks. JUHANI: Niin, jutteleppas Timo, kuinka kävi. 05130
Bottom
05134
Top
TIMO: Vaat tuli siis silmapilgu pärast vanataadi tule peale irvilõugadega luukere, tuli nii et ragises, tuli nagu kümne mehe pihust ja kustutas tule viimse kübemeni. Kuid taat haaras nüüd püssi pihku ja tegi sääred mäe lähedalt, olgugi et oli, nagu Juhani ütles, sellest vanast juurest ja ta süda just vähesest asjast ei puperdanud. TIMO: Kas kun tuli hetken päästä irvistävä luuranko ukon nuotiolle, että ropsahti, tuli kuin kymmenen miehen kourasta ja sammutti tulen aina viimeiseen kipenään asti. Mutta ukkopas nyt sieppasi kiväärin kouraansa ja tapsutti koreasti pois koko vuoren näkyvistä, vaikka, niinkuin Juhani sanoi, hän olikin sitä vanhaa juurta eikä sydämensä juuri turhasta pamppaillut. 05131
Bottom
05135
Top
SIMEONI: Nõnda oleme siis siia vanapaganate ja kurivaimude linna kolinud. SIMEONI: Olemme siis muuttaneet tänne peikkojen ja paholaisten kaupunkiin. 05132
Bottom
05136
Top
AAPO: Siia me kolisime ja elame siin ilma kartuseta. Vanapagan, kui tal olekski veel hing sees, on juba väga võimetu; seda just näitas tema teguviis Kuokkala vanamehe vastu. Viha-tujus võis ta ainult tule kustutada, sedagi ainult mehe enda loaga. Tema võimu on igaveseks murdnud püha noormehe mõõk. AAPO: On a déménagé ici et on y habitera sans crainte. Si l’ogre est encore vivant, il a perdu tout son pouvoir. Sa puissance a été abattue pour toujours par le glaive du jeune homme qui libéra la Vierge Blême. 05133
Bottom
05137
Top
JUHANI: Kuid tüdrukut urgaste pimeduses pean ma haletsema, tüdrukut tolle neetud harjaskaelaga. JUHANI: Mais comme je plains la jeune fille dans l’obscurité des cavernes ! La jeune fille avec ce maudit monstre velu. 05134
Bottom
05138
Top
SIMEONI: Miks ei pannud ta kiusatusele vastu. SIMEONI: Pourquoi n’a-t-elle pas résisté à la tentation ? 05135
Bottom
05139
Top
JUHANI: Oi, poju, ära ütle nii! Kuidas läheks sinuga, kui näiteks kuskil õitsvas õnnelaanes astuks sulle vastu kuningatütar, kaunis kui roos ja lilleke, kcpsutaks su juurde siidis, salides ja pumati lõhnas, õhkuvais kuldebelites nagu paabulind, ja kui sihuke ebel astuks sulle vastu ja tahaks sind kaelustada ning suudelda, kuidas käiks siis su vaese südame käsi? Ma küsin, Simeoni? JUHANI: Hé ! mon cher frère, ne parle pas ainsi. Imagine-toi seulement ce que tu ferais si, dans une paisible vallée fleurie, une fille de roi venait à ta rencontre, belle comme une rose éclose, si elle trottinait vers toi, bien pommadée et bien parfumée, dans des écharpes et des frusques couvertes de paillettes scintillantes; si une telle poupée se présentait à toi et voulait te prendre dans ses bras et te donner un baiser, que deviendrait ton pauvre cœur ? Je te le demande un peu. 05136
Bottom
05140
Top
SIMEONI: Ma paluksin usult abi. SIMEONI: Je chercherais des forces dans la foi. 05137
Bottom
05141
Top
JUHANI: Hm. JUHANI: Hum ! 05138
Bottom
05142
Top
TIMO: Ma ei laseks teda ennast kaelustama ja veel vähem suud plaksutama. Hoia minust eemale, ütleksin mina, hoia ennast aupaklikus kauguses, põrguline, muidu võtan sealt puhmast tüpaku ja vuhin su läbi, nii et su selg homme särab kirjumalt kui lepatriinu tiib. Nii teeksin ma ilma armuta. Küllap sellest aitaks. TIMO: Je ne lui permettrais pas de m’embrasser et encore moins de me coller un baiser sur la bouche. « A distance, lui crierais-je, reste à bonne distance, drô-lesse, sans quoi je ramasse une solide branche dans le bois et te flanque une raclée, pour que ton dos chatoie demain plus vivement que l’aile d’une bête à bon Dieu. » Et je le ferais, sans la moindre pitié. Ça serait bien suffisant pour la calmer. 05139
Bottom
05143
Top
JUHANI: Oi, vennas! ma usun, et kõneleksid veidi teisiti, kui oleksid pisut rohkem siin maailmas enese ümber vaadanud, kui oleksid näiteks Turu linnas käinud. Seda olen mina teinud, kui sinna Viertola mõisast härgi ajasin. Nägin seal mõndagi oma imestuseks, nägin, kuis toredus ja silmahimu võib inimlaste pea segi ajada. Oi teid, oi seda lärmilinna, oi seda kergemeelset elu! Seal põrisevad vankrid, siin põrisevad vankrid, ja vankrites istuvad nood pagana vurrunäolised narrid, istuvad plikad nagu portselan-puped, lastes kaugele eneste ümber kalliste õüde ning rasvade paksu lõhna. Kuid vaata sinna! Jessuke hoia! sealt tipsutab nüüd tulla õige uhke mamsel või reili, võta kinni, mis ta on. Vaata ta kaela! Valge kui rõõsk piim, põsk katkupunane, ja silmad põlevad tal peas nagu kaks õitsituld päevapaistel, kui talle vastu astub sihuke keigar, kübara ja Iakkmusta prakiga, ning põrnit... — no võtku sind pagan ise! — põrnitseb läbi neljakandilise klaasi, mis välgub noljuse pahemas silmas. Kuid vaata nüüd... — no seitse seppa küll! — nüüd niksutatakse mõlemalt poolt, ja vaata, kuis emane pigistab nüüd suu päris maasikasuuks ja sidistab otsekui pääsuke päikesepaistes katusel, ja keigar tema ees vehib käe ja hännaga, hõljutab kübarat ning kraabib jalaga, nii et uulitsakivid pilluvad sädemeid, vaat see oli alles mäng. Oi teid harakaid seal! mõtlesin mina, poisiklutt, seistes uulitsa nurgal, pundar tooreid härjanahku õlal ning suu naerul, vaadates toda tedremängu. JUHANI: Pauvre enfant ! Je crois que tu raisonnerais un peu différemment si tu avais davantage promené tes yeux autour de toi dans le monde, si par exemple tu avais été à Turku. Moi, j’y suis allé une fois conduire des bœufs de la ferme de Viertola. Et j’en ai vu dos phénomènes là-bas ! J’ai vu comme le faste et le luxe peuvent tourner la tête à un pauvre type. Oh ! la la ! quel village bruyant, quelle vie dévergondée ! Ici roulent des voitures, là roulent des voitures, et dans ces voitures il y a de sacrés fous moustachus, il y a des filles comme des poupées de porcelaine qui répandent un fort parfum d’huiles et de pommades coûteuses. Et regarde-moi ça ! Bon Jésus ! Voilà à présent une jolie demoiselle qui sautille avec des plumes d’or sur le croupion, une vraie demoiselle de la ville, quoi ! Et son cou ! blanc comme du lait frais, et ses joues rougissent et ses yeux brillent comme deux brasiers en plein soleil, lorsqu’elle voit rappliquer un gringalet de godelureau, en chapeau et en redingote à pans d’un noir luisant, et qui reluque — non ! que le diable t’emporte ! — qui reluque à travers un carré de verre qui miroite devant son œil gauche ! Et alors — par les sept forgerons ! — on commence maintenant à se faire des courbettes des deux côtés, la donzelle rétrécit sa bouche en cul de poule et gazouille comme une hirondelle sur un toit ensoleillé, et le mirliflore en face d’elle agite la main, remue ses basques, brandit son chapeau et piaffe, en tirant des étincelles du pavé. Ah ! c’était une vraie comédie ! Allons, espèces de jacasses, pensai-je alors, moi, pauvre gosse arrêté à un coin de rue avec un paquet de peaux de bœufs fraîches sur le dos, et guignant comment ces deux pigeons se faisaient des mamours. 05140
Bottom
05145
Top
TUOMAS: Saksad on narrid. TUOMAS: Les messieurs sont toqués. 05141
Bottom
05146
Top
TIMO: Ja lapsikud nagu piimaninased tited. Nad söö-vadki, lapid rinna peal, ega oska — susi võtku — lusikatki puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen näinud enese imestuseks oma silmaga. TIMO: Et enfantins comme des moutards au visage barbouillé de lait. Et quand ils mangent, ils se mettent des torchons sur la poitrine, et ils ne savent même pas, ces fichus freluquets, lécher leur cuillère en se levant de table. Je l’ai vu, de mes yeux vu, à mon grand ahurissement. 05142
Bottom
05147
Top
SIMEONI: Kuid talupoega tüssata ja nülgida, selle peale on nad küll mehed. SIMEONI: Mais quand il s’agit de filouter et d'écorcher les paysans, ils sont un peu là. 05143
Bottom
05148
Top
JUHANI: Tõsi, sakste elus võib leida palju naiselist ja naeruväärset, seda panin tähele oma Turu-reisil. Kuid vaata, kui läheneb sihuke salvide lõhnas ja lehvivate hõlstidega avatlev naiseollus, siis pole ime, et puperdab inimlapse süda. Ja-jaa, poisid! maailma rõõm avatleb üpris kõvasti; seda panin tähele oma Turu-reisil. Ja ma ütlen veel kord, et mu süda haletseb toda tüdrukut seal mäel. Ning oli tal küll juba aeg pääseda põrgust ja purjetada oma sõbraga rahusadamasse, kuhu ka meid jumal viimaks aidaku. Ses lootuses katsume nüüd magada. Tõsi küll, sellest mäest on veel üks imelik muinasjutt, kuid jäägu see teiseks korraks, ja katsume nüüd magada. — Simeoni, mine siiski ja peida söed tuha alla, nii et ma homme liommikul ei tarvitseks tulerauda taguda ja heinatuusti hõi juuda, vaid pääsen kohe palgiotsa täksima nagu punatutiga rähn. Mine õige. JUHANI: €’est vrai, on trouve dans le monde des messieurs beaucoup de choses efféminées et ridicules, je l’ai bien remarqué pendant mon voyage à Turku. Mais tout de même, quand on voit rappliquer une petite femme comme ça, sentant bon les odeurs, et le corsage agité, ma foi, ce n’est pas sans que quelque chose vous remue dans le cœur. Oui, oui, enfants; les délices du monde ont un puissant attrait, je l’ai bien remarqué pendant mon voyage à Turku. Et je dis encore une fois que je plains la jeune fille sur la montagne. 11 était grand temps qu’elle soit sauvée de cet enfer pour naviguer avec son ami vers le port tranquille où Dieu nous conduira tous aussi un jour, espérons-le. Essayons de nous endormir dans cet espoir. Simeoni, va pourtant couvrir les braises de cendres, pour que je n’aie pas besoin demain malin de battre le briquet et de mettre le feu à une poignée de foin, mais que je puisse tout de suite commencer à cogner les troncs comme un pivert. Va, s’il te plaît. 05144
Bottom
05149
Top
Läks Simeoni Juhani käsku täitma, kuid tuli peagi tagasi, juuksed püsti ja silmad pärani peas. Kokutades kõne*es ta mingist kummalisest põlevast silmast seal väljas vankri juures. Sellest hüppasid teisedki üles, pomisesid paar palvesõna j.i astusid üheskoos onnist välja; ning nende juuksed meenu-lasid tuulepesa kase otsas. Liikumata, tummade sammastena «•isid nad, vahtides Simeoni sõrme juhatuse järgi. Nad vaata-•id silmi pilgutamata ja nägidki vankri taga imelikku välget, mis aeg-ajalt kadas, kaid peagi jälle oma hõõguvat valgust uäitas. Seda oleksid nad vahest oma hobuse Valge ainsaks silmaks pidanud, kuid sealt ei paistnud midagi valget, vaid seevastu midagi musta, ega kuuldunud ka kella kolksatust. Nõnda mõeldes seisid vennad liikumata; kuid viimaks lausus Tuomas ometi võrdlemisi vihase häälega: Simeoni s’éloigna exécuter l’ordre de Juhani, mais revint rapidement, les cheveux hérissés et les yeux hagards. En balbutiant, il raconta quelque chose sur un œil étrange qui brillait dehors, près du char. Les autres sautèrent en l’air, bénirent leurs âmes et leurs corps et sortirent de la hutte en troupe ; leurs chevelures rappelaient un buisson d’épines. Ils restèrent immobiles, muets comme des statues, le regard fixé dans la direction qu’indiquait le doigt de Simeoni. Ils écarquillèrent les yeux et remarquèrent en effet derrière la charrette une lueur bizarre qui disparaissait parfois pour reparaître un instant après. Ils auraient peut-être pu la prendre pour l’œil unique de leur cheval, mais ils ne distinguaient rien de blanc ; au contraire, on apercevait une masse noire, et de plus on n'entendait pas le son de la clochette. Tout en réfléchissant ainsi, les frères se tenaient sans bouger, mais enfin Tuomas dit d’une voix assez brusque : 05145
Bottom
05150
Top
TUOMAS: Mis vaja? TUOMAS: Que fiches-tu là ? 05146
Bottom
05151
Top
JUHANI: Ära jumala pärast hakka temaga nii krookult praalima. — See on tema! Mis me nüüd teeme, vennad? See on tema! Mis me talle ütleme? JUHANI: Au nom de Dieu, ne commence pas à lui parler si biusquement. C’est l’ogre ! Que faire à présent '! C’est lui, frères ! Que lui dire ? 05147
Bottom
05152
Top
AAPO: Ma ei tea tõesti mitte. AAPO: Je ne sais vraiment pas. 05148
Bottom
05153
Top
TIMO: Nüüd teeks Iaulusalmike head. TIMO: Un cantique ferait très bien. 05149
Bottom
05154
Top
JUHANI: Kas meist keegi ei tea peast ühtainustki palvet? Lugege, armsad vennad, laske lahti jumala nimel, mis aga meeles on, mis ainult pähe tuleb, ilma vähimalgi määral piib'i-tükki aine järgi valimata. Lugege kas või hädaristimisest, armsad vennad. JUHANI: Est-ce qu'aucun de nous ne connaît par cœur une seule prière ? Récitez quelque chose, chers frères ; pour l’amour de Dieu, sortez seulement tout ce que vous savez, tout ce qui vous passe par la tête, au hasard, un passage de la Bible, que ça convienne ou non. Récitez, faute de mieux, les paroles du baptême d’urgence, chers frères ! 05150
Bottom
05155
Top
TIMO: Olen ühte ja teist tükki lauluraamatust osanud, kuid nüüd on nagu hirmus pärss mu suu peal. TIMO: J’ai bien connu plus d’un verset du psautier, mais n aintenant c’est comme si une épaisse poutre me coupait le sifflet. 05151
Bottom
05156
Top
SIMEONI: Vaim ei lase sul nagu minulgi rääkida. SIMEONI: C’est l’esprit qui ne te permet pas de parler, pas plus qu’à moi. 05152
Bottom
05157
Top
TIMO: Ei lase. TIMO: U ne permet pas. 05153
Bottom
05158
Top
JUHANI: See on kole! JUHANI: C’est affreux ! 05154
Bottom
05159
Top
AAPO: Kole! AAPO: Hirmuista! 05155
Bottom
05160
Top
TIMO: Tõepoolest kole. TIMO: Vraiment affreux ! 05156
Bottom
05161
Top
JUHANI: Mis teha? JUHANI: Que faire ? 05157
Bottom
05162
Top
TUOMAS: Julgus on tema vastu minu arvates kõige parem. Küsime, kes ta on ja mis ta tahab. TUOMAS: A mon avis, ce qu’il y a de mieux, c’est de se montrer énergique. Demandons-lui qui il est et ce qu’il veut. 05158
Bottom
05163
Top
JUHANI: Las kui mina küsin. Kes sa oled? Kes sa oled? Kes sa oled ja mis sa tahad meist? — Mitte sõnagi vastuseks. JUHANI: Laisse-moi l’interroger. Qui es-tu? Qui es-tu ? Qui es-tu et que veux-tu ?... Pas un mot de réponse ! 05159
Bottom
05164
Top
LAURI: Võtame tuletukid. LAURI: Prenons des tisons. 05160
Bottom
05165
Top
JUHANI: Me võtame tuletukid ja klopime su praelihaks, k«i sa ei ütle oma nime, suga ja asja. JUHANI: Nous prendrons des tisons et te tannerons le cuir si tu ne dis pas ton nom, ta race et ton affaire. 05161
Bottom
05166
Top
LAURI: Ei, ma mõtlesin, et viskame tukkidega tema poole. LAURI: Non, je pensais qu’on saisirait tout de suite les tisons. 05162
Bottom
05167
Top
JUHANI: Kui usaldaks. JUHANI: Si on osait ! 05163
Bottom
05164
Top
[TUOMAS: Yksi kuolema Herralle velkaa. TUOMAS: On ne doit qu’une mort à Dieu. 05164
Bottom
05168
Top
JUHANI] TUOMAS: Ükskord tuleb niikuinii surra! Tukid pihku, poisid! JUHANI: Oui, on ne doit qu’une mort à Dieu. Empoignez-moi des tisons, mes enfants. 05165
Bottom
05169
Top
Peagi seisid nad reas, tulised tukid sõjariistadeks pihus. Eesotsas seisis Juhani, silmad rõngas nagu öökullil, vaadates silma vankri taga, mis erilise hiilgega talle vastu vahtis. Nii seisid vennaksed lõõmavate relvadega öisel raiesmaal; ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. Ils se trouvèrent bientôt sur un rang, munis de bûches enflammées. Juhani était le premier, les yeux arrondis comme un hibou et fixés sur l’œil qui le contemplait avec un éclat mystérieux derrière le char. Les frères brandissaient ainsi leurs armes scintillantes dans la prairie nocturne ; et le grand-duc hululait dans les sapins de la montagne, le lugubre marécage bruissait profondément et de sombres nuages voilaient la voûte du ciel. 05166
Bottom
05171
Top
JUHANI: Kui ma ütlen: nüüd, poisid! siis lennaku tukid meie pihust kuradi pihta. JUHANI: Quand je dirai : Hardi ! vous lancerez vos tisons sur le dos du diable ! 05167
Bottom
05172
Top
SIMEONI: Kuid katsume pisut veel õnne manamisega. SIMEONI: Essayons d’abord quelques exorcismes. 05168
Bottom
05173
Top
JUHANI: Hästi mõeldud! Pisut manamist kõigepealt. Kuid mis ma ütleksin taile? Sosista mulle, Simeoni, sest ise olen ma sel silmapilgul haruldaselt tömp. Sosista sina aga mulle sõnad, ja ma virutan need talle vastu vahtimist, nii et laas kajab. JUHANI: Bonne idée. Un peu d’exorcisme pour commencer. Mais que dois-je lui dire ? Souffle-moi, Simeoni, car je me sens extraordinairement stupide en ce moment. Souffle-moi les paroles et je les lui jetterai à la face, que le bois en retentisse. 05169
Bottom
05174
Top
SIMEONI: Pane siis tähele, mis ma ütlen. — Siin me seisame. SIMEONI: Eh bien, écoute donc ce que je te dicterai. On est ici. 05170
Bottom
05175
Top
JUHANI: Siin me seisame! JUHANI: On est ici. 05171
Bottom
05176
Top
SIMEONI: Kui usukangelased, tulised mõõgad pihus. SIMEONI: Comme des héros de la foi, le glaive de feu à la main. 05172
Bottom
05177
Top
JUHANI: Kui usukangelased, tulised mõõgad pihus! JUHANI: Comme des héros de la foi, le glaive de feu à la main. 05173
Bottom
05178
Top
SIMEONI: Mine oma teed. SIMEONI: Va-t’en ! 05174
Bottom
05179
Top
JUHANI: Käi põrgu! JUHANI: Va-t’en au diable ! 05175
Bottom
05180
Top
SIMEONI: Me oleme ristiinimesed, jumala sõjamehed. SIMEONI: On est des chrétiens baptisés, des guerriers de Dieu. 05176
Bottom
05181
Top
JUHANI: Me oleme ristiinimesed, jumala sõdurid, Kristuse soldatid. JUHANI: On est des chrétiens baptisés, des guerriers de Dieu, des soldats du Christ. 05177
Bottom
05182
Top
SIMEONI: Kuigi me lugeda ei oska. SIMEONI: Même si on ne sait pas lire. 05178
Bottom
05183
Top
JUHANI: Kuigi me lugeda ei oska. JUHANI: Même si on ne sait pas lire. 05179
Bottom
05184
Top
SIMEONI: Kuid usume ometi. SIMEONI: Mais on a quand même la foi. 05180
Bottom
05185
Top
JUHANI: Kuid usume ometi ja loodame kindlasti selle peale. JUHANI: Mais on a quand même la foi, et on y croit fermement. 05181
Bottom
05186
Top
SIMEONI: Mine nüüd. SIMEONI: Va-t’en ! 05182
Bottom
05187
Top
JUHANI: Mine nüüd! JUHANI: Va-t’en ! 05183
Bottom
05188
Top
SIMEONI: Varsti laulab kukk. SIMEONI: Bientôt le coq chantera. 05184
Bottom
05189
Top
JUHANI: Varsti laulab kukk! JUHANI: Bientôt le coq chantera. 05185
Bottom
05190
Top
SIMEONI: Ja kuulutab issanda päeva. SIMEONI: Et annoncera la clarté du Seigneur. 05186
Bottom
05191
Top
JUHANI: Ja kuulutab issand Seebaoti päeva! JUHANI: Et annoncera la clarté du Seigneur Sé-baoth. 05187
Bottom
05192
Top
SIMEONI: Kuid ta ei näi tähelegi panevat. SIMEONI: Mais il n’a pas l’air de s’en inquiéter. 05188
Bottom
05193
Top
JUHANI: Kuid ta ei näi tähelegi... Jah, ta ei tee väljagi, kas või ingli keeli talle karjuksin. Issand õnnistagu meid, vennad! sest nüüd pole muud kui — nüüd, poisid! JUHANI: Mais il n’a... oui, il ne s’en soucie pas du tout ! J’ai beau vociférer comme un archange. Que Dieu nous protège, mes frères ! Car il ne reste plus que : Hardi ! 05189
Bottom
05194
Top
Siis virutasid nad kõik oma tukid viirastuse poole, kes välgu nobedusega nelja jala müdinal jooksma pistis, ja kaua vilkusid hõõguvad söed ta seljas läbi öise pimeduse. Nii põgenes ta tulisest taplusest, ja kui jõudis alla raiesmiku servale, usaldas ta viimaks peatuda, turnates kord või kaks kõvasti. Ja vennaste viirastus, kole kurivaim oli ometi nende ühe silmaga hobune, kes oli ajutiseks oma valge värvi kaotanud soo mustades mudaloikudes, kuhu ta nähtavasti oli langenud ja seal kaua püherdanud, enne kui jälle kuivale pääses. Selle püherdamisega oli ta ka kella kaelast tõmmanud, mis asjaolu seekord eriti vennaste arvamist valeteile juhtis. Selline oli see silm, mis vankri taga ööhämaruses säras, nagu särab mõne tooma silm pimedas. — Kuid alles mõne aja pärast, ja ka siis ettevaatlikult, usaldasid vennaksed Valgele läheneda ning mõistsid lõpuks oma eksitust. Siis läksid nad vihaste nägudega oma onni tagasi; ja viimaks, kui hommik koitis, magasid nad igamees raskes unes. Alors ils lancèrent tous ensemble leurs tisons contre le fantôme qui fila comme une flèche, avec un bruit de quatre sabots, et longtemps des charbons ardents brillèrent sur sa croupe dans la nuit obscure. C’est ainsi qu’il détala sous cette pluie de feu et n’osa s’arrêter qu’à la lisière de la prairie, en soufflant bruyamment deux ou trois fois. Car le démon des frères, le monstre épouvantable, était quand même leur vieux cheval borgne qui avait momentanément perdu sa couleur blanche dans la vase noire du marais où il s’était embourbé et longtemps roulé avant de pouvoir reprendre pied à sec. Il avait aussi perdu sa clochette en se débattant, ce qui avait beaucoup contribué à égarer les frères. Tel était l’œil qui avait brillé derrière la charrette, comme luit l’œil de bien des animaux dans l’obscurité. — Mais ce n’est qu’au bout d’un instant, et encore avec prudence, que les frères se risquèrent à avancer et constatèrent enfin leur erreur. L’air fâché, ils regagnèrent la hutte, et au point du jour ils se plongèrent dans un lourd sommeil. 05190
Bottom

Lugu 06 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
06001
Top
Oli viimaks valmis vennaste maja. Viis sülda oli selle pikkus ja kolm laius; ida poole oli üks ta ots ja lääne poole teine. Kui astusid sisse uksest, mis oli hoone idapoolses otsas, seisis paremat kätt suur kerisahi, pahemat kätt latter, mis Valge jaoks talviseks ajaks ehitatud. Künnisest edasi, peaaegu kesk-toani, oli kuuseokstega kaetud muld-alus, kuid tagapool oli laiadest palkidest löödud tore põrand ja selle kohal üleval lai lava. Sest nii elutoaks kui saunaks tarvitasid vennaksed uut maja. Elumajast arvata kakskümmend sammu eemal seisis nende ait, mis ehitatud peenikestest ümaraist kuusetümi-kaist. La cabane des frères était enfin terminée. Elle avait cinq toises de long et trois de large. Une de ses façades était tournée vers l’est, l’autre vers l’ouest. En avançant par la porte, qui donnait sur l’est, on voyait à droite un grand âtre et à gauche une loge où Valko devait passer l’hiver. A partir du seuil, le sol était jonché de branches de sapin presque jusqu’au milieu de la pièce, mais dans le fond il y avait un superbe plancher construit avec des larges poutres et au-dessus, une spacieuse soupente. Car les frères utilisaient leur nouvelle maison aussi bien comme habitation que comme étuve. A vingt pas de la cabane s’élevait un grenier en petits troncs de sapin. 06001
Bottom
06002
Top
Oli niisiis vennastel mõnus peavari vihma, tormi ja talvepakase vastu, oli ka panikamber nende toidutagavara jaoks. Ja nüüd võisid nad täie hooga küttimise ning igasuguste püüniste panemisega peale hakata. Ning siis lähenes surm metsistele, tetredele ja püüdele, jänestele, oravatele ja säni-meelsetele mäkradele, nagu ka Ilves-järve partidele ja kaladele. Siis kaikusid mäed ja ääretud kuusemetsad Killi ja Kiiski ägedast haukumisest ning püsside paukumisest. Pani vennaste kuul aeg-ajalt maha ka kahukarvase karu; kuid ometi polnud veel mesikäpa õige püiigiaeg. Lés frères avaient donc un excellent abri contre la pluie, l'orage et le froid hivernal, ils avaient aussi un garde-manger pour leurs provisions. Et maintenant, ils pouvaient consacrer toute leur activité à la chasse et à la pêche. La mort fondit alors sur les coqs des bois et les tétras, sur les gélinottes, les lièvres, les écureuils et sur les mornes et lourds blaireaux, et aussi sur les canards et les poissons du lac d’Ilvesjârvi. Les collines et les immenses forêts de sapins retentirent des aboiements des chiens et des détonations des fusils. Parfois aussi un ours au pelage ébouriffé tombait sous le plomb des frères, et pourtant le temps propice à cette chasse n’était pas encore arrivé. 06002
Bottom
06003
Top
Tuli hallaöine sügis ja surid või põgenesid sügavatesse peidupaikadesse rohutirtsud, sisalikud ja konnad, ning oli nüüd aeg püüda rebaseid välkuvate raudadega; seda kunsti olid vennaksed õppinud oma isalt. Tuli nüüd mõnelgi väledajalgsel reinuvaderil mõne magusa suutäie eest maksta oma peene nahaga. — Jänesed teatavasti tallavad metsas teid pehmesse lumme, ja neile teedele asetasid nüüd vennaksed sadade kaupa vaskpadu mõnegi valgekasuka surmaks. Niisama olid nad enestele ehitanud tubli sissepoole lüngi hundiaia puhmalisse nõkku raies-maa idaserval. Ja peale selle olid nad, samuti hundipüüdmise jaoks, kaevanud haua, hiiglasügava, tükk maad majast eemale kuiva, liivase nõmme poole. Praad veetles tugevasse tarasse mõnegi näljase hundi; ja kui vennaksed nägid saagi lõksus olevat, siis algas aias möll ning mürgel pimedal sügisööl. Siis seisis üks vennastest aia ääres, püss pihus, et karedakarvalist kiskjat kuuliga pikali panna; teine ta kõrval pidas tuld, lõõmavat tõrvastungalt. Mõni jälle aitas Killil ja Kiiskil põõsastest süngenäolisi, irvhambaseid kiskjaid välja ajada, vehkides tõrvikuga sinna ja tänna. Suur oli kära meeste kisast, koerte haukumisest ja püsside paukumisest, ja väsimata kaikus laas ning Impivaara koopaline sein. Nii rähmeldati, lumi määrdus, muutus ikka punasemaks ja punasemaks, kuni viimaks kõik kriimsilmad oma veres lamasid. Ja siis tõi jälle saagi nülgimine vennastele tööd ning tegevust, kuid see tegevus oli neile ometi üpris meeltmööda. — Ka koopasse raiesmaa lääneserval sattus üks või teine metsa kõõrdsiim. L’automne vint avec ses nuits de gelée, et les sauterelles, les lézards et les grenouilles périrent ou se hâtèrent de gagner leurs profondes cachettes ; ce fut le moment de disposer pour les renards des chausse-trapes en acier luisant ; les frères avaient appris cet art de leur père. Plus d’un goupil au pied agile dut payer de sa fine fourrure un morceau succulent. Les lièvres tracent dans les forêts, sur la neige molle, des coulées où les frères tendirent des centaines de lacs en laiton pour la perte de bien des couarts à la fourrure blanche. Ils s’étaient encore cons truit, pour capturer les loups, un excellent enclos aux parois inclinées, dans une dépression buissonneuse à la lisière orientale de la prairie. En outre, toujours pour ces bêtes, ils avaient creusé à quelque distance de leur maisonnette une profonde trappe dans le sol sec et sablonneux. L’appeau attirait dans la solide clôture plus d’un loup affamé, et dès que les frères remarquaient que leur proie était dans l’embarras, un violent tapage montait de l’enclos dans l’obscurité de la nuit automnale. Un des frères s’appuyait contre la palissade, le fusil épaulé, cherchant à abattre de son plomb le fauve aux poils rudes ; un autre tenait à ses côtés une torche de bûchettes résineuses ; un troisième aidait les chiens à chasser hors des buissons les bêtes grimaçantes et sinistres, en brandissant un tison à droite et à gauche. Les cris des hommes, les aboiements des chiens, les détonations des fusils se confondaient en un vacarme terrible, la forêt et la paroi carverneuse d’Im-pivaara retentissaient sans relâche. On s’agitait bruyamment, la neige se souillait, devenait toujours plus rouge, était foulée aux pieds en mille sens jusqu’à ce qu’enfin tous les fauves à la queue touffue reposassent dans leur sang. Et alors les frères devaient se mettre à écorcher leur gibier, mais cette peine leur était pourtant fort agréable. Un ou deux loups aux yeux obliques s’enfoncèrent aussi dans la fosse au bord de la prairie. 06003
Bottom
06005
Top
Juhtus kord, et Timo vara ühel hommikul, kui teised alles magasid, läks hundihauda vaatama, mille poolenisti sisse langenud lagi mehele juba eemalt head lootust andis. Ja kui ta haua servale jõudis, nägigi ta rõõmus silm sügavuses midagi halli, nägi mehist hunti, kes liikumata lamas, koon vastu maad surutud, põrnitsedes silmadega üles mehe poole. — Mis otsustas nüüd Timo teha? üksi hundilt elu võtta ja teiste suureks lõbuks onni astuda, karvane kandam õlal. Hakkas ta siis tööle, tõi onni räästa alt redeli, asetas ettevaatlikult koopasse, astus ise pulki mööda alla, raske puunui pihus, kavatsedes kiskja pead lömaks põrutada. Kaua vehkis ta nuiaga, hambad irvi, kuid ikka ainult tühja õhku. Hundi pea põikles üpris väledalt, põikas paremale, põikas pahemale, kui mees teda oma kohmaka riistaga äigas. Viimaks viskas ta nuia hundi ette ega leidnud siis enam muud nõu kui välja tulla ja tuppa teatama tõtata, mis oli juhtunud. Il arriva un matin que Timo sortit de bonne heure, pendant que les autres dormaient encore, pour visiter la trappe, dont la couverture à moitié défoncée donnait bon espoir de loin déjà. Arrivé au bord du trou, son regard joyeux distingua dans le fond une masse grisâtre, distingua un loup robuste qui, le museau pressé contre terre, reposait immobile, les yeux fixés sur lui. Mais que fit alors Timo ? Il décida de ravir seul la vie au loup et d’entrer dans la cabane, au grand étonnement de ses frères, avec son fardeau poilu sur l’épaule. Il se mit à l’œuvre, apporta une échelle appuyée contre le mur, la plaça prudemment dans la fosse et descendit les degrés, armé d’une lourde bûche, avec la ferme intention de réduire en bouillie le crâne de la bête. Il frappa longtemps avec son gourdin, serrant les dents, mais toujours dans le vide, car le loup dérobait chaque fois agilement sa tête à droite, à gauche, quand l’homme abattait son arme incommode. Timo laissa finalement tomber sa massue entre les pattes du loup et ne trouva rien de mieux à faire que de remonter et d’aller vivement communiquer à ses frères ce qui était arrivé. 06005
Bottom
06007
Top
Varsti läksid vennaksed saaki kinni püüdma, varustatud teivaste, köite ja lingudega. Kuid tühi oli haud nende pärale jõudes. Mööda redelit, mis Timo oli koopasse jätnud, oli nende hunt kaunisti üles astunud ja jalga lasknud, tänajes õnne. Seda mõistsid vennaksed kohe, ja vandudes tiing hambaid kiristades otsisid nüüd nende vihased silmad Timot; kuid teda polnud enam ligilähedal. Ta putkas põgenedes juba seal metsa serval, kus kadus peagi männiku varju. Ta mõistis, et polnud enam hea jääda sellest asjast pikemalt juttu vestma. Aga teised tormasid möirates talle järele, rusikad püsti, lubades ta peast jalatallani moosiks tampida, kui ta veel maja ust usaUaks prao-lada. Nii nad ähvardasid, jätsid koopa vihas ja vimtias sinnapaika ning astusid tuppa. Kuid pagulasena kõndis Timo metsas ja peagi hakkasid vennaksed oma käitumist kahetsema, nähes, et kahju oli juhtunud ta rumaluse, mitte ara koeruse tõttu. Sellepärast tõusis Juhani juba enne õhtut Impi/aara harjale, hõikas seal vägeva häälega iga taevakaare poo!< ja kutsus Timot, kinnitades ning tõotades, et tal ei tarvitse midagi karta, kui kohe tagasi tuleb. Nii ta hõikas, ja peatselt tuigi Timo, vihaselt urisedes ning silmi pööritades. Sõnagi lausunata võttis ta rõivad seljast, vajus voodisse ja norskas varsti sügavas unes. Au bout d’un instant, les frères accoururent, munis de perches, de cordes et de nœuds coulants pour capturer leur proie. Mais quand ils s’approchèrent de la trappe, ils virent qu’elle était vide. Le loup était tranquillement sorti par l’échelle que Timo avait oubliée dans la fosse, il avait détalé, en se félicitant de sa chance. Les frères le comprirent sur-le-champ et, jurant et grinçant des dents, ils cherchèrent Timo de leurs regards courroucés ; mais celui-ci était déjà hors d’atteinte. Il gagnait à la course la lisière de la forêt, où il disparut bientôt à l’abri des sapins. Il avait pressenti qu’il ne serait pas sage de rester pour discuter davantage de l’affaire. Les autres le poursuivirent de leurs imprécations, brandissant les poings et promettant de lui tanner et amollir le cuir comme une rave cuite, de la tête aux talons s’il osait seulement entr’ouvrir la porte de la cabane. Après avoir proféré ces menaces, ils quittèrent la trappe et rentrèrent fâchés et furieux. Timo erra dans les bois comme un fugitif ; mais bientôt ses frères commencèrent à regretter leur conduite envers lui, quand ils songèrent que le dommage avait été causé par inadvertance et non par méchanceté. C’est pourquoi, avant le soir déjà, Juhani monta sur le sommet d’Impi-vaara, cria d’une voix puissante dans toutes les directions et appela Timo, lui promettant et jurant qu’il pouvait revenir tout de suite sans crainte. Il cria ainsi, et après un moment Timo rentra, boudant de colère et roulant ses yeux. Sans dire un seul mot, il se déshabilla et se jeta sur la paille où il ronfla bientôt profondément. 06006
Bottom
06008
Top
Jõudis kätte ka kõige parem karupüügš aeg. Siis võtsid vennaksed pahlad, lõid püssidesse tugevad kuulid ja liksid äratama metsavürsti, kes nägi juba und oma pimedas okas sügaval lumiste kuuskede all. Ja nende tuleluku-püss ptni pikali mõnegi paksukoonulise mesikäpa, kui ta vihaselt ema rahu-kambrist välja kargas. Siis tõusis tihti vihane võitlus, lumi tuiskas kaugele ümberringi ja punetas voolavast verest, kui haavu löödi mõlemalt poolt. Nii heideldi, kuni karminäoliit metsaott lõpuks rahuliku’t maas lamas. Aga rõõmsalt koormaga jälle koju jõudnud, võidsid vennaksed oma haavu rchuga, mis oli segatud viinast, soolast, püssirohust ja väävlijahust. Sellega salvisid nad haavu ja tõmbasid kollakaspruuni tõrv< peale. Le moment le plus favorable pour la chasse aux ouïs était enfin venu. Les frères prirent alors leurs épieux et chargèrent leurs fusils avec des balles acérées, pour réveiller le prince des forêts qui dormait déjà dans son obscure tanière sous les sapins couverts de neige. Ils abattirent plus d’un ours mafflu au moment où il se ruait furieusement hors de sa paisible retraite. Souvent, il s’engageait une lutte violente, la neige tourbillonnait au loin, rougie par le sang qui coulait des blessures reçues de part et d’autre. On combattait jusqu'à ce qu’enfin le fauve au museau hérissé reposât en paix. Mais les frères rentraient à la maison et pansaient leurs plaies avec un baume composé d’eau-de-vie, de sel, de poudre et de fleur de soufre. Ils en oignaient leurs blessures et étendaient par-dessus une couche de goudron d’un jaune foncé. 06007
Bottom
06009
Top
Nii hankisid nad oma peatoidust laanest ja mäsede tihni-kuist, täites taga varakambri mitmesuguse metsasaa;iga: lindude, jäneste, mäkrade ja karulihaga. Nad olid hooStsenud ka vana truu Valge talvemoona eest. Sealt soorannalt pastis vägev sirbiga lõigatud ja pealt silutud heinakuhi, millest kogu talveks jätkas. Polnud unustatud ka nende maja talvekütte tagavara. Hiigla-puuriit seisis aida lähedal ja lisaks veel kõrge tõrvaskändude hunnik maja seina ääres nagu Hiiu hirve sarvede virn, mis ulatus maast räästani. — Nõnda varustatult võisid nad rahulikult talve härmatanud habemele vastu vaadata. C’est ainsi qu’ils tiraient leur subsistance des forêts et des bocages accidentés, remplissant leur garde-manger de gibier de tout genre : oiseaux, lièvres, blaireaux et ours. Ils avaient également songé à récolter du fourrage pour nourrir leur vieux et fidèle Valko pendant l’hiver. A la lisière du marais se dressait une grosse meule de foin coupée à la faucille et peignée bien lisse, amplement suffisante pour la durée des frimas. Ils n’avaient pas non plus oublié le combustible pour chauffer leur maisonnette ; une imposante rangée de bûches s’alignait près du grenier et un gros tas de souches résineuses, semblables à un monceau de gigantesques cornes d’élans s’appuyait contre la paroi de la maison, jusqu’au bord du toit. — Ainsi équipés, les frères pouvaient envisager avec sérénité l’hiver à la barbe de givre. 06008
Bottom
06011
Top
On jõuluõhtu. Ilm on pehme, hallid pilved peidavad taevast ja äsja tulnud lumi katab mägesid ning orge. Metsast kostab vaikne kohin, teder peab õhtust söömaaega urvalise kase otsas, parv siidisabu punetaval pihlakal ja männiku edev neitsi harakas kannab risu tulevase pesa jaoks. Nii onnis kui uhkes mõisas valitseb rõõm ja rahu, nõnda ka vennaste majas Impi-vaara raiesmaal. Selle ukse ees on näha õlekoorem, mille Valge on Viertola mõisast jõulu auks põrandale laotamiseks vedanud. Ei võinud vennad siingi unustada jõuluõlgede kahinat, mis oli kauneim mälestus nende lapsepõlve aegadelt. C’est la veille de Noël ; l’air est doux, des nuages gris cachent le ciel, la neige récente couvre les montagnes et les vallées. On entend dans la forêt un faible murmure, le coq de bruyère picore dans les bouleaux chargés de chatons, une bande de geais se régale sur un sorbier rouge et la pie, cette fille curieuse des bois, transporte des brindilles pour son futur nid. Dans la chaumière comme dans la ferme somptueuse, régnent l’allégresse et la paix, et aussi dans la cabane des frères à Impivaara. Dehors, devant la porte, on voit une charretée de paille que Valko est allé chercher à Viertola pour couvrir le plancher de la chambre en l’honneur de la Noël. Même ici, les frères n’ont pu se passer du crissement de la paille qui était le plus beau souvenir de leur enfance. 06009
Bottom
06012
Top
Kuid toast kostab leili kohin kerise kuumadelt kividelt ja pehmete vihtade vihin. Vennaksed võtavad nüüd tublit jõululeib. Ja kui viimaks kõrvetavalt kuum vihtlemine oli lõppenud, astusid nad alla, panid riided selga ja istusid lavitsaile puhkama, mis olid pandud pinkide asemel piki seinu. Seal nad istusid, ähkides ja higistades. Leegitsev pird valgustas tuba, Valge krompsutas latris kaeru, sest temagi jõulusid oli meeles peetud; tukkudes ja haigutades istus kukk õrrel; Killi ja Kiiski lamasid ahju lähedal, koonud käppadel, ning Juhani põlvedel lõi nurru endine Jukola vana vesihall kass. On entend dans la cabane le sifflement de la vapeur qui monte des pierres chaudes de Pâtre et le battement des souples ramilles de bouleau. Les frères prennent consciencieusement leur bain de Noël. Quand enfin la chaleur se fut dissipée, ils descendirent de la soupente, se vêtirent et se reposèrent sur les planches qui tenaient lieu de bancs le long des murs ; ils s’y assirent, suant et soufflant. Une latte de bois enflammée éclairait la chambre ; Valko dans sa loge mâchait de l’avoine, car on s’était aussi souvenu de son Noël ; assoupi et bâillant, le coq était perché suisa poutre ; Killi et Kiiski, le museau dans les pattes, dormaient près du poêle, et le vieux matou gris de Jukola ronronnait sur les genoux de Juhani. 06010
Bottom
06013
Top
Viimaks hakkasid Timo ja Simeoni õhtulauda seadma, teised jälle kandsid õlekubusid sisse. Nad päästsid koo-vitsad lahti, laotasid õled umbes veerand küünra paksuselt põrandale, kuid vee! paksemalt lavale, kus nad harilikult oma õhtud ning ööd mööda saatsid. — Viimaks oli õhtusöök valmis: seitse auguga karaskit, kaks tammekausitäit auravat karuliha ja õlle-kibu seisid laual. Ise olid nad õlle keetnud, teraselt meeles pidades, mis viisil ema seda jooki valmistas. Kuid nad olid ta harilikust taluõllest kangema teinud. Mustjaspunasena vahutas ta kibus ja kui seda kannutäie neelasid, siis tundsid peas juba pisut mühinat. — Ent kõik nad istusid juba lauas, lastes leival ja lihal ning vahutaval õllel kibust hea maitsta. Timo et Simeoni se mirent alors à préparer le souper, tandis que les autres rentraient les gerbes. Ils défirent les liens, étendirent la paille sur le plancher en une couche épaisse d’une main, plus épaisse toutefois dans la soupente où ils passaient habituellement les soirées et les nuits. — Finalement le repas fut prêt : sept pains, deux bols en chêne remplis de viande d'ours fumante et un baquet plein de bière étaient disposés sur la table. Les frères avaient eux-mêmes fabriqué leur cervoise, en appliquant fidèlement la recette de leur mère. Mais ils l’avaient faite plus forte que la bière habituelle des paysans. D’un brun foncé, elle moussait dans le baquet ; et si l’on en avait avalé un plein pot, on aurait éprouvé un peu de vertige. — Les frères sont déjà tous assis autour de la table et se régalent de viande, de pain et de bière écumante. 06011
Bottom
06014
Top
AAPO: On siin aga rohkesti toidupoolist meie ette laotud. AAPO: Quelle abondance de mangeaille est empilée devant nous ! 06012
Bottom
06015
Top
JUHANI: Sööge ja jooge, poisid, sest nüüd on meil jõulud, jõulud kõigil, nii loomadel kui inimestel. Kasta, Timo-vennas, õllega ka vaese Valge kaerahunnikut seal sõimes. — Vaat nii! mingu selleks vähemalt kannutäis. Sel õhtul ei mingit kitsidust, vaid saagu kõik, nii hobune, koer ja kass kui ka Jukola rõõmsad vennaksed. Las kukk magab rahulikult ja pärib oma osa homme. Seal teile, Killi ja Kiiski, vägev kahmak karu koivast, ning seal sulle, kassiroju. Kuid löö enne kätt, sa pilu-silm! — Vaat nii! Ja siis mõlema käega. Vaadake meie kassi tempusid ja öelge, et minagi kõlban pisut õpimeistriks. Käppa annab ta Juba mõlema tassuga ühel ajal, asetab enese nagu tõsine taat istuma ning pistab, sihuke peiar, kummagi esimese talluka minu pihku. Nõndaviisi! JUHANI: Mangeons et buvons, enfants, car c’est Noël pour nous, Noël pour tous, pour les bêtes comme pour les hommes. Timo mon frère, verse de la bière sur l’avoine du bon Valko dans sa loge. — C’est ça, verse-lui au moins un pot. Ce soir, on n’est pas chiches et tous auront leur ration, le cheval, les chiens et le chat, aussi bien que les joyeux garçons de Jukola. Le coq peut dormir en paix, il recevra sa part demain. Ici, Killi et Kiiski ! attrapez-moi ce puissant quartier de gigot d’ours, et voilà pour toi, vieux matou ; mais d’abord, donne la patte, mon petit loucheur. C’est ça ! Et maintenant, les deux pattes ! Voyez les tours que connaît notre chat, et allez dire ensuite que je n’ai pas l’étoffe d’un excellent professeur ! Il sait déjà me donner la main avec les deux pattes ensemble, et pour le faire, il s’assied comme un vieillard sérieux, il ine place ses deux pattes dans la main, ce coquin ! Voilà ! 06013
Bottom
06017
Top
AAPO: OH seda nalja! AAPO: Quel drôle de truc ! 06014
Bottom
06018
Top
TUOMAS: Mis mees veel vanu! päevil peab õppima. TUOMAS: Ce qu'on doit apprendre encore dans ses vieux jours ! 06015
Bottom
06019
Top
JUHANI: On aga see õpetus aegagi võtnud. Kuid ei ma jätnud poissi enne rahule, kuni ta mõlema käpaga õpetajat tänas. Nüüd teeb ta seda kui mees, ja õpimeister on saanud oma tasu. — See alles on kass! Vaat seal! pista täkk karuliha põske, ja siis Killi ning Kiiski. Nii, nii! «Löö meest, kuid ära löö mehe keera.» Õige! Kuid selle juurde tahan lisada: «Löö Jukola jussi, kuid ära löö tema kassi.» JUHANI: Ma foi, il a fallu du temps pour l’instruire. Mais je n’ai pas lâché mon gaillard avant qu'il sache remercier son maître avec les deux pattes. A présent, il le fait comme un homme, et je suis payé de mes peines. En voilà un chat ! Tiens ! fourre-toi ce morceau d’ours sous la dent. Et Killi et. Kiiski ! Oui, oui, « Tu peux loucher un homme, mais pas son chien », c’est exact. Mais je veux ajouter : Tu peux toucher Jussi de Jukola, mais pas ses chiens. 06016
Bottom
06020
Top
EERO: Juhani, ulata see õllekibu siia. EERO: Passe-moi le baquet de bière, Juhani. 06017
Bottom
06021
Top
JUHANI: Seda pead sa saama. Joo, vennas, jemala loom, joo, sest nüüd on jõuJud, ja aidas ci ole puudus moonast. Mis meil siin viga olla? Mis meil hoolida, kui kõik see maailm põleks tahaks ja tolmuks, välja arvatud Impivaara ning selle ümbrus. Elame siin nagu jumala selja taga, oma! jalal, ja võime vilistada tigedate inimeste peale. Siin on meil hea olla. Mets on meie niit, meie põld, meie veski ja meie pesa igaveseks ajaks. JUHANI: Voilà, bois, frère, créature de Dieu, bois, car c’est Noël et les vivres abondent dans le grenier. De quoi manquons-nous ici ? Que nous importerait si tout le monde sauf Impivaara et ses environs s’évanouissait en cendres et en poussière ? On vit ici comme des seigneurs, à notre guise, sans avoir à nous soucier des hommes méchants. On est bien ici. La forêt est notre prairie, notre champ, notre moulin et notre nid éternel. 06018
Bottom
06022
Top
TIMO: Ning meie lihaait. TIMO: Et notre garde-manger. 06019
Bottom
06023
Top
JUHANI: Just nii! Siin on hea olla! Tänu sulle, Lauri, *c!Ie nõu eest, mis sa leidsid, et me maailma turult pääseksime. Siin on vabadus ja rahu. Ma küsin veel: mis me hooliksime, kui kuldne tuli kas või kogu selle maailma maha põletaks, kui iiga jääks alles põhjapoolne osa Jukola talust ja selle seitse poesra? JUHANI: C’est vrai ! on est bien ici. Merci, Lauri, de nous avoir trouvé le moyen de fuir la foire de ce monde. Ici régnent la paix et la liberté. Et je demande encore : que nous importerait si les flammes dorées brûlaient tout l’univers, pourvu seulement qu’elles épargnent le nord de Jukola et ses sept enfants ? 06020
Bottom
06024
Top
TIMO: Läheks kord kulutuli kogu maailma laastama, siis põleks tuhaks ja põrmuks ka Jukola põhjapool ning veel ta M-itse poegagi pealekauba. TIMO: Si jamais un incendie ravageait le monde entier, eh bien, le nord de Jukola disparaîtrait aussi en cendre et en poussière, et ses sept enfants par-dessus le ma relié. 06021
Bottom
06025
Top
JUHANI: Seda tean ma väga hästi. Kuid vaata, mees võib moeMa, mis ta tahab, mõelda enese kogu maailma isandaks voi tongivaks sitasitikaks. Vaata, ta võib mõelda surnuks jumala, kuradid, inglid ja kogu inimsoo ja elajad maa peal, meres ning õhus, mõelda maa, põrgu ja taeva kaduvat kui takutuusti tules ning pimeduse astuvat asemele, kus kõverkael kukk eluilmas enam issanda koitu ei kuuluta. Nii lendleb siin mehe mõte, ja kes võib visata võrkusid selle teele? JUHANI: Je le sais bien; mais l’homme peut s’imaginer tout ce qu’il veut, il peut penser qu’il est soit le maître du monde entier, soit un bousier fouisseur. Vois, il peut supposer que tout est mort, Dieu, les diables, les anges et toute la race humaine, les bêtes de la terre, de la mer et de l’air, il peut s’imaginer que la terre, l’enfer et les cieux s’écroulent comme un paquet d’étoupe dans le feu et que des ténèbres les remplacent, où au grand jamais le coq au cou recourbé n’annoncera le jour du Seigneur. Ainsi s’élance la pensée de l’homme ici-bas ; et qui pourrait tendre des filets sur son chemin ? 06022
Bottom
06026
Top
TIMO: Kes võib mõista selle maailma ehitust? Ei inimlaps, kes on tömp ja rumal kui määgiv jäär. Kuid parem on võtta päevi nii, nagu nad tulevad, lasta neil minna, nagu nad lähevad, mingu siis mäele või rappa. Siin ainult oleme. TIMO: Kuka käsittää tämän maailman rakennusta? Ei ihmislapsi, joka on typerä ja tyhmä kuin määkivä jäärä. Mutta parasta ottaa päivä tultuansa, sallia sen mennä mentyänsä, käyköön sitten puuhun tai mäntyyn. Täällä ollaan vaan. 06023
Bottom
06027
Top
JUHANI: Mis meil siin viga olla? Mis puudub? JUHANI: Mikä on meidän täällä ollaksemme? Mitä puuttuu? 06024
Bottom
06028
Top
TIMO: «Ei jumala arm ega linnupiim.» Ait on moona täis ja tuba soe. Ise püherdame siin õlgedel. TIMO: »Ei Jumalan armoa eikä linnunkaan piimää». Aitta on ruokaa täys ja pirttimme lämmin. Täälläkin kiiriskelemme oljilla. 06025
Bottom
06029
Top
JUHANI: Püherdame siin nagu mullikad kahisevail õlgedel. Võime saunas käia, kui tahame, kui aga tuju tuleb, ja süüa, kui maitseb. — Kuid nüüd oleme juba täis. Ei siis muud kui aitäh toidu eest ja koristame laua. JUHANI: Täällä kiiriskelemme kuin mullikat kahisevilla oljilla. Kylpeä taidamme koska miellyttää, koska vaan päähämme pistää, ja syödä koska maistaa.--Mutta olemmehan jo ravitut miehet. Ei siis muuta kuin siunaamme säkkiämme ja korjaamme pöydän. 06026
Bottom
06030
Top
SIMEONI: Oodake, kuni olen lugenud lühikese söögipalve ja värsikese peale laulnud. SIMEONI: Odottakaas siks kun olen lukenut lyhykäisen ruokaluvun ja laulanut värssyn päälle. 06027
Bottom
06031
Top
JUHANI: Jäägu seekord. Miks ci teinud sa seda enne söömist? — Mine, Eero-poju, kui oled noorem, lase vaadist õlut. JUHANI: Se jääköön tällä kerralla. Miksi et tehnyt sitä ennen atriaa?--Käyppäs, Eero-poika, nuorimmakses laskemaan tynnöristä olutta. 06028
Bottom
06032
Top
SIMEONI: Sa ei luba siis jõuluõhtu auks laulusalmikest laulda? SIMEONI: Et salli siis laulettavan virrenvärssyä joulu-illan kunnioiksi? 06029
Bottom
06033
Top
JUHANI: Ei ole meist ju laulumehi, kulla veli. Laulame ja loeme parem oma südames, see ongi jumalale kõige meelepärasem ohver. — Kuid seal ongi jälle õllekibu, kobrutav ja vahutav kui Kyrö kosk. Passiiba, poju! Laskem siit maitseda! Viska, veli Tuomas, ja õieti mehe moodi. JUHANI: Eihän meistä laulajiksi, velikulta. Lauletaan ja luetaan sydämmissämme, joka onkin Jumalalle otollisin uhri.--Mutta tuossa taasen olutkiulu, kuohuva ja vahtoova kuin Kyrön koski. Tattis, poika, vaan! Saadaanpas tästä! Kimauta tuosta, veli Tuomas, ja oikein aika mekosta. 06030
Bottom
06034
Top
TUOMAS: Selle asjaga ei viivita ma kaua. TUOMAS: Enhän tuossa kauankaan huikaile. 06031
Bottom
06035
Top
JUHANI: Nõndap mees rüüpab. Sihukesed lonksud teevad meie kurkudest otse köstrikõrid. JUHANI: Niinhän mies kulauttaa. Sellaiset siemaukset saattaa kurkuistamme oikein lukkarin-kurkut. 06032
Bottom
06036
Top
«Elati ju ennegi,
Kui oja taga oldi,
Ojapuid põletati
Ja ojast õlut joodi.»
»Elettiinpä ennenkin,
Vaikk' ojan takan' oltiin;
Ojapuita poltettiin
Ja ojast' oltta juotiin».
06033
Bottom
06041
Top
Just nii. Kuid meie joomaks ongi ruske kesvamärjuke, põle-tuspuuks halg ja tõrvaskand, ja meie all on pehme õlgpolster, mõnus maadlusmatt kas või kuningaile ning suurvürstidele. — üks sõna, Tuomas. Kord kinnitas veli Aapo, et sinu vägi ja võim käib juba vahvalt Juho omast iile, kuid ma ei tahaks seda uskuda. Kuis oleks, kui siin pisut rabeleksime? Katsume! Juuri niin. Mutta onhan juomanamme ohran ruskea neste, polttopuunamme halko ja tervaskanto, ja allamme on pehmeä, olkinen polstari, oiva painitanner vaikka kuninkaille ja suuriruhtinaille.--Yksi sana, Tuomas. Takasihan kerran veli Aapo sinun väkes ja voimas käyvän jo huikeasti yli Juhon, mutta sitä en juuri mielisi uskoa. Kuinkahan tuossa pyörähtelisimme? Koetetaan! 06039
Bottom
06042
Top
SIMEONI: Püsige paigal! ja hoidke neid läikivaid õlgi vähemalt homsenigi. SIMEONI: Alallamme! ja armahtakaat noita kiiltäviä olkia edes huomispäivään. 06040
Bottom
06043
Top
JUHANI: Nüüd on rõõm tipul, «puulba poolt on püha parem»; ja pahnaks peavadki õled minema. — Kas tahad, Tuomas? JUHANI: Nythän ilo parhaimmallansa, »aatosta juhla korkein»; ja pahnoiksihan on olkien mentävä.--Miellyttääkö Tuomasta? 06041
Bottom
06044
Top
TUOMAS: Võib ju toda katsuda. TUOMAS: Käyhän tuota koettaa. 06042
Bottom
06045
Top
JUHANI: Sülipätsi! JUHANI: Ristipainia! 06043
Bottom
06046
Top
TUOMAS: Olgu minugi poolest! TUOMAS: Olkoon menneeksi! 06044
Bottom
06047
Top
JUHANI: Lööme rinnad kokku, lööme kokku! JUHANI: Isketäänpäs, isketäänpäs! 06045
Bottom
06048
Top
AAPO: Oota, poiss! Las Tuomas saab ka su püksivärvlist kõvasti kinni kahmata. AAPO: Varro, poika! Saakoon Tuomaskin lujan kahmauksen housusi kaulureista. 06046
Bottom
06049
Top
JUNANI: Las ta võtab, las ta võtab! JUHANI: Hän saakoon, hän saakoon! 06047
Bottom
06050
Top
EERO: Juho, miks sa hambad irvi ajad ja silmi pööritad nagu härg tapatallis? Oi mu vennakene! Kuid vaata, et sa nüüd häbisse ei jää. EERO: Juho, miksi irvistät ja väännät silmiäs kuin härkä penkissä? Voi veljeäni! Mutta katso, ettet itseäsi häväise nyt. 06048
Bottom
06051
Top
AAPO: Kõik on hästi! Kes teeb esimese tõmbe? AAPO: Kaikki hyvin. Kenen on ensimmäinen heitto? 06049
Bottom
06052
Top
JUHANI: Olgu see Tuoma päralt. JUHANI: Olkoon se Tuomaan. 06050
Bottom
06053
Top
TUOMAS: Olgu see vanema venna päralt. TUOMAS: Olkoon se vanhimman veljen. 06051
Bottom
06054
Top
JUHANI: Seisa siis jalul. JUHANI: Seiso sitten kannallas. 06052
Bottom
06055
Top
TUOMAS: Tahan katsuda. TUOMAS: Tahdon koettaa. 06053
Bottom
06056
Top
JUHANI: Kas seisad, kas seisad? JUHANI: Seisotko, seisotko? 06054
Bottom
06057
Top
TUOMAS: Tahan katsuda. TUOMAS: Tahdon koettaa. 06055
Bottom
06058
Top
AAPO: Hõissa, poisid! Sedaviisi, just nii! Maadlete otsekui usukangclased. Juho kimpleb ja kangutab kui Iisrael ise ja «Tuomas seisab nagu sammas». AAPO: Heleijaa, pojat! Sillä lailla, juuri niin! Taistelettepa kuin uskon sankarit. Juho kimpustaa ja vääntää kuin Israeli itse ja »Tuomas seisoo niinkuin tammi». 06056
Bottom
06059
Top
EERO: «Kuulab vait kui vaga lammas Aapo Saalomoni tarkust.» Kuid vaata Juho suud ja kohku. Ah! pistaksin nüüd kas või teraspulga ta hammaste vahele — praks! ja kohe oleks »ce pooleks. Mul on hirm, mul on hirm! EERO: »Koska saarnaa Aaprahammi». Mutta katso Juhon suuta ja kauhistu. Ah! pistäisin nyt vaikka teräspuikon hänen hampaittensa väliin--roiskis! ja olispa se kohta kahtena kappaleena. Kauhistunpa, kauhistunpa! 06057
Bottom
06060
Top
AAPO: Meeste maadlus, muud midagi. Palgid tõusevad ja vajuvad meie all. AAPO: Miesten otteloa vaan. Nousee ja vaipuuhan allamme palkit. 06058
Bottom
06061
Top
EERO: Nagu orelipedaalid; ja Tuoma käpad künnavad maad nagu rasked söödisahad. EERO: Kuin urkujen polkimet; ja Tuomaan töppöset kyntää laattiata kuin järeät metsä-sahrat. 06059
Bottom
06062
Top
AAPO: Ega siin just piimasõrmega paitata. Pagan! oleks »«■ sikutus seal mäel, siis lööksid saaparauad sädemeid kaljust. AAPO: Ei siinä juuri sivelläkkään maitosormilla. Peijakas! olis tämä pinnistys tuolla vuorella, niin iskisivätpä korkkoraudat säkeniä kalliosta. 06060
Bottom
06063
Top
EERO: Otse kuldseid tähti lendleks metsa, ja tõuseks sest kaunis metsakahi. — Aga Tuomas seisab ikka veel. EERO: Oikein kultaisia tähtiä lentelis metsään, ja nousispa tuosta iloinen kulovalkia.--Mutta aina seisoo Tuomas. 06061
Bottom
06064
Top
TUOMAS: Kas oled nüüd küllalt näkkinud? TUOMAS: Oletko jo nytkinyt tarpeekses? 06062
Bottom
06065
Top
JUHANI: No tõmba sina. JUHANI: Heitäs sinä. 06063
Bottom
06066
Top
TUOMAS: Tahan katsuda. Kuid vaata nüüd, kuidas põrand ringi käib. TUOMAS: Tahdon koettaa. Mutta katso nyt, niin laattia pyörii. 06064
Bottom
06067
Top
EERO: Pea meeles, pea meeles, Juho! EERO: Muista, muista, Juho!-- 06065
Bottom
06068
Top
AAPO: See oli alles tõmme. AAPO: Se oli heitto. 06066
Bottom
06069
Top
EERO: See oli pamak kai puunuiaga, nagu hoop taeva tuli-vasarast. EERO: Se oli jumaus kuin »Haamaan halkonuijasta» kuin isku »taivaan tulivasarasta». 06067
Bottom
06070
Top
TIMO: Ja sea! lamab Juhani nagu linnasekott. TIMO: Ja tuossa makaa Juhani kuin mallassäkki. 06068
Bottom
06071
Top
EERO: Oi, «Jussi-poju»! EERO: Voi »Poika-Jussia»! 06069
Bottom
06072
Top
TIMO: Nii kutsus ta ennast ise pisikese poisina. TIMO: Niin kutsui hän itseänsä pikku-poikana. 06070
Bottom
06073
Top
AAPO: Peab ometi teadma, kuidas meest pikali paisata. Pea meeles, Tuomas: inimese keha pole rauast, vaid lihast ja luust. AAPO: Pitää kuitenkin tietämän kuinka miestä heittää. Muista, Tuomas: eihän ole ihmisen ruumis raudasta, vaan lihasta ja luusta. 06071
Bottom
06074
Top
TIMO: Jah, kuigi ta pükse kannab. TIMO: Niin, vaikka hän housujakin kantaa. 06072
Bottom
06075
Top
TUOMAS: Kas ma sulle viga tegin? TUOMAS: Turmelinko sinua? 06073
Bottom
06076
Top
JUHANI: Hoolitse enese eest. JUHANI: Katso itses. 06074
Bottom
06077
Top
TUOMAS: Tõuse üles. TUOMAS: Nouse ylös. 06075
Bottom
06078
Top
JUHANI: Küllap tõusen ja näitan sulle mehejõudu vägi-pulgas. Tolles mängus alles jõud proovitakse. JUHANI: Nousen kyllä ja näytän sinulle miesvoiman käsikapulassa. Siinä leikissä voimat punnitaan. 06076
Bottom
06079
Top
TUOMAS: Eero, too sealt nurgast see tulehark. — Vaat siin, JUHANI: TUOMAS: Tuoppas, Eero, haara tuolta nurkasta.--Kas tässä, Juhani. 06077
Bottom
06080
Top
JUHANI: Siin ma o!en. Ja nüüd tagakäpad vastu taga-käppi ning küüned rõika ümber! JUHANI: Tässä olen. Ja nyt takatassu vasten takatassua ja ympäri haarua kynnet! 06078
Bottom
06081
Top
AAPO: Ja kui mina hüüan, siis vedage, kuid ilma ühegi nõksakuta. Teivas varvaste kohade, just varvaste kohale, mitte tolli võrd kummalegi poole. — Nüüd, poisid! AAPO: Ja koska luihkaan, silloin vetäkäät, mutta ilman yhtään tempausta. Haara varpaitten kohdalle, juuri varpaitten kohdalle, ei tuumaa kummallekaan puolelle.--Nyt, pojat! 06079
Bottom
06082
Top
TIMO: Juho kerkib, nii et kägiseb. TIMO: Juho nousee ylös että kääkähtää vaan. 06080
Bottom
06083
Top
AAPO: Seal pole mingit armu. AAPO: Eihän siinä armotkaan auta. 06081
Bottom
06084
Top
JUHANI: Mine lase õlut, TIMO: JUHANI: Mene laskemaan olutta, Timo. 06082
Bottom
06085
Top
TIMO: Sa ju iompad, vennas. TIMO: Onnuthan, veli. 06083
Bottom
06086
Top
JUHANI: õlut laskma, sa neetud kluit! Kas kuulsid? Või tahad mööda kõrvu? JUHANI: Olutta laskemaan, sinä riivatun nallikka! Kuulitko? Vai tahdotko korvilles? 06084
Bottom
06087
Top
TUOMAS: Kas ma su jalale häda tegin? TUOMAS: Vioitinko jalkas? 06085
Bottom
06088
Top
JUHANI: Mis sa selle eest muretsed? Hoolitse oma käppade eest. Mis vala see muile teeb, kui kand saapa küljest lahti tuli? Rebeneb see iu maadluses kui naeriUble. Kuid hoolitse sina enese eest. Näib, et sa mind maadluses ja vägi-pulgas võidad; kuid tule kaklema. JUHANI: Mitä huolit siitä? Katso oma käpäläs. Mitä koskee se minuun, jos korkkoni heltikin saappaastani? Heltihän se painissa kuin nauriin liuska. Mutta katso itses, sinä. Näkyy, että voitat minun painissa ja käsikapulassa; mutta tules tappelemaan. 06086
Bottom
06089
Top
AAPO: Kaklus ei lähe nüüd. AAPO: Tappelus ei kuulu asiaan nyt. 06087
Bottom
06090
Top
JUHANI: Küllap läheb, kui aga tahame. JUHANI: Kyllä, jos vaan tahdomme. 06088
Bottom
06091
Top
TUOMAS: Mina ei taha. TUOMAS: Minä en tahdo. 06089
Bottom
06092
Top
JUHANI: Sa ei julge. JUHANI: Et uskalla. 06090
Bottom
06093
Top
AAPO: Pea meeles, et maadlus on mäng. AAPO: Tiedä paini leikiksi. 06091
Bottom
06094
Top
SIMEONI: See on mäng, millest tihti tuleb taplus ning mõrtsukatöö. SIMEONI: Minä tiedän sen leikiksi, josta syntyy usein tappelus ja murha. 06092
Bottom
06095
Top
JUHANI: Tuomas võib võita, kuid ei painuta siin Juhanit keegi muu. Seda ma vannun ja näitan kordamööda iga mehe kallal läbi terve kompanii. — Uks ropsak, Aapo! Kas su kaelus peab vastu? Kas peab? JUHANI: Tuomas voittakoon, mutta ei notkista Juhania tässä kukaan muu. Sen vannon ja näytän miehestä mieheen yli kaiken komppanian.--Yksi nappaus, Aapo! Pitääkös kaulukses? Pitääkös? 06093
Bottom
06096
Top
AAPO: Hull ilma vähemagi põhjuseta! Oota, oota, ja maadleme korraliku] kombel. AAPO: Hurjapää ilman pienintäkään syytä! Malta, malta, ja painikaamme kunnon tavalla. 06094
Bottom
06097
Top
JUHANI: Välk ja pank! JUHANI: Kirkas leimaus! 06095
Bottom
06098
Top
AAPO: Oota, ütlen mina. — Vaat nii, nüüd sikuta. AAPO: Malta, sanon minä.--Kas niin, nyt heitä. 06096
Bottom
06099
Top
EERO: Juha tantsib nagu mehine mees polkat, olgugi lomba tcs. EERO: Juho tanssii polskaa niinkuin poika, vaikka ontuenkin. 06097
Bottom
06100
Top
JUHANI: Mis sa nüüd ütled, veli Aapo? JUHANI: Mitä lausut nyt, veli Aapo? 06098
Bottom
06101
Top
AAPO: Et laman su all. AAPO: Että makaan sun allas. 06099
Bottom
06102
Top
JUHANI: Astu järjekorda, SIMEONI: JUHANI: Astuppas numeroon, Simeoni. 06100
Bottom
06103
Top
SIMEONI: Ei ka tuhande taalri eest kallist püha rikkuma. SIMEONI: En tuhannen riksin edestä rikkomaan korkeata juhlaa. 06101
Bottom
06104
Top
JUHANI: Olgu pühitsetud jõulupüha! Kuid ega seda süütu maadlusega rikuta, kui meel on rõõmus ja süda puhas. CJks katse, Simeoni! JUHANI: Kunnioitettu olkoon joulu-juhla! Eihän sitä viattomassa painissa rikota, jossa mielemme on iloinen ja sydämemme puhdas. Yksi koetus, Simeoni! 06102
Bottom
06105
Top
SIMEONI: Miks sa mind kiusad? SIMEONI: Miksi kiusaat minua? 06103
Bottom
06106
Top
Juhani, üks pingutus! JUHANI: Yksi rynnistys! 06104
Bottom
06107
Top
SIMEONI: Sina saatan! SIMEONI: Sinä saatana! 06105
Bottom
06108
Top
AAPO: Jäta ta rahule, Juhani, jäta rahule. AAPO: Rauhaa hänelle, Juhani, rauhaa! 06106
Bottom
06109
Top
JUHANI: Võiksime ometi katsuda. Vaat nii, üksainus rikutus kaelusest! JUHANI: Sopiihan meidän koettaa. Kas niin, yksi ainoa kiekaus kauluksesta! 06107
Bottom
06110
Top
SIMEONI: Mine põrgusse, kurivaim! Ma olen nõus, et sa võidad. SIMEONI: Mene helvettiin, häijy henki! Minä myönnän, että voitat. 06108
Bottom
06111
Top
TUOMAS: Seda usun alles siis, kui näen. Ma ei arva, et ka Simeoni lihased oleksid just vasikalihast. TUOMAS: Sen uskon vasta koska näen. En luule Simeoninkaan jänteitä juuri vasikanlihaksi. 06109
Bottom
06112
Top
JUHANI: Sellepärast tulgu ta katsuma. Siis nähakse, kas on vasika, või on mustast, kiulisest karulihast. JUHANI: Sentähden tulkoon hän koettamaan. Siinähän nähdään, ovatko vasikkaa vai mustaa, saartuvallista karhua. 06110
Bottom
06113
Top
AAPO: Oigu ta rahus ja astugu teine mees ette, kelle mee! kaldub rohkem maadluse poole. Veli Timo, ikka vahva mees? AAPO: Olkoon hän oloillansa ja astukoon esiin toinen uros, mieluisampi rinnustukseen. Veli Timo, aina uljas mies! 06111
Bottom
06114
Top
JUHANI: Kas tahad? JUHANI: Haluttaisko? 06112
Bottom
06115
Top
AAPO: Asu platsi, Timo! Pole sa kunagi mammapoju. AAPO: Päin tuuleen, Timo! Ethän ole koskaan nurru-poika. 06113
Bottom
06116
Top
TUOMAS: Ei iial, vaid ikka hakkaja, ikka otsekui omas laius. Ma ei unusta iial seda hoopi, mis ta andis tolles imeväärses löömingus toukolastega. Esiti sai ta tähele panemata lubli obaduse oma nupu pihta, ku>d sellest suurt hoolimata pööras ta rahulikult ümber, tõmbas teiba lööja pihust ja nüüd virulna ta tagasi vastu peakoort— ning teivas pooleks. Teivas pooleks nii et praksus, ja maka potsatas mees nagu tühi kott. Nii tegi Jukola Timo. Ja ma tean, et temast on veel nüüdki mehele vastane. TUOMAS: Ei koskaan, vaan aina reipas, aina niinkuin omassa talossansa. Enhän unohda tempausta, jonka hän teki tuossa ainoisessa melakassa Toukolaisten kanssa. Saipa hän ensin huomaamatta nupillensa aika nassauksen, mutta, siitä suuriakaan huolimatta, kääntyi hän vakaasti ympäri, sieppasi seipään miehensä kourasta ja nytpä iski hän takaisin vasten pääkuorta--ja seiväs poikki. Seiväs poikki että sälähti, ja alas maahan lotkahti mies kuin tyhjä säkki. Niin teki Jukolan Timo. Ja minä tiedän, että löytyy hänessä miehen-vastusta vieläkin. 06114
Bottom
06117
Top
TIMO: Tule, poiss. TIMO: Tuleppas, poika. 06115
Bottom
06118
Top
JUHANI: Seda ma just tahan. Kuid lase, kui minagi korralikult kinni saan. Nüüd olen valmis. JUHANI: Sitähän juuri mielin. Mutta annas kun kieppaisen pielistäsi kiinni minä myös. Nyt olen valmis. 06116
Bottom
06119
Top
AAPO: Esimeseks olgu Timo sikutas. AAPO: Ensimmäinen olkoon Timon. 06117
Bottom
06120
Top
JUHANI: Olgu nii. Saangi pisut hinge tõmmata. JUHANI: Olkoon niin. Ehdinpä vähän puuskuttamaan. 06118
Bottom
06121
Top
TIMO: Vaat nii! TIMO: Kas tuossa! 06119
Bottom
06121
Top
JUHANI: Ei, pojuke! JUHANI: Ei, poikaseni! 06120
Bottom
06122
Top
TUOMAS: üpris kange tõmme, Timo, sina vahva Timo! Kuid kas sa veel paremini ei saa? TUOMAS: Jotenkin tuima tempaus, Timo, sinä urhoollinen Timo! Mutta onkos varaa parantaa? 06121
Bottom
06123
Top
JUHANI: Ega siin nii kergesti liiguta. JUHANI: Ei tästä näin vaan mennä. 06122
Bottom
06124
Top
TUOMAS: Timo, kas sa paremini ei saa? TUOMAS: Timo, onkos varaa parantaa? 06123
Bottom
06125
Top
TIMO: Peaks saama. — Aga mis see ütleb? TIMO: Pitäis olla.--Mitä tämä sanoo? 06124
Bottom
06126
Top
JUHANI: «Ei siit nii kergesti veel minema minda, ütles Hiivamäe kerjus.» JUHANI: »Ei tästä näin vaan mennä, sanoi Hyvänmäen kerjäläinen.» 06125
Bottom
06127
Top
AAPO: Kord veel, Timo. AAPO: Kerran vielä, Timo. 06126
Bottom
06128
Top
TUOMAS: Kas paremini ei saa? TUOMAS: Onkos varaa parantaa? 06127
Bottom
06129
Top
TIMO: Peaks saama. — Aga see? TIMO: Pitäis olla.--Entäs tämä? 06128
Bottom
06130
Top
JUHANI: «Ei siit nii kergesti veel minema minda, ütles Hüvamäe kerjus.» JUHANI: »Ei tästä näin vaan mennä, sanoi Hyvänmäen kerjäläinen.» 06129
Bottom
06131
Top
TUOMAS: Kuid see oli tõmme, mis tundus. TUOMAS: Mutta se oli nykäys, joka tuntui. 06130
Bottom
06132
Top
EERO: Pole häda, ainult pisut ja hoopis süütult võbises Juhani hääl. EERO: Ei vaaraa, ainoastaan hieman ja juuri viattomasti tärähti Juhanin ääni. 06131
Bottom
06133
Top
JUHANI: Püsti ma seisan. JUHANI: Pystyssä seison. 06132
Bottom
06134
Top
TUOMAS: Kord vee!, Timo. TUOMAS: Kerran vielä, Timo. 06133
Bottom
06135
Top
TIMO: Katsume, katsume. TIMO: Koetetaan, koetetaan. 06134
Bottom
06136
Top
JUHANI: Pastoi! Mu püksid kukuvad! JUHANI: »Ventta-holl!» Housuni putoo! 06135
Bottom
06137
Top
TIMO: «Kuid nüüd, ütles Kaitaranta.» TIMO: »Mutta nyt, sanoi Kaitaranta». 06136
Bottom
06138
Top
JUHANI: Mu püksid kukuvad! Kas sa kuuled? JUHANI: Housuni putoo! Kuuletko sinä? 06137
Bottom
06138
Top
TIMO: Vaat nii, vennike! TIMO: Kas noin, veljeni! 06138
Bottom
06139
Top
AAPO: Sea! lamab Juhani jälle ja suudleb põrandat. AAPO: Tuossako makaa Juhani taas, suudellen permantoa? 06139
Bottom
06139
Top
EERO: ja puhib nagu pull. Kuid hea, et «saab pisut hinge tõmmata». EERO: Ja puhaltaen niinkuin sonni-härkä. Mutta hyvä että »ehtii hän vähän puuskuttamaan». 06140
Bottom
06141
Top
TIMO: Lamab minu ai! poiss nagu märg tallukas. TIMO: Allani makaa poika kuin märkä tallukka vaan. 06141
Bottom
06142
Top
TUOMAS: Kuid püksid mängisid talle pussi. TUOMAS: Mutta housunsa tekivät hänelle teposet. 06142
Bottom
06143
Top
AAPO: Õigluse nime! peab seda ütlema. Juhaai enese püksid olid siin peremehe vastu ja lõid Timo liitlaseks. AAPO: Olkoon se sanottu totuuden nimessä. Juhanin omat housut olivat tässä herraansa vastaan ja rupesivat liittolaisiksi Timolle. 06143
Bottom
06144
Top
EERO: Nii on lugu. Sellepärast kõik piiksid maha ja mäng uuesti lahti. EERO: Niin on asia. Sentähden kaikki housut pois ja uudistukoon leikki. 06144
Bottom
06145
Top
SIMEONI: Pea suu, sina rääk! Muidu annan sulle mööda nokka. Kas ei aita sulle juba sellestki põrgumängust? SIMEONI: Pidä nyt kitas, sinä rääkkä! Annanpa muutoin vasten nokkaas. Eikö ole sinulle jo kylliksi tätä helvetin leikkiä? 06145
Bottom
06146
Top
EERO: Noh, muutugu see siis taevamänguks. Püksid ja särgid seljast ning maadelge nagu kaks inglit paradiisi väljal. EERO: No muuttukoon se taivaan leikiksi. Housut ja paidat pois, ja painikaat kuin kaksi enkeliä Paratiisin pelloilla. 06146
Bottom
06147
Top
TUOMAS: Miks sa ta kaela peal istud, Timo? TUOMAS: Miksi istut hänen niskoillansa, Timo? 06147
Bottom
06148
Top
TIMO: Oleks nüüd halg pihus, siis paneksin mööda kannikaid nii et plaksuks. TIMO: Olis nyt halko, niin panis niin pitkin pakaroja että pläikkyis. 06148
Bottom
06149
Top
AAPO: Miks nõnda? See on ju maadlus, aga mitte kaklus. AAPO: Miksi niin? Tämä on painia, vaan ei tappelusta. 06149
Bottom
06150
Top
EERO: Kas Timo on vihane? EERO: Onko Timo suutuksissaan? 06150
Bottom
06151
Top
T i m o. Ei sugugi, ei sugugi, kuid ütlen niisama: oleks nüüd halg või ümarik nui, siis paneksin mööda kannikaid nii et plaksuks. TIMO: Ei suinkaan, ei suinkaan, mutta sanonpa: olis nyt halko tai ympyriäinen tela, niin panis niin pitkin pakaroja, että pläikkyis. 06151
Bottom
06152
Top
TUOMAS: Lase ta üles. TUOMAS: Laske hän ylös. 06152
Bottom
06153
Top
TIMO: Tõuse, jumala loom. TIMO: Nouse, Jumalan luoma. 06153
Bottom
06154
Top
JUHANI: Mina tõusen, ja tea, et kui olen püksid jälle kinni pannud, siis on sinu kord pikali lennata, ning teisiti kui mina äsja. Mina, õnnetu poiss, langesin viperuse läbi su alla, mida sina väledasti enese kasuks tarvitasid, sa koeranägu, sa saapa-pink! JUHANI: Minä nousen, ja tiedä, saatuani housut kiinni taas, on vuoro sinun taas painua alas, ja toisin kuin äsken minä. Minähän, poloinen poika, kämärryin alles onnettomuuden kautta, jonka sinä niin vikkelästi käytit hyödyksesi, hunsvotti, saapasvedin! 06154
Bottom
06155
Top
AAPO: Jäägu eemale vihastumine! Ma tean, et ta su püksi-iipardust vaevalt nägigi, enne kui mahapanek oli tehtud. Seda tegi ta rüseluse hoos, vaene poiss. AAPO: Vihastuminen kauas! Minä tiedän että hän tuskin huomasi housuvahinkoas, ennen kuin heitto oli tehty. Sen teki hän tiimmellyksen kuumuudessa, poika-parka. 06155
Bottom
06156
Top
JUHANI: Küllap ta saarmapoeg seda teadis. Kuid te olete kõik nagu kaarnad mu kaelas. Või ta ei teadnud. Kas ma ei karjunud nagu piirivalvur valju häälega: pastoi, püksid kukuvad? Kuid ta ei hoolinud sellest, vaid rebis küünte ja hammastega nagu kass. Kuid surm ja needus! Küll ma sind õpetan tulevikus teise harmoonika-pükse oma kasuks tarvitama, küll ina sind õpetan. JUHANI: Sen hän kyllä tiesi, se mullisaukko. Mutta olettepa kaikki niinkuin korpit niskoillani. Vai ei hän tiennyt. Enkö huutanut kuin rajamies huikealla äänellä: ventta-holl, housut putoo? Mutta hän ei siitä huolinut, vaan tempaili kynsineen ja hampaineen kuin kissa. Mutta istu ja pala! Kyllä sinun opetan tästedes käyttelemään onneksesi toisen sylttyhousuja, kyllä sinun opetan. 06156
Bottom
06157
Top
TIMO: Ma tegin seda rüseluse hoos, vaene poiss. TIMO: Sen tein minä tiimmellyksen kuumuudessa, poika-parka. 06157
Bottom
06158
Top
JUHANI: Ma sind õpetan, kui saan püksid üles ja nälja-vöö kinni nagu kiilutud vaadivitsa. JUHANI: Minä sinun opetan, saatuani housut ylös ja nälkävyön kiinni kuin nalkitun vanteen. 06158
Bottom
06159
Top
TIMO: Ma vilistan edaspidise maadluse peale; kui kord võitsin, siis võitsin, pole seal enam midagi mõmiseda. Mis puutuvad püksid asjasse? Maadluses maadleb mees, aga mitte püksid ja säärikud või lumesokid. TIMO: Minä annan palttua koko painille; koska kerran voitin, niin voitin, eihän siinä mitään muuta mutinata. Mitä kuuluu housut tänne? Painissa painii mies, vaan ei housut ja säärykset tai muut lumisukat. 06159
Bottom
06160
Top
JUHANI: Pihud jälle värvlisse ja rind rinna vastu! Surm ja needus! JUHANI: Kourat kaulukseen taas ja rinta vasten rintaa! Istu ja pala! 06160
Bottom
06161
Top
TIMO: Kas peaksin temaga veel tolle lapsiku mängu peale minema? TIMO: Menenkö ma hänen kanssansa tuohon lapsekkaasen työhön? 06161
Bottom
06162
Top
EERO: Mis ta veel küsib! Mine, jumala loom, mine, kui pääsed. EERO: Mitä hän kysyy vielä. Mene, Jumalan luoma, mene koska pääset. 06162
Bottom
06163
Top
SIMEONI: Ära mine, ütlen mina. SIMEONI: Älä mene, sanon minä. 06163
Bottom
06164
Top
EERO: Ära mine, kui kardad ja vabised. EERO: Älä mene, jos pelkäät ja vapiset. 06164
Bottom
06165
Top
JUHANI: Nüüd ei aita kartus ning vabin, vaid peab uuesti võitlema, ja just selsinatsel jumala silmapilgul. JUHANI: Nyt ei auta pelko eikä vapistus, vaan täytyy hänen käydä uuteen kilvoitukseen ja juuri tällä Jumalan hetkellä. 06165
Bottom
06166
Top
EERO: Heida armu ta peale, Juhani, heida armu! EERO: Armahda häntä, Juhani, armahda! 06166
Bottom
06167
Top
TIMO: Mispärast? Eero, mispärast? Olgu minugi poolt veel üks sikutus, üks või kaks. Tersii ainult! TIMO: Minkätähden? Eero, minkätähden? Olkoon menneeksi yksi pinnistys vielä, yksi tai kaksi. Tersii vaan! 06167
Bottom
06168
Top
JUHANI: Siin saad, poiss! JUHANI: Tässä, poika! 06168
Bottom
06169
Top
TUOMAS: Korralikult, Juho! TUOMAS: Koreasti, Juho! 06169
Bottom
06170
Top
AAPO: Korralikult! Nii kisklevad ju kaks näljast kulli. AAPO: Koreasti! Noinhan tappelee kaksi nälkäistä haukkaa. 06170
Bottom
06171
Top
SIMEONI: Kaklus, sula kaklus! SIMEONI: Tappelua, sulaa tappelua! 06171
Bottom
06172
Top
AAPO: Mõistlikult, Juhani! AAPO: Järkevästi, Juhani! 06172
Bottom
06173
Top
SIMEONI: Oi teid jõledaid, oi teid jõledaid! SIMEONI: Voi teitä hirmuja, voi teitä hirmuja! 06173
Bottom
06174
Top
EERO: Ära ometi venda sandiks tee! EERO: Älähän veljeäsi runno! 06174
Bottom
06175
Top
SIMEONI: Ahaa, ahaa! või juba Eerogi kahvatab. Sea! on su kalad, mida õngitsesid. SIMEONI: Aha, aha! johan kelmenee Eerokin. Siinä ovat kalas, joita onkeilit. 06175
Bottom
06176
Top
TUOMAS: Juhani! TUOMAS: Juhani! 06176
Bottom
06177
Top
SIMEONI: Juba maja läheb lõhki, te kiskjad ja kuradid! SIMEONI: Hajoohan jo pirttikin, te pedot ja perkeleet! 06177
Bottom
06178
Top
JUHANI: «Vot, poju, ütles venelane!» No mis sa seal siis lamad ja lakke põrnitsed? JUHANI: »Votti, poika, sanoi Ryssä!» No miksi makaat siinä, ja killistelet ylös kattoon? 06178
Bottom
06179
Top
TIMO: Sa võidad mind praegu, kuid las aeg teeb veel pisut tööd: sina vananed ja jääd väikeseks, aga mina kasvan ning kosun. TIMO: Sinä voitat minun nyt, mutta annappas ajan vähän muokata vielä: sinä vanhenet ja kasvat pikkuiseksi, mutta minä vartun ja voimistun. 06179
Bottom
06180
Top
JUHANI: Kord kulub ja lõpeb ka see maailm, saati siis patune inimloom. Aeg lööb meid kõiki, vennas. Kuid tõuse üles ja kummuta näkku lonks õlut ning tunnista, et sinus 00 jõudu paari loe võrra vähem kui minus. JUHANI: Kerran ransistuu ja loppuu tämä maailmakin, saati syntinen ihmis-parka. Aika tasii meitä kaikkia, veljeni. Mutta nouse ylös ja kulauta naamaas siemaus olutta ja tunnusta että on sinussa pari luotia vähemmin voimaa kuin minussa. 06180
Bottom
06181
Top
TIMO: Seda oleme näinud. Lamasin ju seal röötsakil su all ja sina mu peal nagu karvane karu. TIMO: Se nähtiin. Tuossahan makasin rähmäkkäänä allas ja sinä päälläni kuin röyheä karhu. 06181
Bottom
06182
Top
JUHANI: «Võta siit, kulla vennas, olgu tröösti õllekannus.» — Nii olen mina siis Jukola karjas teine mees, mis jõusse puutub. Lauri ja Eero on küll veel katsumata, kuid nad peaksid teadma, et katsumisel maailm nende ees pimeneb; ja Simeoni on enese ise minust nõrgemaks tunnistanud. Kuid nõrganäpumees pole Jukola vennastest ükski, seda ma kinnitan. Tulgu siis kas või viiskümmend toukolast, rusikas rusika vastu. Viis tündrit kannan mina seljas, ja Tuomas pisut enam; viis tündrit, kui teine ainult kandami selga laob. JUHANI: »Saappas tästä, Saparamatti, Kiikka-Heikin kannusta!»--Olen siis Jukolan laumassa toinen mies mitä voimaan kosee. Lauri ja Eero ovat tosin koettamatta vielä, mutta he tietäkööt että mesiäisiä he kuultelisivat koetuksessa; ja Simeoni on itsensä tunnustanut heikommaksi minua. Mutta pikkusormen mies ei ole Jukolan veljeksistä yksikään, sen takaan minä. Tulkoon tänne vaikka viisikymmentä Toukolaista, nyrkki vasten nyrkkiä. Viisi tynnöriähän minä niskallani kannan, ja Tuomas vähän enemmin; viisi tynnyriä, kun toinen vaan painon selkääni pinoo. 06182
Bottom
06183
Top
TUOMAS: Kuid ma tahaksin näha, kuis Lauri ja Eero täie jõuga maadleksid. TUOMAS: Mutta mielisinpä nähdä Laurin ja Eeron lyövän painia oikein tiukasti. 06183
Bottom
06184
Top
AAPO: Tõepoolest, see oleks vaatamisväärt. Üks tõsine ja vaikne kui talvine sula ilm, teine pisike kui päkapikk, kaid väle ja terane nagu välk. Laske lahti, ja seal võitlevad kärp ning isajänes. Ma ei võrdle sind arguse pärast jänesega, selleks pole põhjust, ega su liigutuste pärast, sest Lauri astub nagu Könni-sepa koogumees, mille jalad ja labidad pani liikuma osav kellavärk ta kõhus, — kuid minu meelest näikse võitlus nagu kärbi ning toreda isajänese maad!us. AAPO: Totisesti jotain nähtävää. Toinen vakava ja tyyni kuin talven suoja, toinen pikkuinen kuin keri, mutta niinkuin leimaus vilkas ja terävä. Päin tuuleen, ja siinäpä ottelevat kärppä ja koiras-jänis. En vertaa sinua jänikseen arkuudesta, siihen ei ole syytä, en liikuntoskaan tähden, sillä Lauri astelee kuin seppä Könnin kuokkamies,--jonka jalkoja ja kuokkaa käytteli sukkela kellovärkki mahassa--mutta näyttäispä mielestäni ottelo kuin kärpän ja uhkean koiras-jäniksen paini. 06184
Bottom
06185
Top
JUHANI: Oks rinnutsimaadlus, poisid, üks rinnutsimaad-lus või siilipäts! JUHANI: Yksi rinnustus, pojat, yksi rinnustus tai ristipaini! 06185
Bottom
06186
Top
LAURI: Mis selle Eeroga rabelda? Temast ei saa kanagi korralikult kinni, tema aga sipleb teise jalus nagu kass, küünistab ja pigistab teise külgi riivatu! kombel, nii et vaevalt saad õhku neelata. Nii tegi ta möödunud sügisel, kui Arunišdu! maadlesime. Ja kes seal võitis, kes alla jäi, seda ei mõistnud pagangi. Mis ma temaga enam läheksin? LAURI: Mitä tiimellyksestä Eeron kanssa? Hänestä et saa kunnon nappausta koskaan, vaan tuolla hän teiskaa haaroissa kuin kissa, kynsii ja likistelee toisen ohimia sen riivatun tavalla, että tuskin voit vetää hengen pihausta rintaas. Niinpä hän teki koska menneenä syksynä painiskelimme Aroniitulla. Ja kuka siinä voitti, kuka alle meni, sitä »ei ymmärtänyt Iivarikaan». Mitäs minä hänen kanssansa enään menisin? 06186
Bottom
06187
Top
EERO: Ma polnud sinust juuksekarva võrragi kangem. Usu, kui tahad. EERO: En ollut vahvempi sinua hiuskarvankaan vertaa. Usko jos tahdot. 06187
Bottom
06188
Top
LAURI: Usun seda, sest ma tean, et sa nõrgem oled. LAURI: Sen uskon, koska tiedän sinun heikommaksi. 06188
Bottom
06189
Top
JUHANI: Seda näidaku korralik maadlus. JUHANI: Sen näyttäköön rehellinen paini. 06189
Bottom
06190
Top
LAURI: Mis ma temaga enam läheksin? LAURI: Mitäs minä hänen kanssansa enään menisin? 06190
Bottom
06191
Top
SIMEONI: Heitke juba magama, te metslased. SIMEONI: Pankaamme jo ma'ata, te villityt. 06191
Bottom
06192
Top
JUHANI: Öid on palju, kuid jöulud on ainult kord aastas, ja sellepärast pidutsegem nüüd. Rõõmutse, sina jõulumaja, rõõmutse, kogu Iisraeli maal Sel ööl, just selsiaatsel silmapilgu! on sündinud suur ime Paabeloni linnas. Rõõmnisegem! — Mis peaksime mängima? Kas teeme pimesikku? tapame siga, või mängime kingseppa? JUHANI: Öitä on monta, mutta joulu on vaan kerran vuodessa, ja sentähden iloitkaamme nyt. Iloitse, sinä jouluhuone, iloitse koko Israelin maa! Tänä yönä, tällä hetkellä on tapahtunut suuri ihme Babylonin kaupungissa. Iloitkaamme!--Mitä leikkiä löisimme? Syömmekö joulupaistia? pistämmekö sikaa, vai sohimmeko suutaria? 06192
Bottom
06193
Top
SIMEONI: Või nii! Või peaksime veel mässama nagu vallatud jõnglased! Jäta rahu! SIMEONI: Kas niin! Tässäkö vielä uisakoittelisimme kuin vallattomat kakarat? Mene pois! 06193
Bottom
06194
Top
JUHANI: Poissmehe-põlv pole muud kui tants. Eks ole nii, Timo? JUHANI: Nuoren miehen naimattoman elämä on tanssia. Eikös niin, Timo? 06194
Bottom
06195
Top
TIMO: Hi-hi-hi! TIMO: Hi, hi, hi! 06195
Bottom
06196
Top
JUHANI: Eks ole nii? JUHANI: Eikös niin? 06196
Bottom
06197
Top
TIMO: Küllap ta nii on. TIMO: Kyllähän se semmoista on. 06197
Bottom
06198
Top
EERO: Just nii, kulla Jussi. EERO: Juuri niin, »Jussi-kulta». 06198
Bottom
06199
Top
JUHANI: ütles rebane jänesele. Õigus! Seda elu maksab elada; on vahel lõbuski ja paneb kannad pisut kerkima. — I antsime kasakat; selles asjas olen mina meister. Vaadake! JUHANI: Sanoi kettu jänikselle. Oikein! Tämä elämä käy laatuun; onhan se välimmiten lystiäkin ja nostelee hieman kantapäitä.--Tanssikaamme ryssää; siinä olen minä juuri mekkari. Katsokaas! 06199
Bottom
06200
Top
AAPO: Tea, kas meie õlu annabki hoogu? AAPO: La bière va te monter à la tête. 06200
Bottom
06201
Top
JUHANI: Kummuta kolm kannu kurku, kas ei tunne siis väikest vinti seal ärklitoas? — Kuid laula, Eero, kui Jussi-poju tantsib. Lase lahti! JUHANI: Verse-t’en trois pots dans le gosier, et tu sentiras peut-être du grabuge dans ta caboche. Chante donc quelque chose, Eero, pendant que je danse. Entonne un refrain. 06201
Bottom
06202
Top
EERO: Mis sorti tahetakse? EERO: De quel genre ? 06202
Bottom
06203
Top
JUHANI: Ükstapuha, kui see ainult kajab ja kõmab. Lase tulla, poju, tõmba, nii et põrandapalgid tõusevad! Laula, sina saarmapoeg, laula, kui mina tantsin, hüppan nagu oinas, kargan üles laeni. Laula! JUHANI: C’est égal, pourvu que ça fasse du bruit. Vas-y mon enfant, braille que toutes les poulies du plancher se gondolent. Chante, polisson, chante, pendant que je danse, que je bondis comme un bélier presque jusqu’au toit. Chante ! 06203
Bottom
06204
Top
EERO: Tahan katsuda. EERO: Tu vas être servi. 06204
Bottom
06205
Top
«Lajagu mu lauluviis,
Nüüd on meil ju jõulud;
Nüüd on õlut aamid täis,
Kibud täis ja kruusid;
Aamid täis, aamid täis,
Kibud täis ja kruusid!»

«Anjapõllu laada peal
Õlut, viina joodi,
Musta härja hinna eest
Nood pulmakingid toodi,
Toodi, toodi;
Musta härja hinna eest
Nood pulmakingid toodi.»

Jussi, pussi, Jukola Jussi!
Jour de plaisir et d’allégresse,
C’est le soir de Noël ;
La bière écume enchanteresse,
Dans le pot fraternel.
C’est le soir de Noël ;
Les tonneaux sont remplis,
C’est comme au paradis.

A la foire, quand vient le soir,
On boit, on rit, on fait la noce,
Pour le prix d’un beau taureau noir ;
On achète des dons de noce,
On achète, on achète,
Pour le prix d’un beau taureau noir,
On achète des dons de noce.

Jeannot idiot, Jeannot idiot.
06205
Bottom
06223
Top
AAPO: Vait, Eero, ära vihasta teda. AAPO: Silence, Eero, ne l’irrite pas. 06224
Bottom
06224
Top
JUHANI: Laula pealegi; ei ma vihasta; laula pealegi, et mul poleks tarvis ilma muusikata tantsida. JUHANI: Continue, je ne me fâcherai pas ; chante encore, que je ne danse pas sans musique. 06225
Bottom
06225
Top
EERO: EERO: 06226
Bottom
06226
Top
Jussi, pussi, Jukola Jussi!
«Jussi, Jassi, jahukoonn,
Põrsa pahna peesitaja...»
Jeannot idiot, Jeannot idiot,
Jeannot, Jeannet, fameux nigaud.
Lave l’étable des cochons.
06227
Bottom
06228
Top
TIMO: Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! TIMO: Hihihi ! Quelles stupidités tu chantes ! 06232
Bottom
06228
Top
JUHANI: Laula pealegi, laula pealegi. Ega ma vihasta. JUHANI. — Ça ne fait rien, je ne me fâcherai pas. Chante ! 06233
Bottom
06229
Top
EERO: EERO: 06234
Bottom
06234
Top
«Jussi, Jassi, jahukoonu.»
Jeannot, Jeannet, fameux nigaud...
06235
Bottom
06230
Top
Ma laulan ja nipsutan veel sõrmigi juurde. Je vais accompagner mes chants en claquant des doigts. 06238
Bottom
06231
Top
«Põrsa pahna peesitaja,
Seasulu soojendaja!»
Jussi, pussi, jukola Jussi!

«Iida astus aeda,
Tahtis järgi kaeda,
Kuhu kallim jäänd.
Kuhu kallim jäänd.»

«Kui mulle kostis mu kulla hääl.
Esimest kord teda trehvates.
Arvasin olevat pilve peal,
Seraviimide salga sees;
Arvasin olevat pilve pea!,
Seraviimide salga sees.»

Jussi, pussi, Jukola Jussi!

«Mäletad kas, Maie,
Kuis maasikaid söödi
Ja lustimängu löödi?
Tralla ralla laa!
Maasikaid söödi
Ja lustimängu löödi.
Tralla ralla laa!»

Jussi, pussi, Jukola Jussi!

«Hoia sina, Aadu armas.
Jussi kohta sõimu,
Seda tead sa väga hästi,
Et on Jussil võimu.
Jussi astub linnas.
Lamba laba rinnas;
Ühtekokku oleme
Kõik me samas hinnas.»
Tralla ralla laa!

«Viluoja Viidik
Ja Palupära Priidik
A’asid Peedu pulli
Teistre Tooma talli.
Ralla ralla laa!
A’asid Peedu pulli
Teistre Tooma talli!»
Ralla ralla laa!

«Oi mind meest meeletumat.
Mis ma võtsin ette!
Talu mul on kodukülas,
Ja ise kannan kette;
Talu on mul kodukülas,
Ja ise kannan kette.»
Lave l’étable des cochons
En se servant d’un gros torchon.
Jeannot idiot, Jeannot idiot.

»Iita meni rantaan,
Kirjoitteli santaan
Nimen kultansa,
Nimen kultansa».

»Kun mä kultani äänen kuulin,
Ensi kerran nähdessäin,
Niin taivaan iloss' olevain luulin,
Serafiimein seassa;
Niin taivaan iloss' olevain luulin,
Serafiimein seassa».

Jussi, pussi, Jukolan Jussi!

»Muistatkos, Maija,
Kun mansikka syötiin
Ja iloleikki lyötiin?
Fralla ralla laa!
Mansikka syötiin
Ja iloleikki lyötiin».
Fralla ralla laa!

Jussi, pussi, Jukolan Jussi!

»Älä, sinä Aato-parka
Jussia soimaa;
Sen sinä tiedät että
Jussill' on voimaa
Jussi istuu linnass',
Pukin lapa rinnass';
Kaikki me olemme
Yhdessä hinnass'».
Fralla ralla laa!

»Vilukselan Vitka
Ja Viuvalan Pispa,
Syvän-ojan Sonni
Ja Sylvinän Jalli!
Ralla ralla laa!
Syvän-ojan Sonni
Ja Sylvinän Jalli!»
Ralla ralla laa!

»Voi minua, hurjaa poikaa,
Miks mä itsein laitoin!
Talo mull' on kotona,
Ja itse kannan rautoi,
Talo mull' on kotona,
Ja itse kannan rautoi».
06239
Bottom
06286
Top
JUHANI: Nõndaks aga! Niiviisi! Ega siin ketid koorma. Laula edasi! JUHANI: Noin vaan! Noin! Eihän tässä raudat paina. Laula päälle! 06294
Bottom
06287
Top
EERO: EERO: 06295
Bottom
06288
Top
Jussi, pussi, Jukola Jussi!
Jussi, Jassi, jahukoonu,
Põrsa pahna peesitaja,
Seasulu soojendaja!
Jussi, pussi, Jukola Jussi!
Jussi, pussi, Jukolan Jussi!
Jussi, Jassi, jauhokuono,
Porsaan pahnan pöllyttäjä,
Sikoläätin lämmittäjä!
Jussi, pussi, Jukolan Jussi!
06296
Bottom
06295
Top
Kas ei aita juba? N’en as-tu pas encore assez ? 06303
Bottom
06296
Top
JUHANI: Veel! Tantsime kui Karja-Matti pulmas. Veel! Veel! — Karja-Matti pulmad! JUHANI: Non ! Je veux danser comme à la noce de Karja-Matti. Encore, encore ! Les noces de Karja-Matti ! 06304
Bottom
06297
Top
SIMEONI: Isegi kukk kiljatab selle jumalavallatu jandi ja mürgli pärast. SIMEONI: Le coq lui-même a peur et proteste contre ce tapage impie. 06305
Bottom
06298
Top
JUHANI: Suu kinni, kukk, ja ära seal kokuta! JUHANI: Ferme ton bec, vieux coq, et cesse tes cocoricos ! 06306
Bottom
06299
Top
TUOMAS: Saab juba sellest, JUHANI: TUOMAS: Ça suffit, Juhani. 06307
Bottom
06300
Top
AAPO: See türgi tants võtab sul hinge välja. AAPO: Cette danse de Turc te coupe la respiration, vieux fou ! 06308
Bottom
06301
Top
JUHANI: See on ruskitants. Eks ole nii, Eero? JUHANI: C’est une danse russe; n’est-ce pas, Eero ? 06309
Bottom
06302
Top
EERO: See on juskitants. EERO: C’est une jeannotte. 06310
Bottom
06303
Top
JUHANI: Olgu nii, ja tulgu siis veel paarkümmend hüpe! seda juskitantsu. JUHANI: Olkoon niin, ja olkoon sitten menneeksi jussintanssia pari kymmentä loiskausta kerran vielä. 06311
Bottom
06304
Top
SIMEONI: Sina meeletu mees! SIMEONI: Sinä hurja mies! 06312
Bottom
06305
Top
TIMO: Vaat nii, vaat nii! Hi-hi-hi! No võtku sind pagan! TIMO: Kas noin, kas noin! Hi, hi, hi! No vie sinun riivattu! 06313
Bottom
06306
Top
JUHANI: Eest ära! Muidu trambin su pudruks nagu kasaka hobune purjus laadamehe. Hih! JUHANI: Pois tieltä! Muutoin sotken sinun liiskaksi kuin kasakan-hevonen juopuneen markkinapokon. Hih! 06314
Bottom
06307
Top
AAPO: On aga see rihmaots seal su taga leilis. Küll see kimmub, kimmub üles, kimmub alla, pekstes meest kord vastu selga, kord vastu kannikaid. Oh sind! AAPO: Onpa nahkahihnansa löylyssä tuolla takana. Pompahteleepa se; pompahtelee ylös, pompahtelee alas, piesten vuoroon hänen selkäänsä ja pakaroitansa. O sinä! 06315
Bottom
06308
Top
JUHANI: Lalla-laa-laa! See oli alles tuuseldus. Heh-heh! — Teist korda oma elus tantsisin. Esimest korda juhtus see Karja-Matti pulmas, kus polnud rohkem naisepoolist kui kolm eidetudi, kuid mehi suur kari. Kui aga Matti meile paar tassi kibedat kohvipunssi nina alla pistis, vaat siis polnud muud, kui läksime põrandapalke vihtuma, meie mehed omavahel; ja siis alles oigas patune maa meie all. Vaesed vanamoorid tänasid õnne, et sellest saunast pääsesid; me oleksime nad ju räbalaiks tantsinud. Oh sind paganat küll ometi! — Nüüd aga rõivad särgini seljast maha, ja üles lavale. Kuid ega me kohe veel silma kinni pane, vaid vestame seal lava soojuses vahutava õllekibu ääres ja tõrvase pirru lõkendaval valgel lõbusaid lugusid ning muinasjutte. JUHANI: Trallalala ! Quelle rigolade! Héhé! Pour la deuxième fois de ma vie, j’ai dansé tout mon saoul. La première fois de ma vie, c’est arrivé à la noce de Karja-Malti, où le beau sexe n’était représenté que par trois vieilles, et il y avait un vrai troupeau d’hommes. Mais quand Matti nous eut fabriqué quelques pots de punch amer au café, il fallut bien se mettre à battre le plancher, entre hommes; et le sol maudit gémissait sous nos pieds. Les pauvres vieilles furent bien aises quand elles purent échapper à ce boucan. — Mais à présent, déshabil-lons-nous et grimpons dans la soupente. On ne va pas encore roupiller ; installons-nous près du baquet de bière bruissante, à la lueur de la torche résineuse, et racontons-nous des légendes et des histoires drôles dans notre chaude soupente. 06316
Bottom
06309
Top
Nad tõmbasid rõivad seljast, täitsid veel kord kibu õllega ja asusid üheskoos lavale. Seal istusid nad kõik särgiväel õlg-asemel hauduvas kuumuses. Usinalt käis vahutav kibu ühe mehe käest teise kätte ringi ja palgipraos lõõmas männipirru kuldne leek. Kuid siis torkas Juhani pähe mõte ja langes ta suust lause, mille tagatipuks oli raske õnnetus. Ils se dévêtirent, remplirent encore une fois le baquet de cervoise et montèrent ensemble dans la soupente. Vêtus de leur courte chemise, ils s’assirent sur la paille dans la bonne chaleur. Le baquet écumant circulait assidûment de l’un à l’autre, et la latte de pin fixée dans une fente de la paroi répandait une lumière dorée. Mais une idée jaillit dans la tête de Juhani et de sa bouche coulèrent des paroles qui furent la cause d’un grand malheur. 06317
Bottom
06310
Top
JUHANI: Siin nüüd peesitame nagu päravorstid ahju õlgedel ja soojust annavad meile kuumad kerisekivid. Eero, viska õige kerisele kannutäis õlut, et teaksime, kuis ka odramärjukese leil maitseb. JUHANI: On se rôtit ici comme des saucissons sur la paille du fourneau, et les pierres brûlantes du foyer nous donnent leur chaleur'. Eero verse un pot de bière sur le poêle, pour qu’on sache le goût de la vapeur du jus de l’orge. 06318
Bottom
06311
Top
TUOMAS: Mis hull mõte see olgu? TUOMAS: C’est une idée stupide. 06319
Bottom
06312
Top
JUHANI: Tore mõte. Viska. JUHANI: Une idée splendide. Verse ! 06320
Bottom
06313
Top
EERO: Ma tahan vanema sõna kuulda. EERO: Je dois obéir à mon chef. 06321
Bottom
06314
Top
JUHANI: Paar kannu õlut kerisele! JUHANI: Deux ou trois pots de bière sur le fourneau I 06322
Bottom
06315
Top
TUOMAS: Mitte tilkagi! Kui ma sealt vähematki susinat kuulen, siis õnnetu see, kes on seda teinud. TUOMAS: Pas une goutte ! Si j’entends le moindre sifflement, gare à celui qui l’aura causé. 06323
Bottom
06316
Top
AAPO: Ei maksa raisata head jooki. AAPO: Ne gaspillons pas celte excellente boisson. 06324
Bottom
06317
Top
TIMO: Pole meil rikkust, et õlieleilis elada, kaugeltki mitte, kaugeltki mitte. TIMO: On n’a pas les moyens de s’offrir des bains de vapeur de bière ! Ah ! mais pas du tout I 06325
Bottom
06318
Top
JUHANI: Oleks aga lust seda maitseda. JUHANI: Lystipä olis tuota maistaa. 06326
Bottom
06319
Top
TUOMAS: Mina keelan seda kindlasti. TUOMAS: Minä kiellän sen lujasti. 06327
Bottom
06320
Top
JUHANI: Oleks aga lust seda maitseda. — Võit äsjases maadluses on Tuoma kuklakarvu suurel viisil kergitanud ja nüüd mõtleb ta oma heaksarvamise järgi siin majas valitseda. Pea siiski meeles, et mõru sapp, kui ta kord paisub, poisile kakluses seitsme mehe jõu annab. Nii või teisiti, kuid minu "ilmad ei mõtlegi veel sinu viibet oodata. JUHANI: Lystipä olis tuota maistaa.--Voitto äsköisessä painissa on aika lailla kohottanut Tuomaan niskapyrstöjä, ja luuleepa hän nyt hallitsevansa tässä huoneessa mielensä mukaan. Muistappas kuitenkin, että karvas sappi, koska se oikein paisuu, antaa pojallensa tappeluksessa seitsemän miehen voiman. Kuinka hyväänsä, mutta minun silmäni eivät vielä suinkaan mieli vartioita sinua. 06328
Bottom
06321
Top
SIMEONI: See on maadluse vili, puha maadluse vili! SIMEONI: Painin hedelmiä, painin hedelmiä kaikki! 06329
Bottom
06322
Top
JUHANI: Anna üks kähvak, EERO: Mina vastutan asja eest ja kaitsen sind. JUHANI: Ce serait pourtant drôle d’essayer. Vas-y, Eero, que ça retentisse. Je réponds de tout et te défendrai. 06330
Bottom
06323
Top
EERO: See on vanema käsk, ja mina pean kuulama; muidu »n mul otse jõuluööl hundipass pihus. EERO: C’est l’ordre du chef et je dois obéir, sinon, la nuit même de Noël, on me fourrera dans la main le passeport du lièvre. 06331
Bottom
06324
Top
Siis täitis Eero väledalt Juhani tahtmise, hambaid ühte purre» ja huuli kelmiks muigeks pigistades, ning peagi kostis kennelt laksak ja kohe selle järel kõva kohatus. Nüüd kargas Tuomas raevuselt üles ja tormas Eero poole, kuid ruttas ka Juhani nooremat venda kaitsma. Sellest tõusis nüüd üldine rüselus, mille hoos põlev pird lavalt alla põrandale paisati. Vennaste tähele panemata süütas see seal peagi tule õlgedesse. Nagu ring veepinnal ühtlaselt ja igale poole laieneb, nii suurenes ühtesoodu ka tule hele sõõr põrandal. See ulatus ikka kõrgemale ja puudutas juba lava, enne kui majaelanikud eneste all hädaohtu märkasid. Kuid hilja märkasid nad seda, et veel midagi päästa peale oma ja loomade elu, kes majas leidusid. Leegid lainetasid juba laialt ja suur oli häda ning möll. Kõik tormasid ukse poole, mille avanedes mehed, koerad, kass ja kukk hirmsa kisaga peaaegu ühel ajal välja kargasid. Näis, nagu oleks maja nad ühes suitsuga, oma kurgust lumisele maale oksendanud, kus nad nüüd seisid, võidu köhides. Kuid viimasena astus välja Lauri, päitseidpidi Valget talutades, kes muidu oleks igatahes tule ohvriks jäänud. Vägivaldne leek tungis juba välja akende väikestest aukudest ja viimaks ka nii uksest kui katusest. Leekides lõõmas Impivaara tugev maja. Kuid lumisel väljal seisid maja elanikud kaitseta, sest ka süsi-onn, nende esimene siinne peavari, oli juba maani maha kistud ja ait oli harvalt ehitatud nagu harakapesa. Seal siis seisid vennaksed ja nende ainus kaitse tuulte ning pakase vastu oli lühike takune särk. Isegi mütse peakatteks ega viiskusid jalga ei suutnud nad tule võimusest päästa. Endisest kraamist olid alles ainult püssid ja tohikpaunad, mis olid enne leilivõtmist aita viidud. — Kuid lumes seisid vennaksed, kõik selgadega vastu kohisevat tuld, kord paremat, kord pahemat jalga kergitades ja soojendades; ning punetasid need lume ja tule hautatud jalad, punetasid nagu hanede ujumislestad. Alors Eero, serrant les dents et pinçant les lèvres en un sourire rusé, exécuta promptement la volonté de Juhani, et bientôt on entendit une forte détonation sur le fourneau et de tout de suite après une violente ébullition. Tuomas, furieux, se leva et fondit comme un aigle sur Eero, mais Juhani se hâta à la rescousse de son cadet. Ce fut le signal d’une mêlée générale, au cours de laquelle la torche brûlante fut projetée sur le plancher où elle mit aussitôt le feu à la paille sans que les frères l’observassent. Comme un rond sur la surface de l’eau se propage également et rapidement de tous les cotés, ainsi le brillant cercle de feu se répandit sur le plancher. La flamme vive montait toujours plus haut; elle léchait déjà le fond de la soupente, quand enfin les habitants de la cabane remarquèrent le danger. Mais ils l’aperçurent trop tard pour réussir à sauver autre chose que leurs vies et celles des bêtes qui logeaient avec eux. Les flammes ondoyaient déjà de toutes parts, et la confusion, la détresse étaient grandes. — Ils se ruèrent tous vers la porte qu’ils ouvrirent, et hommes, chiens, chat et coq se précipitèrent dehors presque fous ensemble avec un vacarme affreux. Il semblait que la maison les eût vomis avec la fumée sur le sol couvert de neige, où ils se tenaient, toussant à qui mieux mieux. Lauri sortit le dernier, tirant par la bride Valko qui sans cela serait devenu la proie du feu. Des flammes violentes sortaient déjà par les petites lucarnes et se faisaient jour par la porte et par le toit. La massive cabane d’Impivaara se tordait dans l’incendie, et sur le sol neigeux hommes et bêtes restaient sans abri ; la hutte de charbonnier, leur premier logis en ce lieu, était déjà délabrée jusqu’aux fondements, et le grenier à vivres était aussi peu hermétique qu’un nid de pie. Les frères grelottaient sur place, et leur seule protection contre le froid et le vent était une courte chemise de toile. Ils n’avaient pas même eu le temps de soustraire à la fureur du feu des casquettes pour se couvrir la tête ni des pantoufles d’écorce pour leurs pieds. De tout le mobilier de la maison, il ne leur restait plus que les fusils et les havresacs qu’ils avaient mis dans le grenier avant de prendre le bain. — Les frères piétinaient dans la neige, le dos tourné vers l’incendie bruyant, levant pour le réchauffer tantôt le pied droit, tantôt le gauche, et leurs jambes, exposées à la neige et au feu, rougissaient comme les pattes palmées des oies. 06332
Bottom
06326
Top
Nad nautisid viimast head, mis nende maja neile veel andis, nautisid tule soojust; ja suur oli nende tuli. Vägevalt tõusis leek kõrgele, kõikjale kumas hõljuv valgus ja sammalsuised kuused mäeharjal naeratasid mahedalt nagu koidutules. Tõrvaskand uc!e virnast kerkis suits pilvedesse, paks ja pigimust, ning keerles koonaldena taevakummi all. Kuid raiesmaal ja ümbruses oli valge, valitses punetav päev talveöö südames, ja imelikku viirastust võõrastades piilusid linnud puude lumiseilt okstelt, kuidas Impivaara vägevalt ehitatud maja söeks ning tuhaks muutus. Kuid vihaselt juukseid kiskudes ja mures seisid vennaksed seal ümber, seisid kõik seljaga vastu tuld ning tõstsid kordamööda jalaialdu soojendava tule poole. Pikkamööda vähenes ometi nende tuleriit, vajus lõpuks tukkidena alla ja tuhandeist praksuvaist sädemeist täitus öine õhk. Hirmuga märkasid siis vennaksed, et taevas hakkas selgeks lööma ja tuul pöördus lõunast põhja. Ilm oli soojast pakaseks muutumas. Ils jouissaient du dernier bienfait que leur rendait encore leur cabane, de la chaleur du feu ; le brasier était énorme et les flammes montaient puissamment dans l’air ; la lueur flamboyante s’étendait au loin, les sapins barbus sur les épaules du mont souriaient doucement comme dans la rougeur de l’aurore. Le tas de souches résineuses lançait vers les nuages une fumée épaisse, noire comme la poix, qui tourbillonnait en roulant sous la voûte du ciel. Une vive lumière éclairait la prairie et ses environs, un jour rougeâtre brillait au oœur de la nuit hivernale, et les oiseaux surpris par ce spectacle étrange regardaient fixement du haut des branches chargées de neige, tandis que la solide cabane d’Impivaara disparaissait en braises et en cendres. Or les frères se grattant la tête de colère et de désespoir, se tenaient tous le dos tourné vers le feu et exposaient alternativement la plante de leurs pieds aux flammes réchauffantes. Mais peu à peu le bûcher s’affaissa et finit par s’écrouler en tisons ; l’air nocturne fut sillonné de milliers d’étincelles pétillantes. Les frères remarquèrent alors avec terreur que le ciel s’éclaircissait et que le vent sautait du sud au nord : le froid allait succéder au dégel. 06333
Bottom
06328
Top
AAPO: Tulest pääsesime, kuid pakase ohvriks. Vaadake: taevas selgib ja külmalt lõõtsub juba põhi. Vennad, hädaoht on hirmus. AAPO: On n’a échappé au feu que pour être victimes du froid. Voyez le ciel devient clair et une bise glaciale souffle déjà. Frères, nous sommes dans un péril épouvantable. 06334
Bottom
06329
Top
JUHANI: Surm ja needus! Kes on kõiges selles süüdi? JUHANI: Enfer et damnation ! Qui est responsable de tout ça ? 06335
Bottom
06330
Top
TUOMAS: Kes! Sa tuleroog küsid veel? Kui ma nüüd õieti teeksin, siis virutaksin su sinna tulisesse tuhka praadima. TUOMAS: Qui ? C’est toi, canaille, qui as le toupet de le demander ? Tu mériterais que je te mette à rôtir dans ces braises brûlantes. 06336
Bottom
06331
Top
JUHANI: Ei iial tee seda üks Tuomas, ei iialgi. Kuid neetud olgu see mees, kes selle põrguöö toime pani! JUHANI: Ei koskaan tee sitä yksi Tuomas, ei koskaan. Mutta kirottu olkoon se mies, joka saattoi matkaan tämän helvetin yön! 06337
Bottom
06332
Top
TUOMAS: Ta neab ennast ise. TUOMAS: Hän itseänsä kiroo. 06338
Bottom
06333
Top
JUHANI: Neetud olgu see mees, nimelt Tuomas Jukola. JUHANI: Kirottu olkoon se mies, nimittäin Tuomas Jukola. 06339
Bottom
06334
Top
TUOMAS: Otle seda veel teine kord. TUOMAS: Sanos se toinen kerta. 06340
Bottom
06335
Top
JUHANI: Tuomas Juhani poeg Jukola on kõiges selles süüdi. JUHANI: Tuomas Juhanin poika Jukola on kaiken tämän syy. 06341
Bottom
06336
Top
AAPO: Tuomas! AAPO: Tuomas! 06342
Bottom
06337
Top
SIMEONI: Juhani! SIMEONI: Juhani! 06343
Bottom
06338
Top
LAURI: Tasa! LAURI: Hiljaa! 06344
Bottom
06339
Top
TIMO: Nüüd ei pääse te teineteise kallale, ei pääse, teie siinid. Jaa, jaa, olge viisakalt ja soojendame ennast vennalikult. TIMO: Vous n’allez pas vous battre à présent, non, pas de ça, gredins que vous êtes! Oui, oui, il s’agit d’être sages et de se réchauffer fraternellement, 06345
Bottom
06340
Top
SIMEONI: Te jumalavallatud! SIMEONI: Impies ! 06346
Bottom
06341
Top
AAPO: Eemale viha ja riid, kui meid kõige armetum surm ähvardab. AAPO: Viha ja riita pois, koska uhkaa meitä surkein kuolema. 06347
Bottom
06342
Top
TUOMAS: Kes on süüdi, kes on süüdi? TUOMAS: Kuka on syypää, kuka on syypää? 06348
Bottom
06343
Top
JUHANI: Mina olen süütu. JUHANI: Viaton olen minä. 06349
Bottom
06344
Top
TUOMAS: Süütu! Tuli ja välk! ma söön su elusalt ära! TUOMAS: Viaton! Kirkas tuli! minä syön sinun elävältä! 06350
Bottom
06345
Top
AAPO: Korralikult, korralikult! AAPO: Siivosti, siivosti! 06351
Bottom
06346
Top
SIMEONI: Jumala pärast, korralikult! SIMEONI: Jumalan tähden siivosti! 06352
Bottom
06347
Top
AAPO: Süütu või süüdlane, see jäägu nüüd otsustamata, kui meie ainus pääs on põgenemine. Meie maja on tuhas ja peaaegu alasti seisame hangel. Mis on väärt see takune särgiräbal? I Ica siiski, et meie püssid ja laskemoon sinna aita jäid, sest nojariistu on meil nüüd tarvis. Teerimäelt kostab huntide ulguv liääl. AAPO: Plus de colère et de dispute, quand un trépas lamentable nous menace. Notre maison est en cendres et nous sommes presque nus dans la neige. A quoi me sert ce bout de chemise de chanvre ? Heureusement pourtant que nos fusils et nos munitions sont restés dans le grenier ; on va avoir grand besoin de ces armes à présent. On entend hurler les loups de Teerimäki. 06353
Bottom
06348
Top
TUOMAS: Mis peame siis tegema? TUOMAS: Que va-t-on donc faire ? 06354
Bottom
06349
Top
AAPO: Ei tea muud nõu, kui et tõttame Jukola poole, tõttame kahvatu surma nimel. Kaks meest ratsutagu ikka Valge seljas ja teised järgnegu joostes. Nii sündigu: kordamööda joostes, kordamööda ratsutades. Hobuse aitab, et siis kogu tee pole tarvis hange tallata, ja ehk pääseme veel jumala abiga. AAPO: Je ne vois pas d’autre moyen que de nous sauver vers Jukola, de nous hâter pour échapper à la mort livide. Deux d’entre nous pourront monter sur Valko et les autres suivront en courant. Faisons ainsi, à tour de rôle, nous courrons et irons à cheval. Grâce à Valko, on évitera d’avoir à brasser la neige pendant tout le voyage, et avec l’aide de Dieu, on pourra peut-être en réchapper encore. 06355
Bottom
06351
Top
JUHANI: Kuid meie jalad on nagu küpsetatud naerid, enne kui Jukola toas seisame, põleva ahju paistel. JUHANI: Mais nos pieds seront comme des navets cuits avant qu’on soit installé dans la chambre de Jukola devant un brasier de bonnes bûches. 06356
Bottom
06352
Top
SIMEONI: Seal on siiski meie ainus lootus. Ja sellepärast rutakem. Tuul kasvab juba ja taevavõlv selgib. Rutakem! SIMEONI: C’est pourtant notre seule chance. Dé-pêchons-nous donc, le vent fraîchit déjà et la voûte du ciel se découvre. Dépêchons-nous ! 06357
Bottom
06353
Top
EERO: Meie surm on tulnud! EERO: Surmamme on tullut! 06358
Bottom
06354
Top
JUHANI: Sea! on siis Jukola seitse poega! JUHANI: Siinä on Jukolan seitsemän poikaa! 06359
Bottom
06355
Top
SIMEONI: Meie häda on hirmus, kuid jumal taevas on vägev. Rutakem! SIMEONI: Hätämme on hirmuinen, mutta voimallinen korkeuden Herra. Rientäkäämme! 06360
Bottom
06356
Top
TUOMAS: Püssid ja paunad aidast välja! TUOMAS: Ulos aitasta pyssyt ja kontit! 06361
Bottom
06357
Top
JUHANI: Kohutav öö! Siin ähvardab meid paukuv pakane, seal näljased, ulguvad hundid! JUHANI: Kauhistava yö! Täältä uhkaa meitä paukkuva pakkanen, tuolta nälkäiset, ulvovat sudet. 06362
Bottom
06358
Top
TIMO: Oleme hädaohus, nii Valge kui meie ise. TIMO: Vaarassa olemme sekä Valko että me itse. 06363
Bottom
06359
Top
JUHANI: Meie ise veel suuremas. Alasti mees, nii olen kuulnud, on hundile talvel meelepärane roog. JUHANI: Me itse vielä suuremmassa. Paljas mies, niin olen kuullut, on talvella sudelle kovin mieluisa paisti. 06364
Bottom
06360
Top
TIMO: Ja mees ning siga, nii olen kuulnud, maitsevad ühteviisi, ja see on teada, et siga on talvel kriimsilma maius-roog. Meid ootab ees kuri lugu, seda ei saa salata. TIMO: Ja mies ja sika, niin olen kuullut, maistuvat yhtä, ja se tiedetään, että sika on talvella Häntä-Heikin haluruoka. Tuima on edessämme pykälä ja puntti; sitä ei taida kieltää. 06365
Bottom
06361
Top
JUHANI: Mis peame tegema? JUHANI: Mitä teemme? 06366
Bottom
06362
Top
AAPO: Jukolasse nagu pisuhännad läbi öö, enne kui pakane kasvab ja meie vere põletava külmusega jäässe kisub. Jukola poole üle ulguva Teerintäe! Huntide vastu on meil relvad, kuid pole härmahabemes kuningas Pakase vastu. AAPO: Jukolaan kuin noidannuolet halki yön, ennen kuin pakkanen tulistuu ja löylyttää veremme jäätymään polttavalla kylmyydellä. Päin Jukolaan yli kiljuvan Teerimäen! Susia vastaan on meillä aseet, mutta ei hyydepartaista kuningas Pakkasta vastaan. 06367
Bottom
06363
Top
TUOMAS: Siin on püssid ja paunad. Nüüd püssid õlale ja pambud selga igamees ning kaks hakaku ratsutama, me teised lidume järele, nii kiiresti kui võime. Kuid ruttame, ruttame meie surematute hingede nimel! TUOMAS: Voici les fusils et les acs. Fusil à l’épaule et sac au dos, chacun ! Deux vont monter sur Valko, nous autres trotterons derrière autant qu’on pourra. Mais hâtons-nous, hâtons-nous pour le salut de nos âmes immortelles ! 06368
Bottom
06364
Top
JUHANI: Põhi selgib ja tähed säravad. Ho-hoi! Kuid ruttame! JUHANI: Le nord s’éclaircit et les étoiles scintillent. Hi ! Hou ! Hâtons-nous ! 06369
Bottom
06365
Top
AAPO: Homme viime siit asjad ja riistad, mis tuli meile jättis; homme tuleme ja võtame ka kassi ning kuke. Selle öö peavad nad tulise ahervareme lähedal küll vastu. Kuid Killi ja Kiiski tulgu koos meiega nagu truud seltsimehed. — Kus nad on? AAPO: On reviendra demain chercher les provisions et les outils que l’incendie a épargnés ; on prendra aussi demain le chat et le coq. Ils supporteront bien cette nuit auprès des décombres chauds. Mais Killi et Kiiski nous accompagneront fidèlement dans cette course. — Où sont-ils ? 06370
Bottom
06366
Top
TUOMAS: Neid ei näe. — Vait! kuulake. TUOMAS: Je ne les vois pas. — Silence, écoutez ! 06371
Bottom
06367
Top
EERO: Nad lippavad meist juba kaugel. Sealt mäe tagant kostab nende haukumine. EERO: Ils ont filé. On les entend aboyer au loin derrière la montagne. 06372
Bottom
06368
Top
TUOMAS: Nad ajavad ilvest, ja nähtavasti on see ilves meie maja lähedalt mööda läinud, nii said koerad tema jälile. Kuid ajagu nad oma tahtmist mööda; nüüd peame nad unns-tama ja oma raske teekonnaga kiirustama. TUOMAS: Ils poursuivent un lynx qui a probablement passé près de notre cabane, leur laissant sa trace. Mais qu’ils le traquent tant qu’ils veulent : il nous faut les oublier pour le moment et nous lancer dans notre pénible fuite. 06373
Bottom
06370
Top
JUHANI: Õigus! Sest elu ja surm on teineteise kasukasse kinni karanud nagu kaks isakaru. JUHANI: Olkoon menneeksi! Sillä elämä ja kuolema ovat iskeneet toinen toisensa kamaraan kuin kaksi koiraskarhua. 06374
Bottom
06371
Top
AAPO: Nüüd kõik jõud kokku! AAPO: Nyt liikkeille kaikki voimat! 06375
Bottom
06372
Top
JUHANI: Meie hinge ja ihu jõud viimse pisarani! JUHANI: Sielumme ja ruumiimme kaikki voimat aina ytimeen asti! 06376
Bottom
06373
Top
TUOMAS: Pidades meeles, et meid kõige armetum surm ähvardab. TUOMAS: Muistain että uhkaa meitä surkein kuolema. 06377
Bottom
06374
Top
JUHANI: Kahelt poolt ähvardab meid sünge surm. Ho-lioi! nüüd nokk jääs või sooled maas, kui me varsti Iibedail õlgedel tulevalgel ci seisa. Üks neist kolmest peab juhtuma tunni jook* sul. Kuid nüüd ei aita viivitamine, ei kaugeltki, vaid, hambad risti, murran nüüd kas või penikoorma-paksustest jäämägedesi läbi. JUHANI: Kahtialta uhkaa meitä musta kuolema. Hii, haa! nyt nokka jäässä taikka suolet maassa, ellei seiso poika hetken päästä liukkailla oljilla valkean valossa. Yksi näistä kolmesta on tapahtuva tunnin päästä. Mutta eihän auta huikailemaan tässä, ei ensinkään, vaan purren hammasta nyt halkaisen vaikka jäävuoret, peninkulmien paksut. 06378
Bottom
06375
Top
SIMEONI: Katsume issanda nimel ja abil. SIMEONI: Koettakaamme Herran nimessä ja avulla. 06379
Bottom
06376
Top
JUHANI: Tema abil. Mis võib siin naisest sündinud mee» omast jõust? Kuid anname ennast tema hea hoole alla. JUHANI: Hänen avullansa. Mitähän voi täällä omasta voimastansa vaimosta syntynyt mies? Mutta olkaamme hyvässä turvassa. 06380
Bottom
06377
Top
EERO: Teele ilma mingi viivituseta enam! EERO: Lähtekäämme ilman yhtään siekailusta enään! 06381
Bottom
06378
Top
JUHANI: Ja ilma mingi kartuseta! Teele nüüd! JUHANI: Ja ilman yhtään pelkoa! Mennään nyt! 06382
Bottom
06379
Top
TUOMAS: Kõik on valmis. Hüpake selga, Eero ja Simeoni, ning hakake Jukola poole ratsutama, kuid nii, et me ikka hobuse kondis püsime, meie, kes jala teie järel lumes laseme. TUOMAS: Kaikki valmiit siis. Astukaatpas selkään, Eero ja Simeoni, ja lähtekäät ratsastamaan kohden Jukolaa, mutta niin, että pysymme aina lähellä konimme hokkeja me, jotka vilkaisemme jalkasin jäljessänne lumessa. 06383
Bottom
06380
Top
Nii läksid nad teele: alasti, seljas ainult takune särk, ja igaühel oma paun seljas ning püss õlal või käes. Nii läksid nad talvisele, öisele teele, põgenedes pakase eest, mis Põhjala raba* soodest nende kallale tormas. Kuid ta ei tulnud ometi kõige hirmsama näoga, ilm ei muutunud seekord siiski kõige valjemaks. Tõsi küll, aeg-ajalt paljastus taeva laup, kuid purjetavad pilved peitsid selle jälle ning tagasihoidlikult lõõtsus põhjatuul. Vennaksed olid ka külmaga tuttavad, mõneski pau-kuvas pakases oli nende nahk paksuks pargitud ja varem olid nad vallatute poisijõnglastena tihti tundide kaupa palja jalu hangedes mässanud. Kuid kole, kohutavalt kole oli nüüd siiski nende teekond Impivaarast Jukolasse. Ägedalt kihutasid nad edasi, südames ahastav hirm. Ees Valge seljas ratsutasid Eero ja Simeoni, teised järgnesid joostes nende sabas, taila-les laane lund, mis jooksust ümberringi tuiskas. Kuid Impi-vaara raiesmaal, hõõguva kerise lähedal, istusid kass ja kukk, nukralt kustuvasse tulle piiludes. Ils commencèrent alors leur voyage, nus, vêtus seulement d’une grossière chemise, et portant chacun son sac sur le dos et son fusil à l’épaule ou à la main. Ils entreprirent leur course nocturne dans la neige, fuyant devant le froid qui fondait sur eux des marécages du Nord. Mais il ne leur montrait pourtant pas sa face la plus terrible ; la température n’était pas des plus rigoureuses en ce moment. La face du çiel se rassérénait bien parfois, mais des nuages mobiles la voilaient de nouveau, et la bise soufflait modérément. Les frères étaient certes entraînés au froid, leur peau s’était endurcie dans plus d’un gel à pierre fendre, et jadis, enfants turbulents, ils avaient souvent pataugé pieds nus de longues heures dans les amas de neige. Mais cette course d’Impivaara à Jukola se présentait quand même à eux sous un aspect terrible, affreusement terrible. Ils avançaient précipitamment, l’effroi au oœur; Valko les précédait, portant Èero et Simeoni, les autres couraient sur ses traces, en foulant la neige des forêts qui s’envolait bous leurs pas. Cependant, sur la prairie d’Impivaara, près des ruines fumantes, le chat et le coq contemplaient d’un air attristé le feu qui charbon-nait. 06384
Bottom
06381
Top
Küla poole kiirustasid vennaksed, jätsid selja taha juba Sompio soo ja lähenesid Teerimäele, kust ikka veel kostis huntide kohutav ulgumine. Kuid kuusikus, soo ja Seunala Matti raiesmaa vahel, vahetati ratsutajaid: maha tulid Eero ja Simeoni ning kaks vennastest ruttasid nende asemele. Viivitamata jätkasid nad jälle teekonda, kihutasid mööda nõmme selga, üle Viertola tee ja sealt läbi suure kohiseva männiku. Kuid lõpuks lähenes kaljune Teerimägi ja äkki vaikis huntide paljukõrine hääl. Peagi seisid nad mäeharja] ja lasksid hobusel hinge tõmmata; ratsutajad tulid jälle seljast maha ja kohe hüppasid kaks teist nende asemele. Veel seisid nad lumisel kaljul; põhjatuul lõõtsus, taevakumm selgis taas silmapilguks ja Suure Vankri sarv näitas, et kesköö oli juba möödas. Les frères se hâtant vers le village, quittèrent le marais de Sompio et s’approchèrent de Teerimäki, d’où 011 entendait toujours l’affreux hurlement des loups. Dans le bois de jeunes sapins, entre le marais et la prairie de Jaakko de Seunala, on changea de cavaliers ; Eero et Simeoni descendirent et deux autres prirent leurs places. Ils poursuivirent leur course sans s’arrêter, longèrent la crête de la colline en franchissant le chemin de Viertola, puis ils parcoururent une vaste et bruissante forêt de pins. La colline rocailleuse de Teerimäki leur apparut enfin et la voix tumultueuse des loups se tut subitement. Us arrivèrent sur le sommet et laissèrent souffler leur cheval ; les cavaliers sautèrent à terre et deux autres les remplacèrent aussitôt. Ils étaient sur le roc neigeux, la bise sifflait, le firmament s’éclaircissait de nouveau pour un moment et le timon de la Grande Ourse montrait que minuit était déjà passé. 06385
Bottom
06383
Top
Kuid pärast pisukest puhkust kiirustasid nad jälle mööda siledat mägiteed alla, ja kui see oli lõppenud, astusid nad pimedasse kuusikusse, ning õudsena seisis loodus nende ümber. Kahvatu kuu vaatas alla, öökullid huikasid ja siin-seal laane põues seisis õudne viirastus, mis paistis kui kohutavalt suur metsakaru: langenud kuuskede kõrgele kerkinud, sammaldunud juured. Liikumata nagu jäätunud viirastused vahtisid need karukujud imelikku reisuseltskonda, kes hirmsa hooga neist mööda jooksis. Nii vaatasid nad liikumata, kuid nende vahele ja ümber tekkis peagi sünges kuusikus liikumine. Seal ringlesid näljased hundid vennaste lähedal, liginesid neile üha enam ja enam. Kord ees, kord taga, kord risti üle tee, kord tee kummalgi pool välgatas kuuskede vahel nende jooks. Tigedaina, verejanulistena jälgisid nad Impivaara öiseid pagulasi; ja murdusid praksudes ning rägisedes kuusejuurte kuivad harud. Vabisedes ja turnates jooksis pelglik Valge; ning mees, kes ees ratsutas, suutis vaevalt ta kihutamist taltsutada. Kuid ikka ninakamaks kasvas kiskjate julgus. Verejanuliselt lõõtsutades vilksatasid nad tihti meeste lähedalt mööda; hirmutuseks pau-gatasid aeg-ajalt vennaste püssid, kord paremale, kord pahemale poole. Sellest ei heitunud hundid ometi mitte kaugele. Sitôt reposés, ils se remirent en route sur le sentier glissant et rapide ; quand il prit fin, ils entrèrent sous les obscurs sapins, et la nature autour d’eux devint sinistre. La lune blafarde les contemplait, les grands-ducs hululaient, et ici et là se dressait au fond des bois un fanlôme étrange, semblable à un ours monstrueux : c’étaient des sapins culbutés qui hérissaient leurs racines moussues. Immobiles comme des spectres gelés, ces silhouettes d’ours regardaient la troupe bizarre qui défilait à une allure forcenée. Elles restaient sans bouger dans leur contemplation, mais entre elles, autour d’elles, régna bientôt une animation effrayante dans la sombre forêt. Les loups affamés rôdaient près des frères, se rapprochaient de plus en plus. Tantôt devant ou derrière, bondissant à travers le chemin, tantôt entre les sapins à droite et à gauche, on les voyait courir agilement. Acharnés, assoiffés de sang, ils suivaient les nocturnes fugitifs, et les aiguilles sèches des sapins se brisaient en crissant et en craquant. L’ombrageux Valko tremblait, respirait bruyamment et bronchait parfois, si bien que le premier cavalier pouvait à peine l’empêcher de s’emballer. La hardiesse des fauves devenait toujours plus insolente ; haletants, altérés de sang, ils se glissaient souvent tout près des frères qui déchargeaient alors leurs fusils à droite ou à gauche pour les effrayer. Mais les loups ne s’écartaient jamais bien loin. 06386
Bottom
06384
Top
Tuli vastu Kii java lage, tulekahju põletatud nõmm, kus siin-seal seisis kuivanud männitüvi, kotka ja öökulli istekoht. Siin läks huntide viha juba hirmuäratavaks ja suur oli meeste hädaoht. Seekord ratsutasid Tuomas ja Timo, kuid teised, kes jalgsi järel jooksid, peatusid äkki ja lasksid peaaegu korraga vägeva kogupaugu jälgijate vastu, kes sellest hirmudes nüüd pisut kõrvale tõmbusid. Mehed hakkasid jälle edasi kihutama; kuid ei kestnud kaua, kui nende lähedal kihises uuesti huntide luurav parv ning hädaoht oli suurem kui kunagi enne. Siis peatas Tuomas hobuse ja hüüdis valju häälega: «Kelle püss on tühi, see laadigu silmapilk! Ta rutaku tule ning tuisuna!» Nii ta hüüdis, kargas maha, käskides Timol kõvasti Valget kinni hoida. Vennaksed seisid nüüd ja laadisid ega tundnud külma ei jalus ega muis kehaliikmeis. Seisid ka kiskjad viiekümne sammu kaugusel meestest, järelejätmata oma ahnete silmadega nende poole vahtides, ägedalt händadega vehkides. — Ja pilvedest lagedana õhkus taevakumm, kust hele kuu nüüd alla nõmmele vaatas. La troupe déboucha sur la lande ouverte de Kiljava, ravagée jadis par un incendie, où se dresse par place un tronc de pin desséché, perchoir pour les vautours et les hiboux. La rage des loups y devint redoutable, le danger se fît pressant. Tuomas et Timo étaient à cheval en ce moment ; les autres qui couraient derrière s’arrêtèrent soudain et ouvrirent un feu de salve sur leurs persécuteurs qui, intimidés, se retirèrent à bonne distance. Les frères se précipitèrent de nouveau en avant, mais il ne se passa guère de temps avant que la bande des loups aux aguets se pressât derechef autour d’eux, et le péril fut plus menaçant que jamais. Tuomas retint alors le cheval et cria d’une voix forte : « Rechargez immédiatement les fusils vides ! Grouillez-vous ! Que ça aille comme un éclair ! » Il cria ainsi et sauta à terre, en ordonnant à Timo de maintenir solidement le cheval. Les frères avaient fait halte et chargeaient leurs fusils ; ils ne sentaient plus le froid qui mordait leurs pieds et leurs membres. Les fauves s’étaient aussi arrêtés à cinquante pas d’eux, les enveloppant sans trêve de leurs regards avides et agitant furieusement la queue. — Du haut du ciel débarrassé de nuages, la lune brillante contemplait la lande. 06387
Bottom
06385
Top
TUOMAS: Kas püssid on laetud? TUOMAS: Est-ce que les fusils sont chargés ? 06388
Bottom
06386
Top
AAPO: See on tehtud. Mis on su plaan? AAPO: C’est fait. Quel est ton plan ? 06389
Bottom
06387
Top
JUHANI: Kõik jällegi ühekorraga! JUHANI: Tirons tous ensemble I 06390
Bottom
06388
Top
TUOMAS: Ei, kui elu on teile armas. Ikka olgu mõni tuleraud laetud, seda pidage meeles. Lauri, sinul on kõige osavam käsi ja terasem silm, tule siia mu kõrvale. TUOMAS: Non, si la vie nous est chère. Il faut que quelques fusils restent toujours chargés, souvenez-vous en, Lauri, c’est toi qui as la main la plus sûre et l’œil le plus perçant ; viens ici à côté de moi. 06391
Bottom
06389
Top
LAURI: Siin raa seisan. Mis sa tahad? LAURI: Voilà. Que veux-tu ? 06392
Bottom
06390
Top
TUOMAS: Näljane susi sööb ka oma verise venna. Kui nüüd selle asjaga hakkama saaksime, siis oleksime päästetud. — Katsume. Sihime, Lauri, toda esimest pahemal pool ja laseme ühekorraga, teie teised aga hoidke oma tuld tagavaraks. Lauri, sihi nüüd teraselt nagu kotkas ja anna valu, kui ma ütlen: nüüd. TUOMAS: Un loup affamé dévore même son frère ensanglanté. Si on pouvait maintenant utiliser ce moyen, ce serait notre salut. Essayons. Lauri, visons le premier à gauche et faisons feu ensemble ; mais vous autres, vous épargnerez vos coups. Vise avec précision, Lauri, comme un aigle, et tire quand je dirai : Feu ! 06393
Bottom
06391
Top
LAURI: Mina olen valmis. LAURI: Je suis prêt. 06394
Bottom
06392
Top
TUOMAS: Nüüd. TUOMAS: Feu ! 06395
Bottom
06393
Top
Siis lasksid nad mõlemad samal silmapilgul ja laiali pahvatades põgenesid hundid. Ometi jäi üks neist maha, püüdis roomates jõuda teiste hulka, kuid viletsalt läks tal see korda. Kõigest jõust kihutasid mehed jälle edasi: kuus venda jooksid jala, ainult Timo üksi ratsutas ees. Ja nii kulus veidi aega. Varsti peatus huntide põgenemine, nad tulid tagasi, kihutades ägedalt jälle öiste pagulaste salga järele. Kahises õhku lendav lumi ja kõmises Kiljava lage nõmm, kui nad karjas edasi tormasid. Tulise hooga jõudsid nad tolle veres viskleva seltsimehe juurde, tormasid tast mööda, kuid pöörasid peagi ümber, sest vere veetlev lõhn lõi nende sõõrmeisse. Nad hüppasid tagasi: hännad õõtsusid, lumi tuisatas ja tuld lõi öös himu ning viha silm. Siis kargasid nad karjas hirmsasti irvis hammastega haavatud venna kallale, ja tõusis nõmmel kohutav kisklus ning ähin; oleksid arvanud laotuse sambaid maha raksatavat. Maa vappus ja lumi muutus peletavaks pudruks, kui endised sõbrad laane poega puruks rebisid, kelle vere Tuoma ning Lauri tabavad kuulid olid voolama pannud. Kuid siis valitses jälle hääletus öisel nõmmel. Kuuldus ainult vaikset ähkimist ja raksu-sid luud, kui veriste koonudega ning välkuvate silmadega kiskjad oma ohvrit rebisid ja õgisid. Ils pressèrent ensemble sur la détente et les loups détalèrent à toutes jambes. Un d’eux resta pourtant sur le carreau, s’efforçant de se traîner derrière les autres, mais il n’avançait guère. Les frères reprirent leur course à toute vitesse ; six étaient à pied, Timo les précédait à cheval. Au bout d’un moment, les loups interrompirent leur fuite et, après avoir fait volte-face, ils bondirent avec ardeur sur les traces du cortège nocturne. La neige se soulevait en nuage et la vaste lande retentissait tandis que la bande se ruait en avant. Avec la rapidité de la flamme, les loups s’approchèrent de leur compagnon qui rampait dans son sang, le dépassèrent, mais revinrent vers lui dès que l’odeur attirante du sang caressa leurs narines. Quand ils firent demi-tour, leurs queues décrivirent un arc et la neige tourbillonna, leurs yeux luisaient de convoitise féroce dans la nuit. Avec des grimaces hideuses, ils se jetèrent tous sur leur frère blessé, et un vacarme effroyable s’éleva dans la prairie, on aurait cru que les colonnes du ciel s’écroulaient. Le sol tremblait et la neige se changeait en bouillie immonde, pendant que les fauves déchiraient leur ancien ami, le fils des forêts dont les balles précises de Tuomas et de Lauri avaient répandu le sang. Puis le silence s’appesantit de nouveau sur la lande nocturne. On n’entendit plus qu’un faible murmure et un craquement d’os, pendant que les loups, le museau sanglant et les yeux étincelants, se disputaient entre eux les débris de leur proie. 06396
Bottom
06394
Top
Kuid juba kaugel kohutavaist vaenlastest rändasid vennaksed; armsalt oli kostnud nende kõrvus huntide surmakisa Kiljaval — see oli neile pääsemise magus ning hea sõnum. Neile lähenes Kuttila lai niit, mille ümbert viis nende tee üle künkliku koha. Kuid aja võitmiseks otsustasid nad nüüd otse üle niidu minna. Üheskoos tormasid nad vastu aeda, see murdus maha, ja Valge, kes nüüd jälle kahte venda kandis, astus üle langenud aia ning jooksis mööda niidu siledat pinda, vendade poolt ühtesoodu taga kihutatud. Kuid aega viitmata tõttasid järel need vennastest, kelle kord oli nüüd jällegi lund tallata. Põiki üle niidu läks talvetee kirikukülla, ja teemehed, kolme hobuse ja kohne reega, sõitsid just parajasti seda teed. Kuid sandil kombel ehmusid nii hobused kui mehed, kui nägid ven-nakseid põhja poolt enestele lähenevat. Nad nägid kuuvalguses seitset meest särgiväel, püssid õlal, oma hobusega lähenevat. Ja nad arvasid, et parv vihaseid vanapaganaid Impivaara koobastest nende kallale tormab. Suur oli lõhkumine ja kisa niidul. Kui pöörapäised kihutasid teeliste hobused, kihutasid sinna, kihutasid tänna, ja mõni mees kisendas, mõni palvetas, mõni needis ning manas rõkkava häälega. Kuid vennaksed lõid vaevalt silmagi sellele mürglile, nad ainult jooksid meeletult üle Kuttila niidu Jukola poole ning suitsuna hajus lumi nende ees. Tuli vastu teine niiduaed, nad tormasid üheskoos peale, aed murdus raginal maha ja peagi rändasid nad jälle künklikul teel. Délivrés de leurs terribles ennemis, les frères poursuivaient leur course ; les hurlements sinistres des loups à Kiljava avaient retenti à leurs oreilles comme une délicieuse musique, qui leur apportait la bonne nouvelle du salut. Us parvinrent à la vaste prairie de Kuttila, que le chemin contournait par un terrain accidenté. Pour gagner du temps, ils décidèrent de couper à travers champs ; ils se lancèrent tous contre la clôture qui se brisa, et Valko, avec deux frères en croupe, franchit la barrière abattue et galopa, caressé par la cravache, sur la surface unie. Ceux des frères dont c’était le tour de fouler la neige se hâtaient derrière lui sans relâche. La prairie était traversée par le chemin d’hiver qui conduisait à l’église, et des voyageurs, avec trois chevaux et trois traîneaux, y passaient en ce moment. Hommes et bétes furent saisis d’une terreur panique quand ils virent les frères accourir du nord. Au clair de lune, ils distinguèrent sept hommes en chemise, le fusil à l’épaule, qui se ruaient en avant avec un cheval. Us crurent qu’une troupe de croquemitaines hargneux, quittant les cavernes d’Impivaara, s’était lancée à leurs trousses. Il y eut alors une agitation et une confusion indescriptibles sur la prairie ; les chevaux affolés prirent le mors aux dents, bondirent de-ci de-là ; l’un des voyageurs criait, un autre priait, un autre encore pestait et jurait d’une voix retentissante. Mais les frères, jetant à peine un regard sur ce remue-ménage, continuèrent leur course ardente vers Jukola à travers la plaine de Kuttila ; la neige se fendait devant eux comme de la fumée. Us atteignirent l’autre clôture de la prairie, la poussèrent violemment et elle se brisa en craquant ; ils reprirent alors le chemin accidenté. 06397
Bottom
06395
Top
Kuid oli see öö neile kole ja hirmus. Nad jooksid kõigest jõust, jooksid lõõtsutades, ja kahklus paistis nende tardunud pilkudest, mis olid lakkamata sihitud nende endise kodu Jukola poole. Nii kihutasid nad sõnalausumata ikka edasi ja nobedalt põgenes lumine maa nende all. Kuid viimaks Põhjapõllu rinnakule jõudes nägid nad kahvatus kuuvalguses mäekallakut Jukola talu ja peaaegu ühekorraga kostis nende suust: «Jukola, Jukola!» Sealt jooksid nad pärimäge alla, kargasid üle Oja-niidu nagu tiivulised tondid ja tormasid jälle üles mäele ning seisid maja lukustatud ukse künnisel. Ei olnud neil aega kolistada ega sisselaskmist oodata, vaid nad paiskusid kogu jõuga peale ja mürtsudes ning kolisedes lendas eeskoja tugev uks pärani. Kära ja müdinaga tormasid nad eeskojast kambrisse ning sealt tuulispeana ahjukoldele, kost kallist soojust neile vastu hingas. Kuid üpris kõvasti ehmus parkali unesegane pere, arvates, ct röövlid kallale kipuvad. Cette nuit était terrible pour eux. Ils couraient avec énergie, couraient à toutes jambes en haletant, et le désespoir se lisait dans leurs yeux vides et fixes qu’ils tenaient rivés vers leur ancien foyer de Jukola. Us avançaient ainsi sans dire un mot, et la terre neigeuse fuyait rapidement sous leurs pas. Mais enfin, quand ils arrivèrent sur la crête de Pohjanpello, ils virent dans la pâle lumière de la lune, sur le flanc d’une colline, la ferme de Jukola, et ils s’écrièrent presque d’une seule bouche : « Jukola, Jukola ! » Puis ils dévalèrent la pente, franchirent comme des ogres ailés le pré d’Ojaniittu, gravirent la colline et se trouvèrent sur le seuil de la porte verrouillée de leur ferme. Us n’avaient pas le temps de heurter et d’attendre qu’on les fît entrer; ils se jetèrent de toutes leurs forces contre elle, et la porte massive du vestibule s’ouvrit brusquement avec fracas. Us se précipitèrent en piétinant avec bruit du vestibule dans la chambre, puis, en coup de vent, vers les braises de l’âlre d’où une précieuse chaleur monta vers eux. Mais la famille engourdie du tanneur, croyant que des brigands faisaient irruption, fut prise d’une violente terreur. 06398
Bottom
06397
Top
PARKAL: Mihuke metslane säärasel kombel just jõuluööl ausa mehe majja tungib? Vasta, mu püss on valmis! LE TANNEUR: Quels monstres entrent ainsi dans la maison d’un homme paisible, et la nuit même de Noël ? Répondez, mon fusil est braqué sur vous. 06399
Bottom
06398
Top
TUOMAS: Jäta oma püss rahule, mees. TUOMAS: Laisse ton fusil en paix, homme. 06400
Bottom
06399
Top
AAPO: Ära lase oma talu rahvast. AAPO: Ne tire pas sur les gens de la ferme. 06401
Bottom
06400
Top
JUHANI: Jumal paraku, me oleme Impivaarast. JUHANI: On arrive — que Dieu nous protège ! — d'Impivaara. 06402
Bottom
06401
Top
TIMO: Endise Jukola seitse poega! TIMO: Ce sont les sept enfants du vieux Jukola. 06403
Bottom
06402
Top
SIMEONI: Issand heitku armu meie peale! Seitse hinge on igavesse õndsusse minemas otse selsinatsel hirms.il silmapilgul. Issand halastagu meie peale! SIMEONI: Que Dieu aie pitié de nous ! En cet instant affreux, sept âmes sont en route vers l’éternité. Que Dieu aie pitié de nous ! 06404
Bottom
06403
Top
JUHANI: Tuli põletas metsas meie tubli maja ja kogu meie kraami niisama. Punusime nüüd siia nagu jänesed, ilma mingi muu riidehilbuta ihul kui särgiräbal, mehe lühike särgiräbal. Ja see oli hirmus lugu. JUHANI: Un incendie a détruit notre belle cabane dans fa forêt avec tous nos effets. On a couru jusqu’ici comme des lièvres, sans autre Vêtement sur nos pauvres corps qu’un bout de chemise, un tout petit bout de chemise. Quel terrible jeu ! 06405
Bottom
06404
Top
PARKALI PERENAINE: Jessuke hoidku! LA FEMME DU TANNEUR: Que Dieu nous aide ! 06406
Bottom
06405
Top
PARKAL: Oh teid õnnetuid! NAHKAPEITTURI. Voi teitä kurjia! 06407
Bottom
06406
Top
JUHANI: Jah, kas see on enam kord või kohus? Siin me istume nüüd nagu harakad ja kisendame issanda halastuse järele. Ah! ma pean nutma. JUHANI: Niin, onkos tämä enään laitaa! Tässähän nyt istumme kuin harakat, huutaen Herran armoa. Ah! mun täytyy itkeä. 06408
Bottom
06407
Top
PERENAINE: Vaesed lapsukesed! Rutta, vanamees, võta luli üles. EMÄNTÄ. Kurjat lapsukaiset! Riennä, ukko, virittämään valkeata. 06409
Bottom
06408
Top
EERO: Oi õnnetut ööd, oi meid õnnetuid! EERO: Voi onneton yö, voi onnettomia meitä! 06410
Bottom
06409
Top
AAPO: Oi õuduse ööd, oh! AAPO: Voi kauhistuksen yötä, voi! 06411
Bottom
06410
Top
SIMEONI: Oh häda! SIMEONI: Ah voi! 06412
Bottom
06411
Top
JUHANI: Ära nuta, Eero; ära nuta, Simeoni; ära hädalda ühtigi, Aapo! Ära nuta, ära nuta, mu veli Eero; sest nüüd oleme ulu all. Kuid oli see alles türgi marss! JUHANI: Älä itke, Eero, älä itke, Simeoni, älä yhtään ruikuta, Aapo! Älä itke, älä itke, Eero-veljeni; sillä nyt olemme suojassa. Mutta olipa se turkin marssia. 06413
Bottom
06412
Top
PERENAINE: Oi teid inimlapsukesi, oi! EMÄNTÄ. Voi ihmislasta täällä, voi! 06414
Bottom
06413
Top
JUHANI: Kulla perenaine, teie nutt ja osavõtt toob mulle uuesti pisarad silma. Oh! Kuid ärge nutke, emakene, ärge nutke! Me oleme juba kiskjate ja pakase küüntest pääsenud •ii.i kristlike ligimeste juurde sooja. Ja selle eest tänu jumalale! JUHANI: Kultainen emäntä, teidän itkunne ja surkutuksenne saattaa minun uudestaan kyyneleisin. Ah! Mutta älkäät itkekö, muori, älkäät itkekö! Olemmehan jo pääsneet petoin ja pakkasten kynsistä tänne kristillisten lähimmäisten lämpymään. Ja siitä Jumalalle kiitos. 06415
Bottom
06414
Top
TUOMAS: Vilets, üpris vilets on meie seisukord. Kuid siiü-ditltc meile lõõmav tuli, tooge ka paar kubu õlgi meile asemeks pörandale ja viige Valge talli ning pange heinu ette. TUOMAS: Surkea, perin surkea on tilamme. Mutta tehkäät meille loimottava pystyvalkea, tuokaat myös pari lyhdettä olkia sijaksemme laattialle ja saattakaat Valko talliin ja heiniä eteen. 06416
Bottom
06415
Top
AAPO: Andke andeks, et seaduse nimel ja meie elu pärast teilt nii tungivalt abi ning hoolitsust nõuame. Meie elu pärast, meie elu pärast! AAPO: Suokaat anteeksi, että lain nimessä ja henkemme tähden näin lujasti anomme teiltä apua ja holhomista. Henkemme tähden, henkemme tähden! 06417
Bottom
06416
Top
JUHANI: Oh armuliidu inglid! mu hing istub just mu noka otsas otse lendu tõusmas. — Kui on majas liha ja õlut, siis tooge välja. — Vaat see oli alles mäng ja saun, mida male-tame. — Tooge liha ja soojendatud õlut meie kalli elu ning hinge päästmiseks. JUHANI: Oi armonliiton enkelit! istuuhan henki juuri nokkani kärjessä vallan lähtemäisillänsä, lähtemäisillänsä.--Jos on talossa lihaa ja olutta, niin tuokaat esiin.--Kas se vasta leikki oli, löylytys, jota muistamme.--Tuokaas lihaa ja lämmitettyä olutta kalliin henkemme ja sielumme tähden. 06418
Bottom
06417
Top
PARKAL: Mida suudame ja võime, armsad sõbrad, ning kõigepealt, kui olen tuppa valgust saanud. — Oh teid õnnetuid! otse palja särgi väel. NAHKAPEITTURI. Miten ehdimme ja voimme, hyvät ystävät, ja saatuani ensin huoneesemme valoa.--Teitä onnettomia! paitasillaan juuri. 06419
Bottom
06418
Top
JUHANI: Ei hilpu peas ega kotta sõrgade otsas. Vaadake neid näkineitsi jalgu, vaadake! JUHANI: Ei ryysyä päässä eikä kenkärajaa töppösissä. Katsokaas noita Sipillan-jalkoja, katsokaas. 06420
Bottom
06419
Top
PARKAL: See ajab karvad püsti. Tule vaatama, eit. NAHKAPEITTURI. Karvojahan tämä pöyhistää. Tules katsomaan, muija. 06421
Bottom
06420
Top
TIMO: Vaadake minugi sääri. TIMO: Katsokaas minunkin sääriäni. 06422
Bottom
06421
Top
JUHANI: Mis on nood minu omade kõrval? Siin! Vaata* poiss, küpsenaereid. JUHANI: Mitä ne ovat näiden rinnalla? Tuossa! Katsos, poika, paistikkaita. 06423
Bottom
06422
Top
TIMO: Aga need! TIMO: Entä tuossa! 06424
Bottom
06423
Top
JUHANI: Mis need sinu koivad on! JUHANI: Mitä sinun koipes tässä ovat? 06425
Bottom
06424
Top
TIMO: Jah et minu omad või? Ära räägi. Vaadake nüüd. Kas see on inimese liha? TIMO: Ja minunko? Äläs mitään. Nähkääs nyt. Onkos tämä ihmisen-lihaa? 06426
Bottom
06425
Top
PARKAL: Rutta vaatama, eit. NAHKAPEITTURI. Riennä, muija, katsomaan. 06427
Bottom
06426
Top
PERENAINE: Oih, head inimesed ja taeva väed! EMÄNTÄ. No hyvät ihmiset ja taivaan voimat! 06428
Bottom
06427
Top
JUHANI: Jah, kas see on enam kord ja kohus? Tuomagi silmad on märjad. Ära nuta, TUOMAS: — Kuigi ma ütlen: kas see on kord ja kohus? JUHANI: Niin, onkos tämä enään laitaa?--Tuomaankin silmät ovat kosteat. Älä itke, Tuomas.--Kun ma sanonkin: onkos tämä laitaa? 06429
Bottom
06428
Top
TIMO: Nõnda siin maailmas inimese-vasikat lennutatakse. TIMO: Näinhän täällä ihmisen vasikkaa lennätetään. 06430
Bottom
06429
Top
PERENAINE: Kuidas nad nüüd punetavad ja hõõguvad, punetavad ja hõõguvad! Armsad inimesed küll! EMÄNTÄ. Kuinka ne nyt punoittaa ja hohtaa, punoittaa ja hohtaa! Hyvät ihmiset! 06431
Bottom
06430
Top
TIMO: Nagu raud ahjus, eriti separaud. Ho-hoo! TIMO: Kuin rauta ahjossa, varsinkin meltorauta. Hi, hi! 06432
Bottom
06431
Top
PERENAINE: Nii punased, nii punased! Jessuke kaitse! EMÄNTÄ. Niin punaiset, niin punaiset! Herresta varjele! 06433
Bottom
06432
Top
JUHANI: Nad on otse «hiilgava vase sarnased», nagu sei-sab piibliraamatus. Issand aidaku meid armetuid! JUHANI: Ovatpa ne juuri »valanto-vasken kaltaiset», niinkuin seisoo raamatussa. Herra auttakoon meitä vaivaisia! 06434
Bottom
06433
Top
PERENAINE: Oh teid lapsukesi! EMÄNTÄ. Voi teitä lapsukaisia! 06435
Bottom
06434
Top
LAURI: Tehke, mis palusime ja mis lubasite. LAURI: Tehkäät mitä pyysimme ja lupasitte. 06436
Bottom
06435
Top
AAPO: Me palume: rutake! Küllap me ise tule ahju teeme, sest siin nurgas leidub halgusid, toredaid, tohikulisi halgusid. AAPO: Me rukoilemme: rientäkäät! Itse kyllä laitamme pystyvalkian, koska täällä nurkassa löytyy halkoja, uhkeita, tuohisia halkoja. 06437
Bottom
06436
Top
JUHANI: Nõnda istume siis jälle vanas Jukolas, nende tuttavate nõgiste õrte all, ja siin vübime kuni esimese lehekuu päevani. Endine maja olgu meile veel sel talvel korteriks. JUHANI: Nous revoilà donc dans notre vieux Jukola, sous ces chères poutres enfumées, et on y restera jusqu’à la Fêle du Printemps. Notre ancienne chambre sera encore notre quartier cet hiver. 06438
Bottom
06437
Top
TUOMAS: Kuid las tuleb suvi! TUOMAS: Mais laisse venir l’été ! 06439
Bottom
06438
Top
JUHANI: Las tuleb suvi, ja maja, endisest uhkem, seisab jälle Impivaara raiesmaal. JUHANI: Laisse venir l’élé, et une maison plus magnifique que la première s’élèvera de nouveau à lmpivaara. 06440
Bottom
06439
Top
TUOMAS: Niipea kui lumi on läinud, kajavad veel kord metsad ja mäed kirvehoopidest ning Jukola vennaksed ei tarvitse teiste käest tuulevarju paluda. TUOMAS: Dès que la neige aura fondu, les coups de haches résonneront encore dans les forêts et les collines, cl les frères de Jukola n’auront plus besoin de mendier chez autrui un abri contre le vent. 06441
Bottom
06440
Top
JUHANI: Hästi öeldud. Tuomas, unustame ära selle neetud tembu, mis meie maja põlema pistis, ja kujuta me mõttes ette uut maja, mille jälle üles lööme. JUHANI: Voilà qui est parler, Tuomas ; oublions celte maudite farce qui a incendié notre cabane et dessinons dans nos espriis la nouvelle maison que nous construirons bientôt. 06442
Bottom
06441
Top
TUOMAS: Tea, et juba hädaohtlikku teed alustades kõik vimm mu põuest kadus; ja tea, et kui sa minu järel joostes mu kuklasse lõõtsutasid nagu ujuv täkk, siis lõikas see mii süda-messe. TUOMAS: Tiedä, että jo lähteissämme peloittavalle retkelle povestani kaikki närä hälveni; ja tiedä, koska tiellä, juostessas mun jäljessäni, sinä puhaltelit niskaani kuin uiva orhi, niin leikkasipa tämä sydäntäni. 06443
Bottom
06442
Top
JUHANI: Seepärast olgem rõõmsad, et see teekont] Qn möödas ja et seisame jällegi soojas toas. — Seal tuuakse meile juba süüa ja kaks hiiglakubu läikivaid õlgi. Tänagem jumalat, armsad vennad! JUHANI: Sentähden riemuitkaamme, että se retki on päätetty ja että seisomme lämpöisessä pirtissä taas.--Tuossahan tuodaan meille ruokaa ja juomaa ja tuossa kaksi valtaista lyhdettä kiiltäviä olkia. Kiittäkäämme Jumalaa, armaat veljet! 06444
Bottom
06443
Top
Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille arm!,as õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. Kui nad seal mõne aja olid seisnud, seitse meest reas, asusid nad laua juurde liha, leiba, vorste ja sooja õlut maitsma, mis aeile kõik muretses parkali emand, kaastundliku südamega naine. Peremees ise pidas Valge eest hoolt, talutas ta talli ja täitis sõime ta ees heintega. Lõpuks tulid ka koerad oma süngelt reisilt meeste jälgi mööda, tulid lõõtsutades, hända liputade^ ja rõõ. must välkusid nende silmad. Suure rõõmuga võtsid vennaksed nad vastu: haletsesid neid, söötsid ning hellitasid igaviisi. Le feu flambait en pétillant el les frères se chauffaient délicieusement à son agréable tiédeur. Après être restés debout un moment devant le brasier, tous les sept sur un rang, ils s’approchèrent de la table pour faire honneur à la viande, au pain, aux saucisses et à la bière chaude que la miséricordieuse fermière leur avait préparés. Le tanneur prit lui-même soin de Valko, le conduisit à l’écurie et remplit de foin la crèche devant lui. Les chiens, qui avaient suivi les traces de leurs maîtres, revinrent enfin de leur chasse nocturne, la langue pendante, en frétillant, et leurs yeux étincelaient de joie. Les frères les accueillirent avec effusion ; ils les plaignirent, les nourrirent et les choyèrent de toutes façons. 06445
Bottom
06444
Top
Aga kui vennaksed olid söönud, vajusid nad õlgedest voodile pikali ja peagi unustasid nad eluvõitluse, mässituina une õrna loori. Magusalt magasid nad ja kaua soojcnJas ncj(J lõkendav tuli, kuni ta nõrkes ning söestus. Siis sulges perenaine peldid ja ahjust voolas tuppa magus soojus; selle järel laskus ka perenaine jälle voodisse ning uuesti oli toas üldine vaikus. Kuid väljas hüples pakane raksudes mööda aedu, bõhjatuul lõõtsus võimsalt tähtedest sädeleva taeva all, kust kaldatu kuu muheldes alla vaatas. Quand ils euient mangé, ils s’enfoncèrent dans la paille et oublièrent bientôt, enveloppés par le voile ténu du soin meil, le rude combat de la vie. Ils reposaient doucement ; le feu les réchauffa longtemps encore de sa flamme, puis languit et charbonna. La fermière ferma alors la bascule du fourneau et une bonne chaleur coula dans la chambre; puis elle se mit au lit, et un silence général remplit de nouveau la maison. Mais au dehors, le froid sautillait en crépitant contre les clôtures, la bise soufflait avec violence sous le ciel étoilé où la lune livide souriait à la terre. 06446
Bottom

Lugu 07 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
07001
Top
Kevadel varakult, juba enne kurgete tulekut, jätsit vennaksed Jukola maha, põgenesid jälle Impivaara raiesmaale ja hakkasid kohe kõige jõuga enestele uut maja ehitama. Varsti lamasid nurgakividel tugevad palgid ja üks palgikord tõusis teise peale. Siis paukusid mõnelgi päeval hommikukoidust õhtuhämarani kirved ja mürtsus raske puuvasar. Seal istusid juhani, Aapo, Tuomas ja Simeoni igaüks oma nurgal, ent teised tahusid palke ja veeretasid neid loopisid mööda üles seinale. Higipäistena, kuid ikka hea tujuga töötasid nad, ja kindlalt kerkis maja ning ümberringi laius vaigu värske lõhn. Kuid kulus jälle päevi, mil vennaksed kirvest ei liigutanudki, vaid raskes unes norsates veetsid päeva ühest õhtust järgmise õhtuni ja veel kolmanda hommikunigi. Au début du printemps, avant même l’arrivée des grues, les frères quittèrent Jukola, regagnèrent la prairie d'Impivaara et se mirent aussitôt avec entrain à construire leur nouvelle maison. Des poutres massives reposèrent bientôt sur les pierres angulaires, et les travées s’ajoutèrent les unes aux autres. Pendant bien des jours, de l’aube au crépuscule, les haches retentirent et les lourds marteaux s’abaissèrent avec un bruit sourd. Juhani, Aapo, Tuomas et Simeoni se tenaient chacun à un coin de la construction, tandis que les autres équarrissaient les billes et les hissaient le long de troncs inclinés. Le front ruisselant de sueur, mais d’humeur joyeuse, ils travaillaient sans relâche avec ardeur, et la cabane s’élevait posément, répandant alentour une fraîche odeur de résine. Mais il s’écoulait des journées pendant lesquelles les frères ne brandissaient point leurs haches et dormaient d’une traite, en ronflant profondément d’un soir à l’autre, voire jusqu’au matin suivant. 07001
Bottom
07002
Top
Kuid igatahes enne, kui väljad külas kollendama lõid, seisis Impivaara raiesmaal valmis maja; seisis samal kohal ja kujul ning seisukorras kui esimene; uhkemana ta vee! seisis. Ja nüüd, kui tugev maja oli valmis, võisid vennaksed jälle täie hooga küttimisele anduda. Nad varustasid endid aü jahile kui kalale Ilvesjärvel, läksid oma riistade, püünistega teele, ning koeradki järgnesid neile tuld sähvivail silmil. Väsimata sammusid nad mööda metsarikkaid mägesid, soid ja maid ning lõikasid igas sihis järve heledat pinda, kogudes enestele peatoidust nii käesolevaks ajaks kui ka tulevaseks valjuks talveks. Ja nii mõnigi Ahtola ning Tapiola elanikest heitis süs hinge. Cependant, avant que les champs de blé se fussent dorés autour du village, le chalet d’Impivaara était terminé ; il se dressait à la même place et sur le même plan que le premier, mais il était plus imposant encore. A présent que cette solide demeure était prête, les frères pouvaient consacrer toute leur énergie à la poursuite du gibier. Us s’équipèrent pour la chasse dans les forêts et pour la pêche sur le lac d’Ilvesjârvi, ils firent de longues randonnées avec leurs armes, avec leurs engins de pêche, et les chiens les suivaient, les yeux étincelants. Infatigablement, ils parcouraient les collines boisées, les marais et les champs, et sillonnaient en tous sens la surface claire du lac, rassemblant des vivres et préparant des provisions pour le rude hiver qui s’approchait. Et maint habitant des ondes et des bois perdit la vie. 07002
Bottom
07003
Top
Aga nüüd tahan jutustada vanast Taela-Mattist, vennaste ainsast sõbrast siin metsades. — Oli üks vanamees, nimega Taela-Matti; elas paksu metsa keskel mäekünkal, üksi ta elas väikeses onnis mõne tuhande sammu kaugusel Impivaara mäest. Taela tegi ta kõige pehmemat Hämemaal ja hästi tugevaid viiske ning see amet andis talle igapäevase leiva. Nooremana oli ta rännanud Põhjamaal, kuhu oli tubli küüdimehena läinud ühes kihelkonna praostiga, kes oli kolinud otse Lapimaa piirile. Seal oli Taela-Matti elanud järgmise suve, küttides karusid, ilveseid ja kurgi Põhjamaa ääretutel rabasoodel. Neist jahikäikudest oli tal pajatada palju; ja mälu oli tal ääretu kindel — ei ta unustanud, mis kord nägi või kuulis. Punktipealne oli ka ta tähelepanu ja silm; läbi peadpööritavate metsade rändas ta iial eksimata. Ei leidunud nii kauget kohta, kus ta ainult kord oli käinud, mille sihti ta ei arvanud teadvat, juuksekarva võrd eksimata. Ta sihtis selle poole pöidlaga; ja asjata vaieldi vastu, nii paindumatuks pidas ta oma teadmist. Kui temalt näiteks küsisid: «Kus on Vuokatti», vastas ta kohe, tor-kides sõrmega taevaranna poole: «Seal, vaata mööda mu pöialt; seal, kas või laseksid püssiga. Kuusamo kirik on tolle väikese mõhna kohal, aga sealt väike kukesamm paremale poole läheb Vuokatti siht.» Samuti, kui küsisid temalt: «Kus on Porrassalme võitlusväli», vastas ta jälle viibimata, torkides pöidlaga taevaranda: «Seal; vaata mööda mu pöialt; seal, kas või püssiga laseksid.» Nii oli vanamees kindel, ja kindlasti tundis ta metsi mitme penikoorma kauguselt oma onni ümber. Mitmeti oligi ta need risti ja rästi läbi sammunud, otsides kunas taela, kunas viisutohikut, või käies püüniseid panemas. Juhtus ka vahel, et ta nõnda ümber uidates Impivaara majasse astus vennakseid tervitama. Ja siis oli vennastcl mõnusaid silmapilke: suud ammuli kuulasid nad taadi jutustusi, suud ammuli j.i kõrvad püsti nagu nahkhiire kuulmed. — Kord jälle ühel lõikuskuu õhtul istub ta vennaste juures, pajatades oma kütireitidest põhjamail. Je voudrais à présent parler du vieux Matti de l’Amadou, le seul ami des frères là-bas, dans les forêts. Ce vieillard habitait sur une colline couronnée de bouleaux touffus : il y logeait seul dans une masure à quelques milliers de pas d’Impivaara. Il fabriquait l’amadou le plus tendre de tout le Ilaime et de solides chaussures en écorce de bouleau, et ce métier lui assurait sans faute son pain quotidien. Dans sa jeunesse, il avait voyagé dans le nord du pays, où, fier postillon, il avait conduit le précédent pasteur de la paroisse qui avait été transféré sur les frontières de la Laponie. Matti y était resté tout l’été, chassant les ours, les gloutons, et les grues dans les marécages sans fin. U avait beaucoup à raconter de ces expéditions, et sa mémoire était d’une précision incomparable, il n’oubliait plus ce qu’il avait vu ou entendu une seule fois. Il avait le don de l’observation et son œil aussi était précis; il cheminait dans le labyrinthe des fourrés sans jamais s’égarer. Il n’v avait pas de place assez éloignée dont il ne crût connaître la direction sans se tromper d’un cheveu, n’y fût-il allé qu’une fois. U l’indiquait aussitôt avec le pouce, et toute contestation eût été vaine, tant il montrait d’assurance dans ses affirmations. Il lui arrivait parfois, au cours de ses expéditions dans les environs, de faire un petit crochet vers la maison d’Impivaara pour dire le bonjour aux frères. Et c’était toujours pour eux des instants délicieux : ils écoutaient les récits du vieillard, bouche bée et les oreilles dressées comme celles des chauves-souris. — Un soir d’août, Matti est de nouveau en visite chez les frères et narre ses chasses dans les terres du nord. 07003
Bottom
07004
Top
JUHANI: Või nii. Aga kuidas siis läks? JUHANI: Ilaha ! Et après ? 07004
Bottom
07005
Top
TAELA-MATTI: Jah, kuidas läks? Jõudsime siis säärasele laukale, õõtsuvale soole, ja suuskadel suhistati üle selle muli-»eva mulgu. Leiti mõnigi soe kurepesa, lasti maha mõnigi tmi-ndav kurg, topiti paun pungi täis mune ja sulgi, ning kured virutas mees puntras üle õla. Ja siis võtsime napsid. — Siis vajuti jälle teele, koerad ja kured kukla taga, üle õõtsuva ja lõõtsuva, malisévá ning suliseva soo; ja tihti oii mees mineku! sinna, kus ei kuu kuma ega päike paista, igavesse sügavusse, seljas niuksuv koer. Kuid jõudsime ometi jälle kumisevale künkale, kindlale rajale, kuigi märjad nagu ujutatud hiired. Sinna asutati ööleer, tehti leegitsev lõke ja võeti seljast lodisevad rõivad. Ega aidanud seal muu, kui tõmbasid tupena maha nii püksid kui särgi, tupena nagu angerjanaha. Peagi aurasid riided okstel, kihisesid kuremunad tuhas ja me ise nüüd käänasime ja väänasime ennast seal tule armsas lõõmas, ihualasti nagu öised londid. Ja siis võtsime napsid. — Aga kuis veeres aeg? kuis kulus meil suveöö? Ühtesoodu liigutasid koerad oma niiskeid sõõrmeid ja heitsid silma üles puulatvadesse. Lõpuks hakkasime meiegi üles piiluma, ja mis me seal nägime? MATTI: Oui, et après ! Alors on arriva dans une énorme frondrière, un marais mouvant, et on glissa sur nos raquettes à travers ce gouffre gargouillant. On y trouva des tas de douillets nids de grues, on abattit des tas de unies criardes, on bourra nos bissacs d’ceufs et de plumes, ni un homme jetait les grues en paquet sur son épaule. Il alors on but un coup. Après, on aperçut un grand fainéant de glouton brun foncé, perché dans la fourche d’un |iin sec et barbu. Heiskanen tira et rata ; Pikku-Jussi tira et rata. Alors je tirai aussi, mais presque avec la même fpiigne ; le glouton se balança seulement un brin et grófin» fort rageusement, mais il resta tranquillement assis mir sa branche. Alors Heiskanen cria : « C’est de la sor-( ullerie, c’est de la sorcellerie ! » Il sortit de sa poche une lient de mort, la mordit plusieurs fois et cracha sur une liulle qu’il enfonça de nouveau dans son fusil. Puis il agita un moment sa main en l’air, roula des yeux terribles et dit — ce fils du diable ! — deux ou trois paroles bizarres et affreuses, tira et le glouton dégringola lourdement du pin. Et alors quand le chien se lança sur le gredin à la Kueule rouge, fila comme une fusée étincelante, ce fut un beau tintamarre ! Ah ! fils de Dieu ! Comme ce chien t’arrangea ce pauvre glouton ! Attrape ! pan ! pan ! Que le diable m’emporte si vous avez jamais vu de votre vie une tripotée de ce calibre I 07005
Bottom
07006
Top
JUHANI: Jah, öelge. Eks vist väikest pilusilma-karupoega. JUHANI: Sanokaas. Kaiketi pienen kyynysilmän karhunpoikasen. 07006
Bottom
07007
Top
TIMO: Või Puuslikku ehk Paganat ennast, arvan mina. TIMO: Tai itse Körrin ja Kyöpelin, arvaan minä. 07007
Bottom
07008
Top
TAELA-MATTI: Ei seda ega teist, vaid istus seal kuiva habemiku männi harid mustakirju ilveseroisk. Heiskanen laskis, kuid asjata; Väike-Jussi laskis, kuid asjata; virutasin viimaks minagi, kuid peaaegu niisama targalt. Raputas kord ainult ennast ilves ja urises õige vihaselt, kuid istus jälle ilusasti oksal. Siis hüüdis Heiskanen: «Nõiatembud, nõiatembud!», võttis taskust surnuhamba, puri seda mõne korra ja sülitas kuuli peale, milie pistis uuesti püssi. Siis vehkis ta silmapilgu käega õhus ja lausus, kuradi poiss, koledalt silmi pööritades paar-kolm imelikku, hirmsat sõna, laskis — ning alla siis mütsatas männilt ilves. Kuid kaugel oli veel surmast see tondinahk, ja uuesti algas mäng. Mc ise, nii alasti kui olime, ei võinud sellele põrgulisele just väga ligidale minna; ega tahtnud talle läheneda koeradki, vaid ainult sähvisid ja klähvisid sülla kaugusel, aga ilves laristas neile urinal põõsast vastu. Nõia-jõud, kas näete, mõjusid veelgi. Aga hakkas Heiskanen jälle laskma suust hirmsaid sõnu, vehkis kätega ja pööritas koledalt silmi. Ja vaat kui nüüd kargas koer tollesse punalõusta-müha-kasse kinni, kargas nagu sädemcis rakett, ja tuli nüüd alles tuu-seldus. Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilve-seroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! Pole teie veel näinud, tont võtku, sihukest sauna ja kuraasi, tõesti mitte. TAULA-MATTI. Ei niin eikä näin, vaan istui siellä tumpuri ahma-vetkale kuivan, partaisen männyn haarikossa. Heiskanen ampui, mutta turhaan; Pikku-Jussi ampui, mutta turhaan; livautinpa lopulta minäkin, mutta melkein samalla autuudella. Heilahti ahma vaan kerran ja ärähti oikein äkeästi, mutta istui koreasti oksalla jäljellä. Silloin huusi Heiskanen: »noidanjuonia, noidanjuonia!» otti taskustansa kuolleenhampaan, puri siihen muutaman kerran ja sylki luotiin, jonka hän kiersi uudestaan pyssyynsä. Sitten soikotteli hän hetken kädellänsä ilmassa ja, väännellen silmiänsä peloittavasti, lausui, peevelin poika, pari kolme eriskummallista, hirveätä sanaa, ampui, ja alaspa mötkähti männystä ahma. Mutta kaukana kuolemasta oli vielä peijakas, ja nousipa leikki taas. Me itsehän, ihan alastomina kuin oltiin, emme taitaneet astua juuri liki tuota häijyläistä; eivätkä mielineet lähestyä häntä koiratkaan, vaan tuossa he nilkuttelivat ja nalkuttelivat syllän päästä, koska ahma pyrskäytteli, pyrskäytteli heitä moristen pensastosta vastaan. Noitavoimat, näettekös, vaikuttivat vieläkin. Mutta rupesi Heiskanen taasen latomaan suustansa kauheita sanoja, soikotellen kättänsä ja väännellen silmiänsä hirveästi. Ja kas kun nyt koira oikein karkasi kiinni tuohon punakitaiseen vekamaan karkasi kipenöitsevänä rakettina vaan, niin tulipas siitä pöllytys. No herran poika kun se koira nyt pani sen ahma-rukan noin, noin, noin vaan! Etpä, peijakas vie, ole nähnyt sellaista löylyä ja kuranssia vielä, et totisesti. 07008
Bottom
07010
Top
JUHANI: Sa tulimane tuhat! JUHANI: Mille tonnerres ! 07009
Bottom
07011
Top
TIMO: Seal oleks alles lõbu olnud! TIMO: Ç’aurait été drôle de voir ça ! 07010
Bottom
07012
Top
TAELA-MATTI: Oli see mõnus ja lustiline mäng, oli tõesti! MATTI: C’était bougrement drôle, je te le garantis. 07011
Bottom
07013
Top
TIMO: Ja süs pistsite ilvese pauna? TIMO: Et alors vous avez fourré le glouton dans votre bissac ? 07012
Bottom
07014
Top
TAELA-MATTI: Oli see ju tore veni vorst panna pistmiseks; lihav mühakas. Nii; ja siis võtsime napsid. — Siis tõmbasime tohikuivad rõivad jälle selga ja heitsime mõnusalt magama lõõtsuva tule lõõma. Kuid vähe seal und sai magada, kui nõia-nooli lendles nagu tuliusse ühtelugu risti-rästi õhus üle meie pööritava pea. Tihti küll Heiskanen hüppas üles, kisendades kõva häälega: «Kustu, nõianool, kustu, nõianool!» ja kohisedes mõnigi neist kustus, mõni metsa, mõni halli sohu; kuid veel enamad kihutasid edasi oma siledal teel, hoolimata tema hüüetest. Kord kuuldus, et põhjast lõunasse lõikas ääretu vihane ja vinge kohin, järele tuli veel kaua peent vilinat. Mis pagan seal lendas? küsisin mina Heiskanenilt, kes mõne aja pärast mulle urisedes vastas: «Läks seal vana Sarvpea ise.» — Kulus jälle tund, kulus teinegi, ja tuld sähvis sume, udune õhk. Kuid idast soo rannalt kostis äkki hääl nagu sammaldunud kuuskede koha-tamine, ja vastas nüüd soo läänerannalt peagi jälle teine hääl, kuid nii peenike nagu kaha tus väikeses kaasikus. Mis kohatus too seal ja mis kahatus see siin? küsin mina jälle, ja vastas viimaks Heiskanen urisedes: «Räägib seal kuusiku taat oma tütrega.» — Kuid kulus lõpuks öö ja koitis kord hommik ja hakati jälle edasi sammuma. Vaat nägime siis just metsa ääres hallivatimeest, maailma-suurt hunti, aga ta kadus kui hernesõka! tuulispeas. Paistis lõpuks ainult kurapoolne tagajalg; mina sirutasin püssi ja lasksin käpakese pooleks, pooleks nagu krõmpsluu, kuid päästis ta oma naha ometi. Pooleks aga lasksin hallsaba tassukese. MATTI: Ma foi, c’était un joli morceau à mettre dans son sac, un gras lourdaud. Oui, et alors on but un coup . — Et puis on renfila ses habits secs comme la poudre et on se coucha sagement pour dormir à la chaleur du feu vacillant. Mais on ne put fermer l'œil longtemps, parce que des flèches magiques semblables à des serpents enflammés volaient en tous sens dans l’air, à vous donner le tournis. Heiskanen sautait debout de temps en temps en hurlant : « Eteins-toi, flèche magique, éteins-toi, flèche magique ! » et plus d’une s’abattit avec un bruit sourd dans la forêt ou dans le marais gris; mais la plupart continuaient à glisser malgré ses cris. Kerranpa kuului, viiltäen pohjosesta etelään, riivatun äkeä ja vinha puhina, jota seurasi vielä pientä vilinätä kauan. Mikähän pokko siitä vilkkaisi? kysyin minä Heiskaselta, joka hetken päästä minulle morahtaen vastasi: »mänihän siitä itse ukko Hiisi».--Kului taasen tunti, kului kaksi, ja tulta iski liepeä, sumuinen ilma. Mutta idästä suon partaalta kuului äkisti ääni kuin sammaleisten kuusten kohaus, ja vastasi nyt suon läntiseltä rannalta pian taasen toinen ääni, mutta hieno niinkuin kahaus pienestä koivistosta. Mikä kohaus se siellä, ja mikä kahaus tämä täällä? kysyin minä taasen, ja vastasi viimein Heiskanen morahtaen: »hoastaahan kuusiston toatto tyttönsä kanssa».--Mutta meni vihdoin yö ja koitti kerran aamu ja siitä lähdettiin tallustamaan taas. Kas kun nyt juuri metsän rannalla näimme hallavan, sen peevelinmoisen suden, mutta hän pakeni kuin hernehaasia tuulispäässä. Näkyi viimein enään vasempi takajalkansa, minä ojensin pyssyni ja ammuin tassun poikki, poikki niinkuin rouskun, mutta pelastipa hän nahkansa kuitenkin. Poikki ammuin äijä-paran töppösen. 07013
Bottom
07016
Top
TIMO: Oh sa pagan! Käpp pooleks kui jääpurikas ja lamas maas teie ees nagu vastlapäeva seasõrg. TIMO: Voi peijakas! Kääppä poikki kuin jääpuikko, ja makasi edessänne maassa kuin pöydällä laskiais-sorkka? 07014
Bottom
07017
Top
TAELA-MATTI: No mitte just nii. TAULA-MATTI. Ei sentähden juuri niin. 07015
Bottom
07018
Top
TUOMAS: Aga kust te siis teadsite, et käpp on pooleks? TUOMAS: Mutta mistä huomasitte käpälän katkenneeksi? 07016
Bottom
07019
Top
TAELA-MATTI: Jooksime ju pöörase maa ta järel ja nácimé tihtilugu, kuis hallivati astudes lohisev, Iodisev tallukas »li teinud sihukesi number kümneid iiiva. TAULA-MATTI. Juoksimmehan hänen jäljessään huikean matkan ja näimme usein kuinka, susi-pojan astellessa, laahaava, letkuva tallukkansa oli tehnyt tuommoisia kymmen-numeroja santaan. 07017
Bottom
07020
Top
TIMO: No võtku sind pagan! Number kümneid liiva? Hi-hi-hi! TIMO: No vie sinun perhana! Kymmenen-numeroja santaan? Hi, hi, hi! 07018
Bottom
07021
Top
TAELA-MATTI: Selgeid number kümneid. TAULA-MATTI. Selviä kymmenen-numeroja. 07019
Bottom
07022
Top
JUHANI: Hunt oli alles hädas. JUHANI: Susi oli päivissä. 07020
Bottom
07023
Top
TAELA-MATTI: Oli hunt hädas, kuid olid hädas mehedki, koerad paganad ei lakkunud sülla võrragi meie kannult, muudkui astusid kurvalt, hännad jalge vahel, need enne nii valivad koerad. TAULA-MATTI. Susi oli päivissä, jos miehetkin. Mutta koirat peijakkaat eivät siirtyneet syltääkään kintuistamme, vaan astelivat alakuloisina, hännät lyyhyssä, ne ennen aina urheat koirat. 07021
Bottom
07026
Top
AAPO: Mis oli nende julguse masendanud? AAPO: Mikä oli masentanut heidän intonsa? 07022
Bottom
07024
Top
TAELA-MATTI: Nõiatembud, mcclisegavad lummutus -aurud, mida õhk oli täis nagu püssirohusuitsu sõja õhk. Heiskanen katsus, tõsi küll, oma paremaid kunste, manas ja sajatas, vehkides käega, kuid hoopis asjata. Ja Väike-Jussi, võrukael, joosta tapsutas kui kääbus, nii et maa müdises, kangesti higistades. Sest sel poisil polnud koibi rohkem kui vahest kolme kämbla võrra; kuid oli tal päris saarma selg, pikk ja sitke. Sitke oli ka mees ise igat kanti, neetult sitke ja visa nagu saarmas ise. Kaua ajas ta hundi järel, kes lombates ees laskis; aga lõpuks ei aidanud miski, pidi aga jätma hallivatimehe metsade hoolde. Nii; ja siis võtsime napsid. Ja kui see oli tehtud, pöörati sammud jälle kodu poole, kandes rikkalikku saaki. Nõnda sammuti, paunad kaenlas, paunades munad ja suled ja ühte ning teist vähemat metsaviija, suusad ja kured seljas, püssid pihus; ja kordamööda kõlkus ühe või teise õlal karvane ilves. Nõnda sammuti. Aga lendles pilve piiril väike mökitav taeva-sikk; mina lasksin selle maha ja pistsin pauna. Läksin sealt edasi mõne aja, nägin männiladvas lendoravat, lapergust ja suuresilmalist; mina lasksin selle ning pistsin pauna. TAULA-MATTI. Noitakeinot, hurmaavat lumouskaasut, joista ilma oli täys kuin kruutisavusta sodan ilma. Tosin koetti Heiskanen parastansa, manasi ja sadatteli, soikotellen kättänsä, mutta turhaan perin. Ja Pikku-Jussi veitikka, hän juosta tapsutteli kuin keri, tömitellen maata, hikoen kovin. Sillä eihän ollut pojalla koipea kun kaikkein korkeintaan kolme korttelia; mutta olipa hänellä oikein saukon selkä, pitkä ja sitkeä. Sitkeä oli koko mieskin, riivatun sitkeä ja kiinteä kuin saukko itse. Kauan hän pöllytteli sutta perään, joka ontuen tallusteli edellä; mutta eipä lopultakaan auttanut, vaan täytyi hänen heittää Häntä-Heikki metsien haltuun. Niin; ja sitten me ryypättiin. Ja koska tämä oli tehty, käytiinpäs astelemaan kotiapäin taas, kantain runsasta saalistamme. Niin asteltiin, pussit kainalossa, pusseissa munat ja höyhenet ja yhtä ja toista pienempää metsäviljaa; sukset ja kurjet selässä, pyssyt kourassa; ja vuoroitellen lönkytteli kunkin olalla karvainen ahma. Niin kuljettiin. Mutta lentelipä pilvien rajalla pieni, mököttelevä taivaanvuohi; minä ammuin sen ja pistin pussiini. Siitä käytyämme hetken, näinpä männyn latvassa siipioravan, litteän ja suurisilmäisen, minä ammuin sen ja pistin pussiini. 07023
Bottom
07025
Top
Tuldi viimaks laiadele kõrgetele nõmmedele ja paistis veel kord sealt lõunast Turkkila talu, kust oli mindud tõsisele teekonnale. Jõudsime verisele kohale, mille Turkkila peremees oli meile jahile minnes kätte juhatanud ja kus karu oli kahe päeva eest tapnud toreda täku. Vaatlesime seal silmapilgu karu verega reostatud söömalauda ja panin kohe tähele, et ta veel hiljuti, küllap alles eile päikeseloojakul, oli oma prae jäänuseid maitsmas käinud. Arvasin siis, et ta sellegi päeva loodel samasse paika tagasi tuleb, ja sellepärast otsustasin siin teda ootama jääda; aga edasi Turkkilasse läksid teised rõõmsat õhtusööma valmistama. Seal siis seisin ja mõlgutasin, mõlgutasin mõtteid ja murdsin pead, kuidas pean seda võõrast ootama lagedal nõmmel, kus ei seisnud ühtki puud, kuhu otsa ronida. Kuid tark tugeva võidab; leidsin lõpuks abinõu, otse suurepärase sisseseade. Nägin seal lähedal tõrvaskändu, musta ja kohutav-suurt, mille juuri kevadkülmad olid kergitanud vahema’t küünra kõrgusele. Raiusin kirvega pooleks keskmise juure, mis otse alla toeb, kiskusin ta välja ja avardasin koobast veel natuke. Sinna roomasin nüüd sisse, pistsin püssisuu august välja vere-platsi poole ja hakkasin oma toredas varjukohas vennikest ootama, pea kohal vägev kindlus. Ta tuli, lähenes kõmpides arult, lõi hambad täku rebitud labaluusse, ja otsustasin nüüd ettevaatlikud talle tina otsa ette anda. Kuid sa kuramus! kolksatas pisut see vaskplaadike püssipäras vastu kutie tinanööpi, ja kuulis kilksatust kohe karu terav kõrv. Metsikus vihas tormas ta minu poole, kuid põrutasin laengu talle v.jstu. Sellest ometi hoolimata jooksis ta aga edasi ja röökis hirmsa häälega. Kostis nüüd müdinat mu pea kohalt; juured rägisesid ja maa tümises, sest mitmesarveline känd kisti mu pealt. Ja mina, vaene poiss, mõtlesin juba, et nüüd on mu viimne tunnike tulnud, ning ootasin ainult, püss pihus, kunas hirmsad ammuli lõuad kallale kargavad. Kuid äkki lõppes rüseius ja lsõik oli vait, hääletu nagu hauas, ja ei tulnudki, nagu arvasin, kallaletungi. Ootasin veel viivukese, kuid heitsin lõpuks piiluv^ pilgu püsti-tõlgendavate juurte vahelt teisele poole, ja seal põõnutas hoopis elutult karu, üleskistud känd süles, ja tema uhkest rinnast voolas verd mulda. Aga hõissa! mõtlesin mina, seistes jälle vaba poisina taeva aU. Oli tõrvaskänd üpris väledalt läinud mu pealt. On arriva enfin sur de hautes et vastes landes et on distingua de nouveau dans le sud la ferme de Turkkila d’où on était parti pour cette difficile expédition. On traversa une place ensanglantée où le paysan de Turkkila nous avait dit à notre départ pour la chasse qu’un ours avait déchiré deux jours plus tôt un superbe étalon. On regarda un moment la table souillée du fauve, et je constatai tout de suite qu’il était revenu récemment, peut-être la veille au soir, pour déguster les restes de son festin. Je me dis qu’il y retournerait au crépuscule, et alors je décidai de rester pour l’attendre, tandis que les autres me devançaient pour préparer un joyeux repas à Turkkila. Je me mis à réfléchir et à me creuser la tête pour trouver comment je pourrais guetter mon hôte sur cette lande ouverte où il n’y avait pas un arbre où grimper. Mais « l’habileté l’emporte sur l’agilité » : je ifinis par découvrir un moyen, un truc excellent et superbe. Je remarquai tout près de moi une souche noire et bigrement grosse dont les gels printaniers avaient soulevé les racines à une bonne coudée de hauteur. Je taillai à coups de hache la racine centrale, celle qui s’enfonce tout droit dans la terre, je la tirai dehors et agrandis encore un peu le trou. Je m’y glissai, dirigeai le canon de mon fusil vers la place ensanglantée et me mis à attendre l’ours dans ce joli abri, avec une solide forteresse sur la tête. Il arriva, débouchant à quatre pattes hors des buissons et planta ses crocs dans l’épaule déchiquetée du cheval ; je décidai alors de lui envoyer prudemment une balle dans le front. Mais, par le diable ! la plaque en laiton de la crosse heurta doucement contre un bouton en étain de ma veste et la fine oreille de l’ours entendit aussitôt ce tintement. Il se rua contre moi comme un forcené, mais je fis feu. Sans y faire attention, il continua de courir en hurlant effroyablement. Il y eut alors du vacarme au-dessus de moi ; les racines craquèrent et la terre trembla, quand le tronc cornu fut arraché de dessus ma tête. Et alors, je crus, pauvre diable, que le jour de malheur était venu, et j’attendis seulement, le fusil à la main, de voir la gueule ouverte du monstre. Mais soudain, le tapage cessa et tout redevint silencieux, muet comme la tombe, et on n’en vint pas à l’empoignée que je redoutais. Je restai immobile un moment encore, puis je lançai enfin un coup d’œil de l’autre côté entre les racines dressées en l’air, et là gisait l’ours, tout à fait inanimé, serrant entre ses pattes le tronc arraché et répandant sur le sol le sang de son imposant poitrail. Bravo ! me dis-je, quand je me retrouvai libre sous le ciel libre. La souche avait été fort proprement enlevée de dessus ma tête. 07024
Bottom
07026
Top
JUHANI: «Põrgu, ütles Hesku-Jaak!» JUHANI: « Nom de nom, disait Simon ». 07025
Bottom
07027
Top
TIMO: Oh sina seitsme sepa temp! TIMO: Par les sept forgerons! 07026
Bottom
07028
Top
JUHANI: Suurepärasem tõmme kogu laotuse all! JUHANI: Voilà le plus joli truc qu’on ait imaginé sur la boule terrestre. 07027
Bottom
07029
Top
TUOMAS: Vahva võte, mehine tõmme, nii inesikäpa kui teie poolt! TUOMAS: Un joli tour de force, aussi bien de l'ours que de vous. 07028
Bottom
07030
Top
JUHANI: Oh sina must sõnn! JUHANI: Oi sinä musta sonni! 07029
Bottom
07031
Top
TIMO: Kuramus! Ei mõista enam muud öelda. Aga mis sai edasi? TIMO: Perhana! Enhän taida enään muuta sanoa. Mutta kuinkas sitten? 07030
Bottom
07032
Top
TAELA-MATTI: Noh, arvad isegi, mis edasi sai, arvad isegi, et pauk kostis Turkkilasse kui tõrre põhjast ja aj^s kohe mehi välja nagu sääski. Ja tõusis nüüd kisa ja pilgar, kui läbi kii-kuva, kõikuva laane kanti mesikäpp koju. Oli see alles mürakas: õrrel rippudes pimetas kogu Turkkila tare nagu paks kõuepilv taeva all. — Need olid selle päeva tööd, seljel päeval ja sellel retkel. Ja siis võtsime napsid. TAULA-MATTI. Niin, arvaathan kuinka sitten kävi, arvaathan että paukaus kuului Turkkilaan kuin ammeen pohjasta ja saattoi pian miestä niinkuin sääkseä aholle. Ja nousi nyt remua ja meteliä, koska taipuvassa, keikkuvassa salossa kannettiin kontiota taloon. Olipa siinä aika taatto: riippuen kiikissä, pimitti hän koko Turkkilan tuvan kuin taivaalla sakea ukkospilvi.--Siinä oli sen päivän puuhat, sen päivän ja retken. Ja sitten me ryypättiin. 07031
Bottom
07033
Top
JUHANI: Ning pidasite rõõmsaid peieid. JUHANI: Ja vietitte iloisia peijaisia. 07032
Bottom
07034
Top
TAELA-MATTI: Need Turkkilas alustati ja kirikumõisas lõpetati, lõpetati rasvaste nägude ning ähmaste; si'madega. Nõnda see oli, ja need päevad on olnud ja läinud. Aga rõõmuga vanamees meenutab tegusid oma meheea paremailt päevilt ja rõõmuga neist räägib. MATTI: C’était comme ça ; ces temps sont passés et disparus à jamais. Mais un vieillard aime à se rappeler les aventures des meilleurs jours de sa vie et aime à les raconter. 07033
Bottom
07035
Top
AAPO: Ja heameelega me kuulame. AAPO: Et nous, on aime à les entendre. 07034
Bottom
07036
Top
JUHANI: Jutustage nii kas või hommikuni ja me ei mäletagi, et und on maailmas. JUHANI: Vous pouvez raconter ainsi jusqu’au matin, et on oubliera que le sommeil existe sur la terre. 07035
Bottom
07037
Top
TAELA-MATTI: On juba aeg hakata kompima jälle oma onni poole; on aeg, on aeg. Jumal teiega, vennaksed! MATTI: Il est déjà grand temps de clopiner vers sa bicoque ; oui, il est temps. A la garde de Dieu, frères ! 07036
Bottom
07038
Top
Juhani, jumal kaasa, auväärt Matti! JUHANI: Que Dieu vous protège, cher voisin ! 07037
Bottom
07039
Top
AAPO: Elage hästi ja tere tulemast ikka meie majja! AAPO: Portez-vous bien, et sachez que vous êtes toujours le bienvenu dans notre cabane. 07038
Bottom
07040
Top
Läks Matti, kirves õlal, astuma oma väikese onni poole paksu metsa keskel mäekünkal, kaugel külast. Aga öisele puhkusele asusid vennaksed, sest juba võitis pimedus maad ja õhtu ähmane valgus kumas napilt nende maja ahtakestest akendest. Kuid kaua veel tiirlesid tulised mõtted nende peas, peletades värskendava une. Nad meenutasid Taela-Matti jutustusi Põhjamaa laantest, lummatud õhust seal ja nõianooltest, mis sihisedes lendlesid risti-rästi läbi musta öö. Nagu seal nooled sädemeid lõid ja püssid tuld tuiskasid, nii lõkendas nende põu imelikust ihast ja vaimustusest. Enam kui miski muu kandis nende hoogu kurg, see targalt, teravalt vaatlev lind, kelle uhke kisa kajab üle Põhjamaa rabasoode; ja nende unistustele õhkus vastu udusuliste pesade armas soojus, õhkus oma läikivate munadega joovikapuhmaste peidust. Seal neid pikkkaelu püüda ja nende pesi rüüstata, see oli nüüd vennaste himn. Võimsalt veetles nende meeli Põhjala soode pidulik süngus. Matti s’éloigna, la hache sur l’épaule, pour regagner sa maisonnette sur la colline couronnée de bouleaux touffus, loin du village. Les frères allèrent se coucher, car l’obscurité épaississait déjà et la lumière décroissante du soir luisait faiblement par les étroites lucarnes de leur logis. Mais leurs pensées bourdonnèrent longtemps encore avec impétuosité dans leurs cerveaux, écartant le sommeil réparateur. Us songeaient aux récits de Matti sur les terres désolées du nord, sur l’air enchanté et sur les flèches magiques qui se croisent en sifflant dans la nuit opaque. De même que là-bas les flèches scintillaient et les fusils lançaient des éclairs, une allégresse ardente et étrange jetait des éclairs dans leurs poitrines. C’était surtout la grue qui excitait leur intérêt, cet oiseau au regard intelligent et aigu dont le cri sauvage retentit dans les marécages nordiques ; ils rêvaient avec délices de la douce chaleur des nids de plumes, ils rêvaient d’œufs brillants dans un buisson de romarin. Capturer là-bas ces bêtes au long cou et dévaliser leurs nids, voilà ce qui enthousiasmait à présent les frères. La solitude solennelle des marais septentrionaux exerçait sur leurs esprits une puissante fascination. 07039
Bottom
07041
Top
Kuid kauem kõigist valvas oma voodil Juhani. Ta mõtiskles, mil viisil saaks neil kodukihelkonna mail korraldada jahi, mida võiks võrrelda tolle äsjajutustatud küttimisega Pimentola soodel. Talle tuli meelde Kouru soo, kus ei leidunud küll kurgi, kuid laigulisi parte rikkalikult. Ja kui põhjamaa meeste vahepealsed napsivõtmiscd ta meelt imeliku jõuga avatlesid, siis mäletas ta, et Viertola mõisas leidus viina. Ja nii lõi ta oma mõtteis mingi jäljendi Põhjala uhkest jahiteekonnast, ja otsustades seda homme toime panna, jäi ta lõpuks magama; kuid unes mässas ta kaua Taela-Matti vägevatel retkedel. Kord kargas ta unes voodist üles, karjudes hirmsa häälega: «Ilvese-poeg, ilvesepoeg! Võtke kinni see sänikael!» Selle hüüde peale urisesid teised vihaselt oma nurkadest, pooleldi ärgates, kuid vajusid ometi peatselt jälle uar.e. Kaua aega põrnitses Juhani enese ümber, enne kui mõistis, et ta ei seisnudki ju Lapi udu-seil lagendike], soode vahel, hallil teerajal, vaid kodutare rahulikul laval. Pikkamööda selgis ta pea, ta vajus jälle oma voodile ja langes sügavasse unne. — Kuid hommikul üles tõustes mäletas ta 019a öist otsust ja hakkas seda kohe teistele esitama. Juhani fut le dernier à s’endormir. Il ruminait les moyens d’organiser dans les terres de sa paroisse natale une partie de chasse qui supportât la comparaison avec celles des marais du Pays des Brumes, dont il venait d’entendre le récit. Il songeait au marécage de Kouru, où à la vérité on ne trouvait pas de grues, mais où foisonnaient les canards aux flancs miroitants. El comme les libations intermittentes des hommes du nord l’obsédaient, il se rappela qu’on pouvait trouver de l’eau-de-vie à la ferme de Viertola. Il put ainsi recomposer une image approximative de la noble chasse du nord et, après avoir décidé qu’il l’exécuterait dès le lendemain, il s’endormit enfin ; mais il suivit longtemps en songe les péripéties des glorieuses randonnées de Matti. Une fois même, il se dressa tout endormi sur sa couche, en criant d’une voix terrible : « Un glouton ! un glouton ! Attrapez-le moi par le cou ! » A moitié réveillés par ce cri, les autres grognèrent avec irritation dans leurs coins, puis se replongèrent bientôt dans le sommeil. Juhani regarda un moment autour de lui avant de comprendre qu’il ne se trouvait pas dans le pays brumeux du Lapon, entre des fondrières, sur la terre grise, mais bien dans la paisible soupente de sa propre cabane. Son esprit s’éclaircit petit à petit, il s’allongea de nouveau sur la paille et s’endormit profondément. Mais le matin, en se levant, il se souvint de ses décisions nocturnes et se mit sans retard à les exposer à ses frères. 07040
Bottom
07042
Top
JUHANI: Vennad, kuulge, mis ma ütlen ja millele tahan nüüd teie tähelepanu juhtida. Mõtlen üht saagikast paika, imestan, et siiamaani oleme unustanud Kouru soo, mille mätastel ja selgeis järvesilmis parvleb vesilinde ilma aru ning otsata. Sinna läheme nüüd jahile ja sealt toome kottide kaupa parte nagu kurikaid. JUHANI: Frères écoutez ce que j’ai à vous dire et sur quoi je veux à présent fixer votre attention. Je me suis rappelé une contrée giboyeuse, et je m’étonne qu’on n’y ait pas songé jusqu’à ce jour : c’est le marécage de Kouru, où des oiseaux en nombre infini volent par bandes ou nagent sur les étangs herbeux et luisants. Allons-y chasser, on en rapportera des canards à pleins sacs comme des mailloches. 07041
Bottom
07043
Top
TUOMAS: Mina olen plaaniga päri. TUOMAS: J’approuve ton projet. 07042
Bottom
07044
Top
TIMO: Ja heameelega minagi. TIMO: Moi aussi, et avec plaisir. 07043
Bottom
07045
Top
EERO: Mina niisama; ja kui astun Kouru soos siis pean end Väike-Jussiks Lapimaa samblasoodel. Olgu nii! EERO: Minä myös; ja koska samoilen Kourusuossa, niin pidän itseni Pikku-Jussina Lapinmaan nevoilla. Olkoon menneeksi! 07044
Bottom
07046
Top
AAPO: Ka mina ei pane vastu plaanile, mis, v5;Jj mei]e anda mõnegi päeva moona. AAPO: En iske minäkään vastaan hanketta, joka taitaa meille saattaa monen päivän muonan. 07045
Bottom
07047
Top
JUHANI: Olgu siis retk otsustatud. Kuid Koun] goj,u on päratu maa, otse hundi verst, ja seal peame oleiiga vähemalt ühe öö. Sellepärast ei teeks minu arvates naps Paha, kui me lahtise taeva all leeri üles lööme. JUHANI: Alors, l’expédition est décidée. — Mais jusqu’à Kouru, il y a un fameux bout de chemin, une vraie traite de loup, et on devra y rester au moins une nuit. C’est pourquoi il me semble que ce ne serait pas mal d’avoir une goutte à boire, quand on logera à la belle étoile. 07046
Bottom
07048
Top
TUOMAS: Viertolas on viina. TUOMAS: Il y a de l’eau-de-vie à Viertola. 07047
Bottom
07049
Top
JUHANI: Viina, ning head. JUHANI: Et de la bonne ! 07048
Bottom
07050
Top
TUOMAS: Seitse kortlit, poisid! TUOMAS: Sept pintes, mes enfants. 07049
Bottom
07051
Top
Juhani, õige! Kortel mehe kohta. JUHANI: Bien, une par homme. 07050
Bottom
07052
Top
AAPO: Ehk jätame viina, millega me seni õnneks pole veel suuremat harjunud. AAPO: On ferait peut-être bien de renoncer à l’alcool auquel, pour notre bonheur, on n’est pas précisément habitués. 07051
Bottom
07053
Top
JUHANI: Oled ju sina niisama nagu minas»; mõnikord lonksu võtnud. JUHANI: Tu en as bien avalé une gorgée de temps en temps, tout comme moi. 07052
Bottom
07054
Top
EERO: Eks sa, Aapo, mõista mehe lapsikut mõtet. Lase et meiegi võime kerd öelda: «Ja siis võtsime napsid kui me hallipäiste taatidena noorsoole oma endistest vägitggntjesl ves_ tamc. Lase, et me õieti elavalt võime kujutleda PõhjaJas ilveSe-poegade kamandamist. EERO: Allons, Aapo, tu devrais comprendre son idée enfantine et nous laisser aussi la possibilité de dire plus lard : « Et alors on but un coup », quand on sera des vieux à la tête grise et qu’on racontera nos prouesses aux jeunes. Laifse-nous donc nous imaginer de notre vivant qu’on a eu tious aussi des démêlés avec de jeunes gloutons dans le nord. 07053
Bottom
07055
Top
JUHANI: Jällegi vigurijutt? On see ju omct; õigus ja kohus, et inimene oma keha toidab. Sel reisil peaip,e küllaltki rabasid ja õõtsuvaid soid tallama ning Iäbimärja]t öö karu-s.imbla voodil mööda saatma. Ma arvan, siis mõjub ja väike lonks taskulähkrist hästi. — Sellepärast on siis pare^ kui teele asudes paunas rohupudel ei puudu. Ja mingu i,iiüd Lauri-poju Viertolasse, kõige parem rebasenahk kaenlas: ning viina peab saama. JUHANI: Hullujako taas? Onhan se oikeutta ja velvollisuutta, että ihminen ruokkoo ruumistansa. Tällä retkellä tulemme kylläkin tallustamaan rämeitä ja heiluvia hetteitä, ja loskomärkinä viettämään yömme karhunsammaleisella vuoteella. Silloinpa tekee pieni kulaus taskumatista hyvääkin, luulen minä.--Katsomme siis parhaaksi että matkaan astuessa emme ole ilman rohtoryyppyä kontissa. Ja lähteköön nyt Lauri-poika Viertolaan, paras ketunnahka poijussa; ja viinaa pitää heltimän. 07054
Bottom
07056
Top
Läks Lauri Viertolast viina tooma, südamekinnit^£eks pardi-jahiä Kouru soos. — Umbes viis tuhat sammu lnnivaarast 0n Kee soo, Viertola maa!, suur, süngete metsadega ümbritsetud. Selle pinnal, mis on partide meelepärasem asukoht, vahelduvad heledad järved, kõrged rohulaigud ja mätlikud saarekesed kuivavate mändidega. Siia olid vennaksed otsustanud minna prääksuvaid parte küttima, lootes rikkalikku saaki. Läksi Lauri viinaa Viertolasta tuomaan, vahvistus juomaksi sorsanpyynnissä Kourusuolla.--Impivaarasta noin viisituhatta askelta, Viertolan maalla, on tämä suo, avara, ympäröitty synkeillä metsillä. Sen pinnalla, joka on sorsien mieluisa asunto, vaihtelee kirkkaita lammeja, korkeita ruohistoja ja mättäällisiä saarentoja kuihtuvin mäntyineen. Tänne oli veljekset päättäneet lähteä ajelemaan narisevia sorsia, toivoin yltäkylläistä saalista. 07055
Bottom
07057
Top
Tuli Lauri Viertolast ja tõi sätendavat viina, mis lastud nende isa tinast metsaplaskusse. Kuid peale viina tõi ta Met-solast tähtsa uudise, mis täitis vennaste meele veel ägedama õhinaga. Ta jutustas, et karu oli murdnud ühe paremaist Viei-tola härgadest, ja ta teadis ka murdmiskohta, mis oli Impivaa-rast põhja pool, Viertola maal, kuid Jukola metsapiiri lähedal. Selle koha kaudu otsustasid nüüd vennaksed Kouru soole minna ning kodunt alles siis lahkuda, kui päev juba õhtule kaldub. Vahest juhtuvad nad kokku karuga, kellel on kombeka päikeseveerengul murtud saagi jäänuseid maitsmas käia. Nii nad lootsid. Ja kui tugev lõuna oli söödud ja päev õhtule lähenes, läksid nad hästi varustatult teele: tohikpaunad seljas ning tüsedad laengud püssides. Viimasena astus Lauri, talutades nööripidi koeri ja kandes paunas seitset kortlit viina. Temale oli määratud koertega umbes kolmsada sammu tapapaigast eemale jääda, ning ta pidi Killi ja Kiiski siis lahti laskma, kui kuuleb hüüdu või püssipauku. Nii ta tegigi; peatus õigel ajal ühe kuuse all ootama, mis sünnib. Teised astusid koha poole, kus härg oli lõhki kistud, ja leidsid poolsöödud loomakere veriselt maalt pimedas kuusikus. Nad peitsid end nüüd paraja laske-maa taha ühe madala, kuid tiheda kuusetuka varju, otsustades oodata. Lauri courut à Viertola et revint avec de l’eau-de-vie perlée dans un flacon d’étain, l’ancienne gourde de chasse de leur père. Outre l’alcool, il rapporta une nouvelle qui surexcita encore l’imagination fougueuse des frères. Il raconta qu’un ours avait terrassé un des meilleurs bœufs de Viertola et qu’il connaissait aussi la place du carnage : elle se trouvait au nord d’Impivaara, dans le domaine de Viertola, mais tout près de la frontière des forêts de Jukola. Les frères résolurent alors de passer par cet endroit en se rendant au marais de Kouru et de partir dès que le jour déclinerait. Peut-être auraient-ils la chance de rencontrer le carnassier qui a l’habitude de revenir au coucher du soleil jouir des reliefs de sa proie. Us le souhaitaient vivement. Quand ils eurent terminé leur copieux souper et que le crépuscule fut tombé, ils quittèrent leur cabatie, solidement équipés, sac au dos et fusils chargés à balle. Lauri marchait en queue, tenant les chiens à la laisse et portant les sept mesures d’eau-de-vie dans son sac. On avait décidé qu’il s’arrêterait avec les chiens à trois cents pas du lieu du carnage et découplerait Killi et Kiiski dès qu’il entendrait des cris ou les détonations des fusils. C’est ce qu’il fit ; il s’installa sous un sapin pour guetter les événements. Les autres s’approchèrent de la place où le bœuf avait été déchiré et trouvèrent dans un lugubre bosquet de sapins son corps à moitié dévoré sur le sol rougi. Bien résolus à attendre, ils se cachèrent à bonne portée de fusil, à l’abri de jeunes pins bas mais touffus. 07056
Bottom
07058
Top
Kulus kaunike tükk aega. Kuid siis kostis laanest tasast müdinat ja risude raginat, ning nüüd arvati, et söömavõõras läheneb oma roale. Nõnda sündiski. Puude vahelt lähenes ettevaatlikult ja vaikselt tohutu suur karu. Kuid ta näis olevat hädaohtu haistnud, sest ähkides ja koonu pööritades peatus ta juba kaugel oma ohvrist. Kaua vigurdas ta ja näis lõpuks, nagu oleks ta tahtnud tagasi pöörduda, ilma meestele püssi-võtte maa peale lähenemata. Kõige sügavamas vaikuses ootasid vennaksed kuusikus, kuni viimaks Timo teiste keelavaist viibetest hoolimata ringeldes ja hiilides vihase vaenlase poole hakkas minema. Ja nüüd, kui arvas karule juba küllalt lähedal olevat, laskis ta; kuid ainult pannust plahvatas püssirohi üles, ilma laengut püssirauas süütamata. Vihaselt tormas nüüd karu nagu suur sammaldunud, veerev kivi mehe poole, kes viivitamata enese kummuli maha viskas, ja seal lamas ta liikumata. Kiskja nuusutas teda, tuhnis ja tutistas, urisedes ning ähkides kangesti. Nähtavasti oleks nüüd Timo surm tulnud, kui poleks Juhani talle appi rutanud, lastes karu selgroo pihta. Ta ei usaldanud madalamale sihtidia, mõeldes vennale, kes lamas metsalise all. Kuid kuul ei läinud pihta, igatahes mitte tõhusal kombel, sest nüüd tormas kuusikuvürst Juhani pc»o!e veelgi koledamana, jättes Timo maad tongima. Siis pööras Juhani oma c!u kaitseks püssipära vastu looma lahtist lõusta ja‘ kohutav võitlus oli tulemas. Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise kuuli karu koiba. Hoides venda, ei võinud temagi sihtida pähe või rinda, mille haavamine toob kindlamini surma. Tundis nüüd karu ometi tina oma keres ja alla voolas veri mööda ta lihavat, ümarat jalga. Raevuselt, koleda kisaga kargas ta nüüd Tuoma poole, kuid sai nii vägeva hoobi mehe püssipärast otsa ette, et pead raputades jooksu peatas. Ja siin nüüd seisid vaenlased silmapilgu aega, vahtides ähvardavalt üksteist. Au bout d’un moment assez long, ils entendirent dans les buissons un piétinement léger et un craquement de brindilles ; ils en conclurent que le convive venait à son festin. Et c’était bien cela. Un énorme ours s’avançait prudemment et doucement entre les arbres. Il semblait pourtant avoir flairé le danger, car il fit halte loin de sa proie en humant l’air et en balançant le museau. Il hésita longtemps et parut enfin sur le point de se retirer sans être venu à portée des chasseurs. Les frères étaient lapis dans les buissons en retenant leur souille ; enfin Timo, sans se soucier des signes négatifs des autres, se mit à décrire un cercle et à ramper vers l’ennemi hargneux. Aussitôt qu’il s’en estima assez rapproché, il fit feu ; mais seule la poudre dans le bassinet s’enflamma, sans allumer la charge du fusil. Telle une grosse pierre moussue et roulante, l’ours furieux se précipita contre le chasseur qui, sans perdre un instant, se jeta le visage contre terre et resta étendu, immobile. Le fauve le flaira, le poussa et le tirailla, en grognant et soufflant de colère. La dernière heure de Timo aurait probablement sonné, si .luhani ne s’était élancé à la rescousse et n’avait tiré sur l’échine de l’ours ; il n’avait pas osé viser plus bas, à cause de son frère qui gisait sous le carnassier. Mais le coup ne porta pas, au moins de façon efficace, car le prince des forêts, au comble de la fureur, se rua contre Juhani en abandonnant Timo le nez collé contre terre. Pour se défendre, Juhani tourna la crosse de son arme contre la gueule béante du fauve, et une lutte atroce allait s’engager, quand Tuomas épaula son fusil et logea une balle dans la patte de l’ours ; pour éviter son frère, il n’avait pas non plus risqué de viser à la tête ou au flanc, où une blessure amène plus sûrement la mort. Cette fois, l’ours sentit le plomb dans son corps, et son sang dégoutta le long de sa patte charnue et poilue. Ivre de rage, poussant des hurlements affreux, il se retourna contre Tuomas, dont il reçut sulié front un coup de crosse si violent qu’il interrompit sa course en secouant la tête. Les adversaires se tinrent immobiles un instant, en échangeant des regards menaçants. 07057
Bottom
07059
Top
Siis aga kihutasid koerad esile, lähenesid hitmsa hooga ja hääletult nagu kaks välku, aga kui nad säsise karu juurde jõudsid, algas vihane kärin. Killi klähvis karule vastti habet, seistes ometi alati mõne sammu temast eemal. Kuid karu taga räuskas Kiiski, usaldades aeg-ajalt isegi ta kintsukarvu pisut napsata. Ometi lendas ta iga kord väledalt kõrvale, kui metsa mesikäpp nagu mustjashall hiigla-heinaniga nende vahel käänles. Lõpuks, kui oli teinud mõne äpardunud kallaletungi oma kiusajate poole, põgenes metsaott, räuskavad koerad kannal. Alors les chiens accoururent, survinrent au galop, silencieux comme deux éclairs ; mais dès qu’ils parvinrent près du fauve hérissé, une bruyante mêlée s’engagea. Killi aboyait à la barbe de l’ours, tout en restant sagement hors d’atteinte ; Kiiski rageait derrière lui et s’enhardissait parfois à mordre une touffe de poils de sa cuisse ; mais il se retirait prestement à bonne distance lorsque le fauve, semblable à un imposant tas de foin gris noir, se tournait vers lui. Enfin, après avoir livré quelques assauts infructueux à ses bourreaux, l’ours gagna le large, les chiens aboyant à ses trousses. 07058
Bottom
07060
Top
Kõik see sündis väga väledalt ja enne. kui teised vennaksed võitlusväljale jõudsid. Kuid Juhani ja Tuomas laadisid kohe uuesti, lootes karule veel kord järele jõuda. Tõusis ka Timo pikkamööda püsti ja vahtis silmapilgu tömbilt enese ümber, nagu poleks ta päris mõistnud, kus oli põhi, millisest taevakaa-iest puhus tuul. Ägedalt noomisid nüüd teised txda ta rumala julguse pärast, mis oleks võinud siin meeste elu maksta ja oli vahest jahi paratamatult rikkunud. Sõnagi lausumata istus Timo mättal, uuristades pannu auku ja täksides noasetjaga räni teravamaks. ja varsti seisid kõik valmis, et jälle jahti jätkata. Cette scène se déroula très rapidement, avant que les autres frères fussent parvenus sur le champ de bataille. Juhani et Tuomas rechargèrent aussitôt leurs fusils dans l’éspoir d’atteindre encore une .fois le carnassier. Timo se souleva peu à peu et regarda autour de lui un instant comme s’il se demandait où était le nord et de quel côté soufflait le vent. Ses frères l’apostrophèrent avec vivacité à cause de sa témérité stupide qui aurait pu causer la perte de vies humaines et qui avait peut-être compromis irrémédiablement la chasse. Sans répondre un mot, Timo, assis sur le gazon, s’occupait à débourrer le trou du bassinet de son fusil et à battre la pierre à feu avec le dos de son couteau pour la rendre plus aiguë. Et bientôt ils furent tous prêts à reprendre la poursuite du fauve. 07059
Bottom
07061
Top
Ikka kaugemale kadus koerte haukumine, nõrgenes pcaaegn kuulmatuks ja vennaksed hakkasid juba arvama, kas nad saaki raam kohtavad. Kuid varsti kostsid Killi ja Kiiski hääled jälle ' õigemini, tulid ikka lähemale ja näis, et karu tegi nüüd oma hariliku ringi ning oli samasse kohta tagasi tuimas, kust oli pxiksu läinudki. Vennaksed asetusid mugavaiste kohtadesse, ootama lähenevat tagaajamist, püssid pihus. Väikeses rohtunud .«u^us seisis Simeoni ja temast pisut eemal Lauri, mõlemad liikumata, hääleta kui sambad. Täit traavi, nii et maa müdises, lähenes karu, näidates avatud mustjaspunast suud. Simeoni poole tormas lõõtsutav ott. Laskis mees, ja pikali prantsatas mesikäpp murule, kuid tõusis jälle ja tormas laskja kallale. Aga välgatas siis Lauri püss, vägev pauk rõkkas ringi, ja vaikselt lamas karu Simeoni jalgade ees. Seal ta lamas, koibagi liigutamata, ja veri voolas ta peast ning rinnast. Les aboiements des chiens s’éloignaient de plus en plus, devenaient presque imperceptibles, et les frères doutaient déjà de retrouver jamais leur proie. Mais au bout d’un instant, la voix des chiens se üt plus distincte, se rapprocha toujours plus, et il semblait que l’ours, effectuant le circuit habituel, allait revenir à son point de départ. C’est pourquoi les frères se postèrent commodément, le fusil au poing, pour attendre la bêle traquée. Simeoni et, non loin de lui, Lauri se tenaient tous deux dans une petite clairière herbeuse, immobiles et silencieux comme des statues. L’ours surgit en pleine course, faisant craquer le sol et montrant sa gueule ouverte, rouge noir. Le fauve haletant se rua vers Simeoni qui fit feu ; il culbuta par terre, puis se releva aussitôt et fondit sur le chasseur. Mais le fusil de Lauri lança un éclair, une détonation retentit, et l’ours s’écroula muet aux pieds de Simeoni ; il gisait là, sans remuer, et le sang coulait de sa tête et de son flanc. 07060
Bottom
07062
Top
Ent vennaksed kogunesid varsti langenud karu ümber, ja see oli vana ning suur isakaru. Nüüd nähti, et ta pea oli läbistatud otse kõrva juurest ja läbistatud oli ka külg. Esimese haava, seda teadsid kõik, oli teinud Lauri kuul; sest loom, kelle aju on läbi lastud, langeb silmapilkselt ega tõuse enam iialgi. Kuid rahul olles istusid kütid sasikarvase metsakangelase ümber, valmistudes tapanapsi võtma. Rahulolevalt ja uhkelt vaadates istusid ka koerad oma langenud vaenlase kõrval. — Ohtu oli kaunis, tuul oli vaikinud ja päike laskus pimeda laane põue. Lõbus oli seal vennastel armsal õhtutunnil nõnda puhata, kui oli lõppenud kärarikas ning tuline mäng. Les frères se rassemblèrent alors autour du fauve abattu; c’était un gros et vieux mâle. Us virent que sa tête était trouée .à la racine de l’oreille et que son flanc était aussi percé. La première blessure, tous le savaient, provenait de la balle de Lauri ; car un animal dont le cerveau est atteint s’abat comme un bloc et ne se relève plus. Les chasseurs s’assirent satisfaits autour du héros des bois à la fourrure hirsute et se préparèrent à boire le verre de la victoire. Satisfaits aussi et les yeux brillants, les chiens s’étaient couchés à côté de leur ennemi terrassé. La soirée était belle, le vent s’était calmé et le soleil descendait au sein des bois sombres. Les frères jouissaient du charme de se délasser dans un air si exquis, à l’issue de la lutte bruyante et chaude. 07061
Bottom
07063
Top
JUHANI: Esimene lonks olgu Lauri päralt. Ta laskis kui mees, trehvas vennikest otse kuldsesse kohta, ja karu vajus käppadele nagu hein vikati ees. Tubli lonks, pojuke! JUHANI: C’est Lauri qui avalera la première gorgée. Il a tiré comme un homme ; ce farceur d’ours a été atteint tout juste à la place sensible et s’est écroulé sur ses pâlies comme l’herbe sous la l'aulx. Allons, une bonne rasade, mon garçon. 07062
Bottom
07064
Top
LAURI: No kui minagi kord viinatilga kurgust alla laseksin. LAURI: Si je faisais aussi pour une fois glouglouter une goutte dans mon gosier. 07063
Bottom
07065
Top
JUHANI: Sa kollanokk viina suhtes, ilma et veel maiku teaksid, süütu nagu lammas. JUHANI: Regardez-moi ce novice en matière d’alcool ! U en ignore encore le goût, il est innocent comme un agneau. 07064
Bottom
07066
Top
LAURI: Maiku ma tunnen, nii et lind just meest ei mustaks, kuid kuidas maailm siis tundub, kui rõõmus poiss purjus peaga kõigub, seda ma tõepoolest ei tea. LAURI: J’en connais bien le goût, assez pour qu’aucun oiseau ne me fasse des saletés sur la tête. Mais comment le monde paraît à un joyeux luron qui titube avec un verre dans le nez, ça, en vérité, je ne le sais pas. 07065
Bottom
07067
Top
AAPO: Mõtle järele, Lauri, ja ma tahaksin sind ennem keelata kui käskida. AAPO: Penses-y un peu, Lauri. Pour moi, je te dirais plutôt non que oui. 07066
Bottom
07068
Top
LAURI: Laskem maitseda! LAURI: Buvons ! 07067
Bottom
07069
Top
AAPO: Ja soovigem, et see poleks mitte halva kombe alguseks. AAPO: Mais espérons que ça ne deviendra pas une habitude dépravante. 07068
Bottom
07070
Top
LAURI: Mis sa lobised? Võta siit, sest meil on nagu pisut põhjust lõbusamas tujus olla. LAURI: Qu’est-ce que tu jacasses-là ? Bois, puisqu’on a de quoi être un tantinet guilleret. 07069
Bottom
07071
Top
JUHANI: Seal puhkab ju meie härrakene nagu tubli heinani ärss ja mõnegi sarvlooma ning hobuse elu on nüüd päästetud. JUHANI: Ci-gît notre potentat comme une grosse meule de foin ; la vie de bien des vaches et des chevaux en sera épargnée. 07070
Bottom
07072
Top
TIMO: Tean, et tuleval korral Vicrtola härra viinapudeli ilma eest põue pistab, toobi või paar. TIMO: Je sais que le patron de Viertola nous glissera une bouteille d’eau-de-vie gratis dans la poche, un pichet ou deux, la prochaine fois. 07071
Bottom
07073
Top
JUHANI: Ma ei peakski seda paljuks, sest et me ta härja-karja tolle kiskja käest päästsime. JUHANI: Je ne trouve pas que ce serait trop, puisqu’on a mis son troupeau à l’abri de ce monstre. 07072
Bottom
07074
Top
AAPO: Kuid on see alles härjakari: nelikümmend sarv pead. Terve suve elavad nad metsas nii ööd kui päevad, kuid talve jooksul veavad nad põldudele kogu mõisa sõnniku. See suvine vaba e!u metsades teeb nad aga peaaegu metsikuks. AAPO: Et c’est un beau troupeau : quarante bœufs ! Tout l’été, ils vivent dans les forêts, jour et nuit, pendant l’hiver ils tirent sur les champs tout le fumier de la ferme. Mais leur libre existence dans les bois pendant l’été les rend presque sauvages. 07073
Bottom
07075
Top
JUHANI: Hoidku jumal koertega nende seltsi sattumast — nad teevad nii mehe kui koera liharäbalaiks. Tuletage meelde Nikkilä häda Honkamäe härgade käes: suur oli mehe kimbatus, kuigi pulle polnud arvu poolest nii palju nagu selles Vier-tola põrnitsevas parves. Koerte pärast, kes säärases valus ikka peremehe juurde peitu poevad, oleks ta hukatus viimaks ometi tulnud, kui poleks tüse niiduaed vastu juhtunud, mis kaitsva lossimüüri kombel lõpuks härgade rünnaku peatas. JUHANI: Que Dieu nous préserve de les rencontrer avec nos chiens ! Us nous auraient bientôt réduits en bouillie tous ensemble. Souvenons-nous de la détresse de Nikkilä aux prises avec les bœufs de Honkamäki ; elle fut immense, bien que le nombre des bêtes ne fût pas si terriblement grand que celui du troupeau aux gros yeux de Viertola. Comme les chiens, dans un tel cas, se réfugient toujours près de leur maître, il aurait fini par périr s’il n’avait rencontré sur son chemin une solide palissade qui brisa enfin l’attaque des bœufs, tel le mur protecteur d’un château. 07074
Bottom
07076
Top
AAPO: Peame olema valvel. Oleksin äsja nagu kuulnud kähedat möirgamist sealt mäelt. Minu arvates polegi nad meist kaugel. — Kuid mis see Eero seal kivi ääres õiendab? AAPO: Il s’agit d’ouvrir l’œil. Je viens d’entendre une sorte de cri enroué sur cette colline-là. A mon avis, ils ne sont pas loin de nous. — Mais que cherche Eero sous cette pierre ? 07075
Bottom
07077
Top
EERO: Siin on saarmas, siin kivi all õnaruses. EERO: Il y a une loutre ici, dans ce creux. 07076
Bottom
07078
Top
JUHANI: Kas oleks see võimalik? JUHANI: Est-ce possible ? 07077
Bottom
07079
Top
EERO: Kindlasti. Jäljed lähevad õõnde sisse, kuid välja ei tule ühtki, nagu liivast näha. EERO: C’est certain ; je vois sur le sable des traces qui entrent dans le trou, mais n’en ressortent pas. 07078
Bottom
07080
Top
AAPO: Näita neid jälgi koertele, küllap siis nende hänna õõtsumine kuulutab, kas seal on korterirahvast. AAPO: Faisons-lés flairer aux chiens, et le mouvement de leurs queues montrera bien s’il y a des locataires. 07079
Bottom
07081
Top
JUHANI: Siia, Killi ja Kiiski! JUHANI: Ici ! Killi et Kiiski ! 07080
Bottom
07082
Top
TUOMAS: Nad on jälle teel ja minu arvates jäneste jälil. TUOMAS: Je crois bien qu’ils sont en train de poursuivre un lièvre. 07081
Bottom
07083
Top
EERO: ühise jõuga kaalume selle kivi küll üles. EERO: On arrivera bien à soulever cette pierre si on unit nos forces. 07082
Bottom
07084
Top
TUOMAS: On ju tühisematki asja katsutud. Anna oma kirves, Juhani, ja ma löön teile igaühele tugevad kangid, millega üheskoos kivi üles kaalume, seni kui koerad tulevad. TUOMAS: On a turbiné pour moins que ça. Passe-moi ta hache, Juliani, je vais vous tailler de solides leviers et on déplacera tous ensemble cette pierre dès que les chiens seront revenus. 07083
Bottom
07085
Top
Nõnda nad rääkisid; ja Tuomas lõi Juhani terava kirvega igaühele tugeva kangi, neli kasest ning kolm pihlakast. — Kuid korraga kuulsid nad metsast kanget müdinat ja raginat, mis niiis neile kohutava kiirusega lähenevat. Seda kuulasid vennaksed imestades, kangid pihus, kuulasid ja ootasid, mis peaks vait metsast viimaks ilmuma. Kostis sealt jõledat, segast möirgamist, aeg-ajalt vingatasid koerad üpris haledalt; ja peagi ilmus sea!t kohutav nägemus. Kiinis tormasid nende poole liiimme vihast härga, kihutades ees koeri, kes põgenesid oma elu pärast meeste juurde. Kuid see ajas meeste ihukarvad püsti ja külmavärinad käisid üle nende keha. Ja ilma mingi |H'iituscta tormasid härjad kallale, möirates kõrvulukustavalt; vägevalt löödi neid tagasi ning algas kohutav heitlus. Tugevate teivastega virutasid vennaksed, poolitasid sarvilisi päid, ja kaks-härga lamasid juba maas, vehkides sõrgadega õhus. Kuid ähvardas ka vennakseid surm ning hukatus. Langes Timo, ja painutas juba pea härg, et läbi lüüa maas lamava mehe rinda; kuid langes siis raskelt ka Tuoma pihlakane kang, langes alla ja murdis härja selgroo. Korisedes vajus loom elutult maha ja Timo oli päästetud. Ka Aapot ähvardas samasugune hukatus, kuid tema päästsid jälle Juhani ja EERO: Vägevalt virutas Juhani oma kangiga härjale sarvede vahele. Eero sikutas teda sabast, sel kombel tõmmati metsaline kõrvale, kes lamas peagi niisama murul, pildudes sõrgu õhku. Timo kaotas võitluse möllus ema kasepuust kangi, kuid märkas kohe murul Juhani kirvest; selle kahmas ta pihku ja hakkas tulise valuga enese ümber vehkima. Ta lõi paremale, lõi pahemale: koledalt avanesid härgade maod ja kohinal voolas alla murule verd, vett ning raba. Nii võitlesid vennaksed kahvatult surmasuus, ja mis võisid, seda tegid ka koerad, tarvitades hambaid nagu raudtange härgade kurgualuse kallal. Suur oli möllus kära ja kisa, üles ning alla karglesid kangid, kõrgel õhus lendasid här-gade murdunud sarved, ja vennaste karjumine, koerte klahvi-mine ning elajate möirgamine sulas kokku üheksainsaks kohutavaks hääleks. Ils parlèrent ainsi, et Tuomas prépara avec la hache de Juhani des perches résistantes, quatre de bouleau et trois de sorbier. — Mais soudain ils entendirent dans la forêt un grondement puissant qui leur sembla se rapprocher avec une vitesse terrible. Remplis de stupeur, ils écoutaient, leurs pieux à la main, attendant ce qui allait finalement apparaître hors du bois. Il en parvenait un bruit discordant où retentissaient par intervalles les hurlements désespérés des chiens. Et bientôt ils aperçurent une scène effroyable : dix bœufs excités se ruaient furieusement dans leur direction, poursuivant les chiens qui fuyaient la mort et se hâtaient vers leurs maîtres. A cette vue, les cheveux des frères se hérissèrent et des frissons glacés agitèrent leurs corps. Les bœufs avançaient au galop, avec des meuglements assourdissants. Ils furent chaudement reçus, et un combat affreux s’engagea. Les solides pieux des frères s’abattirent, fracassant les têtes cornues, et deux des assaillants agitaient déjà leurs sabots en l’air. Mais la mort planait aussi sur les frères ; Timo s’étala de tout son long et un bœuf se baissait déjà pour lui percer le flanc lorsque le pieu de sorbier de Tuomas descendit lourdement et rompit l’échine de la bête, qui tomba inanimée en beuglant. Timo était sauvé. Un sort semblable menaça aussi Aapo, et ce furent Juhani et Eero qui le tirèrent de danger : Juhani asséna des coups formidables entre les cornes du bœuf, dont Eero changea la position en se pendant à sa queue ; et cet ennemi fut bientôt hors de combat lui aussi, agitant ses sabots en l’air. Dans l’ardeur de la lutte, Timo perdit son bâton de bouleau ; mais, apercevant dans la clairière la hache de Juhani, il la ramassa et exécuta avec elle des moulinets endiablés. Il frappa à droite, il frappa à gauche, ouvrant des plaies effrayantes dans la panse des bœufs, et le sang ruissela en bruissant sur le Hol avec l’eau et les excréments. Pâles, les hommes luttaient ainsi sur le seuil de la mort ; les chiens faisaient aussi de leur mieux, plantaient leurs crocs comme des tenailles de fer dans le poitrail des bœufs. La mêlée se poursuivait dans la confusion et le bruit ; les pieux s’élevaient et retombaient, les cornes arrachées tourbillonnaient dans l’air, les appels des frères, les aboiements des chiens et les meuglements des bœufs se fondaient en un fracas effrayant. 07084
Bottom
07086
Top
Kuid viimaks lõppes heidus. Seitse härga lamasid elutult maas, ko'rra neist põgenesid, kes ühe sarvega, kes päris nudi-peaga ja kes muidu koledalt veristatud. Kuid kahvatunult, tardunud silmil seisid vennaksed verisel maal. Punetades seisis Timo, pihus verine kirves, seisis kui sõõrumees. Vaevalt suutsid nad mõista, mis oli juhtunud. Kõik näis neile nagu kohutav uni, kui nad mõtlesid lahingule, mis tuulispeana neile lähenes, silmapilgu nende keskel möllas ja äkki jälle rauges. Kohkudes vaatasid nad elajate hulka, kes lamasid nüüd verise! murul nende ees: koletu suur kuusiku mesikäpp ja seitse lihavat härga. Raskeid hoope olid nad mängus isegi saanud, eriti Aapo, Juhani ja Timo; kuid siiski seisid nad kõik veel püsti. Seal nemad seisid, kangid pihus, hingeldades, higistades ja vahtides hääletaSt üksteisele otsa. Mais la bataille cessa enfin ; sept bœufs étaient étendus inanimés et les trois rescapés détalaient, l’un avec une seule corne, un autre complètement décorné et le dernier fort mal arrangé. Livides, les yeux hagards, les frères ,* lestaient sur le sol imbibé de sang. Timo, rouge et tenant la hache couverte de boue et de sang, semblait un bûcheron dans une friche. Us pouvaient à peine concevoir ce qui s’était passé. Il leur paraissait avoir eu un sinistre cauchemar, quand ils songeaient à la bataille qui était survenue comme une rafale impétueuse, avait sévi un moment parmi eux et soudain disparu. Us considéraient avec effroi l’amas de bêtes qui gisait devant eux sur le gazon rougi : l’ours des bois, d’une taille énorme, et sept bœufs gras. Us avaient eux-mêmes reçu de rudes chocs, surtout Aapo, Juhani et Timo ; mais ils étaient pourtant tous debout. Us restaient là, les perches à la main, suant, soufflant, silencieux, à se regarder l’un l’autre. 07085
Bottom
07087
Top
Kuid vaevalt said nad hinge tõmmata, kui neile lähenes uus hädaoht, eelmisest mitu korda suurem. Tuulispeale järgnes hävitav maru. Tundus, nagu oleks lähenenud maailma viimne tund. Tanner mürises nagu maavärisemisel, mets ragises ja hirmus möirgamine täitis vaikset õhtu õhku, kui neile joostes lähenes kolmkümmend ja kolm metsikut härga. Vennaksed kuulasid mürglit, silmad peas nagu taldrikud, kuulasid hetke täiesti liikumata, tummalt, nagu kuulab kaua taga kihutatud seakari põlluaia nurgas põõsastikus, kõrvad lontis, kuulab, kas tagaajaja veelgi läheneb. Nõnda ka vennaksed, kuni härjakari laanest välja tormas. Siis virutasid nad kangid maha, haarasid püssid ja põgenesid ühes koertega kõigest väest, ning möirates kihutasid härjad nende järel. Piiriaia poole Viertola ja Jukola metsade vahel kiirustasid vennaksed. Tuli neile vastu madal järveloik, pealt rohuse kamaraga kaetud; kuid polnud neil aega ringiminekuks, vaid ilma kahkluseta jooksid nad põiki üle järve. Kuuldus kohatus, kui nad vesituisku ja uttu mattusid; kuid samal silmapilgul ilmusid nad jälle selgesse õhku. Tuletas nende jooks meelde kuud taeva sininiidul. Ei tagane ta pilve ees, mis tema teed tahab sulgeda, vaid muretult rändab ta sel' lest läbi ja heledamana kui enne astub jälle selle tagant välja. Ning tõsiselt, pidulikult ta rändab. Kuid Jukola poisid jooksid nagu jänesed ja metsoinad, sest häda kihutas nende kannul. Tuli vastu uus ja tugev aed ning tuliselt lendasid vennaksed sealt üle, kuid paarkümmend sammu teispool peatusid nad lagedal raiesmaal vaatama, kas see aed võib neid päästa. Lähenes sellele metsik, märatsev härjaparv, kostis kõva ragin ja maha murti kuusepuust aed, ning nüüd olid härjad vennastele lähemal kui enne. Sealt siis kihutati iile kõmiseva raiesmaa: mehed ja koerad ees, pullid nende taga, möirates ja pildudes õhku maakamarat ning tolmavat liiva, nagu keerutab talve maru lund suitsuna kõrgele üles. Meeletu hooga jooksid vennaksed, südames surmahirm, sest nad arvasid, et tallavad juba oma elutee viimset juppi. Ils avaient à peine eu le temps de reprendre haleine qu’un nouveau danger, plus menaçant encore, fondit sur eux : la rafale était suivie d’un ouragan. U semblait que la dernière heure du monde eût sonné. Le sol vacilla comme lors d’un tremblement de terre, la forêt craqua et un affreux vacarme remplit l’air calme du soir : trente-trois bœufs affolés se ruaient en avant. Les frères entendirent le tumulte, leurs yeux s’arrondirent et ils prêtèrent un instant l’oreille sans bouger, muets comme une bande de porcs qui, longtemps pourchassés, écoulent, les oreilles pendantes, dans les broussailles, au coin de l’enclos, si leur persécuteur s’approche. Ainsi firent les frères, jusqu’au moment où les bœufs débouchèrent en troupe de la forêt. Alors ils jetèrent leurs pieux, saisirent leurs fusils et se sauvèrent à toutes jambes avec leurs chiens, poursuivis par les bœufs mugissants. Us se hâtèrent vers la barrière qui séparait les bois de Viertola et ceux de Jukola. Us rencontrèrent un étang peu profond dont la surface était couverte de verdure ; mais n’ayant pas le temps de le contourner, ils s’y plongèrent sans hésiter. On entendit un clapotement quand ils disparurent dans le jaillissement de l’eau et le brouillard, puis ils ressortirent aussitôt dans l’air limpide. Leur course rappelait celle de la lune dans les plaines bleuissantes du ciel ; elle ne s’écarte pas devant un nuage qui veut lui barrer la route, mais elle le traverse sans inquiétude, reparaît plus brillante qu’avant et continue à s’avancer, calmement, solennellement. Mais les gars de Jukola couraient comme des lièvres et des béliers sauvages, car la détresse les talonnait. Us atteignirent une clôture neuve et solide, la franchirent d’un bond, puis s’arrêtèrent à quelques dizaines de pas plus loin, sur un terrain ouvert, pour voir si cet obstacle pourrait les sauver. Le troupeau furieux et bruyant s’approcha, on entendit un grand craquement et la barrière de sapin s’écroula par terre ; les bœufs se trouvaient maintenant plus rapprochés que jamais des frères, qui s’élancèrent à travers la lande au sol sonore : les hommes et les chiens devant, serrés de près par les bêtes qui beuglaient et faisaient voler en l’air des mottes et du sable ; ainsi une tempête hivernale fait tournoyer la neige comme une fumée. Les frères bondissaient à une vitesse insensée, le cœur rempli d’un effroi mortel, car ils pensaient qu’ils foulaient déjà l'ultime partie du chemin de leur vie. 07086
Bottom
07088
Top
Kuuldus siis hüüe Aapo suust: «Paunad seljast, kuid hoidke püssid alles!» Nii ta lausus ja kuus tohikpauna lendasid silmapilk maha; seitsmes kõlkus veel Lauri seljas; ci ta raatsinud seda veel minema heita. Vähe aitas ometi seegi abinõu, sest ikka lähemale tuli neile hirmus müdin ning möirgamine. Kuid kostis jälle Aapo huulilt haledalt kisendav hüüe: «Hiiukivile, Hiiukivilc!» Ja ta mõtles üht hiiglasuurt kivi, mis seisis sünges laanes. Selle poole kiirustasid nüüd vennaksed, seisid varsti kivimüraka all ja välgukiirusel viskusid nii mehed kui koerad kivile üles. Kaugele lendasid samblad, kui meeste pihud kivi nurkadest kinni haarasid; nende küüned lõid kõvemini, kindlamini ja teravamini kivisse kinni kui iial ilvese kõverad küüned. Nii pääsesid nad kohutavast surmast, kuid olid ka olnud ligi surma suud. Vaevalt olid nad kivile jõudnud, kui juba pullikari nende ümber märatses, möirates ja maad kaapides. Ja see kivi, meeste päästepaik, oli peaaegu neljakandiline süllakõrgune kaljurahn ning seisis laanes umbes kolmsada sammu raiesmaa servast kaugel. Seal nüüd istusid vennaksed, higistades ja kohutavalt lõõtsutades, pärast oma jooksu vihase surma eest Hääletult, sõnagi lausumata istusid nad kaua. Kuid viimaks avas Juhani oma suu. Alors un cri sortit de la bouche d’Aapo : « Jetons les sacs et gardons les fusils ! » U parla ainsi, et six sacs chûrent aussitôt sur la prairie ; le septième continua à danser sur le dos de Lauri qui ne voulait pas encore l’abandonner. Ce ne leur fut pourtant pas d’un grand secours ; les meuglements et le piétinement se rapprochaient de plus en plus, impitoyablement. Un nouveau cri lugubre et plaintif jaillit des lèvres d’Aapo : « La pierre du Lapon ! La Pierre du Lapon ! » Il songeait à un bloc de roche qui s’érigeait dans le bois sombre. Les frères s’y dirigèrent rapidement, l’atteignirent bientôt, et hommes et chiens l’escaladèrent avec la vélocité de la foudre. La mousse s’envola quand ils s’agrippèrent aux aspérités de la pierre ; leurs ongles s’y accrochèrent plus solidement, plus fortement et plus sûrement que les griffes recourbées du lynx. C’est ainsi qu’ils échappèrent à un trépas effroyable, après avoir été frôlés de bien près par l’aile de la mort. A peine étaient-ils installés sur le rocher que le troupeau les cernait déjà en meuglant et en grattant le sol. La pierre sur laquelle les frères avaient trouvé un refuge était un bloc erratique presque carré, haut d’une toise et se trouvait dans le bois, à environ trois cents pas de la lisière de la lande. Les frères s’y assirent, suant et haletant terriblement après leur fuite devant la mort Efcharnée. Ils restèrent longtemps silencieux, sans proférer un mot. Mais Juhani ouvrit enlin la bouche. 07087
Bottom
07089
Top
JUHANI: Siin me nüüd siis oleme, vennad, ja tänagem selle eest õnne. Sest see oli marss, mida mäletame, nii kaua kui leidub härgi maailmas. JUHANI: Remercions notre chance d’être ici, frères. Ce fut une course dont on se souviendra aussi longtemps qu’il y aura des bœufs sur la terre. 07088
Bottom
07090
Top
AAPO: Siin me oleme, kuid kuidas me siit pääseme? Härg on kangekaelne ja need siin on oma seltsimeeste surma pärast vihast pöörased, mida tahaksid nüüd meie koertele mitmekordselt tasuda. AAPO: On est ici, mais comment en partira-t-on ? Le bœuf est obstiné, et ceux-ci sont enragés et furieux à cause du massacre de leurs compagnons qu’ils voudraient bien venger au centuple sur nos chiens. 07089
Bottom
07091
Top
JUHANI: Ning meie saaksime sama mõõduga. JUHANI: Et on serait aussi accommodés à la même sauce... 07090
Bottom
07092
Top
AAPO: Kui poleks selle kivi kuldaväärt kõrgust. AAPO: Si cette pierre n’avait pas une hauteur providentielle. 07091
Bottom
07093
Top
JUHANI: See oli meile küll tere tulemast. Tõepoolest! Nagu oravad, nii ronisime väledalt üles. JUHANI: Il n’y a pas à dire, elle a été la bienvenue. On y a gentiment grimpé comme des écureuils. 07092
Bottom
07094
Top
EERO: «Ja siis võtsime napsid.» EERO: « Et alors on but un coup. » 07093
Bottom
07095
Top
JUHANI: Just nii! Tänu taevale, et meil vähemalt on viina, kui nii peaks minema, et siin poisse pisut paastuma õpetatakse. JUHANI: C’est ça! Dieu soit loué, on aura au moins de l’eau-de-vie, si on va être obligé d’apprendre à jeûner. 07094
Bottom
07096
Top
LAURI: Ei mina pauna jätnud. LAURI: Je n’ai pas jeté mon sac, moi ! 07095
Bottom
07097
Top
JUHANI: Tänu ka sulle, mu vend. Kuid otsi nüüd plasku välja, kummuta sealt ise tubli lonks ja pane siis ringi käima. Nüüd tahab süda pisut kinnitust. JUHANI: « Sois loué » aussi, cher frère ! Mais sors ton flacon d’étain, baise-le solidement et fais-le circuler ensuite. Il s’agit maintenant de se remettre du coeur au ventre. 07096
Bottom
07098
Top
AAPO: Kuid seda kaupa peame nii hädaohdikus seisukorras nagu see parajal mõõdul tarvitama. AAPO: Mais il nous faut jouir prudemment de cette drogue, dans la dangereuse situation où on se trouve. 07097
Bottom
07099
Top
JUHANI: Kasulik meeldetuletus. Kuid võta siit üks para* lonks. JUHANI: C’est un avertissement salutaire. Mais bois quand même une lampée raisonnable. 07098
Bottom
07100
Top
AAPO: Parajus on ikka kõige parem. Pidage meeles: siin on ka meie voodi ja vahest kauemaks kui üheks ööks. AAPO: La raison est toujours ce qu’il y a de mieux. N’oublions pas qu’on a ici notre lit, et peut-être pour plus d’une nuit. 07099
Bottom
07101
Top
JUHANI: Hoidku jumal selle eest! Ma loodan, et nälg tolle sarvemetsa peagi meie ümbert laiali ajab. — Nõndaks, siin me istume nagu seitse öökulli laanes, sellel sammaldunud Hiiukivil. Kust on aga pärit see nimi? JUHANI: Auttakoon meitä Jumala siitä! Minä toivon, että nälkä piankin poistaa tuon sarvimetsän ympäriltämme.--Niin, tässä istumme kuin seitsemän ukulia korvessa, tässä sammaleisella Hiidenkivellä. Mutta mistähän on syntyisin tämä nimi? 07100
Bottom
07102
Top
AAPO: ühest imelikust muinasjutust. AAPO: Eräästä kummallisesta tarinasta. 07101
Bottom
07103
Top
JUHANI: Jutusta meile seda ajaviiteks. Sest siin on muinasjutud just omal kohal, muinasjutud ja histooriad. JUHANI: Kertooppas se meille aikamme vietteeksi. Sillä tässähän tarinat juuri omaansa, tarinat ja historjat. 07102
Bottom
07104
Top
Ning järgmise muinasjutu vestis neile Aapo sellest kivist. Ja seuraavan tarinan tästä kivestä kertoi heille Aapo. 07103
Bottom
07105
Top
Elas ennemuiste Lapi tundruil oma lossis vägev hiidude vürst, vägevaim nõid Põhjalas. Oli tal põder uhke ja kaunis, jooksma võrratult väle. Läks too tore loom kord kevadtalvisel päeval karglema mööda lumelagendikke ja ulatus ta jooks kaugele Soomeneemele. Kuldkarvalist ja heledasilmaüst põtra nähes ruttas siis nii mõnigi vibumees teda karastatud noolega taga ajama. Kuid keegi ei saanud teda jälgida, vaid peagi jättis ta suusamehe kaugele enese taha. — Jõudis ta lõpuks Hämemaale, kus elas üks suurepärane suusataja ning vahva vibukütt. Sai see nüüd teada toredast hiiu põdrast, läks teda nobedalt jälitama, liueldes siledail suuskadel, õlal tugev vibu. Tulisel hool kihutas põder mööda tasast hange, kuid veelgi vihasema hooga ammumees tema taga. Nõnda jooksid nad kaua, nii laiu lagendikke kui ka äkilisi mägesid mööda üles ning alla. Kuid viimaks hakkas väsimus põdras võimust võtma; ta põgenes juba kõvasti lõõtsutades, ta jooks muutus aeglasemaks ja ikka lähemale tuli mees. Siis sündis ime, mis on varem peatanud ometi nii mõnegi vibumehe noole. Äkki käänas põder ümber, lähenes oma tagaajajale paluva näoga, valades ohtrasti pisaraid. Kuid vähematki mõtlemata saatis armutu mees oma noole, läbistas kauni looma otsaesise, ja nii langes hiiu põder, värvides oma verega valge lume punaseks. Asui ennen linnassansa Lapin tuntureilla eräs voimallinen Hiiden-ruhtinas, mahtavin tenhomies Pohjolassa. Oli hänellä peura jalo ja kaunis, juoksemaan verrattoman nopea. Läksi tuo sorea eläin kerran kevättalvisena päivänä karkelemaan hankikantehelle ja päätyi samoomaan ympäri Suomen-nientä. Silloin moni joutsimies, nähtyänsä kultakarvaisen ja heleäsilmäisen peuran, riensi häntä vainoomaan karkaistulla nuolellansa. Mutta kenkään ei voinut häntä seurata, vaan pian jätti hän kauas jälkeensä hiihtävän miehen.--Joutui hän viimein Hämeen-maalle, jossa löytyi eräs mainio hiihtäjä ja tarkka joutsimies. Tämä nyt sai vainun Hiiden komeasta peurasta, läksi kerkeästi häntä kiehtomaan, liukuen sileillä suksillansa, olalla tuima kaari. Kiljuvalla vauhdilla pitkin tasaista hankea kirmasi peura, mutta vauhdilla vielä vinhemmällä joutsimies hänen jäljessään. Niin juoksivat he kauan sekä aukeat lakeudet että jyrkät mäet ylös, alas. Mutta rupesipa viimein väsymys saavuttamaan peuraa; hän jo kovin huohoittaen pakeni, juoksunsa heikkeni ja yhä likemmäksi läheni mies. Tapahtui silloin kumma, joka kuitenkin on ennenkin nähty pidättävän monen ampuniekan nuolen. Äkisti kääntyi peura ympäri, lähestyi vainoojaansa rukoilevalla muodolla ja vuodattaen hereitä kyyneleitä. Mutta ensinkään arvelematta lähetti vasamansa armoton mies, lävisti ihanan eläimen otsan; ja niin kaatui Hiiden peura, punaten verellänsä valkean lumen. 07104
Bottom
07106
Top
Siis tundis äkki hiid, kes kõndis Pärapõhja süngeis orgudes, oma südant rinnas pöörduvat, ja ta teadis kohe, et tema kuldne varss hädaohus rändas. Ta ruttas üles mäele, kus seisis ta loss, ja hakkas nõiatoruga lõunasse vahtima. Ja ta nägi kaugel pimedas kuusikus oma põtra, kes veres ujudes surmavaludes viskles; ja ta nägi mõrtsukat rõõmutseva pilguga oma ohvri kõrval seisvat. Siis vihastas ta hirmsasti, tõmbas lossimüürist «uure neljakandilise kivimüraka, virutas selle kõrgele õhku, lendama vibumehe poole Häme saludes. Vägeva kohina ja mühinaga lendas vali kivi, lõigates võimsas kaares pilvede tuulist maailma. Ta tõusis üles taevakummini, vajus jällegi alla, vajus lõunakaarele, ja just vibumehe pealaele langes ääretu raskus, mattes mehe igaveseks enese alla. Silloin Hiisi, käyskellen Pohjan-perän kolkoissa laaksoissa, tunsi äkisti sydämensä kiertyvän ja tiesi kohta, että kultainen varsansa vaelteli vaarassa. Hän kiirehti ylös tunturille, jossa linnansa seisoi, ja rupesi noitakurkistimellansa tähtäilemään etelään päin. Ja näki hän kaukana tummassa kuusistossa peuransa, joka, veressään uiskellen, kierteli itseänsä kuoleman tuskissa; ja näki hän murhamiehen seisovan uhrinsa vieressä riemuitsevalla katsannolla. Silloin julmistui hän hirmuisesti, tempasi linnansa muurista suuren neliskulmaisen kivimöhkäleen, sinkautti sen korkealle ilmaan, lentämään kohden joutsimiestä Hämeen saloissa. Voimallisella pauhulla ja huminalla kiiti ankara kivi, valtaisessa kaaressa halkaisten pilvien tuulisen maailman. Kohosi se ylös taivaan kumuun, vaipui alas taasen, vaipui päivään päin, ja juuri ampuniekan päälaelle putosi summaton paino, haudaten miehen allensa ijankaikkiseksi. 07105
Bottom
07107
Top
JUHANI: Ja mehe surm oli meie õnneks. Kus oleksime nüüd ilma selle kivita! Seal laanes vedeleksime roiskude ja raibe-Icna, õnnetud. JUHANI: Ja miehen surma oli meidän onneksemme. Missä olisimme nyt me ilman tätä kiveä? Tuolla korvessahan rapana ja raatoina vetelisimme, kurjat. 07106
Bottom
07108
Top
TUOMAS: Kuid küllap veel siingi vatti saame. Seda võin vanduda. TUOMAS: Mutta kyllä vielä tässäkin tarpeeksemme saamme. Minä takaan sen. 07107
Bottom
07109
Top
JUHANI: Jumal aidaku meid õigel ajal! JUHANI: Jumala auttakoon meitä ajoissa! 07108
Bottom
07110
Top
TIMO: Peame siin magamagi üksteise kukil nagu pääsu-kesepojad pesas. TIMO: Täytyyhän tässä poikien untakin jyritellä päälliskyttäisin toinentoisensa niskoilla kuin pääskysen-poikaset pesässänsä. 07109
Bottom
07111
Top
AAPO: See ei lähe. Peagi veereb unest segane mees alla härgade saagiks. Sellepärast valvaku kaks meist ikka magavaid vendi, teine teisel pool. AAPO: Se ei käy päisin. Pianhan kellahtaisi unipöllöinen mies alas härkien saaliiksi. Sentähden kaksi meistä aina, yksi kummallakin vierellä, vartioitkoon uneksuvaa veljeänsä. 07110
Bottom
07112
Top
JUHANI: See on mõistlik nõu ja tuleb käia hoolsalt selle järgi — siin on meie korter vähemalt seks ööks. Seda näeme juba kõik härgade ettevalmistustest. Seal põõnab juba kolm paganat oma neetud kõhul maas, ähkides ja mäletsedes, saata-nad! — Kuid heitke magama, poisid; mina ja Aapo tahame teid valvata kuni keskööni. Heitke magama, heitke magama. Issand kaitsku meid! JUHANI: Järkevä neuvo; ja käyttäkäämme sitä tarkasti; tässä on kortteerimme ainakin tämä yö. Sen näemme jo kaikki härkien hankkeista. Tuossahan jo kolme peeveliä makaa röhöttää kirotuilla mahoillansa, puhkaten ja märehtien, perkeleet!--Mutta pankaat ma'ata, pojat; minä ja Aapo tahdomme teitä vahdata tuonne likimaihin puoleen yöhön. Pankaat ma'ata, pankaat ma'ata. Herra siunatkoon meitä! 07111
Bottom
07113
Top
AAPO: Oh meid õnnetuid küll! AAPO: Voi meitä poloisia kumminkin! 07112
Bottom
07114
Top
SIMEONI: Misukesse viletsusse oleme jõudnud! SIMEONI: Mihin olemmekin onnettomat joutuneet. 07113
Bottom
07115
Top
JUHANI: Viletsusse, suurde viletsusse. Kuid heitke magama, paluge oma hinge ja ihu eest ning uinuge issanda nimel. JUHANI: Kurjuuteen, suureen kurjuuteen. Mutta pankaat ma'ata, siunatkaat sielujanne ja ruumiitanne ja nukkukaat Herran nimeen. 07114
Bottom
07116
Top
Nii veetsid nad öö: ühtesoodu kaks valvasid, kuna teised magasid sammaldunud kivil; ja pikk oli öö. Lõpuks koitis ometi hommik, päike tõusis ja kerkis kõrgele taevasse, kuid nende olukord oli ikka endine; ikka piirasid neid kõikuvad sarved Hiiukivi ümber ja nälg pigistas neid juba kõvasti. Ometi lootsid nad, et see halastamatu võõras täidab oma ülesannet ka härgade kõhus ja sunnib neid lõpuks söödamaale siirduma. Nii nad lootsid, oodates vaenlaste lahkumist. Kuid kohkudes märkasid nad peagi, et loomatoitu leidus seal Hiiukivi ümber laane niiske tarnheina hulgas külluses. Seda hakkasid härjad nüüd rahulikult purema, kaugemale minemata, nii et sammaldunud kivi oli neile lakkamata näha. La nuit passa ; deux des frères veillaient constamment pendant que les autres reposaient sur la pierre moussue. Et la nuit fut longue. L’aurore parut enfin, le soleil se leva et monta dans le ciel, mais leur sort ne s’améliora pas : les cornes ondoyantes investissaient toujours la Pierre du Lapon, et la faim torturait déjà fortement les frères qui espéraient cependant que ce même hôte impitoyable s’installerait aussi dans l’estomac des ruminants et finirait par les contraindre à regagner leurs pâturages. C’est dans cet espoir qu’ils attendaient le départ de leurs ennemis. Mais ils remarquèrent bientôt avec effroi que le troupeau trouvait une nourriture abondante dans les laiches humides qui poussaient autour de la pierre. Les boeufs se mirent tranquillement à brouter, sans s’éloigner assez pour jamais perdre de vue le rocher moussu. 07115
Bottom
07117
Top
JUHANI: Neil ei tule mõttessegi oma konte koristada. Nad jäävad siia, pagan võtaks, kuni talveni laagrisse ja sööma peale. JUHANI: On dirait qu’ils vont prendre racine ici. Que le diable m’emporte ! ils ont trouvé logis et vivre jusqu’à l’hiver. 07116
Bottom
07118
Top
EERO: Neil on kurivaim nahas. EERO: Us ont le diable dans la peau I 07117
Bottom
07119
Top
TIMO: Mis neil siin viga olla? Laas annab neile nii sööki kui jooki; aga kuiv sammal on meile siin leivaks ning leivakõrvaseks. TIMO: Qu’est-ce que ça leur fait de rester ici ? La forêt leur fournit à boire et à manger ; mais nous, on n’a que de la mousse sèche à se mettre sous la dent. 07118
Bottom
07120
Top
SIMEONI: Kuid lugu on nii, et me istume siin koerte pärast. Ma kardan, et meie ainus pääsetee on see, kui me Killi ja Kiiski vihastele härgadele ohvriks heidame. SIMEONI: C’est par la faute de nos chiens qu’on est forcés de percher ici. Je crains fort que notre seul moyen de salut ne soit de les sacrifier aux bœufs furieux. 07119
Bottom
07121
Top
JUHANI: Metsik nõu. JUHANI: Quel atroce conseil ! 07120
Bottom
07122
Top
AAPO: Mille järgi me nii kergesti ei käi. AAPO: Qu’on ne suivra pas volontiers. 07121
Bottom
07123
Top
JUHANI: Ei nii kaua, kui Jukola Juho püsti püsib. JUHANI: Pas tant que Juhani de Jukola se tiendra sur ses jambes. 07122
Bottom
07124
Top
TUOMAS: Et me need oma naha päästmiseks alla tõukak-sime, kes nii mõnegi korra on meie elu kiskjate murdvaist küüntest päästnud? Ja kas sellest meile kasu oleks? Ma kahtlen. TUOMAS: On les sacrifierait pour se sauver la peau, eux qui nous ont tant de fois tirés des griffes meurtrières des fauves ? Est-ce que ça nous servirait à quelque chose ? J’en doute. 07123
Bottom
07125
Top
JUHANI: Mina samuti. Kui need härjad seal kord meie koerad on räbalaiks teinud, siis hakkaksid nad ilusti seda ootama, kunas veel rohkem oma sarvede otsa saaksid. Kindel asi. JUHANI: Moi aussi. Ces bœufs-là, après avoir mis en pièces nos chiens, recommenceraient tout gentiment à uttendre de recevoir encore autre chose à empaler sur leurs cornes. C’est sûr et certain. 07124
Bottom
07126
Top
SIMEONI: Jaa, jaa, kuid mis me peame tegema, kui nälg meie kõhus näuguma hakkab? SIMEONI: Oui, oui, mais à quoi devra-t-on recourir quand la faim gémira pour de bon dans nos' ventres ? 07125
Bottom
07127
Top
JUHANI: See näub esiti maos, kuid sealt põikab ta peagi sinna põksuvasse südamesse, kargab nagu kass lihava hiire kaela, ning siis vajub vägev mees kössi. Raske, raske on siis lugu. Mis me peame tegema? küsin minagi. JUHANI: D’abord elle gémit dans la bedaine, puis do là elle bondit bientôt sur le cœur palpitant, bondit comme un chat à la nuque d’une grasse souris, et alors l’homme vigoureux est dompté. Notre sort est dur, bien dur. Que faire ? je me le demande aussi. 07126
Bottom
07128
Top
AAPO: Hüüame valjusti kõik ühest suust: vahest kuuleb mõni metsaskäija, või kostab see isegi Viertolasse ja paneb inimesed mõtlema. AAPO: Crions tous ensemble de toutes nos forces. Peut-être que quelque passant entendra notre appel dans les bois, ou bien notre voix portera jusqu’à Viertola et fera réfléchir les gens. 07127
Bottom
07129
Top
JUHANI: Seda abinõu peab katsuma. JUHANI: Ça vaut la peine d’essayer. 07128
Bottom
07130
Top
TIMO: Hüüame vägevalt. TUOMAS: Hurlons puissamment. 07129
Bottom
07131
Top
JUHANI: Otse pööraselt. Laseme kõik ühekorraga lahti ühe maailma-imeliku röögatuse. Kõik ühekorraga, siis on mõju vägevam. Vaat nii, tõuske kõik püsti ja olge valmis. Kui kolmas kord pihkudega plaksutan, siis röögatame ja röögatame nagu seitse meest. — Üks, kaks, kolm! JUHANI: Comme des fous. Poussons tous ensemble un formidable cri de tonnerre. Tous ensemble ! ça fera plus d’effet. Attention, levons-nous et préparons-nous. Dès que je frapperai mes mains pour la troisième fois, 011 gueulera, on gueulera comme sept hommes ! Un, deux, trois! 07130
Bottom
07132
Top
Nad hüüdsid üheskoos kõigest jõust ja ühekorraga, nii et kivi ning maa selle all ning ümber vappusid ja jahmatades kargasid härjadki mõne sammu kivist eemale. Kohutavalt kos-liski seitsme mehe äkiline röögatus ja sellele järgnev kaeblik kisa, millega ühines veel koerte hale ulgumine. Kisendasid nad viis pikka hüüdu, ja mets rõkkas ning kaugele keerles kaja. Aga kui oli hüütud viies ning kõige vägevam hüüd, istusid nad j.ille silmapilguks lõõtsutama. Pisut puhanud, kordasid nad oama lugu, hüüdes seitse korda, ja hakkasid siis ootama, kuidas see abinõu mõjub. Mustunud nägudega, verest punetavate «ilmadega istusid nad sammaldunud kivile ja ägedasti lõõtsutasid nende rinnad. Ils crièrent de toutes leurs forces et d’une seule bouche, si bien que la pierre et le sol sous elle et alentour tremblèrent, et que les bœufs tressaillirent et reculèrent de quelques pas. L’appel subit des frères retentit avec une violence terrible, et son bruit sinistre se propagea, accompagné par le hurlement lamentable des chiens. Ils poussèrent ainsi cinq longs cris ; la forêt résonna, et l’écho roula au loin. Mais quand le dernier cri, le plus puissant, se fut éteint, ils se rassirent un instant pour reprendre haleine. Aussitôt reposés, ils recommencèrent à crier sept fois, et se mirent à attendre. Le visage congestionné, les yeux injectés de sang, ils étaient assis sur la pierre moussue, et les parois de leurs poitrines se soulevaient avec violence. 07131
Bottom
07133
Top
JUHANI: Ootame, kuidas see mõjub, ootame. Inimesed on ju hullud, kui nad ei mõista, et meestesalk ilma kõige suurema lädata nõnda ei röögi. Ootame. JUHANI: Attendons ce qui va se passer, attendons. Les gens sont fous s’ils ne comprennent pas qu’une troupe d’hommes ne braille pas ainsi sans être dans une détresse extrême. Attendons. 07132
Bottom
07134
Top
EERO: Kui sellest mürglist meile abi ei tule, siis oleme iõesti surmalapsed. Juba teine päike vajub läände ja nälg kasvab pöörasel kombel. EERO: Mais si ce vacarme ne nous procure aucun secours, alors on deviendra vraiment la proie de la mort. Le soleil baisse déjà pour la deuxième fois à l’ouest et la faim mord cruellement. 07133
Bottom
07135
Top
SIMEONI: Jumal halastagu! üks öö ja poolteist päeva on sinna tagasi, kui me viimast korda sõime. SIMEONI: Que Dieu aie pitié de nous ! Il y a déjà une nuit et un jour et demi qu’on n’a rien mangé. 07134
Bottom
07136
Top
TIMO: Nii on. Kuulake ainult, kuidas mu kõht koriseb, koriseb ja uriseb ning tasa piibitab. See on sant lugu. TIMO: C’est comme ça. Entendez comme mon ventre gronde, grogne et grince même un tout petit peu. C’est dur. 07135
Bottom
07137
Top
JUHANI: Sant lugu, sant lugu; me teame ja usume seda, kui omaenese kõhtu alla vaatame. JUHANI: C’est dur, bien dur. 0n le sait et on le croit, on n’a qu’à écouter chacun son estomac. 07136
Bottom
07138
Top
SIMEONI: Pikk on näljase päev! SIMEONI: La journée est longue pour l’affamé. 07137
Bottom
07139
Top
TIMO: Pikk see on. TIMO: Pitkähän se on. 07138
Bottom
07140
Top
JUHANI: Pikk ja sünge! Kas Aapogi aju on juba tühi? Kas ei mäleta sa enam varese vaakumist, öökulli kõne tki, millest meile vesta, kui istume siin sel hirmsal Nälja-saarel? JUHANI: Pitkä ja synkeä! Onko jo tyhjennetty Aaponkin aivo? Etkö muista enään variksenkaan vaakutusta, tarhapöllönkään pakinaa jutellakses meille, istuissamme Nälkäsaaressa hirmuisessa. 07139
Bottom
07141
Top
AAPO: Mäletan muinasjuttu, mille nälg mu meelde tõigi; kuid see ei aita meil kehatoidust unustada, vaid tuletab just kangesti meelde nii sööma kui jooma. AAPO: Muistanpa tarinan, jonka juuri nälkä nyt johtaakin mieleeni; mutta se ei saata meitä unohtamaan ruumiimme ravintoa, vaan muistuttelee kovin sekä ruokaa että juomaa. 07140
Bottom
07142
Top
JUHANI: Sa mõtled meest mäe all. Ma olen seda kuuluud. JUHANI: Sinä meinaat miestä vuoressa. Minä olen kuullut sen. 07141
Bottom
07143
Top
TIMO: Kuid minule on see uus; jutusta seda, veli Aapo. TIMO: Mutta minulle on se uutta; kerro se, veli Aapo. 07142
Bottom
07144
Top
SIMEONI: Jutusta, jutusta! SIMEONI: Kerro se, kerro se! 07143
Bottom
07145
Top
AAPO: See on lugu mehest, tõsisest usukannatajast, kes Impivaara koobastes mõne aja vangis istus, nagu enne too kahvatu neitsi, kuid teistsuguse põhjuse pärast. AAPO: Onhan se tarina miehestä, jalosta uskonsankarista, joka istui muutaman ajan vankina Impivaaran luolissa, niinkuin ennen tuo kalvea impi, mutta toisenkaltaisesta syystä. 07144
Bottom
07146
Top
Ja järgmise muinasjutu vestis neile Aapo: Ja seuraavan tarinan kertoi heille Aapo: 07145
Bottom
07147
Top
Ennemuiste, kui ristiusk ja paganlus Hämemaal veel omavahel võitlesid, oli ristitute hulgas üks tubli mees, vaga ja virk uut usku levitama, mida ta ka Rootsi riigi sõjariistade kaitse all tublisti tegi. Kuid äkki pidid raudrüütlid siit koju minema ja ristitud hämelased sattusid oma paganaist vendade kõige hirmsama tagakiusamise alla. Mõni neist tapeti kõige koledamal kombel, mõni otsis pääsemist, põgenedes metsade eksitavasse põue, mõni jälle mägede koopaisse ja kes kuhugi. Impivaara koopaisse ruttas nimetatud vaga mees; kuid ta tagaajajad, kes kättemaksu vihas tema jälil tõttasid, märkasid peagi, kuhu ta oli enese peitnud. «Susi suletagu oma koopasse!» hüüdsid nad tigeda rõõmuga, müürisid koopasuu kõvasti kinni ja jätsid mehe nälga ning pimedusse nõrkema. Ennen, koska kristin-usko ja pakanuus vielä taistelivat keskenänsä Hämeenmaassa, oli käännettyjen joukossa eräs mainio mies, hurskas ja harras uutta uskoa levittämään, jota hän myös kiivaasti harjoitteli Ruotsin valtakunnan aseitten suojassa. Mutta kotimaahansa täytyi haarniskoittuin sankarten äkisti siirtyä täältä, ja kristityt Hämäläiset joutuivat pakanallisten veljeinsä hirmuisimman vainon alle. Mikä heistä surmattiin kauhistavalla tavalla, mikä etsi pelastustansa, paeten salojen eksyttävään kohtuun, mikä vuorten luoliin ja mikä minnekkin. Impivaaran komeroihin kiirehti mainittu hurskas mies; mutta hänen vainoojansa, jotka koston vimmassa seurasivat hänen jälkiään, huomasivat pian mihin hän oli itsensä kätkenyt. »Susi teljettäköön omaan luolaansa!» huusivat he ilkeästi riemuiten, muurasivat luolan aukion lujasti kiinni ja heittivät miehen nääntymään nälkään ja pimeyteen. 07146
Bottom
07148
Top
Hale ots oleks nüüd meest oodanud, kuid jälle tegi taevas imeteo. Vaevalt oli koopasuus päevavalguse viimane kuma kadunud, kui juba suur koobas helendas kõige kaunimast, hõbeheledast õhetusest; ning nõnda oli mehel külma kalju südames pehme, taevalik päev. Ja sündis veel enamgi imesid. Vaata, koopa põrandasse sugenes äkki hele allikas, mille vesi võttes iial ei vähenenud, ja nii oli mehel ta kivikambris alati värsket jooki. Kuid allika kaldalt kerkis veel üles kaunis, haljendav puu, kandes kõige magusamaid vilju, mis võttes ei lõppenud; ning sealt sai mees mõnusat toitu. Siin saatis ta mööda oma päevad, ülistades issandat, siin veetis oma ööd, unistades õndsate maast. Ja tema päev oli nagu suvepäev, soe ja hele, ning tema öö oli armas videvikuaeg. Nii kulus aasta, ja jõena voolas Hämes kristlaste veri. Kui aga tagakiusamise kohutav aasta oli lõpule jõudnud ja väljas paistis kaunis mihklikuu hommik, kostis kannataja kõrvu kinnimüüritud koopasuult vasarate ning raudkangide kõmin. Läbi selle kivi-rasu hakkas viimaks ka päev vilkuma, ja silmapilkselt kadus koopast imelik valgus, nagu ka läte ning lätte kaldalt viljarikas puu. Surkea loppu olisi nyt saavuttanut miehen, mutta ihmeen teki taivas taas. Tuskin oli luolan suulta kadonnut päivän-valon viimeinen siinto, niin jopa valkeni avara luola ihanimmasta, hopeakirkkaasta paisteesta; ja niin oli miehellä kylmän kallion sydämessä liepeä, taivaallinen päivä. Ja tapahtuipa ihmeitä vielä enemmin. Katso, kuvertui äkisti luolan permantoon heleä lähde, jonka vesi ei ottaen milloinkaan vähentynyt; ja oli siis miehellä kivikammiossaan alati raikasta juomaa. Mutta vieläpä lähteen reunalta kohosi ylös kaunis, viherjöitsevä puu, kantain herttaisimpia hedelmiä, jotka eivät ottaen loppuneet; ja siitä sai mies suloisen ravintonsa. Tässä vietti hän päivänsä, ylistäen Herraa, tässä hän vietti yönsä, uneksuen autuitten maasta. Ja hänen päivänsä oli kuin kesän päivä, lämmin ja kirkas, ja hänen yönsä herttaista hämärän aikaa. Niin kului vuosi, ja virtana juoksi Hämeessä kristittyin veri. Mutta koska vainon kauhistava aastaika oli kiertynyt umpeen ja ulkona paistoi ihana syyskuun-aamu, ehti sankarin korviin vasarain ja rautakankein jytinä luolan kiinnimuuratulta suulta. Läpi tuon kivisen ruhan rupesi viimein pilkahtelemaan päivä, ja vilauksessa katosi luolasta ihmeellinen valkeus, niinmyös lähde ja lähteen reunalta hedelmällinen puu. 07147
Bottom
07149
Top
Kuid kust oli tulnud see müra ja ragin väljaspool koopa avaust? Seal seisis suur salk paganaid ja nende keskel mõned köitega kinni seotud ning mäe pimedasse põue näljasurma mõistetud kristlased. Ei arvatud ju teisiti, kui et sama surm ka seda meest oli tabanud, kes aasta eest samasse koopasse suleti. Kuid üpris imestasid nad, kui koopa avanedes usukannataja sealt äraseletatud, sätendava palgega välja astus. Ja hääl, mis tungis kui püha helin südameni, kostis tema suust: «Olge tervitatud, sõbrad ja vennad, olge tervitatud, kuldne päike ning kohisevad metsad, olge tervitatud!» Siis langes rahvahulk tema ette põlvili, ülistades seda jumalat, kellesse ta uskus ja kes oli ta päästnud kohutavast surmast. Kuid kõva häälega jutustas mees neile neist kaunitest imetegudest, niis ta oli mäe põues näinud; ja ühest suust hüüdis talle rahvas: «Risti meidki, risti meidki selle jumala usku!». Nii hüüdsid nad mehe suureks rõõmuks ja vabastasid surmamõistetud vannid viivitamata köidikuist. Siis astus vaga mees oja kaldale ja liille järgnes rahvas, kes paganluse maha jättis ja laskis enese Kristuse usku ristida. Ent kõrgel kaldal seisid veel äsja ohvriks määratud mehed, lauldes tänulaulu sellele, kes nii neid kui lm nende vaga isa oli valurikkast surmast päästnud ning paganade lapsed pimedusest valgusse juhatanud. Nii nad laulsid, vnadates üles taevalaotusse. Mutta mikä saattoi matkaan tämän pauhinan ja telmeen tuolla ulkopuolella luolan aukiota? Seisoi siellä pakanoita suuri joukko ja heidän keskellänsä muutamia kristittyjä sidottuina nuoriin ja tuomittuina nälkään kuolemaan vuoren pimeässä uumennossa. Eivätkä arvelleet he muuta kuin että sama surma oli kohdannut miestä, joka vuotta ennen samaan luolaan suljettiin. Mutta kovin he kummastuivat, koska luolan auetessa sankari astui ulos kirkastetulla, säteilevällä otsalla. Ja ääni, jonka pyhä heläys tunkeusi aina ytimiin asti, kaikui hänen suustansa: »terve, ystävät ja veljet, terve, kultainen aurinko ja kohisevat metsät, terve!» Silloin lankesi joukko hänen eteensä polvilleen, ylistäen sitä Jumalaa, johon hän uskoi ja joka oli hänen pelastanut hirveästä kuolemasta. Mutta korkealla äänellä kertoi heille mies ne ihanat ihmetyöt, joita hän vuoren kohdussa oli kokenut; ja yhdestä suusta huusi hänelle kansa: »kasta meitäkin, kasta meitäkin uskoon saman Jumalan päälle!» Niin he miehen suureksi riemuksi huusivat ja päästivät viipymättä nuorista kuolemaan tuomitut vangit. Siitä astui ojan partahalle hurskas uros, ja seurasi häntä joukko, joka, luopuen pakanuudesta, antoi itsensä kastaa Kristuksen uskoon. Mutta ylhäällä äyräällä, seisoivat äsken vielä uhreiksi määrätyt miehet, veisaten kiitosvirttä Hänelle, joka tuskallisesta kuolemasta oli pelastanut sekä heidät itse että heidän vanhurskaan isänsä ja johdattanut pimeydestä valkeuteen pakanain lapset. Niin he veisasivat, katsahtaen taivaan korkeuteen ylös. 07148
Bottom
07150
Top
AAPO: Niisugune on muistejutt vagast mehest. AAPO: Tämä on tarina hurskaasta miehestä. 07149
Bottom
07151
Top
JUHANI: Ja paganate ristimine sündis samal kohal ojas, kus nüüd on meie hundiaed. JUHANI: Ja pakanain kastaminen tapahtui juuri samalla kohdalla ojassa, jossa nyt on meidän sudentarhamme. 07150
Bottom
07152
Top
SIMEONI: Usk teeb imesid. Ma olen kindel, et mehel polnud koopas mingit allikat ega viljapuud ja et mingi ihulikule silmale paistev valgus ei valgustanud ta vangikambrit, vaid et ta kindel ja kõikumatu usk kõiki ta keha tarvidusi täitis. Ta hinge jõud oli talle värskeks allikaks, maitsvaks puuviljaks ja sätendavaks valguseks. Kuis ütleski mu endine karjaseltsiline, Tõrvakose Tuomas? «Kui sul on usu kilp ja vaimu mõõk, siis mine kas või kuradiga polkat tantsima.» Nii ütles jumalakartlik vanamees. SIMEONI: Usko ihmeitä tekee. Olenpa varma siitä, ettei miehellä luolassa ollut yhtään lähdettä eikä hedelmällistä puuta ja ettei mikään maalliselle silmälle paistava valo valaisnutkaan hänen kammiotansa, vaan että luja ja järkähtämätön usko tyydytti kaiken hänen ruumiillisen tarpeensa. Hänen henkensä voima oli hänelle raikkaana lähteenä, maistavana hedelmänä ja säteilevänä valkeutena. Mitä sanoi entinen karjatoverini, Tervakosken Tuomas? »Jos sinulla on uskon kilpi ja hengen miekka, niin mene vaikka perkeletten kanssa polskaa tanssimaan». Niin lausui hurskas ukko. 07151
Bottom
07153
Top
JUHANI: Kuid täismehe magu ei saa kaua läbi palja usu ja tühja õhuga, ei, kas või mädaneks. Ja mina vannun, et ta pistis põske mõnusamatki moona kui puuvili ja vesi. Seda nõuab mehe keha, mis on kasvanud ja võrsunud liha ning rukkileiva najal. Jaa, jaa, seda lugu jutustatakse veel teiselgi viisil. Jutustatakse, et viis musta sõnnisarve ilmusid äkki mehe ette koopa seina. Kui ta nüüd esimese sarve lahti tegi, siis purskas sealt vulinal välja kõige paremat selget vabrikuviina sööginapsiks, mis mehe huule küllaltki kortsu kiskus. Teisest sarvest tõmbas ta jälle küünarde kaupa voldilist, rasvast ja sooja seavorsti. Kuid kolmandast pressis kanges kaares välja kõige paremat uudseputru ja neljandast pudrukasteks hapupiima, paksu kui tõrv. Ja kui ta nüüd oli oma pugu täitnud nagu puutäi, siis tegi ta üsna väledalt lahti viienda sarve ning sealt kiskus ta välja suutubakat, kõige paremat taani junn-tubakat, mis paisus poisi põses nagu imev verekaan. Kas vajab üks aplaagris mees veel paremat sakusmenti? JUHANI: Mutta aika-miehen maha ei tule kauankaan toimeen paljaalla uskolla ja tyhjällä ilmalla, ei vaikka mätänis. Ja minä vannon, että hän pisteli poskeensa muikeampaakin muonaa kuin hedelmiä ja vettä. Sitä vaatii miehen ruumis, joka on kasvanut ja varttunut täällä lihan ja ruisleivän nojalla. Niin, niin, kerrotaanpa tarinaa vielä toisellakin lailla. Kerrotaan, että viisi mustaa sonninsarvea ilmestyi äkisti miehelle luolan seinään. Koska hän nyt aukaisi ensimmäisen sarven, niin roiskahtipa siitä suhisten ulos parasta, heleätä vapriikin paloviinaa ruokaryypyksi, joka kylläkin veti ryppyyn miehen huulet. Toisesta sarvesta taasen kiskoi hän kyynärittäin ulos monipoimullista, rasvaista ja lämmintä sianmakkaraa. Mutta kolmannesta pinnisteli kankeana kaarena ulos parasta uutispuuroa, ja neljännestä piimää puuronkastiksi, piimää sakeata kuin terva. Ja koska hän nyt oli täyttänyt maarunsa kuin puutiainen, niin aukaisi hän vallan vikkelästi viidennen sarven ja siitä lappasi hän ulos pikanellia, parasta tanskan punttirullaa, joka paisui pojan poskessa kuin imevä iilimato. Tarvitsiko enään parempaa trahtamenttia joutilas mies? 07152
Bottom
07154
Top
TIMO: Tema oli taevas, tema. Kuid meie? TIMO: Hän oli taivaassa, hän. Mutta me? 07153
Bottom
07155
Top
TUOMAS: See põletab mehe meelt. TUOMAS: Tämä polttaa miehen mieltä. 07154
Bottom
07156
Top
TIMO: Ja pööritab poisi pead. TIMO: Ja pyörryttää pojan päätä. 07155
Bottom
07157
Top
JUHANI: Tuhat taalrit säärase söömingu eest nüüd! Tuhat korda tuhat taalrit! JUHANI: Tuhannen riksiä senkaltaisen atrian edestä nyt! Tuhannen tuhatta riksiä! 07156
Bottom
07158
Top
SIMEONI: «Voldilist, rasvast, sooja seavorsti!» Jah, me istume keset põrgut ja kuuleme juttu sellest, kuidas taevas hõi-satakse ning süüakse. Ah! Mis me peame tegema, vennad, mis me peame tegema? SIMEONI: »Poimullista, rasvaista, lämmintä sianmakkaraa»! Niin, me istumme keskellä helvettiä ja kuulemme kerrottavan kuinka taivaassa iloitaan ja syödään. Ah! Mitä on meidän tekeminen, veljet, mitä on meidän tekeminen? 07157
Bottom
07159
Top
EERO: Uskugem, uskugem! EERO: Uskokaamme, uskokaamme! 07158
Bottom
07160
Top
SIMEONI: Kas sa veel pilkekeelt kõneled, sina peletis? SIMEONI: Haasteletko vielä pilkan kieltä, sinä hirmu! 07159
Bottom
07161
Top
EERO: See oli viimane susin, mu vesd, viimane susin; usu mind. Varsti vajun sahisedes kokku nagu tühi põis. Ah, oleks siin üks soe leib ja selle peal võid! EERO: Viimeinen pihaus, veljeni, viimeinen pihaus; usko minua. Kohta vaivun huokuen alas kuin tyhjäksi käypä rakko, härjänrakko. Ah ! si on avait seulement un pain chaud avec du beurre dessus ! 07160
Bottom
07162
Top
TIMO: Ja või peal veel maailmatu suur päravorst. TIMO: Et sur le beurre la plus magnifique saucisse du monde ! 07161
Bottom
07163
Top
JUHANI: Oleks siin seitse sooja leiba, seitse naela võid ja seitse ahjutulel hautatud vorsti; vaat siis tõuseks pidu. JUHANI: Si on avait sept pains frais et chauds, sept livres de beurre et sept saucisses amollies sur un feu de bois, mes amis ! quelle bombance ce serait ! 07162
Bottom
07164
Top
EERO: Tuli ja välk! EERO: Éclair et tonnerre ! 07163
Bottom
07165
Top
TIMO: Inimene peaks ikka tark olema ja ühtesoodu soola-tupsu taskus kandma. Sool seob sisikonda ja peab elu nädalate kaupa sees, ilma et soole otsas oleks toiduivagi. TIMO: Il faudrait être assez sage pour avoir toujours une petite blague pleine de sel dans sa poche. Le sel vous resserre les boyaux et vous conserve la vie pendant des semaines sans qu’on ait un brin de nourriture dans les tripes. 07164
Bottom
07166
Top
JUHANI: Oi poju! ega soolagagi just kaugele siputa. JUHANI: Enfant ! Même avec du sel, on ne va pas bien loin. 07165
Bottom
07167
Top
TIMO: Kuid Koivisto Iisakki, too võrratu laisk mees, põõnab mitu jumala päeva ühterodu Karkkula saunalaval, ilma toiduiva maitsemata. Ja mispärast susiseb armetu eluraasuke mehes edasi? Too suli imeb soolatupsu nagu tita ema nisa-nööpi. TIMO: Mutta Koiviston Iisakki, se verrattoman laiska mies, ma'ata röhöittelee Karkkulan saunanparvella monta Jumalan päivää yhteen jaksoon, nauttimatta einettäkään suurusta. Ja millä keinolla pihisee henki-parka miehessä? Tuo uuspeili kun imeskelee suolatuppoa kuin kakara äitinsä nisänappia. 07166
Bottom
07168
Top
JUHANI: Ta istub ka tihtipeale nagu rääk küla rukkipõllul ja hõõrub viljapäist teri oma põske. — Vaata, juba on hiline õhtu, kuid abi ei näi meile inimmaailmast tulevat, ja siin patseerivad endiselt meie ümber, patseerivad kolmkümmend ja kolm ähkivat kurivaimu. Seal aga pusklevad juba kaks paganat. Lööge ühte, lööge ühte ja torgake teineteise otsaesised läbi, torgake nii, et ajud peast murule purskavad, siis on meil kahe kiusaja võrra vähem. Vaat nii, vaat nii! On meil siin ju pisut lõbustustki ajaviiteks. — Niiviisi just! ja kestku see mäng kaua ning kündku kaheksa luust sahka maad. JUHANI: Istuupa hän myös usein kuin rääkkä kylän ruispelloissa, hieroskellen tähkäpäistä jyviä naamaansa.--Tiens ! voilà deux de ces maudites bêtes qui se cornent. Allez-y, cognez-vous et percez-vous mutuellement le front, pour que la cervelle tombe de vos crânes sur le sol, et on aura deux tourmenteurs de moins. C’est ça, c’est ça ! Enfin un peu de distraction pour tuer le temps ! — Très bien ! Et que ce jeu dure longtemps, labourez la terre avec huit charrues en os !--Niin juuri! ja kestäköön tämä leikki kauan ja kyntäköön maata kahdeksan luista auraa. 07167
Bottom
07169
Top
TUOMAS: Kõvasti seal Küütselg ja Kirjak võtavad. TUOMAS: Celui avec le dos creux et celui à la tête blanche s’attrapent sérieusement. 07168
Bottom
07170
Top
JUHANI: Kuid Kirjak võidab. JUHANI: Tête blanche gagnera. 07169
Bottom
07171
Top
TUOMAS: Küüt võidab. TUOMAS: Dos creux gagnera. 07170
Bottom
07172
Top
JUHANI: Siin mu käpp, veame kihla. JUHANI: Tope-là, parions ! 07171
Bottom
07173
Top
TUOMAS: Olgu. Timo, löö lahti. TUOMAS: D’accord. Timo, tu seras l’arbitre. 07172
Bottom
07174
Top
JUHANI: Vaat nii! JUHANI: Bien ! 07173
Bottom
07175
Top
TUOMAS: Kortel viina! TUOMAS: Une pinte d’eau-de-vie ? 07174
Bottom
07176
Top
JUHANI: Oleme rääkinud. — Vaadake, vaadake toda kahe poisi heitlust. Kuid nüüd nad pisut nagu puhkavad, otsaesine vastu otsaesist. JUHANI: -C’est dit. — Regardons, regardons lutter nos deux champions. Ils se reposent maintenant un brin, front contre front. 07175
Bottom
07177
Top
TIMO: Ja nügivad ainult niisama tasahiljukesi. TIMO: Et se poussent comme ça, tout à la douce. 07176
Bottom
07178
Top
JUHANI: Kuid nüüd! Nüüd läheb lahti täie hooga. No Kirjak, mu Kirjak, löö sõrad tugevasti maha! JUHANI: Mais à présent ! Ça chauffe ! Hardi, tête blanche, ma bonne tête blanche ! Plante solidement ton sabot dans la terre! 07177
Bottom
07179
Top
TUOMAS: Löö ved kõvemini sina, mu vahva Küüt Nü-viisi! TUOMAS: Plante le tien plus solidement encore, mon brave dos creux ! Bravo ! 07178
Bottom
07180
Top
JUHANI: Kirjak, Kirjak! JUHANI: Tête blanche ! Tête blanche ! 07179
Bottom
07181
Top
TUOMAS: Mu terasest otsaga tugev Küüt! No nii! Kuid jäta juba see tõsine punnimine ja viruta vastane kus kurat. TUOMAS: Mon robuste dos creux au front acéré ! Vas-y ! Termine donc cet embêtant lambinage et expédie-moi ce type ! 07180
Bottom
07182
Top
JUHANI: Kirjak! Pagan peksku su sarved peast! Kas sa hull põgened? JUHANI: Tête blanche ! Que le diable t’arrache les cornes ! Est-ce que tu détales, maudit vaurien ? 07181
Bottom
07183
Top
TUOMAS: Parem on tal sääred teha. TUOMAS: Il m’a tout l’air de prendre la poudre d’escampette. 07182
Bottom
07184
Top
TIMO: Ja teine virutab vee! tagant kui kurivaim. Hi-hi-hi! TIMO: Et l'autre lui file derrière comme un fou ! Hihihi ! 07183
Bottom
07185
Top
TUOMAS: Nõndaks, Jukani. TUOMAS: Eh bien, Juhani ? 07184
Bottom
07186
Top
JUHANI: Läks minult kortel viina. Selle saad, kui sest pinnist pääseme. Kuid kunas see päev koidab? Ah! kord aastate pärast juhtub, et jahikupja juhatusel siit hiigla-haokoorem alla külasse tiritakse ja külast surnuaeda, vinnatakse seitsme mehe kolisevate ja kõlisevate luukerede hunnik. JUHANI: J’ai perdu une pinte d’eau-de-vie. Tu la recevras dès qu’on sera hors d’embarras. Mais quand viendra ce jour? Ah ! dans bien des années, il arrivera qu’on emmènera un gros chargement d’ici au village et du village au cimetière, sous la conduite de notre garde-cliam-pêtre, on emmènera un tas d’ossements cliquetants, les restes de sept hommes. 07185
Bottom
07187
Top
SIMEONI: Ja nii lõppes meie patune elu. SIMEONI: Et ainsi finira notre vie coupable. 07186
Bottom
07188
Top
JUHANI: Nii lõppes meie elu. JUHANI: Et ainsi finira notre vie. 07187
Bottom
07189
Top
TIMO: Nii see lõppes. TIMO: Oui, elle finira ainsi. 07188
Bottom
07190
Top
JUHANI: Lõppes armetul viisil. Kuid tee lahti oma paun, Lauri, ja käigu üks lonks ringi. JUHANI: Elle finira d’une manière lamentable. Mais ouvre donc ton sac, Lauri, et fais circuler la gourde. 07189
Bottom
07191
Top
AAPO: Olgu veel seekord, kuid meie viina lõpp jäägu kõige suurema häda korraks. AAPO:i Va pour cette fois ; mais il nous faut économiser le reste de notre eau-de-vie pour l'extrême détresse. 07190
Bottom
07192
Top
JUHANI: Nagu sa ütled. Kuid nüüd võtame lonksu, mis on lonks, ja siis röögime nagu pasunast. JUHANI: Comme tu dis. Mais à présent on va boire une gorgée qui compte pour pouvoir hurler comme un trombone. 07191
Bottom
07193
Top
Kui nad olid rüübanud, tõstsid nad jälle häält ja kisendasid kõik ühekorraga. Kaja ulatus Viertola kupja kõrva, kui ta rehe-mäel kõndis, kuid ta ei mõistnud kisenduse mõtet, vaid lausus kohkunult omaette: «Piirihaldjas seal hüüab.» Kuid vennaksed hüüdsid ikka veel vägevamalt, hüüdsid kümme korda, pingutades lõugu taeva poole ja ammudes, suud pärani nagu lohemadudel või linnupoegadel pesas, kui need läheneva ema tiibade kahinat kuulevad. Ja selle järel istusid nad jälle oma sammalasemele, südameis nõrkev lootus. Quand ils eurent bu, ils élevèrent de nouveau la voix et crièrent tous ensemble. La rumeur parvint aux oreilles du garde de Viertola qui passait sur la colline de la grange ; mais il ne comprit pas le sens de cet appel et se dit, effrayé : « C’est le démon des bornes qui braille là-bas ». — Le menton tendu vers le ciel, la bouche écarquillée comme des dragons ou des oisillons dans leur nid quand ils entendent le battement des ailes maternelles, les frères poussèrent encore des cris violents, poussèrent dix longs cris. Puis ils s’assirent de nouveau sur leur siège de mousse, tandis que l’espérance s’évanouissait de leurs coeurs. 07192
Bottom

Lugu 08 Chapitre

: |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est-|hun-|ger-|dan-|spa-|ita-|fra|-epo| (et-fr) :
Lugu: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Chapitre
Download Seitse venda o Les sept frères télécharger
08001
Top
Tulnud on juba neljas päev, kui vennaksed on kivil, kuid veelgi istuvad nad ühtesoodu härgade piiramisrõngas. Aeg-ajalt läksidki loomad kaugemale, kuid ikka liikus üks või teine nähtaval, andes kaaslastele kohe möirates märku, kui vennaksed püüdsid oma vangipõlvest põgeneda. Seal ümber vihub nüüd mõni neist keelt kõveraks ajades lõugade vahele laane rohtu, mõni põõnab seal oma pungis mao peal mäletsedes ja raskelt ähkides. Seal heitlevad kaks tükki pool-mängides, pool-tõsiselt, ning ümber-ringi kostab nende sarvede plagin. Kuid seal jälle, otse Hiiu-kivi all, kaabib üks neist vihaselt maad, paisates kõrgele mulda ja risu ning ammudes õelalt. Nõnda viidavad nad oma aega vendade ahastuseks, kahvatama panevaks vihaks, sest surma ootavad juba Jukola toredad poisid. — Silmapilgu eest oli Lauri tugeva lonksu viina kurku kummutanud, nüüd tegi ta »eda veel kord, mida teised väga imeks panid ja teda kõvasti noomima hakkasid. Le troisième jour s’est levé depuis que les frères se sont réfugiés sur la Pierre du Lapon, et ils sont encore bloqués par les bœufs. De temps en temps, les bêtes s’éloignent quelque peu, mais il en reste toujours une ou deux qui rôdent en vue, beuglant pour donner l’alarme dès que les frères font mine d’abandonner leur prison. Dans les environs, un bœuf broute l’herbe du bois en tordant la langue, et un autre se repose sur sa panse rebondie, en ruminant (»t soufflant lourdement. Là-bas, deux autres luttent, moitié sérieusement, moitié par jeu, et le choc de leurs cornes retentit de toutes parts. Au pied même de la pierre, un Ixeuf gratte furieusement le sol et projette en l’air de la terre et des broussailles, en renâclant méchamment. Us «'éternisent ainsi, au tourment et à la fureur blanche des frères ; car les robustes gars de Jukola attendent déjà la mort. — Lauri vient d’avaler une grosse gorgée d’eau-de-vie, et il en reprend une rasade ; ses frères s’en étonnent fort et commencent à lui adresser de vifs reproches. 08001
Bottom
08002
Top
JUHANI: Kas pagan su pead segab? JUHANI: Est-ce que le diable t’a brouillé la cervelle ? 08002
Bottom
08003
Top
AAPO: Mis sa ometi mõtled? Pea meeles, et me kõik oleme samal piinapingil. AAPO: A quoi penses-tu? Songe qu’on est tous dans le même pétrin. 08003
Bottom
08004
Top
TUOMAS: Pea meeles, et meie asukoht on kämbla laiune, kus peame ettevaatlikult liikuma. TUOMAS: Songe que notre demeure n’a qu’une main de large et qu’on doit s’y remuer avec précaution. 08004
Bottom
08005
Top
LAURI: Viha teeb mehe meeletuks! LAURI: Je suis fou de rage. 08005
Bottom
08006
Top
AAPO: Kuid see ei lähe. AAPO: Pas de bêtises ici ! 08006
Bottom
08007
Top
LAURI: Mingu siis kõik põrgu põhja. Pöörelgu nagu veskikivi meie loss ja virutagu elajate ette seitse õnnetut poissi. Pöörle, kivi, idast läände, ja mets meie ümber, keerle läänest itta! Hõissa! LAURI: Alors liiez en enfer ! Que notre forteresse tourne comme la pierre du moulin et envoie les sept malheureux garçons sous les sabots des boeufs. Tourne, rocher, de l’est à l’ouest, et toi, forêt autour de nous, tourne de l’ouest à l’est. Hardi ! 08007
Bottom
08008
Top
JUHANI: Sa oled ju purjus, poiss? JUHANI: Tu es déjà ivre ? 08008
Bottom
08009
Top
LAURI: Peab’s seda veel küsima? Mis maksab see elu ja maailm? Mitte üht hallitanud pennigi. Sellepärast mingu kõik kui tolm ja tuhk mööda tuulte teed. Karmauhti! Maitseme siit, mu südame vennad! LAURI: En voilà une question ! Que valent la vie et le monde ? Pas un rouge liard moisi. Tout peut se disperser en poussière et en cendre dans l’air et dans les vents. Patatras ! A votre santé, frères de mon oœur ! 08009
Bottom
08010
Top
AAPO: Ta on purjus. Plasku tema käest ära! AAPO: Il est saoul. Enlevons-lui la bouteille. 08010
Bottom
08011
Top
LAURI: See ei lähe nii kergesti. Plasku on minu oma; ma ci heitnud teda raiesmaale härgade tallata. Kuid teie teised? Ah! Viskasite pambud ilusti maha nagu armetud mustlased, kui nimismehe püss paugatab. LAURI: Vous ne la prendrez pas si vite ; elle est à moi ; je ne l’ai pas abandonnée sur la lande où les bœufs l’auraient piétinée. Mais vous autres ! Vous avez gentiment laissé choir vos sacs comme de misérables tsiganes quand ils entendent le fusil di# commissaire. 08011
Bottom
08012
Top
JUHANI: Plasku siia! JUHANI: La bouteille ! 08012
Bottom
08013
Top
LAURI: Plasku on minu oma. LAURI: Kannu on minun. 08013
Bottom
08014
Top
JUHANI: Kuid mina tahan seda enda kätte. JUHANI: Mutta minä tahdon sen haltuuni. 08014
Bottom
08015
Top
LAURI: Sina tahad? Kui tahad, siis saad temaga peagi vastu vahtimist. LAURI: Sinä tahdot? Jos tahdot, niin saatpa sen vasten otsikkoas. 08015
Bottom
08016
Top
JUHANI: Sa hakkad kakkma? JUHANI: Rupeaisitko tappelemaan? 08016
Bottom
08017
Top
LAURI: Kui sa tahad, siis ei pea seegi puuduma. Kuid ega armsad vennaksed kakle. Seepärast maitseme siit. LAURI: Jos tahdot, niin ei sitäkään pidä puuttuman. Mutta eihän rakkaat veljekset tappele. Sentähden saakaamme tästä. 08017
Bottom
08018
Top
TIMO: Ära rüüpa, LAURI: TIMO: Älä ryyppää, Lauri. 08018
Bottom
08019
Top
JUHANI: Plasku silmapilk siia! JUHANI: Kannu tänne kohta! 08019
Bottom
08020
Top
LAURI: Kitli peale annan ma sulle. Mis sa enesest õieti arvad? LAURI: Selkään minä sinulle annan. Mitähän sinä luulet olevas? 08020
Bottom
08021
Top
JUHANI: Patune inimene, tõsi küll; kuid ometi olen su vanem vend. JUHANI: Syntinen ihminen, tosi; mutta olenpa kuitenkin vanhin veljes. 08021
Bottom
08022
Top
LAURI: Vanem? No seda enam oled siis jõudnud pattu teha ja seda enam kulub sulle kitli peale anda. Kuid skool! üdes rootslane. LAURI: Vanhin? No sitä enemminhän olet ehtinyt syntiä tekemään ja sitä enemmin tarvitset selkääs. Mutta skool! sanoi Ruotsalainen. 08022
Bottom
08023
Top
TUOMAS: Sa ei maitse tilkagi enam. TUOMAS: Et maista pisaraakaan. 08023
Bottom
08024
Top
LAURI: Tuomast pean ma palju lugu, Tuomast ja väikesest Eerost. Kuid need teised seal? Mis pean ma nende kohta ütlema ? LAURI: Tuomaasta pidän minä paljon, Tuomaasta ja pikku-Eerosta. Mutta nuo muut tuossa? Mitä sanon heistä? 08024
Bottom
08025
Top
TUOMAS: Suu kinni ja plasku siia! Siin on, Juhani, võta paun enda selga ja viin oma hoole alla. TUOMAS: Kitas kiinni ja kannu tänne! Tuossa, Juhani, ota kontti selkääs ja viina haltuus. 08025
Bottom
08026
Top
LAURI: Ainult sina võid Lauri pead pöörata. Armastan sind, sind ja väikest Eerot. LAURI: Ainoastaan sinä taidat kääntää Laurin pään. Pidänpä sinusta, sinusta ja pikku-Eerosta. 08026
Bottom
08027
Top
TUOMAS: Vait! TUOMAS: Vaiti! 08027
Bottom
08028
Top
LAURI: Sihukesed mehed! Mis on Jukola Jussi? Ogara peaga kukk, nudipeaga sõnn. LAURI: Tuommoisia miehiä! Mitä on Jukolan Jussi? Häyrypää kukko; nuijapää sonni. 08028
Bottom
08029
Top
JUHANI: Pea silmapilk suu kinni, et mn kõrv teine kord midagi sellesamast ei kuuleks. JUHANI: Pidä suus kiinni kohta, ettei korvani kuule jotakin sellaista toista kertaa. 08029
Bottom
08030
Top
LAURI: «Kellel on kõrvad kuulda, see kuulgu,» ütleb Aapo, see Jukola püha Paulus. LAURI: »Jolla on korva, hän kuulkoon», saarnaa Aapo, se Jukolan pyhä Paavali. 08030
Bottom
08031
Top
SIMEONI: Oh sind kiili! Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? Kas sina oled Lauri? Sihuke suure suuga hull? SIMEONI: Ah sinua! Oletko sinä se entinen vakaa, totinen ja harvasanainen poika? Oletko sinä Lauri? Tuommoinen avosuinen riivattu? 08031
Bottom
08032
Top
LAURI: Oled ju sinagi Simeoni, see mageda suuga «tere, rabi». LAURI: Olethan sinäkin Simeoni, se imeläsuinen »terve-rabbi». 08032
Bottom
08033
Top
SIMEONI: Selle annan sulle andeks, ühtesoodu kogudes, aina kogudes tuliseid süsi su pea peale. SIMEONI: Sen annan sinulle anteeksi, aina ko'oten, aina ko'oten tulisia hiiliä pääsi päälle. 08033
Bottom
08034
Top
LAURI: Mine põrgusse, seal on süsi! LAURI: Mene helvettiin, siellä on hiiliä! 08034
Bottom
08035
Top
SIMEONI: Jumalakartmatu! SIMEONI: Jumalaton! 08035
Bottom
08036
Top
TIMO: Otse karvad tõusevad mu seljas püsti. TIMO: Kun oikein karvat seljässäni pöyhistyy. 08036
Bottom
08037
Top
LAURI: Mis see Timo mökitab, see Jukola vcsisilmne kits? LAURI: Mitä mököttelee Timo, se Jukolan hallavasilmäinen vuohipukki? 08037
Bottom
08038
Top
TIMO: Las olla pealegi. Kitse piim on päris hea. TIMO: Anna olla vaan. Vuohen-maito on hyvääkin. 08038
Bottom
08038
Top
LAURI: Häh? LAURI: Häh? 08039
Bottom
08039
Top
TIMO: Kitse piim on päris hea. Kuid ma tänan sind selle au eest; suur tänu! Jah, niisugune oli meie osa; suur tänu! Kuid vaata nüüd seda teist sorti. Vaata seal oma paipojukesi, Tuomast ja Eerot, vaata seal. TIMO: Vuohen-maito on hyvääkin. Mutta kiitänpä sinua tästä kunnioituksesta: suurkiitos! Niin, siinä oli meidän osamme; suurkiitos! Mutta nyt tulee etees toista sorttia kalua. Katsoppas tuossa lillipoikiasi, Tuomasta ja Eeroa, tuossa noin. 08040
Bottom
08040
Top
LAURI: Häh? LAURI: Häh? 08041
Bottom
08041
Top
TIMO: Vaata seal oma paipojukesi, Tuomast ji Eerot, vaata seal. TIMO: Katsoppas tuossa lillipoikiasi, Tuomasta ja Eeroa, tuossa noin. 08042
Bottom
08042
Top
LAURI: Häh? LAURI: Häh? 08043
Bottom
08043
Top
TIMO: Papp peab kolm korda judust, kuid talle makstakse. TIMO: Pappi praakaa kolme kertaa, mutta hän saa makson. 08044
Bottom
08044
Top
LAURI: «Teist sorti,» mökitasid sa. Kuid küllap na tean, mis sordiga neid võrdlen. Tuomas-poju on uhke kirves, kintiéi, mehine ja vali, kuid väike Eero-tirts on peenike, terav ja torkav naaskel. Jah, ta «torkab», torkab õige väledalt ja pillub enese ümber pisikesi haaksõnu, see jõnglane. LAURI: »Toista sorttia kalua», mökötit sinä. Mutta kylläpä tiedän mihin sorttiin kaluun heidät vertaan. Tuomas-poika on kirves jalo, vakaa, miehukas ja tuima, mutta pikku Eero-putikkani tuossa on pieni, terävä ja naseva veistinkirves. Niin, hän »veistelee», veistelee oikein vikkelästi, viskelee ympärillensä pieniä koukkusanoja, se junkkari. 08045
Bottom
08045
Top
JUHANI: Hüva! Kuid kas sa nimetasid mind ogar* peaga kukeks? JUHANI: Hyvä! Mutta sanoitko sinä minun häyrypääksi kukoksi. 08046
Bottom
08046
Top
TIMO: Ta nimetas mindki kitseks. Suur tänu! TIMO: Sanoipa hän minunkin vuohipukiksi. Suur'kiitos! 08047
Bottom
08047
Top
LAURI: Eero torkab, kuid tal on mehe süda. LAURI: Eero veistelee, mutta hänellä on miehen sydän. 08048
Bottom
08048
Top
JUHANI: Hüva, hüva! Kuid kas sa nimetasid mind ogara peaga kukeks? JUHANI: Hyvä, hyvä! Mutta sanoitko sinä minun häyrypääksi kukoksi? 08049
Bottom
08049
Top
LAURI: Nimetasin sind veel nudipeaga sõnnikski. LAURI: Sanoin sinun vielä nuijapääksi sonniksikin. 08050
Bottom
08050
Top
JUHANI: Karassoo, veli, karassoo! JUHANI: Praa, veli, praa! 08051
Bottom
08051
Top
TIMO: Ole rahulik, Juho. Ta nimetas mindki kitseks ja ma tänan teda selle aunime eest, sest kits pole kellegi alaväärtuslik loom. Viertola punapõskne reili, see Lüüdia-reili, joob paljast valge kitse piima, ei midagi muud. Vaat nõnda on lugu. TIMO: Ole rauhassa, Juho. Hän sanoi minunkin vuohipukiksi ja minä kiitän häntä siitä arvonimestä; sillä vuohi ei olekkaan mikään hyljätty eläin. Viertolan punaposkinen röökinä, se Lyytia-röökinä, juo paljasta valkoisen vuohen maitoa, ei yhtään muuta. Kas siinä. 08052
Bottom
08052
Top
SIMEONI: Kas me mehed oleksime, kui joobnu sõnu tähele paneksime? SIMEONI: Olisimmeko miehiä jos ottaisimme onkeen juopuneen sanoja? 08053
Bottom
08053
Top
LAURI: Ja et sina oleksid mees? Sina? Oi vennas! sa puhkeksid kibedasti nutma, kui näeksid midagi, mida plikad just sihukestele mammapojukestele nagu sina ei näitagi. LAURI: Sinäkö mies? Sinä? Voi veikkoseni! rupeaisitpa katkerasti itkemään jos näkisit jotain, jota likat eivät juuri näytäkkään tuommoisille nurru-pojille kuin sinä. 08054
Bottom
08054
Top
JUHANI: Simeoni, Simeoni! ma maitseksin parema meelega pussitera kui sääraseid pisteid. JUHANI: Simeoni, Simeoni! ottaisinpa ennen puukosta kuin tällaisia pistoksia. 08055
Bottom
08055
Top
SIMEONI: No-noh, küllap viimselpäeval nähakse, keda nad on pistnud. SIMEONI: NO, no, kyllähän viimeisenä päivänä nähdään ketä he pistäneet ovat. 08056
Bottom
08056
Top
TIMO: Meid oled sa igapidi võrrelnud kukest kuni kirveni; kuid mis sa siis ise oled, kui otsekoheselt küsin ja kiusliku näo ette võtan? TIMO: Meitä olet sinä yhdeksikin maalannut aina kukosta kirveskynään asti; mutta mikähän olet sinä itse, jos kysyn sangen kiinteästi ja otan päälleni oikein kieron pään. 08057
Bottom
08057
Top
LAURI: Mina olen Lauri. LAURI: Minä olen Lauri. 08058
Bottom
08058
Top
TIMO: Vaata, vaata! Või ainult pai Laurikene? TIMO: Kas, kas! Paljas kiltti Lauri vaan? 08059
Bottom
08059
Top
LAURI: Tubli Lauri, ei midagi muud, olgugi et mind üheks ja teiseks on tahetud kujutada ning kutsuda: mägraks, Kõnni koogumeheks, kärnikuks ja tuhandeks teiseks. Hm! Olen teie igaühe suust ühte ja teist sellelaadilist kuulnud. Kuid mina olen kõige sügavamas vaikuses kõik siia hambaprao vahele talle!e pannud. Nüüd aga tahaksin pisut kergendada seda ühishunnikut, tahaksin, pagan võtku! igaühe otsmikule anda tubli tinapommi, ja siis igamees nagu sõklakott alla härgade saagiks! LAURI: Oiva Lauri, en yhtään muuta, vaikka minua on yhdeksikin mielitty kuvata ja kutsua: mäyräksi, Könnin kuokkamieheksi, kärnäveikoksi ja sen tuhanneksi täällä. Hm! Olenpa teidän jokaisen huulilta kuullut yhtä ja toista tämänmoista. Mutta syvimmässä äänettömyydessä olen pistellyt kaikki tuonne hampaan kolon talteen. Nytpä mielisin hieman lievitellä tätä yhteiskassaa, mielisin, peeveli vie! antaa teille oikein aika plootuja otsaan, ja alas joka mies kuin tamppusäkki härkien saaliiksi! 08060
Bottom
08060
Top
AAPO: Ons see tõesti Lauri, see korralik, vaikne Lauri? Kes usuks seda? AAPO: Onko tämä totisesti Lauri, se siivo, äänetön Lauri? Kuka uskoisi? 08061
Bottom
08061
Top
JUHANI: Oi, veli Aapo, oi! Selle kuldse nisu seas on palju koirohtu. Seda olen juba ammu aimanud, kuid alles nüüd näen mehe südant. JUHANI: Aih! veli Aapo, aih! siellä nisukullassa löytyy paljon koiruohoa. Sitä olen uumoillut jo kauan, mutta nytpä tunnen miehen sydämen. 08062
Bottom
08062
Top
LAURI: Suu kinni, sina Jukola sõnn. LAURI: Ferme ton mufle, taureau de Jukola ! 08063
Bottom
08063
Top
JUHANI: Ära jumala pärast vihasta mind enam kauem, sest mu veri läheb kuumaks, läheb kuumaks! Sa neetud klutt, sinna härgade uhmrisse ma su viru tan, ja tulgu siis hirmus- ärahävitamise töö, tulgu kalendri viimne päev. JUHANI: Au nom de Dieu, ne m’échauffe pas davantage la bile, elle bout déjà, elle bout. Maudit ourson, je vais te fourrer dans le mortier des bœufs, et l’abomination de la désolation peut venir, le dernier jour du calendrier! 08064
Bottom
08064
Top
SIMEONI: Oi armetust, oi armetust! SIMEONI: Quelle misère, quelle misère ! 08065
Bottom
08065
Top
AAPO: Tasa, tasa! Jäägu kaklus siit kaugele! AAPO: Silence, silence ! Pas de batterie ici. 08066
Bottom
08066
Top
TUOMAS: Ole mõistlik, sina! TUOMAS: Tiens-toi tranquille, toi. 08067
Bottom
08067
Top
JUHANI: Ta on mind häbematult mõnitanud. Ogara peaga kukk! JUHANI: Il m’a dit des injures grossières. 08068
Bottom
08068
Top
AAPO: Kuid püha Paulus? Ole rahulik. AAPO: Entäs pyhä Paavali. Ole rauhassa. 08069
Bottom
08069
Top
TIMO: Kuid kits? Mis sa selle kohta ütled? Palju tuhat tänu, mu kaksikvend! TIMO: Entäs vuohipukki. Mitäs siitä sanot? Monet tuhannet kiitokset, mun kaksoisveljeni! 08070
Bottom
08070
Top
AAPO: Pidage meeles, kui lähedal oleme surma suule. Vennad, mul on plaan peas, keele peal väike kavatsus, mida pean siin väga tarvilikuks. Pange tähele: see kivi on laev marus ja maru on see möirgav, vihane härjakari meie kivi ümber. Või kas pean valima teise võrdluse? Jah, olgu siis see kivi kindlus, mida piirab vaenlane, koledalt odadega varustatud vaenlane. Aga kui nüüd kindlusel, mis on ümber piiratud, pole pealikut, korra ja kaitsmise juhti, siis võtab meelevallatus ja segadus meeskonnas võimust ja peagi on nii kindlus kui kindluse elanikud hukas. Nii läheb ka meiega, kui me siin asju teisiti ei korralda ega sea, kui me ei saa omavahelist seaduslikku korda. Seepärast olgu üks, kelle mõistlikku sõna kõik peavad kuulama ja sedamööda end üleval pidama. Juhani, talitse nüüd ennast ja kogu vennassalka. Pea meeles, et enamik meist astub sinu poolele, et toetada sinu pealiknametit meie piiratud kindluses. AAPO: Rappelons-nous que nous sommes presque dans la gueule de la mort. Frères, j’ai une idée dans la tête, au bout de la langue une petite proposition qui me semble très importante en ce moment. Prêtez-moi votre attention : celte pierre est une barque dans la tempête, et la tempête est ce troupeau de bœufs mugissants et furieux autour de notre rocher. Dois-je choisir une autre image ? Oui, notre pierre est un château investi par l’ennemi, par un ennemi atrocement pourvu de lances. Mais si, dans cette forteresse assiégée, il n’y a pas de capitaine, de chef de ! ordre et de la défense, alors l’insubordination et la confusion s’emparent de la garnison, et la citadelle avec ses défenseurs est bientôt perdue. C’est ce qui nous arrivera si nous ne prenons pas d’autres dispositions et mesures, si nous n’établissons pas entre nous un ordre légal. Il faut qu’il y ait un commandant aux sages paroles duquel chacun se conforme et obéisse. Juliani, maîtrise-toi et guide toute ta troupe fraternelle. Sache que la plupart de nous serons à tes côtés et soutiendrons ton autorité dans cette forteresse cernée. 08071
Bottom
08071
Top
JUHANI: Mis karistus määratakse sellele, kes mu sõna ei kuula, vaid oma õela iseloomuga üldist segadust ja hädaohtu toob? JUHANI: Quel châtiment infliger à celui qui désobéira à mes ordres et dont l’obstination causera un désordre général et dangereux ? 08072
Bottom
08072
Top
TUOMAS: Ta visatagu alla härgade ette. TUOMAS: On le jettera aux bœufs. 08073
Bottom
08073
Top
JUHANI: Oige, Tuomas. JUHANI: Bien, Tuomas. 08074
Bottom
08074
Top
AAPO: Vali karistus, kuid seda nõuab meie seisukord. Mina olen määrusega päri. AAPO: 'Ce châtiment est cruel, mais notre situation l’exige. J’approuve cette proposition. 08075
Bottom
08075
Top
SIMEONI: «Härgade ette», nagu usukannatajad ennemuiste; kuid siin ei aita pehmus. SIMEONI: « Aux bœufs », comme les martyrs jadis ; oui, mais la douceur n’est pas de mise maintenant. 08076
Bottom
08076
Top
TIMO: Ta visatagu härgade ette, see olgu seadus ja kohus. TIMO: Il sera jeté aux bœufs : que ce soit la loi et lo règlement ! 08077
Bottom
08077
Top
JUHANI: See olgu seadus ja kohus. Suruge oma südamesse see hirmus parakrahv ja elage selle järgi. Nüüd on minu esimene käsk, et Lauri vait jääb ja ilusti magama heidab; teiseks käsin mina, et igaüks meist peale Lauri võtaks tinapudelist siidamekinnituseks väikese lonksu. Nõnda, võtkem siit. JUHANI: Que ce soit la loi et le règlement ! Gravez dans vos cœurs ce terrible paragraphe et conduisez-vous d’après lui ! Mon premier ordre est que Lauri se taise et se couche gentiment. Ensuite, je commande, pour remonter notre humeur, que chacun, sauf Lauri, donne une accolade à la gourde. Oui, à notre santé! 08078
Bottom
08078
Top
LAURI: Kuid kas mina, mina ei saagi? LAURI: Et moi, je n’aurai rien ? 08079
Bottom
08079
Top
JUHANI: Sina heidad magama. JUHANI: Tu vas dormir. 08080
Bottom
08080
Top
LAURI: Selleks on põrgus aega küllalt. LAURI: On aura assez de temps pour ça en enfer. 08081
Bottom
08081
Top
JUHANI: Jumal teab, kulla Lauri, kus me veel magame. JUHANI: Dieu sait, cher Lauri, où on dormira encore. 08082
Bottom
08082
Top
LAURI: «Jumal teab, kulla Jussi, Kus su nahk kord naelutakse.» Mina laulan kui mees, lasen otse nagu klarnetist. LAURI: »Jumala tiesi Jussi-kulta, Missä nahka naulitaan». Minä laulan kuin mies, heläytän kuin klaneetista vaan. 08083
Bottom
08085
Top
«Mina olen pisuke poju,
Mamma oma Jussi,
Mina olen pisuke poju,
Mamma oma Jussi.»
»Minä olen pikkuinen poika,
Mamman oma Jussi,
Minä olen pikkuinen poika,
Mamman oma Jussi».
08084
Bottom
08091
Top
JUHANI: Hoia oma laul teiseks korraks. JUHANI: Säästä laulus toistaiseksi. 08090
Bottom
08092
Top
EERO: Hoia pisukese poju laul minule. EERO: Säästä pikkupojan laulu minulle. 08091
Bottom
08093
Top
LAURI: Hoiame selle Jukola Jussile ja alustame teist ning õige pikka laulu. Laulame ja tantsime, hõissa! LAURI: Säästetään se Jukolan Jussille ja aljetaanpas toinen ja oikein iso laulu. Lauletaan ja tanssitaan, heleijaa! 08092
Bottom
08094
Top
JUHANI: Vaata, et ma ci mõista sind härgade ette heitmisele. JUHANI: Katso, etten tuomitse sinua viskattavaksi härkien eteen. 08093
Bottom
08095
Top
TUOMAS: Lauri, nüüd hoiatan sind viimast korda. TUOMAS: Lauri, je t’avertis pour la dernière fois. 08094
Bottom
08096
Top
LAURI: Viimast korda? No ongi parem, et kord järele jätad. LAURI: Pour la dernière fois? Tu fais bien d’y renoncer, [car le bal vient de commencer. Allons, dansons, luttons, dansons la jeannotte et faisons tourbillonner la mousse. Regarde !] 08095
Bottom
08097
Top
JUHANI: Et võime veel Toonela väravalgi nõnda märatseda, me täiskarvased paganad! JUHANI: Että juuri Tuonelan portilla taidammekin elämöitä näin, me täyskarvaiset pakanat! 08096
Bottom
08098
Top
SIMEONI: Meie teenimist mööda nuhtlebki meid Jumal. Oi! nuhtle meid, vitsuta meid siin piinakivil! SIMEONI: Ansiosta kyllä meitä rankaiseekin Jumala. Oi! rankaise meitä, vitsaa meitä tässä piinakivellä. 08097
Bottom
08099
Top
LAURI: See on rõõmukivi, Väinämöise rõõmukivi, ja see taat, nagu öeldi, olevat Savo jumal olnud. Kuulsin temast kord üsna lõbusa laulu ühelt korstnapühkija-sellilt. Mäletan, et kuulsin samalt poisilt vägeva jutluse, mida ta üpris voolavalt laskis oma punaste huulte ja irvi hammaste vahelt, kui seisis Kuninkala tossava korstna otsas. Ja ta jutlustas nii . . . LAURI: Ilokivi tämä on, Väinämöisen ilokivi, joka ukko sanottiin olleen Savon jumala. Kuulinpa hänestä kerran oikein sukkelan runolaulun eräältä nokipoika-vekkulilta. Muistanpa myös samalta pojalta huikean saarnan, jota hän oikein sulavasti hellitteli ulos punaisista huulistansa ja irvistävistä hampaistaan, koska seisoi Kuninkalan tuoksuavassa torvessa. Ja hän saarnasi näin... 08098
Bottom
08100
Top
JUHANI: Vait nüüd, sina metsloom! JUHANI: Vaiti nyt, sinä villi peto! 08099
Bottom
08101
Top
LAURI: Peame nüüd jutlust, kui oleme küllalt laulnud, laulnud kõik ühest suust, nagu on kombeks kirikus. Mina olen pastor, see kivi on kantsel, teie olete köstrid ja härjad seal meie ümber on jumalakartlik ning vaga kogudus. Kuid kõigepealt marsivärss pastori kantsliminekuks. Te kuulsite. Pastor ootab. LAURI: Saarnatkaamme, koska jo olemme kylliksi laulaneet, laulaneet kaikki yhdestä suusta niinkuin kirkossa on tapana. Minä olen pappina, tämä kivi on saarnastuolina, te olette lukkareina, ja härjät tuossa ympärillämme ovat seurakunta hurskas ja vakaa. Mutta ensiksi marssivärssy saarnastuoliin. Te kuulitte. Pappi vartoo. 08100
Bottom
08102
Top
JUHANI: Oota, oota, küll ma sind peagi marsitan ja värsitan. JUHANI: Varro, varro, kyllä sinun marssitan ja värssytän kohta. 08101
Bottom
08103
Top
LAURI: Sina oled peaköster, vanamees ise; need teised on su õpipoisid, sihukesed poolvillased hä