Ajk kotisivu TwinBook o MainMenu

Aleksis Kivi: Seitsemän veljestä, (Alex Matson: Seven Brothers) : ISBN 951-30-2556-X, Helsinki 1973, KK:n kirjapaino
Aleksis Kivi: Seitse venda

Chapter 01 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
01001
Top
Jukola Farm, in the southern part of Häme, lies on the northern slope of a hill not far from a village called Toukola. Around the house the ground is studded with boulders, but farther down the slope are fields, where once, before the farm fell into decay, heavy-eared crops used to wave. Below the fields is a meadow, clover-rimmed and cleft by a winding brook; and richly it yielded hay before it became grazing ground for the village cattle. Attached to the farm also are immense forests and swamps, acquired mostly at the great enclosure of lands long ago, thanks to the admirable sense of the founder of the farm. For it was then that the master of Jukola, looking more to the advantage of his descendants than his own, accepted for his share forest ravaged by fire and for this was given seven times the area allotted to his neighbours. Now, however, all traces of fire had vanished from his holding, and dense forest covered the site. — Such is the home of the seven brothers, whose fortunes I am about to relate. Jukola talu, Lõuna-Hämemaal, seisab ühe mäe põhjapoolsel rinnakul, Toukola kiila lähedal. Selle ligem ümbrus on kivine nõmm, kuid allpool algavad põllud, kus, enne kui talu lohakile jäi, lainetas terarohke vili. Põldude all on ristikuääreline niit, mida lõikab vingerdav oja; ja rikkalikult andis see heina, enne kui sai küla karjamaaks. Muidu on talul avaraid metsi, soid ja tagamaid, mis olid talu esimese rajaja hoolitsemise kaudu selle osaks langenud juba endiste! aegadel, suurel maajagamisel. Hoolitsedes rohkem järeltulijate kasu kui oma heaolu eest, võttis siis Jukola peremees oma osaks tulest põletatud metsa ning sai sel teel seitse korda enam kui tanaabrid. Kuid kõik tulekahju jäljed olid juba ammu tala piiridest kadunud ja paks mets asemele kasvanud. — Ja see on nende seitsme venna kodu, kelle elujuhtumistest tahan nüüd jutustada. 01001
Bottom
01002
Top
The names of the brothers, from the eldest downward, are: Juhani, Tuomas, Aapo, Simeoni, Timo, Lauri and Eero. Tuomas and Aapo are twins, likewise Timo and Lauri. Juhani, the eldest, is twenty-five; Eero, the youngest, has barely seen eighteen circuits of the sun. In build, they are stocky and broad-shouldered, of middling height, except Eero, who is still very short. Tallest is Aapo, though by far not the broadest across the shoulders. That advantage and honour falls to Tuomas, who is actually famous for the breadth of his shoulders. Peculiar to them all is the brownness of their skin and their stiff, hemplike hair, the coarseness of which is especially striking in Juhani. Vennaste nimed vanemast nooremani on: Juhani, Tuomas, Aapo, Simeoni, Timo, Lauri ja Eero. Neist on Tuomas ja Aapo kaksikud ning samuti Timo ja Lauri. Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat, aga Eero, kõige noorem, on vaevalt kaheksateist päikese ringkäiku näinud. Keha on neil tugev ja õlgadest tüse, pikkus parajalt suur, välja arvatud Eerol, kes on veel väga lühike. Pikem neist kõigist on Aapo, kuigi sugugi mitte kõige turjakam. See viimane eesõigus ja au on Tuoina päralt, kes on õlgade laiuselt otse kuulus. Iseärasus, mis neile kõigile ühiselt omane, on nende ruske nahk ja kanged kanepikarva juuksed, mille karedus on eriti Juhanil silmatorkav. 01002
Bottom
01003
Top
Their father, a passionate hunter, met a sudden death in the prime of his life in an encounter with an enraged bear. Both were found dead, the shaggy king of the wilds and the man, lying side by side on the bloodstained ground. Sorely was the man mangled, but the brute too was seen to have been gashed with a knife and to have had its breast pierced by the keen bullet of a musket. So perished a sturdy fellow who in his time had killed more than fifty bears. — For love of the hunt, however, he neglected to work on his farm, which, with no master watching over it, gradually fell into decay. Nor were his sons fond of sowing and ploughing either; from their father they had inherited the same powerful eagerness to hunt game in the forests. They laid traps, set gins and snares and dug grouse-pits, to the undoing of wildfowl and hares. In such pursuits they passed their boyhood until they were able to use fire-arms and dared seek out Bruin in his wilds. Nende isa, kes oli vali ja kirglik jahimees, tabas paremas elueas äkki surm, kui ta vihase karuga võitles. Mõlemad, nii metsaott kui mees, leiti siis surnuina, lamamas teineteise kõrval verisel maal. Kurjal kombel oli mees haavatud, kuid ka kiskja kurk ja külg nähti olevat pussiga lõhutud ning rind valusa püssikuuliga läbistatud. Nii lõpetas oma päevad tugev mees, kes oli enam kui viiskümmend karu surmanud. — Aga oma jahiretkede pärast jättis ta tööd ja toimetused talus hooletusse, mis ilma peremehe juhatuseta pikkamisi lohakile läks. Ei kõlvanud ka ta pojad kündma ega külvama, sest nemadki olid isalt pärinud sama põleva kire metsloomade püüdmise vastu. Nad asetasid loksusid, raudu, silmuseid ja tegid tedre-aedu lindude ning jäneste hukatuseks. Nii kulutasid nad poisikesepõlve aja, kuni hakkasid tulelukupüssi tarvitama ja usaldasid karule laanes läheneda. 01003
Bottom
01004
Top
Their mother tried, indeed, with tongue and rod to turn them into the path of work and diligence, but the boys stubbornly resisted all her efforts. She was in every respect a deserving woman, known for her straightforward and honest, though perhaps a trifle over-harsh character. A fine fellow was her brother, too, the boys’ greatly admired uncle, who in his youth had sailed the distant seas, a stalwart sailor, and had seen many peoples and cities; until having lost his sight and become stone-blind, he spent the dark days of his old age at Jukola. There, as he carved by touch dippers, spoons, axe-shafts and other household articles, he would tell his nephews stories and describe to them strange events that had happened in their own country or foreign kingdoms, or relate to them miracles and other things from the Bible. To these talks of his the boys listened attentively, impressing them for all time on their memories. With less pleasure they listened to their mother’s commands and scoldings, turning to them a deaf ear in spite of repeated thrashings. All too often, perceiving the imminence of a whipping, the gang of brothers would decamp, causing their mother and others acute anxiety and trouble and thereby making their own case worse. Ema püüdis neid küll noomimise ja nuhtlusega tööle ning virkusele sundida, kuid nende kangekaelsus oli kõigile neile katseile paindumatuks takistuseks. Ta oli muidu tubli naine; oli tuntud ta õige ja otsekohene, vahest pisut järsk iseloom. Tubli mees oli ka ta vend, poiste mõnus onu, kes oli noorpõlves vahva meremehena kaugetel meredel purjetanud, mõndagi rahvast ning linna näinud; kuid viimaks kaotas ta silmanägemise, jäädes kottpimedaks, ja kulutas Jukola talus oma elu pimedaid päevi. Voolides käsikaudu kulpe, lusikaid, kirve-värsi, kurikaid ja muid majariistu, vestis ta siis õepoegadele lihti muinasjutte ja imelugusid nii omalt maalt kui võõr riikidest, jutustas ka piibli imetegudest ning sündmustest, lugusid kuulasid poisid sügava hardusega ja panid kii meelde tallele. Kuid sama heameelega ei kuulanud nad paraku ema käskusid ja manitsusi, vaid olid hoopis tuimade li dega, hoolimata nii mõnestki keretäiest. Sauna lähenemist les pani vennakari tihtipeale putku, tehes sellega nii ema! loistclc muret ja meelepaha ning ainult halvendades oma asja. 01004
Bottom
01005
Top
May one such episode from the brothers’ childhood be recorded here. They were aware of the existence, under their barn, of a hen’s nest belonging to an old woman known as Granny Pinewood, her little cabin being situated in a clump of pines near Jukola. One day, a fancy for baked eggs having entered their minds, they decided to plunder this nest and then enjoy their spoil in the forest. They carried out this decision, emptied the nest and made off in a body for the woods six brothers, for Eero still clung at that time to his mother’s skirts. Reaching a purling brook in a dark sprucewood, they made a fire on the bank, wrapped the eggs in rags, and having dipped them in water, set them to bake in the hissing ashes. And when their titbits were cooked, they ate a tasty meal and set off contentedly for home again. But no sooner had they reached the home rise, than a storm broke over their heads; their misdeed had been discovered. Granny Pinewood raged and scolded, and fierce of countenance their mother hastened to meet them, a whining rod in her hand. The boys, however, were not of a mind to encounter such a squall, but turned back and fled to the forest for shelter, heedless of their mother’s cries. Olgu siin jutustatud üks juhtumus vennaste lapse; N.id teadsid kodutalu rehe aü olevat kanapesa, mille i oli keegi eit, keda kutsuti «Männiku-mooriks», sest ta onn seisis mänaitukas Jukola lähedal. Kord tärkasid ki liul munad vennaste meelde ja nad otsustasid lõpuks pe j.iks teha ning metsa minna oma saaki maitsma. Nad täitsid ka ema kavatsuse, tühjendasid pesa ja läksid üksmeelselt Kuus venda; Eero keerles siis veel ema jalge ümber. Ja kui nad pimedas kuusikus ühe suliseva oja juurde jõudsid, tegid nad tule kaldale, mässisid munad räbalaisse, kastsid vette ning panid kihisevasse tuhka küpsema. Ja kui maiusroog lõpuks küps oli, sõid nad maitsva suutäie ning astusid siis rahul olles jälle kodu poole. Aga kodumäe] ootas neid tuulispask, sest nende tegu oli juba avalikuks tulnud. Männiku-moor kriiskas ja räuskas ning ema ruttas vennastele vastu vihase pilguga, käes vihisev roosk. Kuid poisid ei tahtnudki sellele tuulispeale läheneda, vaid pöördusid ümber ja põgenesid jällegi metsade varju, hoolimata ema hüüetest. 01005
Bottom
01006
Top
A day now passed, and then a second, but of the truants (here was no sign; and at last their absence became a cause of great disquietude to the mother; her anger soon gave way to grief and tears of pity. She set out to look for them, scoured (he woods in all directions, but in vain. The matter then began to take on an ever more dreadful aspect and finally to call for action by the Crown’s servants. Word was sent to the bailiff who at once alarmed the whole of Toukola and the outlying farms. And now a search-party of old and young, women as well as men, set out, headed by the bailiff, to comb the forests. The first day they searched the vicinity, but without the result hoped for; the next day they moved farther way, and now, as they breasted a high hill, they saw in the distance, on the margin of a swamp, a blue pillar of smoke corkscrewing up into the sky. Carefully marking the direction, they pushed on towards the smoke. And at last, approaching nearer, they heard a voice sing these words: Kulus nüüd päev, kulus teinegi, kuid põgenejad ei ilmunud, ja nende viibimine tegi lõpuks ema üpris rahutuks ning ta viha muutus peatselt mureks ja kahetsuspisaraiks. Ta läks neid otsima, otsis metsad risti-rästi läbi, kuid ci leidnud lapsi. Lugu võttis järjest koledama kuju ja sundis lõpuks kroonumehi asjasse segama. Saadeti sõna jahikupjale, kes viivitamata kogu Toukola küla ja selle ümbruskonna kokku kutsus. Ja nüüd läks salk nii noori kui vanu, nii naisi kui mehi jahikupja juhatusel pikas rivis otsima mööda metsi. Esimesel päeval otsisid nad lähemas ümbruses, kuid ilma oodatud tagajärjeta; teisel päeval siirdusid nad kaugemale, ja kui nad kõrgele mäele astusid, nägid nad eemal ühe soo rannalt sinist suitsusammast õhku kerkivat. Täpipealt määrasid nad kindlaks sihi, kust suits tõusis, ja selle poole jätkasid nad jälle oma teekonda. Lähemale jõudes kuulsid nad viimaks häält, mis järgmisel kombel laulis: 01006
Bottom
01007
Top
’Well fared the men of olden days,
The wilds did not dismay ’em.
Driftwood kept their fire ablaze,
Their ale the river gave ’em. ’
Elati ju ennegi,
Kui oja taga oldi;
Ojapuid põletati
Ja ojast õlut joodi.
01007
Bottom
01013
Top
On hearing this song the mistress of Jukola was mightily cheered, for she recognized the voice as that of her son Juhani. And the forest was also ringing with the crashes of a fire-hammer, so the searchers knew that they were heading for the truants’ camp. The bailiff gave an order for the boys to be surrounded, after which the party was to close in silently and then halt some distance away. Laulu kuuldes rõõmustas Jukola perenaine väga, sest ta tundis ära oma poja Juliani hääle. Ja mets rõkkas tihti süsi-püssi paukumisest, mille kõige järgi nüüd otsijad kindlasti märkasid, et lähenevad põgenejate leerile. Siis andis jahikubjas käsu poisid ümber piirata ja neile vaikselt läheneda, kuid ometi teatud kaugusel nende laagri ees peatuda. 01013
Bottom
01014
Top
His order was obeyed. And when the party, closing in on all sides, had approached to within fifty paces, it came to a halt; and now the following sight met their gaze: built of spruce-branches at the foot of a rock was a tiny shelter, in the doorway of which Juhani reclined on a mossy couch, staring up at the clouds and singing. A few yards away from the shelter a camp-fire blazed merrily, and in its embers Si-meoni was roasting a grouse the brothers had snared for dinner. Aapo and Timo, both with sooty faces after playing at being brownies, were baking turnips in hot ashes. Beside a little clay-pit Lauri was silently busy modelling clay whistles, bulls and spirited foals; he already had a long row of these set to dry on the moss-clad trunk of a fallen tree. Tuomas banged away with a fire-hammer: spit frothily on an embedded rock, laid a live coal on the saliva and then brought down with all his might a second rock on the coal, whereupon a crash, often as sharp as the report of a rifle, would echo around, and a sooty smoke issue from between the rocks. Sündis nii, nagu ta käskis. Ja kui salk oli vennaksed igalt poolt ümber piiranud ja neile umbes viiekümne sammu peale lähenenud, siis peatus ta; ning nüüd avanes järgmine pilt: kivi kõrvale oli kuuseokstest ehitatud väike onn, mille künnisel lamas Juhani sammalasemel, üles pilvedesse vahtides ja lauldes. Kaks-kolm sülda onnist eemal lõõmas rõõmus tuli ja selle sütel küpsetas Simeoni paelaga püütud tetre lõunaks. Nõgiste nägudega Aapo ja Timo — sest nad olid äsja tonti mänginud — küpsetasid naereid kuumas tuhas. Lauri istus vaikselt väikese saviaugu ääres ning voolis savikikkaid, härgi ja toredaid varssu; ning tal oli neid juba terve rida sammaldunud palgi küljel kuivamas. Aga Tuomas paugutas süsipüssi: sülitas vahust sülge maakivile, pani sinna tulise söe, ja selle peale virutas ta kõigest jõust teise kivi, ning kärakas, tihti niisama kõva kui harilik püssipauk, kajas ümberringi ja nõgine suits keerles kivide vahelt õhku. 01014
Bottom
01015
Top
Juhani:
’Well fared the men of olden days,
The wilds did not dismay ’em,’
but the Devil will get us yet out here. It’s as good as in our hands, you sons of beavers.
JUHANI:
Elati ju ennegi,
Kui oja taga oldi...
Kuid pagan meid siin ometi lõpuks pärib. See on selge kui päev, te saarmapojad.
01015
Bottom
01022
Top
Aapo: Isn’t that what I said when we took the hare’s path. What fools we were! Let robbers and gypsies wallow like this with only the sky for roof. AAPO: Seda ütlesin ma kohe, kui hundipassi võtsime. Oh meid hulle! Sissid ja mustlased rähmaku nõnda lageda taeva all. 01022
Bottom
01023
Top
Timo: God’s sky, anyhow. TIMO: Jumala taevas on see ometi. 01023
Bottom
01024
Top
Aapo: Living here with wolves and bears. AAPO: Elada siin ühes huntide ja karudega! 01024
Bottom
01025
Top
Tuomas: And with God. TUOMAS: Ning ühes jumalaga. 01025
Bottom
01026
Top
Juhani: Right, Tuomas! With God and his angels. Ah, if we only had the eyes of a soul in Heaven, we’d see as plainly as anything a whole host of sheltering angels with wings in a l ing around us, and God himself, like a grey old gaffer, sitting right in our midst as a loving father. JUHANI: Tõsi, Tuomas! Jumala ja tema inglitega. Ah, kui võiksime nüüd oma õndsa hinge ja ihu silmadega vaadata, siis näeksime selgesti, kuis terve salk tiivulisi kaitseingleid on meid ümber piiranud ning kuis jumal ise kui armas isa halli taadi kujul otse meie keskel istub. 01026
Bottom
01027
Top
Simeoni: Ay, but what will poor mother be thinking? SIMEONI: Kuid mis mõtleb nüüd meie vaene ema? 01027
Bottom
01028
Top
Tuomas: She’ll be wanting to hammer us tender the minute she can lay her hands on us. TUOMAS: Ta tahaks meid praelihaks kloppida, kui ainult ta küünte vahele satuksime. 01028
Bottom
01029
Top
Juhani: Ay, boy, that would be a beating! JUHANI: Oi, poisu, saaksime sauna! 01029
Bottom
01030
Top
Tuomas: A beating. A good beating. TUOMAS: Sauna mis sauna! 01030
Bottom
01031
Top
Juhani: A fire-spitting beating. We know that. JUHANI: Tuld tuiskava sauna! Jah, küllap sa seda tead. 01031
Bottom
01032
Top
Aapo: We ’ve got to take it some time. AAPO: Lõpuks peame selle ometi saama. 01032
Bottom
01033
Top
Simeoni: That’s true. So best to go and get the beating over and end this bullock’s holiday. SIMEONI: Muidugi teada. Sellepärast oleks parem minna seda sauna vastu võtma ja kord neist koerapäevist pääseda. 01033
Bottom
01034
Top
Juhani: A bullock doesn’t exactly go of its own free will, brother, to be slaughtered. JUHANI: Ega koer lähegi just vabatahtlikult peksupaika, vennas. 01034
Bottom
01035
Top
Aapo: Don’t talk rubbish, boy. Winter’s coming, and we weren’t born with a pelt on our backs. AAPO: Mis sa lobad, poiss? Talv läheneb ja meile pole sündides kasukat õlale antud. 01035
Bottom
01036
Top
Simeoni: So there’s nothing for it but homeward march for our hiding, and a well-earned one. SIMEONI: Ei siis muud kui aga marss! kodu poole, et saada peksa, ja põhjusega küll, põhjusega küll. 01036
Bottom
01037
Top
Juhani: Brothers, brothers, let our backs be spared a little while yet. How do we know what way out God may find for us in the next two or three days. Ay, let’s still romp here, our days there around our tree-stump fireplace, our nights in our spruce hut, grunting side by side in a row like suckling-pigs in a stye. — What do you say, Lauri boy, in your claypit? What? Shall we go meekly and take our hiding? JUHANI: Puhaku, vennad, puhaku veel mõni päev meie seljad. Ega meie tea, mis pääsetee jumal meile veel paari-kolme päeva jooksul leiab, jah, siin, siin uperdagem veel: siin meie päevad, selle kännutule ümber, ja ööd oksaonnis põõnates, reas nagu emise põrsad pahnas. — Aga mis ütled sina, Lauri-poju, seal saviaugus? Mis? Kas läheme kukusti peksu-sauna ? 01037
Bottom
01038
Top
Lauri: Let’s stay here yet. LAURI: Oleme pealegi veel siin. 01038
Bottom
01039
Top
Juhani: That’s what I think’s best. Just that. But that’s a mighty herd of cattle you have there. JUHANI: Seda pean minagi paremaks. Just nii! — Kuid on aga sul seal laialt karja. 01039
Bottom
01040
Top
Tuomas: Cattle and poultry, that boy has. TUOMAS: On sel poisil nii karja kui ka sulgloomi. 01040
Bottom
01041
Top
Juhani: A mighty flock. There’s the makings of a real whistle-maker in you. JUHANI: Vägev rodu. Sinust saaks päris kukepillimeister. 01041
Bottom
01042
Top
Tuomas: A real plasterer. TUOMAS: Otse vaabameister. 01042
Bottom
01043
Top
Juhani: A grand plasterer. What’s that Russian doll just out of your paws ? JUHANI: Suurepärane vaabameister. — Mis harjuka pupe nüüd jälle su küünte vahel valmib? 01043
Bottom
01044
Top
Lauri: This is only a kind of a little boy. LAURI:. See on ainult sihuke väike mehikene. 01044
Bottom
01045
Top
Juhani: See the rascal ! JUHANI: Vaata toda jõnglast! 01045
Bottom
01046
Top
Tuomas: Makes boys like a man. TUOMAS: Teeb poegi kui mees. 01046
Bottom
01047
Top
Juhani: Boys stout as tree-stumps; and feeds his boys and cattle like a man. But say, brothers, brothers, hurry up with the dinner, my stomach’s beginning to grumble. More ashes, boiling hot ashes, on that roasting turnip, that one there. Whose turn is it to steal turnips ? JUHANI: Poisse kui tõrvaskännu otsi; ja toidab nii pojad kui karja nagu mees. — Kuid vennad, vennad, rutake lõunalauaga, sest mu kere hakkab juba korisema. Pane tuhka, pane tulist tuhka seal tolle naeri küpsevale küljele. — Kelle kord on nüüd naerivargile minna? 01047
Bottom
01048
Top
Simeoni: My turn for that work of sin. SIMEONI: Eks ole nüüd minu kord jälle patutööle minna. 01048
Bottom
01049
Top
Juhani: We’re forced to do a little pinching to keep body and soul together. If that’s a sin, ’tis one of the smallest done in this maggotty world. See here, if I die with no other black mark in my books, that little crow’s-foot’ll hardly stop me from entering on a better life. I’d soon be chased out of the real bridal chamber, that I know, but there’d always be some doorkeeper’s job for this lad, and even that would be terrible fun. Ay, let’s stick to that belief and cheerfully take as much as our gizzards will hold at a time. JUHANI: Hinge seeshoidmiseks peame praegu pisut võõra omast näpistama. Kui see on patt, siis on see üks väiksemaist, mis selles kurjas maailmas tehakse. Ja vaata, kui ma suren ilma muu märkuseta oma paturaamatus, egas siis too väike varese-jalg mind just takista pisut paremasse paika pääsemast. Tollest päris pulmasaalist trääsitakse mind peatselt välja, seda usun ma küll, kuid ikkagi antakse seal poisile mõni uksehoidja koht, ning seegi oleks juba hirmus lõbus asi. — Jah, uskugem seda ja võtkem muretult, mis igakord meie pugusse mahub. 01049
Bottom
01050
Top
Aapo: But I believe we’d do well to leave Kuokkala’s turnip-field in peace now and find us another. When a crop gets smaller day by day, a farmer soon starts watching his land night and day. AAPO: Kuid ometi näib mulle parem, kui Kuokkala naeri-maa rahule jätame ja enesele teise otsime. Igapäevane vähenemine sunnib omanikku peagi oma maad ööd ja päevad valvama. 01050
Bottom
01051
Top
The Bailiff: No need to worry about that, boys, no need at all. Well, well, why this flurry? Look, see how a host of guardian angels has ringed you round right smartly. JAHIKUBJAS: Selle pärast ei mingit muret enam, pojukesed, ei mingit. Nonoh, miks te nõnda ehmatate? Vaadake, kaitseinglite salk on teid üpris nobedasti ümber piiranud. 01051
Bottom
01052
Top
In such a way the bailiff addressed the brothers, who, greatly scared, dashed up and scuttled off in all directions, but soon saw their escape cut off everywhere. Whereupon the bailiff said: ”You’re in the net now, you rascals, safe in a net where you’ll stay until you’ve been scaled a little as a reminder, a little reminder, of the footsoreness you’ve caused us, you tu',rals. Come here with your birch, mother, and lay on them with a warm hand. And if there should be any resistance, there's plenty of helpwomen.” There followed a thrashing from a mother’s hand, boy after boy down the line of brothers; and loud was the outcry in Kuokkala’s woods. Lustily the woman wielded her rod, yet the bailiff averred that the hiding had been too mild. Nõnda kõneles kubjas vennastele, kes hirmsa ehmatusega üles kargasid ja igaüks isesihis jooksma pistsid, kuid peagi kohkunult nägid, et tee on igalt poolt suletud. Siis lausus jälle jahtikubjas «Mõrras olete, sulid, ilusti mõrras, kust te ei pääse, enne kui teid on mälestuseks veidi nahutatud, pisikeseks mälestuseks tei’e selle eest, mis jalavaeva olete meile teinud, sulid. Tulge siia, eit, oma kasekimbuga, ja andke neile õige helde käega. Ja kui peaks vastuajamist olema, siis on teil siin abi-naisi küllalt.» Järgnes nüüd nuhtlus ema käest, mehest meheni, läbi kogu poisiparve; ja suur oli kisa Kuokkala laanes. Ägedalt tarvitas eit vitsa, kuid jahikubjas kinnitas ometi, et nad veel liiga kerge sauna said. 01052
Bottom
01053
Top
And after her task had been completed, they all set off home, so too the mother and her sons. All the way she stormed, scolding the truants; nor did the tempest abate even after they had reached their home. Even while laying a meal for the boys on a table the housewife continued to rage, threatening them with a new thrashing. But seeing the ravenous hunger with which they dug their teeth into the bread and pickled sprats, she turned her face away, wiping in secret a tear from her coarse brown cheek. Aga kui see viimane toimetus oli tehtud, läksid nad igaüks koju, nii ka ema oma poegadega. Kogu tee kärkis ja tõreles la põgenejatega; ega kojugi jõudes lõppenud veel torm. Veel poegadele õhtusööki lauale tõstes pragas eit, neid uue peksu-saunaga ähvardades. Kuid nähes, mihukese nälja-aplusega nad hambad leivasse ja silku lõid, pööras ta oma näo neist ja pühkis salaja pisara ruskelt, karedalt põselt. 01053
Bottom
01054
Top
So ended the brothers’ escapade. And this was the incident from the days of their childhood I interrupted my story to describe. Nii lõppes poiste paguteekond. Ja see oli juhtumus nende lapsepõlve aegadelt, kuhu oma jutustusest põikasin. 01054
Bottom
01055
Top
Another favourite pastime of the brothers was hitting the disc, a game they still loved to play in their manhood. Divided into two sides, they competed eagerly, each side trying to bat I lie disc across the other’s goal line. Furiously they shouted, ran and jostled, and sweat poured in streams down their faces. I lie disc danced humming along the ground, often rebounding from a bat on to player’s face, so that on their return from n game one or more of the brothers would be nursing a tremendous bump on the forehead or a mussel-like bruise on the cheek. So passed the days of their youth: the summers in the forest or on the road, hitting the disc, the winters on top of the huge stove in perspiring heat. Vennaste paremate lõbude hulka käis ka kettaheitmine, millist mängu nad veel mehecaski armastasid harrastada. Jaga-tuina kahte salka võitlesid nad ägedalt, sest kumbki pool püüdis määratud eesmärgi poole. Kõva oli siis kisa, jooks ja rüsclus, ning jõena voolas siis higi nende nägudelt. Vuhinal lendas ketas mööda teed ja viskus tihti kaikalt mehele vastu nägu, nii et kui nad mängult tagasi tulid, oli ühe või teise otsaesine varustatud tüseda sarvega või põsk paistetanud nagu saiapäts. Nõnda kulusid nende nooruspäevad: suvel metsades või maanteel ketast heites, talvel kodus ahju peal higistavas kuumuses. 01055
Bottom
01056
Top
But even the brothers could not help seeing the changes brought by time. Events occurred which forced them to take more heed of the morrow than they were wont to do, and to .iltcr in some measure the direction of their lives. Their mother had died, and one of them had now to take charge to avoid letting the farm go to utter ruin and see to the payment of the Crown tax, which, compared with the large area of land and forest belonging to Jukola, was admittedly small. But on a neglected farm, there are work and duties in plenty. And to crown all, the new Vicar of the parish turned out to be terribly strict in all that pertained to his office. Especially towards backward readers was he without mercy, harrying them in every way, even to confinement in the stocks. Thus, his sharp eye had fallen also on the Jukola brothers. He had already delivered to them a stern command, actually through a writ-server, to get themselves at more than their usual speed to the churchwarden for teaching in reading. Remembering these circumstances, sitting one late summer evening in the living-room of their home, the brothers held the following conversation. Kuid märkasid poisidki aegade muutumist. Sündis asju, mis sundisid neid enam kui enne homsele päevale mõtlema ja endisi elukombeid pisut muutma. — Nende ema oli surnud, ja nüüd pidi üks neist peremeheks hakkama, takistama talu päriselt alla käimast ja hoolitsema kroonumaksu tasumise eest, mis Jukola avarate maade ning metsade kohta polnud küll suur. Kuid askeldusi ja tegemist oli lohakil talus igatahes. Sellele kõigele harjaks peale tuli veel see, et kihelkonna uus praost oli igas ametitalituses kokutavalt vali mees. Eriti di ta armutu laiskadele lugejatele, tarvitades nende vastu kõiki abinõusid, ka jalg-puu-nuhtlust. Nii oli ta Jukolagi poegadesse löönud oma terava pilgu. Päris kohtumehe kaudu oli ta neile valju käsu andnud, et nad rutem kui muidu köstri juurde kirjaõppusele ilmuksid. — Istudes ühel sügissuve õhtul kodu avaras toas ja mõtiskledes neid asju, pajatasid vennaksed omavahel järgmisel viisil. 01056
Bottom
01057
Top
Aapo: I say that this wild life won’t do, and can only end in ruin and destruction. Brothers! other habits and works, if happiness and peace is to be ours. AAPO: Ma ütlen: see pöörane elu ei lähe enam, vaid selle lõpp on kord hävitus ja hukatus. Vennad! teised kombed ja toimetused, kui me õnne ning rahu soovime. 01057
Bottom
01058
Top
Juhani: You speak the truth, no denying that. JUHANI: Kõneled õieti, seda ei või salata. 01058
Bottom
01059
Top
Simeoni: God have mercy! Unbridled, wild has our life been unto this day. SIMEONI: Jumal paraku! meeletu ja metsik on meie elu olnud tänase päevani. 01059
Bottom
01060
Top
Timo: There’s life enough in this life, and world in the world. It’s all right, hard as it is. Ohoo! TIMO: Kuid on ju ses elus üks elu ja maailmas üks maailm. Küll see kõlbab, kui aga sinnapoole läheb. Ohhoo! 01060
Bottom
01061
Top
Juhani: We have lived too wildly, or to put the matter rightly, too carelessly; that can’t be denied. Still, let us not forget: ”youth and wildness, old age and wisdom”. JUHANI: Liiga pööraselt või, õigemini öeldud, liiga hoolimatult oleme elanud, seda ei või salata. Pidage siiski meeles: «Noorus ja nõrkus, vanadus ja tarkus». 01061
Bottom
01062
Top
Aapo: Well, it’s time now for us to grow wiser, time to bring our lusts and passions under the yoke of our brains, and in the first place do that which profits us, not that which tastes sweetest. Up now to setting our farm without delay into respectable shape again! AAPO: Kuid on juba aeg targemaks saada, on aeg kõik ihad ja himud mõistuse ikkesse panna ja kõigepealt seda teha, millest on kasu, ega mitte seda, mis magusamalt maitseb. Nüüd viibimata meie talu jälle väärilisse korda seadma! 01062
Bottom
01063
Top
Juhani: Well spoken! Let’s get busy first on the manure like dungbeetles, and may the axe echo from morning to eve around Jukola’s walls chopping pine-twigs for the midden; the cattle, our grand cattle, let them too do their best to raise the pile; and may the dunghills in our yard rise high as the golden walls of a king’s castle. Next Monday we’ll begin, starting from the roots. JUHANI: õieti öeldud! Kõigepealt läki kui sitikad sõnniku kallale ja hommikust õhtuni paukugu Jukola nurkades sõnniku-hagude raiumise pakk; kari, tore kari andku lobi omalt poolt lisaks; ning tõusku meie taras sõnnikuvirnad, kõrged kui kuningalossi kuldsed müürid. Nõnda tuleb meil teha. Tuleval esmaspäeval hakkame peale, ja põhjalikult. 01063
Bottom
01064
Top
Aapo: Why not to-morrow? AAPO: Miks mitte juba homme? 01064
Bottom
01065
Top
Juhani: Monday, and not before. No harm in letting a matter ripen a bit first. Ay, let that be settled, next Monday. JUHANI: Alles tuleval esmaspäeval. Ei tee viga, kui asja küpsemalt kaaluda. Nii olgu see öeldud: tuleval esmaspäeval. 01065
Bottom
01066
Top
Aapo: One thing, however, we must do now. The case is I his: if we wish for order and a firm foundation for our household, let one of us be leader and master. This right and duty, wc know, is Juhani’s both as his birthright and by our mother’s command. AAPO: Kuid üks asi on meil kohe otsustada. Lugu on järgmine. Kui soovime majapidamisse korda ja kindlust, siis olgu üks eesseisja ning peremees. Me teame, see õigus ja kohus kuulub Juhanile, nii esisünni kui ka ema määruse järgi. 01066
Bottom
01067
Top
Juhani: Ay, mine’s the right, the power and the strength. JUHANI: Jah, seesinane õigus, voli ning võim on minu päralt! 01067
Bottom
01068
Top
Aapo: See then that you use them mildly for the common good. AAPO: Kuid vaata, et sa seda leplikult ja üldiseks kasuks tarvitad. 01068
Bottom
01069
Top
Juhani: I’ll try my best. If you’ll only obey me without I lie whip or a clout in the face. However, I’ll do my best. JUHANI: Tahan katsuda, mis võin. Kui te aga ilma võmmi ja piitsata kuulaksite! Kuid tahan katsuda, mis võin. 01069
Bottom
01070
Top
Aapo: The whip? AAPO: Piitsata? 01070
Bottom
01071
Top
Juhani: If it so be needed. JUHANI: Kui nii tarvis tuleb, pane tähele. 01071
Bottom
01072
Top
Tuomas: Speak to you dogs of the whip. TUOMAS: Kõnele oma koertele piitsast. 01072
Bottom
01073
Top
Timo: You’ll not warm my withers, never; let the rod of law and justice do that if my back ever itches with cause. TIMO: Ei pehmita sina minu kroonukohta piitsaga, ei iialgi; tehku seda seaduse ja kohtu uuut, kui mu selg asja pärast sügeleb. 01073
Bottom
01074
Top
Juhani: Why pounce on an idle word? There’s room here lor all of us to be happy, if only harmony reigns and each of us draws in his horns. JUHANI: Miks haarate kinni lõdvast sõnast? On ju siin meie õnnemaa, kui ainult leplik meel valitseb ja sarvi kokku ei aeta. 01074
Bottom
01075
Top
Eero: Let’s make it quite plain, however, how we stand to each other. EERO: Määratagu siiski punktipealt meie omavahelised suhted. 01075
Bottom
01076
Top
Aapo: And let’s hear everybody’s opinion. AAPO: Ja kuuldagu igaühe arvamist. 01076
Bottom
01077
Top
Juhani: What do you say, Lauri, always a man of few words? JUHANI: Mis ütled sina, Lauri, kes ikka vähese jutuga? 01077
Bottom
01078
Top
Lauri: I’ll say something. Let’s move into the forest, and to hell with the din of the world. LAURI: Ütleksin minagi midagi. Kolime metsa ja jätame kus pagan selle maailma kära. 01078
Bottom
01079
Top
Juhani: What? JUHANI: Häh? 01079
Bottom
01080
Top
Aapo: The man’s raving again. AAPO: Poiss sonib jälle. 01080
Bottom
01081
Top
Juhani: Move into the forest? What madness would that be? JUHANI: Et koliksime metsa? Mihuke hullus! 01081
Bottom
01082
Top
Aapo: Never mind. Look, this is what I’ve thought out. You, Juhani, have the first right to become master, if it is your wish. AAPO: Ara pane tähele. — Vaata, nii olen mõelnud. Sinul, Juhani, on kõigepealt õigus peremeheks hakata, kui nii tahad. 01082
Bottom
01083
Top
Juhani: It is my wish. JUHANI: Ja mina kui tahan. 01083
Bottom
01084
Top
Aapo: We others, so long as we stay in this dear home of ours and are unmarried, will work on the farm, eat the farm’s food and receive our clothing from the farm. The first Monday of the month, except at sowing and reaping time, will always be ours to spend as we like, while still getting our meals from the farm. The farm will also give each of us a half barrel of oats for sowing every year, and every year we are to have the right to clear a patch of land of not less than three acres for the lot of us to grow our oats on. That is my idea for as long as we stay at home and are unmarried. But I know that not one of us would willingly part from the dear soil of Jukola, nor is there any reason why we should, for there’s plenty of room here for seven brothers. Yet suppose in the course of time one of us should feel like founding a home and family of his own without having to call in the law and pay the cost of a surveyor to cut up the farm, mightn’t he agree to the following terms? Let him receive in heritage a piece of land on which he can build his house and lay out his fields. And let him also be given a section of meadow and the right to clear for himself in the forest as much grazing land as would keep a couple of horses and four or five cows. Let him then farm his land and enjoy its fruits free of tax and rent, and his children after him, living in peace on his own soil. — That is how I have thought matters out. What say you others ? AAPO: Meie teised, nii kaua kui viibime kodu armsates kolgastes ja oleme vallalised mehed, teeme talu tööd, sööme talu toitu ning saame talust riided. Iga kuu esimene esmaspäev, välja arvatud külvi' ja lõikuseajad, olgu alati meie oma päev, kuid olgu meile ka siis talust roog. Iga aasta andku talu meile igaühele pool tündrit kaeru külviks, ja iga aasta olgu meil õigus alemaa peale, mis vähemalt kolm tündriala suur. Nii on mu mõtted kodu ja poissmehepõlve seisukohalt. Kuid mina tean, et ükski meist heameelega Jukola armsatelt väljadelt ei lahku, ega sunni meid selleks ka koha kitsus, vaid seitsmele vennale on ruumi neil mail. Kuid see, kes ajapiku tunneks isu enesele oma maja ja perekonda asutada ning ometi ei taha seaduse teel ega maamõõtja kuludega talumaid poolitama hakata, kas poleks ta rahul järgmise ettepanekuga? Ta saab talust tüki maad, kuhu ehitab hooned ja teeb põllud sinna ümber. Saab ta oma osaks ka mõne niidusiilu, ja olgu tal voli enesele metsast uut heinamaad lisaks rookida, nii et võib pidada paar hobust ja neli-viis sarvlooma. Ja ilma mingi maksuta ning teopäevata harigu ta oma kohta ja tarvitagu selle saadusi, nii tema kui ta lapsedki, elutsedes rahulikult omal krundil. — Nii olen mina mõelnud. Mis ütlete selle kohta? 01084
Bottom
01085
Top
Juhani: Pretty sensibly thought out. Let’s take your points under consideration. JUHANI: Kaunis mõistlikult mõeldud. Võtame kaalumisele need parakrahvid. 01085
Bottom
01086
Top
Lauri: We can do it differently and even more sensibly. Let’s move into the bosom of the forest and sell wretched Jukola, or let’s rent it to the tanner at Rajaportti. He has sent word to us of his willingness to close a bargain; only he wants possession for at least ten years. Let’s do as I say and move with our horse, dogs and guns to the foot of Impivaara’s steep heights. There we can build ourselves a jolly cabin on a southward looking clearing and live in peace far away from the bustle of the world and touchy people, hunting game in the forests. — That’s what I’ve been thinking day and night for years. LAURI: Kuid teisiti oleks veelgi mõistlikumalt tehtud. Lähme metsade põue ja müüme ära selle armetu Jukola, või anname ta Rajaportti nahaparkijale rendile. Ta on meile selle kauba kohta oma soovi avaldanud; kuid vähemalt kümneks aastaks tahab ta talu enda kätte. Teeme nii, nagu ütlesin, ja lähme oma hobuse, koerte ja püssidega järsu Impivaara mäe alla. Seal ehitame enestele rõõmsa onni rõõmsale, päevapool-sele nurmele, ja püüdes seal salude saaki, elame rahus eemal maailmakärast ning tigedatest inimestest. — Nii olen omaette mõlgutanud ööd ja päevad, aastate viisi. 01086
Bottom
01087
Top
Juhani: Has the Devil bewitched your brains, boy? JUHANI: Kas on vanapagan su pea segi ajanud, poiss? 01087
Bottom
01088
Top
Eero: If not the Devil, then a wood-nymph. EERO: Kui mitte vanapagan, siis murueide tütar. 01088
Bottom
01089
Top
Lauri: It’s what I think, and it’s what I’ll one day do. There we’d be living like lords, hunting wildfowl, squirrels, hares, foxes, wolves, badgers and bushy bears. LAURI: Nii mõtlen ja nõnda kord teen. Seal alles elaksime härra elu, püüdes linde, oravaid, jäneseid, rebaseid, hunte, mäkri ja sasikarvaseid karusid. 01089
Bottom
01090
Top
Juhani: Well, I’ll be...! Go on right through Noah’s Ark, from mouse to moose! JUHANI: No tohoo tont! Lase aga tulla terve Noa laeva täis, hiirest hirveni. 01090
Bottom
01091
Top
Eero: There’s an idea: say farewell to salt and bread and suck blood, gorge on flesh like mosquitoes and Lapland wizards. Would we eat fox and wolf, too, in Impivaara’s caves, like the hairy mountain ogres? EERO: See on alles plaan: öelda hüvasti soolale ja leivale ning imeda verd, parkida liha nagu sääsed ning Lapi nõiad. Ja kas sööksime isegi rebast ja hunti Impivaara koobastes, nagu karvased mäekollid? 01091
Bottom
01092
Top
Lauri: Foxes and wolves would give us pelts, pelts money, money salt and bread. LAURI: Rebastest ja huntidest saame nähku, nahkades! raha, rahaga soola ning leiba. 01092
Bottom
01093
Top
Eero: Pelts would make us clothes, but let our only food be flesh, bloody steaming flesh; apes and baboons in woods don’t need salt and bread. EERO: Nahkadest saame rõivaid, aga liha, verine, aurav liha olgu meie ainus toit; soola ja leiba ei vaja pärdikud ning paavianid metsas. 01093
Bottom
01094
Top
Lauri: It’s what I think, and it’s what I’ll one day do. LAURI: Nii mõden ja nõnda kord teen. 01094
Bottom
01095
Top
Timo: Let’s weigh the matter carefully from every side. Why shouldn’t we be able to munch salt and bread in the forest as well? Why? Eero’s a mocker, always in our way, always the stone in our path. Who’s to forbid a man of the forests from coming out now and then to the edge of a village every once in a while according to his needs? Or would you bash me on the head with a stick, Eero? TIMO: Võtame asja põhjalikult kaalumise alla. Miks ei võiks me metsaski soola ja leiba närida? Miks mitte? Aga Eero on irvhammas, ikka meie teel ees, ikka pikaks kännuks meie kütismaal. Kes võib metsaelanikku keelda aeg-ajalt ka külanurkadele lähenemast, aeg-ajalt, ikka kui tarvidus nõuab? Või kas põrutad mulle siis puuga pähe, Eero? 01095
Bottom
01096
Top
Eero: No, brother, no. I’d even ”salt give to him who berries doth bring”. — Move, boys, move, I won’t forbid you, I’ll cart you there, whisk you off from here at a wolf’s trot. EERO: Ei, mu vend, vaid koguni «soolagi saad, kui marju tood». — Kolige, poisid, kolige, mina ei keela, vaid tulen veel küüditamagi, viin teid süt otse hunditraaviga. 01096
Bottom
01097
Top
Juhani: The forest spirits would soon whisk them back again, I’ll lay. JUHANI: Kuid peatselt küüditavad neid sealt metshaldjad tagasi, o!en selles kindej. 01097
Bottom
01098
Top
Lauri: The home threshold is high for him who would come back, I know that, so don’t think that I’ll ever knock ut your door once I’ve closed it behind me. — On May Day I 'in off. LAURI: «Ja teine kord kui tuled sa, on kodukünnis kõrgena», ma !ean seda, ja ära arva, et veel su uksele koputan, kui kord selle juba maha jätsin. — Esimesel lehekuu päeva! lähen. 01098
Bottom
01099
Top
Timo: Maybe I’ll go with you. TIMO: Võib-olla tulen mina kaasa. 01099
Bottom
01100
Top
Lauri: I neither invite nor forbid you: do as your heart says is best. — I’m moving on May Day to Impivaara clearing. At first, until my own snug little cabin is ready, I’ll live in the mossy hut grandfather used while he was burning charcoal. Ah then, when my day’s work is over, I’ll rest in a real abode of peace, hearing the bear whistle in the wilds and the grouse calling on Sompio Bog. LAURI: Mina ei keela ega käsi; tee, kuidas su süda maks peab. — Mina kolin esimesel mail Impivaara raiesi Kuni väike, soe hurtsik valmis saab, elan seal vanaisa sa: dunud süsionnis. No siis, kui oma päevatöö olen teinuc alles puhkan rahumajas, kuulates, kuidas karu metsas m ja teder Sompio soos kudrutab. 01100
Bottom
01101
Top
Timo: I’m coming too, Lauri. It’s settled, Lauri. TIMO: Mina tulen, Lauri; olgu see öeldud, Lauri. 01101
Bottom
01102
Top
Tuomas: If the times don’t improve, I’ll come too. TUOMAS: Kui siin ajad ei parane, siis järgnen minag 01102
Bottom
01103
Top
Juhani: Tuomas too! Would you too move there? JUHANI: Isegi Tuomas! Ka sina läheksid? 01103
Bottom
01104
Top
Tuomas: If the times don’t improve. TUOMAS: Kui ajad ei parane. 01104
Bottom
01105
Top
Lauri: I’m moving on May Day even if days of milk and honey will dawn for Jukola. LAURI: Mina lähen esimesel mail, tulgu ka Jukola millised magusa leiva päevad tahes. 01105
Bottom
01106
Top
Timo: You and I, we two, we’ll move from here to Sompio Bog like two cranes in spring-time; and won’t wind and weather ring as we go ! TIMO: Sina ja mina, me kahekesi, me läheme siit S soole kui kevadised kured; ja õhk ning tuuled helisevad! 01106
Bottom
01107
Top
Juhani: Mercy on us! But to tell the truth, there’s a secret spell in Lauri’s plan. The forest draws us. Damn it, I seem to see the bright plain of sky beyond those woods. JUHANI: Oi-oi-oi! Kuid vaata, kui õieti tõtt tunnista on Lauri plaanil sisemist tõmbejõudu. Mets meelitab pagan! tundub, nagu näeksin selle metsa taga taeva im* laotust. 01107
Bottom
01108
Top
Aapo: You madmen, what can you be thinking? Move into the forest? Why? Haven’t we a farm and a farmhouse, a golden roof over our heads? AAPO: Te pöörased, mis te mõtlete? — Minna i Misjaoks? On ju meil talu ja hooned, katus kuldne pea I 01108
Bottom
01109
Top
Juhani: True, we have a farm to which we’ll cling tooth and nail so long as it smells at all of bread. But listen, suppose hard luck were to turn everything here topsey-turvey, contrary to a man’s best plans. Let the forest be my backwoods farm, where I’ll quickly take myself when the last grains rattle in the hopper. But now we’ll pounce with terrific punch on work and husbandry, and let’s get back to the point that was our real question. According to my stupid skull Aapo has on the whole thought out matters fairly sensibly; and all will go well, if only each of us does his best to maintain harmony and agreement in our midst. For if it’s trouble we seek, we can always find some cause to set our neck hairs bristling. JUHANI: Tõsi, meil on talu, mille küljes me küünte ja mastega kinni ripume, nii kaua kui see vähegi leiva järg nab. Kuid vaata, kui sant õnn siin nüüd kõik uperkuuti raks, meie kõige paremate kavatsuste kiuste, siis olgu mc tagatalu, kuhu peagi siit punun, kui viimased terad kolus sevad! — Nõnda siis, haarame nüüd majapidamishoolt töödest hirmsa hooga kinni; ning võtame jällegi esile asj siin õieti oligi küsimuses. — Minu rumala peakolu jär Aapo asja üldiselt õige mõistlikult kaalunud; ja kõik hästi, kui me igaüks omalt poolt üksmeelest ning leplik kinni peame. Kuid vaata, kui me tüli otsime, siis leiame ! harjaste püstiajamiseks ikka põhjust. 01109
Bottom
01110
Top
Simeoni: Where cannot we find that so long as the Old Adam itches and tickles in us, between our skin and our bones. SIMEONI: Kus ei leiaks me seda, nii kaua kui too Aadam meil siin luu ja naha vahel kõditab ning kratsib! 01110
Bottom
01111
Top
Timo: I always think of Old Adam as a solemn old fellow in a felt hat, a long black coat, knee-breeches and a red waistcoat reaching to the pit of his belly. In my thoughts I see him just like that, plodding along and driving a team of oxen. TIMO: Vana Aadamat olen mõelnud ikka vanaks tõ taadiks viltkübara, musta saterkuue, põlvpükste ja punas tiga, mis ulatub allapoole mehe naba. Säärasena sammi mõtiskledes ja ajab härjapaari ees. 01111
Bottom
01112
Top
Simeoni: When we say Old Adam, we mean the root of sin, original sin. SIMEONI: Vana Aadama all mõeldakse patu juurt, pattu. 01112
Bottom
01113
Top
Timo: I know he’s the mark and sign of original sin, the horny Satan of Hell, but that’s the kind of old boy I see him us, marching on behind a pair of oxen. I can’t help it. TIMO: Mina tean, et ta on pärispatu tundemärk ja võrdkuju, see sarviline saatan põrgust, kuid säärase isandana, nagu ütlesin, astub ta mu ees, ajades härjapaari. Selle vastu ei või ma midagi.^ 01113
Bottom
01114
Top
Juhani: Leave that matter of religion, and let’s stick to I lie point. Aapo, what is our idea for those two tenant farms of ours, Vuohenkalma and Kekkuri? JUHANI: See usu parakrahv jäägu kõrvale, ja püsige asja juures. — Aapo, mis meie kahe popsikoha, Vuohenkalma ja Kekkuriga, ette võtta? 01114
Bottom
01115
Top
Aapo: We must not forget that both tenants once cleared their land from what used to be raw dismal forest, and that they may not therefore be evicted from their soil — which would indeed be wrong — so long as they are able to keep their fields growing, and even then the law expects the farm to make some provision for their old age. These are the facts in that case. But let us glance at another matter, which to my belief is a ticklish one. For it is our most important step down here on earth; it either turns our hair grey too early or brings us the sunshine of life and ends our days in a golden sunset glow. And it is you, Juhani, it first concerns. Mark therefore what I say: a mastership without a mistress is lopsided and lame; a farm without a mistress on its storehouse path .. . AAPO: Peab meeles hoidma, et nende mõlemate pidajad kord oma krundi metsikust, tühjast laanest üles harisid, ja neid ei aeta nende maalapilt ära — mis olekski ülekohus —, senikaua kui neil jõudu on oma põldu korras hoida, ning ka siis määrab seadus neile talust mingi vanadustoctuse. Nii on sellega lugu. — Kuid vaatame nüüd üht teist asjaolu, mis minu arvates on küllalt keeruline. Sest see on meie kõige tähtsam samm, see kas ajab pea enneaegselt halliks või teeb meie elust kauni suvepäeva ning lõpetab ta õhtu kuldse ehaga. Ja sind, Juhani, puudutab see nüüd kõigepealt. Pane siis tähele, mis ma ütlen: perenaiseta majapidamine on poolik ja lonkav; talu ilma aida-teel astuva perenaiseta ... 01115
Bottom
01116
Top
Timo: ... is like a wolf’s den without the she-wolf, or like a lopboot without the other topboot; truly it is lame, as Aapo says. TIMO: On nagu hundipesa ilma emahundita või nagu saabas ilma teise saapata; tõesti, see lonkab, nagu üdes Aapo. 01116
Bottom
01117
Top
Aapo: A farm without a mistress on its storehouse path is like a cloudy day, and gloom sits at the head of the family table like a dying autumn evening. Whereas a good mistress is the bright sun of a house, spreading light and warmth. Lo! she is first in the morning out of bed; mixes her dough, sets breakfast for her husband on the table, packs food in knapsacks for the forest and then hastens pail in hand to milk her mottled cows. Now she kneads the loaves, hustles and bustles, now beside the table, now tripping, a loaf on her palm, to the back bench, and now like a tempest she stirs the fire until the oven’s gaping maw spews flames and smoke. Then, while the loaves rise, she has time at last, babe at breast, to break her own fast, eat a hunk of bread and a broiled sprat and wash it down with curdled milk from the bowl. Nor does she forget the dog, the farm’s faithful guardian on the step, nor the cat, which peers down sleepily from the top of the stove. And now again she hustles and bustles, trips and turns, mixes a second dough in her tub to rise, kneads the loaves and bakes them, and sweat pours in streams from her brow. And lo ! when the day is spent her loaves are under the rafters, row upon row, wafting downward a sweet breath of life. And when the menfolk return from the forest, a steaming supper awaits them on the newly scrubbed table. But where is she, the mistress? Yonder in the cattleyard she milks again her curly-horned cows, and in the pail the foamy crest rises high. So she hustles and bustles, so she trips and turns, and not until all others snore already fast asleep does she sink down praying on her own bed. And even now her labours are not over. Uncomplainingly she rises from her bed in the night for a moment, for an hour, rises to soothe her tiny infant that lies whimpering in its cradle. Such, brothers, is a good housewife. AAPO: Talu ilma aidateel astuva perenaiseta on nagu pilvine päev ja selle perelaua otsas asub igavus kui kustuv sügisõhtu. Aga hea perenaine on maja hele päike, mis valgustab ja soojendab. — Vaata: esimesena jätab ta hommikul voodi maha, kastab taina, tõstab mehele eine lauale ja paneb talle moona metsa kaasa ning siis ruttab ta tarasse oma kirjut karja lüpsma, kibu pihus. Nüüd sõtkub ta tainast, aspeldab ja ras-peidab; nüüd on ta laua ääres, nüüd müttab ta seal pärapingi otsas pihkudega leiba, ja nüüd kohendab ta tuisuna ahju, mis oma hõõguvast lõustast tuld ning suitsu välja purskab. Nüüd, kui leib kerkib, einetab ta viimaks isegi, laps rinna otsas, sööb kiilu leiba, küpsetatud silgu ja rüüpab kirnust haput piima peale. Kuid ei ta unusta krantsigi, maja truud vahti trepil, ega kassi, kes unisena ahju pealt piilub. — Ja nüüd aspeldab ja raspeldab, pöörleb ning piirleb ta jälle, sõtkub mõhes veel teisegi taina tõusma, paneb selle ahju ja küpsetab, ning ojana voolab higi ta otsaesiselt. Kuid vaata: päikese laskudes on tal leivad lae all, varras varda kõrval täis laotud leibu, kust värsket hõngu alla hoovab. Ja siis, kui mehed metsast tulevad, ootab neid aurav õhturoog pestud laual. Kuid kus on perenaine ise? Seal õues lüpsab ta jälle oma kõverasarviseid elajaid liibu kohal õõtsub kihisev, vahune hari. — Nii ta aspeld; ju raspeldab, nii ta pöörleb ja piirleb; ja alles siis, kui teisi juba kõige sügavamas unes põrisevad, vajub ta voodi, pah nonad huulil. Kuid ta töö ning toimetus pole veelgi ots: I lädaldamata tõuseb ta öö jooksul oma asemelt iga tunni, i: xilmapilgu järel, tõuseb oma lapsukest äiutama, kes seal kätl nutta häälitseb. — Niisugune on, vennad, üks hea perenaine. 01117
Bottom
01118
Top
Juhani: Well spoken, Aapo, and I understand the purpose of your speech. It aims, namely, at persuading me to get married. A wife, you say, is a necessary article in a household. True! But don’t worry. Your hope, to my belief, will be fulfilled, and soon. Ay, ay, that’s so. I confess that my mind is already set in earnest on a maid, who’ll make me a wife and a good one, if the old signs don’t lead me astray. Ay, brothers, new days and new tricks lie ahead of us, and the mastership I must take on myself is a heavy burden on my mind. A terrible load rests on the shoulders of a master here on earth, and he has much to answer for on Judgment Day. I am now responsible for the whole lot of you; remember that. JUHANI: Hästi öeldud, Aapo, ja ma mõistan su kõne oi tarvet. See püüab mind nimelt naisevõtmisele meelitada, Ja ma mõistan. Naine, ütled sina, on tarviline riist majapidamisi Põsi! Kuid ole mureta. Su soov läheb arvatavasti peagi täie Nonoh; jaa! Ma tunnistan, et mu mõte täie tõega on hakam tüdrukusse, kellest loodan saavat naise, ning hea naise, 1 mind vanad märgid ei peta. — Jah, vennad, nüüd algav meil teised päevad ja teised tembud, ning kanda võetav pei mchekohus koormab mind rängalt. Peremehe, peremehe õl rusub siin hirmus koorem, ja suur on kord mu vastutuse au mine viimsel kohtupäeval. Minu vastutada olete nüüd kõik üheskoos, pidage seda meeles. 01118
Bottom
01119
Top
Tuomas: You? Why? TUOMAS: Sinu? Mispärast? 01119
Bottom
01120
Top
Juhani: I am your master; my fingers will once be bled for your sakes. JUHANI: Mina olen teie peremees; minu pöidlaotsast in takse kord teie pärast verd. 01120
Bottom
01121
Top
Tuomas: I answer myself for my body and soul. TUOMAS: Ise vastutan ma nii oma ihu kui hinge eest. 01121
Bottom
01122
Top
Timo: I too answer for myself, hey! TIMO: Ise minagi vastutan; eheh! 01122
Bottom
01123
Top
Aapo: Brother Juhani, note that such remarks create bad hlood. AAPO: Veli Juhani, pane tähele, et säärased laused pa verd sünnitavad. 01123
Bottom
01124
Top
Juhani: Bad blood was no more my meaning than bad llesh; you only pounce like fury on an idle, meaningless word and stick to it like tar, like burrs in a hot summer, though you know me to the bottom of my heart. I’ll lose my temper! JUHANI: Ma ei mõelnud paha verd, niisama vähe kui pa lihagi, kuid nagu tõrv, nagu takjad kuumal suvel hakkate vihaselt asjatust, tühjast sõnast kinni, kuigi mu südant põhj; tunnete. Ma pean kurvastama! 01124
Bottom
01125
Top
Aapo: Leave that, and tell us now, if you will, who is the girl who has drawn your heart to her. AAPO: Jätame selle, ja üde meile nüüd, kui võid, kes see tüdruk, kes on su südame enese poole tõmmanud. 01125
Bottom
01126
Top
Juhani: That I will say without flinching. The wench with whom I am ruthlessly in love is Granny Pinewood’s Venla. JUHANI: Tahan seda põiklemata öelda. Plika, keda arme kombel armastan, on Männiku-moori Venla. 01126
Bottom
01127
Top
Aapo: Mm. AAPO: Hm. 01127
Bottom
01128
Top
Juhani: What did you say? JUHANI: Mis sa ütlesid? 01128
Bottom
01129
Top
Aapo: Hm, was what I said. AAPO: Hm, ütlesin mina ainult. 01129
Bottom
01130
Top
Tuomas: An awkward business. TUOMAS: See on üks piinlik lugu. 01130
Bottom
01131
Top
Simeoni: Venla. Well, well! But let the Heavenly Father decide. SIMEONI: Venla. Vaata, vaata! Kuid sündigu kõik tae' isa tahtmise järgi. 01131
Bottom
01132
Top
Aapo: Hm, so it’s Venla. AAPO: Hm, või Venla! 01132
Bottom
01133
Top
Juhani: What are you all muttering? Ah! I suspect something; and may the Son of the Lord protect us! What? Speak out! JUHANI: Mis te urisete? Kuid, ah! ma aiman midagi; ja hoidku meid jumala poeg! Mis? öelge suu puhtaks! 01133
Bottom
01134
Top
Aapo: Listen: for years now my mind has been earnestly set on that girl. AAPO: Kuule: juba aastate kaupa on mu mõtted kõvasti selle tüdruku küljes kinni olnud. 01134
Bottom
01135
Top
Simeoni: If the Creator has granted her to me, why should I repine? SIMEONI: Kui looja ta minule on määranud, miks peaksin siis muretsema? 01135
Bottom
01136
Top
Eero: Don’t then. She was granted to you, while I take her. EERO: Ole mureta. Sulle on ta määratud ja mina tema võtan. 01136
Bottom
01137
Top
Juhani: What says Tuomas? JUHANI: Mis ütleb Tuomas? 01137
Bottom
01138
Top
Tuomas: An awkward business; the girl pleases me greatly, that I confess. TUOMAS: See on piinlik asi; tüdruk meeldib mulle väga, seda pean tunnistama. 01138
Bottom
01139
Top
Juhani: So, so. Good! What about Timo? JUHANI: Või nii, või nii. Hüva! Aga Timo? 01139
Bottom
01140
Top
Timo: I make the same confession. TIMO: Mina tunnistan sedasama. 01140
Bottom
01141
Top
Juhani: Son of the Lord! What about you, Eero? JUHANI: «Issanda poeg ja Kaitaranna Kusta!» Kuid Eero? 01141
Bottom
01142
Top
Eero: I make the same simple confession, the same simple confession. EERO: Tunnistan otsekoheselt sedasama, ikka otsekoheselt sedasama. 01142
Bottom
01143
Top
Juhani: Good, very good! Ha-haa! Even Timo, even Timo! JUHANI: Hea, väga hea! Hahaa! — Ja Timo niisama, Timo niisama! 01143
Bottom
01144
Top
Timo: The girl is greatly dear to me, that I confess. I admit she once whacked me like anything, pounded poor little me right hard, and I still remember that beating; ah well ! TIMO: Tüdruk on mulle üpris armas, seda tunnistan. Tõsi küll, ta peksis mind kord hullul kombel, lahmis mind lapsukest siis tublisti, ja seda leili ma juba mäletan; nonoh! 01144
Bottom
01145
Top
Juhani: Shut up about that. The question now is do you love her? JUHANI: Vait, vait! sest nüüd on küsimus sellest, kas sa teda armastad. 01145
Bottom
01146
Top
Timo: A-ay, a-ay, I do, and mightily, that is, if she loves me back. TIMO: Jaa-a, jaa-a, seda teen, ja kõvasti, kui ta nimelt mind vastu armastab. 01146
Bottom
01147
Top
Juhani: Well, well. So you too would get in my way? JUHANI: Nii, nii! Astud siis sinagi mu teele ette? 01147
Bottom
01148
Top
Timo: Not at all, not at all, unless you really cannot control yourself, your mind and your tongue. Still, I like the wench very much and will also do my best to make her my wife. TIMO: Mitte sugugi, mitte sugugi, kui sa tõesti oma meelt ei suuda taltsutada, meelt ja keelt. Pean ometi tollest plika-klutist palju ja tahan ka kõigest oma jõust püüda, et ta mu naiseks saaks. 01148
Bottom
01149
Top
Juhani: Good, good! But what says Lauri? JUHANI: Hüva, hüva! Kuid mis ütleb Lauri? 01149
Bottom
01150
Top
Lauri: What have I to do with the girl ? LAURI: Mis on minul tüdrukuga tegemist? 01150
Bottom
01151
Top
Juhani: Whose side are you on? JUHANI: Kelle poole siis kaldud? 01151
Bottom
01152
Top
Lauri: I’ll have nothing to do with the matter, on one side or the other. LAURI: Ei sega asjasse, ei sellelt ega teiselt poolt. 01152
Bottom
01153
Top
Juhani: There’s going to be a fine stew, all the same. JUHANI: No sellest tuleb alles supp. 01153
Bottom
01154
Top
Lauri: I’ll keep my spoon out of it, I will. LAURI: Millesse mina oma lusikat ei pista. 01154
Bottom
01155
Top
Juhani: All, therefore, except Lauri. Boys, boys, sons of Jukola and clansmen all! Now for a clash, and earth and heaven will quake! Now, darling brothers, the knife, the axe or the club, and one against all and all against one like seven bulls! I’m agreed. A club’s my weapon; I seize this curly-grained log, and whoever’s skull gets a splinter of it, he has himself to blame for it. Seize your clubs, boys, and step forth if you can stand up to a man. JUHANI: Nõnda siis kõik peale Lauri. Poisid, poisid, Jukola vennaskond ja mu suur suguvõsa! Nüüd lüüakse, ja maa ning taevas väriseb! Nüüd, kulla vennad, nuga, kirves või puuhalg, ja üks kõigi vastu ning kõik ühe vastu kui sõnni! Olgu siis nii! Puuhalg on minu sõjariist; selle i haaran mina, ja süüdistagu see iseennast, kelle kolp pirru kisub. — Võtke halud, poisid, ja astuge ette, kui t meheväärilist vastast. 01155
Bottom
01156
Top
Eero: Here I stand armed, though a bit shorter than you others. EERO: Siin seisan sõjariistus, kuigi muist pisut madalam. 01156
Bottom
01157
Top
Juhani: You whippersnapper. But I note on your face that mocking, that sly, that damnable grin, and it seems you make fun of the matter. But I’ll teach you. JUHANI: Sina vurriluu! Aga vaata, ma näen su näol jälle toda pilkavat, toda salalikku, toda neetud irvitust, ja näib nii nagu teeksid sa nalja kogu selle asjaga. Kuid küll ma sind õpetan. 01157
Bottom
01158
Top
Eero: What is it to you so long as my club is in earnest? EERO: Mis sa sellest hoolid, kui aga mu halul on tõsi taga! 01158
Bottom
01159
Top
Juhani: I’ll soon teach you. Take hold of your logs, boys, your clubs ! JUHANI: Kill ma sind varsti õpetan. Võtke halud, poisid, võtke halud! 01159
Bottom
01160
Top
Timo: Here I am, and here’s my club, if it has to be. I don’t want anger and a quarrel, but if it has to be. TIMO: Siin olen mina ja siin minu halg, kui nii soovitakse. Mina ei tahagi viha ja riidu, kuid kui nii soovitakse, 01160
Bottom
01161
Top
Juhani: Your club, Tuomas! JUHANI: Võta halg, Tuomas! 01161
Bottom
01162
Top
Tuomas: Go to hell with your club, owl. TUOMAS: Mine põrgusse oma haluga, hull! 01162
Bottom
01163
Top
Juhani: Fire and lightning! JUHANI: Surm ja needus! 01163
Bottom
01164
Top
Simeoni: Terrible, heathenish and Turkish, this brawling. I’m out of the game and leave my marriage business in the Lord’s hands. SIMEONI: jõle, paganlik ja türgimaaline on seesinane kisa; kuid ma loobun sest mängust ja jätan oma kosjaasjad issanda hoolde. 01164
Bottom
01165
Top
Lauri: I’m out of it too. LAURI: Loobun ka mina. 01165
Bottom
01166
Top
Juhani: Step aside, then, you two, step out of our way. At your club, Aapo, and let Jukola’s walls echo to the splitting of skulls. Fire and horny devils! JUHANI: Seepärast minge kõrvale, minge jalust eest kõrvale! — Võta oma halg, Aapo, ning kõmagu Jukola seinad pealuude lõhkemisest. Tuli ja kuradid! 01166
Bottom
01167
Top
Aapo: O wretched child of earth. I’m horrified, Juhani, when I see you now, seeing how your eyes roll and your hair sticks up on end like a tussock of hay. AAPO: On jõle inimlaps. Ma kohkun, Juhani, kui vaatan nüüd su nägu ja näen, kuidas su silmad pöörlevad ja juuksed seisavad püsti nagu juudihabe. 01167
Bottom
01168
Top
Juhani: Let it stick, let it stick; it’s just what an ordinary Jack’s hair should rightly do. JUHANI: Las seista, las seista; need on just need harilikud ja õiged jussi-juuksed. 01168
Bottom
01169
Top
Eero: I’m minded to dust it a little. EERO: Ma tahaksin neid pisut sagida. 01169
Bottom
01170
Top
Juhani: You hop-o-my-thumb ! Best keep nicely in a corner. Away! I pity you. JUHANI: Sina pöial! On parem, kui sa ilusti nurgas püsid. Mine! mul on sust hale meel. 01170
Bottom
01171
Top
Eero: Take that dreadful jaw of yours into a corner in good time. I pity that, for it’s quaking and shaking like a hcggar. EERO: Vii õigel ajal nurka oma kole lõuavärk. Selles kah mu! hale meel; sest see tudiseb ja vabiseb juba kui sant. 01171
Bottom
01172
Top
Juhani: Look how this club’s quaking, look! JUHANI: Vaata, kuidas see halg tudiseb, vaata. 01172
Bottom
01173
Top
Aapo: Juhani! AAPO: Juhani! 01173
Bottom
01174
Top
Eero: Strike! And I believe it’ll rain back from here, maybe rain back real hailstones, big as logs. Strike! EERO: Löö! Usun, et siit sajab tagasi ja ehk sajab otsa raheteri, suuri kui halgusid. Löö sina! 01174
Bottom
01175
Top
Juhani: I will. JUHANI: Küllap löön. 01175
Bottom
01176
Top
Aapo: You will not, Juhani. AAPO: Sa ei löö, Juhani! 01176
Bottom
01177
Top
Juhani: Go to the dunghill, you, or seize your club and defend yourself or I’ll pound your head into a jelly. Seize your club. JUHANI: Käi hunnikule sina, või võta oma halg ja kaitse ennast, muidu pehmitan su pea. Võta oma halg! 01177
Bottom
01178
Top
Aapo: Where are your brains? AAPO: Kus on su mõistus? 01178
Bottom
01179
Top
Juhani: In this tough club, look, now it’ll whisper a word. JUHANI: Ses pahkjas halus; vaata, nüüd lausub see oma sõnakese. 01179
Bottom
01180
Top
Aapo: Wait, brother, wait, until I too have grabbed a weapon. Now then, here I stand with a wooden sausage in my hand. But first a couple of words, my Christian band of brothers, and then let’s fight like mad wolves. Note that a man in a fury of rage is a bloodthirsty beast and no human being; too blind to see what is just and proper; least of all can he carry out works of love in the grip of anger. Nevertheless, if we were now to try to look in the light of common sense on the matter that has brought brothers to the verge of blows, I believe we shall find the case to be this. The girl cannot love all of us, but only one, if she would accept any of us as the one in whose company she would be willing to wander hand in hand over the thorny hill of life. I therefore think it best that we should go to her in a body, all at the same time, to inform her solemnly of our matter and with pious heart and tongue ask whether she could bestow her heart on one of us and on whom. Then if the girl is willing, may the one who draws the happy lot thank his luck, and the others accept their fate without murmuring. He who is left without must swallow his disappointment, hoping that he too will still meet the spouse ordained for him down here. If we act thus, we shall be acting like men and true brothers. And then the bright shades of our father and mother will step forth from the glowing gate of Heaven and standing on the rim of a shining cloud look down on us, crying to us in a loud voice: ”Just so, Juhani, just so, Tuomas and Aapo, just so, Simeoni, Timo and Lauri, that’s the way, my little Eero! You are sons in whom we are well pleased.” AAPO: Oota, vennas, oota, kuni minagi sõjariista kätte kahman. — Vaat nii, siin seisan nüüd, puu kui vorst pihus. Kuid enne veel paar sõna, sina Jukola kristlik vennasalk, ja siis tapleme kui hullud hundid. — Pange tähele: vihavimmas on mees verejanuline kiskja ega mitte inimene; ta on kottpime nägema, mis on õigus ja mõõt; ning kõige vähem võib ta viha võimuses oma armuasju korraldada. Kui nüüd aga ometi mõistuse seisukohalt katsuksime asjaolu vaadelda, mis on sundinud vendi halgusid haarama, siis usun ma, et as jalugu on järgmine. Tüdruk ei või meid kõiki armastada, vaid ainult ühte, kui ta üldse ühestki meist hoolib, kelle seltsis tahaks käsikäes rännata üle elu ohakalise mäe. Mulle näib seepärast kõige parem olevat, et läheme kõik üheskoos ja ühekorraga tema juurde tõsiselt oma asja avaldama, küsides pühalikul meelel ja keele!, kas ta võiks ühele meie hulgast oma sildame kinkida. Kui nüüd tüdruk päri on, siis kiitku see, kellele igatsetud loos langeb, oma õnnepäeva, teised aga heitku nurisemata saatusele alla. Kes ilma jääb, see neelaku oma meelehärm põue põhja, lootes, et ta siin maailmas veel temale määratud abikaasa leiab. Kui nii teeme, siis teeme nagu mehed ja õiged vennad. Ja siis astuvad meie isa ja ema äraseletatud hinged välja taeva hõõguvast väravast ja vaatavad sätendava pilve serval seistes meie peale al!a ning hüüavad kõrge häälega: «Vaat nii, Juhani, vaat nii, Tuomas ja Aapo, vaat nii, Simeoni, Timo ja Lauri, just nii, mu pisuke Eero! Te olete pojad, kellest meil on hea meel!» 01180
Bottom
01181
Top
Juhani: Man, you speak, Devil take it, like an angel from Heaven and very nearly had me weeping. JUHANI: Kurat võtku, sa, vennas, kõneled kui taeva ingel, ning ei puudu palju, et mind nutma ei paneks. 01181
Bottom
01182
Top
Simeoni: We thank you, Aapo. SIMEONI: Me täname sind, Aapo. 01182
Bottom
01183
Top
Juhani: Yes, thanks. There goes my club. JUHANI: Palju tänu! Sinna virutan ma oma halu. 01183
Bottom
01184
Top
Timo: And there goes mine. And this quarrel ends as I wanted it to from the start. TIMO: Sinna minagi. Ja see riid lõppes nõnda, nagu ma juba algusest peale tahtsingi. 01184
Bottom
01185
Top
Simeoni: Aapo holds up a mirror to us, and for that let us thank him. SIMEONI: Aapo peab peeglit meie ees, ja seepärast tänagem teda. 01185
Bottom
01186
Top
Eero: Let us thank him, let us sing him a Simon’s thanksgiving hymn. EERO: Teda tänagem, laulgem otse «Simeoni tänulaulu». 01186
Bottom
01187
Top
Simeoni: Mockery, mockery and impudence again. SIMEONI: Pilkamine, pilkamine ja irvitus jällegi. 01187
Bottom
01188
Top
Timo: Don’t make a mock of God’s word, Eero, of Simon’s thanksgiving hymn. TIMO: Ära pilka, Eero, jumalasõna, Simeoni tänulaulu. 01188
Bottom
01189
Top
Aapo: So young and ah! so hardened! AAPO: Ah, nii noor ja nii paadunud! 01189
Bottom
01190
Top
Simeoni: So young and so hardened. Eero, Eero! Ay, I’ll say no more, only sigh on your behalf. SIMEONI: Nii noor ja nii paadunud! Eero, Eero! Jah, nüüd ei ütle ma rohkem, vaid ohkan ainult sinu pärast. 01190
Bottom
01191
Top
Juhani: I prophesy, Eero, that once or twice we shall have to lay on you with a father’s hand. Mother brought you up too gently. JUHANI: Ma ennustan sulle, Eero, et me veel kord või paar sulle üsna isa käega peame andma. Sest ema kasvatas sind liiga hellitades. 01191
Bottom
01192
Top
Simeoni: We must punish him while his heart is still pliant with the softness of youth; only let us do it with a loving hand and not in wrath. The hand of wrath drives devils in, not out. SIMEONI: Me peame teda karistama, niikaua kui ta süda on veel noor ja nõtke; kuid seda tuleb teha armastava käega mitte vihavimmas. Viha karistus ajab kuradeid sisse ning mitte välja. 01192
Bottom
01193
Top
Eero: Take that from a real loving hand. EERO: Säh sulle, ja päris armastava käega. 01193
Bottom
01194
Top
Simeoni: Oh the godless! He hit me! SIMEONI: No näe seda jumalavallatut, kui lõi mind! 01194
Bottom
01195
Top
Eero: Square on the snout. Bile can overflow for less. EERO: Ning vastu koonu. Vähemastki on mu sapp üle keenud. 01195
Bottom
01196
Top
Juhani: Come here, my boy. Timo, give me that stick from the corner. JUHANI: Tule siia, pojuke. Timo, ulata too kepp sealt nurgast. 01196
Bottom
01197
Top
Simeoni: That’s right, Juhani. Hold him nicely across your knee, I’ll let his trousers down. SIMEONI: Vaat nii, Juhani, pea sina teda ilusti põlvil, mina lasen tal püksid alla. 01197
Bottom
01198
Top
Eero: Stop! Help! EERO: Ärge põrgu päralt! 01198
Bottom
01199
Top
Juhani: Vainly you’ll wriggle, wretch. JUHANI: Asjata sipled sa, klutt. 01199
Bottom
01200
Top
Simeoni: Don’t let go of him. SIMEONI: Ära lase teda lahti. 01200
Bottom
01201
Top
Juhani: See the wildcat! But you will not escape, no. JUHANI: Vaata seda kiisapoega. Kuid ega sa pääse, ei. 01201
Bottom
01202
Top
Eero: Hit me, you accursed, and I’ll set the house on fire! I’ll raise fire and smoke, I will in earnest, fire and smoke! EERO: Lööge ainult, te neetud, nii pistan tule nurga alla. Teen jumala eest tuld ja suitsu, tuld ja suitsu teen! 01202
Bottom
01203
Top
Juhani: What gall ! Would you set fire to the house ? Ah what gall! JUHANI: Seda sappi! Või pistad tule nurga alla? Ah seda sappi! 01203
Bottom
01204
Top
Simeoni: God protect us, what gall! SIMEONI: Issand hoidku, seda sappi! 01204
Bottom
01205
Top
Juhani: Come here with the stick, Timo. JUHANI: Kepp siia, Timo! 01205
Bottom
01206
Top
Timo: I can’t find it. TIMO: Ei leia ju seda. 01206
Bottom
01207
Top
Juhani: Blind, can’t you see it in that corner? JUHANI: Sa pimesikk, eks sa näe seda seal nurgas? 01207
Bottom
01208
Top
Timo: Oh, this one? This birch? TIMO: Jah et see või? see kõivune? 01208
Bottom
01209
Top
Juhani: Just that. Pass it here. JUHANI: Seesama just; anna siia. 01209
Bottom
01210
Top
Simeoni: Lay on, but sensibly, not quite with all your might. SIMEONI: Löö, kuid mõistlikult ja miite kõigest jõust. 01210
Bottom
01211
Top
Juhani: I know how. JUHANI: Küll ma tean. 01211
Bottom
01212
Top
Lauri: Not a single stroke, say I. LAURI: Mitte üht hoopi, ütlen mina! 01212
Bottom
01213
Top
Tuomas: Leave the boy alone. TUOMAS: Jätke poiss rahule! 01213
Bottom
01214
Top
Juhani: He needs his tail warmed. JUHANI: Ta vajab pisut hänna alla. 01214
Bottom
01215
Top
Lauri: You’ll not lay a finger on him. LAURI: Sa ei puuduta teda nüüd sõrmegagi. 01215
Bottom
01216
Top
Tuomas: Set the boy free ! At once ! TUOMAS: Lase poiss lahti! Silmapilk! 01216
Bottom
01217
Top
Timo: Let him be forgiven, Eero-lad, still this once, anyhow. TIMO: Saage ta andeks, see Eero-pojuke, saagu seekord siiski veel. 01217
Bottom
01218
Top
Simeoni: Forgiven, forgiven, until tares and weeds have choked the wheat. SIMEONI: Andeks, andeks, seni kui ohakas ja umbrohi nisu võidavad. 01218
Bottom
01219
Top
Lauri: Don’t touch him. LAURI: Ära puuduta teda. 01219
Bottom
01220
Top
Aapo: Let us forgive him and try in that way to heap glowing coals on his head. AAPO: Andke talle andeks; ja nii püüame ta pealaele tuliseid süsi koguda. 01220
Bottom
01221
Top
Juhani: Go then and thank your stars. JUHANI: Mine siis ja täna õnne. 01221
Bottom
01222
Top
Simeoni: And pray to God to grant you a new heart, mind and tongue. SIMEONI: Ning palu jumalat, et ta annaks sulle uue südame, meele ja keele. 01222
Bottom
01223
Top
Timo: I’m off to bed. TIMO: Aga mina lähen magama. 01223
Bottom
01224
Top
Aapo: Let’s still cast a glance at one matter. AAPO: Kaalume veel üht punkti. 01224
Bottom
01225
Top
Timo: I’m off to bed. Come along, Eero, let’s go to bed and forget this ant-heap of a world, this miserable pile that steams and smokes in the rain. Come, Eero. TIMO: Mina lähen magama. Tule ühes, Eero; lähme magama ja unustame selle maailma sipelgapesa, selle jõleda kääpa, mis vihmaga aurab ning suitseb. Tule, Eero! 01225
Bottom
01226
Top
Juhani: What is the matter you would have us thrash out? JUHANI: Kuid mis punkt see on, mille lahendust sa tahad? 01226
Bottom
01227
Top
Aapo: God have mercy! Isn’t it a fact that we don’t even know our ’a’, the first letter of the alphabet, and yet the art of reading is an essential duty of a Christian citizen? But we can be forced to it by the power of the law, the power of church law. And you know what Crown contraption waits for us, eager to get its teeth into us, if we don’t dutifully learn to read. The stocks await us, brothers, the black stocks, which, with its round holes sternly gaping, squats in the church porch like a black boar. With these Hell’s pincers our Vicar has already threatened us, and he might carry out his threat if he doesn’t see us busily practising every day, that’s certain. AAPO: Jumal paraku! lugu on ju nii, et meie ei tunne A-dki, aabitsa esimest tähte, ja ometi on kirjamõistmine kristliku kodaniku tingimatu kohus. Kuid selleks võidakse meid sundida seaduse jõuga, kirikuseaduse jõuga. Ja te teate, mihuke kroonumasin meid ootab ning tahab hammaste vahele tõmmata, kui me viisakalt lugema ei õpi. Jalgpuu ju meid ootab, vennad, must jalgpuu, mis seal kiriku võõruses põõnab kui must kult, jõllitades süngelt oma ümarate aukudega. Just nende põrgupihtidega on praost meid ähvardanud, ja küllap ta oma ähvarduse täide saadab, kui meie igapäevast usinust ning harjutust ei näe, see on kindel asi. 01227
Bottom
01228
Top
Juhani: Impossible to learn to read. JUHANI: On võimatu lugema õppida. 01228
Bottom
01229
Top
Aapo: It’s a trick people have learned to do before. AAPO: Inimesed on selle kunsti ennegi läbi teinud. 01229
Bottom
01230
Top
Tuomas: ’Twould set a fellow sweating. TUOMAS: Tuleks selle kallal alles higistada. 01230
Bottom
01231
Top
Juhani: And puffing. I have such a hard head. JUHANI: Ja ähkida. Mul on nii kõva pea! 01231
Bottom
01232
Top
Aapo: A strong will can take a man through grey granite. Let’s get to work, send to Hämeenlinna for a-b-c books and go to the churchwarden’s to school, as our Vicar ordered. Let’s do it before we are rushed there at Crown speed. AAPO: Kuid kõva tahtmine viib mehe ka läbi halli kivi. Hakkame peale, muretseme enesele Hämeenlinnast aabitsad ja lähme köstri juurde kooli, nagu praost on käskinud. Teeme nii, enne kui meid kroonu küüdiga viiakse. 01232
Bottom
01233
Top
Juhani: I’m afraid that that’s what we have to do, I’m afraid so. God have mercy upon us! But let’s leave the matter until to-morrow and go to bed now. JUHANI: Ma kardan, et nii tuleb siin teha, ma kardan. Jumal halastagu meie peale! Kuid jäägu see mõte homseks ja lähme puhkama. 01233
Bottom

Chapter 02 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
02001
Top
It is a calm September morning. Dew glitters in the fields; mist swirls around the branches of the yellowing trees, to fade at last into the upper air. This morning the brothers rose very ill-tempered and silent, washed their faces, combed their hair and dressed in their Sunday best. For to-day they mean to go to the churchwarden’s to school. On vaikne mihklikuu hommik. Kaste särab nurmel, udu aeleb koltunud lehestiku tipul ja hääbub viimaks kõrgusse. Sel hommikul on vennad tõusnud väga sapistena ja vaiksetena, näod pesnud, juuksed harjanud ning pühapäeva-rõivad selga ajanud. Sest täna on nad otsustanud köstri juurde kooli minna. 02001
Bottom
02002
Top
They sit now at breakfast around Jukola’s long pine table, and the brown peas seem to taste good to them, though instead of merriment a dark frown of resentment has settled on their brows; the thought of the school-trip on which they must soon depart has caused this scowl. Yet, having eaten, they do not hasten at once on their way, but linger on resting. They sit in silence, some gazing moodily down at the floor, some staring at their red-backed a-b-c books as they finger the stout leaves. Beside the southern window of the living-room sits Juhani, his glance on the stony hillside and the dense pine-wood with its glimpse of the old woman’s cabin and red-framed door. Nüüd söövad nad jukoia pika männipuust laua ääres hommikust ja neile näivad maitsvat rusked herned, olgugi et nende näod polnud rõõmsad, vaid paha tuju kibedus paistis nende kulmukarvult; mõte kooliteest, mida mööda nad peatselt peavad astuma, on seda teinud. Kuid pärast söömist ei rutanud nad ometi kohe teele, vaid istusid veel hetkeks puhkama. Vaikides nad istusid, ja mõni neist vahtis murelikult alla põrandale, mõni jälle vaatles oma punakaanelist aabitsat, pöörates selle tugevaid lehti. Toa lõunapoolse akna ääres istub Juhani, vaadates aeg-ajalt üles kivise mäe ja tiheda männiku poole, kust paistis moori onn oma punapiidalise uksega. 02002
Bottom
02003
Top
Juhani: There’s Venla tripping along the path, and nimbly she skips too. JUHANI: Venla astub seal mööda jalgrada, ja käbe on ta kõnnak. 02004
Bottom
02004
Top
Aapo: And it was yesterday that both mother and daughter were to go to their kinsfolk at Tikkala to dig turnips and pick lingonberries, meaning to stay there until late autumn. AAPO: Ja eile pidid nii ema kui ka tütar Tikkalasse sugulaste poole minema, naereid listima ning paluksid korjama, et olla sea! hilissügiseni. 02005
Bottom
02005
Top
Juhani: Until late autumn? It makes me very uneasy. Probably they’ll go, but there’s a farmhand at Tikkala this year, a bonny lad and a great rogue, and that’d soon be the end of all our hopes. Best do the great deed, therefore, right now; put the question, of all questions the question. So let’s go and ask the wench if her mind can be persuaded and her heart catch fire. JUHANI: Hilissügiseni? See teeb mu üpris rahutuks. Arvatavasti nad lähevad; kuid Tikkalas on tänavu sulane, kes on priske poiss ja suur suli, ning sinna läheks peatselt meie kõigi lootus. Seepärast oleks kõige parem otsekohe teha see viimane temp, esitada küsimus, see kõigi küsimuste küsimus. Läki siis plikalt pärima, kas tahab ta meel meie poole painduda ning süda süttida. 02006
Bottom
02006
Top
Tuomas: I, too, think that’s best. TUOMAS: Seda pean minagi kõige paremaks. 02007
Bottom
02007
Top
Timo: And I too. TIMO: Niisama mina. 02008
Bottom
02008
Top
Juhani: Ay, ay, there’s nothing for it now but a-marrymg, all together and at the same moment like true lads. Ay, ay! The Lord protect us! But it can’t be helped, so a-marrying, a-marrying! Here we are in our best clothes, washed and brushed, our whole outward appearance that of a Christian being: tidy and as though born again. I feel very uneasy. Hut on to Venla! Now is an acceptable time. JUHANI: Ja-jaa! ega nüüd muud kui kõik kosja ning kõik ühekorraga nagu mehed. Ja-jaa! Issand hoidku meid! Kuid ei aita muu, vaid kosja, kosja! Nüüd oleme paremais rõivais, pestud ja harjatud; kogu meie väljanägemine on ristiinimese moodi: puhas ja otsekui uuesti sündinud. — See teeb mu rahutuks. — Kuid Venla poole! Nüüd on kohane aeg. 02009
Bottom
02009
Top
Eero: And may it be also a day of bliss. EERO: ja olgu see ka meie õnnepäev. 02010
Bottom
02010
Top
Juhani: Whose day of bliss, whose? Ahaa! whose do you think, lad? JUHANI: Kelle õnnepäev, kelle? Ahaa! kuis arvad, poiss? 02011
Bottom
02011
Top
Eero: Why not all of ours? EERO: Kas või meie kõigi. 02012
Bottom
02012
Top
Juhani: In other words, that she would become the wife of all of us? JUHANI: Teisiti öeldes, et ta meie kõigi naiseks teleks? 02013
Bottom
02013
Top
Eero: I’m willing. EERO: Kas või ka nii. 02014
Bottom
02014
Top
Juhani: What? JUHANI: Ära, hull! 02015
Bottom
02015
Top
Simeoni: How in God’s name would that be possible? SIMEONI: Kuidas see, jumala pärast, oleks võimalik? 02016
Bottom
02016
Top
Eero: Nothing is impossible before God. Let’s all trust, hope and love with one accord. EERO: jumala ees pole miski võimatu. Uskugem, lootkem ja armastagem kõik üksmeelselt. 02017
Bottom
02017
Top
Juhani: Shut up, Eero! For now we’re off a-marrying and I he same road to school, bag on back. JUHANI: Vait, Eero! sest nüüd läheme kosja ja iihes sellega kooli, vöörkotid õlal. 02018
Bottom
02018
Top
Aapo: But in order to do the job properly, one of us ought to act as a kind of spokesman in the cabin. AAPO: Kuid et asja korralikult ajada, siis oiga üks meist seal onnis niikui isameheks. 02019
Bottom
02019
Top
Juhani: An important point. But you yourself are as though fashioned for the part. You have goodly gifts; your speech has always lit fire and lightning in a man’s bosom. Verily! you were born to be a parson. JUHANI: See on tähtis punkt. Kuid sina ju oledki selle ameti peale otsekui loodud. Su! on hea anne; su kõae äratab ikka põues tuld ja välku. Tõesti! sa oled pastoriks sündinud. 02020
Bottom
02020
Top
Aapo: What do I know? And why speak of gifts? Here in I he woods they are lost in the mists of ignorance, fade away like a tinkling brook into sand. AAPO: Mis tean mina? ja miks kõneleme annetest? Siin metsas kaovad nad teadmatuse uttu, hääbuvad nagu sulisev ojake liiva. 02021
Bottom
02021
Top
Juhani: Hard luck has kept you from school. JUHANI: Vali saatus ei lasknud sind kooli. 02022
Bottom
02022
Top
Aapo: Where would our farm have got the means to send me to school? Remember: many’s the foodbag that dances between home and school before a boy’s in the wooden tub. lint back to our business, our marrying business. Be it as you wish. I'll step forward as the common spokesman and try to speak like a wise man. AAPO: Kust oleks meie talu minu koolitamiseks vara saanud? Pidage meeles: mõnigi moonakott peab kodu ja kooli vahet rändama, enne kui poiss räästooli pääseb. — Kuid püsime asja juures, kosjaasja juures. Olgu, nagu tahate. Mina .isur teie ühiseks kõisemeheks ja püüan rääkida nagu mõistlik mees. 02023
Bottom
02023
Top
Juhani: Let’s get to work. Holy Lord! But it can’t be helped, so let’s get to work in earnest. We’ll leave our bags outside the cabin, and Lauri, who has no eggs in this basket, can guard them from the pigs. Let’s go now. And let’s enter the bridal chamber a-b-c book in fist; it lends us a kind of solemnity. JUHANI: Asume siis teele. — Jumala eest! Ei aita muu, kui aga teele täie hooga. Moonakotid jätame välja moori onni elle, ja Lauri, kel pole se! allikal hobuse jootmist, hoidku neid «igade eest. Läki nüüd! Ja astume mõrsjamajja, aabits pihus; see annab meile pisut nagu pidulikkust. 02024
Bottom
02024
Top
Eero: Especially if we turn the last page with the cockerel on the outside. EERO: Eriti kui kukega kaane väljapoole pöörame. 02025
Bottom
02025
Top
Juhani: At it again? But the cock reminds me of the horrid dream that upset me last night. JUHANI: Kas jälle? Kuid kukest tuleb meelde see kohutav uni, mis painas mind läinud ööl. 02026
Bottom
02026
Top
Simeoni: Tell it; maybe it was sent as a healthy warning. SIMEONI: Jutusta seda; ehk on see meile kasulikuks hoiatuseks. 02027
Bottom
02027
Top
Juhani: I dreamed that on the stove there was a hen’s nest with seven eggs in it. JUHANI: Nägin und, et seal ahju peal oli kanapesa ja selles seitse muna. 02028
Bottom
02028
Top
Simeoni: Jukola’s seven sons! SIMEONI: Jukola seitse poega! 02029
Bottom
02029
Top
Juhani: But one of the eggs was ridiculously small. JUHANI: Kuid üks munadest oli naeruväärt väike. 02030
Bottom
02030
Top
Simeoni: Eero! SIMEONI: Eero! 02031
Bottom
02031
Top
Juhani: The cock died. JUHANI: Kukk suri! 02032
Bottom
02032
Top
Simeoni: Our father! SIMEONI: Meie isa! 02033
Bottom
02033
Top
Juhani: The hen died. JUHANI: Kana suri! 02034
Bottom
02034
Top
Simeoni: Our mother! SIMEONI: Meie ema! 02035
Bottom
02035
Top
Juhani: Then suddenly all the world’s mice, rats and weasels attacked the nest. What would these animals mean? JUHANI: Ja siis kohe kogu maailma hiired, rotid ja nirgid pesa kallale. — Mis need loomad peaksid tähendama? 02036
Bottom
02036
Top
Simeoni: Our sinful passions and the lusts of the world. SIMEONI: Meie patuseid himusid ning maailma rõõmusid. 02037
Bottom
02037
Top
Juhani: Likely that. The weasels, rats and mice came and turned and rolled, tapped and rattled the eggs, which soon broke, and from the tiny egg burst a very bitter stink. JUHANI: Küllap vist. — Tulid nirgid, rotid ja hiired ning l> (a rutasid ja veeretasid, tiksisid ja taksisid muae, mis peagi katki läksid, niüg sest väikesest munast tõusis väga paha hais. 02038
Bottom
02038
Top
Simeoni: Mark that, Eero. SIMEONI: Pane tähele, Eero. 02039
Bottom
02039
Top
Juhani: The eggs were broken, and from the stove top an awful voice, as the roar of many waters, shouted in my ear: ”All is broken, and great was the breakage thereof!” That’s what it shouted, but we began at last to collect the mess and cook it, and in the end we got what are called scrambled eggs; and we ate it with great pleasure and gave some to our neighbours too. JUHANI: Munad löödi katki ja kohutav hääl, nagu paljude lioxkcde kohin, hüüdis nüüd ahju pealt mu kõrva: «Kõik on ära rikutud, ja see ärarikkumine on suur!» Nii hüüti, kuid siis hakkasime ometi koguma ja keetma toda sodi, ja saime sellest lõpuks niinimetatud munaroa ehk munapudru; ning me sõime seda üpris hea meelega ja andsime naabritelegi. 02040
Bottom
02040
Top
Eero: A good dream. EERO: Uks hea uni. 02041
Bottom
02041
Top
Juhani: Bitter, bitter; you smelled in it like hell. It was a very hitter dream I had of you, lad. JUHANI: Kibe, kibe sini: sa haisesid seal kui põrgu. Väga kibedat und nägin mina sinust, poiss. 02042
Bottom
02042
Top
Eero: But I dreamed right sweetly of you. I saw the cockerel in I lie a-b-c book lay you, in reward for your diligence and wisdom, a big heap of sweets and lumps of sugar. You were umitly pleased, champing your sweets; you gave some to me. EERO: Aga mina nägin sinust üsna magusat und; nägin, et aabitsa kukk munes suile virkuse ja tarkuse palgaks suure hunniku komhut ning suhkrutükke. Sina rõõmustasid väga ja mekkisid oma maiustusi; andsid veel mullegi. 02043
Bottom
02043
Top
Juhani: Did I give you some? That was a good deed. JUHANI: Või andsin sullegi. No see oli ju hästi tehtud. 02044
Bottom
02044
Top
Eero: When is it evil to give? EERO: Kunas and paha teeb? 02045
Bottom
02045
Top
Juhani: Never; especially if I were to give you a little taste ni i lie stick. JUHANI: Ei iialgi; eriti kui sulle pisut vembla otsast annaksin. 02046
Bottom
02046
Top
Eero: Why only a little? EERO: Miks ainult pisut? 02047
Bottom
02047
Top
Juhani: Hold your jaw, bull-calf! JUHANI: Suu kinni, mullikas! 02048
Bottom
02048
Top
Tuomas: Do that both of you, and let us start. TUOMAS: Tehke seda mõlemad ja asume teele. 02049
Bottom
02049
Top
Aapo: Let each take his bag and his a-b-c book. AAPO: Võtku igaüks oma kott ja aabits. 02050
Bottom
02050
Top
So they set forth to woo their neighbour’s daughter. In single file, silent, they crossed the mound in which their potato-cellar lay, marched up the stony hill and stood at last before Granny Pinewood’s cabin. Nii läksid nad naabri tütart kosima. Üksteise järel, vaikides sammusid nad üle kartulikoopa-künka, astusid üles mööda kivist mäge ning seisid lõpuks Männiku-moori onni ees. 02051
Bottom
02051
Top
Juhani: Here we are and here we leave our bags; you, Lauri, keep faithful watch until we return from the bridal chamber. JUHANI: Siin oleme, siia jätame oma kotid; ja sina, Lauri, istu truu vahina, kuni me mõrsjamajast tagasi tuleme. 02052
Bottom
02052
Top
Lauri: Will you be there long? LAURI: Kas te seal kaua olete? 02053
Bottom
02053
Top
Juhani: As long as the shaping of our errand demands. Has nivone a ring? JUHANI: Sedamööda, kuis asjaajamine nõuab. — Kas kellelgi on sõrmust taskus? 02054
Bottom
02054
Top
Eero: It isn’t needed. EERO: Seda ei tule sul tarvis. 02055
Bottom
02055
Top
Juhani: Has anyone a ring in his pocket? JUHANI: Kas kellelgi on sõrmust taskus? 02056
Bottom
02056
Top
Timo: Not I, nor as far as I know have the others. There M*ii lire now: a bachelor ought always to have a glittering mig in his pocket when he goes out. TIMO: Pole minul ega minu teada ka kellelgi teisel. Seal see asi on: noormees peaks ikka kõndima, särav sõrmus karmanis. 02057
Bottom
02057
Top
Juhani: The Devil! Here we stand now. And pedlar Isak whs ill our place yesterday, who could have sold me both the nun unci the shawl. But I, pig that I am, never thought of that. JUHANI: No pagan! Siin me siis nüüd seisame. Ja eile oli meil harjukas Iisakki, kellelt oleks võinud osta nii sõrmuse kui kaelaräti, kuid mul ei tulnud pähegi. 02058
Bottom
02058
Top
Aapo: Such instruments we can buy ourselves later. Indeed H Is best to know first for certain whether any of us, and which, h to make these joyful purchases. AAPO: Need riistad võime enesele ka tagantjärele osta. Ja ongi parem, kui kindlasti teada saame, kas meist keegi ja kes nimelt peab need õnnelikud ostud tegema. 02059
Bottom
02059
Top
Juhani: Who opened the door? Was it Venla? JUHANI: Kes avas ust? Kas Venla? 02060
Bottom
02060
Top
Timo: It was the old woman, the long-chinned hag. TIMO: See oli vanamoor, see kõverlõug. 02061
Bottom
02061
Top
Juhani: Venla’s spinning-wheel hums in there like a merry dung-beetle on a summer evening, foretelling fine weather. Let’s go in now. Where’s my a-b-c? JUHANI: Venla vokk vuriseb sea! kui rõõmus sitasitikas suveõhtul, ennustades ilusat ilma. Läki nüüd! Kus on mu aabits? 02062
Bottom
02062
Top
Aapo: In your fist, brother. Why, God’s creation, you are as though a little mixed in your head. AAPO: See on su pihus, vennas. Sa, jumala loom, oled peast nagu pisut segi. 02063
Bottom
02063
Top
Juhani: Nothing to be afraid of, brother. I’m not smudgy in the face, am I ? JUHANI: Pole viga, vennakene. Kuid ega mu nägu ometi nõtfinc ole? 02064
Bottom
02064
Top
Eero: Not in the least, you are as clean and warm as a new-laid egg. EERO: Mitte põrmugi, vaid oled puhas ja soe kui äsjamunetud muna. 02065
Bottom
02065
Top
Juhani: Let’s go in now! JUHANI: Läki nüüd! 02066
Bottom
02066
Top
Eero: Wait! I am the youngest and will open the door for you and come in last. Walk in. EERO: Oodake! Mina oien kõige noorem ja võin teile ukse nvada ning ise viimasena tulla. Astuge sisse. 02067
Bottom
02067
Top
They entered the old woman’s low-roofed cabin, Juhani first, eyes staring and hair upright like the spikes of a hedgehog, and faithfully, gravely the others followed at his heels. They entered, and Eero quickly closed the door behind them, but himself stayed outside and sat down on the grass, a knowing grin on his lips. Nad astusid moori madalasse onni, Juhani kõige ees, silmad tüllis ja juuksed püsti nagu okassea harjased, ning teised järgnesid truult ja tõsiselt ta kannul. Nii astusid nad sisse ja Eero virutas ukse nende taga kinni, jäi aga ise välja, istus murule, huulil peiar muhelus. 02068
Bottom
02068
Top
The old woman in whose cabin five brothers now stand as wooers, is a nimble and vigorous woman; she makes a living by keeping hens and gathering berries. All the summer and autumn she bobs about the stump-strewn clearings, the mounds where grow the alpine strawberries and lingonberries, bobs and sweats with her daughter Venla. The maiden is said to be beautiful. Her hair is the colour of rust, her glance cunning and sharp, her mouth melting, though perhaps a little too wide. She is short in stature, but broad-shouldered and plump, and is said to be strong. Such was the brothers’ love-bird in the pinewood’s shelter. Kuid moor, kelle toas nüüd viis venda kosilastena seisavad, on käbe ja kärme eit; ta teenib endale ülalpidamist kanakasva- lusc ning marjakorjamisega. Suved ja sügised kookab ta usinalt käänulisi! raiesmail, maasika- ja palukakinkudel, kookab ning higistab ühes tütre Venlaga. Kauniks peeti neitsit. Ta juuksed olid roostekarva, vaade kaval ja terav, suugi sulav, pisut ehk liiga lai. Kehalt oli ta lühike, kuid tüse ja matsakas, ning tugev öeldi ta ka olevat. Säärane oli vennaste armuünd männiku varjul. 02069
Bottom
02069
Top
But suddenly the cabin door squeaked and Juhani came excitedly out, angrily exclaiming to the others who still lingered within: ”Come away, boys!” And soon they were all outside, with annoyance written large on their faces, and began walking towards the village. But when they had come some fifty paces from the cabin, Juhani picked up a stone about as big as a man’s fist and, snorting with rage, cast it at the cabin door. The cabin shook, and inside, the old woman shrieked; then, throwing open the door, she cursed and raged, shaking her fist at the retreating brothers. With their a-b-c’s in their hands and bags on their shoulders the brothers marched on in file along the road to church, without exchanging a word. At a furious speed born of anger they marched: the sand hissed and the bags danced; nor did they notice how quickly they fared. Kuid onni uks kriiksatas ja Juhani astus ägedalt välja, lausudes vihaselt teistele, kes veel sees viibisid: «Tulge ära, poi- nid!» Sapise näoga astusid nad viimaks kõik välja ja hakkasid kirikuküla poole kõndima. Kuid kui nad majast viiekümne nämmu kaugusele olid jõudnud, kahmas Juhani maast rusika- nuurusc kivi ja virutas selle vihast ähkides vastu onni ust; rak- xatas onn ja kiljatas onnis moor, avas ukse, vandus ning räuskas, raputades rusikat põgenevate vendade poole. Aabitsad pihus ja vöörkotid õlal, astusid vennaksed üksteise järel mööda kirikuteed, sõnagi omavahel vahetamata. Viha ägeda vimmaga rändasid nad; liiv sahises ja kotid kõikusid; ega pannud nad lälicle, kuidas tee kulus. Kaua kõndisid nad hääletult, kuni Eero viimaks suu avas ja küsis: 02070
Bottom
02070
Top
Eero: How did the matter succeed ? EERO: Kuidas asi õnnestus? 02071
Bottom
02071
Top
Juhani: Ah, indeed! How did it succeed? Did you come in with us, you magpie, you young crow? But you did not dare, truly you would not. What good is a young crow like you! Venla could hide you in her skirts. But look how much I have dreamed of you. I had, as I now remember, another dream Of you last night. Funny! There in the pine-grove you sat with Venla, billing and cooing, as I drew near, creeping stealthily. But oh, when you saw me, what did Venla do? Hid you, Devil take me, in her skirts. ”What have you wrapped up in your skirts?” I asked. ”Only a young crow,” answered the wench. He-he-he! And this was no dream at all, no, dog take it, it wasn’t! But ’twas made up altogether, out of his own head, by Juhani-boy. Ah, indeed! He isn’t quite as stupid as folk think. JUHANI: Jaa-ah! et kuidas ta õnnestus? Kas sa meiega uisse tulid, sina harakas, sina varesepoeg? Kuid ei usaldanud, toepoolest ei usaldanudki. Mis sihukesest varesepojast? Venla pistaks ta seeliku alla. Aga vaata, vaata, kui palju olen ma ninust und näinud. Nägin ju, nagu nüüd mäletan, mineval ööl linust veel teisegi une. Imelik küll! Seal sa istusid männikus Venla kõrva], armsalt mehkeldades, kui mina teile sala lähedale hiilisin. Kuid vaata, kui mind nägite, mis tegi siis Venla? Peitis, pagan, su oma undruku ääre alla. «Mis oled sa seelikusse mässinud?» küsisin mina. «Ainult väikese varese-poja,» vastas tüdrukulõkats. Hi-hi-hii! Ja ega olnudki see uni, ei, tont võtku! vaid iseenesest, omast peast mõtles juhani-poju selle välja. Jaa-ah! ei ta olegi nii rumal, kui arvatakse. 02072
Bottom
02072
Top
Eero: Funny how we have dreamed of each other. This is what I dreamed of you: among the pines over there you and Venla stood, lovingly hugging each other and looking solemnly up at the clouds. From there, from the heights of the sky, you craved some sign, something to show that your love had found favour. The heavens listened, the forests, fields and even the little birds listened, and you yourselves waited in deepest silence for what would befall. Came at last an old crow, flying stiffly through the calm air, and when he reached the place where you were standing he cast down one glance at you, but soon turned his gaze elsewhere, and spreading out his legs squirted something white that fell with a splash on the two young foreheads, splashed right over your faces. But don’t let this annoy you; for I dreamed all this and have not made up anything out of my own head. EERO: Imelik, kuidas oleme teineteisest und näinud. Mina nägin sinust jälle niiviisi: Seisite otsekui seal männikus, sina ja Venla, armsalt kaisutades ja tõsiselt üles pilvedesse vahtides. Sest sealt, taeva kõrgusest, ootasite mingit märki, otsekui teie armastuse heakskiitmise täheks. Taevas kuulas, kuulasid mets, ösaa ja väikesed sirgukesedki, ning te ise ootasite kõige sügavamas vaikuses, mis peab tulema. Tuligi lõpuks üks vana vares, lendas kohmates läbi vaikse õhu, ja kui jõudis otse teie kohale, heitis kord jõllitava pilgu alla teie peale, kuid pööras siis peagi silmad jälle teisale, laiutas koibi ja laskis midagi valget, mis langes alla ja laksatas poisile ning plikale vastu otsaesist, plärtsatas vastu sihverplaati. — See ärgu pahandagu sugugi su meelt, sest nägin nii unes ega ole sepitsenud midagi omast peast. 02073
Bottom
02073
Top
Juhani: You devil-possessed, I’ll ... JUHANI: Ma sind riivatut... 02074
Bottom
02074
Top
And he charged furiously at Eero, who fled swiftly before his enraged brother. With one spring he was off the road and scuttling like a hare over the clearing, with Juhani shambling after him like a maddened bear. Their bags danced, the dry ground rang beneath them; and from afar the voices of the other brothers entreated them to goodwill and forbearance. Then back to the road hastened Eero again, and the other, rushed forward to save him from the dread clutch of Juhani, who ran already at the heels of his youngest brother. Siis tormas ta kohutavana Eero poole, kes väledalt vihase venna eest põgenes. Ühe hüppega põikas ta teelt, laskis jänesena piki põldu, kuid Juhani kohmas metsiku karuna ta järel. Karglesid kotid, kõmises kuiv nõmm nende all ja kostis teiste vennaste kisa, kes riiumehi rahule ning leplikkusele manitsesid. Kaid Eero kiirustas jälle teele tagasi, ja teised ruttasid teda päästma kohutava Juhani küüsist, kes juba otse noorema venna kannul jooksis. 02075
Bottom
02075
Top
Tuomas: Stop now and be quiet, Juhani. TUOMAS: Seisa ilusti paigal, Juhani. 02076
Bottom
02076
Top
Juhani: I’ll lay him out. JUHANI: Ma teda pigistan! 02077
Bottom
02077
Top
Tuomas: Quietly, my boy. TUOMAS: Korralikult, mu poiss. 02078
Bottom
02078
Top
Juhani: Thunder and lightning! JUHANI: Surm ja needus! 02079
Bottom
02079
Top
Aapo: He only returned honour for honour. AAPO: Ta tasus ainult sama mõõduga. 02080
Bottom
02080
Top
Juhani: Accursed be his tongue, accursed be this day! Were we not, in God’s name, refused by Venla! Hornyheaded goblins and Hosts of High Heaven ! My eyes can scarce see a fathom before me, so black is the earth and sky, black on my heart’s account. Thunder and lightning! JUHANI: Neetud olgu ta keel, neetud olgu see päev! Saime ju, jumala eest, Venlalt korvi! Haaksarvised saatanad ja suur taevane sõjasalk! Ei näe mu silmad enam süllavõrdki enese ette; nii must on maa ja taevas, kõik on must mu südame pärast. Surm ja needus! 02081
Bottom
02081
Top
Simeoni: Don’t curse, man. SIMEONI: Ära nea, mees. 02082
Bottom
02082
Top
Juhani: I’ll curse till the world spins round and falls into pieces like an old log-sleigh under a heavy tree trunk. JUHANI: Nean nii, et maailm ringi käib ja laiali vajub nagu pehastanud palgikelk mastipuu all! 02083
Bottom
02083
Top
Simeoni: What can we do? SIMEONI: Mis me siis teha võime? 02084
Bottom
02084
Top
Juhani: Do? If this a-b-c were not the Word of God, God’s own book, I’d dash it into bits at once! But see here: I will dash my dinner-bag to bits against the hillside! Would you like to see? JUHANI: Teha? Kui see aabits poleks jumala sõna, jumala enese kiri, siis lendaks räbalaiks, räbalaiks silmapilk see raamat! Kuid vaata siia: oma moonakoti peksan ma pudruks vastu maad! Kas tahate näha? 02085
Bottom
02085
Top
Simeoni: For the Lord’s sake not the gift of God. Remember the Maid of Paimio. SIMEONI: Ära jumala pärast jumala andi. Tuleta meelde «Paimio neitsit». 02086
Bottom
02086
Top
Juhani: In the torment of my heart ! JUHANI: Mu siida on vaevas! 02087
Bottom
02087
Top
Simeoni: ”Pain and torment on earth, manna in Heaven.” SIMEONI: «Kannatus vaevas, manna taevas.» 02088
Bottom
02088
Top
Juhani: A fig for manna in Heaven when I couldn’t get Granny Pinewood’s Venla. Oh brothers and kinsmen! If you knew, you would understand that my thoughts have circled daftly round that wench for years. But now my hopes are gone, gone like ashes before the wind. JUHANI: Ma vilistan taevamanna peale, kui ei saanud Männiku-moori Venlat. Oi vennad ja mu suguvõsa suur! Kui te teaksite, siis mõistaksite, et mu mõtted on juba ligi kümme aastat selle tüdrukulõkatsi ümber meeletult pöörelnud. Kuid nüüd läks mu lootus, läks nagu tuhk tuulde. 02089
Bottom
02089
Top
Timo: We were refused in the early morning. TIMO: Varasel hommikutunnil saime korvi. 02090
Bottom
02090
Top
Juhani: Every one of us! JUHANI: Viimane kui üks! 02091
Bottom
02091
Top
Timo: No mercy for anyone, not even the least among us. We all got the same. TIMO: Ei leidnud keegi armu, ei väiksemgi meist Kõik saime. 02092
Bottom
02092
Top
Juhani: All, all! But even that was better than that one of you should have won her for his better half. Devil take me! I’d thrash the lad who’d had that luck, that I would. JUHANI: Kõik, kõik! Kuid parem ometi nii, kui et mõni teist oleks ta enesele naiseks saanud. Annaksin nüüd, kurat võtku! sellele poisile kitli peale, kellega see temp oleks juhtunud, seda mina teeksin. 02093
Bottom
02093
Top
Tuomas: We were quite out of the question. That the girl’s mocking grin showed when Aapo had mentioned our errand. TUOMAS: Me olime kõik liiga sündmatud. Seda avaldas plika pilkav naer, kui Aapo oli meie ühise asja esitanud. 02094
Bottom
02094
Top
Juhani: She deserves to be beaten, the slut. To make a mock of us! Wait, you jade. Aapo did his best, that can’t be denied, hut even the tongue of a cherub wouldn’t have helped here. JUHANI: Naha peale peaks ta saama, see lõkats. Meid narriks teha! Oota, sa nokats! — Aapo tegi kõik, mis võis, seda ei saa salata; kuid siin poleks aidanud isegi keerubi keel. 02095
Bottom
02095
Top
Timo: But if we had stepped before the girl in a black broadcloth coat, and a watch like a big turnip had bulged out of our waistcoat pocket, the key clinked on a chain and a silver-bound pipe smoked between our teeth, there’d have been, dog take it, both eggs and chickens hatched out of our errand. TIMO: Kui oleksime aga plika ette astussud mustas kalevi- kuues ja kell oleks paisutanud vestitaskut nagu priske sõrru- naeris, võti veel koksatanud keti küljes ja hõberipatsiga piip hambus auranud, siis oleks, susi söögu! meie ettevõttest tulnud nii mune kui poegi. 02096
Bottom
02096
Top
Juhani: Women and magpies have the same fierce desire for shiny things. But Aapo’s as silent as a frozen lake. JUHANI: Naisel ja harakal on ühesugune himu säravate asjade järele. — Kuid Aapo on vait nagu jäätanud järv. 02097
Bottom
02097
Top
Aapo: Our voice cannot carry in a storm. Or are the wild whirlwinds of your mind beginning to calm down in your bosom? AAPO: Minu hääl ei kosta marus. Või hakkavad südame metsikud tuulispead su põues juba laskuma? 02098
Bottom
02098
Top
Juhani: The bloody pool of my heart still storms, and will storm for long. But say a word, anyhow. JUHANI: Veel lainetab mu südame verine tiik, lainetab veel kaua. Kuid lausu ometi üks sõnagi. 02099
Bottom
02099
Top
Aapo: Two, if needed. So listen. Take your heart in your hand, and whisper this in its ear with the voice of common sense: Venla would not have you because she does not love you, and that she does not love you is nothing to lose your temper over; for the flame of love is lit at Heaven’s and not ut man’s command. A beggar-girl falls in love with a king, a queen falls madly in love with a chimney-sweep’s boy. So flies the spirit of love around down here, and no one knows from where it comes. AAPO: Kas või kakski. Kuula siis nüüd. Võta oma süda pihku ja sosista ta kõrva mõistuse keeli nõnda: Venla ei hoolinud sinust, sest et ta sind ei armasta, ja et ta seda ei tee, see ärgu sind kurvastagu; sest armastuse leegi süütab taevas, mitte aga inimese mõtted. Kerjustüdruk armub kuningasse, vürstinna armub korstnapühkijasse nii mis hull. Nii lendleb siin armastuse vaim risti ja rästi ning sina ei tea, kust ta tuleb. 02100
Bottom
02100
Top
Timo: Love blows where it chooses. One hears its voice, but knows not where it comes from and where it goes. So I often used to hear the old almshouse widow say. But it was the love of God she meant, I ’11 lay. TIMO: Armastus puhub, kust tema tahab, sina kuuled ta kuminat, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Nii kuulsin tihti endist vaestemaja eite ütlevat. Kuid ta mõtles sellega vist jumala armastust, arvan mina. 02101
Bottom
02101
Top
Aapo: Go on, Juhani, to your heart thus: stop kicking! Venla did right in refusing you; for to enter into marriage without the spur of love will get you nowhere, but brings trouble and often leads to works of eternal regret, as, more’s the pity, we so often see and hear nowadays. Ay, brothers, may Venla take the one set apart for her, we’ll do the same. AAPO: ütle, Juhani, oma südamele veel nõndagi: ära löö astla vastu takka üles! Venla tegi õieti, kui korvi andis, sest astuda abiellu armastuse sunduseta — see ei lähe; see teeb asja keeruliseks ja toob sagedasti igavest õnnetust, nagu seda paraku nüüd tihti nähakse ja kuuldakse. Nõnda, vennad, Venla võtku enesele see, kes on talle määratud; meie teeme niisama. 02102
Bottom
02102
Top
Timo: The girl who was made out of my rib will be mine in the end, though the Devil were to scream. I know another thing: a man’s heart lies on the left, and a woman’s on the right of her breast. TIMO: Selle tüdruku, kes tehtud mu küljeluust, saan mina lõpuks, kas või pagan uluks. Tean veel üht asja: mehe süda seisab pahema!, aga naise oma paremal poo! rinnas. 02103
Bottom
02103
Top
Juhani: My heart doesn’t lie anywhere, but jumps and rages like a heathen. Oh you hussy, you gypsy jade! Why did you refuse me, a farmer, the eldest son of a real clay-soil farm? JUHANI: Kuid minu süda ei seisa, vaid hüpleb ja mässab nagu pagan. — Oh sina pläralära, sina mustlaselõkats! Miks pidasid halvaks mind talupoega, päris savimaa talupoega, vanemat poega! 02104
Bottom
02104
Top
Aapo: Nothing to wonder at in that. Our farm is in crying need, and the girl hopes, though to my belief vainly, to become mistress of a much better farm. I have heard that that good-for-nothing Jussi Sorvari cuddles her. AAPO: Siin pole midagi imestamisväärt. Meie talu on kisendavalt lohakil, ja see neitsike loodab, kuigi minu arvates asjata, et palju paremasse tallu perenaiseks saab. Olen kuulnud, et teda meelitab too Sorvari Juhani. 02105
Bottom
02105
Top
Juhani: You spiky-chinned Jussi! If I had you in these hands now, I’d wipe you down a little. Tricking a wench to her everlasting shame. JUHANI: Too kikklõua-Jussi! oleks sa nüüd mu kinnaste vahe!, ma paitaksin sind pisut. Narrida plikat igavesse häbisse! 02106
Bottom
02106
Top
Aapo: Ay, ay, the world is mad and treacherous all at the same time. Venla is not lacking in beauty, nor Jussi in cunning. Sorvari is a well-known farm and that entices, while Jukola, this beggarly nest, is in a very sad state, and we ourselves, its seven heirs, in a still sadder state, at least in the eyes of the world. Remembering the idle and often wild life of our youth, people hardly expect anything good to come of us. And I know that even ten years of good and in every way respectable behaviour would scarcely be enough to raise us again in the sight of our fellow-man. So hard is it to free ourselves from the mud of a bad name, once it has stuck to a man. Yet it’s better to rise late than to sink for ever in the mudpool of our misery. So now, improvement with all our might! AAPO: Ja-jaa, maailm on ühel hoobil hull ning petlik. Venlal ei puudu nägu ega Jussil tegu. Sorvari on tore talu, ja see meelitab, kuid Jukola, see armetute pesa, on väga viletsas seisukorras, ja meie ise, talu seitse pärijat, veelgi viletsamas seisukorras, vähemalt maailma silmis. Meeles pidades meie nooruse laiska ja tihtipeale metsikut elu, ei või inimesed meist enam midagi korralikku loota. Ja ma tean, et vaevalt võib isegi kümme aastat korralikku ja kõigipidi auväärt elu meid kaasinimeste silmis uuesti täielikku inimväärtusse tõsta. Nii raske on vabanemine paha nime kõntsast, kui see kord mehe külge on hakanud. Kuid parem hilja tõusta kui igaveseks armetuse porilompi vajuda. Sellepärast olgu meie sihiks m parandus, meeleparandus kõigest jõust! 02107
Bottom
02107
Top
Juhani: We’re on the road to improvement now. But this unlucky wooing-trip has given my heart a blow that it will suffer from dreadfully for days and weeks; it caused a wound. JUHANI: Meeleparanduse teel me nüüd ju olemegi. Kuid see õnnetu kosjakäik andis mu südamele hoobi, mida see päevade ja nädalate kaupa hirmsalt põeb; see lõi haava. 02108
Bottom
02108
Top
Aapo: A wound, ay, that it did; but time, I know, will cover the wound with the scab and skin of forgetfulness. What hubbub is that on the road? AAPO: Haava, haava, tõepoolest; kuid ma tean, aeg viib sellegi haava unustuse kärna ning naha alla. — Mis kära sea! teel on? 02109
Bottom
02109
Top
Timo: A merry crowd of lads from Toukola. TIMO: Toukola poiste rõõmus parv. 02110
Bottom
02110
Top
Aapo: Enjoying an idle Monday with a big spree, the scamps. AAPO: Kulutavad oma vaba esmaspäeva vallatuse pöörises, suursulid. 02111
Bottom
02111
Top
Timo: And greatly they want us to join them, too. TIMO: Ja tahavad kangesti meidki oma seltsi. 02112
Bottom
02112
Top
Juhani: Temptation draws near. JUHANI: Kiusatus läheneb. 02113
Bottom
02113
Top
Timo: They’re having such a good time. TIMO: Neil on nii lõbus olla. 02114
Bottom
02114
Top
Juhani: But we? What lies before us? A thousand horned heads! A fiery wigging is what awaits us poor wretches. JUHANI: Aga meil? Mis ootab meid ees? Tuhat sarvilist ootab meid vaeseid ja tuline juuksesakutus. 02115
Bottom
02115
Top
Eero: What a difference: to jabber the a-b-c in the churchwarden’s corner, or to enjoy an idle Monday, cheering and singing with jolly comrades. EERO: Mihuke vahe: purra köstri ukse kõrval aabitsat, või kulutada hõisates ja lauldes rõõmsat vaba esmaspäeva lõbusate seltsimeestega. 02116
Bottom
02116
Top
Juhani: The difference is terribly big, big as the depth between a well and Heaven. Brothers, which shall we choose? JUHANI: Vahe on kohutavalt suur, suur kui kaevupõhj» ning taeva vahel. Vennad, kuhu peame astuma? 02117
Bottom
02117
Top
Eero: Let’s choose Heaven. EERO: Astume aga taevasse. 02118
Bottom
02118
Top
Aapo: The well, the well! To guzzle ourselves full of the water of life. Let us thrust into the jungle of learning, skill and wisdom. AAPO: Kaevu, kaevu! lõmpsima rikkalikku eluvett, õpi, tarkuse ja teaduse ürgmetsadesse tahame süveneda. 02119
Bottom
02119
Top
Tuomas: To the churchwarden’s! TUOMAS: Köstri juurde, köstri juurde! 02120
Bottom
02120
Top
Juhani: Well, let’s plod on then. JUHANI: Noh, marsime siis! 02121
Bottom
02121
Top
Eero: Hark at Aapeli Kissala’s clarinet. EERO: Kuulake Kissala Aapeli klarneti häält. 02122
Bottom
02122
Top
Juhani: Lovely! JUHANI: Imeilus! 02123
Bottom
02123
Top
Timo: Rings out like a head-angel’s bassoon. TIMO: Kajab nagu peaingli pasun. 02124
Bottom
02124
Top
Juhani: When the hosts of Heaven exercise and march till I lie dust flies. Lovely! JUHANI: Kui taeva sõjasalk ekseerib ja marsib, nii et pori plärtsub. Imeilus! 02125
Bottom
02125
Top
Timo: They are greatly keen on us joining them. TIMO: Nad tahavad meid kangesti eneste seltsi. 02126
Bottom
02126
Top
Juhani: That’s well known. Temptation draws near, truly it does. JUHANI: Muidugi teada. Kiusatus läheneb, läheneb tõesti. 02127
Bottom
02127
Top
While the brothers thus conversed, a number of lads from Toukola village approached them, though not in quite so polite and good-natured a spirit as the brothers supposed. They were a little drunk, and being minded to jest with the brothers, sang as they came along a song newly made up, to which they had given the name ”Seven Men Strong.” Thus, to Aapeli Kissala’s accompaniment they sang: Kui vennaksed nõnda vestsid, lähenes neile Toukola poiste parv, kuid kaugeltki mitte nii viisakalt ja heatahtlikult, nagu jukolased ootasid. Nad olid võrdlemisi vintis ja neil tuli nüüd tuju vennaste kulul pisut nalja heita ning nad laulsid neile laulu, mis äsja sepitsetud ja mida nad kutsusid «Seitsme mehe jõuks». Nõnda lähenesid nad siis koolimeestele, lauldes järgmisel viisil, kuna Kissala Aapeli klarnetit puhus: 02128
Bottom
02128
Top
Set, my lads, your throats a-squealing,
Here’s a song will set you reeling;
Seven Men Strong is the ditty.

Like the Great Bear up in Heaven,
Jukola has brothers seven,
Lubberly, hulking joskins.

Juho roars, the cabin quivers,
That’s a lad gives me the shivers;
Jussi, a lad both high and mighty.

Tuomas stands, an oak unbending,
Hearing Aapo’s gab unending, —
Hearken to Solomon spouting.

Simeon, his whiskers quaking,
Mourns for man in accents shaking —
”Sinful, sorrowful, Satan.”

Simeon works, the peas preparing,
Timo adds the fat, and stirring,
Spits in the pot to clear it.

Lauri-lad the forest searches
With an eye to twisted birches,
Nosing the woods like a weasel.

Last of all the brothers hearty,
Little Eero, slippery party,
Jukola’s snappy-tongued puppy.

There’s a band to go to battle,
Stout and hale as full-blood cattle,
Here’s to the health of the seven!
Kõmaga nüüd kõigi kaelad,
Lahti löön kui laulu paelad,
Lauldes seitsme venna võimast.

Nagu Suures Vankris tähti,
Nii ses talus poegi nähti —
Seitse laiska venivorsti.

Juho manab, maja kajab,
Tuld ja tõrva välja ajab,
Juhani, see parem poju.

Tuomas seisab nagu sammas,
Kuulab vait kui vaga lammas
Aapo Saalomoni-tarkast.

Simeon, see vaga nägu,
Ohkab, õhkab: «Kuritegu,
Patt ja pärgel ilmaelu.»

Simeoni herneid keedab,
Timo rasva sekka heidab:
Sülgab patta täie suuga.

Lauri-poju metsas sammub,
Puude išmber ringi tammub,
Tongib nõmmi nagu mäger.

Tn-eb viimne sabalüli,
Väike Eero, kius ja tiili,
Talu klähviv karjapeisi.

Seal siis on see vennasari,
Uhke nagu sõnnikari
Oma seitsme mehe jõuga.
02129
Bottom
02165
Top
In silence, though grinding their teeth, the brothers listened to this song. But when the mockery of their tormentors ceased not at this, and endless gibes rained on them from every side, especially with regard to the cockerel on the back of their a-b-c books and its fancied power of laying eggs for the brothers, their gorge began to rise and their eyes grew small, small and sharp as the eyes of a mink, as it looks out from beneath its tree-stump in the wilds at the light of day. And now a wag from the ranks of the Toukola men, in passing Juhani, suddenly snatched the a-b-c book from his hand and made off with it at top speed. Mad with rage, Juhani instantly thundered after him; whereupon the other brothers charged with equal fury at their mockers, and a general fight began. At first only slaps resounded on either side, but soon they were at each other’s throats and began, blindly, with whistling breath, to tear and gorge and lay about them with flail-like fists. Fiercely the Toukola lads hit back, but with greater ferocity the men of Jukola laid on; and heavily as sledgehammers the brothers’ fists fell on the heads of their enemies. In dust and sand they wrestled; dust rose from the dry road in rolling clouds; sand and gravel rattled around them in the bushes. So for a space the fight went noisily on, and the brothers, on the point of victory, already cried in a loud voice: ”Will you beg, Devil’s spawn, for mercy?” and an echo from the clouds answered ”Mercy!” But for long the men of Toukola resisted, till at last they sank nerveless to the ground. There, with torn lapels to their coats and swollen faces, they lay, greedily swallowing the cool air into their heated, gasping lungs. And as victors the brothers stood, but their appearance too showed that they had had their fill, and that a moment’s rest was welcome. Especially with Eero had it gone hardly in the fight; the shortness of his stature had been a great advantage to his opponents. Often while the combat raged, he had rolled like a little beagle under the feet of the other heroes, and only swift assistance from the brothers had saved him from a thorough beating. With ruffled hair he now sat on the edge of the ditch and gathered new strength, meanwhile puffing mightily. Hääletuma, kuigi hambaid kiristades, kuulasid vennaksed seda laulu. Kuid kui narrijate mõnitus sellega ei lõppenud, vaid pilkesõnu peatamatult langes, eriti aabitsa kukest ja selle munemisest, siis hakkas vennaste sapp paisuma ja nende silmad läksid teravaks, tõmbusid kitsaks nagu tuhkrul, kui ta mustas laanes kännu alt välja päevavalgusse vaatab. Kuid nüüd juhtus, et üks võllaroog toukolaste hulgast Juhanist mööda minnes äkki aabitsa ta käest tõmbas ja kõigest jõust jooksu pistis, aga Juhani viskas talle metsikuna järele. Siis tormasid ka teised vennad tulise hooga pilkajate kallale ja kaklus läks üldiseks. Esiti plaksusid kõrvakiilud, plaksusid mõlemalt poolt, kuid selle järel kargasid nad üksteise kõrisse kinni ja hakkasid — sõgedalt, ähkides — üksteist rebima, kiskuma ning rusikaga lahmima. Vägevalt lõid vastu toukolased, aga veel vägevamalt virutasid Jukola poisid, ja raskelt nagu raudnuiad langesid vennaste rusikad vastu vaenlaste päid. Pööreldi tolmus, mis tõusis pilvena kuivalt teelt, ja liiv ning sõmer rabise- sid nende ümber lehestikus. Nii kestis märatsev taplus, ja vennaksed, kes pea juba võidul, kisendasid kõrge häälega: «Neetud, kas palute armu?» ning kaja pilvist vastas: «armu!» Kuid kaua panid toukolased vastu, kuni viimaks võimetuina maha vajusid. Seal lamasid nad rebitud kuuesiilude ja tursunud nägudega, neelates ahnelt värsket õhku kuuma, lõõtsutavasse sisikonda. Võidumeestena seisid vennad, kuid nende näolt paistis, et neilegi taplusest küllalt sai ja et neilegi oli meeltmööda puhke-silmapilk. Eriti oli möllus Eeroga pahasti ümber käidud, sest ta lühike kehakasv andis vastastele suure paremuse. Tihti keerles ta kakluse kestel nagu väike mägrakoer teiste meeste jalus ja ainult rutuline abi teiste vendade poolt päästis teda põhjaliku purustamise eest. Rebitud juustega istus ta nüüd kraavikaldal ja kogus uut jõudu, kõvasti lõõtsutades. 02166
Bottom
02166
Top
But just as the others ceased fighting, Juhani approached with his man, dragging him by the collar, and now and again squeezing him by the throat. Fear-inspiring, terrible, was now the visage of the eldest Jukola. Fury flashed like fire from his always smallish eyes, which, bloodshot now with rage, rolled wildly in his head; an acrid sweat poured down his cheeks, and he puffed and snorted like a war-horse. Kuid kuna teised just tapluse lõpetasid, lähenes Juhani oma vastasega, kiskudes teda kaelusest ja kägistades aeg-ajalt kõrist. Kohutav, hirmus oli nüüd Jukola vanema venna nägu. Viha tuisatas tulena ta muidugi väikestest silmadest, mis nüüd vimmast veripunastena metsikult ta peas pöörlesid; kibe higi voolas ojana ta põsilt ja nagu sõjatäkk ta lõõtsutas ning ähkis. 02167
Bottom
02167
Top
Juhani: Fetch my a-b-c book, fetch it at once! Look, I’ll squeeze you till your guts fly out if you don’t. Bring, for God’s sake, that red-backed a-b-c of mine, you blackguard. See this is what I’ll give you, see this! JUHANI: Otsi mu aabits, otsi mu a-pe-tse-raamat, silmapilk! Vaata, ma pigistan sind muidu nii, et su raba lendab. Otsi jumala nimel see punakaaneline aabits, sina vurle. Vaat nii mina sulle annan, vaat nii! 02168
Bottom
02168
Top
The Man from Toukola: Don’t hit me! TOUKOLANE: Ära löö! 02169
Bottom
02169
Top
Juhani: The a-b-c book ! JUHANI: A-pe-tse-raamat! 02170
Bottom
02170
Top
The Man from Toukola: I threw it over there in a bush. TOUKOLANE: Sinna põõsasse ma ta viskasin. 02171
Bottom
02171
Top
Juhani: Give it into this hand like a good child, in your best style, you ruffian. Do you think you are dancing here for your pleasure, blackguard? Will you not, accursed, give that a-b-c book into my hand ? JUHANI: Pane ta kaunilt mu pihu peale, oma käekesega, sina vurle. Kas sa arvad niisama siin tantsu löövat, vurle? Kas sa, neetud, ei anna seda punakaanelist aabitsat mu kätte? 02172
Bottom
02172
Top
The Man from Toukola: You’re crushing my throat, my throat! TOUKOLANE: Sa lömastad ju mu kurgu, mu kurgu! 02173
Bottom
02173
Top
Juhani: The a-b-c book! The Lord preserve us! The a-b-c book! JUHANI: A-pe-tse-raamat! Issand hoidku meid! A-pe-tse-raamat! 02174
Bottom
02174
Top
The Man from Toukola: Here, you terrible man. TOUKOLANE: Siin on, sina hirmus mees. 02175
Bottom
02175
Top
Juhani: Give it a little kiss. Ay, kiss it nicely. JUHANI: Anna talle üks väike musu. Nii, suudle teda ilusti. 02176
Bottom
02176
Top
The Man from Toukola: What? Kiss it? TOUKOLANE: Mis? Suudelda? 02177
Bottom
02177
Top
Juhani: Real nicely. And for God’s sake do it, brother, if your back itches and your life is dear to you. Do it, do it, or this very minute your blood shall cry aloud for vengeance on me, like once before pious Abel’s blood. You see that I am black in the face as a bath-house brownie. So kiss my a-b-c. I beseech you for both our sakes! There. JUHANI: Ja õige netilt. Ning tee seda jumala pärast, mu vend, kui su selg ei sügele ning hing sulle armas on. Tee seda, tee seda, muidu kisendab su veri juba selsamal silmapilgul kättemaksmist mu peale, nagu kord vaga Aabeli veri. Sest sa näed, et ma olen näost viha pärast must nagu sauna tont. Sellepärast suudle mu aabitsat. Ma palun sind meie mõlema pärast! — Vaat nii. 02178
Bottom
02178
Top
The Man from Toukola: Are you satisfied ? TOUKOLANE: Kas oled nüüd rahul? 02179
Bottom
02179
Top
Juhani: Very satisfied. Go now and thank your Creator for getting off so easily. And if you should feel, halfway between your shoulders and that hammer-head of yours, a few marks tomorrow, like the marks of a toothed vice, and especially if you should feel a mump-like stiffness there, don’t be overly surprised. Ay, off with you now. But one word more, one word, little brother. Who made up the song we were forced to listen to a while back with ears erect? JUHANI: Täitsa rahul. Mine nüüd ja täna loojat, et sa sellega pääsed. Ja kui seal vahemaal, seal õlgade ja peanupu vahe!, mingeid jälgi leiad otsekui kruupingi hambaist, ja eriti kui veel homme seal nagu seatõve kangust tunned, siis ära selle üle iseäranis imesta. Nii, mine nüüd. Kuid veel üks sõna, vennas, veel üks sõna. Kelle tehtud on see laul, mida me äsja kikkis kõrvadega pidime kuulama? 02180
Bottom
02180
Top
The Man from Toukola: That I don’t know. TOUKOLANE: Seda ma ei tea. 02181
Bottom
02181
Top
Juhani: Out with it! JUHANI: Ütle välja! 02182
Bottom
02182
Top
The Man from Toukola: I don’t know. TOUKOLANE: Mina ei tea. 02183
Bottom
02183
Top
Juhani: Well, well, I can always find out. But greet Aapeli Kissala from me and tell him that next time I meet him his throat’ll sing shriller than his clarinet did just now. Go now, for my presence is not the healthiest place for you. Leave off muttering about revenge. Take care I don’t get it into my head to set off after you, to give you a little into the bargain. JUHANI: Nonoh, küllap ma seda ikkagi teada saan. Kuid vii minult tervisi Kissala Aapelile ja ütle talle, et kui ma temaga kokku saan, siis ta kurk veel heledamalt kajab kui äsja ta klarnet. Mine nüüd; sest minu juuresolek pole sulle just tervislik. — Ära mõmise kättemaksust. Hoia, et mul äkki tuju ei tule sulle järele hüpata, et veel pisut pealekauba anda. 02184
Bottom
02184
Top
Tuomas: Leave him in peace now, the miserable man. TUOMAS: Jäta see armetu juba rahule. 02185
Bottom
02185
Top
Juhani: He’s got his hiding, I’ll warrant that. But let’s leave this dreadfully ploughed bit of road, all scratched over in every direction. It isn’t wise to linger here, for a fight on the highway is a desperate business in the eyes of the law, and can land its man in a tight fix. JUHANI: Ta on koonu pihta saanud, ma vannun seda. — Kuid jätame nüüd selle koledalt üles küntud, tuhandeks läbi tongitud maantee kus seda ja teist. Siin pole nüüd hea viibida, sest taplus maanteel on seaduse seisukohalt vaadates üpris sant lngu ja võib pista mehe väga kõvasti pinni. 02186
Bottom
02186
Top
Aapo: Let us hurry on. But that was a beating; I’d have been well plucked if Simeoni hadn’t spread out the pile over me a little. AAPO: Rutake! — Kuid see oli alles leil; ja ilma Simeoni abita oleks mind hästi klopitud; ta vähendas pisut poistevirna mu kohal. 02187
Bottom
02187
Top
Simeoni: Why did we touch them? But man is weak and cannot control the strength of his anger and the power of sin. Ah! Seeing how Tuomas’s fist felled men, I couldn’t help thinking: now murder is near. SIMEONI: Miks me neisse puutusime? Kuid inimene on nõrk ega või oma viha ning patu jõudu taltsutada. Ah! kui ma vaatasin, kuis Tuoma rusikas mehi maha pani, siis mõtlesin: nüüd pole inimesetapp enam kaugel. 02188
Bottom
02188
Top
Tuomas: Perhaps I did hit out a bit unthinkingly, but men have been hit for less. Let’s walk a bit quicker, the day is getting on. TUOMAS: Lõin vahest liiga ettevaatamatult, kuid on ju vähemagi eest löödud. — Astume rutemini; päev kulub. 02189
Bottom
02189
Top
Swiftly they strode on, but resentment and indignation seemed loath to fade from their faces and stung painfully at their hearts, as they remembered the insulting song of the Toukola lads. Silent, Juhani marched on ahead, marched with the fierceness of an enraged man, spitting and now and again shaking his head. At last, however, turning towards the others, he opened his mouth. Nad astusid ägedalt; kuid viha ja vimm ei tahtnud nende nägudelt kaduda, vaid kibedalt torkas nende südant, kui nad Toukola poiste pilkelaulu meelde tuletasid. Hääletult astus Juhani ees, astus vimmaga, sülitades ja aeg-ajalt pead raputades. Lõpuks pöördus ta siiski teiste poole ja avas suu. 02190
Bottom
02190
Top
Juhani: What accursed imp made up that song? JUHANI: Kes riivatu on selle laulu teinud? 02191
Bottom
02191
Top
Eero: Aapeli Kissala. EERO: Kissala Aapeli. 02192
Bottom
02192
Top
Aapo: That’s what I suspect too; for he is a piteful mocker. It was he made up that cruel poem about our poor old curate, who — the Lord ha’ mercy on him — happened to besmirch his nose a little at Bible Class. AAPO: Sinnapoole kaldun minagi, sest ta on õel lõuamees. Tegi ta ju nii tigeda pilkelaulu meie vanast pastorist, kes — jumal paraku! — juhtus loetusel pisut oma nina ära määrima. 02193
Bottom
02193
Top
Timo: If I had a span of brandy and were to whisper a couple of words in Ananias Nikula’s ear, we’d soon hear a song a fathom long if we liked, which’d show plainly what kind of a man Aapeli is. A great scoundrel and a rogue; struts about the villages with his clarinet in his hand, getting the serving-wenches with child and living on his poor old mother. The man’s a scoundrel. TIMO: Kuid oleks mul kortel viina ja sosistada paar sõna Nikula Anania kõrva, siis kuuleksime peagi kas või sülla-pikkuse laulu, milles täpipealt ära näidatakse, mis mees ta õieti on, see Aapeli. Suur lurjus ja logard on ta; käib küla-pidi, klarnet käes, teeb tüdrukutele lapsi ja elab oma vana ema kaelas. Suur suli läbi ja läbi. 02194
Bottom
02194
Top
Juhani: If the rubbishy song they call ”Seven Men Strong” hails from his skull, lo and behold, next time I meet him, even if it is on the church rise, I’ll flay the scalp off- him from his neck to his eyebrows, and that’s a fact! But couldn’t we set the law on him? JUHANI: Kui see lorilaul, mida nad «Seitsme mehe jõuks» kutsusid, tema peakolust pärit on, vaat siis, kui ma teda esimest korda kohtan, olgu see kas või kirikumäel, nii tõmban tal peanaha kuklast kulmudeni tuppe, see on kindel. — Kuid kas mc ei võiks ta kallale seadusega minna? 02195
Bottom
02195
Top
Aapo: The law won’t sentence anyone without solemn witness. AAPO: Seadus ei mõista kedagi süüdi ilma kindlate tunnistajateta. 02196
Bottom
02196
Top
Juhani: Well, let him take oath on his innocence; I believe he’d think twice before casting his soul into the valley of darkness. But if he were to do this miserable trick, well — goodnight, neighbour, sleep in peace for me. Juhani. Las astub siis vandele; ja ma arvan, et ta pisut kohmetab, enne kui heidab oma hinge pimeduse kuristikku. Kui ta aga selle armetu tembu teeks, noh — head ööd siis, naab-rike, maga rahus minu poolest. 02197
Bottom
02197
Top
Aapo: I don’t think the law lets an accused man swear himself guiltless in a case like this. AAPO: Kuid ma arvan, et seadus säärastes asjades süüalust vandele ei lasegi. 02198
Bottom
02198
Top
Juhani: Then he’ll get it from my own fist, and that, I believe, will have the same sting for him that the salt of law and justice would have had. JUHANI: Siis saagu ta mu oma rusikaga, ja talle maitseb selle tervislik kipitus, ma usun, niisama nagu seaduse ja kohtu sool. 02199
Bottom
02199
Top
Simeoni: Let’s leave both the song and that brutelike brawl on the highway now. There’s the resiny stump at whose foot I once had a marvellous dream while tending the cattle, though hunger squealed in my stomach. I was as though in Heaven, sitting on a soft and springy sofa, with a heaped-up table steaming before me. Tasty, ah so tasty were those dishes, and so fat. I ate and drank, and little cherub boys waited on me like on some great person. Everything was matchlessly beautiful and solemn; nearby, in a golden hall, echoed the angel choir, and I heard them sing the new and wondrous song. This I dreamed, and it was there I got this spark in my bosom, which I hope will nevermore leave it. SIMEONI: Kuid jätame juba sedapuhku sinnapaika nii selle laulu kui tolle metsiku tuuselduse maanteel. — Seal on see tõrvaskänd, mille kõrval kord karjas käies magama jäin ja imelikku und nägin, kuigi nälg vatsas näugus. Olin nagu taevas, istusin pehmel, õõtsuval sohval ja mu ees auras kuhjaga täis söömalaud. Maitsvad, nii hirmus maitsvad olid need road ja nii rasvased. Mina sõin ja jõin, ning pisukesed keerubi-poisid passisid mind nagu suurt saksa. Kõik oli võrratult kaunis ja pidulik: seal lähedal, kuldses saalis, kajas inglite koor, ja mina kuulsin lauldavat seda uut ja suurt koraali. Nii nägin und ja siis sain rinda selle tulesädemc, mis seal iial ärgu enam kustugu! 02200
Bottom
02200
Top
Juhani: It was that Bible-reading old shepherd, that redeyed, waggle-bearded Tuomas Tervakoski, your companion that time at the herding, made you slightly daft; and there’s your spark. JUHANI: See raamatukoi-karjusetaat, see punasilm ja kitse-habe Tõrvakose Tuomas, su kaaslane karjas, ajas su pea pisut segi; ja sellest siis see säde. 02201
Bottom
02201
Top
Simeoni: Ay, well, we’ll see on the last day. SIMEONI: Jä-jah, küllap viimselpäeval nähakse! 02202
Bottom
02202
Top
Tuomas: There’s the spruce where our father once brought down a big lynx; and it was his last lynx. TUOMAS: Kuid seal on kuusk, mille otsast isa kord hiigla-ilvese laskis; ja see oligi ta viimne ilves. 02203
Bottom
02203
Top
Timo: So it was, after that time he never came striding home any more, but was dragged out of the forest, stift. TIMO: Jah, selle korra järel ei tulnudki ta enam koju tagasi, vaid kanti külmana metsast. 02204
Bottom
02204
Top
Juhani: A brave and bonny man, but hard and unbending as a rock towards his sons. Yet it was seldom he walked the Jukola yard; he lived in the woods, while the rats and mice grew fat in our home. JUHANI: Tubli ja tugev mees, kuid poegade vastu kõva ning kindel kui kalju. Harva astus ta ometi Jukola õues, vaid elas metsades, ning kodus oli hiirte] pidu. 02205
Bottom
02205
Top
Aapo: True he would forget his home for long on account of that craze of his for hunting, which was perhaps bewitchment, but he was a good father anyhow and died like a man. May he rest in peace ! AAPO: Tõepoolest, ta unustas tolle vahest külgenõiutud kütikire pärast küll liiga oma kodu, kuid ometi oli ta hea isa ja suri tubli mehena. Puhaku ta rahus! 02206
Bottom
02206
Top
Timo: And doubly so our mother. TIMO: Ja kahekordselt meie ema. 02207
Bottom
02207
Top
Juhani: There was a good housewife and a pious woman for you, even though she could not read. JUHANI: See alles oli auväärt perenaine ja jumalakartlik inimene, kuigi ta lugeda ei osanud. 02208
Bottom
02208
Top
Simeoni: Yet she prayed on her knee every morning and evening. SIMEONI: Ometi palvetas ta iga õhtu ja hommiku põlvili. 02209
Bottom
02209
Top
Juhani: That she did. A matchless mother and housewife! I always remember how she strode after the plough, stout as a giant. JUHANI: Seda ta tegi. Võrratu ema ja PERENAINE: Mäletan ikka, kuis ta adra taga astus, tugev kui hiigla-eit. 02210
Bottom
02210
Top
Eero: She was a good mother, but why weren’t we obedient children; why didn’t we toil then in the fields like seven bears ? Jukola would look different now. But what did I understand at that time, a little brat in a shift. EERO: Ta oli suurepärane ema; kuid miks polnud meie sõnakuulelikud lapsed, miks ei murdnud me põllul tööd nagu seitse karu? Nüüd oleks Jukola teistsugune. Kuid mis mõistsin mina siis, pisuke paljassäär? 02211
Bottom
02211
Top
Juhani: Keep your mouth shut now! I well remember your wicked and impudent way with our poor mother. But she always forgave you, as fathers and mothers usually do their youngest child; it’s the eldest’s fur that is for ever being dusted, as I know best from myself. Haven’t I, in the Devil’s name, been beaten in my time like a cur? But I still hope all was for the best, with God’s help. JUHANI: Suu kinni, sina seal! Ma mäletan veel, kui halb ja tige sa vaese ema vastu olid. Aga ikka hellitas ta sind, nagu harilikult nii isa kui ema kõige nooremat last hellitavad; kuid vaata, kuis vanema kasukas on lõpmata leilis, nagu seda kõige paremini enesest tean. On mind, pagana pihta, oma] ajal vihutud kui karjakrantsi, kuid loodan ometi, et see kasuks oli, jumala abiga. 02212
Bottom
02212
Top
Simeoni: Punishment surely does good, especially if one blesses the rod and punishes in God’s name. SIMEONI: Karistus teeb tõesti head, eriti kui õnnistad rooska ja nuhtled jumala nimel. 02213
Bottom
02213
Top
Eero: Especially if you warm the rod as well. EERO: Ja iseäranis kui veel rooska soojendad. 02214
Bottom
02214
Top
Simeoni: I am deaf to your miserable jokes, you stone-blind, you sparingly-punished child. SIMEONI: Ma ei kuule su nurjatuid pilkesõnu, sa kottpime, sa hellitades kasvatatud laps. 02215
Bottom
02215
Top
Timo: ”A good child punishes itself”, but that’s a trick I’d like to see. TIMO: «Hea laps karistab end ise» — kuid sihukest tempu tahaksin ma näha. 02216
Bottom
02216
Top
Simeoni: Here’s the cross-roads under Sonnimäki Hill, where the ghost of a dead man followed that sinful glazier from Kiikkala all the way from the churchyard for having uttered, the godless man, a fearful oath while passing the church at night. Let this be a warning to you to beware of the sin of swearing. SIMEONI: Siin on Sõnnimäe risttee, surnuaiast siiamaani ajas kodukäija taga toda jõledat Kiikala klaasikaupmeest, kes öösel kirikust mööda minnes jumalavallatult vänge vandesõna suust laskis. See hoiatagu teid vandumispatu eest. 02217
Bottom
02217
Top
Juhani: Now we’re on Sonnimäki’s summit; there’s the church, and yonder the churchwarden’s red-painted house glows like a flaming nest of devils. Hi! There’s the whole glory of Hell, dreadful wisdom and awesome honour. Now all my limbs turn numb and my legs rise mercilessly against me. Ah! What shall I do in this hangman’s hour, what shall I do, I, your miserable eldest brother? JUHANI: Kuid me seisame Sõnnimäe harjal, kirik on näha, ja seal lõõmab köstri punane häärber nagu Iõkendav pärgli- pesa! Hih! seal on kogu see põrgu härraslik toredus, seal see kohutav kirjatarkus ning hirmuäratav auväärsus. Nüüd kan-gestuvad kõik mu liikmed ja mu jalad panevad armuheitmatult vastu. Ah! mis pean ma tegema sel timuka-tunnil, mis pean ma tegema, teie õnnetu vanem vend? 02218
Bottom
02218
Top
Eero: As you are the eldest, lead on with good example and turn back from the road to Hell. I’ll follow you. EERO: Kui sa kord meie vanem vend oled, siis astu head eeskuju andes ees ja pööra tagasi põrguteelt. Mina olen valmis sinuga tulema. 02219
Bottom
02219
Top
Tuomas: Silence, Eero, not a step backward now. TUOMAS: Vait, Eero! Nüüd mitte sammugi tagasi. 02220
Bottom
02220
Top
Juhani: O horny bulls ! The churchwarden’s door is the gate of death to me. JUHANI: Oi sarvpea-saatanad! Köstri uks on mu meelest kui surmakurk. 02221
Bottom
02221
Top
Aapo: There lie the beginnings of our self-respect and our honour. AAPO: Just seal on meie inimväärsuse ja au algus. 02222
Bottom
02222
Top
Juhani: A hot honour, a hot honour! Woe to us! I see the churchwarden’s in all its glory and the fearful grandeur of the vicarage, and my nature rises against me — God help us! — rises against me. What do you say, Timo? Juhani. Palav au, tuline au! Oi meid õnnetuid! Seal näen köstri kogu toredust, kirikumõisa kohutavat kõrkust, ja mu süda paneb vastu — jumal aidaku meid! — paneb vastu. Mis ütled sina, Timo? 02223
Bottom
02223
Top
Timo: Strongly it rises. TIMO: Tõepoolest, kõvasti paneb vastu. 02224
Bottom
02224
Top
Aapo: I believe that, but we can’t always be dancing on llowers and roses down here. AAPO: Usun seda, kuid siin maailmas ei tantsitagi alati roosidel ja lillekestel. 02225
Bottom
02225
Top
Juhani: Flowers and roses? Have we danced on flowers and roses ? JUHANI: Rooside] ja lillekestel? Kas oleme meie roosidel ning lillekestel tantsinud? 02226
Bottom
02226
Top
Aapo: We shall have many bitter pills to swallow yet, little brother. AAPO: Peame siin mõnegi kibeda marja alla neelama. 02227
Bottom
02227
Top
Juhani: Bitter pills? Haven’t we swallowed enough bitter pills? Oh poor Aapo! We’ve been boiled in many soups already, our hair ruffled in many winds. And why? Where is our victory? This world is a big dunghill, and nothing more. To Purgatory with churchwardens and priests, Bible-classes and books and sheriffs with their piles of paper. The evil spirits of this world, all of them! I mentioned books, but of course I didn’t mean the Bible, the hymn-book, the Catechism and the a-b-c book, nor the ”Voice in the Wilderness” — that terrible book — I didn’t mean any of these. But why was I born at all ? JUHANI: Kibeda marja? Kas pole mc veel küllalt neelanud kibedaid marju? Oi, vaene Aapo! mõneski leemes on meid juba keedetud, nii mõneski tuules meie juukseid tuuseldatud. Ja mispärast? Mis oleme sellest saanud? See maailm on suur sõnnikuhunnik, ei midagi muud. Mingu kus kurat köstrid ja papid, Ioetused ja raamatud ning nimismehed oma paberipun- dardega! Kõik ühesugused maailma kiusuhinged! Ma nimetasin raamatuid, kuid ei mõelnud siis ometi mitte piiblit, lauluraa-matut, katekismust ja aabitsat ega ka «Hüüdja häält kõrbes» — toda kohutavat raamatut —, neid ma nüüd just ei mõelnud. Kuid miks olen siia maailma sündinud? 02228
Bottom
02228
Top
Simeoni: Do not curse your days, the days of your time of mercy. SIMEONI: Ära nea oma elupäevi, oma armuaja päevi. 02229
Bottom
02229
Top
Juhani: Why was I born at all, why was I born? JUHANI: Miks sündisin siia, miks sündisin? 02230
Bottom
02230
Top
Timo: Into this world I was born a wretched wanderer. Why didn’t I sooner open my eyes as a split-lipped young hare under that spruce younder? TIMO: Sündisin siia vaeseks teekäijaks. Miks ei avanud ma oma silmi parem lõhkihuulise jänesepojukesena seal tolle kuusiku all? 02231
Bottom
02231
Top
Juhani: Or as that squirrel, who chatters on the fork of that pine with his tail bolt upright? His carefree bread is the pine-cone, and his blanket the beard of the spruce in his mossy cabin. JUHANI: Või mina tolle orava kujul, kes männi harul kädistab, händ püsti? Käbi on ta muretu leib ja kuusehabc tema soe vaip ta sammaltoas. 02232
Bottom
02232
Top
Timo: And he needn’t learn to read. TIMO: Ning ta ei tarvitse lugeda. 02233
Bottom
02233
Top
Juhani: He needn’t know how to read! JUHANI: Ei tema tarvitse lugeda! 02234
Bottom
02234
Top
Aapo: Each was given his lot, and ”a sword to match.” And lamenting and sorrow won’t help, but work and action will. Onward now, brother! AAPO: Igaühele on ta osa antud, ja ikka on «mõõk meest mööda». Ning siin ei aita hädaldus ega mure, vaid töö ning usinus. Nüüd aga edasi, mu vennad! 02235
Bottom
02235
Top
Tuomas: Onward, to the churchwarden’s, though the way lead over the foaming straits of the sea. TUOMAS: Edasi, köstri poole, kas või üle mere kohiseva • kargu! 02236
Bottom
02236
Top
Juhani: What do you think, Eero-lad ? JUHANI: Mis sa mõtled, Eero-poju? 02237
Bottom
02237
Top
Eero: I’m thinking of going to the churchwarden’s to school. EERO: Mõden köstri poole kooli minna. 02238
Bottom
02238
Top
Juhani: Hm! Well, let’s be going, let’s march on. Ah, Son of the Lord ! Sing, brother Timo, sing ! JUHANI: Hm! Lähme siis, astume siis. Oh jumala poeg! Kuid laula, veli Timo, laula midagi! 02239
Bottom
02239
Top
Timo: I’ll sing of the squirrel in his little mossy chamber. TIMO: Laulan oravast ta sammalsaalis. 02240
Bottom
02240
Top
Juhani: Ay, do. JUHANI: Jah, jah! 02241
Bottom
02241
Top
Timo: TIMO: 02243
Bottom
02242
Top
Cosily the little squirrel
Cowers in his mossy chamber;
There no hound, its white fangs baring
Nor the cunning, guileful ranger
Ever discovered the way.

From his home on high he seeth
All the earth in conflict riven,
Strife and battles rage beneath him;
O’er his head a branch, wind-driven,
Flutters its pennant of peace.

Oh the life of bliss untroubled
In a swaying cradle-bower.
In the spruce’s mother-bosom
Rocked through every happy hour;
Forest, thy lullaby sing!

There with tail aloft he dozes
At his tiny casement lying;
Songs of birds beneath the heavens
Waft him when the day lies dying
Into an Eden of dreams.
Magusasti orav magab
Oma sammalsaalikeses;
Sinna jahikoera hammas
Ega metsamehe püünis
Pole iial ulatand.

Oma kõrgest kambrist vaatab,
Näeb maailma kaugeid tippe,
Näeb võitlust käivat ringi;
Kuid ta kohal rahulippe
Männioks see õõtsutab.

Üles-alla õõtsub orav
Armsa kuuse emarinnal;
On ta elu õnnerikas
Selles kiikvas kätkilinnas;
Metsakannel heliseb!

Tukub orav-ruskesaba
Oma väikse akna najal,
Kuni taevas linnulaulud
Saatvad teda õhtu ajal
Une kullamaile.
02244
Bottom

Chapter 03 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
03001
Top
Two days have gone by. In the churchwarden’s day-room the brothers sit round the table, chanting the alphabet as it is read out to them, now by the churchwarden himself, now by his little eight-year old daughter. A-b-c books in hand, they pursue learning with perspiring brows. But only five of the sons of Jukola are to be seen on the benches round the table. Where can Juhani and Timo be? There, near the door, they stand in the corner of shame, and their hair, which has newly been coiled round the churchwarden’s muscular fist, still sticks up in a high tangle. Kaks päeva on kulunud. Vennaksed istuvad köstri peretoas laua ümber, kangutades aabitsa kallal, nõnda kuidas juhatab kord köster ise ja kord ta väike kaheksaaastane tütreke. Nii harjutavad nad usinalt lugemist, aabitsad käes lahti, otsaesised higised. Kuid ainult viis Jukola poissi on näha istumas laua taga. Kus on Juhani ja Timo? Nad seisavad seal häbinurgas ukse Iähe-dal ja nende juuksed, mida köstri kange käsi on äsja tuuseldanud, turritavad praegu kõrgel püsti. 03001
Bottom
03002
Top
Very slowly has the brothers’ learning proceeded, the fear-inspiring strictness of their teacher tending rather to damp their zeal and their spirits than to carry them onward. Juhani and Timo hardly know more than the letter A; the others’ knowledge has progressed a few letters further. Only Eero has proved a great exception to the rest, and having left the alphabet behind him, is practising spelling. Üpris aeglaselt edeneb vennaste õppimine, mida nende õpetaja kohutav valjus ei kiirendanud, vaid seevastu ikka enam ja enam nende tahtmist ning tuju masendas. Juhani ja Timo tundsid vaevalt rohkem kui A-d, teiste oskus oli ometi mõne tähe võrra kaugemale jõudnud. Kuid suure hüppe neist kõigist ette tegi veli Eero, kes oli tähestiku juba kõrvale jätnud ja üsna väledalt veerimist harjutas. 03002
Bottom
03003
Top
Evening drew near, but during the whole of that day the brothers had not yet broken their fast. For the churchwarden, who had laid an embargo on their provisions, was trying the effect of hunger on their willingness to learn. And so, nipped by a raging hunger, Juhani stood in his nook, shaking his round head, spitting and casting malevolent, bull-like glances at his teacher. At his side Timo nodded, heedless of the way of the world. At last, however, the churchwarden broke off the lesson, saying: ”Stop now and eat, you wooden horses, champ like browsing goats in a garden. But remember, after this meal not a crumb of food shall pass your lips until the alphabet is in your heads, you hard-headed bulls. One hour I give you for your meal, but not a step shall you take yet outside the door. I believe the healthiest thing is to prolong your arrest until night, much the healthiest. Open your mouths now, for your bags shall be in your hands this minute.” Thus saying he departed and sent the brothers their provisions by a serving maid, after which the door was firmly fastened. Õhtu lähenes, kuid selle päeva jooksul polnud vennaksed veel toiduiva maitsnud. Sest köster, kes oli nende moonakotid aresti alla pannud, piiüdis näljapiinaga nende õpihimu tõsta. Vihasest näljast vaevatuna seisis Juhani nõnda siis oma nurgas, raputades ümarat pead, sülitades ja heites õpetaja poole põrnitsevaid härjapilkusid. Kuid tukkudes seisis tema kõrval Timo, hoolimata maailma asjust. — Viimaks katkestas köster ometi lugemise ja lausus: «Pidage nüüd vahet ja sööge, te puuhobused, mogige kui mäletsevad sikud taras. Kuid pidage meeles, selle sööma järel ei tule teie huulile toldu-äva, enne kui aabits on peas, te pahkpäised sõnnid. Tunni aega annan teile söömiseks, kuid uksest ei pääse te ometi sammugi välja. Leian tervisliku olevat teie aresti kuni õhtuni pikendada, üpris tervisliku. Kuid avage nüüd suuvärgid, sest kohe saate moonakotid käppade vahele.» Nii ta ütles, läks minema ja saatis tüdrukuga vennastele nende moona, kuid uksele pandi kõva taba taha. 03003
Bottom
03004
Top
Timo: Where’s my bag? TIMO: Kus on minu kott? 03004
Bottom
03005
Top
Lauri: There’s yours and here’s mine. I could eat little stones. LAURI: Seal on sinu, siin minu oma. Sööksin nüüd kas või väikesi kive. 03005
Bottom
03006
Top
Juhani: Now we shan’t eat a single morseli JUHANI: Nüüd ei sööda ühtainust ivagi! 03006
Bottom
03007
Top
Lauri: What? Aren’t we to eat now? LAURI: Mis? Et ei söödagi nüüd? 03007
Bottom
03008
Top
Juhani: Not a morseli JUHANI: Ei ainustki iva! 03008
Bottom
03009
Top
Lauri: As well hold back the sea with your palm. LAURI: Topi enne merekurk oma kämblaga kinni. 03009
Bottom
03010
Top
Juhani: Leave the bags sweetly in peace. JUHANI: Olgu kotid ilusti puutumata. 03010
Bottom
03011
Top
Aapo: What is your idea? AAPO: Mis sa siis mõtled? 03011
Bottom
03012
Top
Juhani: To spite the churchwarden. Wewon’t eat now until tomorrow has dawned. My blood boils, boys, and my head goes round like Keitula’s windmill. But spite against spite. JUHANI: Köstrile pisut kiusu teha. Ei nüüd sööda, enne kui homne päev on tõusnud. Mu veri keeb, poisid, ja Keitula tuulikuna pöörleb mu pea. Kuid kiusu vastu kius! 03012
Bottom
03013
Top
Aapo: Such spite would make the old man laugh heartily. AAPO: Selle kiusu peale naeraks vanamees üpris magusalt. 03013
Bottom
03014
Top
Juhani: Let him laugh! I’m not going to eat. Eero spells already, oh ay. I’m not going to eat. JUHANI: Las ta naerab! Mina ei söö. — Eero veerib juba, näe, näe. — Mina ei söö. 03014
Bottom
03015
Top
Tuomas: Neither am I here, but on Sonnimäki Heath yon-der. There I ’11 soon be sitting on a bolster of heather. TUOMAS: Ega minagi siin, küll aga seal Sõnnimäe nõmmel. Seal istun varsti kanarbikupolstril. 03015
Bottom
03016
Top
Juhani: Right! There we’11 soon be tumbling. JUHANI: Tõsi! Seal, seal uperdame varsti. 03016
Bottom
03017
Top
Eero: I agree to your plan, boys. EERO: Mina olen asjaga päri, poisid. 03017
Bottom
03018
Top
Aapo: What madness now? AAPO: Mis hullused jälle?! 03018
Bottom
03019
Top
Juhani: Away out of captivity! JUHANI: Välja vangikongist! 03019
Bottom
03020
Top
Aapo: Brains ahoy! AAPO: Meelemõistus, hei! 03020
Bottom
03021
Top
Juhani: Sonnimäki’s pines ahoy! JUHANI: Sõnnimäe männik, hei! 03021
Bottom
03022
Top
Eero: Just so! And our brains answer: ahoy! EERO: Just nõnda! Ja meelemõistus vastas: hei! 03022
Bottom
03023
Top
Juhani: Answer like a man. JUHANI: Vastas kui mehine mees. 03023
Bottom
03024
Top
Aapo: Simeoni, try your best. AAPO: Simeoni, katsu ometi sinagi. 03024
Bottom
03025
Top
Simeoni: Behave yourselves, brothers! But 1 must say wc weren’t meant for readers, and so farewell to all work in that field. All the same, let our lives be blameless and decent; for we can live like Christian people without being able to read, if we only believe. SIMEONI: Korralikult, vennad! Kuid ma ütlen ometi, et meist ei saa kirjamehi, ja sellepärast jäägu hüvasti kõik katsed selles sihis. Olgu ainult meie elu eeskujulik ja korralik, sest me võime ka ilma kirja oskamata elada nagu ristiinimesed, kui ainult usume. 03025
Bottom
03026
Top
Aapo: You tear down, confound it, instead of building up. AAPO: Sa pöörane lükkad ju ümber, selle asemel et tõsta. 03027
Bottom
03027
Top
Juhani: Simeoni speaks the tongue of justice and fairness. Out of this, boys; my nature can stand no more. JUHANI: Simeoni kõneleb, mis kord ja kohus. Minema siit, poisid; mu meel ei kannata kauem. 03028
Bottom
03028
Top
Tuomas: It makes my heart ache to see Juhani being pounded. Out of this, boys! TUOMAS: Mu südant sööb, kui näen, kuis Juhanit jahvatatakse. Minema, poisid! 03029
Bottom
03029
Top
Juhani: The matter’s settled. But don’t pity me, Tuomas; for vengeance is in my hand. Haven’t I been put through the mill, torn like crab-bait, of a truth! And in my pocket I have a big handful of flax, flax heckled by the churchwarden. But if this bunch doesn’t once stop up the churchwarden’sgullet, it will be because I shall have made a machine or some sort of works of it. The churchwarden has a throat, ay, he has a throat; but 1*11 say no more. JUHANI: See on otsustatud asi. Kuid ära haletse mind, Tuomas, sest kättemaksmine on minu käes. Mind on ju trääsitud ja rebitud nagu vähisööta, on tõepoolest! Ja mu taskus on päris suur kanepipeo, köstri kistud kanepipeo. Kuid kui see peo kord köstri kurku kinni ei topi, siis sünnib see ainult sellepärast, et tollest kraamist erilise värgi ja asjanduse teen. Köstril on kael, jah, tal on kael; kuid ei ma nüüd piiksatagi rohkem. 03030
Bottom
03030
Top
Eero: I know another, perhaps a better, way of using it. We could twine the hair you save in your pocket into a fine fish-ing-line, to give to the churchwarden as a present for his good teaching. But why do I incite you to sin, when I know, as all of us are agreed, that punishment does a powerful lot of good? EERO: Mina vahest tean teist ja paremat nõu. Juuksepulstist, mis sa karmanis kannad, keerutame köstrile kingituseks hea õppuse eest kauni õngenööri. Kuid miks ässitan teid patutööle, kui ometi kõik teame ja üksmeelselt heaks kiidame, et karistus sõnulseletamatult head teeb. nagu teel vennalikult vestsime. 03031
Bottom
03031
Top
Juhani: Eero spells already. Look at the good boy, look. JUHANI: Eero veerib juba. Vaata ometi toda pai-poju. 03032
Bottom
03032
Top
Eero: Shame enough to be learning spelling at my age. EERO: On häbi küll alles nii vanalt veerimist õppida. 03033
Bottom
03033
Top
Juhani: At your age? What about our ages? JUHANI: Nii vanalt? Kuid meie teiste iga? 03034
Bottom
03034
Top
Simeoni: He’s mocking us. SIMEONI: Ta torgib jälle. 03035
Bottom
03035
Top
Juhani: Ay, go on mocking, you tare in Jukola’s wheatfield, you bitter leavening in Jukola’s Christian brother-dough, you hedgehog you prickly little swine, you frog! JUHANI: Jah, torgid jälle, sina ohakas meie nisupõllus, sina kibe juuretis Jukola kristlikus veljetaignas, sina okassiga, okaspõrsas, sina konn! 03036
Bottom
03036
Top
Simeoni: Hush, for the churchwarden’s sake, hush! SIMEONI: Tasa, köstri pärast tasa! 03037
Bottom
03037
Top
Juhani: Out of the dungeon, all with a single mind! Who argues with us now, it’s a bang on the snout for him. JUHANI: Kõik üksmeelselt piinakongist välja! Kes nüüd vastu punnib, saab koonu pihta. 03038
Bottom
03038
Top
Tuomas: Off away, all of us! TUOMAS: Kõik vehkat, kõik! 03039
Bottom
03039
Top
Aapo: Timo you stout-willed brother, what do you say? AAPO: Timo, sa kindlameelne mees, mis sina üded? 03040
Bottom
03040
Top
Timo: That ”a coat can’t be made of birch-bark, or a parson out of an old man”, so let’s be off, all with a single mind. I can clinch the matter with another proverb: ”An axe is ground on both sides.” TIMO: «Ei saa kuube tohikust ega pappi võhikust», sellepärast «pillid kotti ja minema» ning kõik üheskoos. Tahan kinnitada oma mõtet veel ühe sõnaga: «Kahelt poolt kirvest ihutakse». 03041
Bottom
03041
Top
Aapo: Lauri, what are you going to do? AAPO: Lauri, mis sina teed? 03042
Bottom
03042
Top
Lauri: I’m off to Sonnimäki. LAURI: Lähen siit Sõnnimäele. 03043
Bottom
03043
Top
Aapo: Ah! Though the dead were to cry from their graves: you truants, you madmen! AAPO: Ah! kas või surnud haudadest hüüaksid: te kangekaelsed, te meeletud mehed! 03044
Bottom
03044
Top
Juhani: Even that wouldn’t help, but off and away, lad. Are you coming? Else — Lord Almighty! — there’ll be a flash and a crash from here. Are you coming? JUHANI: Ei aitaks siiski, vaid marss minema, poiss! Kas tuled? Muidu — issand jumal! — siit mu pihust vilgub ja välgub. Kas tuled? 03045
Bottom
03045
Top
Aapo: I’ll come. But first a word. AAPO: Ma tulen. Kuid veel üks sõna. 03046
Bottom
03046
Top
Tuomas: A thousand words wouldn’t help now. TUOMAS: Ei aitaks siin nüüd tuhatki sõna. 03047
Bottom
03047
Top
Juhani: No even if every word had a thousand swords. JUHANI: Ei, kas või igas sõnas oleks tuhat mõõka. 03048
Bottom
03048
Top
Eero: And every sword a thousand blades. EERO: Ja igal mõõgal tuhat tera. 03049
Bottom
03049
Top
Juhani: A thousand fire-spitting blades. Just so; it wouldn’t help a bit. Away from Marstrand, away from Siberia, away from the dreadful jungle like seven balls out of the cannon’s mouth ! Here’s both a ball and a cannon, a loaded cannon that gets hotter and hotter, that’s red-hot now and’11 soon go off. Oh beloved brothers and kinsmen and offspring of the same mother! You saw how he twisted this forelock round his fore-finger, then grabbed with all his fist like this, look, like this, and then shook me until my teeth rang. Grrh! JUHANI: Tuhat tuldraiuvat tera. Nii just; ka siis ei aitaks. Minema kindlusvangitomist, minema Sibemast, minema kohutavast kaevandusest nagu seitse kuuli suurtüki suust! Siin on nii kuul kui ka suurtükk, laetud suurtükk, mis ühtesoodu kuumeneb; nüüd on see tulipunane ja plahvatab silmapilk. Oi armsad vennad ja sugulased ning sama ema lapsed! Te nägite, kuidas ta selle mu otsatuti oma esimese sõrme ümber keerutas, siis kogu pihuga nõnda kahmas ja siis raputas nii, et mu hambad plaksusid. Hm! 03050
Bottom
03050
Top
Tuomas: I saw it and my cheeks bulged with anger. TUOMAS: Mina nägin seda ja mu põselihased paisusid vihast. 03051
Bottom
03051
Top
Eero: I heard Juhani’s teeth ring and saw Tuomas’s cheeks bulge and was terrified, but then I thanked God on your behalf, remembering all the good punishment can do. EERO: Mina kuulsin, kuidas Juhani hambad plaksusid, ma nägin, kuidas Tuoma põselihased paisusid, ja mind haaras hirm, kuid siiski tänasin ma teie pärast jumalat, tuletades meelde, kui kasulik on ometi karistus. 03052
Bottom
03052
Top
Juhani: Don’t, my dear brother, bring a fuse near the cannon’s touch-pan, namely, into these two ears, don’t do it. JUHANI: Ära juhi, armas vend, tulilonte suurtüki pannule, nimelt mu kahte kõrva, ära tee seda. 03053
Bottom
03053
Top
Tuomas: Why do you annoy him, Eero ? TUOMAS: Miks sa õrritad teda, Eero? 03054
Bottom
03054
Top
Juhani: Eero is the churchwarden’s good boy. Well, that’s good too, very good. But what harm have I done for the churchwarden to torture me like this ? Is it a crime that I have such a hard head? It wouldn’t take much to make me cry. JUHANI: Eero ongi köstri pailaps. Noh, hea seegi, väga hea. Kuid mis kurja olen mina teinud, et köster mind nõnda piinab? Kas on see kuritegu, et mul on nii kõva pea? Ei puudu palju, et ma nutaksin. 03055
Bottom
03055
Top
Timo: What have I done that my hair should be tugged so damned hard? Is it because I have the brains God in his wisdom once gave me? TIMO: Mis olen mina teinud, et mu juukseid hullupööra vanutatakse? Kas sellepärast, et mul on see mõistus, mille jumal kord mulle oma tarkuses andis? 03056
Bottom
03056
Top
Lauri: I too have had my hair pulled three times. LAURI: Kolm sakutust olen mina saanud. 03057
Bottom
03057
Top
Juhani: All of us have sweet memories of this place. The door open ! JUHANI: Kõigil meil on siit magusad mälestused. — Uks lahti! 03058
Bottom
03058
Top
Aapo: Mark, we are behind closed doors. AAPO: Pea meeles, et oleme riivi taga. 03059
Bottom
03059
Top
Timo: There’s a prop against the door, a strong prop. TIMO: Kang on ees, tugev kang. 03060
Bottom
03060
Top
Juhani: It’ll break like a blade of grass; but on the other hand, there’s the window. One swipe with my bag and you’ll hear a musical tinkling and clinking. JUHANI: Katkeb kui kõrs, kuid peale selle: seal on ju aken. Üks keerutus mu kotiga, ja siis kuuldub ilusat helinat ning kõlinat. 03061
Bottom
03061
Top
Aapo: Is your head altogether addled now ? AAPO: Su pea on juba hoopis pöörane. 03062
Bottom
03062
Top
Juhani: After two days ’ shaking, two days ’ shaking, my boy ! JUHANI: Kahepäevasest pööritamisest, kahepäevasest poolitamisest, vennas. 03063
Bottom
03063
Top
Simeoni: Don’t let us break the window, anyhow, but let us speak nicely with the churchwarden. SIMEONI: Akent ei maksa siiski lõhkuda, kõneleme parem ilusti köstriga. 03064
Bottom
03064
Top
Juhani: Go to Hell and speak nicely with the Devil! The window to pieces and away out of prison. ”Out the whole battalion !” shouted the captain in his anger. JUHANI: Mine kõnele vanapaganaga põrgus! — Aken kildudeks ja vangist välja! «Välja terve pataljon!» karjus kapten vihaselt. 03065
Bottom
03065
Top
Tuomas: Bolt the door, Eero. TUOMAS: Uks haaki, Eero! 03066
Bottom
03066
Top
Eero: Right; bolt the castle gate while the battalion marches out of the fort’s back-door. The door’s bolted. EERO: Just nii; lossi suurvärav kinni, kui pataljon kantsi tagauksest välja marsib. — Uks on haagis. 03067
Bottom
03067
Top
Aapo: I warn you ! AAPO: Mina hoiatan teid. 03068
Bottom
03068
Top
Juhani: What’s done is done. See that! JUHANI: Mis tehtud, on tehtud. Vaat nii! 03069
Bottom
03069
Top
Aapo: You awful man, openly godless! AAPO: Sina peletis, piisti-pagan! 03070
Bottom
03070
Top
Simeoni: There now! It’s done! There went the window. SIMEONI: Vaat mi! Scc on tehtud! Nõnda see aken kli-rises! 03071
Bottom
03071
Top
Juhani: The window crashed and heaven flashed, at one swipe of Juhani’s bag! That was a bang in Lazy-Jake’s style. JUHANI: Aken klirises ja taevas porises, kui kord ainult Jussi kott värises! See oli Laisk-Jaagu maailmakärakas. 03072
Bottom
03072
Top
Simeoni: Poor us! SIMEONI: Oh meid õnnetuid! 03073
Bottom
03073
Top
Juhani: The road’s open. Will you be off? JUHANI: Tee on lahti, kas tuled nüüd? 03074
Bottom
03074
Top
Simeoni: I’ll come with you, my good brother. SIMEONI: Ma järgnen teile, kulla veljed! 03075
Bottom
03075
Top
Juhani: Aapo, the road’s open, are you coming? JUHANI: Aapo, tee on lahti, kas tvled nüüd? 03076
Bottom
03076
Top
Aapo: Why lift your fist, madman. I’ll come, I’ll come. What else can I do, with our sleigh provisioned? AAPO: Miks on sul rusikas püsti, sa meeletu? Ma tulen, tulen! Mis siin nüüd enam, kui juba kord tegu on tehtud. 03077
Bottom
03077
Top
Juhani: Fire and lighting! JUHANI: Surm ja needus! 03078
Bottom
03078
Top
Tuomas: Bags on back now and out of the window! The porch shakes with footsteps. TUOMAS: Kõik kotid selga ja aknast välja! Eeskojas müdiseb. 03079
Bottom
03079
Top
Juhani: Is it the churchwarden? I’ll smack him. JUHANI: Ons see köster? Ma paitan teda pisut. 03080
Bottom
03080
Top
Tuomas: Come! Tuonas. Tule! 03081
Bottom
03081
Top
Juhani: It’s the churchwarden. I’ll smack him a little. JUHANI: See on köster. Ma paitan teda pisut. 03082
Bottom
03082
Top
Tuomas: Away ! say I. TUOMAS: Minema! ütlen mina. 03083
Bottom
03083
Top
Juhani: Don’t step in my way now. I love you, brother Tuomas. JUHANI: Ära astu nüüd mu teele. Ma armastan sind, veli Tuomas. 03084
Bottom
03084
Top
Tuomas: I won’t let you do deeds of terror. Hurry now with me out of the window; there go the others galloping across the potato-patch. Come! TUOMAS: Ma ei lase sul kuritööd teha. Kiirusta nüüd aga ühes minuga aknast välja; teised lasevad juba seal nurme mööda. Tule! 03085
Bottom
03085
Top
Juhani: Let go ! Why do you fear deeds of terror ? I ’11 only take him gently across my knee, lift up the long skirts of his coat and smack him with my naked palm, and this palm will do the work well. Let go, dear brother, or my heart’ll burst like Kork’s bagpipes. Let go! You can see how my head steams. JUHANI: Lase lahti! Miks kardad sa kuritööd? Võtan ta ainult ilusti põlvele, tõstan ta pikad kuuesiilud üles ja laksan palja pihuga, ning tõsist tööd teeb see peo. Lase lahti, armas veli, muidu lõhkeb mu süda kui Korgi torupill. Lase! sa näed, kuis mu pea aurab. 03086
Bottom
03086
Top
Tuomas: We are eternal enemies if you do not obey me now. Heed what I say. TUOMAS: Oleme siis igavesed vihamehed, kui sa mind nüüd ei kuula. Pane tähele, mis ma ütlen. 03087
Bottom
03087
Top
Juhani: Let’s go then. But I wouldn’t agree to this if I didn’t love you with all my heart. JUHANI: Lähme siis. Kuid ma ei lepiks sellega, kui sind südamest ei armastaks. 03088
Bottom
03088
Top
They ceased talking, cast themselves out of the window on to the hillside, and ran swiftly across the churchwarden’s potato-patch. The pebbles rattled in the rows, clods of soil flew high into the air, and soon they had vanished after the others into a dense grove of alders. Then the churchwarden, the picture of awful rage, burst in, waving a stout bamboo stave. In a high-pitched, screaming voice he called the truants, but in vain. Out on the other side of the alder-grove dashed the brothers; onward over a stony, rock-strewn strip of ground they ran, onward through a thick clump of juniper, onward through the Vicar’s big, reed-edged meadow, over a wide, echoing clearing, until they stood on the sandy road under Sonni-mäki’s sloping side. Up the rocky slope they strode, and reaching the ridge, decided to pitch their camp at the foot of some pines, on ground covered with heather; and soon the smoke of their fire was wafted among the tree-tops. Nad jäid vait, heitsid end aknast välja mäele ja jooksid nobedalt üle köstri kartulipõllu. Maas klõbisesid väikesed kivid, mullatükid lendasid kõrgele õhku ja peagi kadusid mõlemad poisid teiste järel tihedasse lepikusse. Köster tormas siis vihast virila näoga sisse, vibutades tugevat meriroost vem-malt. Kõva, möirgava häälega hüüdis ta põgenejaid, kuid asjata. Välja lepikust kihutasid vennaksed, jooksid üle kivise, kaljusoonise maa, sealt läbi kitsa kadariku, sealt üle kirikumõisa avara, kõrkjarannase Nõelaneeme niidu, lõpuks üle lageda, kõmiseva välja, ning seisid liivasel teel, Sõnnimäe kal-laku nõmme all. Üles mööda kerisekivilist rinnakut astusid nad ja otsustasid harjale jõudes siin mändide alla leeri lüüa, kanarbikumaale; ning peagi pöörles suits nende tulest üles punde ladvuni. 03089
Bottom
03089
Top
High was the site on which the brothers camped. Behind a hill they could see the mansard roof of the vicarage, and on the hill itself was the churchwarden’s red building, the large village, and in a clump of spruce the grey stone parish church, magnificent, solemn. They saw, further, a lake dotted with rocks, now streaked by the northeast wind, which blew gently and swooningly under the clear sky, fanning the lake, the meadows and forests and the pines on Sonnimäki, beneath which the brothers now rested and baked turnips beside a blazing camp-fire. Kõrge oli koht, kus vennaksed laagrit pidasid. Paistis sinna mäe tagant kirikumõisa murdkatus, mäetipul aga köstri punane maja, suur kirikuküla, ning seal kuuskede hõlmas kihelkonna kivikirik, pidulik, uhke. Paistis veel saarterohke järv, mida kirdetuul kobrutas, õõtsudes pehmelt ja paitavalt heleda taeva all, õõtsudes üle järve, üle niitude ja metsade, iile Sõnnimäe männiku, mille all vennaksed nüüd lamasid ning leegitseva! tulel naereid küpsetasid. 03090
Bottom
03090
Top
Juhani: Now for a real royal meal. JUHANI: Nüüd sööme otse kuningliku eine. 03091
Bottom
03091
Top
Timo: A real gentleman’s meal. TIMO: Päris parlamentliku lõuna. 03092
Bottom
03092
Top
Juhani: Beef from our bags and stewed turnips from the ashes. They’ll be ripe this minute. JUHANI: Tõpraliha kotist ja mahlanaerid tuhast. Need on silmapilk küpsed. 03093
Bottom
03093
Top
The wind it blows and the tree-tops sway,
My love’s voice echoes far away...
Tuul aga puhub ja puulatvu ajab,
Kallima hääl seal kaugusest kajab...
03094
Bottom
03097
Top
What ox-like daftness on our part to sit on the churchwarden’s bench, a-b-c in hand, sit for two devilish days. Mihuke härjarumalus meist, istuda köstri pingil, aabits pihus, istuda kaks kuratlikku päeva! 03098
Bottom
03098
Top
Eero: Ah, but to stand in the corner, that was another matter. EERO: Aga vaata, seal ukse kõrval nurgas seista, see on hoopis teine asi. 03099
Bottom
03099
Top
Juhani: Good, my Eero, my wise Eero, my six-inch Eero, you hop-o-my-thumb. In the churchwarden’s corner! I’ll teach I lie little imp. JUHANI: Armas Eerokene, sina tark Eerokene, sina kuue-tolliline Eerokene, sina nabataadikene. — Köstri uksenurgas! Ma sind sarvilist õpetan. 03100
Bottom
03100
Top
Aapo: Keep quiet, you heathens! AAPO: Tasa, tasa, te paganad! 03101
Bottom
03101
Top
Tuomas: Sit in peace, Juhani, and take no notice of what he says. TUOMAS: Istu rahulikult, juhani, ja ära hooli ta jutust. 03102
Bottom
03102
Top
Juhani: Take your cap off while eating, you dwarf. JUHANI: Müts maha, kui sööd, sina käkk! 03103
Bottom
03103
Top
Tuomas: Cap off, say I too. TUOMAS: Müts maha, ütlen minagi. 03104
Bottom
03104
Top
Juhani: There then. You had to obey. JUHANI: Vaat nii. Pead sõna kuulma; ei aita miski. 03105
Bottom
03105
Top
Simeoni: Always nagging, nothing but nagging. God light up your souls and hearts! SIMEONI: Ikka ainult purelemine, paljas purelemine. Jumal valgustagu kord teie hinge ja meelt! 03106
Bottom
03106
Top
Juhani: He’s always making trouble. JUHANI: Tema on ikka see kiusupunn. 03107
Bottom
03107
Top
Eero: It’s I am always in your accursed teeth — ”that inidge, that hop-o-my-thumb, that little button Eero.” But that’s why I’m tough. EERO: Ikka olen ma teie neetud hambais «see jupike ja päkapikk, see pisipunn Eero». Kuid sellepärast olengi sitke. 03108
Bottom
03108
Top
Juhani: You are a snappy-tongued puppy, as it says in I he song ”Seven Men Strong.” JUHANI: Sina oled vihane karjapeni, nagu öeldi laulus «Seitsme mehe jõust». 03109
Bottom
03109
Top
Euro: I can bite back and hard. EERO: Puren aga vastu ja teravalt. 03110
Bottom
03110
Top
Juhani: You are full of bile. JUHANI: Sa oled sappi täis. 03111
Bottom
03111
Top
Aapo: May I say a word? Eero said something that I believe lias a mite of truth in it. See, the bile he sometimes spreads around him, we ourselves have helped a lot in cooking. But Icl us remember that we are all creatures of the same Creator. AAPO: Luba mullegi sõnake. Eero ütles midagi, milles minu arvates leidub tera tõtt. Vaata: seda sappi, mida ta aegajalt enese ümber kallab, oleme vahest isegi palju keetnud. Pidage ometi meeles: oleme kõik sama looja loodud. 03112
Bottom
03112
Top
Timo: Quite so. ”If I have two snouts, one like a boot-tree, the other like a loaf,” what has that to do with others? I myself carry them. But let’s drop noses and posies, Creators and creations now. Here, Juhani, here’s a turnip, soft as a toadstool. Seize on that and never mind that scamp’s remarks. He is young and without understanding. Eat, brother mine. TIMO: Täitsa nii. Kui mul on kaks nokka, «üks kui saapa-liist, teine kui leivakannikas», mis puutub see teistesse? Ise kannan ma neid. Kuid visake kus tuhat nokad ja nukad, loojad ning loomised. Vaat siit, Juhani, saad naeri, pehme kui murumuna. Hakka hammastega selle kuklasse ja ära hooli tolle tühja jutust. Ta on noor ja mõistmatu. — Söö, vennas. 03113
Bottom
03113
Top
Juhani: I’ll eat all right. JUHANI: Küllap söön. 03114
Bottom
03114
Top
Timo: Now we’re like at a wedding on this high, echoing hill. TIMO: Nüüd elame siin kõrgel, kõmaval mäel kui saajas. 03115
Bottom
03115
Top
Juhani: Like at Heaven’s wedding. But I must say we were tortured real cruelly down there in Hell a little while ago. JUHANI: Kui taeva saajas. Kuid alles äsja vaevati meid veel seal all põrgus nii haledalt. 03116
Bottom
03116
Top
Timo: ”Sometimes dashed down, sometimes uplifted,” so it is with us in this world. TIMO: «Kord alandatakse, kord ülendatakse» siin maailmas. 03117
Bottom
03117
Top
Juhani: That’s it. What do you say, brother Aapo? JUHANI: Nõndaks on lugu. Mis ütled sina, veli Aapo? 03118
Bottom
03118
Top
Aapo: I have tried my best, but all to no good. Now I too will let myself go for once and leave the tiller of our lives in fate’s hand. Here I sit. AAPO: Olen püüdnud, nagu jõud jaksas, kuid asjata. Nüüd vihastan ometi kord ja viskan meie elulaeva tüüri saatuse pihku. Ning siin ma istun. 03119
Bottom
03119
Top
Juhani: Here we sit and there under our feet lies the whole world. The churchwarden’s house glows there like a red cockerel, and yonder the spire of God’s temple rises on high. JUHANI: Siin me istume ja seal all lamab meie jalgade ees kogu maailm. Seal veretab köstri maja nagu punane kukk ja seal kerkib issanda templi torn taeva poole. 03120
Bottom
03120
Top
Aapo: At the foot of that temple we shall sit once in the black stocks of shame, sit with bent beads, like seven young crows on a fence, hearing people say, as they point to us: there sit the lazy Jukola brothers. AAPO: Selle templi juures istume kord mustas häbipuus, istume, kaelad kõveras, kui seitse varesepoega aiaroikal, ja kuuleme, kuis inimesed näpuga näidates ütlevad: seal istuvad Jukola laisad vennad. 03121
Bottom
03121
Top
Juhani: The day will never dawn when the sons of Jukola, with heads bent like young crows on a fence, sit in the black stocks of shame, hearing people say, as they point to us: there sit the lazy Jukola brothers. That day will not dawn; I’d sooner hang myself, or march to the very end of the world, to the battalion at Heinola to swing a rifle. ”What do I care, a scapegrace so young?” Now, brothers, now that we have eaten, let’s sing, let’s yell until the heath shakes. JUHANI: Ei köida see päev, kus Jukola poisid nagu kõverate kaeltega varesepojad mustas häbipuus istuvad ja kuulevad inimesi näpuga näidates lausuvat: seal istuvad Jukola laisad vennad. See päev ei köida: ennem poon enese oksa või marsin maailma lõppu, Heinola pataljoni püssi kandma. «Mis mina hooliksin, peiari-poju?» Nüüd, vennad, kui oleme söönud, siis laulame, laseme lahti nii, et nõmm kõmiseb. 03122
Bottom
03122
Top
Simeoni: Let’s bless ourselves and go to sleep. SIMEONI: Palvetame ja heidame magama. 03123
Bottom
03123
Top
Juhani: First a song: ”What do I care.” Clear your throat, Timo. JUHANI: Kõigepealt laulame: «Mis mina hooliksin». Köhata oma kurk puhtaks, Timo. 03124
Bottom
03124
Top
Timo: I’m ready. TIMO: Mina olen valmis. 03126
Bottom
03125
Top
Juhani: How about Eero-lad? Friends again? JUHANI: Kuid Eero-poju? Oleme ju jällegi sõbrad? 03127
Bottom
03126
Top
Eero: Friends and brothers. EERO: Sõbrad ja vennad. 03128
Bottom
03127
Top
Juhani: All’s well then. Screw up your throat. JUHANI: Kõik on hästi. Kuid kruvi oma kurk korda. 03129
Bottom
03128
Top
Eero: It’s already in tune. EERO: See on juba täies timmis. 03130
Bottom
03129
Top
Juhani: Good! And listen you others to the pines quaking. Now boys! JUHANI: Hüva! Ja kuulaku nüüd teised, kuidas männik rõkkab, — nüüd, poisid! 03131
Bottom
03130
Top
What do I care, a scapegrace so young,
Broad in the shoulder and lusty of lung?
Fra-la ra-la ra-la ra-la ra-la ra-la-lah!

Away to the ranks of the soldiers so grand
At Heinola town I am olf thro’ the land.
Fra-la ra-la ra-la ra-la ra-la ra-la-lah!

For bishops and priests I care not a fig,
Soon I’ll be dressed in a hero’s gay rig.
Fra-la ra-la ra-la ra-la ra-la ra-la-lah!

Swifter my bay horse, for soon we shall crack
An Emperor’s rations, the hardest of tack.
Fra-la ra-la ra-la ra-la ra-la ra-la-lah!

What do I care, a scapegrace so young,
Broad in the shoulder and lusty of lung?
Fra-la ra-la ra-la ra-la ra-la ra-la-lah!
Mis mina hooliksin, peiari-poju,
Kellel on kere kui kaljune kuju?
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Olen mina peatselt sõduriketis
Heinola kasarmus, tüdrukupetis.
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Pelgan siis pappi või poppi mina muud,
Kui minul seljas juba kuninga kuub?
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Jookse siis, Kimmel, et vuravad rattad,
Ootamas poissi on kasarmu katlad.
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!

Mis mina hooliksin, peiari-poju,
Kellel on kere kui kaljune kuju?
Rallaralla rallaralla rallarallalaa!
03132
Bottom
03151
Top
Juhani: That’s the way! Ah, this is a good place for us to be in. JUHANI: Just nii! Vaat siin on meil hea olla. 03153
Bottom
03152
Top
Simeoni: Less noise, less noise! You’re brawling like a legion of goblins. Hush, hush! there are people coming. SIMEONI: Vähem kisa, vähem kisa! Te räuskate ju nagu leegionid tonte. — Kuid vait, vait! sealt tulevad inimesed. 03154
Bottom
03153
Top
Juhani: People! Look closer, and you will see a pack of gypsies, the ”Rajamäki Regiment.” JUHANI: Inimesed? Vaata terasemalt, siis näed portsu mustlasi, näed «Rajamäe rügementi». 03155
Bottom
03154
Top
The party which now approached was a certain nomad family whose only home was a little hut on a clearing on Rajamäki Hill, for which reason it was known to the world as the Rajamäki Regiment. Its leader and head is Mikko, known to everybody, a short lively fellow in a black felt hat. He hawks pitch on his journeys and flashes skilfully a gelder’s sharp knife. He practises the fiddler’s art as well, and at dances and bee-parties draws a squeaky music from his dark-red instrument of joy, wetting his throat as often as hospitality is offered. His wife Kaisa, a snuffy-chinned irascible hag, is a gentle hand at cupping. Rare the sauna she fails to set warming when she passes by, for the women of the neighbourhood to be leeched by her. Then Kaisa’s hand moves deftly, her mouth champing and her snuffy face sweating, but her food-bag too quickly swells. They have a number of children who follow them on their wanderings from village to village and farm to farm. Two of them travel on their own legs, skipping merrily along the road, now ahead and now in the rear of their parents. The three youngest ride in a little waggon, and always Kaisa is in the shafts, while Mikko pushes with his stick from behind. Loud is the hubbub wherever the Rajamäki family is on its way; and a certain wag had composed a long mocking ballad about it, calling it after the regiment. This was the noisy party that now came faring along the road below Sonnimäki Heath on its way to the church village, as the brothers, merry as goats, celebrated their freedom on the high crest of the wooded heath. Salk, kes nüüd lähenes, oli üks hulkuv perekond, pärit väikesest hurtsikust Rajamäe raiesmaal, mispärast maailm seda Rajamäe rügemendiks kutsus. Selle juht ja pea oli too kõigile tuntud Mikko, lühike, kuid käbe mees, must viltkübar peas. Ta müüb oma rännakud pigi ja välgutab väledalt kohi väist. Ta peab ka viiulnikuametit, vingutab tihti simmaneil ja taigu-õhtute tantsul oma rusket rõõmuriista, kastes sedamööda kurku, kuidas pakutakse. — Kuid mõnus kupulaskja on ta moor, Kaisa, nina tubakast must, äge eit. Haruldane see saun, mida ta mööda minnes selle nurga eitedele kupulaskmiseks küdema ei paneks. Siis kargleb Kaisa kirves, suu matsub ja tubakane nägu higistab hirmsasti, kuid paisub ka teepaun. — On neil hulk lapsigi, kes neile reiside! külast külla, talust tallu järgnevad. Kaks neist käivad juba ise kaasas, hüpeldes rõõmsalt vanemate ümber mööda teed, kord ees, kord taga, kuid kolme nooremat veavad isa ja ema vankril ühes; ning Kaisa tõmbab ikka aisadest, Mikko lükkab kepiga tagant. Kõva on seal kisa, kus Rajamäe seltskond liigub; ja üks irvhammas oli sest perekonnast pika pilkelau!u sepitsenud, pealkirjaks rügemendi nimi. See siis oli see käratsev salk, kes nüüd mööda maanteed Sõnnimäe nõmme alt kirikuküla poole rändas, kui vennaksed nõmme kõrgel lael oma vabadushetke veetsid, rõõmsad nagu oinad. 03156
Bottom
03155
Top
Juhani: Halloo! Well met, you aforesaid regiment, well met! JUHANI: Hõissa! Tere, sina ennemainitud rügement, tere! 03157
Bottom
03156
Top
Timo: ’Hustotaytill ? ’ says the Swede. TIMO: «Hustote till?» rääkis rootslane. 03158
Bottom
03157
Top
Eero: ’Kappusiveye?’ says the Russian. EERO: «Kappusivai!» vastas venelane. 03159
Bottom
03158
Top
Kaisa: What do you want, you up there ? KAISA: Mis te tahate, teie seal üleval? 03160
Bottom
03159
Top
Eero: The old girl to come and cup the brown thigh of Juhani here with a whopping bull’s horn. EERO: Et moor tuleks ja imeks tubli sarvetäie selle mu vennakese Juhani ruskest reiekannikast. 03161
Bottom
03160
Top
Juhani: The old woman to tap and suck while the old man plays, now wouldn’t that go well together. JUHANI: Eit see imeb ja pingutab, taat aga viiulit vingutab, see alles klapib kokku. 03162
Bottom
03161
Top
Mikko: I give the Devil to you, you Jukola bandits. MIKKO: Ma teile näitan, te Jukola sissid! 03163
Bottom
03162
Top
Eero: The old man doesn’t want to play. Well, then we’ll sing, and a real rousing march. EERO: Taat ei taha mängida. Noh, laulame siis meie, laulame ühe vägeva marsi. 03164
Bottom
03163
Top
Juhani: A rousing march as the Rajamäki Regiment marches past. Now boys, Timo and Eero! JUHANI: Vägev marss, kui Rajamäe rügement meist mööda sammub. Noh, poisid, Timo ja Eero! 03165
Bottom
03164
Top
Now we ’re off a-wandering
Round the land and back,
Gelding and a-blood-letting
Hawking pitch so black.

At the shafts with snuffy face
Kaisa you will find;
Mikko, chewing, sets the pace,
Pushing hard behind.
Mingem nüüd siis küladesse
Mööda soid ja mägi,
Kohitsema, kuppu laskma,
Kaubitsema pigi.

Aistes Kaisa-nuusanina
Kaadervärk! veab,
Mikko, pistes plotskit põske,
Ise pära peab.
03166
Bottom
03175
Top
Juhani: Just so! This is a real jolly, rollicky bit of a song. JUHANI: Just nii! On see alles lustiline lugu. 03176
Bottom
03176
Top
Kaisa: I’ll let you know, you devil’s food up there, that we always walk in honour, but you, you slink about other people’s forests like robbers and beasts of prey. I let blood, I do, and bring health; Mikko gelds and makes fat swine, fine oxen and bonny geldings for the King of Kings to ride on; know that, you devils! KAISA: Teadke, teie neetud seal, et meie ikka ausal teel astume, kuid teie, teie luusite mööda metsi nagu röövlid ja kiskelajad. Ma lasen kuppu, mina, ja teen tervist; Mikko kohitseb, tema, ja teeb rammusaid orikaid, lihavaid härgi ning toredaid ruunasid, kellega ratsutavad kuningate kuningad; teadke seda, teie saatanad. 03177
Bottom
03177
Top
Juhani: A couple of verses on top of that sermon, boys! Timo and Eero, my stout lads! All together! JUHANI: Paar värssi selle jutluse peale, poisid! Timo ja Eero, vahvad poisid! Ühekorraga! 03178
Bottom
03178
Top
Kaisa smacks her nether lip,
Sets the blood a-running;
Mother Jane in Kaisa’s grip
Tells her tales of cunning.

But yonder on the farmyard side
Why this sudden shrieking?
The boars and stallions try to hide,
The piglets fall a-squeaking.

Why this tumult ’mongst the boars?
What makes the piglets scream
See: as Mikko farmward soars
His knife is seen to gleam.
Kaisa huuled matsutavad,
Kui ta kahmab kirve,
Kreeta-moor see Kaisa küüsis
Lõugab, hambad irvi.

Aga miks seal seapahnas
Kostab kole kisa?
Kuldid hirmsalt hädaldavad,
Põrsad teevad lisa.

Miks need kuldid hädaldavad,
Põrsad nagu võllas?
Vaata: Mikko läve kohal,
Nuga tupest vällas.
03179
Bottom
03194
Top
Juhani: Truly a jolly rollicking song. Can that be denied, Mikko? JUHANI: Tõepoolest, üks lõbus lugu; selle vastu ei või vaielda, Mikko. 03195
Bottom
03195
Top
Mikko: Close your bread-trap and quickly, and know that I am Master Mikko himself, who nipped the Governor’s stallion over a clean sheet without spilling a single drop of blood. And for that trick got a certificate that the Emperor of Rome couldn’t belittle. That’s the sort of Mikko I am. MIKKO: Pea oma leivaauk silmapilk kinni ja tea, et siin on Meistri-Mikko ise, kes näpistas kuberneri täku puhtal linal, ilma pisaratki verd valamata. Ja selle kunsttüki eest sai ta tunnistuspaberi, mida ka Rooma keiser ise ei või ümber lükata. Sihuke Mikko olen mina. 03196
Bottom
03196
Top
Eero: Oh you double boar-gelder Mikko with your witch of a wife ! EERO: Oh sina kahekordne Kohi-Miku ühes oma nõiamoo-r‘ga! 03197
Bottom
03197
Top
Kaisa: See that I don’t turn you all into a pack of wolves, as my grandfather once did a proud wedding company. KAISA: Vaata, et ma ei nõiu teid hundikarjaks, nagu taat muiste upsaka pulmaseltsi. 03198
Bottom
03198
Top
Juhani: Here I still stand, the same old Juhani Jukola, in my own breeches, and so with God’s help I hope to stand from now onward too. Your witch’s tricks, poor woman, can do no more than they did two years ago when you foretold the end of the world and made many a wife beg her husband’s pardon for past scoldings without the slightest need. JUHANI: Seisan siin veel endise Jukola jussi pükstes, ja nõnda loodan jumala abiga ka edaspidi seista. Ei su nõiakunstist, õnnetu moor, tule rohkem kui tunamullu, kui sa meile maailma lõppu ennustasid ja mõnegi eide sundisid oma vanamehelt senist kurjust andeks paluma. 03199
Bottom
03199
Top
Kaisa: Hear what I prophesy now. KAISA: Kuule, mida ma nüüd ennustan. 03200
Bottom
03200
Top
Eero: You prophesy and wish us a hot bath, with you yourself to bleed us in the neck. EERO: Ennustad ja soovid meile sooja sauna ja sind ennast meile kuklasse kuppu laskma. 03201
Bottom
03201
Top
Juhani: But that’s a vain prophecy and wish. True, I mean to heat the sauna when I come home and bathe right heartily, but I’m in no mind to have the Adam’s pelt opened at my neck. JUHANI: Kuid see oleks hull ennustus ja soov. Möt'en küll koju jõudes sauna kütta ning õige mõnusalt vihelda, kuid oma Aadama praki-kuube kuklas ei taha ma kaugeltki rikkuda. 03202
Bottom
03202
Top
Kaisa: Listen, listen! Fire shall eat up your sauna and your dwelling too, and in wretched state shall you wander forth through forests, bogs and marches, seeking shelter for your perishing body. Ah! bloodily will you yet fight with men and the beasts of the forest, after which, puffing like a dying hare, you will lay down your accursed head in a bush. Hear me and remember. KAISA: Kuule, kuule! Tuhaks saab su saun ja tuhaks su tuba, ning armetu! kombel lähed sa metsadesse hulkuma, laugaste peale, soodesse, otsides sooja külmavale kehale. Ah! veriselt pead sa veel heitlema nii inimeste kui metsakiskjate vastu ja sellest lõõtsutades nagu surev jänes oma neetud pea põõsasse laskma. Seda kuulge ja pidage meeles! 03203
Bottom
03203
Top
Juhani: To Hell... JUHANI: Mine põrgusse... 03204
Bottom
03204
Top
Tuomas: Shut up now, shut up ! TUOMAS: Vaiki juba, vaiki! 03205
Bottom
03205
Top
Simeoni: You godless man, bewitched! SIMEONI: Sina jumalavallatu, meeletu! 03206
Bottom
03206
Top
Juhani: Go to red-hot Hell ! Go to the churchwarden and bewitch his throat with the everlasting mumps. JUHANI: Mine tulipunasesse põrgusse! Mine köstri manu ja nõiu köstri kurku igavene seatõbi. 03207
Bottom
03207
Top
Eero: So that he’ll sing like an old long-tusked bair on Mikko’s hands. EERO: Et ta laulaks nagu vana kihvadega kult Mikko küünte vahel. 03208
Bottom
03208
Top
Juhani: Ay, and go to the Vicar, to that hypocritical and rich, fat and greasy Vicar... What shall we order him? Say, Eero. JUHANI: Nii! ja praostile, tollele väljast võõbatud variserile ning rikka’e rasva- ja vorstipraostile... Mis me temale määraksime? Ütle, EERO: 03209
Bottom
03209
Top
Eero: May it happen to him at Bible meeting as it happened to the publican at Oulu’s gate; may a big cat-pie appear in his sack. EERO: Sündigu temale toetusel, nagu sündis tollimehele Ou’u väravas: tulgu ta kotti mehine kassipiirak. 03210
Bottom
03210
Top
Juhani: Ay, a Paltamo pasty, with a cat, a hairy, furry cat inside. JUHANI: Nii! Otse Paltamo kalapiirak, kus, kas tead, karvane kass on lobiks sees. 03211
Bottom
03211
Top
Eero: And let him make a sermon of it next Sunday so full of wrath and fury that his fatty stomach bursts of a sudden with a loud bang. EERO: Ja sel'est tehku ta järgmiseks pühapäevaks nii vägev ning vihane manitsusjutlus, et rebeneb ta rasvane vats, rebeneb robinal ühekorraga. 03212
Bottom
03212
Top
Juhani: Ay, and then may the Old ’Un take him up on his back and fly away with him as is the Devil’s way with parsons. JUHANI: Nii! Ja siis pärigu teda pagan, kahmaku tal kuklast kinni ja virutagu teda nõnda, nagu kuradil on kombeks pappi virutada. 03213
Bottom
03213
Top
Eero: Let him carry off the rich and mighty Vicar for company to the rich man. EERO: Ja las ta viib rikka mehe seltsiliseks selle vägeva ning rikka praosti. 03214
Bottom
03214
Top
Juhani: There’s the greeting we bid you carry to the hymnleader and the Vicar. And if you do this, you can turn me into a wolf, if you like, as you have threatened. JUHANI: Need on tervised, mida palume nii köstrile kui ka praostile kenasti edasi anda. Ja kui kõik selle teed, siis võid mind kas või hundiks nõiduda, nagu ähvardasid. 03215
Bottom
03215
Top
Eero: A wolf so fierce that it eats up the whole Rajamäki Regiment at one gulp. EERO: Nii ahneks hundiks, et see ühekorraga neelab nahka kogu Rajamäe rügemendi. 03216
Bottom
03216
Top
Juhani: Ay! And the bag of horns into the bargain. JUHANI: Nii! ja veel kupusarvekoti pealekauba. 03217
Bottom
03217
Top
Eero: And the pitch-sack for savoury. EERO: Ning vee! pigikoti maguskoogiks. 03218
Bottom
03218
Top
Juhani: Just so, you son of a hammer. JUHANI: Just nii, sina naaskel! 03219
Bottom
03219
Top
Kaisa: Good ! The Vicar and the churchwarden shall hear your message, and you’ll find this same soup in your bowls yet, you accursed! Send ’em a parting greeting with a stone, Mikko; split open their skulls. KAISA: Üsna hüva! Praost ja köster peavad teie tervised kätte saama, ning see supp seisab kord veel teie kausis, te neetud! Anna neile kiviga jumalagajätuks, Mikko, anna nii, et pcakoor lõhkeb. 03220
Bottom
03220
Top
Mikko: Here’s a good pebble, as though made to order. Take that, you squinting goats! Quick march, Kaisa! Now we’re off. MIKKO: Siin on just paras kaarnakivi, otsekui tellitud. — Seal on, teie Pelttari sikud! — Marss, Kaisa! Nüüd läheme. 03221
Bottom
03221
Top
Juhani: The scoundrel! Threw a stone, and it was a near thing I didn’t get it on the head. JUHANI: Seda hullu! Virutas kiviga, ja nii lähedalt läks. ct oleks peaaegu mu otsmikule käinud. 03222
Bottom
03222
Top
Eero: Let’s send the ball back. EERO: Saadame palli tagasi. 03223
Bottom
03223
Top
Juhani: Make the old fellow’s hat rattle! JUHANI: Linguta taadile tagasi, nii et müts mürtsub. 03224
Bottom
03224
Top
Tuomas: Don’t throw, lad, if you would spare your head. TUOMAS: Ära viska, poiss, kui tahad oma täikongi hoida. 03225
Bottom
03225
Top
Aapo: Can’t you see, rascals, that there are children there? AAPO: Näed sa, lurjus, seal on ju lapsed. 03226
Bottom
03226
Top
Juhani: Hold your stone; they’re galloping off already so the heath thunders. JUHANI: Pea oma kivi kinni; nad liduvad juba, nii et nõmm müdiseb. 03227
Bottom
03227
Top
Simeoni: Oh you wicked wretches, you Calmucks and savages! Even a peaceful traveller can’t pass you in peace. Oh you bandits! SIMEONI: Oi teid jõledaid, teid kalmukaid ja koerakoon-lasi! Ega pääse teist enam rahulik teekäijagi viisakalt mööda. Oi teid röövleid! 03228
Bottom
03228
Top
Juhani: What, I, who wouldn’t hurt a hair of their heads? But look, when a man feels really angry and mighty spasms run through his bonny carcass, he — you know what. Two days and two nights this lad has been shut up in a tower. But I sent a grand greeting to the churchwarden to ease my mind a little. JUHANI: Jah et mina või, kes neil juuksekarvagi ei painutaks? Kuid vaata, kui mees on õige vimmas ja vägevad tõmbed läbi ta tugeva keha käivad, siis — noh, sa tead isegi. Kaks ööd ja päeva on poiss tornis istunud. Kuid ma saatsin ka oma viha vaigistuseks köstrile õige toredad tervised. 03229
Bottom
03229
Top
Aapo: And still more foolish ones to the Vicar. We shall have cause to rue these greetings yet. AAPO: Ja veel pöörasemad praostile. Neid terviseid peame vahest vee! kibedasti kahetsema. 03230
Bottom
03230
Top
Juhani: ”What do I care, a scapegrace so young.” Life, a young man’s life is just like this roaring, echoing heath. Yonder in the northeast Impivaara’s steep side shows, and yonder in the northwest the lake by the village gleams, and I can even see other lakes, there on the edge of the air as though in eternal distance. I can see the three lakes of Kolistin. JUHANI: «Mis mina hooliksin, peiari-poju?» Elu, noore mehe elu on just nagu see kõmav, kohisev nõmm. Ja seal kirdes kummub karm Impivaara mägi ja seal loodes välgub jälle kirikuküla järv ning paistab veel muidki järvi, seal taevarannal nagu igaveses ääretuses. Kolme Kõlisti järve seletavad seal mu silmad. 03231
Bottom
03231
Top
It can’t be helped, it can’t be helped,
I’ll jump into the lake;
My sweetheart is so mad today
And hisses like a snake.
«Ei nüüd aita, ei nüüd aita
Mulle muu kui uputus;
Minu armsam on nii paha,
Sihiseb kui mürgiuss.»
03232
Bottom
03237
Top
On the surface of that lake our old churchwarden often sits with a fishing-rod in his hand. Ah! if he only squatted there now and I were a fierce gust of wind, a raving squall from the southeast, I know well where I’d charge with a roar, and the churchwarden’s punt would soon be upset. Seal järve pinnal istub tihtipeale meie köstritaat, õngevabe pihus. Ah! kükitaks ta nüüdki seal ja oleksin mina vali tuulehoog, tormine tuulispea kagust, siis teaksin, kuhupoole mühinal kihutaksin, ning peagi loksuks köstri küna kummuli. 03238
Bottom
03238
Top
Simeoni: What a sinful wish! SIMEONI: Mihuke patune soov! 03239
Bottom
03239
Top
Juhani: It’s what I’d do; I’d upset the punt so that the water boiled around him like gruel. JUHANI: Seda mina teeksin, küna mina kummuli käänak-sin, nii et järve vesi kördina keeks. 03240
Bottom
03240
Top
Timo: To the wolves for their dinner, a man like him! TIMO: Hundiroog on too mees. 03241
Bottom
03241
Top
Juhani: I’d dash him into a wolf-pit and then walk blissfully round it. JUHANI: Hundiauku ma ta virutaksin ja ise patseeriksin rõõmuga äärel. 03242
Bottom
03242
Top
Aapo: Once the fox, bearing a grudge against the bear, tricked poor Bruin into a pit. And then he laughed heartily and walked round the gaping pit, talking mockingly. After that he got on to a wild-cat’s back, and the wild-cat took him up into a big spruce that grew close by. The fox then began to sing for joy and to call together the winds from the four quarters of the earth, commanding them to play the harp of the spruce to his song. Came the east, west and south winds, and the spruce roared and crackled loudly. Came the north wind, charging across the mossy, gloomy forests, humming loudly and crashing. Then the spruce stormed, quivered and bowed down deeply, until at last it broke and fell down over the pit, throwing as it fell the fox into the bear’s arms down in the pit. AAPO: Kord narris rebane, karu vaenlane, õnnetu mesikäpa auku. Kangesti ta siis naeris ja kõndis seal üleval ümber mustava koopa pilke jutte pajatades. Siis istus ta ilvese selga; ilves viis ta üles kõrge kuuse otsa, mis seal lähedal seisis. Rebane hakkas rõõmsalt laulma ja igast ilmakaarest tuuli kutsuma; käskis neil ta laulu saateks kuusekannelt mängida. Tulid varsti tuuled idast, läänest ja lõunast ning valjusti kajas ja kohas kuusk. Tuli ka vägev põhjatuul, tormas läbi sammalhabemes sünge laane, mühinal ning raginal. Kohises siis kuusk, vabises ja kummardas sügavalt, murdus viimaks ning langes koopa poole ja virutas kukkudes rebase oma ladvast alla karu sülle sügavasse koopasse. 03243
Bottom
03243
Top
Timo: The Devil! What then? TIMO: No pagan võtku! Aga edasi? 03244
Bottom
03244
Top
Juhani: You can guess what happened then. I bet the bear grabbed the fox firmly by the scruff and shook him until his teeth rattled, like the kind churchwarden did me. But I understand what Aapo means. He wants to remind me that he who digs a pit for others can fall into it himself. That may be, but I’d like to see the churchwarden fall into a pit all the same. JUHANI: Küllap sa seda isegi mõistad, mis nüüd sündis. Kahmas nüüd karu rebase kasukast kõvasti kinni ja raputas nii, et hambad plaksusid, nagu tegi armas köster minuga. — Kuid ma mõistan Aapo tagamõtteid. Ta tahtis mulle meelde tuletada, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. Olgu kas või nii, kuid hundiauku sooviksin ma köstrit ometi. 03245
Bottom
03245
Top
Timo: My heart wouldn’t be against seeing the churchwarden stumble into a pit either. But I wouldn’t torture the old beggar too long by keeping him in a stuffy hole. Two hours, only two hours. But enough. May he live in peace without even falling into the pit of my angry heart. Only one thing surprises me. How can you believe such rubbish about a fox and a bear. Why, brothers, a fox can’t even talk nonsense, let alone call logether all the four winds. You believe this, but I make it out a downright lie. TIMO: Näha, kuis köster auku komberdab, selle vastu ei paneks minugi süda. Kuid ega ma toda taadiraiska siiski kaua läpases kongis piinaks. Kaks tundi, ainult kaks tundi. Kuid jäägu see jutt. Elagu köster rahus, kukkumata isegi mu sapise südame koopasse. Ainult ühte mina imestan. Kuidas võite uskuda sääraseid Iobajutte nagu see rebasest ja karust? Oi vennakesed! Ei või ju rebane tühjagi lobiseda, saati siis veel maailma tuuli enese juurde kutsuda. Te usute seda, kuid mina pean asja puhta võltsiks. 03246
Bottom
03246
Top
Juhani: We all know that Timo’s head is not one of the sharpest in this world. JUHANI: Seda juba teatakse, et Timo pea pole just teravamate hulgast siin maailmas. 03247
Bottom
03247
Top
Timo: Maybe not. But with this head I walk through the world as honourably as you or anyone else, man or woman. TIMO: Olgugi et ei. Kuid selle peaga rändan ma läbi selle maailma niisama ausalt kui sina või mõni muu, mees või naine. 03248
Bottom
03248
Top
Aapo: Timo doesn’t understand a fable. AAPO: Timo ei saa mõistukõnest aru. 03249
Bottom
03249
Top
Juhani: Not a bit does the poor boy understand it. But I will explain it to you. This matter between the bear and the fox happened, I guess, in those days when all the animals and even the trees could speak, as it says in the Old Testament; and this I heard from our old blind uncle. JUHANI: Ei mõista see vaene poiss nüüd põrmugi. Kuid vaata, kui ma nüüd sulle asja seletan. Lugu rebasest ja karust on arvatavasti pärit nendelt aegadelt, kus kõik loomad ning isegi puud vee! kõnelda võisid, nagu jutustatakse «Vanas testamendis»; ja seda olen kuulnud meie kadunud pimedalt onult. 03250
Bottom
03250
Top
Aapo: Even you do not understand a fable and its purpose. AAPO: Nüüd ei mõista sinagi muinasjuttu ega selle otstarvet. 03251
Bottom
03251
Top
Timo: And yet ”the kettle mocks the pot; black are the sides of both”. TIMO: Kuid ometi «pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad». 03252
Bottom
03252
Top
Juhani: Are you trying to be clever, boy? Believe me, I thank God that I am not as stupid as you, poor Timo. JUHANI: Ah sa tahad veel targutada, poiss? Kuid usu mind, ma tänan jumalat, et ma nii rumal pole kui sina, vaene TIMO: 03253
Bottom
03253
Top
Timo: What if you’re not; I see no harm in it. TIMO: No kui sa ei olegi, ma ei näe selles ka mingit hädaohtu. 03254
Bottom
03254
Top
Eero: Do, Timo, as the publican once did; only smite your breast, and we’ll see which of you marches home the better man. EERO: Tee sina, Timo, nii kui tölner ennemuiste: löö ainult vastu rinda, ja küllap siis näeme, kumb teist siit parema inehena koju marsib. 03255
Bottom
03255
Top
Juhani: Ay, did it touch Little-Eero, publican himself? JUHANI: Võeh, või torkas juba väikest Eerotki, sina tölner ise? 03256
Bottom
03256
Top
Eero: It touched the chief publican, that Little-Zacchaeus, on a sore spot. EERO: Torkas õige magusasti tölnerite ülemat, toda väikest Sakkeust. 03257
Bottom
03257
Top
Juhani: I give a fig for your jests, and lay me down to slumber sweet. I’ll turn my back on all of you and sleep like an ant’s nest under the snow. But God help us! this is an awful place we have settled in. JUHANI: Mina ei hooli sinu Sakkeustest ega magedustest, vaid heidan ise magusasti magama. Selja tahan teie poole pöörata ja lamada nagu sipelgapesa hange all. — Kuid jumal hoidku meid! Me oleme ju kohutavas kohas peatunud. 03258
Bottom
03258
Top
Aapo: How so ? AAPO: Miks nii? 03259
Bottom
03259
Top
Juhani: Why, there lies that strange, terrifying rock that always answers so mournfully to the sound of the church bells. And look at those eyes in it that stare so unwinkingly at us. I’m scared! Let’s leave this spot in the Lord’s name. JUHANI: Seal on ju see iseäralik, kohutav kivi, mis kirikukellade paukudele ikka kurbliku kajaga vastab. Ja vaadake siis noid silmi, mis meid sealt järelejätmata vahivad. Mul on kole. Lähme jumala pärast siit minema. 03260
Bottom
03260
Top
Tuomas: Let’s sit here in peace. Tnomas. Istume rahulikult. 03261
Bottom
03261
Top
Juhani: But the forest-spirit is stern and angry here. JUHANI: Kuid metshaldjas on siin vihane ning tige. 03262
Bottom
03262
Top
Aapo: Only towards those who swear or do other godless deeds. So take care. The tale of those images on the rock-side is a story of far-off days. AAPO: Ainult nende vastu, kes vannuvad või muud jumalavallatust teevad. Sellepärast hoia ennast ise selle eest. Koid lugu noist märkidest seal kivi küljes on sündmus kaugeilt aegadelt. 03263
Bottom
03263
Top
Lauri: Will you tell us this tale? LAURI: Tahad sa meile seda jutustada? 03264
Bottom
03264
Top
Aapo: Look carefully at the rock first. You’ll see there something that looks like four shining golden spots. These are the melting eyes of two lovefs, a fair maiden and a gallant youth; you’ll see their images engraved in the rock. Look at them, with your eyes half-shut. There they sit, entwined in the most loving embrace. Lower down, at the young people’s feet, is an old warrior, bowed down and pierced by a sword. AAPO: Kuid vaadake enne terasemalt toda kivi. Sea! näete otsekui nelja kuldset, sätendavat punkti. Need on kahe armastaja hellad silmad, kauni neitsi ja uhke noormehe silmad; ning nende kujud, näete, on niisama kivi sisse joonistatud. Vaadelge neid, silmad pisut praokil. Seal nad istuvad, ühinenud kõige hellemas kaisutuses. Kuid alamal, noorte jalgade ees, lamab küürus üks vanamees, mõõgaga läbi torgatud. 03265
Bottom
03265
Top
Timo: It’s just as you say. TIMO: Just nagu sa ütled. 03266
Bottom
03266
Top
Lauri: I too believe I can see something of the sort there. But go on with the tale. LAURI: Midagi säärast arvan minagi seal nägevat. Kuid jutusta see lugu. 03267
Bottom
03267
Top
And Aapo told them this tale: Ja järgmise muinasjutu vestis neile Aapo: 03268
Bottom
03268
Top
A grand castle once stood hereabouts, and the lord of this castle was a rich and mighty man. He had a step-daughter, a motherless girl, sweet and fair as the morn. A youth loved the maiden, but the castle’s terrible master, in whose heart love had never found room, hated both the youth and the maiden. The girl too loved the noble youth, and they would often meet on this echoing heath. And it was just the foot of this rock that was their trysting-place. But the father found out the young people’s secret and once uttered a fearful vow in the maiden’s ear. ”Daughter,” he said, ”see that I don’t catch you two embracing in the forest’s night. Know that my sword will then be swift to wed you in bloody death. This I promise and swear by all that is holy.” This he said, and fear gripped the maiden as she heard the vow. Nevertheless, she forgot not the friend of her heart, and the flame of her love only burned the brighter. Seisis ennemuiste siin lähedal uhke loss ja selle lossi peremees oli rikas ning vägev härra. Tal oli võõrastiitar, ematu, kuid armas ja kaunis kui hommikukoit. Neitsit armastas üks noormees, kuid nii noormeest kui tüdrukut vihkas kole lossi-isand, kelle südames ei leidunud iial ruumi armastusele. Aga tütar armastas ka suurtsugu noormeest ja nad kohtasid tihti teineteist siin kumiseval nõmmel ja just selle kivi kõrval oli nende kokkusaamise koht. Kuid siis sai isa nende salajasest ühendusest teada ja karjus kord neitsi kõrva hirmsa vande. «Mu tütar,» ütles ta, «vaata, et ma ei taba teid teineteise kaisus metsade öös. Tea, et mu mõõk laulatab teid sealsamas paigas ühte verises surmas. Seda ma tõotan ja vannun.» Nii ta ütles, ja neitsi kohkus vannet kuuldes. Kuid ei ta unustanud ometi oma südamesõpra, vaid veel kangemaks kasvas teina armastus. 03269
Bottom
03269
Top
It was a calm summer night. In the maiden’s breast a feeling awoke that the youth was pacing the heath, awaiting his own true love. So at last, when she believed everyone in the castle was asleep, she set forth, wrapped in a big, finely-woven shawl; set forth on her love-adventure, and creeping out like a shadow, was soon lost to view in the forest, and a blue shawl flickered once in a dewy thicket. But everyone in the castle was not asleep; there behind a window stood the master of the castle himself, spying on the maiden, who like a ghost of night faded from his view. Whereupon he girt on his sword, seized a spear, and hastening after the maiden was also soon lost to sight among the trees, a bloodthirsty beast hunting a meek-eyed lamb. Oli vaikne suveöö; lõi aimus neitsi põue, et noormees nõmme] kõndis ja armsamat ootas. Viimaks, kui ta arvas, et lossis kõik juba sügavat und magavad, mähkis ta laia peene loori endale ümber ja läks oma armuteele, hiilis välja vaikselt kui vari, kadus peagi metsade põue, ning hõljus kord veel kasteses hiies sinine linik. Kuid kõik siiski ei maganud lossis, vaid Iossihärra ise seisis akna ees ja luuras neitsit, kes öise varjuna kadus. Siis sidus ta mõõga vööle, kahmas piigi kätte ja tõttas välja, kadus neitsi järel metsa. Verejanuline kiskja jälgis siis mahedasilmalist talle. 03270
Bottom
03270
Top
Up towards the heath hurried the panting maiden and there met her friend, at the grey rock’s base. There they stood, lovingly embracing each other and whispering the language of love in a rapturous hour. They stood no longer on the face of this earth; their spirits wandered in Heaven’s flowery meadows. So passed a few short moments; then all of a sudden the terrible lord dashed forth and thrust his sharp spear in the maiden’s left side with such force that its point came out of the young man’s right, thus joining them together in death. They drooped towards the rock, and their blood gushed forth in a single stream, dyeing the cheeks of the heather-blossoms. There, united in bonds of steel, they sat on their rocky throne, silent, yet all the time lovingly embracing each other. And ravishingly, like four golden stars, their eyes shone upon the castle’s mighty master, who looked in wonder upon this strange calm picture in the very jaws of death. Suddenly a thunderstorm arose, the heavens flashed and rumbled, but in the lightning’s bluish glare the young people’s eyes still shone blissfully, as four candles might burn in the holy air of Heaven. Upon all this the murderer looked while the wrath on high raged around and above him. Powerfully the beautifully fading eyes of the lovers spoke to his soul, equally powerfully the foaming torrent of their blood and the crashing sky. And for the first time his mind was moved, as with cold and black regret in his heart he gazed upon the wondrous eyes of the dying, which smiled without cease at him. His heart knew fear and he trembled as the lightning flashed and eternity thundered, and spirits of terror assailed him from every side. A boundless fury overcame his soul. Aga üles nőmmc'e tõttas lõõtsutav tüdruk ja kohtas oma kallimat sea] halli kivi kõrval. Seal nad seisid teineteist armsalt kaisutades, sosistades armukeelt õndsuse hetkel. Ei seisnud nad enam siin maapinnal, nende hinged kõndisid taeva lilleniitudel. — Kulus nõnda mõni silmapilk, siis tormas äkki nende juurde lossi hirmus isand, torkas terava piigi neitsi vasakusse külge, nii et piigi ots noormehe paremast küljest välja tungis, ning ühendas nõnda nad surmas. Nad vajusid vastu kivi ja ühise ojana voolas nõmmel nende veri, värvides punaseks kanarbikulillede põski. Terassidemega ühendatult istusid nad seal kivisel toolil hääletuina, kuid veelgi armsalt teineteist kallistades. Ja kaunilt nagu neli kuldset tähte sätendasid nende silmad lossi vägeva isanda poole, kes imestades vaatles imelikku, vaikset pilti surmasuus. Tõusis äkki äikeseilm, lõi välku, müristas taevas, kuid välkude sinakas valguses särasid noorte silmad õndsalikult, nagu sätendavad neli küünalt taeva saalis, pühas laotuses. Seda vaatles mõrtsukas, kui kõrguse viha tema üle ning ümber mässas. Vägevalt vestsid ta hingele noorte kaunilt kustuvad silmad, nende kosena voolav veri, kõneles mürisev taevas. Tema süda nõtkus, nõtkus esimest korda, kui ta, hinges külm ja must kahetsus, vaatles surijate imelikke silmi, mis järelejätmata talle vastu naeratasid. Ta süda kohkus ja vabises, kui välgud sähvisid ning laotus kärkis, ja igalt poolt tungisid ta kallale hirmuvaimud. Ääretu vihahoog valdas ta hinge. 03270
Bottom
03271
Top
Once more he looked upon the youthful lovers: and still the same shining eyes, though dimmer now, looked smiling back at him. Then, folding his arms across his breast, he began, with frozen glance, staring eastward; and thus he stood for long, dumb in the gloomy night. But at last and suddenly his bosom swelled and he shouted a long shout, long and terrifically loud, a shout that echoed roaring through the neighbourhood. Then for a space he was silent again, listening carefully, until the last echo of his cry had sunk into the bosom of the farthest hill. And when this had come to pass, he shouted terrifically again, still staring towards the east, and the forest heard the echoes for long, while he closely followed their passage from hill to hill. But at last the distant trembling voice died down, the lightning rested, and the shining eyes were extinguished; and only a heavy rain sighed in the forest. Then suddenly, as though waking from a dream, the castle’s master snatched the sword from his scabbard, pierced his breast with it, and fell at the lovers’ feet. And once more the heavens flashed, flashed and thundered; but silence soon reigned everywhere again. Veel kord heitis ta pilgu noorte poole: sealt vaatasid talle naeratades vastu ikka samad säravad silmad, kuigi juba kustudes. Siis viskas ta oma käsivarred risti ja hakkas nagu jäätunud pilguga ida poole vahtima, ning nii seisis ta kaua tummalt sünges öös. Kuid viimaks kergitas ta äkki rinna kõrgele ja hüüdis pika hüüu, pika ning kohutavalt valju, mis ringles mürisedes ümber taevaranna. Seisis siis jälle hääletult mõne aja, kuulas teraselt ja kaua, kuni ta hääle viimane kaja oli vaikinud kauge mäekingu põue. Ja kui see oli sündinud, hüüdis ta jällegi kohutavalt, ikka veel ida poole vahtides, ning kaua käis taevarannal ringi kaja, mille jooksu ühelt mäelt teisele ta teravalt jälgis. Aga lõpuks suri kauge, vabisev hääl, välk vaibus ning kustunud olid noorte sätendavad silmad; ainu't raske vihm ohkas metsas. Siis, otsekui unest ärgates, tõmbas lossi-härra mõõga tupest, torkas läbi oma rinna ja langes noorte jalgade ette. Ja lõi taevas veel kord välku, lõi välku ning müristas: kuid peagi valitses jälle kõikjal vaikus. 03271
Bottom
03272
Top
Morning came, and the dead were found on the heath at the foot of a grey rock; they were borne away and room was made for them side by side in the same grave. But afterwards their images were seen in the rock; one saw a youth and a maiden, embracing each other, and under them, on his knees, a grim, bearded warrior. And four marvellous studs, like four golden stars, shone in the rock by night and by day, reminding men of the rapture in the fainting eyes of the lovers. And it was a thunderbolt, so runs the tale, that carved these images in the rock in its flight. And as in this picture, the youth and maiden sit in happiness on a throne on high; and as the warrior is seen cowering there, so must he cower on a bed of punishment in parching air. Whenever the church bells ring, he bends his ear carefully to catch the sound, listening to the echo given out by the rock; but up to now its sound has been mournful. Once, however, a wondrously gentle and joyous sound will issue from the rock, and then the hour of the man’s atonement and forgiveness will have come, but the Day of all the world will also then be near. And that’s why people always listen with such unrest to the echo from this rock when the church-bells ring. Gladly would they welcome the dawn of the man’s day of release, but remember with terror that the end of the world will then have come. Tuli hommik, ja nõmmelt halli kivi kõrvalt leiti surnud; nad kanti ära ja pandi üksteise kõrvale hauda. Kuid kivi peal nähti selle järel nende kujusid; ja paistis sea] kaks teineteist kallistavat noort ning nende all põlvili karm habemik mees. Ja neli imelikku kühmu nagu neli kuldset tähte sätendavad kivi küljes nii ööl kui päeval, meenutades armastajate kaunilt kustuvaid silmi. Ja pikri nool, nagu vestab muinasjutt, joonistas välgatades kivisse need kujud. Ning nõnda kui ses kujutuses, nii istuvad noormees ja neitsi õnnelikena kõrgel aujärjel; ja nagu vingerdab vanamees siin maas, nõnda endine lossihärra tulikuumal piinavoodil. Ja kui torni kellad löövad, teritab ta ikka kuulmist, püüdes kaja kivist; kuid ikka on kelin kurblik. Kord peab kivist siiski kostma imepehme ja rõõmus Hääl, ja siis on mehe lepituse ning lunastuse silmapilk tulnud, kuid lähedal on siis ka kõige maailma viimne tund. Ja sellepärast kuulab rahvas ikka erilise rahutusega kaja kivist, kui kellad helisevad. Ta sooviks, et mehe lepituspäev köidaks, kuid mõtleb hirmuga viimsele kohtupäevale. 03272
Bottom
03273
Top
This was the tale Aapo told his brothers on Sonnimäki Heath. See oli muinasjutt, mille vestis Aapo vennastele Sõnnimäe nõmmel. 03273
Bottom
03274
Top
Timo: The old boy has to sweat. Right to the Day of Judgment! Oho! TIMO: Saab aga vanamees higistada. Päris vümsepäevani välja! Ohhoo! 03274
Bottom
03275
Top
Simeoni: You dolt, see that the trumpet of judgment doesn’t bray this very minute. SIMEONI: Sina tobu, vaata, et just selsamal silmapilgul viimsepäeva pasun huugama ei pista. 03275
Bottom
03276
Top
Eero: No fear of the world ending so long as there are heathens on the face of the earth. Why, God ha’ mercy! here are seven benighted heathens right in the midst of Christendom. It’s an ill wind that blows nobody any good. We are pillars of this world, we are. EERO: Pole vähimatki põhjust karta maailma lõppu, seni kui maa peal veel paganaid leidub. Noh, jumal paraku! Siin on ju seitse metspaganat otse ristirahva keskel. Kuid ei ole halba ilma heata. Nõnda oleme meie ju maailma sambad. 03276
Bottom
03277
Top
Juhani: You a pillar of the world? Six-inch! JUHANI: Sina oled maailma sammas? Kuuetolliline. 03277
Bottom
03278
Top
Simeoni: You’ll tremble, Eero, tremble like the Devil, when the day approaches which you now mock. SIMEONI: Vabised, Eero, vabised nagu kurat, kui läheneb päev, mida praegu pilkad. 03278
Bottom
03279
Top
Timo: That he won’t, I’ll stand for that. Oho! there’ll be a din and rumpus then. There’s been two big upheavals, the third is still to come. And then the great sign of bliss will appear; then the world’ll fall to dust and ashes like an old birch-bark slipper. Then the cattle in the clearings will bellow and the pigs squeak fearfully in the lanes, that is, if this ruin comes upon us in summer-time; but if it comes in winter, then the cattle will go mad and bellow in the sheds and the poor pigs squeal in their styes. There’ll be a row then, boys. Oho! Two upheavals have been, the third is still to come, as our blind uncle said. TIMO: Seda ta ei tee, võin omalt poolt kinnitada. Ohhoo! siis alles on mürglit ja madinat. Kaks vassingut on juba olnud, kolmas on veel tulemata; ja siis sünnib see suur õndsuse märk; siis läheb maailm tuhaks ja tolmuks kui kuivanud viisk. Siis alles röögib kari ja sead vinguvad hirmsasti tanumal, kui see hukatus nimelt suvisel ajal juhtub; kuid kui see talvel sünnib, siis rabe'eb ja möirgab kari laudas ning pahnas vinduvad vaesed sead. Siis alles on mürglit, poisid. Ohhoo! Kaks suurt segadust on juba olnud, kolmas on veel tulemata, nagu ütles pime onu. 03279
Bottom
03280
Top
Simeoni: Ay, ay, let us remember that day. SIMEONI: Ja-jah, mõtelge selle päeva peale. 03280
Bottom
03281
Top
Juhani: Shut up, will you, brothers. God preserve us! You quite turn a man’s heart inside-out with such talk. Let’s go to sleep, let’s go to sleep. JUHANI: Jääge kord juba vait, vennad. Hoidku jumal! Te käänate inimese südame siin päris käkaskaela. Magame parem, magame. 03281
Bottom
03282
Top
So they conversed, but at last their conversation died down, and sleep overcame them, one after the other. Simeoni was the last to sit awake, leaning against the bulging root of a pine. He sat and pondered gravely over those final moments of the world and the great Day of Judgment. His eyes burned with a reddish, moist, mild fire, while the ruddy flush of his coarse cheek shone afar. But at last he too slept. And so they all lay sleeping beside their camp-fire, which blazed for a while, then sank gradually and was extinguished. Nõnda nad vestsid, kuid viimaks vaikis jutt ja uni pani nad üksteise järel pikali. Viimasena istus valvel Simeoni, najatudes vastu pedaja krobelist tüve. Ta istus ja mõtiskles hardalt noist maailma viimseist aegadest ning suurest kohtupäevast. Ja punastena, niisketena, pehmetena põlesid ta silmad, aga ruske öhetus ta karedatel põskede] paistis kaugele. Lõpuks uinus temagi; ja nõnda magasid nad kõik magusasti tule ääres, mis mõne aja veel lõkendas, kuid aegamööda rauges ning kustus. 03282
Bottom
03283
Top
The day declined and twilight deepened into night. The air was muggy and hot; an occasional flash lit up the northeast as an angry thunderstorm climbed up the sky. With the speed of an eagle it drew near to the village, casting down fire from its womb, until it suddenly set ablaze the Vicar’s barn, which, being full of dry straw, soon burst into mighty flames. The bells began to clamour and the village awoke into activity; people hurried from all directions to the raging fire, a stream of men and women, but in vain. Luridly the barn blazed, and blood-red shone the bowl of the sky. But the storm now hastened on towards Sonnimäki, where the brothers slept sweetly, the heath resounding with their snores. A terrible crash is now to awaken them in a terror greater than any they have known in their lives. Their dream-delirious minds will stand aghast as, with all nature raging around them in the cheerless night, the gloomy tale and the accounts of the end of the world recur to them. And all the light they will see in the night will be the flashing of thunderclouds and the reflection of the fire billowing in the village. The flash came, and on its heels followed a burst of thunder so loud that it instantly woke up the sleeping brothers. Shouting loudly in shrill voices, they sprang up from the ground as one man, and with the hair upright on their heads like rustling reeds and their eyes like rings in their heads, stared at each other for a moment or two. Päev hämardus ja hämarus tihenes ööks; õhk oli mahe ning leitsakuline; aeg-ajalt sähvatas kirdes taeva serval välk, sest et ränk äikesepilv kerkis üles. Kotkakiiruse! lähenes ta kirikukülale, pildus oma põuest tuld ja süütas äkki kirikumõisa rehe, mis lõi peagi vägeva leegiga lõõmama, sest oli täis kuivi õlgi. Kellad hakkasid paukuma ja algas jooksmine külas, kõikjalt ruttas rahvas metsiku tule poole, voolas mehi ja naisi, kuid asjata. Kohutavalt lõõmas rehi ja veripunaseks muutus taeva-lagi. Kuid nüüd kihutas äikesepilv Sõnnimäe poole, kus vennaksed rasket und magasid; ja nende norskamisest porises nõmm. Nüüd peab kole kärgatus neid äratama ja siis ehmuvad nad nii, nagu ei iialgi elus. Nende unest segane meel kohkub, sest nende meelde tärkab sedamaid sünge muinasjutt, pildid maailma lõpust, kui loodus mässab nende ümber õudses öös. Ja niipalju kui on valgust ses öös, tuleb see äikesepilve välkudest ning külas lainetava tulekahju jubedast kumast. — Nüiid lõi välku ja silmapilkselt järgnes hirmus mürin, mis põrutas vennaksed ärkvele. Kõva häälega kisendades ja karjudes kargasid nad ühekorraga maast üles, ja juuksed kohevil püsti nagu kähisev kõrkjatihnik ning silmad peas kui sõõrid, vahtisid nad mõne hetke üksteisele otsa. 03283
Bottom
03284
Top
Simeoni: The Day of Judgment! SIMEONI: Viimnepäev! 03284
Bottom
03285
Top
Juhani: Where are we, where are we? JUHANI: Kus me oleme, kus me oleme? 03285
Bottom
03286
Top
Simeoni: Are we going already? SIMEONI: Kas juba läheme? 03286
Bottom
03287
Top
Juhani: Save us, mercy! JUHANI: Halasta meie peale, taevane heldus! 03287
Bottom
03288
Top
Aapo: Terrible, terrible! AAPO: Kole, kole! 03288
Bottom
03289
Top
Tuomas: Indeed terrible. TUOMAS: Tõesti kole. 03289
Bottom
03290
Top
Timo: The Lord preserve us poor lads ! TIMO: Issand, kaitse meid, vaeseid pojukesi! 03290
Bottom
03291
Top
Simeoni: How the bells are ringing! SIMEONI: Juba kellad kajavad! 03291
Bottom
03292
Top
Juhani: And the rock jangles and dances! Hii! Ha! JUHANI: Ja kivi kõliseb ning tantsib. Oi-haa! 03292
Bottom
03293
Top
Simeoni: ”The bells of Heaven are ringing!” SIMEONI: «Ju taevakell see paugub!» 03293
Bottom
03294
Top
Juhani: ”And strength forsakes my limbs!” JUHANI: «Mu vaene keha raugeb!» 03294
Bottom
03295
Top
Simeoni: Is this how we go? SIMEONI: Ja nii siis nüüd lähemegi? 03295
Bottom
03296
Top
Juhani: Help us, Mild and Merciful ! JUHANI: Aita meid, arm ja heldus! 03296
Bottom
03297
Top
Aapo: Oh terror! AAPO: Oi õudust! 03297
Bottom
03298
Top
Juhani: Tuomas, Tuomas, grab hold of the tail of my coat. Hii! Ha! JUHANI: Tuomas, Tuomas, haara mu kuuesabast kinni! Oi-haa! 03298
Bottom
03299
Top
Simeoni: Hii! Haa! Now we’re off, we’re off! SIMEONI: Oi-haa! Nüüd läheme, nüüd läheme! 03299
Bottom
03300
Top
Juhani: Tuomas, my brother in Christ! JUHANI: Tuomas, mu vend Kristuses! 03300
Bottom
03301
Top
Tuomas: Here I am. What do you want? TUOMAS: Siin ma olen; mis sa tahad? 03301
Bottom
03302
Top
Juhani: Pray! JUHANI: Palveta! 03302
Bottom
03303
Top
Tuomas: Ay, try to pray now. TUOMAS: Jah, palveta siin nüüd veel. 03303
Bottom
03304
Top
Juhani: Pray, Timo, if you can! JUHANI: Palveta, Timo, kui sa võid! 03304
Bottom
03305
Top
Timo: I’ll try. TIMO: IVla tahan katsuda. 03305
Bottom
03306
Top
Juhani: Do it soon ! JUHANI: Tee seda ruttu! 03306
Bottom
03307
Top
Timo: O Lord, O sorrow great, O merciful throne of Bethlehem! TIMO: Oh issand, kurbus suur, oh Petlehemma armujärg! 03307
Bottom
03308
Top
Juhani: What does Lauri say? JUHANI: Mis üdeb Lauri? 03308
Bottom
03309
Top
Lauri: I don’t know what to say in this misery. LAURI: Ei oska selles viletsuses enam midagi öelda. 03309
Bottom
03310
Top
Juhani: Ay, misery, bottomless misery! But I’m beginning to think the end is not just yet. JUHANI: Viletsus, ääretu viletsus! Kuid ma arvan ometi, et pole veel päris lõpp. 03310
Bottom
03311
Top
Simeoni: Oh if we were granted even a single day! SIMEONI: Oh, kui meile veel üks päevgi armuaega antaks! 03311
Bottom
03312
Top
Juhani: Or a week, a precious week ! But what are to make of this ghastly light and the clatter of bells ! JUHANI: Või üks nädal, kallis nädal! — Kuid mis peab mõdcma sellest jubedast valgusest ja kellade segasest paukumisest? 03312
Bottom
03313
Top
Aapo: There’s a fire in the village, good people. AAPO: Külas on ju tulekahju, head inimesed. 03313
Bottom
03314
Top
Juhani: Ay, Aapo, and that’s the warning bell ringing. JUHANI: Jah, Aapo, ning hädakell undab. 03314
Bottom
03315
Top
Eero: The Vicar’s barn’s afire. EERO: Kirikumõisa rehi põleb. 03315
Bottom
03316
Top
Juhani: A thousand barns can burn down so long as this maggotty world still stands and we seven of its sinful children on it. Lord help us! My whole body’s swimming in a stream of cold sweat. JUHANI: Mingu kas või tuhat reht, kui ainult seisab see tõugupesa-maailm ja meie, ta seitse patust last. Issand avita! Kogu mu keha ujus juba külmas higis. 03316
Bottom
03317
Top
Timo: I won’t say my own trousers aren’t shaking. TIMO: Tõtt-öelda minugi püksid vabisesid. 03317
Bottom
03318
Top
Juhani: A matchless moment! JUHANI: Hirmus silmapilk! 03318
Bottom
03319
Top
Simeoni: So God punishes us for our sins. SIMEONI: Nõnda nuhtleb meid jumal meie pattude pärast. 03319
Bottom
03320
Top
Juhani: True! Why did we sing that nasty song about the Rajamäki Regiment? JUHANI: Tõsi! Miks me küll laulsime toda jõledat laulu Rajamäe rügemendist? 03320
Bottom
03321
Top
Simeoni: You mocked shamelessly at Mikko and Kaisa. SIMEONI: Te pilkasite häbematult Mikkot ja Kaisat! 03321
Bottom
03322
Top
Juhani: Why say it! But God bless them! God bless us all, every one, even the churchwarden. JUHANI: Vaja sul veel meelde tuletada! Kuid jumal õnnistagu neid! Ta õnnistagu meid kõiki, kõiki, isegi köstrit! 03322
Bottom
03323
Top
Simeoni: That prayer found favour in Heaven. SIMEONI: See palve on taevale meelepärast. 03323
Bottom
03324
Top
Juhani: Let’s leave this dreadful place. The fire shows here like the fiery furnace of the damned, and there those eyes shine so mournfully at us from the rock-side. Know that it was Aapo’s tale of those cat’s-eyes that caused this shaking in our backbones. Let’s be off, and don’t any of you forget your bags and a-b-c books. Away, brothers! Let’s march to Tammisto to see Kyösti; to Kyösti’s with God’s help, and then home tomorrow, if we’re still alive. Come. JUHANI: Läki minema siit koledast kohast. Sealt lõõmab siiapoole tulekahi nagu põrgu ahi, ja sealt kivilt vilguvad need silmadki nii haledalt meie poole. Teadke, et just Aapo jutustus neist kassi-silmadest tõi meie selgrootsu selle hirmsivõbina. Kuid laseme jalga, ja ärgu keegi oma kotti ning aabitsat maha unustagu. Minema, vennad! Kiiösti juurde Tammikule marsitakse nüüd, Kiiösti juurde jumala abiga, ja sealt siis homme koju, kui elame! Teele nüüd! 03324
Bottom
03325
Top
Lauri: We’ll soon have the rain pouring down our necks and will be wet as rats. LAURI: Kuid peagi on meil vihmavaling kaelas ja me saame märjaks nagu rotid! 03325
Bottom
03326
Top
Juhani: Let it rain, let it rain! We were still spared. Come on now! JUHANI: Las saada, las saada! Heideti ju ometi veel armu. Läki nüüd! 03326
Bottom
03327
Top
In single file they hurried off and soon came to a sandy road, where they turned off towards Tammisto Farm. To the flashing of fire and the roll of thunder they marched on for a while, until a drenching rain poured down. At that they increased their pace to a run until they arrived at the ”Kulo-mäki spruce”, a tree famous for its height and the denseness of its branches, which stood by the roadside, a shelter for many a wanderer in the rain. At the foot of this spruce the brothers sat until the rain abated, and the great spruce roared above them. And when the weather cleared, they continued their journey. And nature calmed down again, the wind died, the clouds fled and the moon rose palely out of the tree-tops. Leisurely and without a care the brothers then strode along the splashing road. Nad ruttasid minema, astudes kiiresti üksteise järel» jõudsid peagi liivasele teele ja sihtisid nüüd Tammiku talu poole. Tuleväigatustes ja mürinas, mis kõikjal taeva all piirles, käisid nad natuke aega, kuni vihmavaling neid tabas. Siis kiirendasid nad käigu jooksuks ja lähenesid «Ku'omae kuusele», mis seisis just maantee ääres, varjuks nii mõnelegi vihma all käijale, kuulus oma kõrguse ning tiheduse pooiest. Selle a'Ia istusid nüüd vennaksed, kuna valing kestis ja vägev kuusk kohises; aga kui vihm üle läks, jätkasid nad jälle oma teed. Raugesid lõpuks loodusjõud, tuul vaikis, pilved põgenesid ja kahvatu kuu kerkis metsalatvade tagant. Ilma rutu ja hooleta astusid juba vennaksedki lirtsuval teel. 03327
Bottom
03328
Top
Tuomas: I’ve often wondered where the thunder comes from and what it can be, those flashes and that noise. TUOMAS: Olen tihti mõtelnud, kust ja mis on pikne, see välgulöömine ning mürin. 03328
Bottom
03329
Top
Aapo: Our blind uncle told us this mutiny in the heavens comes when dry sand gets borne by the wind between masses of cloud. AAPO: Pime-onu ütles tolle mäsu taevas sellest sündivat, et pilvelahmakate vahele on sattunud kuiva liiva, mida tuulekee-rised õhku tõstavad. 03329
Bottom
03330
Top
Tuomas: Would it be that? TUOMAS: Kes seda teab. 03330
Bottom
03331
Top
Juhani: A child’s mind can fancy anything. How was it I, a little brat in my shift, pictured the thunder? It was God driving rattling along the streets of Heaven, and fire flashed from the stony road and the iron rim of his wheels. Ha-ha! A child has a child’s mind. JUHANI: Kuid lapse meel kujutleb ühte ja teist. Kuis mõtlesin piksest mina püksata poisipõnnina? Jumal kihutas siis põrinal mööda taeva tänavaid ja tuld lõi kivine tee ning ratta raudrehv. Hähhähh! Lapsel lapse aru. 03331
Bottom
03332
Top
Timo: What about me ! I too imagined something of the sort when as a tiny imp I toddled along the lane while the thunder rumbled, toddled there clad in a tiny ragged shirt. God’s ploughing his field, think I, and cracking his ox-tail whip, and each swipe makes the round flanks of his fat bay strike sparks, as we see the sparks fly from a horse’s withers when we wipe it down. Ay, what ideas. TIMO: Aga mina? Samas sihis mõtisklesin minagi, kui sihukese päkapikku-poisinatina tipsisin äikese põrinas tanumail, tippasin ja lippasin, särginatuke seljas. Jumal ru'lib oma põldu, mõtlesin mina, rullib ja keerutab õige magusaid matsu-sid oma härjakaraga, ning hoobist annab nüüd uhke ruuna paks kints sädemeid, nagu näeme sädemeid lendavat toreda hobuse turjalt, kui seda pühime, jah, need olid alles arvamised. 03332
Bottom
03333
Top
Simeoni: I thought as a child and still think: the heaven’s flash and thunder proclaim God’s wrath at the sinners on earth; for the sins of men are great, countless as the sands of the sea. SIMEONI: Mõtlesin lapsena ja mõtlen veel nüüdki: taeva välk ja mürin kuulutavad jumala viha patustele maa peal; sest inimeste patud on suured, iilesarvamatud nagu liiv mere ääres. 03333
Bottom
03334
Top
Juhani: Sins are committed down here, that can’t be denied, but a sinner is well boiled down here too in salt and pepper. Think, my boy, of our trip to school and what we had to bear there. The churchwarden clawed and shook us like a hawk; I feel it yet and grind my teeth, my boy. JUHANI: Tõsi kiili, pattu siin tehakse, seda ei saa salata, kuid küllap siin patustki päris soola ja pipraga keedetakse. Tuleta meelde, poiss, meie kooliteed ja mis sel ajal tunda saime. Köster küünistas ja sakutas meid kui kull; seda tunnen veelgi ja kiristan hambaid, mu pojuke. 03334
Bottom
03335
Top
Soon the sandy road ended and Tammisto Farm drew near, and the brothers gravely entered and were given comfortable beds by Kyösti. This Kyösti, a man sturdy as an oak, was the only son of the house, but had never cared to take over the management of the farm, preferring always to keep himself to himself, to follow his own bent. At one time he had wandered as in a fever through the villages, preaching and shouting; and it was said that much thinking about religion had brought him to this pass. And when at last he recovered from this state, he was otherwise the same as before, but he never smiled again. And one curious thing came to pass, that ever afterwards he regarded the Jukola brothers as his best friends, though he had hardly known them before. This was the man with whom the brothers sought shelter for the night. Kuid öine tee kulus ja lähenes Tammiku talu, kuhu vennaksed kindlal sammul sisse astusid, ja Küösti korraldas neile mõnusad magamisasemed. See Küösti, tugev mees kui tala, oli talu ainus poeg, kuid ei tahtnud iia! peremeheks hakata, vaid soovis ikka endiselt omaette olla. Kord oli ta justkui kurjast vaimust vaevatud jutlustades ja kisendades mööda külasid käinud; ning sellesse seisukorda olid teda viinud mõtisklemised usu asjus, nagu jutustati. Kui ta aga sellest lõpuks selgis, oli ta muidu jälle nagu ennegi, kuid ei naernud enam kunagi. Ja juhtus ka see imelik asi, et ta siitpeale pidas oma parimateks sõpradeks Jukola vennakseid, keda varem oli vaevalt tundnudki. Selle mehe juurde asusid vennaksed nüüd öökorterisse. 03335
Bottom

Chapter 04 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
04001
Top
The following day, the Jukolas approached their home, stepping out one behind the other. But woebegone was their appearance: their garments hung in shreds and their faces were mottled with bruises and wounds. Juhani, who led the way, had his left eye almost closed up, Aapo’s lips were badly swollen, a mighty bump protruded from Timo’s forehead, and Simeoni, limping, brought up the rear. Their heads had been thoroughly pummelled and were now wrapped round with empty food-bags or with strips of rag torn from a coat. In such condition they returned from their trip to school. The dogs, Killi and Kiiski, rushed forth to meet them, leaping with joy; but the brothers had little strength left to respond to the caresses of their faithful house-guards. Järgmisel päeval lähenesid jukolased jälle oma kodule, astudes üksteise järel. Kuid vilets oli nende välimus: rõivad armetult katki rebitud, näod sinistest muhkudest ja haavadest kirjud. Juhanil, kes ees astus, oli vasak silm peaaegu kinni löödud, Aapo huuled olid üpris paistetanud, Timo laubast oli vägev sarv välja ajanud ja longates käis Simeoni teiste taga. Pead olid neil kõigil armetul kombel kloppida saanud; ja mõni oli mässinud selle ümber tiihja leivakoti, teine jälle käristanud haavamähkmeks vammusest räbalaid. Säärases seisukorras tulid nad oma kooliteelt tagasi ja rõõmsalt saba liputades ruttasid neile vastu koerad Killi ning Kiiski. Kuid vennaksed ei suutnud truudele vahtidele oma heameelt vastu avaldada. 04001
Bottom
04002
Top
Who then had used them so cruelly? Who had succeeded so well in crushing the doughty Jukola brothers? Who else but the men of Toukola, whose revenge it was. Having heard that the brothers were at Tammisto, they had banded themselves together, twenty men strong, and hidden in the bushes by the wayside to await their enemies. There, with stout staves in their hands, they had dozed and bided their time. Then, as the school-goers drew near, the villagers fell swiftly upon them, charging from both sides of the road, and a terrific cudgelling began in which the brothers were badly beaten. But neither did the Toukola men escape whole-skinned from the affray; many of them turned faint on acquaintance with the brothers ’ fists. And two were borne swooning to their homes: Kuninkala’s Eenokki and Kissala’s Aapeli. And on this occasion Aapeli’s skull shone bare from neck to brow, shone like the bottom of a pewter mug. The hand of Juhani had done its fell work. Kes oli aga neid nii armetult kohelnud? Kes oli võinud nõnda masendada Jukola vahvaid vennakseid? See oli toukolaste kättemaksutöö. Kui nad kuulsid, et jukolased on Tammiku], ühinesid nad kahekümnemeheliseks jõuguks ja peitsid endid tee äärde põõsastikku vihamehi ootama. Seal tukkusid ja ootasid nad kaua, pihus tugevad sõjariistad. Kuid lõpuks, kui koolimehed lähenesid, kargasid liitlased tulise hooga nende kallale, nad ründasid mõlemalt poolt teed ja algas nüüd kohutav teibamäng, kus vennaksed armetul kombel läbi peksti. Kuid ilma ei jäänud tapluses ka toukolased, vaid mõnigi sai tunda vennaste rusika pööritavat mõju. Kaks neist kanti koju meelemärkuseta: Kuninkala Eenokki ja Kissala Aapeli. Ja läikis siis Aapeli pealuu kuklast laubani, läikis nagu tinakruusi põhi. Juhani käsi oli teinud sel!e karmi puhastustöö. 04002
Bottom
04003
Top
At last, however, the brothers sat in the large living-room of their home, terribly tired. Kuid viimaks ometi istusid vennaksed üpris väsinult oma kodu avaras toas. 04004
Bottom
04004
Top
Juhani: Whose turn is it to heat the sauna? JUHANI: Kelle kord on sauna kütta? 04005
Bottom
04005
Top
Timo: It’ll be mine now. TIMO: Eks ole see minu kord. 04006
Bottom
04006
Top
Juhani: Then heat it till the oven rattles. JUHANI: Küta siis nii, et keris koriseb. 04007
Bottom
04007
Top
Timo: I’ll try my best. TIMO: Teen, mis võin. 04008
Bottom
04008
Top
Juhani: Do it like a man, for truly, our wounds need a steaming. And you, Eero, hasten and bring a jug of brandy from Routio, for which they can have the stoutest log in our forest. A jug of brandy! JUHANI: Pane mehiselt, sest meie haavad tahavad leili, tõepoolest! Kuid sina, Eero, muretse Routiost toop viina, mille hinnaks olgu kõige parem palk meie metsast. Toop viina! 04009
Bottom
04009
Top
Simeoni: Isn’t that too much, a jug? SIMEONI: Seda on vahest paljugi. 04010
Bottom
04010
Top
Juhani: Why, it’s hardly enough as grease for seven men. God knows, we have as many wounds between us as there are stars in the sky. But though this eye of mine aches and kicks right fiercely, the bile and heart in my innards ache fiercer still. But all’s well, all’s well! Jussi Jukola is not dead yet. JUHANI: Sellest vaevalt piisab seitsme mehe võideks. On ju siin, jumal teab, haavu nagu tähti taevas; ja üpris valutab ning tuikab seesinane silm, kuid veel kõvemini sapp ning süda siin mu sees. Kuid ükskõik, ükskõik! Jukola Jussi pole veel surnud. 04011
Bottom
04011
Top
Evening fell, a melancholy September evening; Eero brought the spirits from Routio and Timo brought word that the bath was ready; and the men’s sullen temper revived a little. They set out to their bath, and Timo threw water on the heated oven until the blackened stones heaped over it cracked with a noise like riflefire and a cloud of hot steam was wafted round the bath-house. Each plied now with all his strength the feathery bunches of leafy birch-twigs, so grateful to the skin; they bathed and washed their wounds, and the furious beating of the twigs was heard far beyond the building. Tuli õhtu, nukker mihklikuu õhtu. Eero tõi Routiost viina ja Timo teatas, et saun on valmis; ning pisut pehmemaks muutus vennaste vihane tuju. Nad läksid sauna ja Timo heitis leili, paukusid kerise mustunud kivid ning pilvena laius kuum aur mööda saunatuba. Kõige jõuga tarvitas nüüd igaüks meiu-pehmet, magusat vihta; nad vihtlesid ja hautasid oma haavu, ning kaugele kostis saunast vihtade äge madin. 04012
Bottom
04012
Top
Juhani: Our wounds are getting a real Turkish polka. Hot steam in the sauna, that’s the best physic for soul and body. But my eye stings like the devil. Well, itch away and sting, all the hotter will I make it for you. How is your muzzle, Aapo? JUHANI: Nüüd alles saavad meie haavad türgi polkat. Saunaleil, see on siin maailmas tõbise keha ja hinge kõige parem rohi. Kuid silm kipitab kui kurat! Noh, kipita, kipita, seda vihasemalt annan sulle kuumust kaela. Kuidas on lugu su lõua värgiga, Aapo? 04013
Bottom
04013
Top
Aapo: It’s beginning to melt. AAPO: Tasahilju ikka sulab. 04014
Bottom
04014
Top
Juhani: Swipe away at it and beat it like a Russian hammers his nag, and it’ll soon be softer. But more steam, Timo, seeing it is your job tonight to wait on us. That’s it, my boy! Let it come. Oh, but it’s hot there, it’s hot there! That’s the way, my broth of a brother! JUHANI: Nüpelda ja vipelda seda nagu harjutas oma hobusekronu, küllap ta siis pehmeneb. Kuid uut leili, Timo, sest sinu kohus on täna õhtul meid teenida. — Vaat nii, pojukene! Lase aga tulla. On seal kuumust, on seal kuumust. Sedasi, sina vennikene! 04015
Bottom
04015
Top
Lauri: It fair bites at my finger-nails. LAURI: Juba küüntesse hakkab. 04016
Bottom
04016
Top
Juhani: Let our nails get a beating, too. JUHANI: Saagu ka küüned oma osa. 04017
Bottom
04017
Top
Aapo: Stop throwing water now, boy; or we’ll soon have to climb down from here, every man of us. AAPO: Jäta juba järele, poiss; muidu peame siit kõik välja jooksma. 04018
Bottom
04018
Top
Eero: Go on praising him and we shall soon be roasted to cinders. EERO: Tänage teda veel pisut, ja siis oleme peagi kõrbenud. 04019
Bottom
04019
Top
Juhani: That’s enough, Timo. Don’t throw any more. For Hell’s sake stop throwing water on that oven! Are you coming down from the platform, Simeoni ? JUHANI: Saab juba küllalt, TIMO: Ära viska enam. Ära põrgu päralt enam viska! — Kas lähed alla, Simeoni? 04020
Bottom
04020
Top
Simeoni: I’m coming, wretch that I am. And ah, if you only knew why ! SIMEONI: Lähen mina, armetukene. Ja oh, kui te teaksite, mispärast! 04021
Bottom
04021
Top
Juhani: Tell us. JUHANI: No ütle siis. 04022
Bottom
04022
Top
Simeoni: Remember the furnace of the lost and pray night and day. SIMEONI: Mõtle, inimene, põrguahju peale ja palveta ööd ning päevad. 04023
Bottom
04023
Top
Juhani: Stuff! Let the body have it if it wants; for the hotter the sauna the greater its healing-power. That you know. JUHANI: Rumalus! Lase kehal saada, mis ta tahab; sest mida kuumem leil, seda suurem ta parandav mõju ja jõud. Küllap sa seda tead. 04024
Bottom
04024
Top
Simeoni: Whose hot water is this in the bucket near the oven? SIMEONI: Kelle oma on see soe vesi siin kerise kõrval ämbris? 04025
Bottom
04025
Top
Juhani: It’s mine, as the smith said of his house. Don’t touch it. JUHANI: See on minu oma, ütles sepp oma onni kohta. Ära puutu seda. 04026
Bottom
04026
Top
Simeoni: I’m going to take a drop of it, anyway. SIMEONI: Ma võtaksin siit väikese Iirtsu. 04027
Bottom
04027
Top
Juhani: Don’t do it, brother mine, or there’ll be trouble. Why did you not warm some for yourself? JUHANI: Ära, kulla vennas, muidu läheb halvasti. Miks ei soojendanud sa enesele ise? 04028
Bottom
04028
Top
Tuomas: Why be so snappy without cause? Take a little from my tub, Simeoni. TUOMAS: Mis sa tühja pärast räuskad? Võta minu pangest, SIMEONI: 04029
Bottom
04029
Top
Timo: Or from mine, under the platform steps there. TIMO: Või minu omast, sealt lava trepi alt. 04030
Bottom
04030
Top
Juhani: Have some of mine then, too, but see you leave me at least half. JUHANI: Võta siis kas või minugi ämbrist, kuid jäta vähemalt pool järele. 04031
Bottom
04031
Top
Lauri: Eero! You imp, take care I don’t throw you off the platform. LAURI: Eero! Sa nurjatu, vaata et ma ei viska sind lavalt alla. 04032
Bottom
04032
Top
Aapo: What trick are you two up to in the corner ? AAPO: Mis kunstid ja tembud teil seal nurgas on, teie kahekesi? 04033
Bottom
04033
Top
Juhani: What’s the squabbling about? JUHANI: Mis Iõrin seal on? Häh? 04034
Bottom
04034
Top
Lauri: Blowing on a fellow’s back. LAURI: Ta puhub teisele selga. 04035
Bottom
04035
Top
Aapo: Softly, Eero! AAPO: Korralikult, Eero! 04036
Bottom
04036
Top
Juhani: Hey, troublemaker. JUHANI: Heh, sa raudkiisk. 04037
Bottom
04037
Top
Simeoni: Eero, Eero, can’t even the stewing heat of the bath remind you of the fires of Hell? Remember Juho Hemmola, remember him! SIMEONI: Eero, Eero, kas siis leili kõrvetav kuumusid sulle põrgutuld meelde ei tuleta? Mõtle Hemmola juho, mõtle Hemmola Juho peale! 04038
Bottom
04038
Top
Juhani: He saw when he was stretched on a sickbed the fiery lake, from which he was saved that time, and all because, as it was then said to him, he had always thought of Hell when he was on the sauna platform. But can that be daylight shining through that corner ? JUHANI: Ta nägi tõvevoodil seda tulist järve, kust ta seekord veel päästeti, ja sellepärast, nagu talle öeldi, et ta saunalaval ikka põrgu peale oli mõelnud. — Kuid kas päevavalgus sealt läbi nurga paistab? 04039
Bottom
04039
Top
Lauri: Bright daylight. LAURI: Hele päevavalgus. 04040
Bottom
04040
Top
Juhani: Oh the beast! the sauna sings its last note. So let the first aim of my mastership be a new sauna. JUHANI: Oh sa pagan! Saun laulab viimast salmi. Sellepärast olgu meie esimene peremehe-hool — uus saun. 04041
Bottom
04041
Top
Aapo: A new one’s needed, it’s true. AAPO: Küllap siin uut vajatakse. 04042
Bottom
04042
Top
Juhani: Ay, no denying that. A farm without a sauna is no good either from the standpoint of baths or the babies a wife or the farm-hands’ women might have. Ay, a smoking sauna, a barking hound, a crowing cock and a mewing pussy, these are the signs of a good farm. Ay, there’s plenty to do for the one who takes over our home. A little more steam, Timo. JUHANI: Uut, uut, ilma vastu rääkimata. Saunata talu ei lähe, nii vihtlemise kui ka perenaise ja popsimooride lastesaamise pärast. Jah, tossav saun, haukuv peni, kirev kikas ja näu-guv kass, need on korraliku talu tundemärgid. Jah, on sellel alles tegemist ja tööd, kes meie talu vastu võtab. — Jälle oleks pisut leili vaja, Timo. 04043
Bottom
04043
Top
Timo: It shall be given. TIMO: Seda peab saama. 04044
Bottom
04044
Top
Simeoni: Don’t let us forget that it is Saturday night. SIMEONI: Kuid pidage seda meeles, et on laupäeva õhtu. 04045
Bottom
04045
Top
Juhani: And let us take care our skins aren’t soon hanging from the rafters, like the former servingmaid’s. JUHANI: Ja vaadake ette, et meie nahk õrrel ei ripu nagu ennemuistse piiga oma. See oli hirmus lugu! 04046
Bottom
04046
Top
Simeoni: That was the maid who never had time to take her bath with the others, but dillied and dallied in the sauna long after all the others had gone to bed. Then one Saturday night she stayed longer than usual. And what did they find when they went to look for her? Only a skin hanging from the rafters. But it was a master-hand had done the flaying, for the hair, eyes, ears and even the nails had been left in the skin. SIMEONI: Tüdruk ei jõudnud kunagi ühes teistega sauna, vaid kolistas ja solistas seal, ktü teised juba magasid. Kuid ühel laupäeva õhtul jäi ta sinna kauemaks kui harilikult. Mindi teda otsima — kuid mis temast leiti? Ainult nahk õrrel. Ja otse meistri moe! oli see nahk nülitud, olid selle küljes alles veel juuksed, silmad, kõrvad, suu ja isegi küüned. 04047
Bottom
04047
Top
Juhani: Let this be a warning... Hi-hi, how skittishly this back of mine takes its steam! As though it had not tasted a birch-twig since New Year’s Day. JUHANI: Olgu see sündmus meile... Vaata, vaata, kui vihaselt mu selg seda leili tahab! Otsekui poleks uuest aastas! peale vihta maitsta saanud. 04048
Bottom
04048
Top
Lauri: But who had skinned her? LAURI: Aga kes oli ta nülginud? 04049
Bottom
04049
Top
Timo: Who, you ask. Who else but the. . . TIMO: Kes! Küsi seda! Kes muu kui see... 04050
Bottom
04050
Top
Juhani: Old ’Un himself. JUHANI: Peameister ise. 04051
Bottom
04051
Top
Timo: Ay, he who goes around like a roaring lion. A horrible story! TIMO: jah. See, kes käib ümber kui möirgav lõukoer. — Hirmus lugu! 04052
Bottom
04052
Top
Juhani: Timo-lad, stick that shirt of mine from the rafters there into this fist. JUHANI: Ulata, Timo-poju, too minu särk sealt õrrelt mu pihku. 04053
Bottom
04053
Top
Timo: What, this one? TIMO: Jah et see või? 04054
Bottom
04054
Top
Juhani: Ho! ’Tis Eero’s little rag he offers to a full-grown man. Ah me ! That middle one there. JUHANI: Noh! Eero pisitillukest pakub ta mehele! Oh sind küll! — Too keskmine seal. 04055
Bottom
04055
Top
Timo: What, this one ? TIMO: Jah et see või? 04056
Bottom
04056
Top
Juhani: That’s a man’s shirt. Yes, brother. A horrible story, say I too, to go back to what we were speaking of. Let it be a reminder to us that ”the eve is the height of a feast-day.” Now let’s wash ourselves as clean as though we had just come from the midwife’s nimble paws; and then with a shirt under arm to the house, so that our over-heated bodies can get a skinful of cool air on the way. But I do believe this beloved eye of mine is getting better. JUHANI: See on täismehe mantel. Passiiba. — Hirmus lugu, ütlen minagi, et veel endisest asjast kõnelda. Kuid olgu see meile õpetuseks, et «puulba poolt on püha kõrgem». — Nüüd peseme ennast puhtaks, nagu oleksime otse ämmamoori väledast pihust tulnud; ja siis tuppa, särk kaenlas, ning hautatud ihu saagu värsket õhku kaela. — Kuid ma arvan, et mu armas si!makene juba pisut võtab. 04057
Bottom
04057
Top
Simeoni: My leg isn’t better yet, but aches and burns as though it were wrapped round with hot ashes. What’s to become of poor me with it? SIMEONI: Kuid ei võta mu jalg, vaid valutab ja hõõgub kui tulises tuhas. Mis pean ma õnnetu sellega peale hakkama? 04058
Bottom
04058
Top
Eero: Go nicely to bed when we reach the house and pray for leg-salve, and then thank your Creator who has not suffered you today to ”dash thy foot against a stone”, as it says in evening prayer. EERO: Heida tarre jõudes ilusti magama ja palu jalasalvi, ning täna siis loojat, kes sind selgi päeval on kaitsnud, «et sa oma jalga vastu kivi pole tõuganud», nagu loeme õhtupalvest. 04059
Bottom
04059
Top
Simeoni: I do not hear you. I do not hear. SIMEONI: Ma ei kuule sind, ma ei kuule. 04060
Bottom
04060
Top
Eero: Then pray for ear-salve as well. But start moving, or you ’11 be left here a prey to Old Nick. EERO: No palu siis kõrvasalvi ka. Kuid hakka nüüd liikuma, muidu jääd siia vanapagana saagiks. 04061
Bottom
04061
Top
Simeoni: My ears are closed to you, closed in a spiritual sense. Understand me! SIMEONI: Mu kõrvad on sinu jaoks lukus, lukus vaimses mõttes. Saad aru, inimene! 04062
Bottom
04062
Top
Eero: Come on, or your skin will soon be hanging from the rafters, and that in a bodily sense. EERO: Tule nüüd, muidu on su nahk varsti õrrel, ja päris kehalises mõttes. 04063
Bottom
04063
Top
Naked and hot, they went from the sauna to the living-room, their bodies glowing like the sunlit stem of a birch-tree. Inside, they sat down to rest a while, sweating copiously. Then little by little they dressed themselves. And now Juhani began concocting an ointment for the whole wounded brotherhood. Into an old handleless pot, which he placed on the fire, he poured the jug of spirits, stirring into it two spans of gunpowder, one of ground sulphur and a like measure of salt. And when this had boiled for an hour, he set the mixture to cool, and the ointment, which resembled a pitchblack gruel, was ready. With this salve they anointed their wounds, paying particular attention to those in their heads, and then covered the whole with fresh, golden tar. Whereafter their teeth met fiercely and a dark flush overspread their faces; so burned the potent ointment in their wounds. But Simeoni set forth supper; seven ring-shaped loaves, the smoked haunch of a cow and a heaped-up platter of stewed turnips soon lay on the table. Food, however, was little to their taste that evening, and after a few moments they rose from table and having undressed, lay down on their beds. Alasti ja tulikuumadena astusid nad saunast tuppa: ning nende kehad õhetasid nagu päikese põletatud kasekoor. Tuppa jõudes istusid nad silmapilguks puhkama, kangesti higistades; ja siis panid nad pikkamisi endid riidesse. Kuid Juhani hakkas nüüd kogu vennaskonnale salvi keetma. Ta pani vana malmist ilma sangata katla tulele, kallas sinna toobi viina ja segas viina hulka kaks kortlit püssirohtu, kortli väävlijahu ning soola niisama palju. Ja kui see kõik oli umbes tund aega keenud, tõstis ta keeduse jahtuma ning pigimusta kördi sarnane salv oli valmis. Nad võidsid selle salviga haavu, eriti neid, mis olid peas, ja tõmbasid värsket kollakas-rusket tõrva peale. Ja siis pigistasid nad hambad kõvasti kokku ning nende näod kiskusid ko'edal kombel mustaks; nõnda kõrvetas vägev rohi haavades. Aga Simeoni hoolitses õhtusööma eest, tõi lauale seitse auguga karaskit, kuiva elajareie ia kuhjaga täis puukausi küpsenaereid. Kuid roog ei maitsnud neile sel õhtul eriti, peagi tõusid nad lauast, võtsid rõivad seljast ja vajusid voodisse. 04064
Bottom
04064
Top
The night was dark, peace and silence reigned everywhere. But suddenly the air around Jukola was illumined: the sauna had caught fire. So hot had Timo heated the grey stone oven that after smouldering a while the wall burst into flames. And in deepest peace the building burned to ashes, unseen of a single eye. And when morning dawned, there was left of the Jukola sauna only a few glowing cinders and the whitehot ruins of the oven. At last, at midday, the brothers woke, feeling a good deal fresher than on the previous day, and dressing themselves, sat down to breakfast; and food now tasted good to them. For long they ate without uttering a word, until at last a conversation arose about the scene of violence on the road between Tammisto and Toukola. Öö oli pime ja kõikjal valitses hääletus ning vaikus. Kuid .ikki valgenes lagendik Jukola ümber: saun oli süttinud põlema. Sest kuumaks oli Timo kütnud hallikivise ahju, millest sein hakkas hõõguma ja lõpuks lõi leegitsema. Ja nõnda põles ehitus kaunis rahus tuhaks, ühegi silma nägemata. Kui hommik koitis, oli Jukola saunast järel ainult mõni lõkendav tukk ning hõõguv ahjuvare. Viimaks, keskpäeva paiku, ärkasid ka vennaksed, tõusid pisut värskematena, kui olid eelmisel õhtul, panid riidesse ja asusid pruukosti manu, mis nüüd hästi maitses. Kaua sõid nad sõnalausumata, kuid viimaks tõusis jutt tollest äkilisest heitlusest seal maanteel Tammiku ja Toukola vahel. 04065
Bottom
04065
Top
Juhani: True, it was a fair beating for us; but then they fell on us like robbers with staves and cudgels. Ah! if we too had had weapons in our hands and a hint of the danger beforehand, they’d be sawing coffin-boards in Toukola village today, and there’d be work for the grave-digger. However, I gave Kissala’s Aapeli his due. JUHANI: Hea sauna saime tõepoolest; kuid röövli kombel tungisid nad teivaste ja malakatega meie kallale. Kuid oh! oleksid meilgi sõjariistad pihus olnud ja hädaoht silma ees näha, siis saetaks täna Toukola külas kirstulaudu ning hauakaevajal oleks tööd. Kissala Aapelile andsin ometi ta osa kätte. 04067
Bottom
04066
Top
Tuomas: A white, hairless path ran down from his forehead to his nape like the Milky way in an autumn sky. TUOMAS: Valge juusteta liin jooksis ta otsmikult kuklani alla nagu Linnutee sügistaevas. 04068
Bottom
04067
Top
Juhani: You saw it? JUHANI: Sa nägid seda? 04069
Bottom
04068
Top
Tuomas: I saw it. TUOMAS: Mina nägin seda. 04070
Bottom
04069
Top
Juhani: He got his due, but the others, the others, O Lord ! JUHANI: Ta on saanud. Kuid teised, teised, issand Jeesus! 04071
Bottom
04070
Top
Eero: We’ll be revenged on them down to their marrows. EERO: Neile maksame veriselt kätte. 04072
Bottom
04071
Top
Juhani: Let’s lay our heads together; and it may be we can hit on an idea for a matchless revenge. JUHANI: Lööme kõik üksmeelselt oma pead ühte ja tõusku sellest hirmus kättemaksuplaan. 04073
Bottom
04072
Top
Aapo: Why should we work everlasting ruin? Let’s seek the law and justice, and not revenge by our own hands. AAPO: Kuhu me jõuame selle igavese vaenuga? Kasutame seadust ja kohut, mitte rusikaõigust. 04074
Bottom
04073
Top
Juhani: The first Toukola man T lay hands on, I’ll eat alive, skin and hair; there’s the law and justice. JUHANI: Esimese toukolase, kelle oma küüsi saan, pistan elavalt kinni kõige naha ja karvadega; seal on õigus ja kohus. 04075
Bottom
04074
Top
Simeoni: Wretched brother! Do you ever intend to be heir to Heaven? SIMEONI: Mu vaene vend! Kas sa kunagi ka taeva päri-Iiseks loodad saada? 04076
Bottom
04075
Top
Juhani: What do I care for Heaven, if I can’t see Matti Tuhkala’s blood and guts! JUHANI: Mis hoolin mina taevast, kui ei saa näha Tuhkala Matti verd ning raba! 04077
Bottom
04076
Top
Simeoni: Oh what a monster you are, what a monster! I must weep. SIMEONI: Oi peletist, oi pelctist! Ma pean nutma. 04078
Bottom
04077
Top
Juhani: Weep for the cat’s death, but not for my sake. Grrh! I’ll make sausages of them. JUHANI: Nuta sina koolnud kassi, kuid mitte minu pärast. Hmmh! Mina aga teen verivorste. 04079
Bottom
04078
Top
Tuomas: I’ll be revenged for this beating, I stake my word and oath on it. Only a wolf would treat a man so. TUOMAS: Selle rebimise maksan mina kord kätte, seda ma tõotan ja vannun. Nii käib hunt inimesega ümber. 04080
Bottom
04079
Top
Juhani: A wild wolf. I swear the same oath. JUHANI: Maruhunt. Mina vannun sama vande. 04081
Bottom
04080
Top
Aapo: That revenge would only rebound on to our own hacks. But the law would punish them and reward us. AAPO: See kättemaksmine langeb meie eneste kaela tagasi; kuid seaduse otsus nuhtleb neid ja tasub meile. 04082
Bottom
04081
Top
Juhani: The law won’t make their backs smart with these wounds of ours. JUHANI: Kuid seaduse läbi ei kannata nende selg haavade pärast, mis meie oleme saanud. 04083
Bottom
04082
Top
Aapo: All the worse will their purse and good name smart. AAPO: Seda enam nende rahakukkur ja au. 04084
Bottom
04083
Top
Simeoni: Let us put bloody revenge out of our minds; let us appeal to the law. I’m ready for that, even though the noise and bustle of a court-room is very frightening to me. SIMEONI: Visake verine kättemaks peast ja otsime seaduselt abi. Nii tahan mina, kuigi mu meel kohtukoja kombeid ja kära kangesti kardab. 04085
Bottom
04084
Top
Juhani: If it comes to that, here’s a lad who wouldn’t flinch even there. True, a fellow’s heart beats a bit faster the first lime he stands before the table of high justice, but a real man soon bucks up. I still remember that time when I was witness l'or poor Kaisa Koivula, who applied for maintenance for her child. I remember how the Sergeant shouted: ”Juhani, son of Juhani Jukola, of the village of Toukola!” JUHANI: Kui lugu nii läheb, siis ei kohku see poiss ka selle ees. Tõsi küll, süda puperdab pisut, kui esimest korda kõrge kohtulaua ees seisame, kuid varsti ajab täismees oma pea püsti. Mäletan veelgi, kui olin tunnistajaks vaesele Koivula Kaisale, kes oma lapsele elatusraha nõudis, mäletan, kuidas jahikubjas karjus: «Juhani Juhani poeg Jukola, Toukola külast!» 04086
Bottom
04085
Top
(not translated) TIMO: «Ja tema noorem vend Timoteus!» Ka mina olin ju seal; ja saigi Kaisa oma lapsele papa nii et paukus. Ka mina olin ju tunnistaja, JUHANI: 04087
Bottom
04086
Top
(not translated) JUHANI: Olid, olid. Aga vaat seal oli alles rahvast, eeskoda, trepp ja õu täis. Mina istusin eeskojas ja vestsin Tammiku Küöstiga, mis ja kuidas peab üks mees kohtu ees kõnelema. Tõsiselt just vestsingi temaga, näppides kuuenööpi, näe sel kombel, kui kasak ehk hundikubjas kõva häälega hüüdis, nii et küll mõnegi silmad pärani ja kõrvad püsti kargasid: «Juhani Juhani poeg Jukola, Toukola külast!» 04088
Bottom
04087
Top
Timo: ”And his younger brother Timotheus!” And, dog take it, Kaisa got a father for her child. TIMO: «Ja tema noorem vend Timoteus!» Ja saigi, susi söögu! Kaisa oma lapsele isa. 04089
Bottom
04088
Top
Juhani: That she did. JUHANI: Sai küll. 04089
Bottom
04089
Top
Timo: Even though we weren’t allowed to take oath. TIMO: Olgu, et meid vandelegi ei lastud. 04090
Bottom
04090
Top
Juhani: We weren’t, that’s true. But our frank and honest witness helped a lot. JUHANI: Ei lastud, see on tõsi; kuid meie tõsine, kavaluseta kõne mõjus palju. 04091
Bottom
04091
Top
Timo: And our names have gone up in deeds and dockets right to the Emperor himself, hey ! TIMO: Ja meie nimed on käinud protokollides ja suplikaa-tides kuni keisrini, heh! 04092
Bottom
04092
Top
Juhani: That’s well known. Ay, so the Sergeant shouted, and there was a kind of jump in the bottom of this lad’s heart, but he was soon at home and pouring out of his mouth the unwavering language of truth like he’d been an apostle, without heeding the laughter and giggling of all those in court. JUHANI: Muidugi mõista. — Nõnda hüüdis jahikubjas, ja väike nõksatus käis läbi poisi südamekoti, kuid peagi Logus ta ennast ja laskis suust tõe järeleandmatut keelt nagu apostel ise, hoolimata kogu kohturahva naerust ning turtsu-misest. 04093
Bottom
04093
Top
Timo: That’s how we’re treated in court, and all goes well. But there’s more than one noose cast there and many a foot put slyly out for a man to trip over. TIMO: Nõnda kohtus seda tainast sõtkutakse; ja kõik läheb hästi. Kuid veetakse seal mõnestki tõmbenöörist ja visatakse nii mõnigi krapsakas haakjalg taha. 04094
Bottom
04094
Top
Juhani: That’s so, but truth and justice snatch the victory in the end for all their tricks. JUHANI: Tõsi küll; kuid õigus ja tõde kisuvad enesele lõpuks ka vägisi võidu nii mõnegi konksu järele. 04095
Bottom
04095
Top
Timo: For all their tricks and wiles; ay, unless the very devil is lawyer and makes out night to be day and day night and black tar to be skim-milk. But one thing can be as good as two. Why didn’t God place justice on a firmer, ay, a downright firm footing? Why witnesses, long questionings and lawyers’ tricks? To my mind, the quickest road to truth and justice, if a matter seems doubtful and can’t be settled, would be this: all the court, with the judge himself in the lead, would step out into the yard, where the Sergeant or hunt-bailiff would blow a big birchbark horn, that could be called the court-horn; with this he’d blow a few toots, holding its mouth towards God’s Heaven. And then Heaven would open and the angel of the Lord appear to all the people, asking in a loud voice: ”What does the Sergeant want,” and then the Sergeant would ask back in a high crying voice: ”Is the accused man guilty or innocent?” Then the bright angel would give an answer the truth of which no one could doubt, and according to which the man would be released, or get a thorough hiding. In this way I believe everything would go well. TIMO: Nii mõnegi kunsti ja konksu järele; seda küll, kui pagan ise pole ahukaadiks, kes teeb öö päevaks ja päeva ööks ning musta tõrva piimaks. — Kuid üks asi on tihti niisama hea kui kakski. Miks pole jumal kohtumõistmist rajanud kindlamale põhjale ja täiesti kõvale alusele? Misjaoks tunnistajad, keerulised uurimised ja kohtumeeste konksud? Seesugune oleks minu meelest kõige otsekohesem tee õiguse ja tõe poole, kui asi näib tume ega või seda otsustada. Terve kohturahvas, ja kohtunik ise eesotsas, astub õue, kus kasak või jahikubjas puhub päratu suurt kõivupasunat, mida kutsutakse kohtupasunaks; seda puhuks ta mõne korra tuututada, otsa issanda taeva poole hoides. Aga siis avaneks taevas ja õiguse-ingel ilmuks kogu rahvale ja küsiks valju häälega: «Mis jahikubjas tahab?», aga temalt küsiks jahikubjas omakorda kõrge kisendava häälega: «Kas kohtualune on süütu või süüdlane?» Nüüd annaks siis seletatud näoga ingel vastuse, mille õiguses keegi ei tarvitse kahelda ja mille järel tuleks mees kas lahti lasta või teda sugeda, nii et küll saab. Nõnda, arvan mina, läheks kõik hästi. 04096
Bottom
04096
Top
Juhani: Why even that much shouting and fussing? See how I have thought the matter out. As the Creator I’d have arranged it so: the accused man would have to confirm his words by a vow, a sacred oath, and if he swore truly, let him toddle off home a free man again, but if he felt like letting loose a lie, let the solid earth open beneath him and Hell swallow him. That’s the straightest road to truth. JUHANI: Misjaoks veel niigi palju kamandamist ja tembutamist? Vaadake, kuidas mina olen asja mõelnud. Kui looja oleks nõnda seadnud: kahtlustatu kinnitagu oma sõna vandega, ja kui ta õigust vannub, siis mingu nagu vaba mees jälle koju marssima, kuid kui talle teeb lõbu valet suust lasta, siis avanegu ta all seesinane maa ning neelaku ta alla põrgusse. See oleks kõige õigem tõetee. 04097
Bottom
04097
Top
Aapo: It might be done that way, but best perhaps as it was once ordained by the Father of Wisdom himself. AAPO: See abinõu läheks; kuid ehk on ometi nii kõige parem, nagu on selle kord seadnud tarkuse isa ise. 04098
Bottom
04098
Top
Juhani: Best! Here we sit, battered, scabby and one-eyed like tom-cats in March. Is this jolly? Marry, this world is the daftest thing under the sun! JUHANI: Jah, kõige parem. Siin me istume nüüd rebitult, kärnastena, ühe silmaga nagu isakassid paastukuul. Kas see on armas? Kurat! see maailm on kõige suurem hullus, mis leidub päikese all. 04099
Bottom
04099
Top
Simeoni: So He has arranged it, for He wishes to try His children’s firmness in belief. SIMEONI: Nii on issand seadnud, sest ta tahab katsuda inimlapse usu jõudu. 04100
Bottom
04100
Top
Juhani: Firmness in belief. He tries and weighs us, but through these trials of his souls go down to that everlasting sauna like midges; there, where I wouldn’t wish a snake, although I’m only a sinful human being. JUHANI: Usu jõudu. Ta kaeb ja katsub, aga tema katsu-miste kaudu läheb hingesid sinna igavesse sauna otsekui sääski; sinna, kuhu ma ei sooviks ussigi, mina — olgugi patune inimene. 04101
Bottom
04101
Top
Tuomas: A hard game, this life and this world. Any of us has less chance than Joshua and Caleb had among the six hundred thousand men. TUOMAS: See ilmaelu on raske lugu. Vähe on lootust igaühel niigi väikese osa peale, kui oli Joosual ja Kaalebil kuuesaja tuhande mehe hulgas. 04102
Bottom
04102
Top
Juhani: You’re right! What is this life then? The porch of Hell. JUHANI: Tõsi! Mis on siis see elu? Põrgu eeskoda. 04103
Bottom
04103
Top
Simeoni: Juhani, Juhani, keep watch over your thoughts and language! SIMEONI: Juhani, Juhani, talitse oma meelt ja keelt! 04104
Bottom
04104
Top
Juhani: Hell itself, say I, if I take on my worst temper. I’m the suffering soul down here and the Toukola lads devils, with pitchforks in their fists. All men are like evil spirits towards us. JUHANI: Valmis põrgu, ütlen mina, kui õige vihaseks saan. Mina olen siin kannataja hing ja Toukola poisid on kuradid, hangud pihus. Kurivaimud on inimesed meie vastu. 04105
Bottom
04105
Top
Aapo: Now, now, let us enter into our own bosoms a little. The wrath of mankind towards us has perhaps been lit and kept alive in great part by our own deeds. Let us not forget how we have sported in their turnip-fields and peastacks, how wc have trampled their water-meadows on our fishing-trips and often shot the bears they had ringed in, and done many oilier such tricks, heedless of the law’s warnings or the voice of conscience. AAPO: Astume pisut omaenesegi põue. Vahest oleme inimeste viha suurelt osalt ise äratanud ja jõus pidanud. Tuletage meelde, kuidas oleme nende naerimail ja hernepõldudel mässanud, tallanud õngele minnes nende jõeäärset heina, nende poolt ümberpiiratud karud tihti maha lasknud ja nii mõne muugi säärase tembu teinud, hoolimata seaduse ähvardustest ning südametunnistuse häälest. 04106
Bottom
04106
Top
Simeoni: We have aroused the anger of Heaven and earth. Often when I lay me down to sleep and think of the wicked deeds of our youth, the fiery sword of conscience pricks painfully at my wretched bosom and I seem to hear, like the sound of rain far away, a curious murmuring, and another dismal voice seems to whisper in my ear: ”The sigh of God and Man for the seven sons of Jukola.” Ruin threatens us, brothers, and the star of happiness will not shine for us until we are on better terms with our fellow-men. Why shouldn’t we then go and beg for forgiveness, promising to live differently hereafter? SIMEONI: Oleme ära vihastanud taeva ja maa. Tihtipeale pistab too südametunnistuse tuline mõõk valusalt mu viletsasse rinda, kui meenutan magama heites meie noorpõlve meelevalla-tuid tegusid; ja tundub nii, nagu kuuleksin imelikku kohinat, otsekui kauget, ohkavat vihmavalingut, ning sünge hääl nagu sosistaks veel minu kõrva: «Jumala ja inimeste õhkamine Jukola seitsme poja pärast.» Hukatus ähvardab meid, vennad, ja enne ei sära meile õnnetäht, kui meie ning inimeste vahekord pole paranenud. Miks ei lähe me siis andeks paluma, lubades siitpeale teisiti elada? 04107
Bottom
04107
Top
Eero: I would weep if I could. Simeoni, Simeoni! ”With but little more persuasion you would gladly”... yea, there wasn’t much lacking. ”But go your way this time.” EERO: Ma nutaksin, kui võiksin. Simeoni, Simeoni! «ei puudu palju, et...», jah, ei puudu palju. «Kuid mine seks puhuks ära.» 04108
Bottom
04108
Top
Simeoni: Ay, ay, we’ll see on the last day. SIMEONI: Ja-jah, küllap viimselpäeval nähakse. 04109
Bottom
04109
Top
Timo: Would I be brought round to ask for forgiveness? I won’t believe it. TIMO: Et minu pea painduks andeks paluma? Ei usu seda. 04110
Bottom
04110
Top
Tuomas: Not while the raven is black. TUOMAS: Ei nii kaua, kui ronk on must. 04111
Bottom
04111
Top
Eero: We’ll see it done then when we come to Judgment. Then the raven will be white as snow, as it says in the song of the merry lad and the loving old mother. I am glad the last grain is in the hopper before we begin to pray. EERO: See asi sünnib siis, kui «viimse kohtu ette tu’eme». Siis on ju ronk valge kui lumi, nagu lauldakse rõõmsa poisi ja armsa emakese laulus. Minu poolest olgu küll viimne lugu lahti, enne kui hakkan siin andeks paluma. 04112
Bottom
04112
Top
Juhani: Believe me, Simeoni, it’s no use always watching the state of our souls, for ever thinking of the fiery pit, the Devil and all the little devils. Such ideas either addle a man’s brains altogether or tie a halter round his neck. Those former mad pranks of ours are to be looked upon as the foolishness of youth rather than as sins in the strictest sense. And secondly, I have come to the belief and conviction that we sometimes have to close our eyes down here, and pretend not to see what we see, or to know what we know. A man’s got to do that if he wants to escape whole-skinned from the mortar of life. Don’t stare at me like owls, there’s no call for any staring. What I mean are those smaller sins against God, not against my neighbour. My neighbour and nearest has a skin to his nose and is as touchy as I am, and wants his best as I do mine; but God is a man slow to anger and bountiful in mercy, and always forgives us in the end, if we only pray from an earnest heart. Ay, ay, I mean that it is no use in season and out measuring to a hair our own works and commandments, but best to stand half-way. Big sins we must keep from, by all means, say I, and pray for eye-salve, but the smaller ones, namely, smaller ones against God, we needn’t for ever be weighing on the hooks of conscience, but stand half-way, half-way. JUHANI: Usu mind, Simeoni, ses maailmas ei kõlba ühtesoodu vaadata, kuis on lugu meie hingekesega, mõte!da alati lolle tulise sügaviku, kuradi ja pisikeste paharettide peale. Seesugused mõtted ajavad kas mehe pea segi või seovad nööri ta kaela. — Noid meie endisi meelevallatusi tuleb pidada rohkem nooruse rumalusteks kui pattudeks valjemas mõttes. Ja leiselt poolt, ma olen jõudnud sellele mõttele ja kindlale arvamisele, et siin peab vahetevahel silma kinni pigistama ega mitte nägema, mida näed, ning mitte teadma, mis tead. Nii peab siin tegema mees, kui tahab terve nahaga pääseda elu-uhmrist. — Arge vahtige midagi pärani silmadega; siin pole pärani silmi tarvis. — Ma mõtlen noid väiksemaid pattusid jumala, ja mitte naabrite vastu. Naaber ja ligimene on ninakas, lõuamees ja vajab oma varandust just niisama hästi kui minagi; kuid jumal on pika meelega ja armuline mees ning annab lõpuks ikka andeks, kui otsekohesest südamest palume. Jaa, jaa, ma mõtlen: ei sünni igakord oma töid ja sihukesi pisukesi sulitembu-kesi juuksekarva pealt võrrelda jumala sõna ja käskudega, vaid parem on püsida seal keskteel. Raskete pattude eest peame ennast hoidma igat viisi, kuid neid väiksemaid, nimelt väiksemaid jumala vastu, ei pea mitte südametunnistuse õnge otsa panema, vaid tuleb seista seal keskkohal, keskkohal. 04113
Bottom
04113
Top
Simeoni: Good God! That’s what Satan whispers in our cars. SIMEONI: Suur jumal! Nõnda sosistab ju saatan inimese kõrva. 04114
Bottom
04114
Top
Timo: Like Olli’s old woman feeding Mäkelä’s wife with lies when she’s thirsting for a drink. TIMO: Otse nii, nagu puhuks Olli eit Mäkelä perenaisele viinahimus lobajutte. 04115
Bottom
04115
Top
Aapo: Juhani uttered a few words that I heard with wonder and dismay. Brother, js that what God’s commandments teach us? Is that what our mother taught us? Never! One is with the Lord as a thousand and a thousand as one. How can you then babble of smaller sins, of standing half-way, defending the serving of two masters? Say, Juhani, what is sin? AAPO: Juhani lausus mõne mõtte, mida ma imestuse ja pahameelega kuulasin. Veli, kas nõnda õpetab meid jumala käsk? Kas nii õpetas meid ema? Ei sugugi! Uks patt kaalub jumala ees nagu tuhat ja tuhat nagu üks. Mis sa lobised siis väiksemaist pattudest ja keskteest, kaitstes kahe isanda teeni-mist? Ütle, Juhani: mis on patt? 04116
Bottom
04116
Top
Juhani: What is truth, you Jukola’s Solomon, you wise old man from Savo? ”What is sin?” Ha! ”What is sin?” Oh what wisdom, what marvellous wisdom. ”There’s a head for you on our little boy,” verily there is. Ay, what’s the good of speaking. ”What is sin?” Ha-ha! What is truth, ask I? JUHANI: Mis on tõde, sina Jukola Saalomon, isand Jupiter ja prohvet Paavo Sávost? «Mis on patt?» Oeh! «Mis on patt?» Näe, kui targasti küsitud, imetargalt. «On sel nutti, sel meie pojul», on tõepoolest. Nii, mis seal veel rääkidagi? «Mis on patt?» Ahhah! Mis on tõde? küsin mina. 04117
Bottom
04117
Top
Tuomas: Why wriggle out of it, lad? Know that the doctrine you proclaim is the Devil’s doctrine. TUOMAS: Mis sa käänled ja keerutad, poiss? Tea, et õpetus, mida kuulutasid, on kurivaimu õpetus. 04118
Bottom
04118
Top
Juhani: Let me give you a living example that strongly bears out my belief. Recall to your minds the former tanner in the village. The man got strange ideas about his soul, sin and worldly mammon, and began altering his former ways greatly. Thus he suddenly stopped taking in and giving out hides on Sunday, without looking to how important one road and two errands are to the farmer. His friends warned him in vain when they saw his business shrink from day to «.lay, while that of the other tanner next door grew and grew. The madman always replied: ”God will surely bless the work of my hands though there be less of it, but as for him who now thinks he is snatching the bread out of my mouth, he will reap curses in the end in the sweat of his brow for not having honoured the Lord’s Sabbath.” So he would spout, walking about staring on Sundays with a hymnbook in his fist, the eyes in his head round as marbles and his hair sticking up like Bomb-Peter’s wig. And what happened to the man in the end? We know what. It wasn’t long before he had the heaviest piece of wood in his hand, a beggar’s staff, and his path became the endless highway. Now he wanders from village to village, emptying a glass wherever he can. I met him once at the road-side over yonder on Kanamäki Ridge; there he sat on the crossbar of his sledge, and royally drunk was the miserable man. ”How fare you, tanner?” asks I. ”1 fare as I fare,” answers he, with one stiff look at me. But I asked him again: ”How are matters with you, master?” ”They are as they are,” he answers again and went his way, bleating some foolish kind of song. That was his end. But the other tanner? He became rich as anything, and rich and happy he died. JUHANI: Tahan teile jutustada elava näite, mis minu usku kindlasti toetab. Tuletage meelde kirikuküla endist parkalit. Mehel tulid pähe imelikud mõtted oma hingest, patust ja maailma mammonast ning ta hakkas põhjalikult oma endist eluviisi muutma. Nii lõpetas ta äkki pühapäevadel ja suurtel pühadel nahkade vastuvõtmise ja väljaandmise, hoolimata sellest, kui tähtsaks peab talumees üht teed ja kaht asja. Asjata hoiatasid teda sõbrad, sest nad panid tähele, et temal töö päevpäevalt väheneb, aga ta ametivennal kõrvalmajas ühtesoodu kasvab. Ikka vastas hull mees: «Küllap jumal minu kätetööd õnnistab, kuigi mul seda vähem oleks; kuid tema, kes arvab Ieivapala mu suust tõmbavat, tema peab kord oma otsaesise higist needust lõikama, sest et ta issanda hingamispäeva ei pühitse.» Nii tema ütles, kõndis põrnitsedes pühapäeviti, lauluraamat pihus, silmad kui rõngad peas ja juuksed püsti nagu Pommi-Peetril. Kuid kuis läks mehega lõpuks lugu? Seda me teame. Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte, ja tema teeks sai pikk kroonu maantee. Nüüd käib ta kiilast külla, kummutades klaasi, kui aga saab. Kord kohtasin teda seal Kanamäc harjal maantee ääres; seal istus ta oma kelgu serval, ja üsna pommis oli õnnetu mees. Kuis on teiega lugu, parkal? küsisin mina; «On nagu on,» vastas tema, korraks kangelt minu poole jõllitades. Kuid mina küsisin veel: kuis meister nüüd õieti elab? — «Elan nagu elan,» lausus ta jälle ja läks oma teed, kelku ees lükates ja mingit hullu laulu jorutades. Niisugune oli tema lõpp. Aga teine parkal? Tema alles läks rikkaks ja rikka ning õnneliku mehena surigi. 04119
Bottom
04119
Top
Aapo: Narrow-minded belief and spiritual pride ruined the tanner, and so it will be with all his ilk. However that may be, your doctrine is false doctrine and belief. AAPO: Kitsameelne usk ja vaimukõrkus hävitasid parkali ja nii läheb kõigi temasamastega. Olgu kuis on, kuid sinu õpetus on vale õpetus ning usk. 04120
Bottom
04120
Top
Simeoni: False prophets and the last days of the world. SIMEONI: Valeprohvetid ja viimsepäeva ajad. 04121
Bottom
04121
Top
Timo: He wants to tempt us over to the Turk’s religion. But you cannot shake me; for I am sure and steadfast, sure and steadfast as the eye of an axe. TIMO: Ta tahab meid türgi usku meelitada. Kuid mind sa <‘i kõiguta; sest mina olen varmas ja kindel, varmas ja kindel hui kirvesilm. 04122
Bottom
04122
Top
Juhani: Hand me, Tuomas, that half-loaf from the end of the table there. ”False prophets.” I tempt no man to sin and evil-doing, and I myself wouldn’t steal a bradawl from a cobbler or the eye of a needle from a tailor. But my heart strikes sparks when my meaning is always twisted to its worst, made out black as pitch, when a dark brown would be enough. JUHANI: Ulata, Tuomas, too leivakannikas sealt laua otsast. — «Valeprohvetid». Ma ei meelita kedagi patu ja ülekohtu poole, ja ise ei varastaks ma ka naasklit kingsepalt ega nõelasilma rätsepalt. Kuid mu süda kihvatab, kui mu mõte «hka pahupidi pööratakse, pigimustaks tehakse, kuigi mustjaspruunist värvist oleks juba küllalt. 04123
Bottom
04123
Top
Aapo: You spoke so plainly, weighed the matter so from point to point and chapter to chapter, that we couldn’t have misunderstood it. AAPO: Kõnelesid ju nii selgesti, arutasid asja punktist punktini ja tükist tükini, et sind valesti ei võinud mõista. 04124
Bottom
04124
Top
Timo: My head on it, he wanted to tempt us over to the Turk’s religion. TIMO: Oma pea panen pandiks, et ta tahab meid türgi ushu viia. 04125
Bottom
04125
Top
Simeoni: God have mercy on him! SIMEONI: Jumal olgu talle armuline! 04126
Bottom
04126
Top
Juhani: Shut your mouths, and quickly. Pray to God for me, scold me like meek-eyed parsons, I tell you it won’t do. I have just enough wisdom, even if I’m not pure unmixed wisdom like, for example, our Aapo there. JUHANI: Lõuad kinni, ja silmapilk! Minu pärast jumalat p.iluda, noomida mind nagu vesiste silmadega papp — see ei liihc. Sest minul on just paras jagu mõistust, kuigi ma pole tiii.s paljast tarkust, nagu näiteks see meie AAPO: 04127
Bottom
04127
Top
Aapo: Good forbid! I’m not even as wise as I should be. AAPO: Jumal paraku! ei ole ma niigi tark kui tarvis. 04128
Bottom
04128
Top
Juhani: Pure wisdom, pure wisdom! And keep your bread -trap shut, or you’ll get this paw against your muzzle and a bit harder than yesterday. This I say and my paunch being full, leave off eating. JUHANI: Puhas tarkus, puhas tarkus! ja pea nüüd leiva-nuh kinni, või muidu saad selle sääreluuga vastu koonu ning piitut paremini kui eile. Seda ma ütlen ja lõpetan söömise, sest minu pugu on täis. 04129
Bottom
04129
Top
Timo: I’ll lay that every man of us is as bloated as a gad-fly. TIMO: Olen kindel, et igaüks meist on juba täis nagu puutäi. 04130
Bottom
04130
Top
Eero: But why do I see no sauna? EERO: Kuid miks ei näe ma sauna? 04131
Bottom
04131
Top
Juhani: What would a midget like you be seeing? But — our sauna has gone to blazes! JUHANI: Mis too risuhunnik tähendab? — Kuid — meie saun on ju põrgusse sõitnud! 04132
Bottom
04132
Top
Eero: No, but to Heaven in a fiery chariot. EERO: Ei, vaid taevalaotusse tulises vankris. 04133
Bottom
04133
Top
Juhani: Can it have burned down? JUHANI: On see siis põlenud või? 04134
Bottom
04134
Top
Eero: How should I know, and what have I to do with it? It’s the master of Jukola’s sauna, not mine. EERO: Kust mina tean, ja mis on minul sellega tegemist? See on Jukola peremehe saun, mitte minu. 04135
Bottom
04135
Top
Juhani: Eero’s body too, if I remember rightly, sweated there yesterday. Ay, ay, everything on the master’s back, that I well believe. But let’s go and look. Where’s my cap? Let’s go and look, brothers. I know that our sauna is in ashes. JUHANI: Sai ju Eerogi keha eile leili, kui ma õieti mäletan. Ja-jah, kõik ikka ainult peremehe õlgadele, seda ma usun. Kuid lähme vaatama. Kus on mu müts? Lähme vaatama, vennad. Ma tean, et meie saun on tuhas. 04136
Bottom
04136
Top
They went out to see what had befallen their sauna. But all that there was left to see was a blackened stove and a smoking chaos. The brothers gazed upon this scene of destruction for a while with annoyance, and at last returned to the living-room. Last came Juhani, in his fist two iron hinges which he cast angrily on the table. Läksid vaatama, kuidas on lugu saunaga. Sellest näis järel olevat ainult must keris ja suitsev ahervare. Ja kibeda meelega vaatasid vennaksed mõne aja hävituspilti ning tulid lõpuks tuppa tagasi. Viimasena astus Juhani, pihus kaks uksehinge, mis ta vihaselt lauale virutas. 04137
Bottom
04137
Top
Juhani: Ay, the house of Jukola is now bathless. JUHANI: Nõnda, Jukola talu on nüüd ilma saunata. 04138
Bottom
04138
Top
Eero: ”And a farm without a sauna is no good,” said brother Juhani. EERO: «Ja saunata talu ei lähe,» ütles JUHANI: 04139
Bottom
04139
Top
Juhani: Timo made the dear old oven too hot, and dust and ashes is all that’s left of the beloved sooty rafters and walls, in whose shelter each of us entered into the light of the world. Timo heated the oven mightily, say I. JUHANI: Kuumaks küttis Timo selle armsa ahjukese ja tuhaks põlesid armsad nõgised õrred ning seinad, mille vahel me kõik oleme kord ilmavalgele tulnud. Timo küttis ahju liiga tugevasti, ütlen mina. 04140
Bottom
04140
Top
Timo: At your bidding, at your bidding; that you know well. TIMO: Sinu käsku mööda, sinu käsku mööda; küllap sa seda tead. 04141
Bottom
04141
Top
Juhani: I give the Devil for ”your bidding” but that we are now bathless men, and that is an annoying thing. Building a new one won’t add to our bread. JUHANI: Käi kus kurat oma käskudega, ainult et nüüd oleme ilma saunata, ja see on paha lugu; hoonete ehitamine ei lisa leiba. 04142
Bottom
04142
Top
Aapo: An annoying matter; but still the sauna was old and its corners full of holes; and you yourself decided yesterday to build a new one very soon. AAPO: Paha lugu; kuid saun oli ometi vana, nurgad auke täis; ja eile otsustasid sa ju ise varsti uut ehitada. 04143
Bottom
04143
Top
Juhani: True it was old and its logs steamed through to their marrows, but it would have done at a pinch for a year or two. The farm has no strength yet to waste on building saunas; the fields, the fields are what we must pounce on first. JUHANI: Tõsi, ta oli vana ja seinapalgid südameni läbi pehkinud, kuid ta oleks ometi aasta või paar vastu löönud. Talul pole vee] jõudu saunu ehitada; põllud, põllud peab siin kõigepealt käsile võtma. 04144
Bottom
04144
Top
Tuomas: You’ll treat the fields as you did the big meadow last year, whose fine hay we let wither without a single stroke of the scythe. But it was your wish. Whenever I reminded you of the mowing, you would answer: ”We won’t go just yet; the hay is still growing so fast that you can hear it.” TUOMAS: Jäävad sinul põllud niisama nagu möödunud suve] uhke Aruniit, mille toredal heina] lasksime ilma ühegi vikatilöögita ära närtsida. Kuid see oli su oma soov. Kui sulle selle niitmist meelde tuletasin, ikka vastasid sa selle peale: «Ootame vee] pisut; hein kasvab nii et kahiseb.» 04145
Bottom
04145
Top
Juhani: That’s something past and gone and your jawing won’t help it. The big meadow’ll grow all the better in the coming summer. But who’s that man coming towards the house in the field yonder? JUHANI: See on vana lugu ega parane sellest, et seda nürid. Aruniit kasvab tuleval suvel seda uhkemini. — Kiid kes on see, kes seal mööda nurme meie talu poole astub? 04146
Bottom
04146
Top
Tuomas: Juryman Mäkelä. What can the man want? TUOMAS: Kohtumees Mäkelä. Mis tema tahab? 04147
Bottom
04147
Top
Juhani: Now the Devil’s loose. He comes in the Crown’s name, and it’s because of that accursed scrap with the Toukola lads. JUHANI: Nüüd on pagan lahti. Kohtu nimel tuleb ta ja tolle neetud kakluse pärast toukolastega. 04148
Bottom
04148
Top
Aapo: In the last fight the law is on our side, but in the first one we must look to ourselves. Let me explain the matter to him. AAPO: Viimases kakluses on seadus meie poolt, kuid telmise puhul vaadake ette. Laske mul talle asja seletada. 04149
Bottom
04149
Top
Juhani: As the eldest, I too want the right to speak when our common good is being talked over. JUHANI: Kuid mina, vanem vennaste hulgas, tahan ka sõia-uigust, kui ühine asi on kõne all. 04150
Bottom
04150
Top
Aapo: Then see you do not talk all of us into a trap, in case we should have to wriggle a little. AAPO: Vaata aga ette, et sa ennast kotti ei kõnele, kui me pisut nii-öelda kriukaid peame tegema. 04151
Bottom
04151
Top
Juhani: I know how. JUHANI: Küll ma tean. 04152
Bottom
04152
Top
Mäkelä, an excellent and well-meaning juryman, entered. He came, however, on a different errand from that which the brothers had guessed. Sisse astus Mäkelä, tubli ja heatahtlik kohtumees. Ometi tuli la teise asja pärast kui see, mida vennaksed arvasid. 04153
Bottom
04153
Top
Mäkelä: Good-day! MÄKELÄ: Tere. 04154
Bottom
04154
Top
The Brothers: Good-day ! VENNAKSED: Tere! 04155
Bottom
04155
Top
Mäkelä: What horrors do I see? Boys, how are matters here? Torn, bruised, scabby, dressed in rags! Miserable men! MÄKELÄ: Mis koledust ma näen? Poisid, kuidas on teiega lugu? Rebitud, muhkudes, kärnades ja pead kinni mähitud! Oh teid armetuid! 04156
Bottom
04156
Top
Juhani: ”Trust a dog to lick its wounds”, but let the wolves look to themselves. Is this why you now stand in our house? JUHANI: «Küll koer oma haavad lakub,» kuid hoolitsegu liundid endi eest. Kas selle asja pärast nüüd meie toas seisale? 04157
Bottom
04157
Top
Mäkelä: What am I supposed to know of this? But can brothers have harried each other in this way ? Shame on you ! MÄKELÄ: Mis tean mina sellest? Kuid kas vennaksed sel Kombel üksteist veristavad? Häbenege! 04158
Bottom
04158
Top
Juhani: You are mistaken, Mäkelä, we brothers have treated each other like angels. This is the work of neighbours. JUHANI: Te eksite, Mäkelä? Vennaksed on üksteisega umber käinud kui inglid; see on naabrite töö. 04159
Bottom
04159
Top
Mäkelä: Who has done this? MÄKELÄ: Kes on seda siis teinud? 04160
Bottom
04160
Top
Juhani: Kind neighbours. But may I ask why you have come to see us? JUHANI: Head naabrid. Kuid kas tohin küsida, mis pukul olete meid tervitama tulnud? 04161
Bottom
04161
Top
Mäkelä: For a grave reason. Boys, boys, the day of your ruin is upon you. MÄKELÄ: Üpris sandi põhjuse pärast. Poisid, poisid! nüid ootab teid hukatuse päev. 04162
Bottom
04162
Top
Juhani: What will that day be like? JUHANI: Mihuke on see päev? 04163
Bottom
04163
Top
Mäkelä: A day of shame. MÄKELÄ: Häbipäev. 04164
Bottom
04164
Top
Juhani: When will it dawn? JUHANI: Ja kunas see koidab? 04165
Bottom
04165
Top
Mäkelä: I have strict orders from the Vicar to bring you to church next Sunday. MÄKELÄ: Olen praostilt kõva käsu saanud teid tulejal pühapäeval kiriku juurde tuua. 04166
Bottom
04166
Top
Juhani: What does he want of us at church? JUHANI: Mis ta meist kiriku man tahab? 04167
Bottom
04167
Top
Mäkelä: To put you in the stocks, to speak plainly. MÄKELÄ: Teid jalgpuusse pista, otsekoheselt öeldes. 04168
Bottom
04168
Top
Juhani: Why? JUHANI: Mis põhjusel ? 04169
Bottom
04169
Top
Mäkelä: For many reasons. You wild and maddened men! You broke the churchwarden’s window and then fled like wolves. MÄKELÄ: Tal on mitu põhjust. — Te meeletud ja hullad loite köstri akna katki ja põgenesite tema juurest nagu hundid! 04170
Bottom
04170
Top
Juhani: ’Twas the churchwarden worried us like the wildest wolf. JUHANI: Köster kiskus meid kui marususi. 04171
Bottom
04171
Top
Mäkelä: But what has the Vicar done to you. MÄKELÄ: Kuid mis on praost teile teinud? 04172
Bottom
04172
Top
Juhani: Not the bite of a flea. JUHANI: Mitte kirbuvõrra. 04173
Bottom
04173
Top
Mäkelä: And yet you mocked and insulted him through that foul-mouthed, brazen leech Kaisa. You sent, by Raja-mäki’s horrible regiment, the most filthy, really scoundrelly greetings to a well-born man, the shepherd of our parish; that was a barefaced insolence without like. MÄKELÄ: Ja ometi olete teda mõnitanud ja teotanud tolle ropu suuga, häbemata Kupu-Kaisa kaudu. Saatsite Rajamäe hirmsa rügemendiga kõige räpasemaid, otse lurjuse sõimusõnu tervituseks kõrgele mehele ning meie koguduse hingekarjasele; see on otse häbematu julgus! 04174
Bottom
04174
Top
Juhani: ”It’s true enough, but prove it,” said Kakkinen’s Jake, but so say not I. JUHANI: «See on küll tõsi, kuid kus on tunnistajad,» ütles Kakkiste Jaakko, kuid nii ei ütle mina. 04176
Bottom
04175
Top
Mäkelä: But now, know that the Vicar’s sternest vengeance will befall you. Now he is without pity for you. MÄKELÄ: Aga nüüd teadke, et teid kõige valjem praosti nuhdus tabab. Nüüd on ta teie vastu armuheitmatu. 04175
Bottom
04176
Top
Aapo: Sit down, Mäkelä, and let us talk over the matter a little more broadly and deeply. What do you say to this point: can the Vicar screw us down in the stocks for Rajamäki Kaisa ’s lies? Surely not! Let what we have said and in what way hurt his honour be legally proven. AAPO: Istuge, Mäkelä, ja siis kõneleme asjast pisut laiemalt ja sügavamalt. — Vaadake seda asjaolu: kas võiks praost meid Rajamäe Kaisa valede pärast jalgpuusse kruvida? Ometi mitte! Tehtagu seaduslikult selgeks, mis me oleme öelnud ja mis kombel tema au haavanud. 04176
Bottom
04177
Top
Juhani: ”First a matter must be weighed, ere the rod on back be laid,” that’s well known. JUHANI: «Enne asja uuritakse, siis vast selga puuritakse,» see on endastki mõista. 04177
Bottom
04178
Top
Mäkelä: But another thing, this matter of reading, gives him a fair amount of power, anyhow, under the church laws, which he is now sure in his anger to use against you. MÄKELÄ: Kuid teine küsimus, see lugemise asi, see annab talle kirikuseaduse põhjal ometi mingi voli, mida ta nüüd oma vihas kindlasti teie vastu tarvitab. 04178
Bottom
04179
Top
Juhani: In the matter of reading we have God’s own laws and regulations on our side, which stop anything in that line. Look you, already in our mother’s womb He gave us such hard heads that it is impossible for us to learn to read. What are we to do, Mäkelä ? The gifts of learning fall very unevenly on our heads down here. JUHANI: Lugemise asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mäkelä? Väga ebaühtlaselt langevad vaimuanded meie peade peale. 04179
Bottom
04180
Top
Mäkelä: The hardness of your heads is only an empty fancy. Diligence and daily practice will overcome anything in the end. Your father was one of the best readers. MÄKELÄ: Teie peade kõvadus on teil ainult tühi ettekujutus. Usinus ja igapäevane harjutus võidab lõpuks kõik. — Teie isa oli üks paremaid lugejaid. 04180
Bottom
04181
Top
Aapo: But our mother never knew a single letter, and yet she was a true Christian. AAPO: Kuid ema ei tundnud ainustki tähte, ja ometi oli ta tõeline ristiinimene. 04181
Bottom
04182
Top
Juhani: And brought up and chastised her sons in the fear of God. God bless the old woman. JUHANI: Ja kasvatas ning karistas poegi jumalakartuses. Jumal õnnistagu eidekest! 04182
Bottom
04183
Top
Mäkelä: Did she try what the skill of others could do for you? MÄKELÄ: Kas ta teiste oskust teie kallal ei katsunud? 04183
Bottom
04184
Top
Juhani: Indeed she did her best; she tried what Old Granny Pinewood could do. But that hot-tempered witch began at once hammering our backs, and her cabin became worse in our eyes than a cave of demons; and at last we never entered it, though they whipped us like a dying fire. JUHANI: Katsus, mis võis; katsus Männiku-moori abi. Kuid tige vanamoor hakkas kohe meie selga sugema ja ta tuba muutus meie meelest hirmsamaks kui vanapagana koobas; ning meie ei astunud lõpuks enam ta onnigi, kuigi nad meid peksid nagu tuld raiudes. 04184
Bottom
04185
Top
Mäkelä: In those days you were a thoughtless lot, but now you stand for yourselves as men; and a sensible, healthy man can do what he wills; show the Vicar and the world, therefore, what manhood can do. As for you Aapo, who have such a clever mind and do not lack a mite or two of knowledge, and whose sharp memory preserves all you hear or see, at you I must wonder that you have not already altered your ways. MÄKELÄ: Siis olite alles meelemõistmatud, kuid nüüd seisate täismeestena eneste eest; ja mõistlik, terve mees võib, mis ta tahab; sellepärast näidake nii praostile kui ka kogu maailmale, mis mehisus võib. — Sina, Aapo, kellel on nii mõistlik meel ja kel ci puudu ka ühte ning teist teadmist, vaid kelle hea mälu kõik alal hoiab, mis nähtud ja kuuldud, sina paned mind imestama, et sa juba teisiti pole teinud. 04185
Bottom
04186
Top
Aapo: ’Tis but little I know; oh well, 1 know a thing or two. Our blind uncle told us many things, things from the Bible, of his travels, and of the lands and the seas of the world, and then we always listened to him with pious hearts. AAPO: Pisut, mis mina tean; noh, tean ühte ja teist. Kadunud pime onu jutustas ju meile mõndagi asja, jutustas piiblist, oma meresõitudest ja maailma ehitusest, ning siis kuulasime teda ikka tähelepaneliku meelega. 04187
Bottom
04187
Top
Juhani: We listened with ears erect as a hare’s when the old man talked to us of Moses, the children of Israel, happenings from the Book of Kings and the miracles of Revelations. ”And the sound of their wings was as the sound of chariots as they rush to war.” Lord save us we know many miracles and things, and aren’t quite such black heathens as people think. JUHANI: Kuulasime, kõrvad kikkis nagu jänestel, kui vanamees meile pajatas Moosesest, Iisraeli lastest, sündmustest «Kuningate raamatus» ja «Ilmutamisraamatu» imedest. «Ja nende tiibade kahisemine oli otsegu vankrite kärin, kui palju hobuseid sõtta jooksevad.» Jessuke! n?e tunneme palju imesid ja asju ega olegi just nii metsikud paganad, nagu arvatakse. 04188
Bottom
04188
Top
Mäkelä: But to become true members of the Christian Church you must begin from the a-b-c book. MÄKELÄ: Kuid aabitsast peate alustama, et kristliku koguduse liikmeteks saada. 04189
Bottom
04189
Top
Aapo: Mäkelä, on that table you see seven a-b-c’s, brought from Hämeenlinna, and may this sight prove to you our willingness to learn. Let the Vicar show a little more patience, and I think that something can take root, grow and prosper out of this matter. AAPO: Mäkelä, seal riiulil näete seitset aabitsat, mis on Hämeenlinnast ostetud, ja see nähtus tõendagu meie püüdu õppimise poole. Praost näidaku meie vastu üles veel pisut kannatust ja mina usun, ct meie asjast midagi sigib, sünnib ning kasvab. 04190
Bottom
04190
Top
Juhani: Let him be longsuffering towards us and I am willing to pay him his tithes twice over, and the flesh of young game won’t be lacking from his bowl, at lawful times. JUHANI: Ta näidaku üles kannatust, ja ma tahan talle kahekordset kümnist maksa ning noore linnu liha ei pea määratud ajal ta liual puuduma. 04191
Bottom
04191
Top
Mäkelä: Prayers and fine promises won’t help here I’m afraid, when I think of his deep and righteous anger. MÄKELÄ: Ei aita siin palved ega ilusad lubadused, arvan ma, kai meenutan ta äkilist ja õigustatud viha teie vastu. 04192
Bottom
04192
Top
Juhani: What does he want of us then, and what do you want? Good! Come with seventy men, and blood shall spray around us even then. JUHANI: Mis tahab ta siis meist ja mis tahate teie? Hüva! Tulge seitsmekümne mehega, ning verd peab siiski voolama. 04193
Bottom
04193
Top
Mäkelä: Tell me, what steps do you mean to take to learn your alphabet and the Lesser Catechism, which is the chief concern of our Vicar. MÄKELÄ: Kuid öelge, kuis tahate alustada, ct aabitsat ja väikest katekismust õppida, mis on praosti kõige tähtsam nõue? 04194
Bottom
04194
Top
Juhani: Try what the teaching of Granny Pinewood or her daughter can do for us here at home. Good reading women, both of them. JUHANI: Proovida siin kodus Männiku-eide või tema tütre Venla õpetust. Mõlemad on head lugejad. 04195
Bottom
04195
Top
Mäkelä: I will tell the Vicar of your intention. But for the sake of your own peace go and beg his forgiveness for your insolent deed. MÄKELÄ: Tahan teie plaanist praostile teatada. Kuid teie eneste rahu pärast minge talt oma häbemata tempu andeks paluma. 04196
Bottom
04196
Top
Juhani: We will think over that point. JUHANI: Seda punkti tahame kaaluda. 04197
Bottom
04197
Top
Mäkelä: Do as I say; and note that unless he observes in you an honest and strenuous endeavour, you’ll be in the stocks, nicely in the stocks one Sunday, under the church windows. This I say; and now farewell! MÄKELÄ: Tehke, nagu ütlesin; ja teadke: kui ta teie otsekohest ja usinat hoolt ei näe, siis istute jalgpuus, istute igal pühapäeval ilusti kiriku müüri ääres jalgpuus. Seda ütlen; j» nüüd elage hästi! 04198
Bottom
04198
Top
Juhani: Farewell, farewell! JUHANI: Hüvasti, hüvasti! 04199
Bottom
04199
Top
Tuomas: Did you really mean what you said about Old Granny Pinewood and her daughter? Was it in earnest you half promised to go and crawl before the Vicar. TUOMAS: Kas sa talle täie tõega Männiku-moorist ja tema tütrest kõnelesid? Kas sa täie tõega peaaegu juba lubasid praosti ette kummardama minna? 04200
Bottom
04200
Top
Juhani: There wasn’t a mite of earnest in it, and of truth not a whit. To gain time was what this lad’s prattle was meant for. Granny Pinewood or Venla to guide our reading-sticks ! Why, even the Toukola pigs would laugh! You heard, we were threatened with the certain stocks, with the pillory of shame. A thousand flaming goblins! Hasn’t a man the right to live his own life as he likes in peace, when he stands in no one’s way, tramples on no one’s rights? Who’ll forbid it? But I say once again: parsons and officials with their books and papers are the evil spirits of mankind. Oh you black sow ! Oh cursed day on earth! We’re so knocked head over heels by the blows of hard fate and the cruelty of men, that I could dash my head against a wall. Oh you black bull! Venla refused us; they’ve made a nasty, stinging song about us; the churchwarden tortured us like the Evil One himself; the Toukola lads hammered us like senseless earth, we were trounced like Christmas pigs and now strut here like real Christmas brownies, like one-eyed gnomes with rags round our heads. What more? Isn’t our home now without the poor man’s only treat, the roaring steam of the sauna? There the ruins of our sauna smoke and smoulder. And there’s still the worst of devils left. Hrrh ! With all its ten holes the stocks grin at us from the church porch. Bright lightning! If such a bunch of worries doesn’t lift a razor to a man’s throat, what will ? Oh you horned bull ! JUHANI: Polnud seal märkigi täiest tõest ega tegu nimepoo-lestki. Aja võitmiseks ainult poiss nõnda lobises. Männiku-moor või Venla peaks meie lugemise-tikku juhtima! Seda naeraksid kõik Toukola seadki. Te kuulsite, meid ähvardati kindlasti jalgpuuga, häbisambaga. Tuhat ja tuline! kas pole mehel voli elada rahulikult ja oma tahtmise järgi omal kohal, kui ta ei seisa kellegi tee! ega haava kellegi õigust? Kes võib seda takistada? Kuid ma ütlen veel kord: papid ja ametnikud oma raamatute ning protokollidega on inimeste kurivaimud. — Oh sina must siga! Oi seda neetud päeva! Nõnda langevad nüüd meie kaela õnnetuse hoobid ja inimeste kiusuteod, et olen valmis peaga vastu seina jooksma. Oh sina must sõnn! Venla andis meile korvi; nad on meist teinud mürgise pilkelaulu; köster vaevas meid kui vanakurat ise; Toukola poisid tampi-sid meid nagu nõmme, saime vatti justkui külahulgused jõulupühal ja otsekui jõuluvanad käime siin ühesilmaliste kodukäijate kombel, räbalad pea ümber. Mis veel? Meie kodu on nüüd kehva inimese ainsa rõõmuta, ilma kerise kohiseva leilita. Seal ju hõõgub ja suitseb meie endise armsa sauna ahervare. Ning ootamas on veel paharettidest kõige pahem. Hmh! Kümne auguga irvitab meile vastu jalgpuu kiriku eeskojas* Tuli ja põrgu! Kui selline kiusutempude virn habemenuga mehe kurgu külge ei vea, mis siis veel? Oh sina sarviline sõnn! 04201
Bottom
04201
Top
Eero: Now your memory is a little weak; there aren’t ten holes in the stocks. EERO: Nüüd mäletad pisut valesti; jalgpuus ei olegi kümmet auku. 04202
Bottom
04202
Top
Juhani: How many then ? JUHANI: No mitu siis? 04203
Bottom
04203
Top
Eero: How many stars in Charley’s Wain, how many sons at Jukola? EERO: Mitu tähte Suures Vankris, mitu poega Jukolas? 04204
Bottom
04204
Top
Juhani: We are seven. Seven holes therefore and seven sons. Well, all the worse. Seven holes! Always worse and worse. See how men and hard fate are joined together against us. Seven holes like millstone-eyes! What mockery of hard fate! Well, let them shoot all the arrows of their rage at us, we’ll clench our overgoaded hearts hard as sparkling steel. Let them blow poison at us from every side like snakes, and the heavens rain pure gall on us, we’ll still, with eyes shut, grinding our teeth and roaring like mad bulls, charge at them. And if we are dragged at last by all the Crown’s might to the stocks, why it’s with blissful joy I’ll sit in them. JUHANI: Seitse poega on meid. Siis seitse auku ja seitse poissi. Noh, seda hullem. Seitse auku! Ikka taga hullemaks läheb. Näe, kuidas inimesed ja vali saatus on meie vastu ühel nõul. Seitse auku nagu veskikivi silma! Milline paha saatuse-pilge! Kuid lasku nad meisse kõik oma vihanooled, me teeme oma kiusatud südamed kõvaks nagu sädemeid pilduv teras. Lõõtsugu nad meie vastu igalt poolt mürki kui ussid ja varis-tagu taevas meie peale paljast sappi, meie aga tormame otse edasi, silmad kinni, kiristades hambaid ning möirates nagu metsikud härjad. Ja kui meid lõpuks kroonu jõuga jalapihti-desse kistakse, siis istuksin mina suure rõõmuga häbipuus. 04205
Bottom
04205
Top
Aapo: Why with joy? AAPO: Miks rõõmuga? 04206
Bottom
04206
Top
Juhani: You do not understand, brother, the awful power of anger. The thought of revenge would make this lad forget all shame; and shame is their purpose. A dream, that of bleeding our mister Vicar, it’s that that would taste like honey-dew to my angry mind. And it wouldn’t be a knife or a gun I’d use, like the former man from Karja, no, but with teeth and claws I’d fly at his throat like a she-wolf. I’d tear the man to bits, to a thousand bits, and taste my revenge to the last drop. I’d do this even if I had ten lives and each life were to be tortured ten years in a spiked barrel. It’d be nothing against the lust of my revenge. JUHANI: Ega sina, mu vennas, mõista viha üliõigust. Kätte-maksumõte laseks mehel kõik häbistuse unustada; ja häbistus on ju nende eesmärgiks. Mõte — toda härra praostit veristada, see maitseks mu vihasele meelele nagu mesikaste. Ja ma ei tarvitaks seal ei nuga, ei püssi, nagu muistne Karja mees, ei, vaid küünte ning hammastega kargaksin ta kurku kinni nagu susi-ilves. Tükkideks, tuhandeks tükiks rebiksin mehe, ja nõnda saaksin maitsta oma kättemaksu magusust. Teeksin nii, kui oleksin kas või kümne hinge omanik ja igat hinge piinataks kümme aastat naaskelvaadis. Ei see oleks midagi, võrreldes kättemaksu õnnega. 04207
Bottom
04207
Top
Aapo: You stir up all your being. Soothe, miserable brother, the seething cauldron of your heart with cool water from the rippling brook of patience, which flows onward through the meadows, gently winding. AAPO: Sa kihutad kogu oma olemuse segamini. Kasta, mu õnnetu vend, oma südame tuldkeevat katelt jaheda veega kannatlikkuse sulisevast ojast, mis rändab edasi läbi niidu, tasa loogeldes. 04208
Bottom
04208
Top
Simeoni: Your face pitch-black, and your eyes roll bloodshot, sharp as gimlets. Have mercy on yourself. SIMEONI: Su nägu on ja pigimust, ja veripunastena, pist-vatena pöörlevad su silmad. Ole armuline enese vastu. 04209
Bottom
04209
Top
Tuomas: Truly, if we were made to sit in the stocks, we’d have revenge, but may our hearts beat in peace until that happens. All hope is not past yet. TUOMAS: Tõsi, me maksaksime kätte, kui meid häbi pingile istuma pandaks, kuid olgu meie süda seni rahul, kui see on sündinud. Kõik lootus pole veel kadunud. 04210
Bottom
04210
Top
Juhani: On one corner of the earth a day of peace still gleams for us. Ilvesjärvi Lake yonder, below Impivaara, is the harbour to which we can sail away from the storm. Now my mind is made up. JUHANI: Ühest maailma nurgast kumab meile veel rahu päev. Ilvesjärv seal Impivaara all on see sadam, kuhu tormi käest ära purjetame. Nüüd olen otsustanud. 04211
Bottom
04211
Top
Lauri: Mine was already made up last year. LAURI: Seda tegin mina juba möödunud aastal. 04212
Bottom
04212
Top
Eero: I’ll follow you even into the deepest cave on Impivaara, where it is said the Old Man of the Mountain boils pitch, with a helmet made of a hundred sheep-skins on his head. EERO: Mina järgnen teile kas või Impivaara kõige sügavamasse koopasse, kus, nagu kõneldakse, vana mäetaat pigi keedab, peas müts sajast lambanahast. 04213
Bottom
04213
Top
Tuomas: We’ll all move there from here. TUOMAS: Sinna läheme siit kõik. 04214
Bottom
04214
Top
Juhani: There we’ll move and build a new world. JUHANI: Sinna läheme ja ehitame uue maailma. 04215
Bottom
04215
Top
Aapo: Cannot the hand of the law reach us there too? AAPO: Kas ei saa ülemuse käsi meid sealtki kätte? 04216
Bottom
04216
Top
Juhani: The forest shields its pups. There we are indeed on our own ground; deep as bleary-eyed moles we’ll dig ourselves in, right to the bowels of the earth. And if they felt like meddling with us lads there, they’d be made to see what it feels like to disturb seven bears in their lair. Now to the tanner’s to draw up a lease in writing. For ten years let the farm pass into other hands. JUHANI: Mets kaitseb oma kutsikaid. Seal seisame alles kindlal pinnal; sügavale nagu pilusilmased mutid kaevame endid seal, otse maa südameni. Ja kui neil veel sealgi tuju (ulcks poisse taga kiusata, siis peavad nad nägema, kuidas lundub seitsme karu õrritamine nende pesas. — Nüüd parkali juurde, et kaupa kirjalikult kindlaks teha. Kümneks aastaks mingu meie talu teise kätte. 04217
Bottom
04217
Top
Simeoni: I, too, long for an abode of peace. Brothers, let us create ourselves a new home and a new heart in the depths of the forest. SIMEONI: Ka mina igatsen rahukambrisse. Vennad, loome enestele metsade põues uue kodu ning uue südame. 04218
Bottom
04218
Top
Juhani: All with a single mind ! JUHANI: Kõik üksmeelselt! 04219
Bottom
04219
Top
Aapo: What do you decide, Timo ? AAPO: Kuis sina otsustad, Timo? 04220
Bottom
04220
Top
Timo: ”Where all others, there I too,” says the proverb. TIMO: «Seal mina, kus muud,» ütleb vanasõna. 04221
Bottom
04221
Top
Aapo: You would move, and I be left here, alone pine in Jukola’s yard? Ah, for that every root and fibre of my being is too firmly fast in your company. I’m agreed, then, and let’s hope for the best from this trip. I’ll come with you. AAPO: Teie lähete, ja mina peaksin kui üksik puu jääma siia Jukola õue? Ah! liiga kõvasti on kõik mu olemuse juured ja oksad teiega ühte kasvanud. Olgu siis nii, ja loodame kõige paremat sellest teekonnast. Mina tulen kaasa. 04222
Bottom
04222
Top
Juhani: Splendid! Now to the tanner’s the lot of us, to draw up a proper lease. All with a single mind ! JUHANI: Suurepärane! Nüüd kõik nahkuri manu lepingut tegema. Kõik üksmeelselt! 04223
Bottom
04223
Top
They set out in a body to draw up the lease, rented their farm to the tanner for ten years; and the following paragraphs were set down in writing. The tanner was to rule over and run the farm for ten years, the first three years without any rent, whereafter he was to pay the brothers seven barrels of rye each year and build a new sauna before the lease expired. Anywhere in the Jukola forests the brothers were at liberty to hunt, and any kind of game the law allowed. In the northern section of the farm’s holding, around Impivaara, the brothers were free to do and live as they pleased, this applying both to the clearings and the forests. The tanner was to take over the farm on All Saints’ Day, but if they so wished, the brothers were to be given shelter in the home of their birth over the coming winter. These were the main conditions of the lease. Üheskoos läksid nad parkali poole lepingut tegema, rentisid talu kümneks aastaks parkalile; ja kirjalikult määrati kindlaks järgmised punktid. Parkal valitseb ja harib talu kümme aastat, kolm esimest ilma mingi rendita, kuid selle järel peab ta maksma vennastele seitse tündrit rukkeid aastas ja ehitama uue sauna enne rendiaja lõppu. Vabalt ja igal pool võivad vennaksed Jukola metsades küttida, ja mistahes looma, kelle kohta on ainult seaduse luba. Talu maade põhjapoolses osas, Impivaara ümbruses, on neil vabadus teha ja elada oma voli järgi, nii maal kui metsades. Pühameestepäeval võtab parkal talu enda kätte; kuid vennastel olgu, kui nad tahavad, tuleval talvel veel peavari oma sünnikodus. Need olid lepingu peapunktid. 04224
Bottom
04224
Top
Came November, and the tanner stood with his loads in the J ukola yard and took over the management of the farm for the term of the lease. But to avoid the Vicar and his men, the brothers spend the winter mostly in the forest, ski-ing and hunting; the charcoal-burner’s hut on Impivaara was their camp. They did not, however, move altogether with horse and other belongings from the farm. This, they had settled, was to take place when spring had come. Nevertheless, they worked already at their cabin, felled trees to dry during the spring and rolled stones for the foundations on to a stump-strewn clearing on the slope of a steep hill. Tuli talvekuu, ja parkal oli oma koormatega Jukola õues ning võttis talu valitsuse määratud ajaks vastu. Aga vennaksed elasid selle talve peamiselt metsades, et hoiduda praosti ja ta käsilaste eest, suusatasid ümberringi ja küttisid ning pidasid laagrit süsionnis Impivaara raiesmaal. ümberkolimine hobuse ja muude tarviliste asjadega polnud veel täielikult tehtud. See oli otsustatud siis läbi viia, kui suvi on tulnud. Ometi hooTise-sid nad juba tulevase maja eest; raiusid palgid kevadeks kuivama ja veeretasid vundamendikivid käänulisele raiesmaale, järsu mäe alla. 04225
Bottom
04225
Top
Thus passed the winter, and during the whole of its course no command or reminder reached the brothers from the Vicar. Was he merely biding his time, or had he left them to their fate? Nõnda kulus talv, ja selle kestes ei tulnud vennastele praostilt mingit käsku ega meeldetuletust. Kas ta ootas, või oli ta nad saatuse hoolde heitnud? 04226
Bottom

Chapter 05 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
05001
Top
Spring had come, the snowdrifts had melted, the winds blew mild; the earth began to blossom and the birchwoods to put on leaves. Kévad o!i tulnud, hanged olid sulanud, soojalt õõtsus tuul, maa hakkas haljendama ja kaasik läks lehte. 05001
Bottom
05002
Top
The brothers work on their removal from Jukola to Impivaara. They tramp along a stony, twisting forest path, guns on shoulders and birch-bark knapsacks with powder and shot on their backs. Juhani leads the way with Killi and Kiiski, the two big, fierce Jukola dogs. Behind them, drawing a spring-less cart, driven by Timo, walks the brothers’ one-eyed horse, old Valko. The others, with their guns and knapsacks, follow the cart, helping Valko over the hardest stretches of the road. Last of all comes Eero, carrying in his arms Jukola’s doughty cock, for the brothers were loath to part with him, and had decided to take him along to the wilds of Impivaara for a timepiece. On the cart were a coffer, traps for wolf and fox, an iron cauldron and in it two oaken bowls, a dipper, seven spoons and other instruments of the cook’s art. A coarse sack filled with peas served as cover to the cauldron; and highest of all, the old farm cat squirmed and mewed in a little bag. Such was the brothers’ departure from their home; silent and dejected, they trod the difficult, stony forest path. The sky was bright, the weather calm, and downhill to the west spun already the wheel of the sun. Vennaksed on nüüd kolimisretkel jukola ja Impivaara vahel. Liiguvad mööda kivist, vingerdavat metsateed, püssid õlal ja seljas tohikpaunad, kus on nende laskemoon. Ees astub Juhani ja tema kõrval Jukola suured vihased koerad, Killi ja Kiiski. Nende taga käib vankrit vedades vennaste ühe silmaga hobune, vana Valge, keda ajab Timo. Aga koormale järgnevad teised vennaksed, püssid õlal ja paunad seljas, aidates Valget tee pahcmais paigus. Viimasena käib Eero, süles Jukola tore kukk, kellest vennaksed ei raatsinud lahkuda, vaid võtsid ta endaga kaasa ajateatajaks Impivaara laande. Vankrilt paistavad kirst, hundi- ja rebaserauad, pada ja pajas kaks tammepuust kaussi, kulp, seitse lusikat ja muud keedukunstis tarvilikud riistad. Paja katteks oli pandud kare hernestega täidetud kott; ja kõige selle peal viskles ning näugus väikeses kotis Jukola vana kass. — Nii läksid vennaksed endisest kodust, rändasid nukralt, vaikselt mööda rasket, kivist metsateed. Taevas oli selge, ilm vaikne ja lääne poole alla veeres juba päikeseketas. 05002
Bottom
05003
Top
Juhani: Man is a seafarer on the stormy sea of life. So we too now sail away from the dear haunts of our childhood, sail with our wheeled ship across the mazy forests towards the steep island of Impivaara. Ah ! JUHANI: Inimene on purjetaja elu tormisel merel. Nõnda meiegi nüüd purjetame välja oma armsaist sünnikodu nurkadest, purjetamc oma vaakerlaevaga läbi eksitavate metsade Impivaara järsu saare poole. Ah! 05004
Bottom
05004
Top
Timo: Tt wouldn’t take much for this poor frog, too, to be smearing tears from his cheeks. TIMO: Ei puudu palju, et ma ei nuhiks pisaraid põsilt, ka mina konn. 05005
Bottom
05005
Top
Juhani: That I scarce wonder at, having looked into my own heart in this grievous hour. But there’s no help for it in this world; a man’s heart must always be hard as a flint. The child of man is born a wanderer on the face of the earth; here he has no abode. JUHANI: Seda ma ei imesta, kui vaatan oma põue seisi-natsel mure silmapilgul. Kuid ei see aita siin maailmas, vaid olgu mehe süda ikka kõva nagu valge harakakivi. Teekäijaks on inimlaps siia sündinud, pole tal siin ühtki püsivat peatuspaika. 05006
Bottom
05006
Top
Timo: Here he wanders a little while, struts and prances, until at last he wilts and perishes like a rat at the foot of a wall. TIMO: Üürikese aja käib ta siin, kiigub ja kõigub, kuni viimaks vajub kokku ning kõngeb kui rott seina äärde. 05007
Bottom
05007
Top
Juhani: Rightly said, wisely uttered. JUHANI: Õieti öeldud, targasti lausutud! 05008
Bottom
05008
Top
Simeoni: And if that were but all; but the point is... SIMEONI: Ja kui siis sellega kõik oleks; kuid siis alles! 05009
Bottom
05009
Top
Juhani: . .. the question of our talents, that’s what you meant. True. JUHANI: Tuleb meie naelte küsimus, tahad sa öelda. Tõsi. 05010
Bottom
05010
Top
Timo: Then we shall have to say without shift or guile; here am I and here, Lord, is your talent back. TIMO: Siis tuleb öelda ilma mingi pettuse ja kavaluseta: siin olen mina ja siin on, issand, nael, mis sa oled andnud. 05011
Bottom
05011
Top
Simeoni: A man ought always to remember his end; but his heart is hardened. SIMEONI: Inimene peaks ikka oma lõpu peale mõtlema; kuid ta on paadunud. 05012
Bottom
05012
Top
Juhani: Hardened, hardened, that can’t be denied. But such, God knows, are all under this heaven. Yet we can earnestly try to live hereafter as befits true believers, once we have settled down and built ourselves a warm abode of peace. Let us join, brothers, in a strict league and cast away all works of sin, all anger, strife and hate in our bird’s-nest here. Away anger, hate and pride. JUHANI: Paadunud, paadunud, selle vastu ei saa vaielda. Kuid säärased me oleme, jumal paraku, kõik selle taeva all. Ometi katsugem siitpeale elada täies tões, nagu sünnis jumala-karüikele meestele, kui kord oleme võinud lõplikult siin aset võtta ja saanud enesele sooja rahumaja. Teeme, vennad, kõva liidu ja heidame kõrvale kõik patutembud, kõik viha, riiu ja vaenu siin härjapõlvikute õnnemaal. Eemale viha, vaen ja kõrkus! 05013
Bottom
05013
Top
Eero: And pomp. EERO: Ja silmahimu. 05014
Bottom
05014
Top
Juhani: Ay! JUHANI: Jah! 05015
Bottom
05015
Top
Eero: Flaunting, sinful raiment. EERO: Ja toredad, patused rõivad. 05016
Bottom
05016
Top
Juhani: Ay! Juhani, jah! 05017
Bottom
05017
Top
Eero: Spring-carts and all such church-going vanities. EERO: õõtsuvad kirikukaarikud ning kõik uhked kiriku-ehted. 05018
Bottom
05018
Top
Juhani: What? What are you saying? JUHANI: Mis? Mis sa kõneled? 05019
Bottom
05019
Top
Simeoni: He’s joking again. SIMEONI: Ta torkab jälle. 05020
Bottom
05020
Top
Juhani: I notice that. See that I don’t grab you by the neck, that is, if I minded the babbling of a rogue; but I wouldn’t be a man if I did, that I wouldn’t. How, you twice damned imp, are you holding that cock? Why is the poor brute squawking? JUHANI: Ma näen seda. Vaata et ma ei tõmba sul kuklast kinni, kui nimelt hooliksin rumala jutust, kuid ma poleks siis mees, ei, tõepoolest mitte. — Kuidas sa, kuradi klutt, hoiad seda kukke? Miks vaene loom röögib? 05021
Bottom
05021
Top
Eero: I only set its wing right; it hung down. EERO: Ma õiendasin ainult ta tiiba, see oli ripakil. 05022
Bottom
05022
Top
Juhani: I’ll set you right soon. See that I don’t collar hold of you. Know that that is the best cock in the whole of our province at his job. The first time he crows at two, the second at four o’clock, which is the best time for rising. We shall have much joy of that cock out here in the wilds. And the cat then up there on the load! Ah Matti-lad! There you dance and sway and peer out of your sack, mewing quite pitifully. Poor old fellow, there aren’t very many days left for you to stalk about. Your eyes are turning very dark and your mewing sounds hoarse. But perhaps you’ll still pick up when you start on the fat forest mice. I hope so. But ’tis you, Killi and Kiiski, I love above everything. Like ourselves, you were born and bred on Jukola Farm, grew up with us like true brothers. Ah, how burningly you look into my eyes! Ay, Killi, ay, my Kiiski-lad, ay! And wagging your tails so merrily! Well, well, you can’t know that we’re now leaving our beautiful home. Oh you poor wretches! I can’t help it, I must weep. JUHANI: Kiili ma sind varsti õiendan. Vaata et ma sn kuklast kinni ei tõmba. Teadke, et see on ameti talituses kõige parem kukk terves kihelkonnas; ikka punktipealne ja usaldusväärne. Esimest korda laulab ta kell kaks, teist korda kell neli, mis on paras ülestõusu-aeg. Sellest kukest on meil siin laanes palju rõõmu. — Ja siis kass seal koorma harja!! Oh sind Matti-pojukest! Seal sa kõigud ja õõtsud ning vaatad koti-suust välja, näugudes üpris haledalt. «Oi vanamees suka sees!», pole sul enam palju päevi siin maailmas tatsutamiseks. Su silmad on läinud juba väga tuhmiks ja kähedalt kostab su näugu-niiise. Kuid vahest kosud veel, kui pääsed rammusate metshiirte kallale. Loodan seda. Kuid teist, Killi ja Küski, on mul meel ometi kõige haledam. Nagu meie ise, nii olete teiegi siginud, sündinud ja kasvanud Jukolas, kasvanud meie vendadena. Oi, kui palavalt vaatate mu silma! Nii, Killi, nii, mu Kiisk:-poju, nii! Ja liputate hända nõnda rõõmsalt! No ega teie tea, ct me nüüd oma kalli kodu maha jätsime. Oh teid õnnetuid! Ma pean nutma, pean. 05023
Bottom
05023
Top
Timo: Look to your own advice a moment ago. Keep a stout heart, a stout heart. TIMO: Vaata, kuidas sa ise enne nõu andsid. Hoia oma süda kõva, süda kõva. 05024
Bottom
05024
Top
Juhani: I can’t, I can’t, leaving my golden home. JUHANI: Ei või, ei või, kui tuleb kuldsest kodust lahkuda. 05025
Bottom
05025
Top
Tuomas: Truly a day to weigh on a man’s heart; but up on Impivaara we shall soon have another home, soon perhaps as dear. TUOMAS: Rõhub ju see päev mehe meelt; kuid Impivaa-ras on meil peagi teine kodu ja vahest varsti niisama armas. 05026
Bottom
05026
Top
Juhani: What, brother? Not in heaven nor on earth is there a spot as dear to us as the place where we were born and bred and in whose fields we played as little, milk-bearded brats. JUHANI: Mis sa ütlesid, mu vend? Ei maa peal ega taevas ole teist nii armast kohta kui see, kus me sündisime ja kasvasime ning mille murul pisukeste piimanokkadena püherdasime. 05027
Bottom
05027
Top
Aapo: The hour of parting crushes our hearts, ’tis true, for even to a hare the home-bush is dear. AAPO: Tõsi, lahkumistund surub südant, sest kodupõõsas on jäneselegi armas. 05028
Bottom
05028
Top
Juhani: What was it the mother-hare once said, when feeling herself heavy again, she sent the little hare away, out of the way of a coming brood ? JUHANI: Kuis ütles kord emajänes, kui tundis enese jälle tiine olevat ja käskis väikesel pojal enese juurest ära minna, tulejate teelt kõrvale? 05029
Bottom
05029
Top
Timo: ”Get you on your way, little son, little one, and remember always what I say: where the bush is there the trap is, where you leap you find the snare.” TIMO: «Mine juba minema, pojukene, väiksekene, ja pea ikka meeles, mis ma ütlen: kus puu, seal pael, kus lohk, seal lõks.» 05030
Bottom
05030
Top
Juhani: So she said to her son and the lad went lolloping away; he lolloped, gaping, along the clearing and the edge of the heath, his split lip in a guileless grin. So he parted from his home, and mournful was that eve. JUHANI: Nii ütles ta pojale, ja siis läks poju puperdama eemale; puperdas ja töllerdas mööda põldu ning nõmme äärt, töllerdas, lõhkine huul avameelselt irvi. Nii läks ta kodunt, ja kurvalt paistis õhtu. 05031
Bottom
05031
Top
Eero: That was Jussi the Hare. EERO: See oli Jänese-Jussi. 05032
Bottom
05032
Top
Juhani: If you will. So he parted from his home, and so we too part from ours. Farewell, home! I could kiss your threshold, even your dunghill now. JUHANI: Las olla pealegi. Nii läks ta kodunt ja nii läheme meiegi. Jää hüvasti, kodu! Su läve, su pühkmehunnikut tahaksin nüüd suudelda. 05033
Bottom
05033
Top
Aapo: Ay, brother. But let us try to drive this gloom out of our minds. Soon we shall have a mighty task before us; soon the logs will thunder, the axes ring, and up on Impivaara clearing a stout cabin will rise towards the heavens, set in the grandest forest. See, we are already in the wilds, among the roaring spruce. AAPO: Nii, mu vend. Kuid katsume peletada selle meele-sünguse. Varsti on meil ees vali toimetus ja töö, varsti pauguvad palgid, kaiguvad kirved, ja üles taeva poole tõuseb tore maja Impivaara raiesmaal, keset põliseid metsi. Vaadake: juba rändame vägevas laanes, kuuskede kohinas. 05034
Bottom
05034
Top
Thus they spoke among themselves as they journeyed across a dark wilderness. But soon the land began to rise, and their path wound upward to a tree-clad height, which was called Teerimäki. Here and there were mossy crags, shaped like the burial mounds of giants, round which the dwarfed, stoutrooted pines soughed and murmured. Severely were the cart and Valko’s aged shoulder-blades shaken on the rocky road, where the eye could sometimes barely discern the marks of the trail. The path led over a hill, for bottomless quagmires stretched on either side. But the brothers did their utmost to lighten the toil of their one-eyed comrade. And at last the summit was reached, and granting Valko a short breathing-space, they looked down on the spreading earth. Their eye caught distant villages, meadows, fields, blue lakes, and on the edge of the forests in the west, the high steeple of a church. But in the south, on the slope of a knoll, Jukola glowed like a lost land of delight; and once again the brothers’ bosoms filled with languishing thoughts. At last, however, they tore their glance away and looked north, and there saw lofty Impivaara, its steeply sloping sides, its darkling caves and the moss-bearded, storm-riven spruce that stood along the ribs of the height. But below the ridge they saw a pleasant stump-strewn clearing, their future dwelling-place, and below the clearing a copse to yield them sturdy logs with which to build their home. All this they saw: Lake Ilvesjärvi shining clear between the pines and a bright sun near to its setting beaming from the northwest spur of the height; and once more a delicious flash of hope sparkled in their eyes and caused their breasts to swell. Nii vestsid nad omavahel, liikudes läbi sünge salu. Kuid aegamööda tõusis maapind ja nende tee vingerdas üles kõrgele metsasele maale, mida kutsuti Teerimäeks. Siit ja sealt paistis sammaldunud kaljumürakaid, väliselt hiiglaste hauakääbaste sarnaseid, mille ümber kumisesid madalad, tugevajuurikalised männid. Väga põrutas vankrit ja vana Valge turja kaljune tee, kus silm paiguti vaevalt võis eraldada endist ratta rada. Ule mäe läks tee, sest põhjatud rabasood laiusid kahel pool kõrval. Kuid ka vennad tegid kõik, mis võisid, et vana ühe silmaga vedaja koormat kergendada. Viimaks jõudsid nad mäeharjale, lasksid Valgel seal hetke puhata ja vaatasid maailma avarustele alla. Nende silmad nägid kaugeid külasid, niitusid, põlde, sinetavaid järvi ja läänes metsade rannal kiriku kõrget torni. Ent lõunas ühe kõrgustiku rinnakul kumas Jukola talu kui kaotatud õnnemaa; ja nukrad mõtted täitsid taas vennaste rinda. Kuid viimaks pöörasid nad silmad põhja poole, ja sealt paistis kõrge Impivaara, selle järsult langev sein, pimedad kuristikud ja habetunud, tormidest rebitud kuused, mis seisid mäe külgedel. Kuid mäe all nägid nad mõnusat kännulist lagendikku, oma tulevast elukohta, ja lagendiku all laant, mis pidi neile hoonete ehitamiseks sirgeid palke andma. Seda kõike nägid nad, nägid mändide vahelt sätendavat Ilvesjärve ja silmapiirile vajunud heledat päikest säramas mäe loodepoolsel tipul; ja lootuse kaunis lõke välgatas nende silmist ning kergendas uuesti nende rinda. 05035
Bottom
05035
Top
Onward they fared again and began with bolder speed to hasten to their new abode. The hill was passed and they came to a cloister of pines on a heath, where heather, mountain-cranberry and withered tufts of grass in varied sequence covered the echoing ground. Across a sandy forest road, which led from Viertola Manor to the church, they marched, keeping to their forest track along the ridge of the heath. Siis läksid nad jälle edasi ja ikka tulisema hooga hakkasid nad tõttama uue kodu poole. Mägi alanes ja nad jõudsid nõmmele mändide sammastikku, kus kanarbik, palukavarred ja närtsinud heinakõrred vaheldumisi katsid kumisevat maad. Tuli liivane, roogitud tee, mis viis Viertola mõisast kirikusse; nad astusid iile selle, jälgides oma metsateed, mis läks mööda nõmme selga. 05036
Bottom
05036
Top
Aapo: This is the heath on which, so the old folk say, the court-room of the snakes used to be. The judge was their own king, that white snake so rarely seen by man, which has a crown of untold worth on its head. But once a gallant rider robbed them of the crown, as the story tells us. AAPO: Siin on nõmm, kus ennemuiste oli usside kohtusaal, nagu räägib vanarahvas. Kohtunikuna istus siin nende kuningas, too vägev valge uss, keda harva nähakse, peas kole kallis kroon. Kuid kord röövis temalt selle krooni julge ratsanik, nagu vestab muinasjutt. 05037
Bottom
05037
Top
And Aapo related the following tale to them as they tramped down the ridge of the heath towards desolate Sompio Bog. A rider came and on the heath saw the Snake King, which bore a glittering crown on its head. Riding towards it, he snatched the crown from the king’s head with the point of his sword, dug the spurs into his horse and whirled away with his treasure as though borne on clouds and wind. But the snakes were as quick in setting out in furious pursuit of the brazen robber. Curled into rings, they sped hissing after him, and a thousand hoops whizzed on the rider’s track like discs cast by boys playing on the road. Soon they caught up with the rider, swarmed already thickly round the horse’s feet, bounding up along its flanks, and great was the man’s danger. And in his distress he threw down his hat as a sop to them, which they at once tore into pieces and swallowed in the fury of their rage. But not for long did this trick help the man; soon the snakes sped on his track again and the sand whirled high on the road. And ever fiercer the rider spurred on his panting horse; blood ran in streams from the fiery stallion’s ribs, and from its mouth a spumy lather spounted. The rider fled to the woods, but the trees did not hinder the speed of his pursuers. They came to a river, and with a mighty splash he rode headlong into its depths, and swiftly the stallion bore him across. The snakes too came to the river and with the thunder of many rapids dashed into the bosom of its waves, swimming across with the swiftness of a storm; and the white foam rose high in the sky. The man rode on, and still the maddened horde pursued him. Then far off, he saw a forest that burned fiercely, and now towards this he spurred his steed, and wrapping himself in the cloak that the river had wetted through, charged into the whirling flames; but the snakes never tarried a whit in following him. So might the mounted hero of Heaven cleave the golden clouds. Once more he struck his spurs into the stallion’s sides, once more he was borne onward, and then the groaning stallion fell, forgetting for ever the heated game of life. But the man stood there free, saved from the fire and his awful enemy; for the fire had burned the numberless host of snakes. There the hero stood with rejoicing glance, the marvellous trinket in his hand. Ja järgmise muisteloo jutustas neile Aapo, kui nad mööda nõmme harja lageda Sompio soo poole astusid. Tuli üks ratsanik ja nägi nõmmel usside kuningat, kellel oli peas sätendav kroon. Ta ratsutas tema juurde, tõmbas mõõga otsaga krooni kuninga peast, kannustas hobust ja kihutas oma varandusega tuule tiivul ning pilve piiril. Kuid polnud ka ussid pikaldased, vaid kohe häbemata röövlit vihaselt taga ajama. Kihinal kihutasid nad kannul, kehad rõngas, ja tuhat ratast veeres siis ratsaniku taga, nagu veerevad poiste visatud kettad maanteel. Peagi jõudsid nad ratsanikule järele, parvlesid juba tihedalt hobuse jalus, viskusid selle laudjani üles, ja suures hädaohus oli mees. Ja hädaga viskas ta neile oma küba-ragi söödaks alla, mille nad silmapilk puruks rebisid ning vihavimmas nahka panid. Aga meest ei aidanud kaua see abinõu, peagi veerlevad ussid jälle tema taga ja liiv tuiskab kõrgele teelt. Ja ikka ägedamalt kannustas mees oma lõõtsutavat hobust; ojana voolas veri toreda täku haavatud külgedelt ning suust purskas kohisev vaht. Ratsanik põgenes metsa, kuid mets ei takistanud tema vaenlaste jooksu. Tuli vastu jõgi, ja kohinal kihutas mees selle pööristesse ning nobedalt viis hobune ta jõest üle. Tuli jõgi ussidelegi vastu, ja paljude koskede kohina] viskusid nad lainete sülle, ujusid maruhool jõest üle, ning kõrgele tõusis valge vaht. Mees ratsutas ikka edasi, ja ikka järgnes talle siugude metsik salk. Nägi ta eespool ägedasti leegitsevat kütismaad, ja tule poole kannustas ta nüüd hobust, ning mässides enese jõe voogudes Iäbikastunud mantlisse, kihutas ta leekide sülle; kuid ussid ei viivitanud silmapilkugi talle järgnemast. Nõnda kihutab taeva ratsutav kangelane üle kuld-pilvede. Kord lõi ta veel kannused täku kubemesse ja kord veel kargas see edasi, siis langes tümav täkk maha, unustades igaveseks elu tulise mängu. Kuid vaba taeva all seisis mees, pääsenud tulest ja hirmsatest vaenlastest; tuli oli ju põletanud usside lugematu karja. Seisis seal kangelane rõõmutseva pilguga, käes imeväärne varandus. 05038
Bottom
05038
Top
Aapo: That is the tale of the white snake’s crown on this same heath. AAPO: See oli muistelugu valge ussi kroonist siin Teeri-mäe nõmmel. 05040
Bottom
05039
Top
Juhani: A grand tale and still grander the man who snatched the crown from the snake’s head and won it at last for himself. A bonny man! JUHANI: Tore lugu ja veel toredam mees, fees ussi peast krooni tõmbas ning selle viimaks enesele võitis. Vahva mees. 05041
Bottom
05040
Top
Timo: Few have ever seen this snake, but he who sees it becomes matchlessly wise, old folk say. TIMO: Harva võib inimene seda assi näha, koid see, kes teda näeb, saab ääretult targaks, nagu iidevad vanad inimesed. 05042
Bottom
05041
Top
Juhani: It is also said: ”Whosoever catches this judge-snake in the spring before the cuckoo sings, and boils and eats it, that man will understand the speech of the ravens which tells him what is going to happen to him.” JUHANI: Öeldakse ka: kes kevadel enne käo kukkumist selle ussikohtuniku kinni saab, selle keedab ja ära sööb, see mõistab ronga kõnet, millest saab teada, mis temaga tulevikus sünnib. 05043
Bottom
05042
Top
Eero: It is also said thus: ”Whosoever does as you say after the cuckoo sings, that man will understand the raven’s speech which tells him what has happened to him.” EERO: öeldakse veel niigi: kes seda kõike kevadel peale käo kukkumist teeb, see mõistab ronga kõnet, millest saab teada, mis temaga enne seda on sündinud. 05044
Bottom
05043
Top
Juhani: Oh little brother, how daftly you speak! Doesn’t every man know that without swallowing a crumb of snake’s meat? Look you, now Eero has shown us the man he really is in the matter of brains: an addled sheep. ”Tell him what has happened to him.” Can such a thought hail from a man’s brain? Oh you poor ninny! JUHANI: Oi, vennas, kui rumalasti sa nüüd rääkisid! Kas ei tea seda igaüks, ilma et oleks kübetki ussiliha söönud? Vaat nüüd alles Eero näitas, mis mees ta mõistuse poolest õieti on, nimest rumal oinas. «Ta saab teada, mis temaga enne seda on sündinud.» Kas sihuke mõte on pärit mehe peast? Oh sa vaene poiss! 05045
Bottom
05044
Top
Aapo: Not so fast, Juho. He spoke either in ignorance or else it was one of his jests; however that may be, in either case he cast down before us a thought worth marking. Let us try to weigh his words and I believe we can fish out the wisdom in them. To know what has happened is, in one way of looking at it, great wisdom. If you weigh over carefully which seed sown in bygone days gave profitable, and which harmful fruit, and map out your life, deeds and works thereafter, you are a wise man. If our own eyes had opened earlier, we shouldn’t be tramping here now like wanderers I believe. AAPO: Ära midagi, Juho. Emba-kumba, kas kõneles ta rumalusest või viskas jälle vempusid ja konksusid; nii või teisiti, kuid mõlemal juhul heitis ta meie ette tähelepandava mõtte. Katsume uurida tema udust, ja ma usun, et sellest midagi tarka võime välja õngitseda. Teada, mis on sündinud, see on mõnest seisukohast vaadates suur tarkus. Kui teraselt kaalud, mihuke möödaläinud päevade külv kasulikku, misuke kahjulikku vilja on kandnud, ja selle järgi oma elu, töö ning tegevuse sead, siis oled tark mees. Kui meiegi silmad oleksid varem lahti läinud, siis, arvan ma, ei lohistaks me siin mitte kolijatena. 05046
Bottom
05045
Top
Juhani: Like wolf-cubs under the naked sky. But what’s done is done. JUHANI: Nagu hundipojad lageda taeva all. Kuid mis tehtud, see tehtud. 05047
Bottom
05046
Top
Tuomas: What we lost in Jukola we can gain again on Impivaara clearing. Ho, hither the whole crowd of brothers, and let each man dig his claws into the load to help Valko until we’re across the bog. Ho hither everybody ! The wheels sink a whole span into the muddy ground. TUOMAS: Mis Jukolas kaotasime, selle võidame Impivaara raiesmaal tagasi. — Siia, kogu vennaparv, ja löögu igaüks käed koorma külge, et aidata Valget, seni kui sõit läheb mööda sood. Siia kõik! Vankriratas vajub ju vaksa võrra mudasesse maasse. 05048
Bottom
05047
Top
Speaking thus among themselves they had wandered down from the heath, crossed Matti Seunala’s wide clearing, passed through a close-growing sprucewood and now stood on the brink of Sompio Bog. Cheerless spread the bog, its surface showing in succession muddy, quaggy openings, mossy hummocks, and whortleberry bushes, while here and there stood a stunted dying birch, mournfully nodding its crown in the evening breeze. In the middle the bog was narrowest and there the earth was closer knit and firmer than elsewhere. Here stood short pines in mossy attire, and on the hummocks grew strong-scented bog-bilberry bushes. And over this stretch of land a wretched track reached over to the bog’s farther shore, where the dark wilds began again. Along this road the brothers ventured out on the bog. Some pulled at the shafts beside Valko, the others pushed at the cart behind. And at last, after much exertion, the brink was reached and they fared again on dry land along a root-crossed forest track to the extent of some five hundred paces. And at last the stump-strewn level of the clearing shone before them and they had reached their goal, beneath the crannied ridge. Nõnda omavahe! vestes olid nad nõmmelt alla läinud, astunud üle Seunala Matti lageda välja, siis läbi tiheda kuusiku ja seisid nüüd Sompio soo rannal. Sünge näis see soo, mille pinnal vaheldusid mudased, rabased laukad, sammalmättad, kuremarjakohad, ja seal ning teal seisis madal, kuivav kask, karvalt õhtutuules pead kummardades. Kuid keskelt oli soo kitsam ja seal ka maa kõvem ning kindlam. Seal seisis madalaid mände samtnaliilikondades ja mättad tumerohelist, imalalt lõhnavaid joovikapõõsaid. Ja üle selle maa jooksis vaevaline tee soo teisele rannale, kus algas jällegi pime laas. Seda teed mööda rändasid nüüd vennaksed üle soo. Mõni neist sikutas aisast Valge kõrval, mõni jälle lükkas vankrit. Lõpuks, kuigi suure vaevaga, jõudsid nad soo randa ja rändasid jälle kuival maal mööda laane juurikarohket teed, mis jätkas umbes viissada sammu. Kuid viimaks valgenes nende ees kännulise raiesmaa lagedus ning nad seisid oma sihtkohal, koopalise mäe jalal. 05049
Bottom
05048
Top
Where they now stood, the brothers ’ grandfather, a giant at toil, had once sown his clearings, and the smoke of his enormous charcoal-pits had risen like incense to the sky. Many were the forests around this hill that he had cut down and burned to clear and fertilize the soil, many the black, sown fields he had harrowed with his clumsy, wooden-toothed harrow, to bear ultimately to his barn the grain-crowned sheaves. A tumbled ruin on the clearing’s edge still marked the site of his barn, from where the precious grain had at once been carted home, leaving for winter’s easier sledge-ways the straw and chaff. Some distance from the ruins of the barn, where forest and clearing met, the black cavity of a charcoal-pit, immensely large could still be seen, where he had burned the logs from his clearings for tinkling charcoal. In such tasks had the former sturdy master of Jukola toiled and laboured here beneath many scorching suns, wiping many a gush of pearly sweat from his brow. But his nights he rested in a turf-roofed hut, watching his kilns; and this hut the brothers had chosen for their temporary home. Siin oli muiste vennaste vanaisa, tugev töömees, harinud sõõrumaid ja põletanud vägevaid miiiihaudu. Palju sõõrumetsi oli ta mäe ümber maha võtnud ja põletanud, karuäkkega äestanud mõndagi musta, täiskülvatud maatükki, ja viimaks kogunud rehte viljarikkad kõrred. Ahervare välja ääres näitas seal veelgi kohta, kus oli seisnud ta metsarehi, kust ta valmi vilja kohe koju toimetas, õled ning kõlkad talitee ajaks jättes. Kuid rchevarest tükk maad eemal, seal välja ja metsa piiril, paistis miilihaua põhi, pärata suur, kus ta oli põletanud kö'isevaíd süsi oma kütismaa palkidest. Nõnda oli siin endine jukola tüse peremees töötanud ja teotsenud mõnegi põletava päikese all, pühkides laubalt mõnegi higipisara. Aga öösel lamas ta oma lurhakatusega onnis, valvates miilihauda; ja sama onni olid nüüd vennaksed valinud enesele ajutiseks eluasemeks. 05050
Bottom
05049
Top
Vast is the stump-filled clearing, yet beyond its edges your eye cannot pierce; for in the east, the south and the west, forests limit the view and in the north the lofty height. But ascend the height, to its ridge crowned by scattered spruce, and your glance can range far on every side. Southward you see first, right beneath your feet, the gently sloping clearing, a little beyond this a gloomy forest, beyond this again Sompio Bog, and yonder far on the verge of the sky rises Teerimäki, bluish in the distance. On its northern side the height sinks gradually, its sloping side, burned of yore for tilling, now displaying to the eye a close-knit weft of growing birch, on whose grassless paths the heath-grouse strut and the ruffed grouse whistle mournfully. In the east is a level heath where the pines grow tall; in the west a rocky country of mossy crags, with low, yet massive and thick-crowned pines set here and there on velvety ridges. Behind the pines Lake Ilvesjärvi glitters, limpid and teeming with fish, a thousand or so paces from the clearing. More you will hardly see, though your glance roams far indeed. The dark sea of the backwoods looms round on every side. You can catch, however, a dim gleam of Viertola Manor in the northeast, and far away on the distant southwest edge of the earth a grey church spire. Such with its surroundings was the spot the Jukola brothers had chosen for their home. Avar on kännuline raiesmaa, kuid selle äärtest kaugemale ei näe ometi su silm; sest idas, lõunas ja läänes sulevad metsad »u vaateala ning põhjas kõrge mägi. Kui aga selle mäe harvade kuuskedega kroonitud harjale astud, siis kannab su silm kaugeie kõigisse taevakaartesse. Lõuna pool näed kõigepealt otse oma jalgade all toda eespool mainitud tasaselt lauget raies-maad, kaugemal sünget laant, selle taga jälle Sompio sood, ning seal taevarannal kerkib hämuselt sinerdav Teerimägi. Põhja pool alaneb aeglaselt Impivaara, ja ta lüngi kamaral, mida enne ka kiitispõlluks on tarvitatud, seisab noor ning tihe kaasik, mille rohuta teedel hüplevad tedred ja vilistavad nukralt põldpüüd. Idast paistab tasane nõmm oma männikuga, läänest kühmuline sammalkaljune maa, siin-seal sammaldunud harjal madal, kuid tüse ning tihe mänd. Mändide taga sätendab seal hele ja kalarikas Ilvesjärv, umbes tuhat sammu raies-maast eemal. Kuid vaevalt näed midagi muud, kui kaugele ka kaeksid. Salude tõmmu meri ähmatab su ümber igal pool. Näed siiski veel kirdes hämust sinerdust Viertola mõisast ja seal kaugel loodetaeva rannal kiriku halli torni. Säärane oli koht ja selle ümbrus, mille jukolased olid oma elupaigaks valinud. 05051
Bottom
05050
Top
But this evening the brothers halted close to the charcoal-burner’s hut, and having freed the weary Valko from the shafts to seek, with a bell tied round its neck, its own pastures, they gathered stumps and faggots for a merry fire on the clearing. There Simeoni broiled sprats, turnips and beef for supper, while the others bustled round the cart, unpacking the load and bearing each tool and chattel to its appointed place. And when this was done and the food ready, they sat down to eat on the twilit clearing; and the sun had sunk behind the height. Ent süsionni lähedale olid vennaksed sel õhtul laagri üles löönud, päästnud aisadest väsinud Valge, kell kaelas, karjamaale, ja teinud kändudest ning teivastest rõõmsa tule murule. Seal küpsetas Simeoni silke, naereid ja loomaliha ühiseks õhtu-söömaks, teised askeldasid vankri ümber, lammutades koormat ning kandes asju ja riistu oma kohale. Aga kui see oli tehtud ja roog valmis, istusid nad õhtusele murule sööma; ning päike oli vajunud mäe taha. 05052
Bottom
05051
Top
Simeoni: This then is the first meal in our new home; may it bring luck and God’s peace to all our other meals. SIMEONI: See on siis meie esimene söömaaeg siin uues kodus; ja toogu ta õnne ning jumala rahu kõigile meie teistelegi söömaaegadele siin. 05053
Bottom
05052
Top
Juhani: May luck, a bounteous luck, be our only comrade here in all the works and deeds our hands can find to do. JUHANI: õnn, priske õnn olgu siin meie ainus kaaslane igas töös ja toimetuses, kuhu ainult meie jõud küünib. 05054
Bottom
05053
Top
Aapo: I have something important to say. AAPO: Ma tahaksin väljendada ühe tähtsa mõtte. 05055
Bottom
05054
Top
Juhani: Loosen it from the depths of your heart. JUHANI: No puhu ta siis oma südamesopist välja. 05056
Bottom
05055
Top
Aapo: A headless body is no use, say I. AAPO: Ilma peata keha ei kõlba, ütlen mina. 05057
Bottom
05056
Top
Juhani: But bangs against walls like a beheaded hen. JUHANI: Vaid peksleb vastu seina nagu peata kana. 05058
Bottom
05057
Top
Timo: Never mind beheaded, when the fit comes on it, a hen ’11 dash about hither and thither. Old Granny Pinewood’s hens often do, and then the old woman says that sorcerers’ arrows are flying through the air. TIMO: Kas või ka mitte ilma peata, kuid kui ta ainult pööraseks läheb, siis rabeleb vaat nii, sinna ja tänna, sinna ja tänna. Nii teevad ju Männiku-moori kanad tihti, ja siis ütleb eit, et nõianooled lendlevad õhus. 05059
Bottom
05058
Top
Juhani: Empty your mouth, brother Aapo. JUHANI: Kuid pajata oma suu puhtaks, veli AAPO: 05060
Bottom
05059
Top
Aapo: This is the idea in my mind: if we wish to get anything done here and done properly, one of us must be chief, leader of our councils, settler of our quarrels. In a word, let there be one among us whose voice shall always be foremost, for the sake of order. AAPO: Sihuke on mõte minu peas: kui tahame siin midagi ja korralikult korda saata, siis olgu ikka üks meist esimeheks, nõupidamiste juhatajaks, vaidlusasjade otsustajaks. Lühidalt, üks peab olema, kelle hääl käib korra asjus ü!e kõige. 05061
Bottom
05060
Top
Juhani: I am the eldest here. JUHANI: Mina olen siin kõige vanem. 05062
Bottom
05061
Top
Aapo: You are first-born in the row of Jukolas, so may the due right be yours. AAPO: Sina oled Jukola vennaste hulgas esimene ja sinul olgu ka see õigus. 05063
Bottom
05062
Top
Juhani: I am head of the row, and know how to demand obediance of you. If you would only obey me. JUHANI: Olen esimene mees rivis, ja ma tahan teilt ka sõnakuulmist nõuda. Kui aga teie ainult kuulaksite. 05064
Bottom
05063
Top
Aapo: That is fair and just. But still, let us hear everyone’s voice on matters that concern us all. AAPO: See on õigus ja kohus. Kuid üldistes küsimustes võetagu ometi igaühe sõna kuulda. 05065
Bottom
05064
Top
Juhani: To your advice in particular I shall always lend a willing ear. But I am chief. JUHANI: Eriti sinu nõu järgi tahan ikka ja heameelega oma kõrva pöörata. Kuid mina olen esimene. 05066
Bottom
05065
Top
Aapo: True. But what punishment shall we settle on for him who is always obstinate, always against the rest? AAPO: Tõsi! Kuid mis karistus määratakse sellele, kes kangekaelsust, parandamatut vastupanu avaldab? 05067
Bottom
05066
Top
Juhani: I’ll shut him in one of the caverns on yonder height, and carry a heavy pile of rocks to close up the cavern’s mouth. There he can sit a day or two, as matters and circumstances demand. Ay, there he can suck his nails and ponder over what causes his solitude. JUHANI: Tolle pistan sinna mäekoopasse ja kannan virna kiimneleisikalisi kive kaitsevalliks koopa suhu; seal istuga ta päev või paar, ikka sedamööda, kuis asjad ning asjaolud nõuavad. Jaa-jaa, seal imegu ta käppa, mõeldes järele, mis ta rahule tarvis läheb. 05068
Bottom
05067
Top
Lauri: I won’t agree to that for one. LAURI: Mina ei ole selle otsusega päri. 05069
Bottom
05068
Top
Tuomas: Nor I. TUOMAS: Ka mina mitte. 05070
Bottom
05069
Top
Timo: Am I then a wrinkly-faced badger, whose home is a stuffy mountain cave ? Far from it. TIMO: Kas olen ma triibuliste põskedega mäger, kelle eluasemeks on läpane kaljukoobas? Eemale sellega. 05071
Bottom
05070
Top
Juhani: You begin to mutiny? JUHANI: Te hakkate mässama. 05072
Bottom
05071
Top
Tuomas: That paragraph about punishment won't do, no. TUOMAS: See karistusparakrahv ei lähe, ei lähe. 05073
Bottom
05072
Top
Timo: Won’t hold water, as the saying goes. I’m no badger, nor skunk either. TIMO: «Ei lähe läbi,» ütleb rahvasuu. Mina pole mäger ega mõtsik. 05074
Bottom
05073
Top
Juhani: Then behave yourself nicely and well, to escape the vengeful terror of my wrath. JUHANI: Seepärast pea end alati hästi ja korralikult üleval, et hoiduda mu viha kohutava karistuse eest. 05075
Bottom
05074
Top
Timo: But I’m no badger, nor wolf. Hey! I’m not even a bear, or a rat! Shame, for shame! Hey, hey! TIMO: Kuid mina pole mäger ega susi. Heh-hei! Ei ole ka karu ega mingi rott! Häbene pisut. «Hoia endale, ütles Jaakko Amandale.» Heh-heh! 05076
Bottom
05075
Top
Aapo: May I be allowed to say a word ? AAPO: Kas mullegi sõnaõigust antakse? 05077
Bottom
05076
Top
Juhani: Willingly. What did you wish to say? JUHANI: Heameelega. Mis tahad sa öelda? 05078
Bottom
05077
Top
Aapo: That neither do I approve of that punishment paragraph which you would lay down for us, but look upon it as too cruel, too savage among brothers. AAPO: Et minagi pole tolle karistusparakrahvi poolt, mida tahad meie jaoks tarvitusele võtta, vaid leian ta olevat ven-dade vahel liiga karmi, metsiku. 05079
Bottom
05078
Top
Juhani: Oh, you do not approve? You do not approve? Do you really not approve? Then tell us a wiser paragraph, as I never seem to know what is right, what wrong. JUHANI: Või ei ole poolt? Ei ole poolt? Või tõepoolest ci ole poolt? ütle siis targem parakrahv, kui mina kunagi ei mõista, mis on õige, mis võlts. 05080
Bottom
05079
Top
Aapo: That I won’t do. AAPO: Seda ma ei öelnud. 05081
Bottom
05080
Top
Juhani: Tell us the new, approved paragraph, you, Jukola’s sage. JUHANI: Ütle siis see uus, see sünnis parakrahv, sina Jukola prohvet. 05082
Bottom
05081
Top
Aapo: Far from the honour of sage. But this. . . AAPO: Olen kaugel prohveti aust. Kuid see... 05083
Bottom
05082
Top
Juhani: The paragraph! The paragraph! JUHANI: Parakrahv, parakrahv! 05084
Bottom
05083
Top
Aapo: This is. .. AAPO: See on ju... 05085
Bottom
05084
Top
Juhani: The paragraph, the paragraph! Out with the wise paragraph ! JUHANI: Parakrahv, parakrahv! Ütle see tark para-liruhv! 05086
Bottom
05085
Top
Aapo: Are you mad ? Shouting there as though your breeches were ablaze. Why are you shrieking and wagging your head like a garden-owl? AAPO: Kas sa hull oled? Sa kisad, nagu istuksid tulistes pükstes. Mis sa karjud ja keerutad pead nagu öökull? 05087
Bottom
05086
Top
Juhani: The paragraph ! I cry madly. The brand new and old wise paragraph! Say it and I’ll listen speechless as a roach to a frog’s croaking. JUHANI: Parakrahv! hüüan mina vägevalt. See tuliuus ja viina, tark parakrahv! Ütle see, ja ma kuulan hääletult kui särg lutuna krookumist. 05088
Bottom
05087
Top
Aapo: This is my idea in the matter. He who scorns advice and warnings and always stirs up mischief, sowing the seed of discord among us, let him be removed from our midst, let him be driven far away. AAPO: Seesugune on minu arvamine asja kohta: See, kes nõuandmistest ja hoiatustest ei hooli, vaid ikka meelevallatust üles näitab, meie vahele riiuseemet kiilvates, see tõugatakse välja meie liidust, aetakse kaugele ära. 05089
Bottom
05088
Top
Tuomas: Let this be the law. TUOMAS: See olgu seadus. 05090
Bottom
05089
Top
Lauri: I agree to that. LAURI: Sellega olen päri. 05091
Bottom
05090
Top
Timo: I too. TIMO: Mina niisama. 05092
Bottom
05091
Top
Simeoni: We all agree to that together. SIMEONI: Sellega lepime kõik üheskoos. 05093
Bottom
05092
Top
Juhani: Hm. That’s settled then. And remember, the one who feels like getting frisky after this, it’s a hare’s passport in his fist, a kick in the buttocks and the open road for him. What work shall we start on tomorrow, you blackamoors? Oh I’ll teach you yet. JUHANI: Hm! Olgu siis otsustatud. Ja pidage meeles: kellel siitpeale tuju tuleb tagant üles lüüa, sellel on hundipass pihus, vops tagumikus ning lasku jalga. — Misukese töö kallale asume homme, teie murjanid? Küll ma teid veel õpetan. 05094
Bottom
05093
Top
Aapo: Still a little disgruntled; but that needn’t dim our calm and bright spirits in this evening hour. AAPO: Pisut sapine; kuid see ei tarvitse veel segada meie rahulikku ja helget meeleolu sel õhtutunnil. 05095
Bottom
05094
Top
Juhani: What shall we begin on when the day dawns? JUHANI: Mis tööle hakkame, kui päev koidab? 05096
Bottom
05095
Top
Aapo: The building of our cabin comes first of course. AAPO: Muidugi on meil siin maja ehitamine esimeseks tööks. 05097
Bottom
05096
Top
Juhani: That’s so. Early tomorrow let four men, each with an axe-shaft in his paw, start at their corners, these men being I myself, Tuomas, Simeoni and Aapo. The others can square the logs and roll them up to us. And as soon as the cabin and a tiny storehouse are ready, all hands to gathering food on hunting and fishing trips. Remember that! JUHANI: Nii ongi. Homme vara lähevad neli meest, kirved pihus, maja raiuma, ja need neli meest on: mina ise, Tuo-mas, Simeoni ning AAPO: Teised tahuvad palke ja veeretavad meile üles. Ja kui maja ning väike aidakong on valmis, siis poisid kohe moona muretsema, jahi- ja kalastusteele. Pidage seda meeles! 05098
Bottom
05097
Top
At last they finished their meal and lay down to rest in the shelter of the hut. Night came, a cloudy, yet calm May night. In the wilds the owl screeched hoarsely, the wild duck quacked on the lake, and now and again the sharp whistle of a bear was heard from afar. Otherwise there was peace and a deep silence in nature. But on the brothers in their turf-roofed hut sleep seemed loath to come. Speechless, but tossing from side to side, they pondered over the way of the world and the instability on life. Nii lõpetasid nad viimaks õhtusööma ja läksid süsionni puhkusele. Tuli öö, pilvine, kuid vaikne lehekuu öö. Laanes huikas öökull käheda häälega, Ilvesjärvel parisesid pardid ja aeg-ajalt kuuldus kaugelt karu mõmin. Muidu valitses looduses rahu ja sügav vaikus. Kuid õrnatiivane Uncneitsi ei tahtnud vennakseid süsionnis tervitama tulla. Hääletult, kuid ühelt küljelt teisele pööreldes mõtisklesid nad selle maailma asjade ning meie elu muutlikkuse üle. 05099
Bottom
05098
Top
Aapo: I believe not a single eye has closed yet. AAPO: Ma arvan, kellegi silmad pole veel kinni. 05100
Bottom
05099
Top
Juhani: Timo’s already asleep, but we others wriggle and twist here like sausages in a boiling cauldron. Why are we so wide-awake ? JUHANI: Timo magab juba magusasti, kuid meie teised väänieme ja käänleme nagu vorstid keevas katlas. Miks oleme nii virged? 05101
Bottom
05100
Top
Aapo: The path of our lives has taken a sharp turn today. AAPO: Meie elutee on teinud täna järsu käänaku. 05102
Bottom
05101
Top
Juhani: That’s what makes me so uneasy, so very uneasy in my mind. JUHANI: Sellest ongi mu meel nii rahutu, väga rahutu. 05103
Bottom
05102
Top
Simeoni: Dark is the state of my heart. What am I? A prodigal son. SIMEONI: Sünge on mu südame seisukord. Kes olen mina? Ärakadunud poeg. 05104
Bottom
05103
Top
Juhani: Hm. A lost sheep in the wilderness. JUHANI: Hm! Laande eksinud lammas. 05105
Bottom
05104
Top
Simeoni: Leaving our neighbours and Christian fellows like this. SIMEONI: Nii jätsime maha naabrid ja kristlikud ligimesed. 05106
Bottom
05105
Top
Tuomas: Here we are and here we stay as long as the forest yields fresh meat. TUOMAS: Siin oleme ja siia jääme, niikaua kui metsas värsket liha leidub. 05107
Bottom
05106
Top
Aapo: All will turn out well if only we always set to with common sense. AAPO: Kõik läheb hästi, kui ainult mõistliku meelega peale hakkame. 05108
Bottom
05107
Top
Simeoni: An owl’s hooting yonder in the wilds and its cry never bodes any good. Doesn’t it foretell fire, bloody battle and murder, like the old folks say. SIMEONI: Öökull huikab seal laanes ja tema hüüd ei ennusta kunagi head. Ennustab tulekahjusid, veristid võitlusi ja mõrtsukatöid, nagu ütlevad vanad inimesed. 05109
Bottom
05108
Top
Tuomas: To hoot in the forest is its job and has no meaning. TUOMAS: Metsas hüüdmine on tema amet ja ilma mingi tähenduseta. 05110
Bottom
05109
Top
Eero: Here we are in our village, on Impivaara’s turf-roofed farm. EERO: Siin on küla, Impivaara mättaist katusega maja. 05111
Bottom
05110
Top
Simeoni: Now the seer has changed his perch and hoots on the ridge of the height. There, once upon a time, as the tale tells us, the ”Pale Maiden” used to pray forgiveness for her sins, all through the night, summer and winter. SIMEONI: Kuid nüüd on ennustaja kohta muutnud, hüüab seal mäeharjal. Seal, nagu pajatab muinasjutt, palus «kahvatu neitsi» ennemuiste oma pattusid andeks, palus kõik ööd läbi nii talvel kui suvel. 05112
Bottom
05111
Top
Juhani: It was from her the place got the name Impivaara, or ”Maiden’s Height”. I once heard the story as a child, but most of it has already faded from my memory. Brother Aapo, tell us the tale again to while away this dismal night. JUHANI: Tema järgi on ka see mägi Impivaaia—Neitsi-mäe nime saanud. Kuulsin kord lapsena toda muinasjuttu, kuid nüüd on ta juba suurelt jaolt mu meelest kadunud. Veli Aapo, jutusta meile seda siin igava öö viiteks. 05113
Bottom
05112
Top
Aapo: Timo snores like a man; but let him sleep in peace; I ’11 tell it to you others. AAPO: Timo norskab nagu mees; kuid magagu ta rahus; tahan teile vesta selle muinasjutu. 05114
Bottom
05113
Top
The following tale of the Pale Maiden was now told by Aapo to his brothers. Järgmise muinasjutu kahvatust neitsist vestis niüd Aapo vendadele. 05115
Bottom
05114
Top
In the caverns of this hill there once dwelt a horrible monster, the terror and death of all humans. The two great lusts and passions of his life were: to gaze on and finger his treasures in the deepest corners of the caverns, and to drink human blood, for which he thirsted greatly. But his power to use violence ended nine paces away from the hill, and so he was forced to use trickery on his excursions. He could change himself into anything he liked; and he was seen wandering around now in the form of a beautiful youth, now in the form of a lovely maiden, according to whether it was male or female blood he wanted. Many were overcome by the hellish delight of his glance, many gave up their lives in his fearsome caverns. In this way the monster tempted victims into his power. Elas muiste selle mäe koopas hirmus vanapagan, inimeste hukatus ning surm. Kaks oli tal eluhimu ja kirge: vaadelda ja hoida oma varandusi sügavais koopaurkais ning juua inimverd, mille järele ta kangesti janunes. Kuid ainult üheksa sammu kaugusele mäest ulatus ta võim vägivallategudeks, ja sellepärast pidi ta oma teekondadel kavalust tarvitama. Ta võis muuta oma välimust, nagu tahtis; ja teda nähti ümbruses rändavat kord kauni noormehena, kord õrna neitsina, ikka sedamööda, kas ta mehe või naise verd janunes. Mõnegi võitis ta pilgu põrgulik magusus, mõnigi pidi jätma oma elu vanapagana kohutavais koopais. Nõnda avatles see koletis õnnetud ohvrid enda juurde. 05116
Bottom
05115
Top
It was a mild summer night. A youth sat on the green sward, embracing his beloved, who rested on his bosom like a glowing rose. This was their farewell embrace, for the youth had to go on a journey and leave the friend of his heart for a time. ”Maiden”, said the youth, ”1 leave you now, but hardly will a hundred suns have risen and set before I see you again.” And the maiden said: ”Not the sun in its setting ever casts so loving a farewell glance at its world as I to my lover when he departs, nor the rising flame of day glow with a delight like to that in my eyes when I hasten to meet you again. And all that the bright day can hold of my soul is my thought of you, and in the dim world of dreams I will walk with you.” Thus spoke the maiden. But the youth said: ”Sweetly you speak, but why does my soul scent evil? Maiden mine, let us swear eternal faithfulness to each other here under the face of Heaven.” And they swore a sacred oath, swore before God and Heaven, and the forests and fells listened breathless to their words. And when the day broke they embraced for the last time and parted. Away hastened the youth, but the maiden roamed for long alone in the forest’s twilight, remembering her beautiful lover. Oli pehme suveöö. Rohelisel murul istus nooruk, kaisutades armsamat, noort neitsit, kes puhkas kui õhkuv roos tema rinnal. See oli nende lahkumiskaisutus, sest noormees pidi ära rei-xima ja mõneks ajaks oma südamesõbrast lahkuma. — «Mu armsam,» nii kõneles nooruk, «nüüd lahkun ma sinu juurest, kuid vaevalt saab sada päikest tõusta ja laskuda, kui sind jälle kohtan.» — Lausus neitsi: «Ei heida päike loojudes nii armast lahkumispilku maailmale nagu mina oma armsamale, kui ta läheb, ega sära taevapuna päikesetõusul nii kaunilt, nagu säde* levad minu silmad, kui jälle sulle vastu ruttan. Ja mis heleda päeva pikkusse mu hingest mahub, see on mõte sinule, ning unede ähmjas maailmas kõnnin ma sinuga.» — Nõnda neitsi; kuid jälle lausus nooruk: «Kaunilt sa kõnelesid, kuid miks aimab mu hing paha? Mu armsam, tõotame nüüd teineteisele igavest truudust siin taeva palge all.» Ja nad vandusid püha vande, vandusid jumala ning taeva ees, ja hinge kinni pidades kuulasid nende sõnu metsad ning mäed. Kuid hommiku koidiku] kaisutasid nad lõpuks viimast korda ja lahkusid teineteisest. Eemale tõttas nooruk, kuid kaua kõndis neitsi üksinda metsa hämaruses, mõeldes oma kauni kallima peale. 05117
Bottom
05116
Top
As she thus wanders in the dense forest, what marvellous being is this that comes forth to meet her? She sees a young man, noble as a prince and fair as that golden morning. In his hat a plume gleams and changes colour like a flame. From his shoulders hangs a cloak, blue as the sky and like the sky, spattered with stars. His doublet is white as snow; round his waist a purple belt is tied. He looks at the maiden and from his glance streams a flaming love, and his voice echoes blissfully as he says to her: ”Fear me not, sweet maid, for I am your friend and will grant you limitless joy if I may embrace you but once. I am a mighty man, treasure and jewels without end are mine, and I could purchase the whole of this world. Be my bride and I will take you to a splendid palace and seat you beside me on a shining throne.” This he said in an enticing tone and the maiden stood there dazed. She remembered the oath newly sworn and turned to go, but bent again towards the man, and a strange bewilderment possessed her mind. She turned towards the man, hiding her face with her hand as one who looks upon the sun; turned away, but looked once more upon the wondrous being. A mighty love shone thence to meet her, and suddenly the maiden sank into the prince’s arms. But away sped the prince with his prey, who lay in his arms as in a swoon. Over steep hills, across deep valleys, they fled without resting, and darker and darker grew the forest around them. The maiden’s heart beat uneasily and an anguished sweat ran down from her brow; for at last she noticed something beastlike, terrible, in the bewitching blaze of the creature’s eyes. She looked around her, and swiftly the gloomy spruce hurtled past them as her bearer sped on; she looked into the youth’s eyes and ghastly spasms shook her body, but a strange delight still gripped her soul. Kui ta nii kõnnib tiheda männiku põues, mis imeline nägemus astub talle vastu? Ta näeb noormeest, ülevat kui vürsti ja imekaunist kui see kuldne hommik. Justkui tuleleek välgub ja särab ta kübaral suletutt. Ta õlgadel ripub mantel, sinine kui taevas ja nagu taevas kirju säravaist tähtedest. Ta kuub on valge kui lumi, ja puusadel on tal purpurpunane vöö. Ta vaatab neitsile otsa ja ta pilgust voolab leegitsev armastus, ning õndsalikult kostab ka hääl, kui ta neitsile räägib: «Ära karda mind, õrn neitsi, olen su sõber ja toon sulle ääretut õnne, kui ainult kord võin sind kaisutada. Olen vägev mees, mul on aardeid ja kalliskive ilma aru ning otsata ning ma võiksin osta kas või kogu maailma. Tule minu armsamaks, ma tahan su viia toredasse lossi ning panna istuma enda kõrvale säravale troonile.» Nii kõneles ta võluval häälel ja üilatatult seisis neitsi. Ta mõtles äsja vannutud vandele ja kaldus eemale, kuid kaldus siis jälle mehe poole, ning kummaline segadus täitis ta meelt. Mehe poole pöördus ta, varjates nägu kätega nagu särava päikese eest; pöördus jällegi ära, kuid vaatas veel kord imeliku viirastuse näkku. Võimas iha sädeles talle sealt vastu, ja äkki vajus neitsi kauni vürsti rinnale. Kuid eemale ruttas vürst oma saagiga, kes nagu palaviku-uimas puhkas ta käsivartel. Üle järskude mägede, Iübi sügavate orgude rändasid nad järelejätmata, ja ikka pimedamaks muutus mets nende ümber. Rahutult tuksus neitsi süda ja ahastushigi voolas ta otsaesiselt; sest viimaks märkas ta nagu midagi metsikut, kohutavat viirastuse silmade lummutavas leegis. Ta vaatas ümber, ja väledalt vilkusid mööda niinged kuused, kui ta kandja ägedasti jooksis; ta vaatas nöörini-liele palgesse, ning kohutavad värinad jooksid läbi ta keha, kuid imelik iha valitses ometi südames. 05118
Bottom
05117
Top
They fared ever onward through the forests and at last saw a lofty hill pitted with dark caverns. And now, only a few paces from the hill, a horrible thing happened. The man in kingly attire suddenly became a hideous monster. Horns broke out upon his forehead, stiff bristles rustled on his neck, and the wretched maiden felt with pain his sharp claws at her breast. And there the hapless maiden shrieked, fought and struggled in her agony, but in vain. With an evil scream the monster dragged her to his deepest cave and sucked her blood to the very last drop. But now a miracle occurred: the life failed to leave the maiden’s limbs; bloodless, white as snow, she went on living, like a mournful spectre of death from the land beyond. The monster saw this with amazement and used both teeth and claws to the best of his power against his victim, but to no avail. At last he decided to keep her for ever at his side in the bowels of the hill. But what service could she do him? What profit could he draw from her presence there? He put her to clean his treasures and precious stones and to pile them unceasingly before him, for he never tired of looking at them. ühtesoodu rändasid nad läbi metsade edasi ja lõpuks hakkas paistma kõrge mägi ning selle pimedad koopad. Ja nüüd, kui nad olid ainult mõne sammu kaugusel mäest, sündis midagi hirmsat. Mees kuninglikus kuues muutus äkki koledaks vana-Paganaks: sarved tungisid välja ta peast, ta kuklas kahisesid anged harjased ja õnnetu tüdruk tundis valusalt oma põuel la teravaid küüsi. Ja siis kisendas õnnetu neitsi, rabeles ning viskles ahastuses, kuid asjata. Vastiku möirgamisega lohistas vanapagan ta oma sügavamasse koopasse ja imes temast vere viimse pisarani. Kuid sündis ime: ei lahkunudki hing neitsi liikmeist, vaid ta jäi elama veretuna, lumivalgena, haleda surmavarjuna Toonela maalt. Imestades nägi seda vanapagan, tarvitas ohvri kallal oma küüsi ja hambaid kõigest väest, kuid ei suutnud teda surmata. Viimaks otsustas ta hoida teda igavesti enese juures sügaviku öös. Kuid mis tööd võis ta teha, mil ist kasu tuua vanapaganale? See pani neitsi oma aardeid ja kalliskive puhastama, neid järelejätmata tema ette laduma; sest iial ei väsinud ta neid vaimustusega vaatamast. 05119
Bottom
05118
Top
So for years the pallid bloodless maiden lived imprisoned in the height. But at night she was seen standing in silent prayer on its summit. Who gave her this freedom ? Was it the power of Heaven? Through the nights, in storm, in rain and biting frost she stands on the brow of the hill, praying forgiveness for her sins. Bloodless, white as snow, like an image, so silent, motionless she stands, hands on breast, head bent down. Not once dares the wretched maiden lift her brow towards Heaven; but towards the church tower on the forest’s distant edge her eyes are ever turned. For a secret voice still breathes hope in her ear, though no more than a distant spark, a thousand leagues away, does this hope gleam to her. Thus she spends her nights on the hill, and never a plaint falls from her lips, nor does her bosom ever rise or fall in sighs. So wears the gloomy night, but at dawn she is snatched into the cavern by the pitiless monster. Nõnda elab kahvatu, veretu neitsi aastate kaupa vangina mäe põues. Kuid öösiti nähakse teda ometi hääletu palvetajana mäeharjal seisvat. Kes andis talle selle vabaduse? Kas taeva jõud? — Kuid kõik ööd, tormis, vihmavalingus ja paukuvas pakases seisab ta mäetipul, paludes oma pattusid andeks. Veretuna, lumivalgena ja kui kuju — nii liikumatult, häälelult seisab ta, käed risti rinnal ning pea alla langenud. Ei julge ta õnnetu kordki pead taeva poole tõsta, vaid kirikutorni poole kaugel metsade rannal on pööratud ta silmad järelejätmata. Sest vähemalt salajane hääl sosistab ta kõrva ikka lootust; olgugi kauge sädemena, nagu tuhandete penikoormate tagant, tuikab talle see lootus. Nii veedab ta ööd mäel ega kuuldu iial ta huulilt kaebust; ei tõuse ega vaju ohkest ta palvetav põu. Nii kulub sünge öö, kuid hommiku koites lohistab armu-heitmata vanapagan ta jälle oma koopasse. 05120
Bottom
05119
Top
Scarce had a hundred suns lit up the world before the maiden’s lover returned merrily from his journey. But no sweet bride hastened to meet him. He asked where the fair one tarried, but no one could give him answer. He sought her everywhere by day and night, untiringly, but in vain; the maid had fled like the morning dew, leaving no trace. And at last hope left him; he forgot the joy of life, and walked yet a while on earth, a silent shadow. Until one flaming morning the light of his eyes was dimmed in the night of death. Vaevalt oli sada päikest jõudnud maad valgustada, kui juba nooruk, neitsi armsam, teekonnalt rõõmsana tagasi tuli. Kuid kaunis neitsi ei ruttagi talle vastu tere tulemast ütlema. Ta päris, kus viibib ta kaunike, kuid ei saanud kelleltki teadust. Kõikjalt otsis ta teda, väsimata, ööd ja päevad, kuid ikka asjata; jäljetult nagu hommikukaste oli neitsi kadunud. Lõpuks jättis noormees kõik lootuse, unustas viimse elurõõmu ja liikus siin maailmas veel mõne aja tumma varjuna. Ja viimaks ükskord, kui sätendav päev oli tõusnud, pimestas surmaöö ta silmade valguse. 05121
Bottom
05120
Top
But the maiden lived through years of terrible length; the days in the monster’s cavern, ceaselessly cleaning and piling up treasures under her cruel warder’s eyes, the nights on the hill. Nor dare she raise her forehead to the heavens, but to the church tower on the forest’s distant rim her eyes are ever strained. She makes no plaint, nor does her bosom ever rise or fall in sighs. Kuid kohutavalt pikki aastaid veedab kahvatu neitsi: päevad läbi puhastab ta vanapagana koopais järelejätmata aardeid ja laob neid oma julma piinaja silmade ette; aga ööd veedab ta mäeharjal. Veretuna, lumivalgena ja justkui kuju, nii liikumatult, hääletult seisab ta, käed risti rinnal ning pea alla langenud. Ei julge ta tõsta pead taeva poole, vaid kirikutorni poole kaugel metsade rannal on ta silmad järelejätmata pööratud. Ei ta kaeba; ei tõuse ega vaju ohetest ta palvetav põu. 05122
Bottom
05121
Top
It is a light summer night. The maiden stands again on the hill, thinking of the time she has passed in cruel imprisonment; and a hundred years have gone by since she parted from her friend. Horror seizes her, her mind swoons and cold beads of sweat drop from her brow to the mossy ground as she pictures the length of those years. Then for the first time she dared to look up at the sky, and presently she saw a wondrous light approaching her like a star out of eternal distance. And it was no shooting star, but the transfigured youth, a gleaming sword in his hand. His face seemed deliciously familiar, and the maiden’s heart beat quicker, for now she recognized her former bridegroom. But why the sword? It filled the maid with dread, and in a faint voice she uttered: ”It this sword that ends at last my pain ? Here is my breast, young hero, strike with your gleaming sword and if you can, then grant me death, for which I have thirsted so long.” Thus she spoke on the hill; but the youth brought her, not death, but the divine breath of life, which moved already round her like a perfumed morning wind. With loving glance he folded her in his arms, kissed her, and soon the bloodless maiden felt a thin stream of blood rush like the fairest torrent through her veins; her cheek glowed like a cloud at dawn and joy shone from her white forehead. Resting her curly head on her bridegroom’s arm she looked up into the sunlit heights, purging her breast of a century’s pain in a sigh; and the youth’s fingers strayed in her curls, which fluttered prettily in the wind. Blissful was the hour of rescue and the morn of her day of deliverance. Birds warbled in the spruce on the sides of the mighty hill, and in the northeast rose the sun’s glowing rim. Like to that other morning when the friends had parted on the green sward was this morn. On valge suveöö. Mäel seisab jälle neitsi, mõtleb aja peale, mis ta piinalises vangipõlves veetnud; ja sada aastat on kulunud sest päevast, kui ta oma südamesõbrast lahkus. Ta kohkub, ta mõtted tumenevad ja külmi higihelmeid veereb ta otsaesiselt mäe sammalkamarale, kui ta kujutleb kulunud aastakümnete pikkust. Siis usaldas ta esimest korda üles kõrgusse vaadata, ja silmapilgu pärast nägi ta imelist valgust, mis kaugeist avarustest lendtähena näis talle lähenevat. Kuid mida lähemale see valgus talle jõudis, seda enam muutis ta oma kuju. Ega olnudki see mingi lendav täht, vaid seletatud näoga nooruk, käes välkuv mõõk. Paistis ta näost võluv tuttavlikkus ja ägedalt hakkas tuksuma neitsi süda, sest nüüd tundis ta ära oma endise peigmehe. Kuid miks ta lähenes, mõõk käes? See pani neitsi imestama ja ta lausus nõrga häälega: «Kas see mõõk minu vaevad viimaks lõpetab? Siin on minu rind, noor kangelane, löö siia oma heleda terasega, ja kui võid, kingi mulle surm, mida juba nii kaua, nii kaua olen igatsenud.» Nõnda kõneles ta mäel; kuid ei toonud nooruk talle surma, vaid elu magusat hingust, mis juba lõhnava hommikutuulena hõljus kahvatu neitsi ümber. Armurikka pilguga vaatav noormees võttis ta sülle, suudles teda, ja kohe tundis veretu neitsi õrna verevoolu magusat koske jooksvat oma soontes, ta põsk õhetas kui koidupilv ning rõõmust sätendas hele otsaesine. Ja ta heitis oma kähara pea üle peiu käsivarre, vaatas üles heledasse taevalaotusse, õhates põuest välja aastakümnete valud; ning nooruki sõrmed ekslesid ta käharjuustes, mis kaunilt õõtsusid vaikses tuules. Kaunis oli vabanemishetk ja pääsemis-päeva hommik. Linnud sädistasid kuuskedes seal mäeveerul ja kirdest kerkis päikese tuline viir. Oli see hommik selle hommiku sarnane, kui sõbrad kord haljal murul lahkusid pikaks ajaks. 05123
Bottom
05122
Top
But now the fierce monster, his bristles wrathfully erect, clambered up the hill to drag the maiden down to his pit. But hardly had he stretched his claws towards her, when the youth’s sword, swift as lightning, pierced his breast; and the black blood spouted on the hill. The maiden turned away her head at the sight and pressed her brow to the youth’s breast as the monster, with a fearful cry, gave up his life and rolled down the hill. Thus was the world delivered from a terrible scourge. But in the bright embrace of a silver cloud the youth and maiden were wafted into the sky. On her bridegroom’s knees the bride rested, and pressing her brow to his bosom, smiled happily. Through space they flew, and deep in the giddy depths the forest, hills and winding valleys were left behind. Until at last all faded from their sight as in a cloud of blue smoke. Kuid nüüd roomas õel vanapagan üles mäele, vihaharjased püsti, et neitsit jälle oma urgastesse lohistada. Vaevalt oli ta aga oma küüned neitsi poole sirutanud, kui nooruki mõõk, nobe nagu välk, ta rinna läbistas; ja mäele purskus tema must veri. Pööras neitsi näo kõrvale sellest pildist, surus otsaesise vastu sõbra rinda, kui vanapagan hirmsalt röögatades hinge heitis ning mäerinnakult alla langes. Nii pääses maailm kohutavast koletisest. Kuid hõbedase pilve heledas hõlmas lehvisid noormees ja neitsi üles kõrguse maile. Peigmehe põlvil lamas mõrsja ja naeratas õnnelikult, surudes otsmiku vastu ta rinda. Läbi avaruste nad lennutasid ja kaugele alla sügavale jäid neist metsad, mäed ning orgude looklevad harud. Ja lõpuks kadus kõik nende silmist otsekui sinisesse suitsu. 05125
Bottom
05123
Top
Such was the tale of the Pale Maiden told by Aapo to his brothers on that sleepless night in the turf-roofed hut on Impivaara clearing. See oli muinasjutt kahvatust neitsist, mille jutustas Aapo sel unetul ööl oma vendadele turbakatusega onnis Impivaara raies-maal. 05126
Bottom
05124
Top
Juhani: Here’s Timo waking just as our tale ends. JUHANI: Kuid ärkas ometi Timo just muinasjutu lõpuks. 05127
Bottom
05125
Top
Timo: Why don’t you sleep in peace, boys? TIMO: Miks ei maga te rahus, poisid? 05128
Bottom
05126
Top
Juhani: Here’s been a mighty telling of tales. Ay, that was the tale of the former maiden and the monster. JUHANI: Siin vestetakse vahvalt muinasjutte. — Nii, see oli lugu muistsest neitsist ja vanapaganast. 05129
Bottom
05127
Top
Simeoni: But they say this awful monster still lives. Hunters have seen him; he has only one eye that shines in the dark like a glowing cinder. SIMEONI: Kuid kõneldakse, et too kole vanapagan veelgi elab. Metsamehed on teda näinud; ja tal ongi ainult üks silm, mis ööpimeduses välgub nagu hõõguv süsi. 05130
Bottom
05128
Top
Juhani: What was it happened a few years ago to old man Kuokkala, now sleeping with the Lord? One spring, while he was out at the capercaillies’ mating-time and awaited the passing of midnight by his camp-fire on this clearing, he saw over there at the foot of the hill that same glow and heard a voice that kept on asking endlessly: ”Shall — I — chuck — it, shall — I — chuck — it?” It asked that many thousand times over, until the old man, one of the old sort whose heart didn’t start beating for any little thing, got mad at last and answered in a fierce voice: ”Chuck it then, you Devil!” JUHANI: Mis juhtuski mõne aasta eest Kuokkala vanataa-diga, kes puhkab nüüd juba issanda rahus. Uhel kevadel, kui ta oli meisisejahil ja ootas siin raiesmaal tule ääres kesköö kulumist, nägi ta seal mäe all sedasama hiilgavat läiget ja kuulis häält, mis järelejätmata küsis: «A’ ku’ ma virutan, a’ ku’ ma virutan?» Nii küsis ta mitu tuhat korda, nõnda et vanamees, kes oli küll tollest vanast juurest ja kelle süda ei jahmatanud just vähesest, viimaks vihastas ning kurja häälega vastu käratas: «No viruta siis, pagan võtaks!» 05131
Bottom
05129
Top
Timo: But ah! no more was needed. TIMO: Vaata, siis polnud rohkem tarviski. 05132
Bottom
05130
Top
Juhani: Tell us, Timo, what happened. JUHANI: Nii, pajata sina, Timo, kuidas siis läks. 05133
Bottom
05131
Top
Timo: Why, in a minute a grinning skeleton came crashing on to the old man’s fire as though thrown by ten men and put out the blaze to the very last spark. But at that the old man snatched up his rifle and toddled off out of sight of the whole hill, although, as Juhani here said, he was one of the old sort whose heart didn’t start beating for every little thing. TIMO: Vaat tuli siis silmapilgu pärast vanataadi tule peale irvilõugadega luukere, tuli nii et ragises, tuli nagu kümne mehe pihust ja kustutas tule viimse kübemeni. Kuid taat haaras nüüd püssi pihku ja tegi sääred mäe lähedalt, olgugi et oli, nagu Juhani ütles, sellest vanast juurest ja ta süda just vähesest asjast ei puperdanud. 05134
Bottom
05132
Top
Simeoni: We’ve come to a very devils’ lair. SIMEONI: Nõnda oleme siis siia vanapaganate ja kurivaimude linna kolinud. 05135
Bottom
05133
Top
Aapo: Here we have come and here we shall stay without Tear. Even if he were still alive, the monster is now very weak; that is shown by his behaviour towards old man Kuokkala. All he could do in his spite was to put out the fire, and even t hat only when the man gave him leave. His power was broken for ever by the young man’s sword. AAPO: Siia me kolisime ja elame siin ilma kartuseta. Vanapagan, kui tal olekski veel hing sees, on juba väga võimetu; seda just näitas tema teguviis Kuokkala vanamehe vastu. Viha-tujus võis ta ainult tule kustutada, sedagi ainult mehe enda loaga. Tema võimu on igaveseks murdnud püha noormehe mõõk. 05136
Bottom
05134
Top
Juhani: I can’t help feeling pity though for the maiden in (he bowels of the earth, a girl with that accursed bristle-neck. JUHANI: Kuid tüdrukut urgaste pimeduses pean ma haletsema, tüdrukut tolle neetud harjaskaelaga. 05137
Bottom
05135
Top
Simeoni: Why didn’t she stand firm against temptation? SIMEONI: Miks ei pannud ta kiusatusele vastu. 05138
Bottom
05136
Top
Juhani: Oh, my son, don’t say that! How would it be, for instance, if in some flowery vale of peace a king’s daughter were to meet you, fair as a rose and flower, trip towards you in silks, ribbons and the smell of pomades, in glittering golden frippery like a peacock; if a wench like that met you and wanted to cuddle and kiss you, how would it be with your miserable heart? I ask you, Simeoni? JUHANI: Oi, poju, ära ütle nii! Kuidas läheks sinuga, kui näiteks kuskil õitsvas õnnelaanes astuks sulle vastu kuningatütar, kaunis kui roos ja lilleke, kcpsutaks su juurde siidis, salides ja pumati lõhnas, õhkuvais kuldebelites nagu paabulind, ja kui sihuke ebel astuks sulle vastu ja tahaks sind kaelustada ning suudelda, kuidas käiks siis su vaese südame käsi? Ma küsin, Simeoni? 05139
Bottom
05137
Top
Simeoni: I’d pray for strength in belief. SIMEONI: Ma paluksin usult abi. 05140
Bottom
05138
Top
Juhani: Hm. JUHANI: Hm. 05141
Bottom
05139
Top
Timo: I wouldn’t let her come cuddling me and still less lip-smacking. Keep away from me, I’d say, keep, you jade, at a distance, or I’ll fetch a stick from yonder thicket and lay it on until your back is mottled tomorrow worse than a lady-bird’s wing. That’s what I’d do without any mercy. It’d show her. TIMO: Ma ei laseks teda ennast kaelustama ja veel vähem suud plaksutama. Hoia minust eemale, ütleksin mina, hoia ennast aupaklikus kauguses, põrguline, muidu võtan sealt puhmast tüpaku ja vuhin su läbi, nii et su selg homme särab kirjumalt kui lepatriinu tiib. Nii teeksin ma ilma armuta. Küllap sellest aitaks. 05142
Bottom
05140
Top
Juhani: Oh little brother! I believe you would talk differently if you had looked around you a little more in this world, if you had been, for instance, in Turku Town. That’s what I did when I drove the bulls there from Viertola Manor. I saw more than one thing to wonder at there, saw how pomp and glitter can turn the heads of sons of men. Ah me, ah rowdy village, ah wordly life indeed! There rattles a carriage, here another, and in them sit the most fly-away fools with whiskery faces, and girls like porcelain dolls, spreading far around them a thick scent of costly oils and ointments. But look yonder! Help and save me! There, all in gilded feathers, minces a real jewel of a madam or miss, whatever she be. See her neck! White as curdled milk, cheeks red as the plague, and the eyes in her head burn like two bonfires in daylight as a true rapscallion of a lad sails up to her in a hat, shiny black tails, and peeps — well, may the Devil himself take you! — peeps at her through a square bit of glass that gleams in the rascal’s left eye. But now — by the Seven Smiths ! — now they bob and bow on both sides, and see the woman purse up her mouth to a real strawberry of a mouth and twitter like a swallow on a sunlit roof, and the nob before her wag his hand and his tail, wave his hat and scrape his foot till the paving strikes sparks; ah, that was a game for you. Oh jays that you are, thinks I to myself, a bit of a boy, standing here at the street corner, a bunch of raw hides on my shoulder and staring mouth agape at this twittering. JUHANI: Oi, vennas! ma usun, et kõneleksid veidi teisiti, kui oleksid pisut rohkem siin maailmas enese ümber vaadanud, kui oleksid näiteks Turu linnas käinud. Seda olen mina teinud, kui sinna Viertola mõisast härgi ajasin. Nägin seal mõndagi oma imestuseks, nägin, kuis toredus ja silmahimu võib inimlaste pea segi ajada. Oi teid, oi seda lärmilinna, oi seda kergemeelset elu! Seal põrisevad vankrid, siin põrisevad vankrid, ja vankrites istuvad nood pagana vurrunäolised narrid, istuvad plikad nagu portselan-puped, lastes kaugele eneste ümber kalliste õüde ning rasvade paksu lõhna. Kuid vaata sinna! Jessuke hoia! sealt tipsutab nüüd tulla õige uhke mamsel või reili, võta kinni, mis ta on. Vaata ta kaela! Valge kui rõõsk piim, põsk katkupunane, ja silmad põlevad tal peas nagu kaks õitsituld päevapaistel, kui talle vastu astub sihuke keigar, kübara ja Iakkmusta prakiga, ning põrnit... — no võtku sind pagan ise! — põrnitseb läbi neljakandilise klaasi, mis välgub noljuse pahemas silmas. Kuid vaata nüüd... — no seitse seppa küll! — nüüd niksutatakse mõlemalt poolt, ja vaata, kuis emane pigistab nüüd suu päris maasikasuuks ja sidistab otsekui pääsuke päikesepaistes katusel, ja keigar tema ees vehib käe ja hännaga, hõljutab kübarat ning kraabib jalaga, nii et uulitsakivid pilluvad sädemeid, vaat see oli alles mäng. Oi teid harakaid seal! mõtlesin mina, poisiklutt, seistes uulitsa nurgal, pundar tooreid härjanahku õlal ning suu naerul, vaadates toda tedremängu. 05143
Bottom
05141
Top
Tuomas: Gentlefolk are fools. TUOMAS: Saksad on narrid. 05145
Bottom
05142
Top
Timo: And childish as milk-chinned brats. So they eat, too, with rags over their chests and without — dog take me — knowing enough to lick their spoons clean when they rise from table; that I have seen with my own eyes to my great surprise. TIMO: Ja lapsikud nagu piimaninased tited. Nad söö-vadki, lapid rinna peal, ega oska — susi võtku — lusikatki puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen näinud enese imestuseks oma silmaga. 05146
Bottom
05143
Top
Simeoni: But at tricking and cheating a farmer they are man enough. SIMEONI: Kuid talupoega tüssata ja nülgida, selle peale on nad küll mehed. 05147
Bottom
05144
Top
Juhani: True. Among gentlefolk there is much that is womanish and silly, that I saw on my trip to Turku. But look you, when a simpering wench like that, in real scented oils and flying laces, comes near, it’s not to say that the heart of a son of man doesn’t begin to flutter. Ay, boys, the lusts of this world tempt strongly, that I noticed on my trip to Turku. And I say once again, that my heart bleeds for the maiden on yonder height. It was time for her to be saved from Hell and to sail with her friend to a haven of peace, to which may God help us also in His time. In this hope let’s try to sleep now. There’s still another marvellous tale about this hill, but it can keep for the present and let’s all try to sleep. Go, however, Simeoni, and cover the glowing cinders with ashes, so that I needn’t sit tinkling my fire-irons and waving a bunch of hay tomorrow, but can begin at once hammering at the end of a log like a redcrested woodpecker. Go now. JUHANI: Tõsi, sakste elus võib leida palju naiselist ja naeruväärset, seda panin tähele oma Turu-reisil. Kuid vaata, kui läheneb sihuke salvide lõhnas ja lehvivate hõlstidega avatlev naiseollus, siis pole ime, et puperdab inimlapse süda. Ja-jaa, poisid! maailma rõõm avatleb üpris kõvasti; seda panin tähele oma Turu-reisil. Ja ma ütlen veel kord, et mu süda haletseb toda tüdrukut seal mäel. Ning oli tal küll juba aeg pääseda põrgust ja purjetada oma sõbraga rahusadamasse, kuhu ka meid jumal viimaks aidaku. Ses lootuses katsume nüüd magada. Tõsi küll, sellest mäest on veel üks imelik muinasjutt, kuid jäägu see teiseks korraks, ja katsume nüüd magada. — Simeoni, mine siiski ja peida söed tuha alla, nii et ma homme liommikul ei tarvitseks tulerauda taguda ja heinatuusti hõi juuda, vaid pääsen kohe palgiotsa täksima nagu punatutiga rähn. Mine õige. 05148
Bottom
05145
Top
Simeoni went to do Juhani’s bidding, but came quickly back with hair erect and eyes starting out of his head. Stut-teringly he uttered something about a strange burning eye out there near the cart. At that the others too were startled, and bidding God to bless them body and soul they went out of the hut in a group; and their hair resembled a wind-gathered tangle in the crown of a birch. Motionless, silent as statues they stood, staring in the direction shown by Simeoni’s pointing finger. Without blinking they stared, and saw beyond mistake a weird gleam near the cart, which sometimes, disappeared, but soon showed itself again. They might have deemed it the lone eye of their horse Valko, only no whiteness loomed around it, but rather something black, and there was no sound of the bell. Pondering thus, the brothers stood without moving; but at last Tuomas said in a somewhat stern tone: Läks Simeoni Juhani käsku täitma, kuid tuli peagi tagasi, juuksed püsti ja silmad pärani peas. Kokutades kõne*es ta mingist kummalisest põlevast silmast seal väljas vankri juures. Sellest hüppasid teisedki üles, pomisesid paar palvesõna j.i astusid üheskoos onnist välja; ning nende juuksed meenu-lasid tuulepesa kase otsas. Liikumata, tummade sammastena «•isid nad, vahtides Simeoni sõrme juhatuse järgi. Nad vaata-•id silmi pilgutamata ja nägidki vankri taga imelikku välget, mis aeg-ajalt kadas, kaid peagi jälle oma hõõguvat valgust uäitas. Seda oleksid nad vahest oma hobuse Valge ainsaks silmaks pidanud, kuid sealt ei paistnud midagi valget, vaid seevastu midagi musta, ega kuuldunud ka kella kolksatust. Nõnda mõeldes seisid vennad liikumata; kuid viimaks lausus Tuomas ometi võrdlemisi vihase häälega: 05149
Bottom
05146
Top
Tuomas: What do you want? TUOMAS: Mis vaja? 05150
Bottom
05147
Top
Juhani: For God’s sake don’t talk so high and mighty to him. It’s him! What shall we do now, brothers? It’s him! What shall we say to him ? JUHANI: Ära jumala pärast hakka temaga nii krookult praalima. — See on tema! Mis me nüüd teeme, vennad? See on tema! Mis me talle ütleme? 05151
Bottom
05148
Top
Aapo: I surely don’t know. AAPO: Ma ei tea tõesti mitte. 05152
Bottom
05149
Top
Timo: Now a verse of a hymn would do good. TIMO: Nüüd teeks Iaulusalmike head. 05153
Bottom
05150
Top
Juhani: Doesn’t one of us know a single prayer by heart? Pray, dear brothers, out with something in God’s name, whatever comes into your heads, without any bothering about suiting the text to the occasion. Read the Home Baptism Service, brothers dear, if you know nothing else. JUHANI: Kas meist keegi ei tea peast ühtainustki palvet? Lugege, armsad vennad, laske lahti jumala nimel, mis aga meeles on, mis ainult pähe tuleb, ilma vähimalgi määral piib'i-tükki aine järgi valimata. Lugege kas või hädaristimisest, armsad vennad. 05154
Bottom
05151
Top
Timo: l’ve known one and another passage of the hymnbook in my time, but now it’s as though a fearful prop were holding up the door of my brain. TIMO: Olen ühte ja teist tükki lauluraamatust osanud, kuid nüüd on nagu hirmus pärss mu suu peal. 05155
Bottom
05152
Top
Simeoni: The spirit won’t allow you to speak, any more than he will me. SIMEONI: Vaim ei lase sul nagu minulgi rääkida. 05156
Bottom
05153
Top
Timo: Ay, he won’t allow me. TIMO: Ei lase. 05157
Bottom
05154
Top
Juhani: This is terrible! JUHANI: See on kole! 05158
Bottom
05155
Top
Aapo: Terrible! AAPO: Kole! 05159
Bottom
05156
Top
Timo: Truly terrible! TIMO: Tõepoolest kole. 05160
Bottom
05157
Top
Juhani: What can we do? JUHANI: Mis teha? 05161
Bottom
05158
Top
Tuomas: A firm stance is best, I believe. Let us ask him who he is and what he wants. TUOMAS: Julgus on tema vastu minu arvates kõige parem. Küsime, kes ta on ja mis ta tahab. 05162
Bottom
05159
Top
Juhani: Let me ask him. Who are you? Who are you? Who are you and what do want of us? — Not a word in answer. JUHANI: Las kui mina küsin. Kes sa oled? Kes sa oled? Kes sa oled ja mis sa tahad meist? — Mitte sõnagi vastuseks. 05163
Bottom
05160
Top
Lauri: Lay hold of embers. LAURI: Võtame tuletukid. 05164
Bottom
05161
Top
Juhani: We’ll lay hold of embers from the fire and baste you to a turn unless you say your name, your family and your errand. / JUHANI: Me võtame tuletukid ja klopime su praelihaks, k«i sa ei ütle oma nime, suga ja asja. 05165
Bottom
05162
Top
Lauri: No, I meant let’s grab the embers at once. LAURI: Ei, ma mõtlesin, et viskame tukkidega tema poole. 05166
Bottom
05163
Top
Juhani: If we dared. JUHANI: Kui usaldaks. 05167
Bottom
05164
Top
Tuomas: One death we owe to the Lord. [TUOMAS: Yksi kuolema Herralle velkaa. 05164
Bottom
05165
Top
Juhani: Ay, we owe the Lord one death! Embers in fist, boys! JUHANI] TUOMAS: Ükskord tuleb niikuinii surra! Tukid pihku, poisid! 05168
Bottom
05166
Top
Soon they stood in a row, burning brands for weapons in their hands. Foremost stood Juhani, his eyes round as an owl’s, staring at the eye behind the cart, which with a fine glow stared back at him. So stood the brothers with their fiery weapons on the nightly clearing; and a lapwing cried from the mountain spruce, the dismal wilds below them breathed heavily, and dark clouds covered the arch of the sky. Peagi seisid nad reas, tulised tukid sõjariistadeks pihus. Eesotsas seisis Juhani, silmad rõngas nagu öökullil, vaadates silma vankri taga, mis erilise hiilgega talle vastu vahtis. Nii seisid vennaksed lõõmavate relvadega öisel raiesmaal; ja öökull huikas mäe kuuskedes, sünge laas nende all kohises raskelt ning pimedad pilved peitsid taevakaane. 05169
Bottom
05167
Top
Juhani: When I say ”Now, boys!” let the brands rain from our fists on to the devil’s neck. JUHANI: Kui ma ütlen: nüüd, poisid! siis lennaku tukid meie pihust kuradi pihta. 05171
Bottom
05168
Top
Simeoni: Let us try again to see if we can talk to it first. SIMEONI: Kuid katsume pisut veel õnne manamisega. 05172
Bottom
05169
Top
Juhani: Well thought! Let’s try a little talking first. But what shall I say to him? Whisper to me, Simeoni, for I myself am oddly stupid just now. But whisper the words to me and I ’11 cast them in his face until the forest echoes. JUHANI: Hästi mõeldud! Pisut manamist kõigepealt. Kuid mis ma ütleksin taile? Sosista mulle, Simeoni, sest ise olen ma sel silmapilgul haruldaselt tömp. Sosista sina aga mulle sõnad, ja ma virutan need talle vastu vahtimist, nii et laas kajab. 05173
Bottom
05170
Top
Simeoni: Note then what I say. Here we stand. SIMEONI: Pane siis tähele, mis ma ütlen. — Siin me seisame. 05174
Bottom
05171
Top
Juhani: Here we stand! JUHANI: Siin me seisame! 05175
Bottom
05172
Top
Simeoni: Like heroes of the Faith, with flaming swords in our hands! SIMEONI: Kui usukangelased, tulised mõõgad pihus. 05176
Bottom
05173
Top
Juhani: Like heroes of the Faith, with flaming swords in our hands! JUHANI: Kui usukangelased, tulised mõõgad pihus! 05177
Bottom
05174
Top
Simeoni: Go your way. SIMEONI: Mine oma teed. 05178
Bottom
05175
Top
Juhani: Go to your Hell! JUHANI: Käi põrgu! 05179
Bottom
05176
Top
Simeoni: We are baptized Christians, warriors of the Lord. SIMEONI: Me oleme ristiinimesed, jumala sõjamehed. 05180
Bottom
05177
Top
Juhani: We are baptized Christians, warriors of the Lord, Christ’s soldiers! JUHANI: Me oleme ristiinimesed, jumala sõdurid, Kristuse soldatid. 05181
Bottom
05178
Top
Simeoni: Even though we cannot read. SIMEONI: Kuigi me lugeda ei oska. 05182
Bottom
05179
Top
Juhani: Even though we cannot read. JUHANI: Kuigi me lugeda ei oska. 05183
Bottom
05180
Top
Simeoni : But believe notwithstanding. SIMEONI: Kuid usume ometi. 05184
Bottom
05181
Top
Juhani: But believe notwithstanding and trust firmly in it. JUHANI: Kuid usume ometi ja loodame kindlasti selle peale. 05185
Bottom
05182
Top
Simeoni: Go now. SIMEONI: Mine nüüd. 05186
Bottom
05183
Top
Juhani: Go now! JUHANI: Mine nüüd! 05187
Bottom
05184
Top
Simeoni: Soon the cock crows. SIMEONI: Varsti laulab kukk. 05188
Bottom
05185
Top
Juhani: Soon the cock crows! JUHANI: Varsti laulab kukk! 05189
Bottom
05186
Top
Simeoni: Proclaiming the light of the Lord. SIMEONI: Ja kuulutab issanda päeva. 05190
Bottom
05187
Top
Juhani: Proclaiming the light of the Lord Zebaoth! JUHANI: Ja kuulutab issand Seebaoti päeva! 05191
Bottom
05188
Top
Simeoni: But he doesn’t seem to take any notice. SIMEONI: Kuid ta ei näi tähelegi panevat. 05192
Bottom
05189
Top
Juhani: But he doesn’t seem to... Ay, he doesn’t care (hough I bawl at him with the tongue of angels. May the Lord bless us, boys, for there’s nothing left but to — Now, boys! JUHANI: Kuid ta ei näi tähelegi... Jah, ta ei tee väljagi, kas või ingli keeli talle karjuksin. Issand õnnistagu meid, vennad! sest nüüd pole muud kui — nüüd, poisid! 05193
Bottom
05190
Top
At that each threw his burning brand at the apparition, which, with the speed of lightning, dashed off at a run with a thunder of four hoofs, and the glowing cinders on its back flashed for long as it cleft the darkness. It fled the fiery skirmish, until, having reached the clearing’s edge, it dared at last to stop, blowing once or twice noisily. And the brothers’ ghost, the awe-inspiring monster, proved after all to be their one-eyed horse, which had lost for the time its whitish colour in the black mudpools of the swamp, into which it had probably strayed and there splashed despairingly before regaining dry land. There, too, in its struggles it had loosened the bell from its neck, a matter which had greatly helped to bewilder the brothers. This was the eye that had gleamed in the darkness behind the cart, as many an animal’s eye can glow in the dark. But only after a moment or two had passed, and even then with caution, did the brothers dare to approach Valko and finally establish their error. They returned with wrathful faces to their hut, and at last as the night paled each lay in untroubled sleep. Siis virutasid nad kõik oma tukid viirastuse poole, kes välgu nobedusega nelja jala müdinal jooksma pistis, ja kaua vilkusid hõõguvad söed ta seljas läbi öise pimeduse. Nii põgenes ta tulisest taplusest, ja kui jõudis alla raiesmiku servale, usaldas ta viimaks peatuda, turnates kord või kaks kõvasti. Ja vennaste viirastus, kole kurivaim oli ometi nende ühe silmaga hobune, kes oli ajutiseks oma valge värvi kaotanud soo mustades mudaloikudes, kuhu ta nähtavasti oli langenud ja seal kaua püherdanud, enne kui jälle kuivale pääses. Selle püherdamisega oli ta ka kella kaelast tõmmanud, mis asjaolu seekord eriti vennaste arvamist valeteile juhtis. Selline oli see silm, mis vankri taga ööhämaruses säras, nagu särab mõne tooma silm pimedas. — Kuid alles mõne aja pärast, ja ka siis ettevaatlikult, usaldasid vennaksed Valgele läheneda ning mõistsid lõpuks oma eksitust. Siis läksid nad vihaste nägudega oma onni tagasi; ja viimaks, kui hommik koitis, magasid nad igamees raskes unes. 05194
Bottom

Chapter 06 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
06001
Top
It was ready at last, the brothers’ cabin. Thirty feet was its length and eighteen its breadth; one gable looked eastward, the other westward. Entering through the door at the cabin’s eastern end, you had on your right a large stove, on your left a manger, built for Valko’s use in the winter. From the threshold, almost to the middle of the room, a carpet of spruce branches hid the naked earth, but at the back of the room a stout floor had been made of broad planks and above this a roomy gallery, for the new cabin was to serve the brothers both as dwelling-place and sauna. About twenty paces from the house stood the store-room, built of small, round spruce-logs. Oli viimaks valmis vennaste maja. Viis sülda oli selle pikkus ja kolm laius; ida poole oli üks ta ots ja lääne poole teine. Kui astusid sisse uksest, mis oli hoone idapoolses otsas, seisis paremat kätt suur kerisahi, pahemat kätt latter, mis Valge jaoks talviseks ajaks ehitatud. Künnisest edasi, peaaegu kesk-toani, oli kuuseokstega kaetud muld-alus, kuid tagapool oli laiadest palkidest löödud tore põrand ja selle kohal üleval lai lava. Sest nii elutoaks kui saunaks tarvitasid vennaksed uut maja. Elumajast arvata kakskümmend sammu eemal seisis nende ait, mis ehitatud peenikestest ümaraist kuusetümi-kaist. 06001
Bottom
06002
Top
The brothers had thus a fine shelter against rain, storm and the frosts of winter, and an extra room for their provisions. And now they could devote all their energy to hunting and all the divers forms of trapping. And then for the capercaillies, heath-grouse and partridges, hares, squirrels and stouthearted badgers, and the wild duck and fish in Lake Ilvesjärvi, death was near. Then the endless spruce-woods rang with the barking of the aroused Killi and Kiiski and the crashing of guns. The brother’s guns felled too, now and again, a bushy-pelted bear; but the proper time for hunting bears had not yet come. Oli niisiis vennastel mõnus peavari vihma, tormi ja talvepakase vastu, oli ka panikamber nende toidutagavara jaoks. Ja nüüd võisid nad täie hooga küttimise ning igasuguste püüniste panemisega peale hakata. Ning siis lähenes surm metsistele, tetredele ja püüdele, jänestele, oravatele ja säni-meelsetele mäkradele, nagu ka Ilves-järve partidele ja kaladele. Siis kaikusid mäed ja ääretud kuusemetsad Killi ja Kiiski ägedast haukumisest ning püsside paukumisest. Pani vennaste kuul aeg-ajalt maha ka kahukarvase karu; kuid ometi polnud veel mesikäpa õige püiigiaeg. 06002
Bottom
06003
Top
Came autumn with its frosty nights, and the grasshoppers, frogs and lizards died or fled to their deep hiding-places, and it was now time to trap the fox with shinning irons; this art the brothers had learned from their father. Many a quickfooted Reynard then paid with his fine fur for a dainty titbit or two. Hares are known to tread paths in the soft snow of the forest, and across these paths the brothers stretched hundreds of brass-wire snares, to the doom of many a white-furred denizen of the woods. They built as well a fine wolf-trap on the clearing’s eastern edge. To catch wolves, they also dug a pit, enormously deep, some distance from the cabin on a dry sandy patch. A meaty joint tempted many a hungry wolf into the strong trap; and then, when the brothers saw their helpless prey, a din and crashing would arise in the trap on a dark autumn night. One of the brothers would stand on a fence post, seeking, gun in hand, to fell the coarse-haired brute with a bullet; at his side another held a light, a blazing torch of resinous wood. The others helped Killi and Kiiski to drive the sombre-visaged, grinning beasts out of the bushes, flashing their resinous firebrands now here, now there. Great was the tumult, with the shouting of the men, the raging of the hounds and the firing of guns, the forest and Impivaara’s pitted side rattled untiringly. Thus they would struggle; the snow would become stained, reddened more and more, fly around in a thousand directions, until the last wolf lay bleeding on the ground. And then the flaying of their prey provided work for the brothers; yet this labour was exceedingly pleasant to them. Into the pit, too, on the clearing’s western edge, hastened more than one slant-eyed wolf. Tuli hallaöine sügis ja surid või põgenesid sügavatesse peidupaikadesse rohutirtsud, sisalikud ja konnad, ning oli nüüd aeg püüda rebaseid välkuvate raudadega; seda kunsti olid vennaksed õppinud oma isalt. Tuli nüüd mõnelgi väledajalgsel reinuvaderil mõne magusa suutäie eest maksta oma peene nahaga. — Jänesed teatavasti tallavad metsas teid pehmesse lumme, ja neile teedele asetasid nüüd vennaksed sadade kaupa vaskpadu mõnegi valgekasuka surmaks. Niisama olid nad enestele ehitanud tubli sissepoole lüngi hundiaia puhmalisse nõkku raies-maa idaserval. Ja peale selle olid nad, samuti hundipüüdmise jaoks, kaevanud haua, hiiglasügava, tükk maad majast eemale kuiva, liivase nõmme poole. Praad veetles tugevasse tarasse mõnegi näljase hundi; ja kui vennaksed nägid saagi lõksus olevat, siis algas aias möll ning mürgel pimedal sügisööl. Siis seisis üks vennastest aia ääres, püss pihus, et karedakarvalist kiskjat kuuliga pikali panna; teine ta kõrval pidas tuld, lõõmavat tõrvastungalt. Mõni jälle aitas Killil ja Kiiskil põõsastest süngenäolisi, irvhambaseid kiskjaid välja ajada, vehkides tõrvikuga sinna ja tänna. Suur oli kära meeste kisast, koerte haukumisest ja püsside paukumisest, ja väsimata kaikus laas ning Impivaara koopaline sein. Nii rähmeldati, lumi määrdus, muutus ikka punasemaks ja punasemaks, kuni viimaks kõik kriimsilmad oma veres lamasid. Ja siis tõi jälle saagi nülgimine vennastele tööd ning tegevust, kuid see tegevus oli neile ometi üpris meeltmööda. — Ka koopasse raiesmaa lääneserval sattus üks või teine metsa kõõrdsiim. 06003
Bottom
06005
Top
It happened once that early in the morning, while the others still slept, Timo set out to examine the baited pit, whose halffallen covering awakened hopes in him already at a distance. And having reached the pit, his joyful eye preceived indeed a grey object in the depths, a mighty wolf, which, with its muzzle pressed to the earth, lay motionless, peering up at the man. What did Timo now decide to do? Why, to kill the wolf singlehanded, and then, to the amazement of the others, enter the cabin with his hairy burden slung across his shoulder. Putting the idea into action, he fetched the ladder from the cabin wall, lowered it cautiously into the pit, and with a heavy mallet in his hand stepped down the rungs, meaning to smash the brute’s skull. For long he smote around him with his club, his teeth clenched, but always at the empty air. The wolf’s head darted nimbly right or left each time he brought down his clumsy weapon. At last he lost his club to the wolf, and could then think of nothing better than to climb up again and hurry to the cabin to report his find. Juhtus kord, et Timo vara ühel hommikul, kui teised alles magasid, läks hundihauda vaatama, mille poolenisti sisse langenud lagi mehele juba eemalt head lootust andis. Ja kui ta haua servale jõudis, nägigi ta rõõmus silm sügavuses midagi halli, nägi mehist hunti, kes liikumata lamas, koon vastu maad surutud, põrnitsedes silmadega üles mehe poole. — Mis otsustas nüüd Timo teha? üksi hundilt elu võtta ja teiste suureks lõbuks onni astuda, karvane kandam õlal. Hakkas ta siis tööle, tõi onni räästa alt redeli, asetas ettevaatlikult koopasse, astus ise pulki mööda alla, raske puunui pihus, kavatsedes kiskja pead lömaks põrutada. Kaua vehkis ta nuiaga, hambad irvi, kuid ikka ainult tühja õhku. Hundi pea põikles üpris väledalt, põikas paremale, põikas pahemale, kui mees teda oma kohmaka riistaga äigas. Viimaks viskas ta nuia hundi ette ega leidnud siis enam muud nõu kui välja tulla ja tuppa teatama tõtata, mis oli juhtunud. 06005
Bottom
06006
Top
The brothers soon emerged, furnished with staves, ropes and nooses, to seize their prey. But when they reached the pit, it was empty. Up the ladder, which Timo had left behind him in the pit, their wolf had climbed neatly to safety and swiftly departed, thanking his good fortune. This the brothers at once perceived, and, cursing and grinding their teeth, sought with enraged glance for Timo; but he was no longer present. He was already in full flight at the forest’s edge, where the pines soon hid him from view. He felt that it was unwise to stay and argue the matter. But the others howled after him, lists aloft, promising to crush him to a jelly from brow to heels, if he still dared to open the cabin door. So threatening, they left the pit ill-tempered and angry and went back to the cabin. Meanwhile Timo wandered, a fugitive, in the forest, and soon the brothers began to regret their behaviour towards him, perceiving that the mischance was due more to his stupidity than to any evil intention. And so, already before evening, Juhani climbed to Impivaara’s summit, and shouting in his mighty voice to all points of the compass, called Timo, assuring him on oath that he need not fear to return at once. He went on shouting, and after a time Timo returned, glowering angrily and rolling his eyes. Without a word he undressed, dropped down on his bed, and soon snored in deepest slumber. Varsti läksid vennaksed saaki kinni püüdma, varustatud teivaste, köite ja lingudega. Kuid tühi oli haud nende pärale jõudes. Mööda redelit, mis Timo oli koopasse jätnud, oli nende hunt kaunisti üles astunud ja jalga lasknud, tänajes õnne. Seda mõistsid vennaksed kohe, ja vandudes tiing hambaid kiristades otsisid nüüd nende vihased silmad Timot; kuid teda polnud enam ligilähedal. Ta putkas põgenedes juba seal metsa serval, kus kadus peagi männiku varju. Ta mõistis, et polnud enam hea jääda sellest asjast pikemalt juttu vestma. Aga teised tormasid möirates talle järele, rusikad püsti, lubades ta peast jalatallani moosiks tampida, kui ta veel maja ust usaUaks prao-lada. Nii nad ähvardasid, jätsid koopa vihas ja vimtias sinnapaika ning astusid tuppa. Kuid pagulasena kõndis Timo metsas ja peagi hakkasid vennaksed oma käitumist kahetsema, nähes, et kahju oli juhtunud ta rumaluse, mitte ara koeruse tõttu. Sellepärast tõusis Juhani juba enne õhtut Impi/aara harjale, hõikas seal vägeva häälega iga taevakaare poo!< ja kutsus Timot, kinnitades ning tõotades, et tal ei tarvitse midagi karta, kui kohe tagasi tuleb. Nii ta hõikas, ja peatselt tuigi Timo, vihaselt urisedes ning silmi pööritades. Sõnagi lausunata võttis ta rõivad seljast, vajus voodisse ja norskas varsti sügavas unes. 06007
Bottom
06007
Top
Later came, the best time for catching bears. Then the brothers took their spears, rammed huge bullets into their rifles and set out to waken the prince of the woods, where he already lay dreaming in his dark chamber deep under the snow-covered spruce. And before their rifles fell many a heavy-jowled bear, as it flung out, enraged, from its peaceful couch. Then a sharp tussle would often arise, the snow would whirl around and become stained by the flowing blood as wounds were dealt on either side. So they would fight on until at last the shaggy beast lay still. But the brothers, having cheerily reached home with their burden, anointed their wounds with the salve compounded of spirits, salt, powder and brimstone. They spread this over their wounds, covering the whole with yellow-brown tar. Jõudis kätte ka kõige parem karupüügš aeg. Siis võtsid vennaksed pahlad, lõid püssidesse tugevad kuulid ja liksid äratama metsavürsti, kes nägi juba und oma pimedas okas sügaval lumiste kuuskede all. Ja nende tuleluku-püss ptni pikali mõnegi paksukoonulise mesikäpa, kui ta vihaselt ema rahu-kambrist välja kargas. Siis tõusis tihti vihane võitlus, lumi tuiskas kaugele ümberringi ja punetas voolavast verest, kui haavu löödi mõlemalt poolt. Nii heideldi, kuni karminäoliit metsaott lõpuks rahuliku’t maas lamas. Aga rõõmsalt koormaga jälle koju jõudnud, võidsid vennaksed oma haavu rchuga, mis oli segatud viinast, soolast, püssirohust ja väävlijahust. Sellega salvisid nad haavu ja tõmbasid kollakaspruuni tõrv< peale. 06008
Bottom
06008
Top
Thus they garnered a living from the wilds and the thickets on the hills, filling their store-room with all kinds of game: wildfowl, hares, badgers and the flesh of bears. They had attended, too, to the winter provision of their old, faithful Valko. On the brink of the bog one saw a great hayrick, mown with sickles and roofed smoothly over, sufficient to tide over the winter. Nor had they forgotten to provide for the heating of their cabin during the cold period. A mighty stack of cord-wood stood near the storeroom and a high pile of resinous roots, like a heap of fantastic elk-horns, rose to the cabin’s eaves. Thus prepared they could look winter in its frosty beard unmoved. Nii hankisid nad oma peatoidust laanest ja mäsede tihni-kuist, täites taga varakambri mitmesuguse metsasaa;iga: lindude, jäneste, mäkrade ja karulihaga. Nad olid hooStsenud ka vana truu Valge talvemoona eest. Sealt soorannalt pastis vägev sirbiga lõigatud ja pealt silutud heinakuhi, millest kogu talveks jätkas. Polnud unustatud ka nende maja talvekütte tagavara. Hiigla-puuriit seisis aida lähedal ja lisaks veel kõrge tõrvaskändude hunnik maja seina ääres nagu Hiiu hirve sarvede virn, mis ulatus maast räästani. — Nõnda varustatult võisid nad rahulikult talve härmatanud habemele vastu vaadata. 06009
Bottom
06009
Top
It is Christmas Eve. A thaw has set in, grey clouds cover the sky and the new-fallen snow covers the hills and valleys. A faint rustling is heard from the forest; the heath-grouse sups in a catkin-covered birch, a flock of wax-wing in a glowing rowan tree, and a magpie, greedy maiden of the woods, carries twigs for a foundation for her coming nest. In hut and glittering manor joy and peace prevail, and so it was in the brothers’ cabin on Impivaara clearing. Just outside the door is a load of straw, drawn by Valko from Viertola Manor to deck the floor in honour of Christmas, for even in the wilds the brothers would not forego that rustle of Christmas straw which was their most delightful memory from childhood’s days. On jõuluõhtu. Ilm on pehme, hallid pilved peidavad taevast ja äsja tulnud lumi katab mägesid ning orge. Metsast kostab vaikne kohin, teder peab õhtust söömaaega urvalise kase otsas, parv siidisabu punetaval pihlakal ja männiku edev neitsi harakas kannab risu tulevase pesa jaoks. Nii onnis kui uhkes mõisas valitseb rõõm ja rahu, nõnda ka vennaste majas Impi-vaara raiesmaal. Selle ukse ees on näha õlekoorem, mille Valge on Viertola mõisast jõulu auks põrandale laotamiseks vedanud. Ei võinud vennad siingi unustada jõuluõlgede kahinat, mis oli kauneim mälestus nende lapsepõlve aegadelt. 06011
Bottom
06010
Top
From the cabin the hiss of water on the oven’s heated stones is heard, and the slapping of soft bunches of birch twigs. The brothers are taking a hardy Christmas bath. And when at last the scorching steam-bath was over, they stepped down from the platform, dressed themselves and rested on the beams which lined the walls in place of benches. There they sat, exuding perspiration and puffing. A blazing shingle lit up the room; Valko champed oats at his manger, for his Christmas too had not been forgotten; dozing and yawning the cock sat on his rafter; Killi and Kiiski, chin on paw, slept near the oven, and on Juhani’s knee the old, water-grey Jukola cat lay purring. Kuid toast kostab leili kohin kerise kuumadelt kividelt ja pehmete vihtade vihin. Vennaksed võtavad nüüd tublit jõululeib. Ja kui viimaks kõrvetavalt kuum vihtlemine oli lõppenud, astusid nad alla, panid riided selga ja istusid lavitsaile puhkama, mis olid pandud pinkide asemel piki seinu. Seal nad istusid, ähkides ja higistades. Leegitsev pird valgustas tuba, Valge krompsutas latris kaeru, sest temagi jõulusid oli meeles peetud; tukkudes ja haigutades istus kukk õrrel; Killi ja Kiiski lamasid ahju lähedal, koonud käppadel, ning Juhani põlvedel lõi nurru endine Jukola vana vesihall kass. 06012
Bottom
06011
Top
Timo and Simeoni began after a while to lay the supper; the others lifted in the sheaves. They opened the bindings and spread out the straw to the thickness of a span, but on the platform, where they usually spent their nights, they spread it thicker. Supper was ready at last: seven round loaves, two oaken trenchers of steaming bear-meat and a pail of beer stood on the table. The beer they had brewed themselves, carefully recollecting their mother’s methods of preparing the beverage. They had brewed it stronger, however, than ordinary peasant ale. Dark red it foamed in the pail; and if you were to swallow a mug of it, you would not fail to feel a slight dizziness in your brain. But now they all sit at table, enjoying (he meat and the foaming ale. Viimaks hakkasid Timo ja Simeoni õhtulauda seadma, teised jälle kandsid õlekubusid sisse. Nad päästsid koo-vitsad lahti, laotasid õled umbes veerand küünra paksuselt põrandale, kuid vee! paksemalt lavale, kus nad harilikult oma õhtud ning ööd mööda saatsid. — Viimaks oli õhtusöök valmis: seitse auguga karaskit, kaks tammekausitäit auravat karuliha ja õlle-kibu seisid laual. Ise olid nad õlle keetnud, teraselt meeles pidades, mis viisil ema seda jooki valmistas. Kuid nad olid ta harilikust taluõllest kangema teinud. Mustjaspunasena vahutas ta kibus ja kui seda kannutäie neelasid, siis tundsid peas juba pisut mühinat. — Ent kõik nad istusid juba lauas, lastes leival ja lihal ning vahutaval õllel kibust hea maitsta. 06013
Bottom
06012
Top
Aapo: Eh, but there’s plenty of food piled up before us. AAPO: On siin aga rohkesti toidupoolist meie ette laotud. 06014
Bottom
06013
Top
Juhani: Let’s eat and drink, boys, for now it is Christmas, Christmas for all, for men and for beasts. Brother Timo, pour a little ale over Valko’s oats. That’s it, at least a whole mug. No stinginess this evening, but may each get his, the horse, the dogs and the cat, as well as Jukola’s merry brothers. The cock can sleep in peace and draw his rations tomorrow. Here’s for you, Killi and Kiiski, a huge bit of bear’s thigh, and here’s yours, poor pussy. But first shake hands, narrow-eyes! Look! And now both hands! Look at our cat’s tricks and admit (hat I’m a bit of a schoolmaster myself. He shakes hands already with both paws at once, and to do this he sits himself down like a solemn old man and shoves, the scamp, both fore-paws into my fist. Like that! JUHANI: Sööge ja jooge, poisid, sest nüüd on meil jõulud, jõulud kõigil, nii loomadel kui inimestel. Kasta, Timo-vennas, õllega ka vaese Valge kaerahunnikut seal sõimes. — Vaat nii! mingu selleks vähemalt kannutäis. Sel õhtul ei mingit kitsidust, vaid saagu kõik, nii hobune, koer ja kass kui ka Jukola rõõmsad vennaksed. Las kukk magab rahulikult ja pärib oma osa homme. Seal teile, Killi ja Kiiski, vägev kahmak karu koivast, ning seal sulle, kassiroju. Kuid löö enne kätt, sa pilu-silm! — Vaat nii! Ja siis mõlema käega. Vaadake meie kassi tempusid ja öelge, et minagi kõlban pisut õpimeistriks. Käppa annab ta Juba mõlema tassuga ühel ajal, asetab enese nagu tõsine taat istuma ning pistab, sihuke peiar, kummagi esimese talluka minu pihku. Nõndaviisi! 06015
Bottom
06014
Top
Aapo: Well, what a joke. AAPO: OH seda nalja! 06017
Bottom
06015
Top
Tuomas: The things a man has to learn even in his old age. TUOMAS: Mis mees veel vanu! päevil peab õppima. 06018
Bottom
06016
Top
Juhani: It took some time to teach him, I can tell you. But 1 wouldn’t leave the lad in peace until he could thank teacher with both paws. Now he does it like a man, and schoolmaster’s paid. There’s a cat for you! Here! Get your teeth into this lump of bear. And Killi and Kiiski there. Ay, ay ! ”Cast a stone at a man, but not at his dog.” Right! But to this I would add: ”Cast a stone at Juhani Jukola but not at his cat.” JUHANI: On aga see õpetus aegagi võtnud. Kuid ei ma jätnud poissi enne rahule, kuni ta mõlema käpaga õpetajat tänas. Nüüd teeb ta seda kui mees, ja õpimeister on saanud oma tasu. — See alles on kass! Vaat seal! pista täkk karuliha põske, ja siis Killi ning Kiiski. Nii, nii! «Löö meest, kuid ära löö mehe keera.» Õige! Kuid selle juurde tahan lisada: «Löö Jukola jussi, kuid ära löö tema kassi.» 06019
Bottom
06017
Top
Eero: Help that beer-pail on over here, Juhani. EERO: Juhani, ulata see õllekibu siia. 06020
Bottom
06018
Top
Juhani: It shall be given to you. Drink, brother, God’s creation, drink, for now it’s Christmas and there’s plenty in the storeroom. What is lacking with us here? What should we care if all the world were to burn to dust and ashes, except Impivaara and the lands around. Here we live in clover, on our own soil, without having to bother about ill-tempered neighbours. Here it is good for us to be. The forest is our meadow, our field, our mill and our eternal nest. JUHANI: Seda pead sa saama. Joo, vennas, jemala loom, joo, sest nüüd on jõuJud, ja aidas ci ole puudus moonast. Mis meil siin viga olla? Mis meil hoolida, kui kõik see maailm põleks tahaks ja tolmuks, välja arvatud Impivaara ning selle ümbrus. Elame siin nagu jumala selja taga, oma! jalal, ja võime vilistada tigedate inimeste peale. Siin on meil hea olla. Mets on meie niit, meie põld, meie veski ja meie pesa igaveseks ajaks. 06021
Bottom
06019
Top
Timo: And our meat-larder. TIMO: Ning meie lihaait. 06022
Bottom
06020
Top
Juhani: Just so! It is good to be here! Thanks, Lauri, for the way you found for us to escape from the markets of the world. Here is freedom and peace. I ask once more: what would we care if golden flames were to burn down the whole of this world, if only the northern end of Jukola’s lands and its seven sons were saved. JUHANI: Just nii! Siin on hea olla! Tänu sulle, Lauri, *c!Ie nõu eest, mis sa leidsid, et me maailma turult pääseksime. Siin on vabadus ja rahu. Ma küsin veel: mis me hooliksime, kui kuldne tuli kas või kogu selle maailma maha põletaks, kui iiga jääks alles põhjapoolne osa Jukola talust ja selle seitse poesra? 06023
Bottom
06021
Top
Timo: If a forest fire once started to lick up the world, it’s dust and ashes Jukola’s northern end would be too, and its seven sons into the bargain. TIMO: Läheks kord kulutuli kogu maailma laastama, siis põleks tuhaks ja põrmuks ka Jukola põhjapool ning veel ta M-itse poegagi pealekauba. 06024
Bottom
06022
Top
Juhani: That I well know. But listen, a man can think what he wants, think himself master of the whole world or a creeping dung-beetle. Look you, he can think God, devils, angels, all mankind and the beasts of the sea, air and land dead; think the world, Hell and Heaven vanished like a bunch of tow in a fire, and a darkness fallen in which no crowing cock ever greets God’s morn. So the thought of a man can fly down here, and who can cast nets in its path ? JUHANI: Seda tean ma väga hästi. Kuid vaata, mees võib moeMa, mis ta tahab, mõelda enese kogu maailma isandaks voi tongivaks sitasitikaks. Vaata, ta võib mõelda surnuks jumala, kuradid, inglid ja kogu inimsoo ja elajad maa peal, meres ning õhus, mõelda maa, põrgu ja taeva kaduvat kui takutuusti tules ning pimeduse astuvat asemele, kus kõverkael kukk eluilmas enam issanda koitu ei kuuluta. Nii lendleb siin mehe mõte, ja kes võib visata võrkusid selle teele? 06025
Bottom
06023
Top
Timo: Who knows the plan of the world? Not the child of man, who is daft and silly as a bleating goat. But it’s best to take the day as it comes, let it go as it goes, whether it lead to wealth or woe. We’re here and that’s all. TIMO: Kes võib mõista selle maailma ehitust? Ei inimlaps, kes on tömp ja rumal kui määgiv jäär. Kuid parem on võtta päevi nii, nagu nad tulevad, lasta neil minna, nagu nad lähevad, mingu siis mäele või rappa. Siin ainult oleme. 06026
Bottom
06024
Top
Juhani: What’s wrong with our being here ? What is lacking? JUHANI: Mis meil siin viga olla? Mis puudub? 06027
Bottom
06025
Top
Timo: ”Not the grace of God nor bird’s milk.” The storeroom’s full and the cabin warm. Here too we can sprawl on straw. TIMO: «Ei jumala arm ega linnupiim.» Ait on moona täis ja tuba soe. Ise püherdame siin õlgedel. 06028
Bottom
06026
Top
Juhani: Here we sprawl like bull-calves on rustling straw. We can bathe whenever we like, whenever the idea comes into our heads, and eat when we’re hungry. But now we are sated. So there’s nothing else for us to do but to bless our bellies and clear the table. JUHANI: Püherdame siin nagu mullikad kahisevail õlgedel. Võime saunas käia, kui tahame, kui aga tuju tuleb, ja süüa, kui maitseb. — Kuid nüüd oleme juba täis. Ei siis muud kui aitäh toidu eest ja koristame laua. 06029
Bottom
06027
Top
Simeoni: Wait till I’ve said grace and sung a verse of a hymn. SIMEONI: Oodake, kuni olen lugenud lühikese söögipalve ja värsikese peale laulnud. 06030
Bottom
06028
Top
Juhani: Never mind this time. Why did you not do it before the meal? Go, Eero-boy, as the youngest, and draw ale from the cask. JUHANI: Jäägu seekord. Miks ci teinud sa seda enne söömist? — Mine, Eero-poju, kui oled noorem, lase vaadist õlut. 06031
Bottom
06029
Top
Simeoni: Would you forbid a verse of a hymn in honour of Christmas Eve? SIMEONI: Sa ei luba siis jõuluõhtu auks laulusalmikest laulda? 06032
Bottom
06030
Top
Juhani: We’re no singers, brother mine. Let us sing and pray in our hearts, which is after all the most pleasing offering to God. But here comes the pail again, bubbling and frothing like Kyrö Rapids. Ta, lad, ta! Here goes! Take a swig, brother Tuomas, a real man’s swig. JUHANI: Ei ole meist ju laulumehi, kulla veli. Laulame ja loeme parem oma südames, see ongi jumalale kõige meelepärasem ohver. — Kuid seal ongi jälle õllekibu, kobrutav ja vahutav kui Kyrö kosk. Passiiba, poju! Laskem siit maitseda! Viska, veli Tuomas, ja õieti mehe moodi. 06033
Bottom
06031
Top
Tuomas: I’ll soon do that. TUOMAS: Selle asjaga ei viivita ma kaua. 06034
Bottom
06032
Top
Juhani: That’s how a man drinks. A gulp like that will soon turn our throats into true choristers’ throats. JUHANI: Nõndap mees rüüpab. Sihukesed lonksud teevad meie kurkudest otse köstrikõrid. 06035
Bottom
06033
Top
Well fared the men of olden days,
The wilds did not dismay ’em
Driftwood kept their fire ablaze,
Their ale the river gave ’em.
«Elati ju ennegi,
Kui oja taga oldi,
Ojapuid põletati
Ja ojast õlut joodi.»
06036
Bottom
06039
Top
Just so. But now our drink is the brown juice of the barley, our l uci cordwood and resinous roots, and under us is a soft bolster of straw, a prime wrestling-mat fit for kings and emperors. A word, brother Tuomas. Brother Aapo once backed your power and strength as mightily greater than mine, but that I’d scarce like to believe. What if we were to try a throw? Let’s try! Just nii. Kuid meie joomaks ongi ruske kesvamärjuke, põle-tuspuuks halg ja tõrvaskand, ja meie all on pehme õlgpolster, mõnus maadlusmatt kas või kuningaile ning suurvürstidele. — üks sõna, Tuomas. Kord kinnitas veli Aapo, et sinu vägi ja võim käib juba vahvalt Juho omast iile, kuid ma ei tahaks seda uskuda. Kuis oleks, kui siin pisut rabeleksime? Katsume! 06041
Bottom
06040
Top
Simeoni: Let us behave, and spare this shining straw until tomorrow at least. SIMEONI: Püsige paigal! ja hoidke neid läikivaid õlgi vähemalt homsenigi. 06042
Bottom
06041
Top
Juhani: Now merriment is at its height, the ”eve is the height of the holiday”; and straw has got to turn to litter anyhow. Does the idea please Tuomas? JUHANI: Nüüd on rõõm tipul, «puulba poolt on püha parem»; ja pahnaks peavadki õled minema. — Kas tahad, Tuomas? 06043
Bottom
06042
Top
Tuomas: There’d be no harm in trying. TUOMAS: Võib ju toda katsuda. 06044
Bottom
06043
Top
Juhani: Cross-buttock wrestling! JUHANI: Sülipätsi! 06045
Bottom
06044
Top
Tuomas: I’m ready. TUOMAS: Olgu minugi poolest! 06046
Bottom
06045
Top
Juhani: Let’s begin, let’s begin! JUHANI: Lööme rinnad kokku, lööme kokku! 06047
Bottom
06046
Top
Aapo: Easy, lad! Let Tuomas get a firm grip of the waistband of your trousers. AAPO: Oota, poiss! Las Tuomas saab ka su püksivärvlist kõvasti kinni kahmata. 06048
Bottom
06047
Top
Juhani: He may, he may. JUNANI: Las ta võtab, las ta võtab! 06049
Bottom
06048
Top
Eero: Juho, what are you grinning and rolling your eyes for, like a bull on a bench? Oh brother! See you do not bring shame on yourself. EERO: Juho, miks sa hambad irvi ajad ja silmi pööritad nagu härg tapatallis? Oi mu vennakene! Kuid vaata, et sa nüüd häbisse ei jää. 06050
Bottom
06049
Top
Aapo: All clear. Whose is the first throw ? AAPO: Kõik on hästi! Kes teeb esimese tõmbe? 06051
Bottom
06050
Top
Juhani: Let Tuomas have it. JUHANI: Olgu see Tuoma päralt. 06052
Bottom
06051
Top
Tuomas: Let the older brother have it. TUOMAS: Olgu see vanema venna päralt. 06053
Bottom
06052
Top
Juhani: Stand firm then. JUHANI: Seisa siis jalul. 06054
Bottom
06053
Top
Tuomas: I’ll try. TUOMAS: Tahan katsuda. 06055
Bottom
06054
Top
Juhani: Are you standing? JUHANI: Kas seisad, kas seisad? 06056
Bottom
06055
Top
Tuomas: I’ll try. TUOMAS: Tahan katsuda. 06057
Bottom
06056
Top
Aapo: Hallelujah, boys! That’s the way, like that! You fight like heroes of the Faith. Juho wrestles and strains like Israel himself and ”Tuomas stands an oak unbending.” AAPO: Hõissa, poisid! Sedaviisi, just nii! Maadlete otsekui usukangclased. Juho kimpleb ja kangutab kui Iisrael ise ja «Tuomas seisab nagu sammas». 06058
Bottom
06057
Top
Eero: ”Hearing Aapo’s gab unending.” But look at Juhani’s mouth, it’ll terrify you. Ah! if I were to thrust even a bar of steel between his teeth now — snap! It’d be in two like a shot. I’m terrified. I’m terrified! EERO: «Kuulab vait kui vaga lammas Aapo Saalomoni tarkust.» Kuid vaata Juho suud ja kohku. Ah! pistaksin nüüd kas või teraspulga ta hammaste vahele — praks! ja kohe oleks »ce pooleks. Mul on hirm, mul on hirm! 06059
Bottom
06058
Top
Aapo: Only a bout between men. The very beams rise and fall beneath us. AAPO: Meeste maadlus, muud midagi. Palgid tõusevad ja vajuvad meie all. 06060
Bottom
06059
Top
Eero: Like the pedals of an organ; and Tuomas’s slippers plough the floor like heavy wooden ploughs. EERO: Nagu orelipedaalid; ja Tuoma käpad künnavad maad nagu rasked söödisahad. 06061
Bottom
06060
Top
Aapo: It’s not with fingers of milk they’re stroking each other. Lord! If this bout were on yonder hill, their heelplates would strike sparks from the rock. AAPO: Ega siin just piimasõrmega paitata. Pagan! oleks »«■ sikutus seal mäel, siis lööksid saaparauad sädemeid kaljust. 06062
Bottom
06061
Top
Eero: Real golden sparks would fly into the forest and there’d be a jolly forest-fire. But Tuomas still stands. EERO: Otse kuldseid tähti lendleks metsa, ja tõuseks sest kaunis metsakahi. — Aga Tuomas seisab ikka veel. 06063
Bottom
06062
Top
Tuomas: Well, have you twisted to your content ? TUOMAS: Kas oled nüüd küllalt näkkinud? 06064
Bottom
06063
Top
Juhani: Try a throw yourself. JUHANI: No tõmba sina. 06065
Bottom
06064
Top
Tuomas: I'ii try. But now look out, for the floor’s going to whirl. TUOMAS: Tahan katsuda. Kuid vaata nüüd, kuidas põrand ringi käib. 06066
Bottom
06065
Top
Eero: Remember, remember, Juho! EERO: Pea meeles, pea meeles, Juho! 06067
Bottom
06066
Top
Aapo: That was a throw. AAPO: See oli alles tõmme. 06068
Bottom
06067
Top
Eero: That was a swipe from ”Haman’s mallet,” a blow from "Heaven’s fiery hammer.” EERO: See oli pamak kai puunuiaga, nagu hoop taeva tuli-vasarast. 06069
Bottom
06068
Top
Timo: And there lies Juhani like a sack of malt. TIMO: Ja sea! lamab Juhani nagu linnasekott. 06070
Bottom
06069
Top
Eero: Poor Jussi-boy! EERO: Oi, «Jussi-poju»! 06071
Bottom
06070
Top
Timo: ’Tis what he called himself when a little boy. TIMO: Nii kutsus ta ennast ise pisikese poisina. 06072
Bottom
06071
Top
Aapo: One ought to know however, how to throw a man. Remember, Tuomas, a human body is not made of iron, but of llesh and blood. AAPO: Peab ometi teadma, kuidas meest pikali paisata. Pea meeles, Tuomas: inimese keha pole rauast, vaid lihast ja luust. 06073
Bottom
06072
Top
Timo: Ay, though it does wear trousers. TIMO: Jah, kuigi ta pükse kannab. 06074
Bottom
06073
Top
Tuomas: Did I hurt you ? TUOMAS: Kas ma sulle viga tegin? 06075
Bottom
06074
Top
Juhani: Look to yourself. JUHANI: Hoolitse enese eest. 06076
Bottom
06075
Top
Tuomas: Get up. TUOMAS: Tõuse üles. 06077
Bottom
06076
Top
Juhani: I’ll get up and show you a man’s strength at pulling the bar. That’s the game for measuring strength. JUHANI: Küllap tõusen ja näitan sulle mehejõudu vägi-pulgas. Tolles mängus alles jõud proovitakse. 06078
Bottom
06077
Top
Tuomas: Eero, bring a stick from the corner. Here, Juhani. TUOMAS: Eero, too sealt nurgast see tulehark. — Vaat siin, JUHANI: 06079
Bottom
06078
Top
Juhani: Here I am. And now hind-paw against hind-paw and claws round the bar. JUHANI: Siin ma o!en. Ja nüüd tagakäpad vastu taga-käppi ning küüned rõika ümber! 06080
Bottom
06079
Top
Aapo: When I yell, then pull, but without the smallest jerk. The bar over your toes, right above the toes, not an inch over on either side. Now, boys! AAPO: Ja kui mina hüüan, siis vedage, kuid ilma ühegi nõksakuta. Teivas varvaste kohade, just varvaste kohale, mitte tolli võrd kummalegi poole. — Nüüd, poisid! 06081
Bottom
06080
Top
Timo: Juho flies up like a chip. TIMO: Juho kerkib, nii et kägiseb. 06082
Bottom
06081
Top
Aapo: Even pity wouldn’t help him there. AAPO: Seal pole mingit armu. 06083
Bottom
06082
Top
Juhani: Go and draw ale, Timo. JUHANI: Mine lase õlut, TIMO: 06084
Bottom
06083
Top
Timo: You’re limping, brother. TIMO: Sa ju iompad, vennas. 06085
Bottom
06084
Top
Juhani: Draw ale, you accursed lout! Do you hear me, or shall I clout your ear? JUHANI: õlut laskma, sa neetud kluit! Kas kuulsid? Või tahad mööda kõrvu? 06086
Bottom
06085
Top
Tuomas: Did I hurt your foot? TUOMAS: Kas ma su jalale häda tegin? 06087
Bottom
06086
Top
Juhani: Why worry about that? Look to your own foot. What does it matter if the heel did chance to come off my boot in the wrestling like a slice of turnip. But look to yourself, you. It seems you win at wrestling and pulling the bar, but let’s fight. JUHANI: Mis sa selle eest muretsed? Hoolitse oma käppade eest. Mis vala see muile teeb, kui kand saapa küljest lahti tuli? Rebeneb see iu maadluses kui naeriUble. Kuid hoolitse sina enese eest. Näib, et sa mind maadluses ja vägi-pulgas võidad; kuid tule kaklema. 06088
Bottom
06087
Top
Aapo: We will have nothing to do with fighting now. AAPO: Kaklus ei lähe nüüd. 06089
Bottom
06088
Top
Juhani: Yes we will, if we want. JUHANI: Küllap läheb, kui aga tahame. 06090
Bottom
06089
Top
Tuomas: I don’t want. TUOMAS: Mina ei taha. 06091
Bottom
06090
Top
Juhani: You dare not. JUHANI: Sa ei julge. 06092
Bottom
06091
Top
Aapo: Know that wrestling is play. AAPO: Pea meeles, et maadlus on mäng. 06093
Bottom
06092
Top
Simeoni: I know it for play that often gives rise to fighting and murder. SIMEONI: See on mäng, millest tihti tuleb taplus ning mõrtsukatöö. 06094
Bottom
06093
Top
Juhani: May Tuomas win, but no other can overthrow Juhani. That I swear and will show man by man through the whole company. A little bout, Aapo! Will your waistband hold, will it hold? JUHANI: Tuomas võib võita, kuid ei painuta siin Juhanit keegi muu. Seda ma vannun ja näitan kordamööda iga mehe kallal läbi terve kompanii. — Uks ropsak, Aapo! Kas su kaelus peab vastu? Kas peab? 06095
Bottom
06094
Top
Aapo: Madcap without the slightest cause! Wait, wait, and we’ll wrestle properly. AAPO: Hull ilma vähemagi põhjuseta! Oota, oota, ja maadleme korraliku] kombel. 06096
Bottom
06095
Top
Juhani: Bright lightning! JUHANI: Välk ja pank! 06097
Bottom
06096
Top
Aapo: Wait, say I. Now, try now. AAPO: Oota, ütlen mina. — Vaat nii, nüüd sikuta. 06098
Bottom
06097
Top
Eero: Juho dances the polka like a true lad, even if he does limp. EERO: Juha tantsib nagu mehine mees polkat, olgugi lomba tcs. 06099
Bottom
06098
Top
Juhani: What do you say now, brother Aapo? JUHANI: Mis sa nüüd ütled, veli Aapo? 06100
Bottom
06099
Top
Aapo: That I’m down under you. AAPO: Et laman su all. 06101
Bottom
06100
Top
Juhani: Step up to your number, Simeoni. JUHANI: Astu järjekorda, SIMEONI: 06102
Bottom
06101
Top
Simeoni: Not for a thousand crowns would I break the holy festival. SIMEONI: Ei ka tuhande taalri eest kallist püha rikkuma. 06103
Bottom
06102
Top
Juhani: All honour to the Christmas festival! A bit of innocent wrestling won’t harm it, if only our minds are joyful and our hearts pure. One try, Simeoni ! JUHANI: Olgu pühitsetud jõulupüha! Kuid ega seda süütu maadlusega rikuta, kui meel on rõõmus ja süda puhas. CJks katse, Simeoni! 06104
Bottom
06103
Top
Simeoni: Why will you tempt me. SIMEONI: Miks sa mind kiusad? 06105
Bottom
06104
Top
Juhani: One bout! Juhani, üks pingutus! 06106
Bottom
06105
Top
Simeoni: You Satan! SIMEONI: Sina saatan! 06107
Bottom
06106
Top
Aapo: Peace be with him, Juhani, peace. AAPO: Jäta ta rahule, Juhani, jäta rahule. 06108
Bottom
06107
Top
Juhani: No harm in trying. Now then, one single tug at your waistband. JUHANI: Võiksime ometi katsuda. Vaat nii, üksainus rikutus kaelusest! 06109
Bottom
06108
Top
Simeoni: Go to Hell, evil spirit. I admit you the winner. SIMEONI: Mine põrgusse, kurivaim! Ma olen nõus, et sa võidad. 06110
Bottom
06109
Top
Tuomas: I’ll believe that when I see it. I don’t think Simeoni’s sinews are of veal either. TUOMAS: Seda usun alles siis, kui näen. Ma ei arva, et ka Simeoni lihased oleksid just vasikalihast. 06111
Bottom
06110
Top
Juhani: Well, let him try. Then we’ll see whether they’re veal or black, stringy bear’s-meat. JUHANI: Sellepärast tulgu ta katsuma. Siis nähakse, kas on vasika, või on mustast, kiulisest karulihast. 06112
Bottom
06111
Top
Aapo: Leave him in peace and let the next man, more willing for a bout, step forward. Brother Timo, always a stout fellow ! AAPO: Oigu ta rahus ja astugu teine mees ette, kelle mee! kaldub rohkem maadluse poole. Veli Timo, ikka vahva mees? 06113
Bottom
06112
Top
Juhani: Will you? JUHANI: Kas tahad? 06114
Bottom
06113
Top
Aapo: Into the wind, Timo! You have never been a mama’s boy. AAPO: Asu platsi, Timo! Pole sa kunagi mammapoju. 06115
Bottom
06114
Top
Tuomas: Never, but always heartily like a man in his own home. I’ll never forget the fight he put up in that matchless tussle with the Toukola men. Before he knew it he had got a grand bash on the head, but caring little for that, he turned gravely round, snatched the staff out of the man’s hand and hit him back on the skull — and snap went the staff. Broke in two like a flash and down flopped the man like an empty sack. That was Timo Jukola’s work. And I know he’s still game to meet any man. TUOMAS: Ei iial, vaid ikka hakkaja, ikka otsekui omas laius. Ma ei unusta iial seda hoopi, mis ta andis tolles imeväärses löömingus toukolastega. Esiti sai ta tähele panemata lubli obaduse oma nupu pihta, ku>d sellest suurt hoolimata pööras ta rahulikult ümber, tõmbas teiba lööja pihust ja nüüd virulna ta tagasi vastu peakoort— ning teivas pooleks. Teivas pooleks nii et praksus, ja maka potsatas mees nagu tühi kott. Nii tegi Jukola Timo. Ja ma tean, et temast on veel nüüdki mehele vastane. 06116
Bottom
06115
Top
Timo: Come on, lad. TIMO: Tule, poiss. 06117
Bottom
06116
Top
Juhani: Just what I want. But let me too get hold of your waist. Now I’m ready. JUHANI: Seda ma just tahan. Kuid lase, kui minagi korralikult kinni saan. Nüüd olen valmis. 06118
Bottom
06117
Top
Aapo: Let Timo have first heave. AAPO: Esimeseks olgu Timo sikutas. 06119
Bottom
06118
Top
Juhani: All right. Then I’ll have time to get my breath back. JUHANI: Olgu nii. Saangi pisut hinge tõmmata. 06120
Bottom
06119
Top
Timo: How’s that? TIMO: Vaat nii! 06121
Bottom
06120
Top
Juhani: No, my son. JUHANI: Ei, pojuke! 06121
Bottom
06121
Top
Tuomas: A fairly stiff heave, Timo, you brave Timo! But can you do better? TUOMAS: üpris kange tõmme, Timo, sina vahva Timo! Kuid kas sa veel paremini ei saa? 06122
Bottom
06122
Top
Juhani: We don’t go as easily as that. JUHANI: Ega siin nii kergesti liiguta. 06123
Bottom
06123
Top
Tuomas: Timo, can you do better ? TUOMAS: Timo, kas sa paremini ei saa? 06124
Bottom
06124
Top
Timo: I ought to be able to. What does this say? TIMO: Peaks saama. — Aga mis see ütleb? 06125
Bottom
06125
Top
Juhani: ”We don’t go so easily, said the beggar at Hyvämäki.” JUHANI: «Ei siit nii kergesti veel minema minda, ütles Hiivamäe kerjus.» 06126
Bottom
06126
Top
Aapo: Once more, Timo. AAPO: Kord veel, Timo. 06127
Bottom
06127
Top
Tuomas: Can you better it ? TUOMAS: Kas paremini ei saa? 06128
Bottom
06128
Top
Timo: I ought to be able to. How’s that? TIMO: Peaks saama. — Aga see? 06129
Bottom
06129
Top
Juhani: ”We don’t go so easily, said the beggar at Hyvämäki.” JUHANI: «Ei siit nii kergesti veel minema minda, ütles Hüvamäe kerjus.» 06130
Bottom
06130
Top
Tuomas: But it was a heave that made itself felt. TUOMAS: Kuid see oli tõmme, mis tundus. 06131
Bottom
06131
Top
Eero: Nothing to be afraid of; brother Juhani’s voice only shook the least bit, but quite innocently. EERO: Pole häda, ainult pisut ja hoopis süütult võbises Juhani hääl. 06132
Bottom
06132
Top
Juhani: Upright I stand. JUHANI: Püsti ma seisan. 06133
Bottom
06133
Top
Tuomas: Once more, Timo. TUOMAS: Kord vee!, Timo. 06134
Bottom
06134
Top
Timo: We’ll try, we’ll try. TIMO: Katsume, katsume. 06135
Bottom
06135
Top
Juhani: Wait a bit ! My trousers are falling ! JUHANI: Pastoi! Mu püksid kukuvad! 06136
Bottom
06136
Top
Timo: ”But now, said Kaitaranta!” TIMO: «Kuid nüüd, ütles Kaitaranta.» 06137
Bottom
06137
Top
Juhani: My trousers are falling! Do you hear me! JUHANI: Mu püksid kukuvad! Kas sa kuuled? 06138
Bottom
06138
Top
Timo: How’s that, brother! TIMO: Vaat nii, vennike! 06138
Bottom
06139
Top
Aapo: Is Juhani lying there again, kissing the floor? AAPO: Sea! lamab Juhani jälle ja suudleb põrandat. 06139
Bottom
06140
Top
Eero: And puffing like a bull. But it is well ”he can get his breath back again.” EERO: ja puhib nagu pull. Kuid hea, et «saab pisut hinge tõmmata». 06139
Bottom
06141
Top
Timo: Under me the lad lies like a wet slipper. TIMO: Lamab minu ai! poiss nagu märg tallukas. 06141
Bottom
06142
Top
Tuomas: But his trousers played him a mean trick. TUOMAS: Kuid püksid mängisid talle pussi. 06142
Bottom
06143
Top
Aapo: That must be said in truth’s name. Juhani’s own trousers rose against their master and joined themselves with Timo. AAPO: Õigluse nime! peab seda ütlema. Juhaai enese püksid olid siin peremehe vastu ja lõid Timo liitlaseks. 06143
Bottom
06144
Top
Eero: That’s true. So trousers off- and a new start. EERO: Nii on lugu. Sellepärast kõik piiksid maha ja mäng uuesti lahti. 06144
Bottom
06145
Top
Simeoni: Hold your jaw now, jackdaw! Or I’ll hit you on the nose. Haven’t you had enough of this Hell’s game? SIMEONI: Pea suu, sina rääk! Muidu annan sulle mööda nokka. Kas ei aita sulle juba sellestki põrgumängust? 06145
Bottom
06146
Top
Eero: Well, let’s make it a heavenly game then. Trousers and shirts off, and wrestle like two angels in the fields of Paradise. EERO: Noh, muutugu see siis taevamänguks. Püksid ja särgid seljast ning maadelge nagu kaks inglit paradiisi väljal. 06146
Bottom
06147
Top
Tuomas: Why are you sitting on his neck, Timo? TUOMAS: Miks sa ta kaela peal istud, Timo? 06147
Bottom
06148
Top
Timo: If I had a faggot now I’d lay it along his buttocks till the room echoed. TIMO: Oleks nüüd halg pihus, siis paneksin mööda kannikaid nii et plaksuks. 06148
Bottom
06149
Top
Aapo: Why so? This is wrestling, not a fight. AAPO: Miks nõnda? See on ju maadlus, aga mitte kaklus. 06149
Bottom
06150
Top
Eero: Is Timo angry? EERO: Kas Timo on vihane? 06150
Bottom
06151
Top
Timo: Not at all, not at all. All I say is, if I had a faggot or a round stick, I’d lay it smacking along his buttocks. T i m o. Ei sugugi, ei sugugi, kuid ütlen niisama: oleks nüüd halg või ümarik nui, siis paneksin mööda kannikaid nii et plaksuks. 06151
Bottom
06152
Top
Tuomas: Let him get up. TUOMAS: Lase ta üles. 06152
Bottom
06153
Top
Timo: Get up, God’s creation. TIMO: Tõuse, jumala loom. 06153
Bottom
06154
Top
Juhani: I’ll get up, and know that when I have fastened my trousers it’ll be your turn to lie down and somewhat quicker than I did. I, poor boy, tripped by accident, which you hastened to turn to your profit, lout! JUHANI: Mina tõusen, ja tea, et kui olen püksid jälle kinni pannud, siis on sinu kord pikali lennata, ning teisiti kui mina äsja. Mina, õnnetu poiss, langesin viperuse läbi su alla, mida sina väledasti enese kasuks tarvitasid, sa koeranägu, sa saapa-pink! 06154
Bottom
06155
Top
Aapo: No anger! I know that he hardly noticed your trouser accident before the throw was over. He did it in the heat of the scrimmage, the poor boy. AAPO: Jäägu eemale vihastumine! Ma tean, et ta su püksi-iipardust vaevalt nägigi, enne kui mahapanek oli tehtud. Seda tegi ta rüseluse hoos, vaene poiss. 06155
Bottom
06156
Top
Juhani: He knew quite well, the bull-badger. But you are all like ravens at my neck. He didn’t know! Didn’t I roar in a loud voice: wait a bit, my trousers are falling? But he never cared, but tore with teeth and nails like a cat. Stand and burn ! I’ll teach you to use a man’s flabby trousers to his undoing another time, oh I’ll teach you. JUHANI: Küllap ta saarmapoeg seda teadis. Kuid te olete kõik nagu kaarnad mu kaelas. Või ta ei teadnud. Kas ma ei karjunud nagu piirivalvur valju häälega: pastoi, püksid kukuvad? Kuid ta ei hoolinud sellest, vaid rebis küünte ja hammastega nagu kass. Kuid surm ja needus! Küll ma sind õpetan tulevikus teise harmoonika-pükse oma kasuks tarvitama, küll ina sind õpetan. 06156
Bottom
06157
Top
Timo: I, poor boy, did it in the heat of the scrimmage. TIMO: Ma tegin seda rüseluse hoos, vaene poiss. 06157
Bottom
06158
Top
Juhani: I ’11 teach you, when l’ve hoisted up my trousers and pulled my belt tight as a wedged hoop. JUHANI: Ma sind õpetan, kui saan püksid üles ja nälja-vöö kinni nagu kiilutud vaadivitsa. 06158
Bottom
06159
Top
Timo: I give a fig for the whole wrestle; once l’ve won, l’ve won, and there’s nothing more to grumble at. What have trousers to do with it? In wrestling it’s the man who wrestles, not his trousers or leggings or snow-socks. TIMO: Ma vilistan edaspidise maadluse peale; kui kord võitsin, siis võitsin, pole seal enam midagi mõmiseda. Mis puutuvad püksid asjasse? Maadluses maadleb mees, aga mitte püksid ja säärikud või lumesokid. 06159
Bottom
06160
Top
Juhani: Waistbands in fist and breast to breast again! Stand and burn! JUHANI: Pihud jälle värvlisse ja rind rinna vastu! Surm ja needus! 06160
Bottom
06161
Top
Timo: Shall I join him in this childish job? TIMO: Kas peaksin temaga veel tolle lapsiku mängu peale minema? 06161
Bottom
06162
Top
Eero: How can he ask? Go, God’s creation, while you have the chance. EERO: Mis ta veel küsib! Mine, jumala loom, mine, kui pääsed. 06162
Bottom
06163
Top
Simeoni: Don’t go, say I. SIMEONI: Ära mine, ütlen mina. 06163
Bottom
06164
Top
Eero: Don’t go if you fear and tremble. EERO: Ära mine, kui kardad ja vabised. 06164
Bottom
06165
Top
Juhani: Fear and trembling won’t help him now, but he’s got to join in a new tussle and this very God’s moment. JUHANI: Nüüd ei aita kartus ning vabin, vaid peab uuesti võitlema, ja just selsinatsel jumala silmapilgul. 06165
Bottom
06166
Top
Eero: Have mercy on him, Juhani, have mercy! EERO: Heida armu ta peale, Juhani, heida armu! 06166
Bottom
06167
Top
Timo: Why, Eero, why? Let’s try another bout then, one or two. Seize hold! TIMO: Mispärast? Eero, mispärast? Olgu minugi poolt veel üks sikutus, üks või kaks. Tersii ainult! 06167
Bottom
06168
Top
Juhani: So, my boy. JUHANI: Siin saad, poiss! 06168
Bottom
06169
Top
Tuomas: Have a care, Juhani! TUOMAS: Korralikult, Juho! 06169
Bottom
06170
Top
Aapo: Carefully! That’s how two hungry hawks might fight. AAPO: Korralikult! Nii kisklevad ju kaks näljast kulli. 06170
Bottom
06171
Top
Simeoni: Fighting, pure fighting! SIMEONI: Kaklus, sula kaklus! 06171
Bottom
06172
Top
Aapo: Sensibly, Juhani! AAPO: Mõistlikult, Juhani! 06172
Bottom
06173
Top
Simeoni: Oh you monsters, you monsters! SIMEONI: Oi teid jõledaid, oi teid jõledaid! 06173
Bottom
06174
Top
Eero: Don’t lame your brother ! EERO: Ära ometi venda sandiks tee! 06174
Bottom
06175
Top
Simeoni: Aha! Aha! now Eero turns pale. Here’s the fish you have angled for. SIMEONI: Ahaa, ahaa! või juba Eerogi kahvatab. Sea! on su kalad, mida õngitsesid. 06175
Bottom
06176
Top
Tuomas: Juhani! TUOMAS: Juhani! 06176
Bottom
06177
Top
Simeoni: The whole cabin’s breaking up, you wild beasts and devils! SIMEONI: Juba maja läheb lõhki, te kiskjad ja kuradid! 06177
Bottom
06178
Top
Juhani: Vot, lad, says the Russian! Well, why are you lying there and peering up at the ceiling ? JUHANI: «Vot, poju, ütles venelane!» No mis sa seal siis lamad ja lakke põrnitsed? 06178
Bottom
06179
Top
Timo: You won now, but wait till time has worked on us a bit. You will grow older and smaller, while I fill out and become stronger. TIMO: Sa võidad mind praegu, kuid las aeg teeb veel pisut tööd: sina vananed ja jääd väikeseks, aga mina kasvan ning kosun. 06179
Bottom
06180
Top
Juhani: Even the world will wear out once and end, let alone a sinful human being. Time wears us all down, my brother. But get up and gulp a swig of ale into your face and admit there’s an ounce or two less strength in you than in me. JUHANI: Kord kulub ja lõpeb ka see maailm, saati siis patune inimloom. Aeg lööb meid kõiki, vennas. Kuid tõuse üles ja kummuta näkku lonks õlut ning tunnista, et sinus 00 jõudu paari loe võrra vähem kui minus. 06180
Bottom
06181
Top
Timo: That was seen. There I lay on all fours and you atop o’ me like a raving bear. TIMO: Seda oleme näinud. Lamasin ju seal röötsakil su all ja sina mu peal nagu karvane karu. 06181
Bottom
06182
Top
Juhani: Here’s to us all, my bonny boys! I am second therefore in the hosts of Jukola in the matter of strength. True, Lauri and Eero are still untried, but may they know that there’d be a buzzing in their ears if it came to a trial; and Simeoni has admitted himself the weaker. But not one of Jukola’s brothers is a little-finger man, that I guarantee. Let even fifty Toukola men come at us, fist against fist. Five barrels I can carry on my back, and Tuomas a bit more; five barrels if some one piles them up on my back. JUHANI: «Võta siit, kulla vennas, olgu tröösti õllekannus.» — Nii olen mina siis Jukola karjas teine mees, mis jõusse puutub. Lauri ja Eero on küll veel katsumata, kuid nad peaksid teadma, et katsumisel maailm nende ees pimeneb; ja Simeoni on enese ise minust nõrgemaks tunnistanud. Kuid nõrganäpumees pole Jukola vennastest ükski, seda ma kinnitan. Tulgu siis kas või viiskümmend toukolast, rusikas rusika vastu. Viis tündrit kannan mina seljas, ja Tuomas pisut enam; viis tündrit, kui teine ainult kandami selga laob. 06182
Bottom
06183
Top
Tuomas: I’d like to see Lauri and Eero wrestle in deadly earnest. TUOMAS: Kuid ma tahaksin näha, kuis Lauri ja Eero täie jõuga maadleksid. 06183
Bottom
06184
Top
Aapo: Truly it would be a sight. One solemn and calm as a thaw in winter, the other small as a dwarf, but swift and keen as lightning. Into the wind, boys, and we ’II see a scrap between a weasel and a buck-hare. Mind, I’m not calling you a hare for your bravery, there’s no call for that, nor for your walk, for Lauri steps out like blacksmith Könni’s hoer — whose feet and hoe were moved by a tricky clockwork in its belly — but to me the tussle would just look like one between a big jack-hare and a weasel. AAPO: Tõepoolest, see oleks vaatamisväärt. Üks tõsine ja vaikne kui talvine sula ilm, teine pisike kui päkapikk, kaid väle ja terane nagu välk. Laske lahti, ja seal võitlevad kärp ning isajänes. Ma ei võrdle sind arguse pärast jänesega, selleks pole põhjust, ega su liigutuste pärast, sest Lauri astub nagu Könni-sepa koogumees, mille jalad ja labidad pani liikuma osav kellavärk ta kõhus, — kuid minu meelest näikse võitlus nagu kärbi ning toreda isajänese maad!us. 06184
Bottom
06185
Top
Juhani: One breasting, boys, one breasting or a buttock-throw. JUHANI: Oks rinnutsimaadlus, poisid, üks rinnutsimaad-lus või siilipäts! 06185
Bottom
06186
Top
Lauri: What use is a bout with Eero? You can’t even get a proper grip of him, but there he wriggles between your legs like a cat, scratching and squeezing your middle so that you can hardly draw breath. He did that when we wrestled in Aro Meadow last autumn, and who won and who lay under, was beyond anyone to say. Why should I wrestle him again? LAURI: Mis selle Eeroga rabelda? Temast ei saa kanagi korralikult kinni, tema aga sipleb teise jalus nagu kass, küünistab ja pigistab teise külgi riivatu! kombel, nii et vaevalt saad õhku neelata. Nii tegi ta möödunud sügisel, kui Arunišdu! maadlesime. Ja kes seal võitis, kes alla jäi, seda ei mõistnud pagangi. Mis ma temaga enam läheksin? 06186
Bottom
06187
Top
Eero: I wasn’t a hair stronger than you. Believe me if you can. EERO: Ma polnud sinust juuksekarva võrragi kangem. Usu, kui tahad. 06187
Bottom
06188
Top
Lauri: I believe you, knowing you to be weaker. LAURI: Usun seda, sest ma tean, et sa nõrgem oled. 06188
Bottom
06189
Top
Juhani: Let honest wrestling prove it. JUHANI: Seda näidaku korralik maadlus. 06189
Bottom
06190
Top
Lauri: Why should I try a second time with him? LAURI: Mis ma temaga enam läheksin? 06190
Bottom
06191
Top
Simeoni: Let’s go to bed now, you madmen. SIMEONI: Heitke juba magama, te metslased. 06191
Bottom
06192
Top
Juhani: Nights are many, but Christmas comes but once a year, so let us rejoice now. Rejoice, you Christmas room, rejoice the whole land of Israel! This night, this very second a great miracle has happened in Babylon Town. Let us rejoice! What game shall we play? Blind Man’s Bluff? Slaughter the Pig or Prod the Cobbler? JUHANI: Öid on palju, kuid jöulud on ainult kord aastas, ja sellepärast pidutsegem nüüd. Rõõmutse, sina jõulumaja, rõõmutse, kogu Iisraeli maal Sel ööl, just selsiaatsel silmapilgu! on sündinud suur ime Paabeloni linnas. Rõõmnisegem! — Mis peaksime mängima? Kas teeme pimesikku? tapame siga, või mängime kingseppa? 06192
Bottom
06193
Top
Simeoni: There now! Are we to start tumbling about like wilful brats? Go away! SIMEONI: Või nii! Või peaksime veel mässama nagu vallatud jõnglased! Jäta rahu! 06193
Bottom
06194
Top
Juhani: A young unmarried fellow’s life is a dance. Isn’t it, Timo? JUHANI: Poissmehe-põlv pole muud kui tants. Eks ole nii, Timo? 06194
Bottom
06195
Top
Timo: He-he-he! TIMO: Hi-hi-hi! 06195
Bottom
06196
Top
Juhani: Isn’t it? JUHANI: Eks ole nii? 06196
Bottom
06197
Top
Timo: It’s like that, surely. TIMO: Küllap ta nii on. 06197
Bottom
06198
Top
Eero: Just so, my dearest Jussi. EERO: Just nii, kulla Jussi. 06198
Bottom
06199
Top
Juhani: Said the fox to the rabbit. Right! This life’s all right; it’s jolly sometimes and makes a man’s heels itch. Let’s dance a Russian jig; I’m quite a master at that. Look! JUHANI: ütles rebane jänesele. Õigus! Seda elu maksab elada; on vahel lõbuski ja paneb kannad pisut kerkima. — I antsime kasakat; selles asjas olen mina meister. Vaadake! 06199
Bottom
06200
Top
Aapo: Could our ale have made you drunk? AAPO: Tea, kas meie õlu annabki hoogu? 06200
Bottom
06201
Top
Juhani: Empty three mugs of it into your face and see if you do not notice a blaze in your attic. But sing, Eero, while Jussi-boy dances. Out with it. JUHANI: Kummuta kolm kannu kurku, kas ei tunne siis väikest vinti seal ärklitoas? — Kuid laula, Eero, kui Jussi-poju tantsib. Lase lahti! 06201
Bottom
06202
Top
Eero: What would you like ? EERO: Mis sorti tahetakse? 06202
Bottom
06203
Top
Juhani: Anything, so long as it rings and roars. Out with it, yell till the bottom logs rise up! Sing, you he-badger’s whelp, sing while I dance, while I buck like a goat, buck right up to the ceiling. Sing! JUHANI: Ükstapuha, kui see ainult kajab ja kõmab. Lase tulla, poju, tõmba, nii et põrandapalgid tõusevad! Laula, sina saarmapoeg, laula, kui mina tantsin, hüppan nagu oinas, kargan üles laeni. Laula! 06203
Bottom
06204
Top
Eero: I'll try my best: EERO: Tahan katsuda. 06204
Bottom
06205
Top
"Let us carol and rejoice,
Christmastide is here;
Now the vats are full of ale,
Full the tankard and the pail;
Full of ale, full of ale,
Full the tankard and the pail.”

”At the Anjanpelto Fair Gin we drank like water,
With the money for the bull
A wedding-ring we bought her.
Bought her, bought her;
With the money for the bull
A wedding-ring we bought her.”
Jussi, Pussi, Jukola’s Jussi!
«Lajagu mu lauluviis,
Nüüd on meil ju jõulud;
Nüüd on õlut aamid täis,
Kibud täis ja kruusid;
Aamid täis, aamid täis,
Kibud täis ja kruusid!»

«Anjapõllu laada peal
Õlut, viina joodi,
Musta härja hinna eest
Nood pulmakingid toodi,
Toodi, toodi;
Musta härja hinna eest
Nood pulmakingid toodi.»

Jussi, pussi, Jukola Jussi!
06205
Bottom
06221
Top
Aapo: Shut up, Eero, and don’t aggravate him. AAPO: Vait, Eero, ära vihasta teda. 06223
Bottom
06222
Top
Juhani: Go on singing, I won’t get mad; keep on singing, that I needn’t dance without music. JUHANI: Laula pealegi; ei ma vihasta; laula pealegi, et mul poleks tarvis ilma muusikata tantsida. 06224
Bottom
06223
Top
Eero: EERO: 06225
Bottom
06224
Top
Jussi, Pussi, Jukola’s Jussi!
”Jussi, Jassi, floury-snout,
Dusts the litter in the stye. . .”
Jussi, pussi, Jukola Jussi!
«Jussi, Jassi, jahukoonn,
Põrsa pahna peesitaja...»
06226
Bottom
06229
Top
Timo: He-he-he ! Oh what daft words you sing. TIMO: Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! 06228
Bottom
06230
Top
Juhani: Keep on singing, keep on. I won’t be angry. JUHANI: Laula pealegi, laula pealegi. Ega ma vihasta. 06228
Bottom
06231
Top
Eero: EERO: 06229
Bottom
06232
Top
”Jussi, Jassi, floury-snout,”
«Jussi, Jassi, jahukoonu.»
06234
Bottom
06235
Top
I sing and snap my fingers at you. Ma laulan ja nipsutan veel sõrmigi juurde. 06230
Bottom
06236
Top
”Dusts the litter in the stye,
Sings the pigs a lullaby!”
Jussi, Pussi, Jukola’s Jussi!

”Ida walked along the strand,
Wrote upon the wave-washed sand
The name of her true-love,
The name of her true-love.”

”When I heard my sweetheart’s voice
The first time I did meet her,
I seemed in Heaven to rejoice,
No seraph there was sweeter,
I seemed in Heaven to rejoice,
No seraph there was sweeter.”

”Jussi, Jassi, floury-snout,”

The times we have rambled
And merrily gambolled ?
Fra-la la-la laa!
The times we have rambled
And merrily gambolled ?
Fra-la la-la laa!”

”Jussi, Jassi, floury-snout,”

”Never, poor Aapo
Blame little Jussi,
For well thou knowest
There’s strength in our Jussi.
Jussi sits in jail,
A goatskin for his tail,
All of us brothers
Can tell the same tale.
Fra-la la-la laa!”

[»Vilukselan Vitka
Ja Viuvalan Pispa,
Syvän-ojan Sonni
Ja Sylvinän Jalli!
Ralla ralla laa!
Syvän-ojan Sonni
Ja Sylvinän Jalli!»
Ralla ralla laa!]


”Woe me, poor madcap fellow,
Why was I ever born ?
A farm have I at home —
And sit in jail forlorn.
A farm have I at home —
And sit in jail forlorn.”
«Põrsa pahna peesitaja,
Seasulu soojendaja!»
Jussi, pussi, jukola Jussi!

«Iida astus aeda,
Tahtis järgi kaeda,
Kuhu kallim jäänd.
Kuhu kallim jäänd.»

«Kui mulle kostis mu kulla hääl.
Esimest kord teda trehvates.
Arvasin olevat pilve peal,
Seraviimide salga sees;
Arvasin olevat pilve pea!,
Seraviimide salga sees.»

Jussi, pussi, Jukola Jussi!

«Mäletad kas, Maie,
Kuis maasikaid söödi
Ja lustimängu löödi?
Tralla ralla laa!
Maasikaid söödi
Ja lustimängu löödi.
Tralla ralla laa!»

Jussi, pussi, Jukola Jussi!

«Hoia sina, Aadu armas.
Jussi kohta sõimu,
Seda tead sa väga hästi,
Et on Jussil võimu.
Jussi astub linnas.
Lamba laba rinnas;
Ühtekokku oleme
Kõik me samas hinnas.»
Tralla ralla laa!

«Viluoja Viidik
Ja Palupära Priidik
A’asid Peedu pulli
Teistre Tooma talli.
Ralla ralla laa!
A’asid Peedu pulli
Teistre Tooma talli!»
Ralla ralla laa!

«Oi mind meest meeletumat.
Mis ma võtsin ette!
Talu mul on kodukülas,
Ja ise kannan kette;
Talu on mul kodukülas,
Ja ise kannan kette.»
06231
Bottom
06290
Top
Juhani: That’s they way! So! There’s no fetters on this fellow. Go on singing! JUHANI: Nõndaks aga! Niiviisi! Ega siin ketid koorma. Laula edasi! 06286
Bottom
06291
Top
Eero: EERO: 06287
Bottom
06292
Top
”Jussi, Pussi, Jukola’s Jussi!
Jussi, Jassi, floury-snout,
Dusts the litter in the stye,
Sings the pigs a lullaby.
Jussi, Pussi, Jukola’s Jussi!”
Jussi, pussi, Jukola Jussi!
Jussi, Jassi, jahukoonu,
Põrsa pahna peesitaja,
Seasulu soojendaja!
Jussi, pussi, Jukola Jussi!
06288
Bottom
06299
Top
Isn’t that enough? Kas ei aita juba? 06295
Bottom
06300
Top
Juhani: More! This is Karja-Matti’s wedding. More! More! Karja-Matti’s wedding! JUHANI: Veel! Tantsime kui Karja-Matti pulmas. Veel! Veel! — Karja-Matti pulmad! 06296
Bottom
06301
Top
Simeoni: Even the cock crows wrathfully at this godless medley and din. SIMEONI: Isegi kukk kiljatab selle jumalavallatu jandi ja mürgli pärast. 06297
Bottom
06302
Top
Juhani: Hold your jaw, cock, and stop that clucking. JUHANI: Suu kinni, kukk, ja ära seal kokuta! 06298
Bottom
06303
Top
Tuomas: Enough of that, Juhani. TUOMAS: Saab juba sellest, JUHANI: 06299
Bottom
06304
Top
Aapo: That Turk’s dance will be the death of you. AAPO: See türgi tants võtab sul hinge välja. 06300
Bottom
06305
Top
Juhani: This is a Russian jig, isn’t it, Eero? JUHANI: See on ruskitants. Eks ole nii, Eero? 06301
Bottom
06306
Top
Eero: This is a Jussian jig. EERO: See on juskitants. 06302
Bottom
06307
Top
Juhani: All right then, we’ll have a score or so more hops of this Jussian jig. JUHANI: Olgu nii, ja tulgu siis veel paarkümmend hüpe! seda juskitantsu. 06303
Bottom
06308
Top
Simeoni: You wild man! SIMEONI: Sina meeletu mees! 06304
Bottom
06309
Top
Timo: Look, look ! He-he-he ! Well, may the Old ’Un take me ! TIMO: Vaat nii, vaat nii! Hi-hi-hi! No võtku sind pagan! 06305
Bottom
06310
Top
Juhani: Out of the way! Or I’ll tread you to paste like a cossack’s horse a drunken fair-goer. Hih! JUHANI: Eest ära! Muidu trambin su pudruks nagu kasaka hobune purjus laadamehe. Hih! 06306
Bottom
06311
Top
Aapo: The loose end of his belt is in a fair lather there behind. It’s bouncing, it is; bouncing up, bouncing down, walloping his back and his buttocks in turns. Oh you! AAPO: On aga see rihmaots seal su taga leilis. Küll see kimmub, kimmub üles, kimmub alla, pekstes meest kord vastu selga, kord vastu kannikaid. Oh sind! 06307
Bottom
06312
Top
Juhani: La-la laa laa! That was a dusting, he-he! That was the second time I danced in my life. The first was at Karja-Matti’s wedding where there were none of the female sex except three old hags, but a rare crowd of men. But listen, after Matti had brewed us a couple of mugs of juicy coffee-punch, nothing would do for us but to start hammering the floor-beams, we men amongst ourselves; and didn’t the sinful earth sigh under us. The poor old women were thankful to be let off such a kneading; we’d have danced ’em to tatters. Lord what a time! But now clothes off to our shirts, and up on to the gallery. We’re not, in any case, going to close our eyes just yet, hut around a foaming pail of ale and in the light of a resinous torch we’ll relate merry tales and legends up there in the gallery’s warmth. JUHANI: Lalla-laa-laa! See oli alles tuuseldus. Heh-heh! — Teist korda oma elus tantsisin. Esimest korda juhtus see Karja-Matti pulmas, kus polnud rohkem naisepoolist kui kolm eidetudi, kuid mehi suur kari. Kui aga Matti meile paar tassi kibedat kohvipunssi nina alla pistis, vaat siis polnud muud, kui läksime põrandapalke vihtuma, meie mehed omavahel; ja siis alles oigas patune maa meie all. Vaesed vanamoorid tänasid õnne, et sellest saunast pääsesid; me oleksime nad ju räbalaiks tantsinud. Oh sind paganat küll ometi! — Nüüd aga rõivad särgini seljast maha, ja üles lavale. Kuid ega me kohe veel silma kinni pane, vaid vestame seal lava soojuses vahutava õllekibu ääres ja tõrvase pirru lõkendaval valgel lõbusaid lugusid ning muinasjutte. 06308
Bottom
06313
Top
They undressed and filling their pail once again with ale, climbed on to the gallery. There, all in their shirts, they sat amidst their straw in the steaming heat. Busily the foaming pail went round from man to man, and in a crack in the wall ti pine torch burned with a golden flame. Then a thought came suddenly into Juhani’s brain and words fell from his lips which were to prove their undoing. Nad tõmbasid rõivad seljast, täitsid veel kord kibu õllega ja asusid üheskoos lavale. Seal istusid nad kõik särgiväel õlg-asemel hauduvas kuumuses. Usinalt käis vahutav kibu ühe mehe käest teise kätte ringi ja palgipraos lõõmas männipirru kuldne leek. Kuid siis torkas Juhani pähe mõte ja langes ta suust lause, mille tagatipuks oli raske õnnetus. 06309
Bottom
06314
Top
Juhani: Here we can truly roast ourselves like sausages in a straw-filled oven, and it is the hot stones of our fireplace that give us our warmth. Eero, pour a mug of ale on the oven and we’ll see what barley juice steam tastes like. JUHANI: Siin nüüd peesitame nagu päravorstid ahju õlgedel ja soojust annavad meile kuumad kerisekivid. Eero, viska õige kerisele kannutäis õlut, et teaksime, kuis ka odramärjukese leil maitseb. 06310
Bottom
06315
Top
Tuomas: What silly trick would that be? TUOMAS: Mis hull mõte see olgu? 06311
Bottom
06316
Top
Juhani: A grand trick. Do as I say. JUHANI: Tore mõte. Viska. 06312
Bottom
06317
Top
Eero: I wish to obey my master. EERO: Ma tahan vanema sõna kuulda. 06313
Bottom
06318
Top
Juhani: A couple of mugs of ale on the oven! JUHANI: Paar kannu õlut kerisele! 06314
Bottom
06319
Top
Tuomas: Not a drop! If I hear the tiniest hiss from there, unhappy the man who caused it. TUOMAS: Mitte tilkagi! Kui ma sealt vähematki susinat kuulen, siis õnnetu see, kes on seda teinud. 06315
Bottom
06320
Top
Aapo: Don’t let us waste a fine drink. AAPO: Ei maksa raisata head jooki. 06316
Bottom
06321
Top
Timo: We can’t afford to live in beer steam, not we. TIMO: Pole meil rikkust, et õlieleilis elada, kaugeltki mitte, kaugeltki mitte. 06317
Bottom
06322
Top
Juhani: It would be jolly to taste it. JUHANI: Oleks aga lust seda maitseda. 06318
Bottom
06323
Top
Tuomas: I forbid it firmly. TUOMAS: Mina keelan seda kindlasti. 06319
Bottom
06324
Top
Juhani: It’d be jolly to taste it. Winning just now in the wrestling has lifted Tuomas’s crest-feathers a lot and he now thinks he can rule this house as he wants. Remember though that the bitter spleen, once it really swells, gives its lad the strength of seven men in a fight. Be that as it may, my eyes are surely not inclined to wait on you. JUHANI: Oleks aga lust seda maitseda. — Võit äsjases maadluses on Tuoma kuklakarvu suurel viisil kergitanud ja nüüd mõtleb ta oma heaksarvamise järgi siin majas valitseda. Pea siiski meeles, et mõru sapp, kui ta kord paisub, poisile kakluses seitsme mehe jõu annab. Nii või teisiti, kuid minu "ilmad ei mõtlegi veel sinu viibet oodata. 06320
Bottom
06325
Top
Simeoni: The fruits of wrestling, all fruits of wrestling. SIMEONI: See on maadluse vili, puha maadluse vili! 06321
Bottom
06326
Top
Juhani: Let’s hear it splash, Eero, I’ll answer for the deed and defend its doer. JUHANI: Anna üks kähvak, EERO: Mina vastutan asja eest ja kaitsen sind. 06322
Bottom
06327
Top
Eero: It’s the master’s command, and I must obey; else there’s a hare’s passport in my fist on Christmas Eve of all nights. EERO: See on vanema käsk, ja mina pean kuulama; muidu »n mul otse jõuluööl hundipass pihus. 06323
Bottom
06328
Top
Then Eero, clenching his teeth and pursing his lips in a cunning grin, hastened to obey Juhani’s will, and soon a splash was heard from the oven, swiftly followed by a fierce hissing. Enraged, Tuomas flew up and dashed like an eagle at Eero, but Juhani too was quick to defend his younger brother. Whereupon a general scrimmage arose, in the confusion of which the burning torch was thrown down from the gallery on to the floor. There, unnoticed by the brothers, it soon set the straw in a lively blaze. Like a ring on the surface of a pool spreads evenly and rapidly in all directions, so the bright circle of fire on the floor grew. Ever higher it rose; it already licked the floor of the gallery before the inhabitants of the room became aware of the danger beneath them. But they perceived it too late to save more than their own lives and those of the animals in the cabin. Flames already billowed over a wide area and great was the distress and commotion. They all dashed to the door, on the opening of which men, dogs, cat and cock charged out almost simultaneously with a fearful din. It looked as though the cabin had spewed them from its smoking maw on to the snow-clad ground, where they then stood coughing. Last to come out was Lauri, leading by a halter Valko, who would otherwise probably have perished in the flames. For already a devouring fire poured out of the narrow window-openings, and soon from both door and roof. Enwrapped in flames, Impivaara’s stout cabin glowed. But on the snow-covered ground stood its garrison, destitute; even the charcoal-burner’s hut which had first given them shelter had been razed to the ground, and the storeroom was built loosely as a magpie’s nest. There the brothers lingered, and their only protection against wind and frost were short homespun shirts. Not even a cap for their heads or birch-bark slippers for their feet had they had time to snatch from the flames. Of all the property in the cabin there remained only the guns and birch-bark knapsacks, which had been taken into the storeroom when the brothers began their bath. In the snow the brothers stood, all with their backs towards the roaring flames, lifting and warming in turns their right and left feet; and caressed alternately by fire and snow, their feet were red indeed, red as the webs of a goose. Siis täitis Eero väledalt Juhani tahtmise, hambaid ühte purre» ja huuli kelmiks muigeks pigistades, ning peagi kostis kennelt laksak ja kohe selle järel kõva kohatus. Nüüd kargas Tuomas raevuselt üles ja tormas Eero poole, kuid ruttas ka Juhani nooremat venda kaitsma. Sellest tõusis nüüd üldine rüselus, mille hoos põlev pird lavalt alla põrandale paisati. Vennaste tähele panemata süütas see seal peagi tule õlgedesse. Nagu ring veepinnal ühtlaselt ja igale poole laieneb, nii suurenes ühtesoodu ka tule hele sõõr põrandal. See ulatus ikka kõrgemale ja puudutas juba lava, enne kui majaelanikud eneste all hädaohtu märkasid. Kuid hilja märkasid nad seda, et veel midagi päästa peale oma ja loomade elu, kes majas leidusid. Leegid lainetasid juba laialt ja suur oli häda ning möll. Kõik tormasid ukse poole, mille avanedes mehed, koerad, kass ja kukk hirmsa kisaga peaaegu ühel ajal välja kargasid. Näis, nagu oleks maja nad ühes suitsuga, oma kurgust lumisele maale oksendanud, kus nad nüüd seisid, võidu köhides. Kuid viimasena astus välja Lauri, päitseidpidi Valget talutades, kes muidu oleks igatahes tule ohvriks jäänud. Vägivaldne leek tungis juba välja akende väikestest aukudest ja viimaks ka nii uksest kui katusest. Leekides lõõmas Impivaara tugev maja. Kuid lumisel väljal seisid maja elanikud kaitseta, sest ka süsi-onn, nende esimene siinne peavari, oli juba maani maha kistud ja ait oli harvalt ehitatud nagu harakapesa. Seal siis seisid vennaksed ja nende ainus kaitse tuulte ning pakase vastu oli lühike takune särk. Isegi mütse peakatteks ega viiskusid jalga ei suutnud nad tule võimusest päästa. Endisest kraamist olid alles ainult püssid ja tohikpaunad, mis olid enne leilivõtmist aita viidud. — Kuid lumes seisid vennaksed, kõik selgadega vastu kohisevat tuld, kord paremat, kord pahemat jalga kergitades ja soojendades; ning punetasid need lume ja tule hautatud jalad, punetasid nagu hanede ujumislestad. 06324
Bottom
06329
Top
They enjoyed the last gift their cabin still had to give them, enjoyed the warmth of the fire; and this fire was immense. The flames rose violently on high, a shimmering light spread everywhere, and the mossy spruce on the crest of the hill smiled as sweetly as in the glow of the rising sun. From the stack of resinous roots smoke, thick and pitch-black, rose to the clouds, rolling in dark balls under the vault of the sky. But on the clearing and around it light dwelt; a ruddy day reigned in the heart of the winter night, and astounded at this phantom light birds gazed down with staring eyes from the branches of the snow-clad trees as the stoutly-built cabin on I mpivaara turned into cinders and ashes. Scratching their heads in rage and sorrow the brothers stood around, all with their backs turned to the fire and lifting the soles of their feet in I urns towards its grateful warmth. Gradually, however, their bonfire waned, collapsed at last in a rain of embers, and the night air filled with thousands of crackling sparks. Terror-stricken, the brothers then became aware that the sky was clearing and the wind veering from south to north. The weather was changing from a thaw to a frost. Nad nautisid viimast head, mis nende maja neile veel andis, nautisid tule soojust; ja suur oli nende tuli. Vägevalt tõusis leek kõrgele, kõikjale kumas hõljuv valgus ja sammalsuised kuused mäeharjal naeratasid mahedalt nagu koidutules. Tõrvaskand uc!e virnast kerkis suits pilvedesse, paks ja pigimust, ning keerles koonaldena taevakummi all. Kuid raiesmaal ja ümbruses oli valge, valitses punetav päev talveöö südames, ja imelikku viirastust võõrastades piilusid linnud puude lumiseilt okstelt, kuidas Impivaara vägevalt ehitatud maja söeks ning tuhaks muutus. Kuid vihaselt juukseid kiskudes ja mures seisid vennaksed seal ümber, seisid kõik seljaga vastu tuld ning tõstsid kordamööda jalaialdu soojendava tule poole. Pikkamööda vähenes ometi nende tuleriit, vajus lõpuks tukkidena alla ja tuhandeist praksuvaist sädemeist täitus öine õhk. Hirmuga märkasid siis vennaksed, et taevas hakkas selgeks lööma ja tuul pöördus lõunast põhja. Ilm oli soojast pakaseks muutumas. 06326
Bottom
06330
Top
Aapo: We were saved from the fire, only to fall victims to the frost. Look! The sky clears and already the north wind blows cold. Brothers, our danger is terrible. AAPO: Tulest pääsesime, kuid pakase ohvriks. Vaadake: taevas selgib ja külmalt lõõtsub juba põhi. Vennad, hädaoht on hirmus. 06328
Bottom
06331
Top
Juhani: Death and curses! Who did this? JUHANI: Surm ja needus! Kes on kõiges selles süüdi? 06329
Bottom
06332
Top
Tuomas: Who! You food for fire, you ask who? Were I to do right now, I’d dash you to roast in that fiery ash-heap. TUOMAS: Kes! Sa tuleroog küsid veel? Kui ma nüüd õieti teeksin, siis virutaksin su sinna tulisesse tuhka praadima. 06330
Bottom
06333
Top
Juhani: Never could one Tuomas do such a feat, never. But accursed be the man who brought this Hell’s night upon us! JUHANI: Ei iial tee seda üks Tuomas, ei iialgi. Kuid neetud olgu see mees, kes selle põrguöö toime pani! 06331
Bottom
06334
Top
Tuomas: He curses himself. TUOMAS: Ta neab ennast ise. 06332
Bottom
06335
Top
Juhani: Accursed be that man, namely, Tuomas Jukola. JUHANI: Neetud olgu see mees, nimelt Tuomas Jukola. 06333
Bottom
06336
Top
Tuomas: Say that a second time. TUOMAS: Otle seda veel teine kord. 06334
Bottom
06337
Top
Juhani: Tuomas, son of Juhani Jukola, is the cause of all this. JUHANI: Tuomas Juhani poeg Jukola on kõiges selles süüdi. 06335
Bottom
06338
Top
Aapo: Tuomas! AAPO: Tuomas! 06336
Bottom
06339
Top
Simeoni: Juhani! SIMEONI: Juhani! 06337
Bottom
06340
Top
Lauri: Softly! LAURI: Tasa! 06338
Bottom
06341
Top
Timo: Now you shall not fly at each other, you won’t be allowed, my bantams. Ay, ay, let’s all keep quiet now and warm ourselves in brotherly fashion. TIMO: Nüüd ei pääse te teineteise kallale, ei pääse, teie siinid. Jaa, jaa, olge viisakalt ja soojendame ennast vennalikult. 06339
Bottom
06342
Top
Simeoni: You godless! SIMEONI: Te jumalavallatud! 06340
Bottom
06343
Top
Aapo: No anger and quarreling when a miserable death awaits us. AAPO: Eemale viha ja riid, kui meid kõige armetum surm ähvardab. 06341
Bottom
06344
Top
Tuomas: Who is to blame, who is to blame? TUOMAS: Kes on süüdi, kes on süüdi? 06342
Bottom
06345
Top
Juhani: I am innocent. JUHANI: Mina olen süütu. 06343
Bottom
06346
Top
Tuomas: Innocent! Holy fire! I’ll eat you alive! TUOMAS: Süütu! Tuli ja välk! ma söön su elusalt ära! 06344
Bottom
06347
Top
Aapo: Softly, softly! AAPO: Korralikult, korralikult! 06345
Bottom
06348
Top
Simeoni: For God’s sake, softly! SIMEONI: Jumala pärast, korralikult! 06346
Bottom
06349
Top
Aapo: Guilty or innocent, may that be left undecided now, seeing that only haste can save us. Our cabin is in ashes and we stand almost naked in the snow. For what am I to call this rag of a homespun shirt? One good thing is that our guns and ammunition were in the storeroom; for now we have need of weapons. Teerimäki echoes with the howling cry of wolves. AAPO: Süütu või süüdlane, see jäägu nüüd otsustamata, kui meie ainus pääs on põgenemine. Meie maja on tuhas ja peaaegu alasti seisame hangel. Mis on väärt see takune särgiräbal? I Ica siiski, et meie püssid ja laskemoon sinna aita jäid, sest nojariistu on meil nüüd tarvis. Teerimäelt kostab huntide ulguv liääl. 06347
Bottom
06350
Top
Tuomas: What shall we do then? TUOMAS: Mis peame siis tegema? 06348
Bottom
06351
Top
Aapo: All I can think of is to hasten to Jukola, hasten for pale Death’s sake. Two can always ride on Valko and the others follow running. Let us do that: run and ride in turn on horseback. With the aid of our horse we can avoid having to tread snow the whole way and with God’s help we can still maybe be saved. AAPO: Ei tea muud nõu, kui et tõttame Jukola poole, tõttame kahvatu surma nimel. Kaks meest ratsutagu ikka Valge seljas ja teised järgnegu joostes. Nii sündigu: kordamööda joostes, kordamööda ratsutades. Hobuse aitab, et siis kogu tee pole tarvis hange tallata, ja ehk pääseme veel jumala abiga. 06349
Bottom
06352
Top
Juhani: Our feet will be one single turnip-stew before we stand in Jukola, in the warmth of a cordwood blaze. JUHANI: Kuid meie jalad on nagu küpsetatud naerid, enne kui Jukola toas seisame, põleva ahju paistel. 06351
Bottom
06353
Top
Simeoni: Yet there lies our only hope. So let us hurry. The wind grows keener and the roof of the sky is already clearing. Let’s hurry! SIMEONI: Seal on siiski meie ainus lootus. Ja sellepärast rutakem. Tuul kasvab juba ja taevavõlv selgib. Rutakem! 06352
Bottom
06354
Top
Eero: Our death has come. EERO: Meie surm on tulnud! 06353
Bottom
06355
Top
Juhani: There go Jukola’s seven stout brothers! JUHANI: Sea! on siis Jukola seitse poega! 06354
Bottom
06356
Top
Simeoni: Our danger is awful, but strong is the Lord on high. Let us hurry! SIMEONI: Meie häda on hirmus, kuid jumal taevas on vägev. Rutakem! 06355
Bottom
06357
Top
Tuomas: Guns and knapsacks out of the storeroom! TUOMAS: Püssid ja paunad aidast välja! 06356
Bottom
06358
Top
Juhani: A night of terror. Here a ringing frost threatens us, yonder the hungry, howling wolves. JUHANI: Kohutav öö! Siin ähvardab meid paukuv pakane, seal näljased, ulguvad hundid! 06357
Bottom
06359
Top
Timo: We are in danger, both Valko and ourselves. TIMO: Oleme hädaohus, nii Valge kui meie ise. 06358
Bottom
06360
Top
Juhani: Ours is the greater danger. A naked man, I have heard, is a very tasty morsel for a wolf in the winter. JUHANI: Meie ise veel suuremas. Alasti mees, nii olen kuulnud, on hundile talvel meelepärane roog. 06359
Bottom
06361
Top
Timo: And a man and a pig, I have heard, taste the same, and it’s well-known that a pig is a wolf’s favourite dish in winter. We’ve a tough knot before us; that no one can deny. TIMO: Ja mees ning siga, nii olen kuulnud, maitsevad ühteviisi, ja see on teada, et siga on talvel kriimsilma maius-roog. Meid ootab ees kuri lugu, seda ei saa salata. 06360
Bottom
06362
Top
Juhani: What are we to do? JUHANI: Mis peame tegema? 06361
Bottom
06363
Top
Aapo: Rush off to Jukola like sorcerer’s arrows through the night before the frost turns fiery and heats our blood to ice with its burning coldness. Away to Jukola over shrieking Teerimäki! We are armed against the wolves, but not against rimebearded, old Jack Frost. AAPO: Jukolasse nagu pisuhännad läbi öö, enne kui pakane kasvab ja meie vere põletava külmusega jäässe kisub. Jukola poole üle ulguva Teerintäe! Huntide vastu on meil relvad, kuid pole härmahabemes kuningas Pakase vastu. 06362
Bottom
06364
Top
Tuomas: Here’s the guns and bags. Gun on shoulder now and knapsack on back every man of you, and two up on horseback, while we others pound on behind best we can. But hurry, hurry, for our everlasting souls ! TUOMAS: Siin on püssid ja paunad. Nüüd püssid õlale ja pambud selga igamees ning kaks hakaku ratsutama, me teised lidume järele, nii kiiresti kui võime. Kuid ruttame, ruttame meie surematute hingede nimel! 06363
Bottom
06365
Top
Juhani: The north turns bright and the stars shine. Hii, haa! But let’s hurry. JUHANI: Põhi selgib ja tähed säravad. Ho-hoi! Kuid ruttame! 06364
Bottom
06366
Top
Aapo: Tomorrow we can fetch what goods and chattels the fire has left us; we’ll come tomorrow and fetch the cock too and the cat. This night they’ll be warm enough beside that hot ash-heap. But Killi and Kiiski can take the road with us like faithful comrades. Where are they? AAPO: Homme viime siit asjad ja riistad, mis tuli meile jättis; homme tuleme ja võtame ka kassi ning kuke. Selle öö peavad nad tulise ahervareme lähedal küll vastu. Kuid Killi ja Kiiski tulgu koos meiega nagu truud seltsimehed. — Kus nad on? 06365
Bottom
06367
Top
Tuomas: I can’t see them. Hush! Let us listen. TUOMAS: Neid ei näe. — Vait! kuulake. 06366
Bottom
06368
Top
Eero: They’re off galloping far away by now. Yonder you can hear them barking behind the hill. EERO: Nad lippavad meist juba kaugel. Sealt mäe tagant kostab nende haukumine. 06367
Bottom
06369
Top
Tuomas: They’re chasing a lynx that I suppose has passed close to the cabin, giving a scent to the dogs. Well, let them hunt as they like; we’ve got to forget them now and hasten off on our hard journey. TUOMAS: Nad ajavad ilvest, ja nähtavasti on see ilves meie maja lähedalt mööda läinud, nii said koerad tema jälile. Kuid ajagu nad oma tahtmist mööda; nüüd peame nad unns-tama ja oma raske teekonnaga kiirustama. 06368
Bottom
06370
Top
Juhani: Right! For Life and Death are now at each other’s throats like two he-bears. JUHANI: Õigus! Sest elu ja surm on teineteise kasukasse kinni karanud nagu kaks isakaru. 06370
Bottom
06371
Top
Aapo: Let’s put forth all our strength now! AAPO: Nüüd kõik jõud kokku! 06371
Bottom
06372
Top
Juhani: All the strength of our souls and bodies down to the marrow. JUHANI: Meie hinge ja ihu jõud viimse pisarani! 06372
Bottom
06373
Top
Tuomas: Remembering that the most miserable death awaits us. TUOMAS: Pidades meeles, et meid kõige armetum surm ähvardab. 06373
Bottom
06374
Top
Juhani: Black death threatens us from two points. Hii, haa! It’s a frozen snout now or guts on the ground if this lad isn’t soon on slippery straw before a fire. One of these three will have to happen before the hour is out. But dawdling here won’t help, not in the least, so clenching my teeth I’ll go now even through icebergs, miles thick. JUHANI: Kahelt poolt ähvardab meid sünge surm. Ho-lioi! nüüd nokk jääs või sooled maas, kui me varsti Iibedail õlgedel tulevalgel ci seisa. Üks neist kolmest peab juhtuma tunni jook* sul. Kuid nüüd ei aita viivitamine, ei kaugeltki, vaid, hambad risti, murran nüüd kas või penikoorma-paksustest jäämägedesi läbi. 06374
Bottom
06375
Top
Simeoni: Let us try in God’s name, with His help. SIMEONI: Katsume issanda nimel ja abil. 06375
Bottom
06376
Top
Juhani: With His help. What can man that is born of woman do down here with his own strength alone? Let us be of good cheer. JUHANI: Tema abil. Mis võib siin naisest sündinud mee» omast jõust? Kuid anname ennast tema hea hoole alla. 06376
Bottom
06377
Top
Eero: Let us start off without any more delay. EERO: Teele ilma mingi viivituseta enam! 06377
Bottom
06378
Top
Juhani: And without any fear. Let’s go now! JUHANI: Ja ilma mingi kartuseta! Teele nüüd! 06378
Bottom
06379
Top
Tuomas: All ready then. Get up on horseback, Eero and Simeoni, and start riding towards Jukola, but so that we who trot on foot after you through the snow are always at the old nag’s heels. TUOMAS: Kõik on valmis. Hüpake selga, Eero ja Simeoni, ning hakake Jukola poole ratsutama, kuid nii, et me ikka hobuse kondis püsime, meie, kes jala teie järel lumes laseme. 06379
Bottom
06380
Top
So they set out on their journey: naked, clad only in home-spun shirts and each with his knapsack on his back and a gun on his shoulder or in his hand. In such fashion they set out on the wintry night way, fleeing from the frost which attacked them from the waste lands of the north. It came not, however, wearing its most frightful aspect; the weather on this occasion was not yet at its severest. True, the brow of Heaven cleared at times, but the sailing clouds soon hid it again, and the north wind blew tempered. The brothers, too, were friends of old with the cold, with skins hardened in many shrieking frosts; and earlier, as wilful children, they had often trampled the snowdrifts for hours in their bare feet. Notwithstanding, this journey from Impivaara to Jukola was terrible, exceedingly terrible to them. Hotly they dashed onward, with terror in their hearts. Foremost, on Valko’s back, rode Eero and Simeoni, and the others followed them running, treading the backwoods’ snow, which whirled around their feet. But on Impivaara clearing, near the glowing oven, sat the cat and the cock, staring with melancholy at the waning embers. Nii läksid nad teele: alasti, seljas ainult takune särk, ja igaühel oma paun seljas ning püss õlal või käes. Nii läksid nad talvisele, öisele teele, põgenedes pakase eest, mis Põhjala raba* soodest nende kallale tormas. Kuid ta ei tulnud ometi kõige hirmsama näoga, ilm ei muutunud seekord siiski kõige valjemaks. Tõsi küll, aeg-ajalt paljastus taeva laup, kuid purjetavad pilved peitsid selle jälle ning tagasihoidlikult lõõtsus põhjatuul. Vennaksed olid ka külmaga tuttavad, mõneski pau-kuvas pakases oli nende nahk paksuks pargitud ja varem olid nad vallatute poisijõnglastena tihti tundide kaupa palja jalu hangedes mässanud. Kuid kole, kohutavalt kole oli nüüd siiski nende teekond Impivaarast Jukolasse. Ägedalt kihutasid nad edasi, südames ahastav hirm. Ees Valge seljas ratsutasid Eero ja Simeoni, teised järgnesid joostes nende sabas, taila-les laane lund, mis jooksust ümberringi tuiskas. Kuid Impi-vaara raiesmaal, hõõguva kerise lähedal, istusid kass ja kukk, nukralt kustuvasse tulle piiludes. 06380
Bottom
06381
Top
Towards the village the brothers hastened; Sompio Bog already lay behind them, and they approached Teerimäki Hill, where the ghastly howling of wolves could still be heard. In a thicket of young spruce, between the bog and Jaakko Seunala’s clearing, the riders were changed: Eero and Simeoni climbed down and two others hastened to replace them. Then without delay they continued their journey; they dashed along the crest of the heath, across the Viertola road and onward through a wide, humming pinewood. And at last rocky Teerimäki drew near, and suddenly the multiple chorus of the wolves was stilled. Soon they stood on the summit of the hill and gave their steed a breather; the riders again dismounted and were quickly replaced by others. A while yet they stood on the snow-covered rock; the north wind blew, the dome of the sky cleared again for a moment, and the head of the Great Bear showed midnight to have passed. Küla poole kiirustasid vennaksed, jätsid selja taha juba Sompio soo ja lähenesid Teerimäele, kust ikka veel kostis huntide kohutav ulgumine. Kuid kuusikus, soo ja Seunala Matti raiesmaa vahel, vahetati ratsutajaid: maha tulid Eero ja Simeoni ning kaks vennastest ruttasid nende asemele. Viivitamata jätkasid nad jälle teekonda, kihutasid mööda nõmme selga, üle Viertola tee ja sealt läbi suure kohiseva männiku. Kuid lõpuks lähenes kaljune Teerimägi ja äkki vaikis huntide paljukõrine hääl. Peagi seisid nad mäeharja] ja lasksid hobusel hinge tõmmata; ratsutajad tulid jälle seljast maha ja kohe hüppasid kaks teist nende asemele. Veel seisid nad lumisel kaljul; põhjatuul lõõtsus, taevakumm selgis taas silmapilguks ja Suure Vankri sarv näitas, et kesköö oli juba möödas. 06381
Bottom
06382
Top
But having rested, they hurried down the smooth hill track, and, when this ended, entered a dark sprucewood, and a cheerless scene spread around them. The moon looked palely down, owls shrieked, and here and there in the forest’s sombre depths weird phantoms stood, resembling in shape gigantic bears; these were the upward-pointing mossy roots of fallen spruce-trees. Immovable, like frozen ghosts, these bear-shaped images stared at the strange procession which sped swiftly by. Immovable they stared, but between and around them a frightening liveliness soon made itself apparent in the forbidding forest. Hungry wolves circled around the brothers, approaching closer and closer. Now ahead and now behind, now flickering across the path, now on both sides of the road, their loping run could be seen. Furious, thirsting for blood, they followed the nighttime fugitives from Impivaara; and with a crackling sound dry branches broke snapping from the spruce-roots. Quivering and snorting the frightened Valko ran; and the man who rode in front could scarcely restrain him from breaking into a wild gallop. And ever bolder waxed the wolves. Panting bloodthirstily they flashed by close to the men; and now to the right, now to the left, the gun of one the brothers would fire in an attempt to scare them. This, however, did not seem able to drive them far away. Kuid pärast pisukest puhkust kiirustasid nad jälle mööda siledat mägiteed alla, ja kui see oli lõppenud, astusid nad pimedasse kuusikusse, ning õudsena seisis loodus nende ümber. Kahvatu kuu vaatas alla, öökullid huikasid ja siin-seal laane põues seisis õudne viirastus, mis paistis kui kohutavalt suur metsakaru: langenud kuuskede kõrgele kerkinud, sammaldunud juured. Liikumata nagu jäätunud viirastused vahtisid need karukujud imelikku reisuseltskonda, kes hirmsa hooga neist mööda jooksis. Nii vaatasid nad liikumata, kuid nende vahele ja ümber tekkis peagi sünges kuusikus liikumine. Seal ringlesid näljased hundid vennaste lähedal, liginesid neile üha enam ja enam. Kord ees, kord taga, kord risti üle tee, kord tee kummalgi pool välgatas kuuskede vahel nende jooks. Tigedaina, verejanulistena jälgisid nad Impivaara öiseid pagulasi; ja murdusid praksudes ning rägisedes kuusejuurte kuivad harud. Vabisedes ja turnates jooksis pelglik Valge; ning mees, kes ees ratsutas, suutis vaevalt ta kihutamist taltsutada. Kuid ikka ninakamaks kasvas kiskjate julgus. Verejanuliselt lõõtsutades vilksatasid nad tihti meeste lähedalt mööda; hirmutuseks pau-gatasid aeg-ajalt vennaste püssid, kord paremale, kord pahemale poole. Sellest ei heitunud hundid ometi mitte kaugele. 06383
Bottom
06383
Top
They came to Kiljava’s open, fire-ravaged heath, where the trunks of withered pines stood dotted here and there, seats for hawks and owls. And now the fierceness of the wolves became alarming, and the men’s danger grew. Tuomas and Timo happened just then to be on horseback, but those who ran on foot behind suddenly halted and fired almost simultaneously an angry volley at their foe, who, alarmed by this measure, now retreated a distance. The men dashed onward again; but soon the pursuing pack of wolves rustled once more around them, and the danger was greater than ever. Then Tuomas reined in his steed, saying in a loud voice: ”Let the man whose gun is empty load it at once, and let him hurry like fire and lightning!” So shouting, he dismounted and ordered Timo to hold Valko firmly. The brothers now stood and loaded, and they felt not the cold, neither in their feet nor in any part of their bodies. The wolves too halted, about fifty paces away, and tossing their tails lustfully, stared at the men with avid eyes. And naked of clouds shone the heavens, where a bright moon now looked down on the heath. Tuli vastu Kii java lage, tulekahju põletatud nõmm, kus siin-seal seisis kuivanud männitüvi, kotka ja öökulli istekoht. Siin läks huntide viha juba hirmuäratavaks ja suur oli meeste hädaoht. Seekord ratsutasid Tuomas ja Timo, kuid teised, kes jalgsi järel jooksid, peatusid äkki ja lasksid peaaegu korraga vägeva kogupaugu jälgijate vastu, kes sellest hirmudes nüüd pisut kõrvale tõmbusid. Mehed hakkasid jälle edasi kihutama; kuid ei kestnud kaua, kui nende lähedal kihises uuesti huntide luurav parv ning hädaoht oli suurem kui kunagi enne. Siis peatas Tuomas hobuse ja hüüdis valju häälega: «Kelle püss on tühi, see laadigu silmapilk! Ta rutaku tule ning tuisuna!» Nii ta hüüdis, kargas maha, käskides Timol kõvasti Valget kinni hoida. Vennaksed seisid nüüd ja laadisid ega tundnud külma ei jalus ega muis kehaliikmeis. Seisid ka kiskjad viiekümne sammu kaugusel meestest, järelejätmata oma ahnete silmadega nende poole vahtides, ägedalt händadega vehkides. — Ja pilvedest lagedana õhkus taevakumm, kust hele kuu nüüd alla nõmmele vaatas. 06384
Bottom
06384
Top
Tuomas: Are the guns loaded? TUOMAS: Kas püssid on laetud? 06385
Bottom
06385
Top
Aapo: It’s done. What is your purpose? AAPO: See on tehtud. Mis on su plaan? 06386
Bottom
06386
Top
Juhani: All together again! JUHANI: Kõik jällegi ühekorraga! 06387
Bottom
06387
Top
Tuomas: Not if our lives are dear to you. Someone’s gun must always be loaded; remember that. Lauri you have the steadiest hand and the keenest eye, come up abreast of me. TUOMAS: Ei, kui elu on teile armas. Ikka olgu mõni tuleraud laetud, seda pidage meeles. Lauri, sinul on kõige osavam käsi ja terasem silm, tule siia mu kõrvale. 06388
Bottom
06388
Top
Lauri: Here I stand. What do you want? LAURI: Siin raa seisan. Mis sa tahad? 06389
Bottom
06389
Top
Tuomas: A hungry wolf will eat even his bleeding brother. If we could only bring this about, it would be the saving of us. Let us try. Lauri, we’ll both aim at the same time, but you others must spare your bullets. Now, Lauri, aim as carefully as an eagle and blaze away when I say now. TUOMAS: Näljane susi sööb ka oma verise venna. Kui nüüd selle asjaga hakkama saaksime, siis oleksime päästetud. — Katsume. Sihime, Lauri, toda esimest pahemal pool ja laseme ühekorraga, teie teised aga hoidke oma tuld tagavaraks. Lauri, sihi nüüd teraselt nagu kotkas ja anna valu, kui ma ütlen: nüüd. 06390
Bottom
06390
Top
Lauri: I’m ready. LAURI: Mina olen valmis. 06391
Bottom
06391
Top
Tuomas: Now. TUOMAS: Nüüd. 06392
Bottom
06392
Top
Both fired at the same second, and the wolves fled at a gallop. One lingered, however, on the scene, trying hard to follow the others at a crawl, but without success. And onward with all their strength the brothers hastened once more: six men running on foot, Timo riding on ahead alone. And thus passed a few moments. Soon the wolves halted in their flight, and returning, again flitted swiftly towards the nocturnal wayfarers. The snow foamed around them and Kiljava’s naked heath drummed as they came on in a body. At fiery speed they drew level with their comrade who squirmed in his blood; they charged already past him, but turned quickly round as the tempting smell of blood was borne to their nostrils. Round they spun: tails wagged, the snow boiled and fire flashed in the night from eyes of lust and greed. Then, grinning fearfully, the whole pack sprang at their wounded brother; and on the heath arose a grim struggle and a din such that one might have believed the pillars of the earth would collapse crashing down. The ground quaked and the snow was turned to a grisly pulp as former comrades tore the son of the woods into pieces, the wolf whose blood Tuo-mas’s and Lauri’s well-aimed bullets had set flowing. Then silence reigned again on the nightclad heath. Only a soft panting and the snapping of bones was heard, as with bloody faces and flashing eyes the brutes rent and devoured their victim. Siis lasksid nad mõlemad samal silmapilgul ja laiali pahvatades põgenesid hundid. Ometi jäi üks neist maha, püüdis roomates jõuda teiste hulka, kuid viletsalt läks tal see korda. Kõigest jõust kihutasid mehed jälle edasi: kuus venda jooksid jala, ainult Timo üksi ratsutas ees. Ja nii kulus veidi aega. Varsti peatus huntide põgenemine, nad tulid tagasi, kihutades ägedalt jälle öiste pagulaste salga järele. Kahises õhku lendav lumi ja kõmises Kiljava lage nõmm, kui nad karjas edasi tormasid. Tulise hooga jõudsid nad tolle veres viskleva seltsimehe juurde, tormasid tast mööda, kuid pöörasid peagi ümber, sest vere veetlev lõhn lõi nende sõõrmeisse. Nad hüppasid tagasi: hännad õõtsusid, lumi tuisatas ja tuld lõi öös himu ning viha silm. Siis kargasid nad karjas hirmsasti irvis hammastega haavatud venna kallale, ja tõusis nõmmel kohutav kisklus ning ähin; oleksid arvanud laotuse sambaid maha raksatavat. Maa vappus ja lumi muutus peletavaks pudruks, kui endised sõbrad laane poega puruks rebisid, kelle vere Tuoma ning Lauri tabavad kuulid olid voolama pannud. Kuid siis valitses jälle hääletus öisel nõmmel. Kuuldus ainult vaikset ähkimist ja raksu-sid luud, kui veriste koonudega ning välkuvate silmadega kiskjad oma ohvrit rebisid ja õgisid. 06393
Bottom
06393
Top
But the brothers already fared far from their terrible foe; and delightfully had the murderous din of the wolves on Kiljava echoed in their ears; for them it was the sweet and ravishing message of salvation. Soon they had reached Ruttila’s big meadow, round which the road made a detour over hilly ground. But to gain time they decided to cut straight across the meadow. Under their combined weight the fence gave and fell, and Valko, again with two of the brothers on his back, stepped over it, and urged on by the men’s switches, set off at a trot over the meadow’s smooth surface. And without delay, those of the brothers whose turn it was to tread the snow, hurried after. Across the meadow a winter track led to the village, and just at that moment a number of travellers, in three sleighs, were moving along it. But great was the alarm of both men and horses when they perceived the brothers coming towards them from the north. In the light of the moon they saw seven men in their shirts, with guns on their shoulders and accompanied by a horse, hastening in their direction; and they believed a host of wicked demons from Impivaara’s caves was attacking them. The tumult and din in the meadow was immense. Mad with fright, the travellers’ horses gallopped back and forth, while the men shouted or prayed, cursed or raved in ringing voices. But the brothers cast hardly a glance at this confusion, only ran madly across the meadow towards Jukola, and the snow was cleft in smoke before them. They reached the fence on the other side, and under their united pressure this too gave with a crash, and soon they were all out on the hilly road again. Kuid juba kaugel kohutavaist vaenlastest rändasid vennaksed; armsalt oli kostnud nende kõrvus huntide surmakisa Kiljaval — see oli neile pääsemise magus ning hea sõnum. Neile lähenes Kuttila lai niit, mille ümbert viis nende tee üle künkliku koha. Kuid aja võitmiseks otsustasid nad nüüd otse üle niidu minna. Üheskoos tormasid nad vastu aeda, see murdus maha, ja Valge, kes nüüd jälle kahte venda kandis, astus üle langenud aia ning jooksis mööda niidu siledat pinda, vendade poolt ühtesoodu taga kihutatud. Kuid aega viitmata tõttasid järel need vennastest, kelle kord oli nüüd jällegi lund tallata. Põiki üle niidu läks talvetee kirikukülla, ja teemehed, kolme hobuse ja kohne reega, sõitsid just parajasti seda teed. Kuid sandil kombel ehmusid nii hobused kui mehed, kui nägid ven-nakseid põhja poolt enestele lähenevat. Nad nägid kuuvalguses seitset meest särgiväel, püssid õlal, oma hobusega lähenevat. Ja nad arvasid, et parv vihaseid vanapaganaid Impivaara koobastest nende kallale tormab. Suur oli lõhkumine ja kisa niidul. Kui pöörapäised kihutasid teeliste hobused, kihutasid sinna, kihutasid tänna, ja mõni mees kisendas, mõni palvetas, mõni needis ning manas rõkkava häälega. Kuid vennaksed lõid vaevalt silmagi sellele mürglile, nad ainult jooksid meeletult üle Kuttila niidu Jukola poole ning suitsuna hajus lumi nende ees. Tuli vastu teine niiduaed, nad tormasid üheskoos peale, aed murdus raginal maha ja peagi rändasid nad jälle künklikul teel. 06394
Bottom
06394
Top
This night was to them truly a fearful and terrible night. Stoutly they ran, with twinkling feet and panting wildly, while doubt glared from their wooden-stiff glance, which was ever directed towards their former home. So without a word they dashed onward, and swiftly the snow-covered ground retreated beneath them. Until at last, having reached the crest of a hilly field, they saw in the pale moonlight Jukola standing on its hillside, and almost with one voice the cry: ”Jukola, Jukola!” broke from their lips. They ran on down the hill, jumped the ditch like winged demons, and staggering uphill again, stood on the threshold of the closed door of the farmhouse. Time to knock and wait for admittance there was none, so putting forth all their strength they flung forward, and with a crash and a clatter the stout porchdoor flew open. With a great banging and stamping they rushed from the porch into the house, and on like a whirlwind towards the embers in the fireplace, from which a luxurious warmth still breathed. But great was the alarm of the tanner’s sleep-drunken family at this intrusion, for they believed themselves overrun by robbers. Kuid oli see öö neile kole ja hirmus. Nad jooksid kõigest jõust, jooksid lõõtsutades, ja kahklus paistis nende tardunud pilkudest, mis olid lakkamata sihitud nende endise kodu Jukola poole. Nii kihutasid nad sõnalausumata ikka edasi ja nobedalt põgenes lumine maa nende all. Kuid viimaks Põhjapõllu rinnakule jõudes nägid nad kahvatus kuuvalguses mäekallakut Jukola talu ja peaaegu ühekorraga kostis nende suust: «Jukola, Jukola!» Sealt jooksid nad pärimäge alla, kargasid üle Oja-niidu nagu tiivulised tondid ja tormasid jälle üles mäele ning seisid maja lukustatud ukse künnisel. Ei olnud neil aega kolistada ega sisselaskmist oodata, vaid nad paiskusid kogu jõuga peale ja mürtsudes ning kolisedes lendas eeskoja tugev uks pärani. Kära ja müdinaga tormasid nad eeskojast kambrisse ning sealt tuulispeana ahjukoldele, kost kallist soojust neile vastu hingas. Kuid üpris kõvasti ehmus parkali unesegane pere, arvates, ct röövlid kallale kipuvad. 06395
Bottom
06395
Top
The Tanner: What monster enters the room of an honourable man in this fashion on Christmas night? Answer! my gun is aimed! PARKAL: Mihuke metslane säärasel kombel just jõuluööl ausa mehe majja tungib? Vasta, mu püss on valmis! 06397
Bottom
06396
Top
Tuomas: Leave your gun in peace, man. TUOMAS: Jäta oma püss rahule, mees. 06398
Bottom
06397
Top
Aapo: Don’t shoot the farm’s own people. AAPO: Ära lase oma talu rahvast. 06399
Bottom
06398
Top
Juhani: We come, God help us, from Impivaara. JUHANI: Jumal paraku, me oleme Impivaarast. 06400
Bottom
06399
Top
Timo: The seven sons of the former Jukola. TIMO: Endise Jukola seitse poega! 06401
Bottom
06400
Top
Simeoni: The Lord ha’ mercy upon us! Seven souls are passing to eternity this selfsame terrible moment. The Lord ha’ mercy upon us! SIMEONI: Issand heitku armu meie peale! Seitse hinge on igavesse õndsusse minemas otse selsinatsel hirms.il silmapilgul. Issand halastagu meie peale! 06402
Bottom
06401
Top
Juhani: Fire burned down our good cabin in the forest and all our belongings with it. Here we had to gallop like hares with no more covering to our poor bodies than a rag of a shirt, a short shirt. And that was a tight place. JUHANI: Tuli põletas metsas meie tubli maja ja kogu meie kraami niisama. Punusime nüüd siia nagu jänesed, ilma mingi muu riidehilbuta ihul kui särgiräbal, mehe lühike särgiräbal. Ja see oli hirmus lugu. 06403
Bottom
06402
Top
The Tanner’s Wife: The Lord Jesus preserve us! PARKALI PERENAINE: Jessuke hoidku! 06404
Bottom
06403
Top
The Tanner: Oh you poor lads! PARKAL: Oh teid õnnetuid! 06405
Bottom
06404
Top
Juhani: Ay, is this a right state of things! Here we sit like magpies, beseeching God’s mercy. Ah! I must cry. JUHANI: Jah, kas see on enam kord või kohus? Siin me istume nüüd nagu harakad ja kisendame issanda halastuse järele. Ah! ma pean nutma. 06406
Bottom
06405
Top
The Wife: Poor, miserable children! Hurry, husband, and light a fire. PERENAINE: Vaesed lapsukesed! Rutta, vanamees, võta luli üles. 06407
Bottom
06406
Top
Eero: Oh unhappy night, oh unhappy us! EERO: Oi õnnetut ööd, oi meid õnnetuid! 06408
Bottom
06407
Top
Aapo: Oh night of terror, oh ! AAPO: Oi õuduse ööd, oh! 06409
Bottom
06408
Top
Simeoni: Ah! oh! SIMEONI: Oh häda! 06410
Bottom
06409
Top
Juhani: Don’t cry, Eero, don’t cry, Simeoni, there’s no cause at all to blubber, Aapo! Don’t cry, don’t cry, brother Eero; we’re in shelter now. But it was a Turk’s march. JUHANI: Ära nuta, Eero; ära nuta, Simeoni; ära hädalda ühtigi, Aapo! Ära nuta, ära nuta, mu veli Eero; sest nüüd oleme ulu all. Kuid oli see alles türgi marss! 06411
Bottom
06410
Top
The Wife: Oh child of man on earth, alas! PERENAINE: Oi teid inimlapsukesi, oi! 06412
Bottom
06411
Top
Juhani: Dear mistress, your tears and pity awaken my own tears again. Ah! But don’t cry, mistress, don’t cry. Haven’t we escaped from the clutches of wild beasts and the cold to the warmth of Christian neighbours? And for that, thanks be to God. JUHANI: Kulla perenaine, teie nutt ja osavõtt toob mulle uuesti pisarad silma. Oh! Kuid ärge nutke, emakene, ärge nutke! Me oleme juba kiskjate ja pakase küüntest pääsenud •ii.i kristlike ligimeste juurde sooja. Ja selle eest tänu jumalale! 06413
Bottom
06412
Top
Tuomas: Wretched, wretched indeed is our state. But build up a blazing fire for us, bring a couple of sheaves of straw for our beds on the floor, and put Valko in the stable and hay before him. TUOMAS: Vilets, üpris vilets on meie seisukord. Kuid siiü-ditltc meile lõõmav tuli, tooge ka paar kubu õlgi meile asemeks pörandale ja viige Valge talli ning pange heinu ette. 06414
Bottom
06413
Top
Aapo: Forgive us, if we beg so hard in the name of the law and our lives’ sake for help and shelter. For our lives’ sake, for our lives’ sake! AAPO: Andke andeks, et seaduse nimel ja meie elu pärast teilt nii tungivalt abi ning hoolitsust nõuame. Meie elu pärast, meie elu pärast! 06415
Bottom
06414
Top
Juhani: Oh angels of the Covenant of Mercy! The life left in me is all at the tip of my nose, ready to fly off, to fly off. If there be meat and ale in the house, bring it forth. Look you, this was a game, a dusting we shall never forget. Bring meat and mulled ale for the sake of our dear lives and souls. JUHANI: Oh armuliidu inglid! mu hing istub just mu noka otsas otse lendu tõusmas. — Kui on majas liha ja õlut, siis tooge välja. — Vaat see oli alles mäng ja saun, mida male-tame. — Tooge liha ja soojendatud õlut meie kalli elu ning hinge päästmiseks. 06416
Bottom
06415
Top
The Tanner: As fast as we can and all we can, good friends, as soon as I have lit a light. You hapless! In your shirts! PARKAL: Mida suudame ja võime, armsad sõbrad, ning kõigepealt, kui olen tuppa valgust saanud. — Oh teid õnnetuid! otse palja särgi väel. 06417
Bottom
06416
Top
Juhani: Not a rag on our heads or an old boot on our feet. Look at these goose-legs, look! JUHANI: Ei hilpu peas ega kotta sõrgade otsas. Vaadake neid näkineitsi jalgu, vaadake! 06418
Bottom
06417
Top
The Tanner: It fair makes my hair bristle. Come and look, wife. PARKAL: See ajab karvad püsti. Tule vaatama, eit. 06419
Bottom
06418
Top
Timo: Look at my legs too. TIMO: Vaadake minugi sääri. 06420
Bottom
06419
Top
Juhani: What are yours to mine! There! Look, lad, at two roast turnips. JUHANI: Mis on nood minu omade kõrval? Siin! Vaata* poiss, küpsenaereid. 06421
Bottom
06420
Top
Timo: What about these! TIMO: Aga need! 06422
Bottom
06421
Top
Juhani: What are your legs here ? JUHANI: Mis need sinu koivad on! 06423
Bottom
06422
Top
Timo: What? Mine? Never mind. Just look at them. Is this human flesh? TIMO: Jah et minu omad või? Ära räägi. Vaadake nüüd. Kas see on inimese liha? 06424
Bottom
06423
Top
The Tanner: Hurry, wife, and look. PARKAL: Rutta vaatama, eit. 06425
Bottom
06424
Top
The Wife: Well, good people and powers of Heaven! PERENAINE: Oih, head inimesed ja taeva väed! 06426
Bottom
06425
Top
Juhani: Ay, is this a right state of things? Even Tuomas’s eyes are wet. Don’t cry, Tuomas. What did I say? Is this a right state of things? JUHANI: Jah, kas see on enam kord ja kohus? Tuomagi silmad on märjad. Ära nuta, TUOMAS: — Kuigi ma ütlen: kas see on kord ja kohus? 06427
Bottom
06426
Top
Timo: That’s how we human calves are chased down here. TIMO: Nõnda siin maailmas inimese-vasikat lennutatakse. 06428
Bottom
06427
Top
The Wife: How they flush and glow, flush and glow! Good people ! PERENAINE: Kuidas nad nüüd punetavad ja hõõguvad, punetavad ja hõõguvad! Armsad inimesed küll! 06429
Bottom
06428
Top
Timo: Like iron in the furnace, especially cast-iron. He-he! TIMO: Nagu raud ahjus, eriti separaud. Ho-hoo! 06430
Bottom
06429
Top
The Wife: So red, so red! Lord Jesus save us! PERENAINE: Nii punased, nii punased! Jessuke kaitse! 06431
Bottom
06430
Top
Juhani: They’re just ”like unto molten brass,” as it says in the Bible. The Lord help us poor wretches! JUHANI: Nad on otse «hiilgava vase sarnased», nagu sei-sab piibliraamatus. Issand aidaku meid armetuid! 06432
Bottom
06431
Top
The Wife: Oh, poor children! PERENAINE: Oh teid lapsukesi! 06433
Bottom
06432
Top
Lauri: Do as we begged you and you did promise. LAURI: Tehke, mis palusime ja mis lubasite. 06434
Bottom
06433
Top
Aapo: We beseech you, hurry! We’ll kindle the fire ourselves, seeing that there is cordwood in the corner, fine bark-clad faggots. AAPO: Me palume: rutake! Küllap me ise tule ahju teeme, sest siin nurgas leidub halgusid, toredaid, tohikulisi halgusid. 06435
Bottom
06434
Top
Juhani: Here we are again in old Jukola, under its well-known sooty rafters, and here we stop right until May-day. May the old home be our lodging for one more winter. JUHANI: Nõnda istume siis jälle vanas Jukolas, nende tuttavate nõgiste õrte all, ja siin vübime kuni esimese lehekuu päevani. Endine maja olgu meile veel sel talvel korteriks. 06436
Bottom
06435
Top
Tuomas: But wait till summer comes. TUOMAS: Kuid las tuleb suvi! 06437
Bottom
06436
Top
Juhani: Wait till summer comes, and a cabin, grander Ilian ever, will stand on Impivaara clearing. JUHANI: Las tuleb suvi, ja maja, endisest uhkem, seisab jälle Impivaara raiesmaal. 06438
Bottom
06437
Top
Tuomas: As soon as the snow has gone, the forests and hills will soon be echoing again with the ring of axes, and the Jukola brothers will no longer need to beg for shelter from anyone. TUOMAS: Niipea kui lumi on läinud, kajavad veel kord metsad ja mäed kirvehoopidest ning Jukola vennaksed ei tarvitse teiste käest tuulevarju paluda. 06439
Bottom
06438
Top
Juhani: Grand words, Tuomas. Let’s forget the accursed luck that caused our cabin to be burned down, and picture in our minds the new cabin we shall soon have put together again. JUHANI: Hästi öeldud. Tuomas, unustame ära selle neetud tembu, mis meie maja põlema pistis, ja kujuta me mõttes ette uut maja, mille jälle üles lööme. 06440
Bottom
06439
Top
Tuomas: Know that all grudge vanished from my mind as soon as we set out on our dreadful journey, and know that when you blew on my neck like a swimming stallion as you came on behind, it cut me to the heart. TUOMAS: Tea, et juba hädaohtlikku teed alustades kõik vimm mu põuest kadus; ja tea, et kui sa minu järel joostes mu kuklasse lõõtsutasid nagu ujuv täkk, siis lõikas see mii süda-messe. 06441
Bottom
06440
Top
Juhani: Let us rejoice then that the journey is ended and that we are once more in a warm room. Here comes food and drink, and there two mighty sheaves of shining straw. Let us thank God, beloved brothers. JUHANI: Seepärast olgem rõõmsad, et see teekont] Qn möödas ja et seisame jällegi soojas toas. — Seal tuuakse meile juba süüa ja kaks hiiglakubu läikivaid õlgi. Tänagem jumalat, armsad vennad! 06442
Bottom
06441
Top
Merrily blazed the birchwood fire, and in its grateful warmth the brothers wallowed and warmed themselves. And having stood there for a while, seven men in a row, they moved to the table to enjoy the meat, bread, sausage and mulled ale, all of which the tanner’s wife, a pitying woman, set before them. The master himself took charge of Valko, led him to the stable and filled the manger before him with hay. And at last, following the men’s tracks, the dogs too came from their dismal journey, came panting and fawning, with joy blazing in their eyes. And with joy the brothers received them; they petted them, fed them and fondled them. Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille arm!,as õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. Kui nad seal mõne aja olid seisnud, seitse meest reas, asusid nad laua juurde liha, leiba, vorste ja sooja õlut maitsma, mis aeile kõik muretses parkali emand, kaastundliku südamega naine. Peremees ise pidas Valge eest hoolt, talutas ta talli ja täitis sõime ta ees heintega. Lõpuks tulid ka koerad oma süngelt reisilt meeste jälgi mööda, tulid lõõtsutades, hända liputade^ ja rõõ. must välkusid nende silmad. Suure rõõmuga võtsid vennaksed nad vastu: haletsesid neid, söötsid ning hellitasid igaviisi. 06443
Bottom
06442
Top
But when the brothers had finished their meal, they sank down on their bed of straw, and soon, wrapped in the soft blanket of sleep, forgot the battle of life. Sweetly they slept, and for long they were warmed by the flickering fire, until it had dwindled into a heap of glowing cinders. Then the mistress closed the dampers and a delicious warmth streamed into the room from the fireplace; and having done so she lay down on her own bed, and silence reigned in the room. But outside the frost skipped crackling along the fences, the north wind blew roaring under a star-glittering sky, whence a pallid moon looked smiling down. Aga kui vennaksed olid söönud, vajusid nad õlgedest voodile pikali ja peagi unustasid nad eluvõitluse, mässituina une õrna loori. Magusalt magasid nad ja kaua soojcnJas ncj(J lõkendav tuli, kuni ta nõrkes ning söestus. Siis sulges perenaine peldid ja ahjust voolas tuppa magus soojus; selle järel laskus ka perenaine jälle voodisse ning uuesti oli toas üldine vaikus. Kuid väljas hüples pakane raksudes mööda aedu, bõhjatuul lõõtsus võimsalt tähtedest sädeleva taeva all, kust kaldatu kuu muheldes alla vaatas. 06444
Bottom

Chapter 07 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
07001
Top
Early in the spring, before even the cranes had arrived, the brothers forsook Jukola, and fleeing again to Impivaara clearing, began at once with all speed to build themselves a new home. Soon stout logs rested on the corner stones, and tier was added to tier. Then for many days from the break of dawn to evening twilight axes crashed and the heavy mallet thundered. Juhani, Aapo, Tuomas and Simeoni sat each at his corner, while the others shaped and rolled the logs up to the framework along sloping spars. Sweating, but always in merry mood they toiled, and steadily the house rose, and around them the resin spread its fresh perfume. But then days would go by when the brothers moved not an axe, but lay snoring in heavy slumber from eve to eve, sometimes until the morning of the third day. Kevadel varakult, juba enne kurgete tulekut, jätsit vennaksed Jukola maha, põgenesid jälle Impivaara raiesmaale ja hakkasid kohe kõige jõuga enestele uut maja ehitama. Varsti lamasid nurgakividel tugevad palgid ja üks palgikord tõusis teise peale. Siis paukusid mõnelgi päeval hommikukoidust õhtuhämarani kirved ja mürtsus raske puuvasar. Seal istusid juhani, Aapo, Tuomas ja Simeoni igaüks oma nurgal, ent teised tahusid palke ja veeretasid neid loopisid mööda üles seinale. Higipäistena, kuid ikka hea tujuga töötasid nad, ja kindlalt kerkis maja ning ümberringi laius vaigu värske lõhn. Kuid kulus jälle päevi, mil vennaksed kirvest ei liigutanudki, vaid raskes unes norsates veetsid päeva ühest õhtust järgmise õhtuni ja veel kolmanda hommikunigi. 07001
Bottom
07002
Top
Nevertheless, before the autumn sowings had yellowed in the village, the house stood completed on Impivaara clearing; on the same spot, in the same form and condition as the first; prouder even than it stood before. And now that their stout-walled cabin was ready, the brothers were able to devote themselves once more with all their might to their hunting-trips. Both for the hunt and for the fishing on Lake Ilvesjarvi they equipped themselves, set out with guns and traps on their adventure, and the dogs followed them with flaming eyes. Tirelessly they roamed the wooded heights, bogs and backwoods, and cleft the bright surface of the lake, wresting a livelihood both for the moment and the coming, savage winter. And in those days many dwellers in the woods and waters gave up their lives. Kuid igatahes enne, kui väljad külas kollendama lõid, seisis Impivaara raiesmaal valmis maja; seisis samal kohal ja kujul ning seisukorras kui esimene; uhkemana ta vee! seisis. Ja nüüd, kui tugev maja oli valmis, võisid vennaksed jälle täie hooga küttimisele anduda. Nad varustasid endid aü jahile kui kalale Ilvesjärvel, läksid oma riistade, püünistega teele, ning koeradki järgnesid neile tuld sähvivail silmil. Väsimata sammusid nad mööda metsarikkaid mägesid, soid ja maid ning lõikasid igas sihis järve heledat pinda, kogudes enestele peatoidust nii käesolevaks ajaks kui ka tulevaseks valjuks talveks. Ja nii mõnigi Ahtola ning Tapiola elanikest heitis süs hinge. 07002
Bottom
07003
Top
But I would now like to relate of old Tinder-Matti, the brothers’ sole friend in these wilds. There was an old man, by name Tinder-Matti, who lived on a hill close-covered with curlywooded birch, lived alone in his tiny hut a few thousand paces from Impivaara Height. He prepared the softest tinder in all Häme and strong and lasting birch-bark shoes, and this work of his never failed do provide him with his daily bread. In his younger days he had travelled in North Finland, where as trusted coachman he had followed the former Vicar of the parish, who had moved right to the boundaries of Lapland. There Tinder-Matti had remained until the following summer, hunting bears, gluttons and cranes in the limitless boglands of the north. Of these excursions he had much to relate; and his memory was matchlessly sharp; he never forgot what once he heard or saw. Sharp were also his gifts of observation and his eye; through bewildering forests he wandered without ever losing his bearings. No place existed, however distant, the direction of which he did not believe himself to know, without the error of a hairbreadth, after a single visit. He pointed towards it immediately with his thumb; and it was vain to argue with him, so firmly he trusted in his own knowledge. If for instance you asked him: ”Where is Vuokatti Fell?” he would answer at once, butting his thumb at the horizon: ”There; look along my thumb; over there you could shoot it. Kuusamo church is where that little dip is; a tiny cock’s pace to the right runs the line to Vuokatti Fell.” Similary, if you asked him: ”Where is Porrassalmi battlefield ?” he would again answer without delay, butting his thumb at the horizon, ”There; look along my thumb; over there you could shoot it.” So exact was the old man, and indeed he knew accurately the forests for many scores of miles around his hut. He had tramped them in all directions, seeking now for fungi, now for birch-bark for shoes, now visiting his traps. It happened sometimes that in his wanderings he would step over to the brothers’ cabin on Impivaara. And then the brothers would enjoy a pleasant time: gaping they listened to the old man’s tales, mouths open, ears erect as a bat’s. Once on an evening in August he sat again with the brothers, telling them about his hunting experiences in the lands of the north. Aga nüüd tahan jutustada vanast Taela-Mattist, vennaste ainsast sõbrast siin metsades. — Oli üks vanamees, nimega Taela-Matti; elas paksu metsa keskel mäekünkal, üksi ta elas väikeses onnis mõne tuhande sammu kaugusel Impivaara mäest. Taela tegi ta kõige pehmemat Hämemaal ja hästi tugevaid viiske ning see amet andis talle igapäevase leiva. Nooremana oli ta rännanud Põhjamaal, kuhu oli tubli küüdimehena läinud ühes kihelkonna praostiga, kes oli kolinud otse Lapimaa piirile. Seal oli Taela-Matti elanud järgmise suve, küttides karusid, ilveseid ja kurgi Põhjamaa ääretutel rabasoodel. Neist jahikäikudest oli tal pajatada palju; ja mälu oli tal ääretu kindel — ei ta unustanud, mis kord nägi või kuulis. Punktipealne oli ka ta tähelepanu ja silm; läbi peadpööritavate metsade rändas ta iial eksimata. Ei leidunud nii kauget kohta, kus ta ainult kord oli käinud, mille sihti ta ei arvanud teadvat, juuksekarva võrd eksimata. Ta sihtis selle poole pöidlaga; ja asjata vaieldi vastu, nii paindumatuks pidas ta oma teadmist. Kui temalt näiteks küsisid: «Kus on Vuokatti», vastas ta kohe, tor-kides sõrmega taevaranna poole: «Seal, vaata mööda mu pöialt; seal, kas või laseksid püssiga. Kuusamo kirik on tolle väikese mõhna kohal, aga sealt väike kukesamm paremale poole läheb Vuokatti siht.» Samuti, kui küsisid temalt: «Kus on Porrassalme võitlusväli», vastas ta jälle viibimata, torkides pöidlaga taevaranda: «Seal; vaata mööda mu pöialt; seal, kas või püssiga laseksid.» Nii oli vanamees kindel, ja kindlasti tundis ta metsi mitme penikoorma kauguselt oma onni ümber. Mitmeti oligi ta need risti ja rästi läbi sammunud, otsides kunas taela, kunas viisutohikut, või käies püüniseid panemas. Juhtus ka vahel, et ta nõnda ümber uidates Impivaara majasse astus vennakseid tervitama. Ja siis oli vennastcl mõnusaid silmapilke: suud ammuli kuulasid nad taadi jutustusi, suud ammuli j.i kõrvad püsti nagu nahkhiire kuulmed. — Kord jälle ühel lõikuskuu õhtul istub ta vennaste juures, pajatades oma kütireitidest põhjamail. 07003
Bottom
07004
Top
Juhani: Ah, indeed. But what happened then? JUHANI: Või nii. Aga kuidas siis läks? 07004
Bottom
07005
Top
Tinder-Matti: Ay, what happened then? We went on to a great big open space, a squelching bog, and slid on our skis over that bubbling pit. We found many warm cranes’nests, shot many shrieking cranes, stuffed our bags with eggs and feathers, and of the cranes each man threw a fine bunch over his shoulder. And then we had a drink. We jogged off again, the cranes and dogs across our necks, over the quaking and squelching, bubbling and hissing quagmire; and often a man was near to sinking for good into the bottomless depths, a whining hound on his neck. But we came however to an echoing hill, to firmer ground, though drenched like drowned rats. There we camped for the night, made a leaping fire and took off our sodden coats. And there was nothing to do but to strip off trousers and shirts too, peel off like eels. Soon our clothes were steaming on the branches, cranes’ eggs hissing in the ashes, and we ourselves turning and wallowing in the rare warmth of the fire, naked as midnight goblins. And then we had a drink. But how do you think the time passed? How went that May night with us? There the dogs were for ever twitching their damp nostrils and glowering up at the tree-tops. So at last we too started peeking upwards, and what did we see? TAELA-MATTI: Jah, kuidas läks? Jõudsime siis säärasele laukale, õõtsuvale soole, ja suuskadel suhistati üle selle muli-»eva mulgu. Leiti mõnigi soe kurepesa, lasti maha mõnigi tmi-ndav kurg, topiti paun pungi täis mune ja sulgi, ning kured virutas mees puntras üle õla. Ja siis võtsime napsid. — Siis vajuti jälle teele, koerad ja kured kukla taga, üle õõtsuva ja lõõtsuva, malisévá ning suliseva soo; ja tihti oii mees mineku! sinna, kus ei kuu kuma ega päike paista, igavesse sügavusse, seljas niuksuv koer. Kuid jõudsime ometi jälle kumisevale künkale, kindlale rajale, kuigi märjad nagu ujutatud hiired. Sinna asutati ööleer, tehti leegitsev lõke ja võeti seljast lodisevad rõivad. Ega aidanud seal muu, kui tõmbasid tupena maha nii püksid kui särgi, tupena nagu angerjanaha. Peagi aurasid riided okstel, kihisesid kuremunad tuhas ja me ise nüüd käänasime ja väänasime ennast seal tule armsas lõõmas, ihualasti nagu öised londid. Ja siis võtsime napsid. — Aga kuis veeres aeg? kuis kulus meil suveöö? Ühtesoodu liigutasid koerad oma niiskeid sõõrmeid ja heitsid silma üles puulatvadesse. Lõpuks hakkasime meiegi üles piiluma, ja mis me seal nägime? 07005
Bottom
07006
Top
Juhani: Tell us; a half-blind little bear-pup, I’ll lay. JUHANI: Jah, öelge. Eks vist väikest pilusilma-karupoega. 07006
Bottom
07007
Top
Timo: Or Old Horny or Bogg himself, I guess. TIMO: Või Puuslikku ehk Paganat ennast, arvan mina. 07007
Bottom
07008
Top
Tinder-Matti: Neither one nor t’other but ’twas a great dark-brown monster of a glutton sat in the fork of a dried-up, whiskery pine. Heiskanen fired and missed; Little-Jussi fired and missed; I too let fly in the end, but with almost the same blessing. The glutton only swayed once and growled fiercely, but still sat nicely on its branch. At that Heiskanen shouted: ”Sorcerer’s tricks, sorcerer’s tricks!” took a dead man's tooth from his pocket, bit it a few times and spat on the bullet that he rammed into his gun. Then he waggled his hand a while in the air, and, fearfully rolling his eyes, uttered, the little devil, a couple of strange, awful words, fired, and down thumped the glutton from the pine. But the imp was far from dead yet, and a new game began. We ourselves, stark naked as we were, couldn’t well go near the raging devil; nor did the dogs seem to like it, but there they hopped and skipped two yards or so away, while the glutton spat, spat growling at them from the bushes. Black magic, you see, was still at work. But Heiskanen began gabbling his awful words again, waggling his hand and rolling his eyes fearfully. And now one of the dogs charged right at the red-mawed monster, flew at it like a crackling rocket, and a real brawl arose. Well, son of the Lord, that dog shook the poor glutton like that, and that, and that! Devil take me, you never saw such a worrying and dusting in all your days, and that’s the truth. TAELA-MATTI: Ei seda ega teist, vaid istus seal kuiva habemiku männi harid mustakirju ilveseroisk. Heiskanen laskis, kuid asjata; Väike-Jussi laskis, kuid asjata; virutasin viimaks minagi, kuid peaaegu niisama targalt. Raputas kord ainult ennast ilves ja urises õige vihaselt, kuid istus jälle ilusasti oksal. Siis hüüdis Heiskanen: «Nõiatembud, nõiatembud!», võttis taskust surnuhamba, puri seda mõne korra ja sülitas kuuli peale, milie pistis uuesti püssi. Siis vehkis ta silmapilgu käega õhus ja lausus, kuradi poiss, koledalt silmi pööritades paar-kolm imelikku, hirmsat sõna, laskis — ning alla siis mütsatas männilt ilves. Kuid kaugel oli veel surmast see tondinahk, ja uuesti algas mäng. Mc ise, nii alasti kui olime, ei võinud sellele põrgulisele just väga ligidale minna; ega tahtnud talle läheneda koeradki, vaid ainult sähvisid ja klähvisid sülla kaugusel, aga ilves laristas neile urinal põõsast vastu. Nõia-jõud, kas näete, mõjusid veelgi. Aga hakkas Heiskanen jälle laskma suust hirmsaid sõnu, vehkis kätega ja pööritas koledalt silmi. Ja vaat kui nüüd kargas koer tollesse punalõusta-müha-kasse kinni, kargas nagu sädemcis rakett, ja tuli nüüd alles tuu-seldus. Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilve-seroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! Pole teie veel näinud, tont võtku, sihukest sauna ja kuraasi, tõesti mitte. 07008
Bottom
07009
Top
Juhani: Ten thousand flaming devils! JUHANI: Sa tulimane tuhat! 07010
Bottom
07010
Top
Timo: That would have been fine to see! TIMO: Seal oleks alles lõbu olnud! 07011
Bottom
07011
Top
Tinder-Matti: It was a merry game and jolly, surely. TAELA-MATTI: Oli see mõnus ja lustiline mäng, oli tõesti! 07012
Bottom
07012
Top
Timo: And then you stuffed the glutton into your bags? TIMO: Ja süs pistsite ilvese pauna? 07013
Bottom
07013
Top
Tinder-Matti: ’Twas a fine old rogue for any bag: a fat rascal. Ay, and then we had a drink. We put on our coats again, dry as powder, and laid ourselves peacefully to sleep in the warmth of the dancing fire. But ’twas little sleep we got, what with sorcerer’s arrows flying all the time like fiery serpents criss-cross through the air over our reeling heads. Often enough, Heiskanen bounced up, crying in a loud voice: ”Out, sorcerer’s arrow, out, sorcerer’s arrow!” and with a roar many of them fell, some in the forest, some in the grey bog, but still more went skimming along their smooth track without heeding his shout. And once we heard, sweeping from north to south, a furious and swift puffing that was followed for long by little squeakings. ”What kind of a goblin was that that scurried past?” I asked Heiskanen, who answered after awhile in a growl: ”That was the Old ’Un himself passing by.” An hour went by again and another, and fire kept flashing in the mild, muggy air. Then, from the edge of the bog to the east, there came a sudden noise like the roar of mossy firs, and a moment later from the bog’s western side, another noise answered, but softer, like the rustle of a young birchwood. ”What roar was that over there, and what rustle this over here?” I asked again, and Heiskanen growled at last: ”Th’ old Spirit of the Firs spoke to his daughters.” The night passed, anyhow, and in time morning dawned, and we set off again. And that very minute we saw, right at the edge of the forest a grey wolf, the hugest of size, that flew off like a stack of peas in a whirlwind. All we saw of it as it disappeared was its left hind leg, and lifting my gun I shot it right through the paw, snapped it in two like a piece of crackling, though it saved its skin after all. Broke the poor beggar’s peg in two. TAELA-MATTI: Oli see ju tore veni vorst panna pistmiseks; lihav mühakas. Nii; ja siis võtsime napsid. — Siis tõmbasime tohikuivad rõivad jälle selga ja heitsime mõnusalt magama lõõtsuva tule lõõma. Kuid vähe seal und sai magada, kui nõia-nooli lendles nagu tuliusse ühtelugu risti-rästi õhus üle meie pööritava pea. Tihti küll Heiskanen hüppas üles, kisendades kõva häälega: «Kustu, nõianool, kustu, nõianool!» ja kohisedes mõnigi neist kustus, mõni metsa, mõni halli sohu; kuid veel enamad kihutasid edasi oma siledal teel, hoolimata tema hüüetest. Kord kuuldus, et põhjast lõunasse lõikas ääretu vihane ja vinge kohin, järele tuli veel kaua peent vilinat. Mis pagan seal lendas? küsisin mina Heiskanenilt, kes mõne aja pärast mulle urisedes vastas: «Läks seal vana Sarvpea ise.» — Kulus jälle tund, kulus teinegi, ja tuld sähvis sume, udune õhk. Kuid idast soo rannalt kostis äkki hääl nagu sammaldunud kuuskede koha-tamine, ja vastas nüüd soo läänerannalt peagi jälle teine hääl, kuid nii peenike nagu kaha tus väikeses kaasikus. Mis kohatus too seal ja mis kahatus see siin? küsin mina jälle, ja vastas viimaks Heiskanen urisedes: «Räägib seal kuusiku taat oma tütrega.» — Kuid kulus lõpuks öö ja koitis kord hommik ja hakati jälle edasi sammuma. Vaat nägime siis just metsa ääres hallivatimeest, maailma-suurt hunti, aga ta kadus kui hernesõka! tuulispeas. Paistis lõpuks ainult kurapoolne tagajalg; mina sirutasin püssi ja lasksin käpakese pooleks, pooleks nagu krõmpsluu, kuid päästis ta oma naha ometi. Pooleks aga lasksin hallsaba tassukese. 07014
Bottom
07014
Top
Timo: The devil! Paw broken off like an icicle, and lying there before you on the ground like a pig’s trotter at Shrovetide? TIMO: Oh sa pagan! Käpp pooleks kui jääpurikas ja lamas maas teie ees nagu vastlapäeva seasõrg. 07016
Bottom
07015
Top
Tinder-Matti: Well, not quite like that. TAELA-MATTI: No mitte just nii. 07017
Bottom
07016
Top
Tuomas: How did you know its paw was broken then? TUOMAS: Aga kust te siis teadsite, et käpp on pooleks? 07018
Bottom
07017
Top
Tinder-Matti: We chased it a mighty long way and saw several times that where the son of a wolf had trodden, his dragging, waggling paw had made like number tens in the sand. TAELA-MATTI: Jooksime ju pöörase maa ta järel ja nácimé tihtilugu, kuis hallivati astudes lohisev, Iodisev tallukas »li teinud sihukesi number kümneid iiiva. 07019
Bottom
07018
Top
Timo: Well, may the Old ’Un take me! Number tens in the sand? He-he-he! TIMO: No võtku sind pagan! Number kümneid liiva? Hi-hi-hi! 07020
Bottom
07019
Top
Tinder-Matti: Plain number tens. TAELA-MATTI: Selgeid number kümneid. 07021
Bottom
07020
Top
Juhani: That wolf had a hot time. JUHANI: Hunt oli alles hädas. 07022
Bottom
07021
Top
Tinoer-Matti: The wolf had a hot time, but so did the men too. But the dogs, rot them, wouldn’t budge a yard from our feet, but jogged along spiritless, tails drooping, the old dogs that had always been so brave. TAELA-MATTI: Oli hunt hädas, kuid olid hädas mehedki, koerad paganad ei lakkunud sülla võrragi meie kannult, muudkui astusid kurvalt, hännad jalge vahel, need enne nii valivad koerad. 07023
Bottom
07022
Top
Aapo: What had taken the spirit out of them ? AAPO: Mis oli nende julguse masendanud? 07026
Bottom
07023
Top
Tinder-Matti: Black magic, the bewitched spellbound vapours of which the air was full, like battlefield with smoke. Heiskanen did his best, shouted charms and cursed, waggling his hand, but it was all no use. And Little-Jussi, the scamp, scurried along like a ball, pounding the earth and sweating hard. For the lad had no more leg than three spans of your hand at the very most; but he’d a real badger’s back, long and tough. Tough he was altogether, devilish tough, and hard as any badger. Right long he dusted after that wolf, which ran on limping ahead; but it was no use, he had to leave old wagtail to the forest. Ay; and then we had a drink. And then we set off home again, carrying our rich haul. There we marched, bags under our arms, the bags full of eggs and feathers and this and that, little game from the forests; our skis and the cranes on our backs, guns in fists; and the hairy glutton dangled on each of our shoulders in turn: so we fared. But at the edge of the clouds flew a little chattering snipe; I shot that and put it in my bag. Then after walking a while I saw a flying squirrel, flat, with great eyes, in the crown of a pine; I shot that too and put it in my bag. TAELA-MATTI: Nõiatembud, mcclisegavad lummutus -aurud, mida õhk oli täis nagu püssirohusuitsu sõja õhk. Heiskanen katsus, tõsi küll, oma paremaid kunste, manas ja sajatas, vehkides käega, kuid hoopis asjata. Ja Väike-Jussi, võrukael, joosta tapsutas kui kääbus, nii et maa müdises, kangesti higistades. Sest sel poisil polnud koibi rohkem kui vahest kolme kämbla võrra; kuid oli tal päris saarma selg, pikk ja sitke. Sitke oli ka mees ise igat kanti, neetult sitke ja visa nagu saarmas ise. Kaua ajas ta hundi järel, kes lombates ees laskis; aga lõpuks ei aidanud miski, pidi aga jätma hallivatimehe metsade hoolde. Nii; ja siis võtsime napsid. Ja kui see oli tehtud, pöörati sammud jälle kodu poole, kandes rikkalikku saaki. Nõnda sammuti, paunad kaenlas, paunades munad ja suled ja ühte ning teist vähemat metsaviija, suusad ja kured seljas, püssid pihus; ja kordamööda kõlkus ühe või teise õlal karvane ilves. Nõnda sammuti. Aga lendles pilve piiril väike mökitav taeva-sikk; mina lasksin selle maha ja pistsin pauna. Läksin sealt edasi mõne aja, nägin männiladvas lendoravat, lapergust ja suuresilmalist; mina lasksin selle ning pistsin pauna. 07024
Bottom
07024
Top
We came at last to high open clearings, and once in the south we saw Turkkila Farm, where we had begun our stiff journey. We came to a bloodstained spot which the master of Turkkila had pointed out to us on our way to the hunt as the place where a bear had killed a fine stallion only two days ago. We gazed awhile at Bruin’s bloody table and I noticed at once he had been there, likely at sunset the evening before, to enjoy the remains of his kill. I now reasoned that he would come again when this day faded, and so decided to stop and wait for him; but on to Turkkila went the others to prepare a mighty supper. There I stood then and pondered, thought hard, holding my head, how best to await my visitor on the open clearing, where there wasn’t a single tree to climb. But ”better be smart than be quick”, I hit on a trick at last, a downright good plan. Quite near I saw a tarry stump, black and enormously big, its roots lifted into the air by the spring thaws, at least a yard high. I chopped off the middle root that stuck out downward to the right, pulled it clean out and opened up the hole a bit more. Into this I crawled, and thrusting out the muzzle of my gun towards the bloody field, settled myself to wait for Bruin’s coming, a stout castle over me. He came, waddling along from the plain, drove his teeth into the torn thigh of the dead stallion, and I prepared as carefully as I could to give him a dose of lead in the forehead. But damn, anyhow ! Just then the little brass strip on the stock of my gun made the weeniest clink against the tin button of my coat, and the bear’s sharp ear caught the tinkle at once. In a rage, he charged at me, but was met with a bang. Taking no notice he came on, shrieking on a fearful note. Then there was a crashing over my head: the roots crackled and the earth shook as the many-pronged stump rose up over me. And I, poor lad, thought my end had come, and only waited, gun in hand, when the monster’s open maw would yawn before me. But the hubbub ended suddenly and all was quiet, still as the grave, and there was no tussle between me and the bear as I had expected. I waited a moment yet, but at last I peeped through the sky-ward-pointing roots to see what was on the other side, and there lay the bear stone dead, the uprooted stump in its arms and blood flowing from its mighty chest into the earth. But hallelujah! thinks I, standing a free man again under the free sky. For the stump had been lifted real neatly from around me. Tuldi viimaks laiadele kõrgetele nõmmedele ja paistis veel kord sealt lõunast Turkkila talu, kust oli mindud tõsisele teekonnale. Jõudsime verisele kohale, mille Turkkila peremees oli meile jahile minnes kätte juhatanud ja kus karu oli kahe päeva eest tapnud toreda täku. Vaatlesime seal silmapilgu karu verega reostatud söömalauda ja panin kohe tähele, et ta veel hiljuti, küllap alles eile päikeseloojakul, oli oma prae jäänuseid maitsmas käinud. Arvasin siis, et ta sellegi päeva loodel samasse paika tagasi tuleb, ja sellepärast otsustasin siin teda ootama jääda; aga edasi Turkkilasse läksid teised rõõmsat õhtusööma valmistama. Seal siis seisin ja mõlgutasin, mõlgutasin mõtteid ja murdsin pead, kuidas pean seda võõrast ootama lagedal nõmmel, kus ei seisnud ühtki puud, kuhu otsa ronida. Kuid tark tugeva võidab; leidsin lõpuks abinõu, otse suurepärase sisseseade. Nägin seal lähedal tõrvaskändu, musta ja kohutav-suurt, mille juuri kevadkülmad olid kergitanud vahema’t küünra kõrgusele. Raiusin kirvega pooleks keskmise juure, mis otse alla toeb, kiskusin ta välja ja avardasin koobast veel natuke. Sinna roomasin nüüd sisse, pistsin püssisuu august välja vere-platsi poole ja hakkasin oma toredas varjukohas vennikest ootama, pea kohal vägev kindlus. Ta tuli, lähenes kõmpides arult, lõi hambad täku rebitud labaluusse, ja otsustasin nüüd ettevaatlikud talle tina otsa ette anda. Kuid sa kuramus! kolksatas pisut see vaskplaadike püssipäras vastu kutie tinanööpi, ja kuulis kilksatust kohe karu terav kõrv. Metsikus vihas tormas ta minu poole, kuid põrutasin laengu talle v.jstu. Sellest ometi hoolimata jooksis ta aga edasi ja röökis hirmsa häälega. Kostis nüüd müdinat mu pea kohalt; juured rägisesid ja maa tümises, sest mitmesarveline känd kisti mu pealt. Ja mina, vaene poiss, mõtlesin juba, et nüüd on mu viimne tunnike tulnud, ning ootasin ainult, püss pihus, kunas hirmsad ammuli lõuad kallale kargavad. Kuid äkki lõppes rüseius ja lsõik oli vait, hääletu nagu hauas, ja ei tulnudki, nagu arvasin, kallaletungi. Ootasin veel viivukese, kuid heitsin lõpuks piiluv^ pilgu püsti-tõlgendavate juurte vahelt teisele poole, ja seal põõnutas hoopis elutult karu, üleskistud känd süles, ja tema uhkest rinnast voolas verd mulda. Aga hõissa! mõtlesin mina, seistes jälle vaba poisina taeva aU. Oli tõrvaskänd üpris väledalt läinud mu pealt. 07025
Bottom
07025
Top
Juhani: ”Hell,” said Heskuun-Jaakko! JUHANI: «Põrgu, ütles Hesku-Jaak!» 07026
Bottom
07026
Top
Timo: The Seven Smiths take me ! TIMO: Oh sina seitsme sepa temp! 07027
Bottom
07027
Top
Juhani: The funniest scrap on the face of the earth! JUHANI: Suurepärasem tõmme kogu laotuse all! 07028
Bottom
07028
Top
Tuomas: A brave scrap, a manly scrap, both on Bruin’s side and yours! TUOMAS: Vahva võte, mehine tõmme, nii inesikäpa kui teie poolt! 07029
Bottom
07029
Top
Juhani: Oh you big black bull! JUHANI: Oh sina must sõnn! 07030
Bottom
07030
Top
Timo: The devil! That’s all I can say. But what then? TIMO: Kuramus! Ei mõista enam muud öelda. Aga mis sai edasi? 07031
Bottom
07031
Top
Tinder-Matti: Well, you can guess what happened then, can guess that the bang carried to Turkkila like from the bottom of a barrel and soon brought men on to the clearing like midges. And then a din and shouting arose as Bruin was carried to the house on a bending, dancing pole. There was a father of a bear for you: hanging from a rafter he darkened the big room at Turkkila like a mighty thundercloud does the sky. Such were that day’s doings, that day’s and that trip’s. And then we had a drink. TAELA-MATTI: Noh, arvad isegi, mis edasi sai, arvad isegi, et pauk kostis Turkkilasse kui tõrre põhjast ja aj^s kohe mehi välja nagu sääski. Ja tõusis nüüd kisa ja pilgar, kui läbi kii-kuva, kõikuva laane kanti mesikäpp koju. Oli see alles mürakas: õrrel rippudes pimetas kogu Turkkila tare nagu paks kõuepilv taeva all. — Need olid selle päeva tööd, seljel päeval ja sellel retkel. Ja siis võtsime napsid. 07032
Bottom
07032
Top
Juhani: And celebrated a merry wake. JUHANI: Ning pidasite rõõmsaid peieid. 07033
Bottom
07033
Top
Tinder-Matti: The wake began at Turkkila and ended at the Vicar’s, ended with greasy faced and filmy eyes. So it was, and those days have been and gone. But gladly an old man remembers the adventures of the days of his best manhood and gladly he speaks of them. TAELA-MATTI: Need Turkkilas alustati ja kirikumõisas lõpetati, lõpetati rasvaste nägude ning ähmaste; si'madega. Nõnda see oli, ja need päevad on olnud ja läinud. Aga rõõmuga vanamees meenutab tegusid oma meheea paremailt päevilt ja rõõmuga neist räägib. 07034
Bottom
07034
Top
Aapo: And right glad are we to hear them. AAPO: Ja heameelega me kuulame. 07035
Bottom
07035
Top
Juhani: Keep on telling them to dawn, and we’ll forget there’s sleep in the world. JUHANI: Jutustage nii kas või hommikuni ja me ei mäletagi, et und on maailmas. 07036
Bottom
07036
Top
Tinder-Matti: Well, it’s time to start crawling off to my lair again; ay, it’s time. God watch over you, brothers! TAELA-MATTI: On juba aeg hakata kompima jälle oma onni poole; on aeg, on aeg. Jumal teiega, vennaksed! 07037
Bottom
07037
Top
Juhani: The Lord preserve you, honoured Matti. Juhani, jumal kaasa, auväärt Matti! 07038
Bottom
07038
Top
Aapo: The best of health, and welcome to our hut always. AAPO: Elage hästi ja tere tulemast ikka meie majja! 07039
Bottom
07039
Top
Matti departed, axe on shoulder, to his little hut on the birch-clad leafy hill, far away from the village. But the brothers prepared for their nightly repose, for darkness already triumphed, and the failing light of evening shone sadly through the narrow window-holes of their cabin. But for long thoughts swarmed feverishly in their brains, driving away refreshing sleep. They pondered over Tinder-Matti’s tales of the deserts of the north, of the bewitched air of those places and the sorcerer’s arrows speeding hissing from every quarter of the dark night. And like to the sparkle of the arrows and the flaming of the guns, so flamed in their breasts a strange desire and eagerness. Above all was their lust whetted by the thought of the crane, that bird of wise and darting eye, whose austere cry echoes through the northern boglands; and to meet their thoughts came a breath of the pleasant warmth of feathered nests, a vision of gleaming eggs in nests hidden away in the bog-bilberry bushes. To hunt this long-necked prey and despoil its nests, for this the brothers now lusted. Powerfully the aweinspiring gloom of the northern bogs fired their imaginations. Läks Matti, kirves õlal, astuma oma väikese onni poole paksu metsa keskel mäekünkal, kaugel külast. Aga öisele puhkusele asusid vennaksed, sest juba võitis pimedus maad ja õhtu ähmane valgus kumas napilt nende maja ahtakestest akendest. Kuid kaua veel tiirlesid tulised mõtted nende peas, peletades värskendava une. Nad meenutasid Taela-Matti jutustusi Põhjamaa laantest, lummatud õhust seal ja nõianooltest, mis sihisedes lendlesid risti-rästi läbi musta öö. Nagu seal nooled sädemeid lõid ja püssid tuld tuiskasid, nii lõkendas nende põu imelikust ihast ja vaimustusest. Enam kui miski muu kandis nende hoogu kurg, see targalt, teravalt vaatlev lind, kelle uhke kisa kajab üle Põhjamaa rabasoode; ja nende unistustele õhkus vastu udusuliste pesade armas soojus, õhkus oma läikivate munadega joovikapuhmaste peidust. Seal neid pikkkaelu püüda ja nende pesi rüüstata, see oli nüüd vennaste himn. Võimsalt veetles nende meeli Põhjala soode pidulik süngus. 07040
Bottom
07040
Top
Longer than any other, Juhani lay awake in his bed. He pondered over the best way to arrange a hunting-trip in his own parish that would compare with the one newly related from the lands of darkness. He thought of Kourusuo Bog, where, although cranes there were none, there were plenty of speckly-feathered wild duck. And with the intermittent stops for a swig of the northern hunters haunting his mind with a strange fascination, he thought about the spirits that were to be had at Yiertola Manor. And so he finally built up in his mind a copy of the brave hunt of the north, and having decided to put it into effect the very next day, fell asleep at last; but in his sleep he battled long on Tinder-Matti’s mighty adventure. Once he started up dreaming from his couch, crying in a fearful voice: ”The glutton, the glutton! Seize the crane-necked devil!” To this shout the others, but half-awakened, answered with angry grunts from their bunks; soon, however, they were asleep again. But Juhani stared around him for long before he realized that he stood not on the misty plains of Lapland, between the bogs, on a grey neck of land, but on the peaceful gallery of his own home. Then his mind gradually cleared, he dropped on his bed again and slept undisturbed. But on the morrow, awakening he remembered his decision of the night and began at once to introduce the matter to the others. Kuid kauem kõigist valvas oma voodil Juhani. Ta mõtiskles, mil viisil saaks neil kodukihelkonna mail korraldada jahi, mida võiks võrrelda tolle äsjajutustatud küttimisega Pimentola soodel. Talle tuli meelde Kouru soo, kus ei leidunud küll kurgi, kuid laigulisi parte rikkalikult. Ja kui põhjamaa meeste vahepealsed napsivõtmiscd ta meelt imeliku jõuga avatlesid, siis mäletas ta, et Viertola mõisas leidus viina. Ja nii lõi ta oma mõtteis mingi jäljendi Põhjala uhkest jahiteekonnast, ja otsustades seda homme toime panna, jäi ta lõpuks magama; kuid unes mässas ta kaua Taela-Matti vägevatel retkedel. Kord kargas ta unes voodist üles, karjudes hirmsa häälega: «Ilvese-poeg, ilvesepoeg! Võtke kinni see sänikael!» Selle hüüde peale urisesid teised vihaselt oma nurkadest, pooleldi ärgates, kuid vajusid ometi peatselt jälle uar.e. Kaua aega põrnitses Juhani enese ümber, enne kui mõistis, et ta ei seisnudki ju Lapi udu-seil lagendike], soode vahel, hallil teerajal, vaid kodutare rahulikul laval. Pikkamööda selgis ta pea, ta vajus jälle oma voodile ja langes sügavasse unne. — Kuid hommikul üles tõustes mäletas ta 019a öist otsust ja hakkas seda kohe teistele esitama. 07041
Bottom
07041
Top
Juhani: Brothers, listen to what I say and to what 1 want to impress on you. I have remembered a place that teems with game and marvel greatly that to this day we should have forgotten Kourusuo, where waterfowl swarm in the reeds and clear pools without count or number. Let us go and hunt there and we shall bring back wild duck by the sackful. JUHANI: Vennad, kuulge, mis ma ütlen ja millele tahan nüüd teie tähelepanu juhtida. Mõtlen üht saagikast paika, imestan, et siiamaani oleme unustanud Kouru soo, mille mätastel ja selgeis järvesilmis parvleb vesilinde ilma aru ning otsata. Sinna läheme nüüd jahile ja sealt toome kottide kaupa parte nagu kurikaid. 07042
Bottom
07042
Top
Tuomas: I’m with you. TUOMAS: Mina olen plaaniga päri. 07043
Bottom
07043
Top
Timo: And willingly I. TIMO: Ja heameelega minagi. 07044
Bottom
07044
Top
Eero: I too; and as we plod over the bog I shall fancy myself Little-Jussi on the Lapland marshes. I’m with you! EERO: Mina niisama; ja kui astun Kouru soos siis pean end Väike-Jussiks Lapimaa samblasoodel. Olgu nii! 07045
Bottom
07045
Top
Aapo: Neither will I oppose a plan that can bring us food for many days. AAPO: Ka mina ei pane vastu plaanile, mis, v5;Jj mei]e anda mõnegi päeva moona. 07046
Bottom
07046
Top
Juhani: We decide on the trip then. But it’s a fearful way to Kourusuo, a wolf’s league, and we shall be gone at least one night. Therefore, I believe a drink would do us no harm, camping under the naked sky. JUHANI: Olgu siis retk otsustatud. Kuid Koun] goj,u on päratu maa, otse hundi verst, ja seal peame oleiiga vähemalt ühe öö. Sellepärast ei teeks minu arvates naps Paha, kui me lahtise taeva all leeri üles lööme. 07047
Bottom
07047
Top
Tuomas: There’s spirits at Viertola. TUOMAS: Viertolas on viina. 07048
Bottom
07048
Top
Juhani: Good spirits too. JUHANI: Viina, ning head. 07049
Bottom
07049
Top
Tuomas: Seven spans, boys! TUOMAS: Seitse kortlit, poisid! 07050
Bottom
07050
Top
Juhani: Right! a span each. Juhani, õige! Kortel mehe kohta. 07051
Bottom
07051
Top
Aapo: Maybe we’ll leave out the spirits, to which luckily for us we are unused. AAPO: Ehk jätame viina, millega me seni õnneks pole veel suuremat harjunud. 07052
Bottom
07052
Top
Juhani: You have taken a dram now and then, both you and I. JUHANI: Oled ju sina niisama nagu minas»; mõnikord lonksu võtnud. 07053
Bottom
07053
Top
Eero: Grasp, Aapo, the childish hint of the man. Permit us to be able to say in our time: ”and then we had a drink”, when as grey-haired gaffers we relate the adventures of our youth to gaping children. Allow us to imagine that we are giving young gluttons a hot time in the north. EERO: Eks sa, Aapo, mõista mehe lapsikut mõtet. Lase et meiegi võime kerd öelda: «Ja siis võtsime napsid kui me hallipäiste taatidena noorsoole oma endistest vägitggntjesl ves_ tamc. Lase, et me õieti elavalt võime kujutleda PõhjaJas ilveSe-poegade kamandamist. 07054
Bottom
07054
Top
Juhani: More nonsense! Isn’t it only right and just that a man should feed his carcass ? On this trip we shall often enough be treading bogs and squelching quagmires, and spending our nights wet through on beds of bear-moss. At such times a little gulp from a pocket-flask can do good, think I. It is best, therefore, that we shall not lack a drop of medicine in our bags when we set out. And now let Lauri-lad go to Viertola, our best fox-skin in his pouch; and spirits will soon be forthcoming. JUHANI: Jällegi vigurijutt? On see ju omct; õigus ja kohus, et inimene oma keha toidab. Sel reisil peaip,e küllaltki rabasid ja õõtsuvaid soid tallama ning Iäbimärja]t öö karu-s.imbla voodil mööda saatma. Ma arvan, siis mõjub ja väike lonks taskulähkrist hästi. — Sellepärast on siis pare^ kui teele asudes paunas rohupudel ei puudu. Ja mingu i,iiüd Lauri-poju Viertolasse, kõige parem rebasenahk kaenlas: ning viina peab saama. 07055
Bottom
07055
Top
Lauri set off to bring spirits from Viertola, for a cordial on the wild-duck hunt on Kourusuo Bog. About five thousand paces from Impivaara, on land belonging to Viertola, lies this bog, wide, surrounded by sombre forests. Its surface, a favourite resort of wild duck, shows in succession clear-watered pools, high clusters of reeds and hummocky islets with dying pines. There the brothers had decided to march to harry the creaking wild duck, hoping for a rich booty. Läks Lauri Viertolast viina tooma, südamekinnit^£eks pardi-jahiä Kouru soos. — Umbes viis tuhat sammu lnnivaarast 0n Kee soo, Viertola maa!, suur, süngete metsadega ümbritsetud. Selle pinnal, mis on partide meelepärasem asukoht, vahelduvad heledad järved, kõrged rohulaigud ja mätlikud saarekesed kuivavate mändidega. Siia olid vennaksed otsustanud minna prääksuvaid parte küttima, lootes rikkalikku saaki. 07056
Bottom
07056
Top
Lauri came from Viertola bringing sparkling spirits in a tin bottle, their father’s former hunting flask. But as well as spirits he brought important news from the forest which stirred the brothers’ minds to a still keener enthusiasm. He related that a bear had felled one of the best bulls in the Viertola herds, and even knew the site of the kill, which was north of Impivaara on Viertola ground, but near the Jukola forest boundary. Past this spot the brothers now laid their route, deciding not to set off until the day inclined to evening. In this way they might perhaps meet the bear, whose habit it is to return at sunset to enjoy the remains of his prey. So, at least, they hoped. And when a hearty dinner had been eaten and the afternoon declined, they departed on their hunt, heavily equipped: birch-bark knapsacks on their backs and stiff charges in their guns. Last came Lauri, leading the dogs on a leash and carrying in his pack the seven spans of spirits. He had been ordered to halt with the dogs about three hundred paces from the site of the kill, and was to release Killi and Kiiski on hearing shouts or the sound of firing. He acted accordingly, and stopped in time at the foot of a fir to await the outcome. The others approached nearer the spot where the bull had been felled and found the half-devoured carcass on bloodstained ground in a dark clump of spruce. Hiding themselves in a low but dense thicket of young firs within reasonable firing distance, they prepared to wait. Tuli Lauri Viertolast ja tõi sätendavat viina, mis lastud nende isa tinast metsaplaskusse. Kuid peale viina tõi ta Met-solast tähtsa uudise, mis täitis vennaste meele veel ägedama õhinaga. Ta jutustas, et karu oli murdnud ühe paremaist Viei-tola härgadest, ja ta teadis ka murdmiskohta, mis oli Impivaa-rast põhja pool, Viertola maal, kuid Jukola metsapiiri lähedal. Selle koha kaudu otsustasid nüüd vennaksed Kouru soole minna ning kodunt alles siis lahkuda, kui päev juba õhtule kaldub. Vahest juhtuvad nad kokku karuga, kellel on kombeka päikeseveerengul murtud saagi jäänuseid maitsmas käia. Nii nad lootsid. Ja kui tugev lõuna oli söödud ja päev õhtule lähenes, läksid nad hästi varustatult teele: tohikpaunad seljas ning tüsedad laengud püssides. Viimasena astus Lauri, talutades nööripidi koeri ja kandes paunas seitset kortlit viina. Temale oli määratud koertega umbes kolmsada sammu tapapaigast eemale jääda, ning ta pidi Killi ja Kiiski siis lahti laskma, kui kuuleb hüüdu või püssipauku. Nii ta tegigi; peatus õigel ajal ühe kuuse all ootama, mis sünnib. Teised astusid koha poole, kus härg oli lõhki kistud, ja leidsid poolsöödud loomakere veriselt maalt pimedas kuusikus. Nad peitsid end nüüd paraja laske-maa taha ühe madala, kuid tiheda kuusetuka varju, otsustades oodata. 07057
Bottom
07057
Top
A fairly long spell passed. But at last a stealthy shuffling and the creak of twigs was heard from the meadow, and it became clear that their guest was approaching his feast. And so it turned out to be. Between the trees, softly and with caution, an unusually large bear drew near. But it seemed he scented danger; for grunting and turning his muzzle from side to side, he halted a long way from his victim. Long he hesitated, and he looked at last as though he was inclined to turn back, without approaching within gunshot of the men. In deepest silence the brothers waited in their thicket, until finally Timo, heedless of the others ’ forbidding gestures, began, creeping in a wide curve, to approach the ferocious beast. And then, thinking himself sufficiently close to the bear, he fired; but only the powder flashed in his pan and the charge in his barrel failed to ignite. Enraged, like a huge moss-covered stone, Bruin now charged at the man, who without delay threw himself down on his face, and remained there motionless. The brute sniffed at him, nosed and tugged, grunting and blowing angrily. In all likelihood Timo’s doom would have been sealed, if Juhani had not sped to his assistance, firing at the bear’s backbone. Lower he dared not aim, remembering his brother, who lay beneath the monster. But the bullet missed a vital spot at least, for in greater rage than ever the sprucewood’s king now rushed at Juhani, leaving Timo to sniff the soil. Then Juhani, his life at stake, turned the stock of his gun towards the brute’s open maw, and an awful struggle seemed imminent. But now Tuomas fired, sending fiery bullet into the animal’s thigh. Afraid, he too, for his brother, he was unable to aim at the head or breast, where a wound is more likely to prove mortal. Still, the brute now tasted lead in its system, and the blood streamed down its sturdy, rounded limb. Furious, screaming terribly, it flew at Tuomas, but met with so deadly a blow on its forehead from the stock of the man’s gun that, shaking its head, it was brought up in its charge. And so the combatants stood a while, defiantly facing each other. Kulus kaunike tükk aega. Kuid siis kostis laanest tasast müdinat ja risude raginat, ning nüüd arvati, et söömavõõras läheneb oma roale. Nõnda sündiski. Puude vahelt lähenes ettevaatlikult ja vaikselt tohutu suur karu. Kuid ta näis olevat hädaohtu haistnud, sest ähkides ja koonu pööritades peatus ta juba kaugel oma ohvrist. Kaua vigurdas ta ja näis lõpuks, nagu oleks ta tahtnud tagasi pöörduda, ilma meestele püssi-võtte maa peale lähenemata. Kõige sügavamas vaikuses ootasid vennaksed kuusikus, kuni viimaks Timo teiste keelavaist viibetest hoolimata ringeldes ja hiilides vihase vaenlase poole hakkas minema. Ja nüüd, kui arvas karule juba küllalt lähedal olevat, laskis ta; kuid ainult pannust plahvatas püssirohi üles, ilma laengut püssirauas süütamata. Vihaselt tormas nüüd karu nagu suur sammaldunud, veerev kivi mehe poole, kes viivitamata enese kummuli maha viskas, ja seal lamas ta liikumata. Kiskja nuusutas teda, tuhnis ja tutistas, urisedes ning ähkides kangesti. Nähtavasti oleks nüüd Timo surm tulnud, kui poleks Juhani talle appi rutanud, lastes karu selgroo pihta. Ta ei usaldanud madalamale sihtidia, mõeldes vennale, kes lamas metsalise all. Kuid kuul ei läinud pihta, igatahes mitte tõhusal kombel, sest nüüd tormas kuusikuvürst Juhani pc»o!e veelgi koledamana, jättes Timo maad tongima. Siis pööras Juhani oma c!u kaitseks püssipära vastu looma lahtist lõusta ja‘ kohutav võitlus oli tulemas. Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise kuuli karu koiba. Hoides venda, ei võinud temagi sihtida pähe või rinda, mille haavamine toob kindlamini surma. Tundis nüüd karu ometi tina oma keres ja alla voolas veri mööda ta lihavat, ümarat jalga. Raevuselt, koleda kisaga kargas ta nüüd Tuoma poole, kuid sai nii vägeva hoobi mehe püssipärast otsa ette, et pead raputades jooksu peatas. Ja siin nüüd seisid vaenlased silmapilgu aega, vahtides ähvardavalt üksteist. 07058
Bottom
07058
Top
Then the dogs rushed forward, approaching as swiftly and silently as two streaks of lightning, until, having reached the ruffled bear, a virulent din arose. Killi raged at the bear to its face, keeping, however, a few paces distant. Kiiski stormed in the rear, even daring, now and again, a hurried tweak at its woolly hindquarters. It leapt, however, swiftly aside whenever the forest’s pride, like a grey-black enormous haycock, turned round. Finally, after a few fruitless lunges at its tormentors, the bear fled, with the yelping hounds at its heels. Siis aga kihutasid koerad esile, lähenesid hitmsa hooga ja hääletult nagu kaks välku, aga kui nad säsise karu juurde jõudsid, algas vihane kärin. Killi klähvis karule vastti habet, seistes ometi alati mõne sammu temast eemal. Kuid karu taga räuskas Kiiski, usaldades aeg-ajalt isegi ta kintsukarvu pisut napsata. Ometi lendas ta iga kord väledalt kõrvale, kui metsa mesikäpp nagu mustjashall hiigla-heinaniga nende vahel käänles. Lõpuks, kui oli teinud mõne äpardunud kallaletungi oma kiusajate poole, põgenes metsaott, räuskavad koerad kannal. 07059
Bottom
07059
Top
All this occurred with extreme rapidity and before the other brothers had arrived on the site of the conflict. Meanwhile Juhani and Tuomas quickly reloaded, hoping to catch up with the bear once more. Timo, too, gradually rose from the ground and stared around him a moment as though unaware where the north was, from where the wind then blew. Heatedly the others now scolded him for the foolhardiness that might easily have cost human lives and had perhaps spoiled the chase for good. Without answering a word, Timo sat on a hummock, opening up the touch-hole of his gun and chipping its flint sharper with the back of his knife. And soon they all stood ready to continue the hunt. Kõik see sündis väga väledalt ja enne. kui teised vennaksed võitlusväljale jõudsid. Kuid Juhani ja Tuomas laadisid kohe uuesti, lootes karule veel kord järele jõuda. Tõusis ka Timo pikkamööda püsti ja vahtis silmapilgu tömbilt enese ümber, nagu poleks ta päris mõistnud, kus oli põhi, millisest taevakaa-iest puhus tuul. Ägedalt noomisid nüüd teised txda ta rumala julguse pärast, mis oleks võinud siin meeste elu maksta ja oli vahest jahi paratamatult rikkunud. Sõnagi lausumata istus Timo mättal, uuristades pannu auku ja täksides noasetjaga räni teravamaks. ja varsti seisid kõik valmis, et jälle jahti jätkata. 07060
Bottom
07060
Top
Farther and farther the barking of the dogs receded, until it was almost inaudible, and the brothers began wondering whether they would ever meet with their prey again. But after a while the voices of Killi and Kiiski echoed plainer, steadily approaching, and it became clear that the bear was completing his customary circle, and so would return to the spot from where he had set out. The brothers arranged themselves in comfortable positions, guns in hand, to await the approaching hunt. In a little grassy clearing stood Simeoni, and a short distance away Lauri, both stockstill, silent as two statues. At full speed, so that the earth thundered, the bear drew near, showing his open, dark-red maw. Straight towards Simeoni the panting monster sped. The man fired, and down tumbled the bear to the grass, only to rise again and charge at the shooter. Then came the flash of Lauri’s gun, a sharp report echoed around, and the bear collapsed silently at Simeoni’s feet. There he rested, not a limb moving, and the blood flowed from his head and chest. Ikka kaugemale kadus koerte haukumine, nõrgenes pcaaegn kuulmatuks ja vennaksed hakkasid juba arvama, kas nad saaki raam kohtavad. Kuid varsti kostsid Killi ja Kiiski hääled jälle ' õigemini, tulid ikka lähemale ja näis, et karu tegi nüüd oma hariliku ringi ning oli samasse kohta tagasi tuimas, kust oli pxiksu läinudki. Vennaksed asetusid mugavaiste kohtadesse, ootama lähenevat tagaajamist, püssid pihus. Väikeses rohtunud .«u^us seisis Simeoni ja temast pisut eemal Lauri, mõlemad liikumata, hääleta kui sambad. Täit traavi, nii et maa müdises, lähenes karu, näidates avatud mustjaspunast suud. Simeoni poole tormas lõõtsutav ott. Laskis mees, ja pikali prantsatas mesikäpp murule, kuid tõusis jälle ja tormas laskja kallale. Aga välgatas siis Lauri püss, vägev pauk rõkkas ringi, ja vaikselt lamas karu Simeoni jalgade ees. Seal ta lamas, koibagi liigutamata, ja veri voolas ta peast ning rinnast. 07061
Bottom
07061
Top
But the brothers gathered quickly round the fallen bear and saw that he was an aged, huge male. They saw now that his skull had been pierced close to the root of his ear, and that his side likewise had been pierced. The former wound all knew had been caused by Lauri’s bullet; for an animal whose brain has been pierced falls immediately, never to rise. Satisfied, the hunters sat round the thick-pelted hero of the woods, preparing to drink to the kill. Content also, with noble gaze, the dogs sat beside their fallen enemy. The evening was fair, the wind had died down, and the sun sank into the lap of the dark woods. Pleasant it was to rest in so delicious an evening hour, after the wild and heated encounter. Ent vennaksed kogunesid varsti langenud karu ümber, ja see oli vana ning suur isakaru. Nüüd nähti, et ta pea oli läbistatud otse kõrva juurest ja läbistatud oli ka külg. Esimese haava, seda teadsid kõik, oli teinud Lauri kuul; sest loom, kelle aju on läbi lastud, langeb silmapilkselt ega tõuse enam iialgi. Kuid rahul olles istusid kütid sasikarvase metsakangelase ümber, valmistudes tapanapsi võtma. Rahulolevalt ja uhkelt vaadates istusid ka koerad oma langenud vaenlase kõrval. — Ohtu oli kaunis, tuul oli vaikinud ja päike laskus pimeda laane põue. Lõbus oli seal vennastel armsal õhtutunnil nõnda puhata, kui oli lõppenud kärarikas ning tuline mäng. 07062
Bottom
07062
Top
Juhani: The first drink is Lauri’s. He shot like a man, hit the beggar in a real golden spot, and down on his palms flashed the bear like grass before the scythe. A good gulp, my lad! JUHANI: Esimene lonks olgu Lauri päralt. Ta laskis kui mees, trehvas vennikest otse kuldsesse kohta, ja karu vajus käppadele nagu hein vikati ees. Tubli lonks, pojuke! 07063
Bottom
07063
Top
Lauri: What if I too were to let a drink slide down my throat for once ? LAURI: No kui minagi kord viinatilga kurgust alla laseksin. 07064
Bottom
07064
Top
Juhani: You beginner on the path of drink, strange to its very taste, innocent yet as a lamb. JUHANI: Sa kollanokk viina suhtes, ilma et veel maiku teaksid, süütu nagu lammas. 07065
Bottom
07065
Top
Lauri: I know its taste, enough anyhow not to be befowled by a bird, but how the world feels when a merry lad dances in his cups, that I truly don’t know. LAURI: Maiku ma tunnen, nii et lind just meest ei mustaks, kuid kuidas maailm siis tundub, kui rõõmus poiss purjus peaga kõigub, seda ma tõepoolest ei tea. 07066
Bottom
07066
Top
Aapo: Think a while, Lauri, and I would sooner bid you no than yes. AAPO: Mõtle järele, Lauri, ja ma tahaksin sind ennem keelata kui käskida. 07067
Bottom
07067
Top
Lauri: Here’s to it! LAURI: Laskem maitseda! 07068
Bottom
07068
Top
Aapo: And let us hope that this is not the beginning of a harmful habit. AAPO: Ja soovigem, et see poleks mitte halva kombe alguseks. 07069
Bottom
07069
Top
Lauri: Rubbish: take a drop of this, now that we have reason to be a little merry like. LAURI: Mis sa lobised? Võta siit, sest meil on nagu pisut põhjust lõbusamas tujus olla. 07070
Bottom
07070
Top
Juhani: There our bogy lies like a great heap of hay, and the lives of many bulls and horses are saved. JUHANI: Seal puhkab ju meie härrakene nagu tubli heinani ärss ja mõnegi sarvlooma ning hobuse elu on nüüd päästetud. 07071
Bottom
07071
Top
Timo: I know that next time we meet, the master of Viertola will stuff a bottle into our bosoms for nothing, a bottle or two. TIMO: Tean, et tuleval korral Vicrtola härra viinapudeli ilma eest põue pistab, toobi või paar. 07072
Bottom
07072
Top
Juhani: I wouldn’t call that much, seeing that we have saved his herd of bulls from the monster there. JUHANI: Ma ei peakski seda paljuks, sest et me ta härja-karja tolle kiskja käest päästsime. 07073
Bottom
07073
Top
Aapo: But there’s a herd for you; forty head of horns. All the summer they live in the forests, night and day, but when winter comes they draw all the manor dung into the fields. But that free life of theirs in the woods all the summer makes them nearly wild. AAPO: Kuid on see alles härjakari: nelikümmend sarv pead. Terve suve elavad nad metsas nii ööd kui päevad, kuid talve jooksul veavad nad põldudele kogu mõisa sõnniku. See suvine vaba e!u metsades teeb nad aga peaaegu metsikuks. 07074
Bottom
07074
Top
Juhani: God keep us from meeting them with the dogs; they’d soon make mincemeat of both a man and his dogs. Let us remember the danger Nikkilä got into amongst the Honka-mäki bulls; his danger was great although the number of beasts was not as terrifying as in this glowering Viertola herd. Through his dogs, which in a scrimmage of this kind always take shelter with their master, death would have been his lot in the end, if he hadn’t come to a strong pasturage fence that stopped the mad charge of the bulls like a protecting castle wall. JUHANI: Hoidku jumal koertega nende seltsi sattumast — nad teevad nii mehe kui koera liharäbalaiks. Tuletage meelde Nikkilä häda Honkamäe härgade käes: suur oli mehe kimbatus, kuigi pulle polnud arvu poolest nii palju nagu selles Vier-tola põrnitsevas parves. Koerte pärast, kes säärases valus ikka peremehe juurde peitu poevad, oleks ta hukatus viimaks ometi tulnud, kui poleks tüse niiduaed vastu juhtunud, mis kaitsva lossimüüri kombel lõpuks härgade rünnaku peatas. 07075
Bottom
07075
Top
Aapo: Let us be careful. A little while ago I heard something that sounded like a hoarse bellow from that hill. To my belief they are not far away. But what is Eero up to with that boulder? AAPO: Peame olema valvel. Oleksin äsja nagu kuulnud kähedat möirgamist sealt mäelt. Minu arvates polegi nad meist kaugel. — Kuid mis see Eero seal kivi ääres õiendab? 07076
Bottom
07076
Top
Eero: There’s a badger here, in this hole under the stone. EERO: Siin on saarmas, siin kivi all õnaruses. 07077
Bottom
07077
Top
Juhani: Would that be possible? JUHANI: Kas oleks see võimalik? 07078
Bottom
07078
Top
Eero: Surely. Tracks lead into the hole but none out, as I can see in this sand. EERO: Kindlasti. Jäljed lähevad õõnde sisse, kuid välja ei tule ühtki, nagu liivast näha. 07079
Bottom
07079
Top
Aapo: Show the tracks to the dogs, and the wagging of their tails will soon show whether there are lodgers there. AAPO: Näita neid jälgi koertele, küllap siis nende hänna õõtsumine kuulutab, kas seal on korterirahvast. 07080
Bottom
07080
Top
Juhani: Here, Killi and Kiiski! JUHANI: Siia, Killi ja Kiiski! 07081
Bottom
07081
Top
Tuomas: They are off on their own again, and, I’m thinking, on the track of a hare. TUOMAS: Nad on jälle teel ja minu arvates jäneste jälil. 07082
Bottom
07082
Top
Eero: Together we could easily lever up this stone. EERO: ühise jõuga kaalume selle kivi küll üles. 07083
Bottom
07083
Top
Tuomas: Jobs more foolish have been tried. Give me your axe, Juhani, and I’ll cut a stout bar for each of us, and then we can all lift up the stone when the dogs come. TUOMAS: On ju tühisematki asja katsutud. Anna oma kirves, Juhani, ja ma löön teile igaühele tugevad kangid, millega üheskoos kivi üles kaalume, seni kui koerad tulevad. 07084
Bottom
07084
Top
So they talked; and with Juhani’s axe Tuomas cut a thick staff for each of the men, four of birch and three of mountain ash. But suddenly, from the forest, they heard a furious crashing and roaring, which seemed to approach them at great speed. In amazement the brothers listened, staves in hand, listened and waited for what the forest would reveal. A confused, wicked bellowing carried forth; at intervals the dogs yelped pitiably; and soon a dreadful vision broke on their sight. In mad career, ten furious bulls galloped towards the men, sweeping before them the dogs, which, fleeing for their lives, hurried to their masters’ sides. But at this the men’s hair bristled, and cold shivers ran down their bodies. And without pausing the bulls charged at them, bellowing deafeningly; their onslaught was stoutly met, and a terrible battle ensued. With ( heir heavy staves the brothers laid about them, splitting horned heads, and already two of the bulls lay on the field, brandishing their hooves in the air. But death seemed near for the brothers, too. Timo fell, and a bull bent down already to pierce his breast; but then Tuomas’s ashen stave fell heavily, and falling, broke the bull’s back. With a groan the beast sank lifeless to the ground, and Timo was saved. A similar doom threatened Aapo, but he was saved by Juhani and Eero. Mightily Juhani laid about the bull, hitting it with his cudgel between the horns, Eero tearing meanwhile at its tail to alter its position, until this beast too lay on the ground, brandishing its hooves. In the heat of the conflict Timo lost his staff of birch, but soon perceived Juhani’s axe on the grass; snatching up this, he began laying about him with fiery energy. Right and left he smote: dreadfully the bulls’ stomachs opened, and bubbling water, blood and offal poured on to the earth. So, pale of visage, fought the men, in the jaws of death; and the dogs too did their best, plying their teeth like iron pincers at the brutes ’ throats. Loud in this confusion was the din and turmoil; up and down danced the staves, high in the air flew the loosened horns of the bulls, and the shouts of the brothers, the snarling of the dogs and the bellowing of the beasts mingled in one terrific noise. Nõnda nad rääkisid; ja Tuomas lõi Juhani terava kirvega igaühele tugeva kangi, neli kasest ning kolm pihlakast. — Kuid korraga kuulsid nad metsast kanget müdinat ja raginat, mis niiis neile kohutava kiirusega lähenevat. Seda kuulasid vennaksed imestades, kangid pihus, kuulasid ja ootasid, mis peaks vait metsast viimaks ilmuma. Kostis sealt jõledat, segast möirgamist, aeg-ajalt vingatasid koerad üpris haledalt; ja peagi ilmus sea!t kohutav nägemus. Kiinis tormasid nende poole liiimme vihast härga, kihutades ees koeri, kes põgenesid oma elu pärast meeste juurde. Kuid see ajas meeste ihukarvad püsti ja külmavärinad käisid üle nende keha. Ja ilma mingi |H'iituscta tormasid härjad kallale, möirates kõrvulukustavalt; vägevalt löödi neid tagasi ning algas kohutav heitlus. Tugevate teivastega virutasid vennaksed, poolitasid sarvilisi päid, ja kaks-härga lamasid juba maas, vehkides sõrgadega õhus. Kuid ähvardas ka vennakseid surm ning hukatus. Langes Timo, ja painutas juba pea härg, et läbi lüüa maas lamava mehe rinda; kuid langes siis raskelt ka Tuoma pihlakane kang, langes alla ja murdis härja selgroo. Korisedes vajus loom elutult maha ja Timo oli päästetud. Ka Aapot ähvardas samasugune hukatus, kuid tema päästsid jälle Juhani ja EERO: Vägevalt virutas Juhani oma kangiga härjale sarvede vahele. Eero sikutas teda sabast, sel kombel tõmmati metsaline kõrvale, kes lamas peagi niisama murul, pildudes sõrgu õhku. Timo kaotas võitluse möllus ema kasepuust kangi, kuid märkas kohe murul Juhani kirvest; selle kahmas ta pihku ja hakkas tulise valuga enese ümber vehkima. Ta lõi paremale, lõi pahemale: koledalt avanesid härgade maod ja kohinal voolas alla murule verd, vett ning raba. Nii võitlesid vennaksed kahvatult surmasuus, ja mis võisid, seda tegid ka koerad, tarvitades hambaid nagu raudtange härgade kurgualuse kallal. Suur oli möllus kära ja kisa, üles ning alla karglesid kangid, kõrgel õhus lendasid här-gade murdunud sarved, ja vennaste karjumine, koerte klahvi-mine ning elajate möirgamine sulas kokku üheksainsaks kohutavaks hääleks. 07085
Bottom
07085
Top
But at last combat ended. Seven bulls lay lifeless on the field, and three fled, one with a single horn, one with none, one with a sorely battered carcass. Pale and wild of eye, the brothers stood on the bloodstained battlefield. Gory all over stood Timo, a bloody, bedraggled axe in his hand, stood like a woodcutter amidst fallen trees. Barely could they visualize what had happened. When they reflected upon the conflict, which like a whirlwind had come upon them, raged a moment in their midst and with equal suddenness ceased, it all seemed like a dreadful dream. Horror-stricken, they viewed the number of animals on the bloodstained ground before them: the sprucewood bear, terrifically large, and seven fat bulls. They too had experienced hard knocks in the fight, especially Aapo, Juhani and Timo; nevertheless, all of them still stood on their feet. And there they now stood, staves in hand, panting, perspiring and silently regarding each other. Kuid viimaks lõppes heidus. Seitse härga lamasid elutult maas, ko'rra neist põgenesid, kes ühe sarvega, kes päris nudi-peaga ja kes muidu koledalt veristatud. Kuid kahvatunult, tardunud silmil seisid vennaksed verisel maal. Punetades seisis Timo, pihus verine kirves, seisis kui sõõrumees. Vaevalt suutsid nad mõista, mis oli juhtunud. Kõik näis neile nagu kohutav uni, kui nad mõtlesid lahingule, mis tuulispeana neile lähenes, silmapilgu nende keskel möllas ja äkki jälle rauges. Kohkudes vaatasid nad elajate hulka, kes lamasid nüüd verise! murul nende ees: koletu suur kuusiku mesikäpp ja seitse lihavat härga. Raskeid hoope olid nad mängus isegi saanud, eriti Aapo, Juhani ja Timo; kuid siiski seisid nad kõik veel püsti. Seal nemad seisid, kangid pihus, hingeldades, higistades ja vahtides hääletaSt üksteisele otsa. 07086
Bottom
07086
Top
But hardly had they gained their breath before a new danger approached, greater by far than the first. It was as though a hurricane had followed a squall. It seemed indeed that the end of the world was now coming. The earth shook as in an earthquake, the forest crashed and a mighty roaring filled the still evening air as three and thirty maddened bulls sped at them at a gallop. The brothers listened to the tumult, as a harried herd of swine stands dumb in the bushes beside a fence, listening, ears cocked, for the renewed approach of their pursuer. Thus the brothers too listened until the horde of bulls broke from the forest. At that they threw away their staves, snatched their guns, and with the dogs fled at full speed, and snorting, the bulls followed them. Towards the boundary-fence between the Viertola forests and their own the brothers scurried. A shallow pool, decked with the semblance of green turf, opened in their path; but there was no time for detours, and so without hesitating they ran through it. The water roared as they disappeared in a shower of foam and spray, but almost at the same moment they emerged into sight again. Their flight reminded one of the moon’s passage through the blue meadows of the sky. Not for her to move aside for the cloud which attempts to bar her path, unheedingly she sails through it and brighter than ever appears again on its farther side. And her pilgrimage is grave and solemn. But the Jukola brothers ran like hares and wild goats; for death ran at their heels. A fence, new and strong, barred their path, and like fire the brothers flew over it, pausing a score of paces away on the smooth clearing on its other side to see whether the fence would save them. The raving, trumpeting herd of bulls drew near; a loud crash was heard, and down fell the spruce fence, and the bulls were nearer to the brothers than before. Ever onward sped the chase across the hollow clearing: the men and the dogs ahead, the bulls behind, snorting and kicking up clods and clouds of sand, as the winter winds drive the smoking snow high into the air. With furious speed the brothers ran, the terror of death in their hearts, for they believed that it was already the last lap of the road of their lives they were treading. Kuid vaevalt said nad hinge tõmmata, kui neile lähenes uus hädaoht, eelmisest mitu korda suurem. Tuulispeale järgnes hävitav maru. Tundus, nagu oleks lähenenud maailma viimne tund. Tanner mürises nagu maavärisemisel, mets ragises ja hirmus möirgamine täitis vaikset õhtu õhku, kui neile joostes lähenes kolmkümmend ja kolm metsikut härga. Vennaksed kuulasid mürglit, silmad peas nagu taldrikud, kuulasid hetke täiesti liikumata, tummalt, nagu kuulab kaua taga kihutatud seakari põlluaia nurgas põõsastikus, kõrvad lontis, kuulab, kas tagaajaja veelgi läheneb. Nõnda ka vennaksed, kuni härjakari laanest välja tormas. Siis virutasid nad kangid maha, haarasid püssid ja põgenesid ühes koertega kõigest väest, ning möirates kihutasid härjad nende järel. Piiriaia poole Viertola ja Jukola metsade vahel kiirustasid vennaksed. Tuli neile vastu madal järveloik, pealt rohuse kamaraga kaetud; kuid polnud neil aega ringiminekuks, vaid ilma kahkluseta jooksid nad põiki üle järve. Kuuldus kohatus, kui nad vesituisku ja uttu mattusid; kuid samal silmapilgul ilmusid nad jälle selgesse õhku. Tuletas nende jooks meelde kuud taeva sininiidul. Ei tagane ta pilve ees, mis tema teed tahab sulgeda, vaid muretult rändab ta sel' lest läbi ja heledamana kui enne astub jälle selle tagant välja. Ning tõsiselt, pidulikult ta rändab. Kuid Jukola poisid jooksid nagu jänesed ja metsoinad, sest häda kihutas nende kannul. Tuli vastu uus ja tugev aed ning tuliselt lendasid vennaksed sealt üle, kuid paarkümmend sammu teispool peatusid nad lagedal raiesmaal vaatama, kas see aed võib neid päästa. Lähenes sellele metsik, märatsev härjaparv, kostis kõva ragin ja maha murti kuusepuust aed, ning nüüd olid härjad vennastele lähemal kui enne. Sealt siis kihutati iile kõmiseva raiesmaa: mehed ja koerad ees, pullid nende taga, möirates ja pildudes õhku maakamarat ning tolmavat liiva, nagu keerutab talve maru lund suitsuna kõrgele üles. Meeletu hooga jooksid vennaksed, südames surmahirm, sest nad arvasid, et tallavad juba oma elutee viimset juppi. 07087
Bottom
07087
Top
Then a cry was heard from Aapo’s lips: ”Bags off your backs, but keep the guns!” And immediately six birch-bark knapsacks rolled to the ground; the seventh still danced on Lauri’s back, for he was not yet inclined to part with his. Little, however, did this avail them, for closer and closer the terrible drumming and roaring approached. And again a despairing, shrieking cry broke from Aapo’s lips: ”To the Devil’s Rock, to the Devil’s Rock!” by which he meant a certain rock, enormously large, which stood in a sombre forest. Towards this the brothers now hastened and soon stood at its foot, and quick as lightning the men and dogs scrambled up to its crown. The moss flew far around as their hands clutched at the corners of the rock; firmer, sharper and more sure by far than ever the crooked claws of a glutton, their fingers seized on the rock. Thus they were saved from an awful death, but close had the abyss been to them. Hardly had they reached the rock before the horde of bulls stormed around them, rumbling and pawing the earth. This rock, the brothers’ shelter, was almost square in shape, a slab of stone six feet high which stood in the forest about three hundred paces from the edge of the clearing. On this the brothers now sat, perspiring and panting fearfully after their run from angry death. Silent, uttering not a word, they sat for long. But at last Juhani opened his lips. Kuuldus siis hüüe Aapo suust: «Paunad seljast, kuid hoidke püssid alles!» Nii ta lausus ja kuus tohikpauna lendasid silmapilk maha; seitsmes kõlkus veel Lauri seljas; ci ta raatsinud seda veel minema heita. Vähe aitas ometi seegi abinõu, sest ikka lähemale tuli neile hirmus müdin ning möirgamine. Kuid kostis jälle Aapo huulilt haledalt kisendav hüüe: «Hiiukivile, Hiiukivilc!» Ja ta mõtles üht hiiglasuurt kivi, mis seisis sünges laanes. Selle poole kiirustasid nüüd vennaksed, seisid varsti kivimüraka all ja välgukiirusel viskusid nii mehed kui koerad kivile üles. Kaugele lendasid samblad, kui meeste pihud kivi nurkadest kinni haarasid; nende küüned lõid kõvemini, kindlamini ja teravamini kivisse kinni kui iial ilvese kõverad küüned. Nii pääsesid nad kohutavast surmast, kuid olid ka olnud ligi surma suud. Vaevalt olid nad kivile jõudnud, kui juba pullikari nende ümber märatses, möirates ja maad kaapides. Ja see kivi, meeste päästepaik, oli peaaegu neljakandiline süllakõrgune kaljurahn ning seisis laanes umbes kolmsada sammu raiesmaa servast kaugel. Seal nüüd istusid vennaksed, higistades ja kohutavalt lõõtsutades, pärast oma jooksu vihase surma eest Hääletult, sõnagi lausumata istusid nad kaua. Kuid viimaks avas Juhani oma suu. 07088
Bottom
07088
Top
Juhani: Here we are, brothers, and let us thank our luck for that. For that was a march we shall remember as long as there are bulls in the world. JUHANI: Siin me nüüd siis oleme, vennad, ja tänagem selle eest õnne. Sest see oli marss, mida mäletame, nii kaua kui leidub härgi maailmas. 07089
Bottom
07089
Top
Aapo: Here we are, but how are we to get away? Bulls are obstinate brutes, and these here are in a furious rage over the death of their comrades, which they would now like to avenge on our dogs with interest. AAPO: Siin me oleme, kuid kuidas me siit pääseme? Härg on kangekaelne ja need siin on oma seltsimeeste surma pärast vihast pöörased, mida tahaksid nüüd meie koertele mitmekordselt tasuda. 07090
Bottom
07090
Top
Juhani: And we’d be served from the same ladle. JUHANI: Ning meie saaksime sama mõõduga. 07091
Bottom
07091
Top
Aapo: But for the blessed height of this rock. AAPO: Kui poleks selle kivi kuldaväärt kõrgust. 07092
Bottom
07092
Top
Juhani: It was surely a welcome find for us. In truth! Like squirrels, we scrambled swiftly up it. JUHANI: See oli meile küll tere tulemast. Tõepoolest! Nagu oravad, nii ronisime väledalt üles. 07093
Bottom
07093
Top
Eero: ”And then we had a drink.” EERO: «Ja siis võtsime napsid.» 07094
Bottom
07094
Top
Juhani: Just so! Thanks be to God that we still have the spirits, if it turns out that we lads have to learn to fast up here. JUHANI: Just nii! Tänu taevale, et meil vähemalt on viina, kui nii peaks minema, et siin poisse pisut paastuma õpetatakse. 07095
Bottom
07095
Top
Lauri: I didn’t drop my knapsack, I. LAURI: Ei mina pauna jätnud. 07096
Bottom
07096
Top
Juhani: Thanks to you too, brother mine. But bring forth your tin flask, take a good gulp at it and then set it going round. Our hearts need a little strengthening now. JUHANI: Tänu ka sulle, mu vend. Kuid otsi nüüd plasku välja, kummuta sealt ise tubli lonks ja pane siis ringi käima. Nüüd tahab süda pisut kinnitust. 07097
Bottom
07097
Top
Aapo: Such stuff has to be enjoyed with caution in a dangerous situation like this. AAPO: Kuid seda kaupa peame nii hädaohdikus seisukorras nagu see parajal mõõdul tarvitama. 07098
Bottom
07098
Top
Juhani: A wholesome reminder. But take a moderate pull at that. JUHANI: Kasulik meeldetuletus. Kuid võta siit üks para* lonks. 07099
Bottom
07099
Top
Aapo: Moderation’s always best. Let us remember that this is our bed too, and maybe for more than one night. AAPO: Parajus on ikka kõige parem. Pidage meeles: siin on ka meie voodi ja vahest kauemaks kui üheks ööks. 07100
Bottom
07100
Top
Juhani: God preserve us from that! I hope hunger will soon drive away that forest of horns around us. Ay, here we sit like seven owls in the woods, on this mossy Devil’s Rock. How did it get that name? JUHANI: Hoidku jumal selle eest! Ma loodan, et nälg tolle sarvemetsa peagi meie ümbert laiali ajab. — Nõndaks, siin me istume nagu seitse öökulli laanes, sellel sammaldunud Hiiukivil. Kust on aga pärit see nimi? 07101
Bottom
07101
Top
Aapo: From a certain strange tale. AAPO: ühest imelikust muinasjutust. 07102
Bottom
07102
Top
Juhani: Tell it now to pass our time. For this is just the place for tales, tales and stories. JUHANI: Jutusta meile seda ajaviiteks. Sest siin on muinasjutud just omal kohal, muinasjutud ja histooriad. 07103
Bottom
07103
Top
And this story of the rock was now told them by Aapo. Ning järgmise muinasjutu vestis neile Aapo sellest kivist. 07104
Bottom
07104
Top
There once lived in his castle on the Lapland fells a mighty prince of the Underworld, the most powerful wizard in the north. He had an elk, beautiful and nobly formed, matchlessly swift at running. This lovely animal set out one day in early spring to frisk on the frozen snowdrifts, and ended by starting to run round the whole of Finland. Then many an archer, seeing the golden-pelted sweet-eyed deer, hastened to the chase with his arrows of tempered steel. But none could follow it, for right quickly it left a skiing huntsman behind. It came at last to Häme, where lived a mighty skier and great marksman. This man now scented the magnificent elk of the Underworld and set off swiftly to ensnare it, gliding on his smooth skis, a powerful bow on his shoulder. At a shrieking pace the deer galloped over the frozen snow, but at a still swifter pace the archer followed. So they ran for long over plains and up and down steep hills. But at last weariness began to overcome the deer; already it panted greatly as it ran; its speed slackened and the man approached closer and closer. Then a wonder occurred that has been seen before to hold back a marksman’s arrow. Suddenly the elk turned and approached its pursuer with beseeching glance and shedding quick tears. But without the slightest hesitation the pitiless man shot his bolt, piercing the beautiful animal’s brow; and thus the deer from the Underworld fell, dyeing with its blood the white snow. Elas ennemuiste Lapi tundruil oma lossis vägev hiidude vürst, vägevaim nõid Põhjalas. Oli tal põder uhke ja kaunis, jooksma võrratult väle. Läks too tore loom kord kevadtalvisel päeval karglema mööda lumelagendikke ja ulatus ta jooks kaugele Soomeneemele. Kuldkarvalist ja heledasilmaüst põtra nähes ruttas siis nii mõnigi vibumees teda karastatud noolega taga ajama. Kuid keegi ei saanud teda jälgida, vaid peagi jättis ta suusamehe kaugele enese taha. — Jõudis ta lõpuks Hämemaale, kus elas üks suurepärane suusataja ning vahva vibukütt. Sai see nüüd teada toredast hiiu põdrast, läks teda nobedalt jälitama, liueldes siledail suuskadel, õlal tugev vibu. Tulisel hool kihutas põder mööda tasast hange, kuid veelgi vihasema hooga ammumees tema taga. Nõnda jooksid nad kaua, nii laiu lagendikke kui ka äkilisi mägesid mööda üles ning alla. Kuid viimaks hakkas väsimus põdras võimust võtma; ta põgenes juba kõvasti lõõtsutades, ta jooks muutus aeglasemaks ja ikka lähemale tuli mees. Siis sündis ime, mis on varem peatanud ometi nii mõnegi vibumehe noole. Äkki käänas põder ümber, lähenes oma tagaajajale paluva näoga, valades ohtrasti pisaraid. Kuid vähematki mõtlemata saatis armutu mees oma noole, läbistas kauni looma otsaesise, ja nii langes hiiu põder, värvides oma verega valge lume punaseks. 07105
Bottom
07105
Top
At that the Prince of the Underworld, pacing the dismal valleys of the uttermost north, felt a sudden pang in his heart and knew at once that his golden elk walked in danger. He hurried to the fell on which his castle stood and with his magic spy-glass looked towards the south. And far away in a sombre sprucewood he saw his deer, which, bathed in blood, writhed in its death agony; and he saw the murderer standing by his victim with rejoicing gaze. Then a terrible rage possessed him; he snatched a huge, square block of stone from the wall of his castle and flung it high in the air, flying towards the archer in Hame’s forest. The mighty rock sped onward with a great roaring sound, cleaving the windy world of clouds in a wide arc. It rose to the crest of the sky, sank down again, sank southward, and exactly on the marksman’s brow this unspeakable weight fell, burying the man beneath it. Siis tundis äkki hiid, kes kõndis Pärapõhja süngeis orgudes, oma südant rinnas pöörduvat, ja ta teadis kohe, et tema kuldne varss hädaohus rändas. Ta ruttas üles mäele, kus seisis ta loss, ja hakkas nõiatoruga lõunasse vahtima. Ja ta nägi kaugel pimedas kuusikus oma põtra, kes veres ujudes surmavaludes viskles; ja ta nägi mõrtsukat rõõmutseva pilguga oma ohvri kõrval seisvat. Siis vihastas ta hirmsasti, tõmbas lossimüürist «uure neljakandilise kivimüraka, virutas selle kõrgele õhku, lendama vibumehe poole Häme saludes. Vägeva kohina ja mühinaga lendas vali kivi, lõigates võimsas kaares pilvede tuulist maailma. Ta tõusis üles taevakummini, vajus jällegi alla, vajus lõunakaarele, ja just vibumehe pealaele langes ääretu raskus, mattes mehe igaveseks enese alla. 07106
Bottom
07106
Top
Juhani: And the man’s death was our good fortune. Where should we be now without this stone? There in the forest, carrion and crow’s-meat, we’d be lying. JUHANI: Ja mehe surm oli meie õnneks. Kus oleksime nüüd ilma selle kivita! Seal laanes vedeleksime roiskude ja raibe-Icna, õnnetud. 07107
Bottom
07107
Top
Tuomas: We shall get our fill of this stone yet. I’ll stand for that. TUOMAS: Kuid küllap veel siingi vatti saame. Seda võin vanduda. 07108
Bottom
07108
Top
Juhani: May God help us in time! JUHANI: Jumal aidaku meid õigel ajal! 07109
Bottom
07109
Top
Timo: We lads will have to snore in layers here, packed on each others’ backs like young swallows in a nest. TIMO: Peame siin magamagi üksteise kukil nagu pääsu-kesepojad pesas. 07110
Bottom
07110
Top
Aapo: That won’t do. A sleep-fuddled man would soon roll off, a prey to the bulls. So let two of us, one on each side, always keep watch over their sleeping brothers. AAPO: See ei lähe. Peagi veereb unest segane mees alla härgade saagiks. Sellepärast valvaku kaks meist ikka magavaid vendi, teine teisel pool. 07111
Bottom
07111
Top
Juhani: Wise advice, and let us follow it closely; this is to be our lodging for this night at least. That we can see already from the movements of the bulls. There three of the scoundrels lie, basking on their accursed bellies, puffing and chewing, the devils! But go to sleep, lads; Aapo and I will keep watch up to about midnight. Go to bed, go to bed. The Lord bless us! JUHANI: See on mõistlik nõu ja tuleb käia hoolsalt selle järgi — siin on meie korter vähemalt seks ööks. Seda näeme juba kõik härgade ettevalmistustest. Seal põõnab juba kolm paganat oma neetud kõhul maas, ähkides ja mäletsedes, saata-nad! — Kuid heitke magama, poisid; mina ja Aapo tahame teid valvata kuni keskööni. Heitke magama, heitke magama. Issand kaitsku meid! 07112
Bottom
07112
Top
Aapo: Oh we miserable wretches! AAPO: Oh meid õnnetuid küll! 07113
Bottom
07113
Top
Simeoni: To what pitch have we unlucky lads come! SIMEONI: Misukesse viletsusse oleme jõudnud! 07114
Bottom
07114
Top
Juhani: To misery, great misery. But go to sleep; bless your souls and bodies and sleep in the Lord’s name. JUHANI: Viletsusse, suurde viletsusse. Kuid heitke magama, paluge oma hinge ja ihu eest ning uinuge issanda nimel. 07115
Bottom
07115
Top
So they spent their night: two always awake, while the others slept on the moss-covered rock; and long was the night. Day broke, however, at last; the sun rose and climbed up the sky, but their fate remained unchanged; always the same horns, on every side, danced around the Devil’s Rock, and hunger already assailed them fiercely. Nevertheless, they still hoped that the same pitiless guest would work his will in the stomachs of the bulls, forcing them in the end to seek other pastures. Thus hoping, they awaited the withdrawal of their foes. But to their horror they soon observed that there was sufficient food for the brutes in the moist backwoods’ sedge around the rock. This the bulls now began solemnly tugging, never moving out of sight of the mossy rock. Nii veetsid nad öö: ühtesoodu kaks valvasid, kuna teised magasid sammaldunud kivil; ja pikk oli öö. Lõpuks koitis ometi hommik, päike tõusis ja kerkis kõrgele taevasse, kuid nende olukord oli ikka endine; ikka piirasid neid kõikuvad sarved Hiiukivi ümber ja nälg pigistas neid juba kõvasti. Ometi lootsid nad, et see halastamatu võõras täidab oma ülesannet ka härgade kõhus ja sunnib neid lõpuks söödamaale siirduma. Nii nad lootsid, oodates vaenlaste lahkumist. Kuid kohkudes märkasid nad peagi, et loomatoitu leidus seal Hiiukivi ümber laane niiske tarnheina hulgas külluses. Seda hakkasid härjad nüüd rahulikult purema, kaugemale minemata, nii et sammaldunud kivi oli neile lakkamata näha. 07116
Bottom
07116
Top
Juhani: They’re not even thinking of shifting. They’re taking up, the Devil seize them, their quarters here until the winter. JUHANI: Neil ei tule mõttessegi oma konte koristada. Nad jäävad siia, pagan võtaks, kuni talveni laagrisse ja sööma peale. 07117
Bottom
07117
Top
Eero: The Devil’s in their hides. EERO: Neil on kurivaim nahas. 07118
Bottom
07118
Top
Timo: What’s lacking them here? The forest gives them both I’ood and drink; but dry moss is our bread and meat. TIMO: Mis neil siin viga olla? Laas annab neile nii sööki kui jooki; aga kuiv sammal on meile siin leivaks ning leivakõrvaseks. 07119
Bottom
07119
Top
Simeoni: The matter is this, that we sit here for our dogs’ sakcs. I fear our only road to salvation is to throw down Killi and Kiiski as a sacrifice to the bulls. SIMEONI: Kuid lugu on nii, et me istume siin koerte pärast. Ma kardan, et meie ainus pääsetee on see, kui me Killi ja Kiiski vihastele härgadele ohvriks heidame. 07120
Bottom
07120
Top
Juhani: Cruel advice. JUHANI: Metsik nõu. 07121
Bottom
07121
Top
Aapo: That we shall not lightly follow. AAPO: Mille järgi me nii kergesti ei käi. 07122
Bottom
07122
Top
Juhani: Not as long as Jukola’s Juho stands upright. JUHANI: Ei nii kaua, kui Jukola Juho püsti püsib. 07123
Bottom
07123
Top
Tuomas: Should we to save our skins cast away those who have saved our lives many times over from the murderous claws of wild beasts? And would it even help us? I doubt it. TUOMAS: Et me need oma naha päästmiseks alla tõukak-sime, kes nii mõnegi korra on meie elu kiskjate murdvaist küüntest päästnud? Ja kas sellest meile kasu oleks? Ma kahtlen. 07124
Bottom
07124
Top
Juhani: I too. The bulls there, having made rags of our dogs, would then patiently wait for something else to spear with their horns. You can be sure of that. JUHANI: Mina samuti. Kui need härjad seal kord meie koerad on räbalaiks teinud, siis hakkaksid nad ilusti seda ootama, kunas veel rohkem oma sarvede otsa saaksid. Kindel asi. 07125
Bottom
07125
Top
Simeoni: Ay, ay, but what way out shall we find when hunger begins to squeal in earnest in our bellies? SIMEONI: Jaa, jaa, kuid mis me peame tegema, kui nälg meie kõhus näuguma hakkab? 07126
Bottom
07126
Top
Juhani: It’ll squeal at first in our stomachs, but from there in soon shoots up to the beating heart of a man, like a cat on a fat mouse, and ’tis then a strong man crumples up. Hard, hard days for a man. What way out can we find, ask I too. JUHANI: See näub esiti maos, kuid sealt põikab ta peagi sinna põksuvasse südamesse, kargab nagu kass lihava hiire kaela, ning siis vajub vägev mees kössi. Raske, raske on siis lugu. Mis me peame tegema? küsin minagi. 07127
Bottom
07127
Top
Aapo: Let’s all shout loudly with one mouth; perhaps the sound might be heard by someone in the forest, or carry right to Viertola and set the people there wondering. AAPO: Hüüame valjusti kõik ühest suust: vahest kuuleb mõni metsaskäija, või kostab see isegi Viertolasse ja paneb inimesed mõtlema. 07128
Bottom
07128
Top
Juhani: That’s a trick worth trying. JUHANI: Seda abinõu peab katsuma. 07129
Bottom
07129
Top
Timo: Let’s shout hard. TIMO: Hüüame vägevalt. 07130
Bottom
07130
Top
Juhani: Like mad. Let’s all break out together into one world’s marvel of a shout. All together, and its effect will be more than grand. There now, let’s get up and be ready. When I clap my hands the third time, we yell, and yell like seven men. One, two, three! JUHANI: Otse pööraselt. Laseme kõik ühekorraga lahti ühe maailma-imeliku röögatuse. Kõik ühekorraga, siis on mõju vägevam. Vaat nii, tõuske kõik püsti ja olge valmis. Kui kolmas kord pihkudega plaksutan, siis röögatame ja röögatame nagu seitse meest. — Üks, kaks, kolm! 07131
Bottom
07131
Top
They shouted together with all their might and all at the same time, until the rock and the earth beneath it rang, and even the bulls rushed startled a few paces from the stone. Fearsome was the sudden scream of the seven men, which was followed by a long-drawn quivering cry, in which the plaintive howling of the dogs was further mingled. They shouted five long shouts, and the forest roared and the echoes rolled afar. But when the fifth and hardest shout was over, they sat down to breathe a while. Having rested, they repeated the work, shouting seven times, and then began to await what the effect would be. With blackened faces and bloodshot eyes they sat on the mossy rock, and the bellows of their chests worked fiercely. Nad hüüdsid üheskoos kõigest jõust ja ühekorraga, nii et kivi ning maa selle all ning ümber vappusid ja jahmatades kargasid härjadki mõne sammu kivist eemale. Kohutavalt kos-liski seitsme mehe äkiline röögatus ja sellele järgnev kaeblik kisa, millega ühines veel koerte hale ulgumine. Kisendasid nad viis pikka hüüdu, ja mets rõkkas ning kaugele keerles kaja. Aga kui oli hüütud viies ning kõige vägevam hüüd, istusid nad j.ille silmapilguks lõõtsutama. Pisut puhanud, kordasid nad oama lugu, hüüdes seitse korda, ja hakkasid siis ootama, kuidas see abinõu mõjub. Mustunud nägudega, verest punetavate «ilmadega istusid nad sammaldunud kivile ja ägedasti lõõtsutasid nende rinnad. 07132
Bottom
07132
Top
Juhani: Let’s wait and see what this does, let’s wait. People are crazy if they can’t understand that a crowd of men don’t scream like this except in the greatest danger. Let’s wait. JUHANI: Ootame, kuidas see mõjub, ootame. Inimesed on ju hullud, kui nad ei mõista, et meestesalk ilma kõige suurema lädata nõnda ei röögi. Ootame. 07133
Bottom
07133
Top
Eero: But if no help comes after all this noise, we are surely dead men. The second sun sinks already in the west and our hunger grows fierce. EERO: Kui sellest mürglist meile abi ei tule, siis oleme iõesti surmalapsed. Juba teine päike vajub läände ja nälg kasvab pöörasel kombel. 07134
Bottom
07134
Top
Simeoni: God ha’ mercy on us! One night and a day and a half since our last meal. SIMEONI: Jumal halastagu! üks öö ja poolteist päeva on sinna tagasi, kui me viimast korda sõime. 07135
Bottom
07135
Top
Timo: That’s so. Listen to the rumbling in my stomach, rumblings and growlings and even little pipings. This is hard. TIMO: Nii on. Kuulake ainult, kuidas mu kõht koriseb, koriseb ja uriseb ning tasa piibitab. See on sant lugu. 07136
Bottom
07136
Top
Juhani: Hard, hard; we know it and believe it, having peeped into our own bellies. JUHANI: Sant lugu, sant lugu; me teame ja usume seda, kui omaenese kõhtu alla vaatame. 07137
Bottom
07137
Top
Simeoni: Long is the day of a hungry man! SIMEONI: Pikk on näljase päev! 07138
Bottom
07138
Top
Timo: Ay, it’s long. TIMO: Pikk see on. 07139
Bottom
07139
Top
Juhani: Long and dark! Are even Aapo’s brains emptied? Can’t you remember even the caw of a crow or the chatter of a barnyard owl to tell us, sitting here on Hunger’s terrible isle? JUHANI: Pikk ja sünge! Kas Aapogi aju on juba tühi? Kas ei mäleta sa enam varese vaakumist, öökulli kõne tki, millest meile vesta, kui istume siin sel hirmsal Nälja-saarel? 07140
Bottom
07140
Top
Aapo: I remember one tale that hunger brings to my mind; though it won’t make us forget the need for refreshing our bodies, but only remind us of food and drink. AAPO: Mäletan muinasjuttu, mille nälg mu meelde tõigi; kuid see ei aita meil kehatoidust unustada, vaid tuletab just kangesti meelde nii sööma kui jooma. 07141
Bottom
07141
Top
Juhani: You mean the man in the mountain. I have heard it. JUHANI: Sa mõtled meest mäe all. Ma olen seda kuuluud. 07142
Bottom
07142
Top
Timo: But to me it is new; tell it, brother Aapo. TIMO: Kuid minule on see uus; jutusta seda, veli Aapo. 07143
Bottom
07143
Top
Simeoni: Tell it, tell it! SIMEONI: Jutusta, jutusta! 07144
Bottom
07144
Top
Aapo: It is the tale of a man, a noble hero of the Faith, who sat for a time imprisoned in Impivaara’s caves, like aforetime the Pale Maiden, although for other reasons. AAPO: See on lugu mehest, tõsisest usukannatajast, kes Impivaara koobastes mõne aja vangis istus, nagu enne too kahvatu neitsi, kuid teistsuguse põhjuse pärast. 07145
Bottom
07145
Top
And Aapo told them this tale: Ja järgmise muinasjutu vestis neile Aapo: 07146
Bottom
07146
Top
Once upon a time, when the Christian faith and heathenism still fought together in Häme, there was among those converted a good man, pious and eager to spread the new religion, which he practised with passion in the shelter of Sweden’s armed might. But those armoured heroes had to return suddenly to their own fatherland and the baptized inhabitants of Häme fell under the terrible persecution of their heathen brothers. Many were killed in awful ways, while others sought to save themselves by flight into the tortuous backwoods, the caves in the hills, in short, anywhere. This pious man fled to Impivaara's caverns; but his persecutors, following on his tracks in their thirst for revenge, soon found out where he had hidden himself. ”Shut the wolf up in his own lair!” they shouted with wicked joy, and blocked up the opening to the cavern securely, leaving the man to perish of hunger and darkness. Ennemuiste, kui ristiusk ja paganlus Hämemaal veel omavahel võitlesid, oli ristitute hulgas üks tubli mees, vaga ja virk uut usku levitama, mida ta ka Rootsi riigi sõjariistade kaitse all tublisti tegi. Kuid äkki pidid raudrüütlid siit koju minema ja ristitud hämelased sattusid oma paganaist vendade kõige hirmsama tagakiusamise alla. Mõni neist tapeti kõige koledamal kombel, mõni otsis pääsemist, põgenedes metsade eksitavasse põue, mõni jälle mägede koopaisse ja kes kuhugi. Impivaara koopaisse ruttas nimetatud vaga mees; kuid ta tagaajajad, kes kättemaksu vihas tema jälil tõttasid, märkasid peagi, kuhu ta oli enese peitnud. «Susi suletagu oma koopasse!» hüüdsid nad tigeda rõõmuga, müürisid koopasuu kõvasti kinni ja jätsid mehe nälga ning pimedusse nõrkema. 07147
Bottom
07147
Top
A miserable end would now have befallen him, if Heaven had not worked a new miracle. Scarce had the last gleam of daylight fled from its mouth, when the spacious cave was lit by the most wondrous, silvery light; and thus in the heart of the chilly rock the man had his own gentle, heavenly light. And yet other miracles occurred. Lo! from the floor of the cavern burst a tinkling spring, the waters of which were not lessened by use; and thus the man always had refreshing drink in his rocky chamber. And from the brink of the spring rose up a beautiful, blossoming tree, bearing the most tasty fruits, that were never lessened by taking from them; and of these the man had his delicious food. Here he spent his days, praising the Lord, here his nights were spent, dreaming of the lands of the blessed. And his days were as summer days, warm and filled with light, and his nights a fairy twilight. So passed a year, and Christian blood flowed in streams in Häme. But when a ghastly year of persecution had run its course and a delightful September morning shone without, the clink of hammers and iron bars was borne to the hero’s ears from the cavern’s walled-in mouth. Through the piled-up rocks day gleamed at last, and in a flash the marvellous light vanished from the cave, likewise the spring and from its brink the fruitful tree. Hale ots oleks nüüd meest oodanud, kuid jälle tegi taevas imeteo. Vaevalt oli koopasuus päevavalguse viimane kuma kadunud, kui juba suur koobas helendas kõige kaunimast, hõbeheledast õhetusest; ning nõnda oli mehel külma kalju südames pehme, taevalik päev. Ja sündis veel enamgi imesid. Vaata, koopa põrandasse sugenes äkki hele allikas, mille vesi võttes iial ei vähenenud, ja nii oli mehel ta kivikambris alati värsket jooki. Kuid allika kaldalt kerkis veel üles kaunis, haljendav puu, kandes kõige magusamaid vilju, mis võttes ei lõppenud; ning sealt sai mees mõnusat toitu. Siin saatis ta mööda oma päevad, ülistades issandat, siin veetis oma ööd, unistades õndsate maast. Ja tema päev oli nagu suvepäev, soe ja hele, ning tema öö oli armas videvikuaeg. Nii kulus aasta, ja jõena voolas Hämes kristlaste veri. Kui aga tagakiusamise kohutav aasta oli lõpule jõudnud ja väljas paistis kaunis mihklikuu hommik, kostis kannataja kõrvu kinnimüüritud koopasuult vasarate ning raudkangide kõmin. Läbi selle kivi-rasu hakkas viimaks ka päev vilkuma, ja silmapilkselt kadus koopast imelik valgus, nagu ka läte ning lätte kaldalt viljarikas puu. 07148
Bottom
07148
Top
But what had caused this commotion and clatter out there beyond the cavern’s opening? Outside stood a great host of heathens and in their midst a few Christians bound in ropes and sentenced to die of hunger in the dark depths of the hill. Nor could they guess that any other fate had befallen the man imprisoned a year earlier in the same dungeon. But great was their astonishment when, on the opening of the cave, the hero walked out with transfigured, shining brow. And a voice whose holy clarity cleaved to the marrow sounded from his mouth: ”Greeting, friends and brothers, greeting, golden sun and soughing forest, greeting!” At that the host fell on their knees before him, praising the god in whom he believed and who had saved him from an awful death. But in a loud voice the man told them of the miracles that had befallen him in the dark womb of the hill; and with one voice the people cried to him: ”Baptize us, baptize us, too, to belief in the same god!” Thus to the man’s exceeding joy they shouted, and at once released from their bonds the prisoners they had sentenced to death. Then the pious hero stepped to the brink of a stream and the crowd followed him, and renouncing their paganism, allowed themselves to be baptized in the Christian faith. But on the bank stood the former victims, singing a hymn of praise to Him who had saved both them and their saintly father from a death of agony and led the children of heathens out of darkness into light. So, looking up into the high heavens, they sang. Kuid kust oli tulnud see müra ja ragin väljaspool koopa avaust? Seal seisis suur salk paganaid ja nende keskel mõned köitega kinni seotud ning mäe pimedasse põue näljasurma mõistetud kristlased. Ei arvatud ju teisiti, kui et sama surm ka seda meest oli tabanud, kes aasta eest samasse koopasse suleti. Kuid üpris imestasid nad, kui koopa avanedes usukannataja sealt äraseletatud, sätendava palgega välja astus. Ja hääl, mis tungis kui püha helin südameni, kostis tema suust: «Olge tervitatud, sõbrad ja vennad, olge tervitatud, kuldne päike ning kohisevad metsad, olge tervitatud!» Siis langes rahvahulk tema ette põlvili, ülistades seda jumalat, kellesse ta uskus ja kes oli ta päästnud kohutavast surmast. Kuid kõva häälega jutustas mees neile neist kaunitest imetegudest, niis ta oli mäe põues näinud; ja ühest suust hüüdis talle rahvas: «Risti meidki, risti meidki selle jumala usku!». Nii hüüdsid nad mehe suureks rõõmuks ja vabastasid surmamõistetud vannid viivitamata köidikuist. Siis astus vaga mees oja kaldale ja liille järgnes rahvas, kes paganluse maha jättis ja laskis enese Kristuse usku ristida. Ent kõrgel kaldal seisid veel äsja ohvriks määratud mehed, lauldes tänulaulu sellele, kes nii neid kui lm nende vaga isa oli valurikkast surmast päästnud ning paganade lapsed pimedusest valgusse juhatanud. Nii nad laulsid, vnadates üles taevalaotusse. 07149
Bottom
07149
Top
Aapo: Such is the tale of the devout man. AAPO: Niisugune on muistejutt vagast mehest. 07150
Bottom
07150
Top
Juhani: And the heathens’ baptism took place just where our wolf-trap now stands in the brook. JUHANI: Ja paganate ristimine sündis samal kohal ojas, kus nüüd on meie hundiaed. 07151
Bottom
07151
Top
Simeoni: Belief can work miracles. I am quite sure that the man had neither a spring nor a fruitful tree in the cavern and that no light seen of human eye lighted up his chamber, but that a firm and unwavering belief satisfied all his bodily needs. The strength of his spirit was to him a cool spring, tasty fruit and a shining light. What was it my former fellow herdsman, Tuomas Tervakoski, said? ”If you have the shield of belief and the sword of the spirit, you can go and dance a polka with devils.” That was what the pious old man said. SIMEONI: Usk teeb imesid. Ma olen kindel, et mehel polnud koopas mingit allikat ega viljapuud ja et mingi ihulikule silmale paistev valgus ei valgustanud ta vangikambrit, vaid et ta kindel ja kõikumatu usk kõiki ta keha tarvidusi täitis. Ta hinge jõud oli talle värskeks allikaks, maitsvaks puuviljaks ja sätendavaks valguseks. Kuis ütleski mu endine karjaseltsiline, Tõrvakose Tuomas? «Kui sul on usu kilp ja vaimu mõõk, siis mine kas või kuradiga polkat tantsima.» Nii ütles jumalakartlik vanamees. 07152
Bottom
07152
Top
Juhani: But a full-grown man’s stomach can’t live long on belief and empty air, no, rot it, it can’t. And I swear he shoved tastier wittles than fruit and water into his cheek. A man’s body that has grown and thriven on meat and ryebread demands it. Ay, ay, they tell the same tale another way too. They say that five black bulls’ horns suddenly appeared to the man on the cavern’s wall. And then when he opened the first horn, the best factory spirits, clear as water, squirted hissing out of it to whet his appetite, one that would have drawn any man’s mouth together. From the second horn he dragged out by the yard puckered, fat and hot pork sausage. And from the third the best new-crop porridge sputtered out in a stiff curve, and from the fourth buttermilk to wet it with, buttermilk thick as tar. And then when he had stuffed his belly he opened the fifth horn in a hurry and pulled out twists of tobacco, the best Danish roll, that swelled in the lad’s cheek like a sucking leech. Could a man with no work at all want better grub? JUHANI: Kuid täismehe magu ei saa kaua läbi palja usu ja tühja õhuga, ei, kas või mädaneks. Ja mina vannun, et ta pistis põske mõnusamatki moona kui puuvili ja vesi. Seda nõuab mehe keha, mis on kasvanud ja võrsunud liha ning rukkileiva najal. Jaa, jaa, seda lugu jutustatakse veel teiselgi viisil. Jutustatakse, et viis musta sõnnisarve ilmusid äkki mehe ette koopa seina. Kui ta nüüd esimese sarve lahti tegi, siis purskas sealt vulinal välja kõige paremat selget vabrikuviina sööginapsiks, mis mehe huule küllaltki kortsu kiskus. Teisest sarvest tõmbas ta jälle küünarde kaupa voldilist, rasvast ja sooja seavorsti. Kuid kolmandast pressis kanges kaares välja kõige paremat uudseputru ja neljandast pudrukasteks hapupiima, paksu kui tõrv. Ja kui ta nüüd oli oma pugu täitnud nagu puutäi, siis tegi ta üsna väledalt lahti viienda sarve ning sealt kiskus ta välja suutubakat, kõige paremat taani junn-tubakat, mis paisus poisi põses nagu imev verekaan. Kas vajab üks aplaagris mees veel paremat sakusmenti? 07153
Bottom
07153
Top
Timo: He was in Heaven, he was. But we? TIMO: Tema oli taevas, tema. Kuid meie? 07154
Bottom
07154
Top
Tuomas: This makes a man’s head go hot. TUOMAS: See põletab mehe meelt. 07155
Bottom
07155
Top
Timo: Makes a lad’s head dizzy. TIMO: Ja pööritab poisi pead. 07156
Bottom
07156
Top
Juhani: A thousand crowns for a meal like that now! A thousand thousand crowns! JUHANI: Tuhat taalrit säärase söömingu eest nüüd! Tuhat korda tuhat taalrit! 07157
Bottom
07157
Top
Simeoni: ”Puckered, fat and hot pork sausage!” Ay, we sit in Hell’s midst and hear how they rejoice and eat in Heaven. Ah! What are we to do, brothers, what are we to do? SIMEONI: «Voldilist, rasvast, sooja seavorsti!» Jah, me istume keset põrgut ja kuuleme juttu sellest, kuidas taevas hõi-satakse ning süüakse. Ah! Mis me peame tegema, vennad, mis me peame tegema? 07158
Bottom
07158
Top
Eero: Believe, believe! EERO: Uskugem, uskugem! 07159
Bottom
07159
Top
Simeoni: Do you still talk with mocking tongue, you monster! SIMEONI: Kas sa veel pilkekeelt kõneled, sina peletis? 07160
Bottom
07160
Top
Eero: The last gasp, brother mine, the last gasp; believe me. Soon I shall crumple up sighing like an emptying bladder, a bull’s bladder. Ah, if I had here a new-baked loaf and butter on it! EERO: See oli viimane susin, mu vesd, viimane susin; usu mind. Varsti vajun sahisedes kokku nagu tühi põis. Ah, oleks siin üks soe leib ja selle peal võid! 07161
Bottom
07161
Top
Timo: And on the butter a world-terrifying sausage. TIMO: Ja või peal veel maailmatu suur päravorst. 07162
Bottom
07162
Top
Juhani: If we had here seven new-baked loaves, seven pounds of butter and seven sausages baked in the warmth of a cordwood fire, there’d be a feast. JUHANI: Oleks siin seitse sooja leiba, seitse naela võid ja seitse ahjutulel hautatud vorsti; vaat siis tõuseks pidu. 07163
Bottom
07163
Top
Eero: Bright fire, and lightning ! EERO: Tuli ja välk! 07164
Bottom
07164
Top
Timo: A man ought to be wise and always carry a paper of salt in his pocket. Salt binds our innards and can keep us alive for weeks without a scrap of food as big as a midge in our guts. TIMO: Inimene peaks ikka tark olema ja ühtesoodu soola-tupsu taskus kandma. Sool seob sisikonda ja peab elu nädalate kaupa sees, ilma et soole otsas oleks toiduivagi. 07165
Bottom
07165
Top
Juhani: Ay, boy! Salt wouldn’t keep us alive for long. JUHANI: Oi poju! ega soolagagi just kaugele siputa. 07166
Bottom
07166
Top
Timo: But Iisakki Koivisto, that matchlessly lazy man, lies sprawling for many a God’s day at a stretch on the boards in Karkula’s sauna, without a crumb to break his fast. And how does he keep the wretched life still simmering in him! Why the rogue keeps sucking a lump of salt like an infant its mother’s breast. TIMO: Kuid Koivisto Iisakki, too võrratu laisk mees, põõnab mitu jumala päeva ühterodu Karkkula saunalaval, ilma toiduiva maitsemata. Ja mispärast susiseb armetu eluraasuke mehes edasi? Too suli imeb soolatupsu nagu tita ema nisa-nööpi. 07167
Bottom
07167
Top
Juhani: He also sits like a corn-crake in the village cornfields, rubbing the grain from the stalks into his face. Look you now, it’s late evening already, and no sound of help from the world of men, and here’s thirty and three puffing devils for ever walking and walking round us. But there’s two of the rascals butting. Strike together, strike together and pierce each others foreheads, burst ’em so the brains spurt out of your skulls on to the field, and there’ll be two tormentors less for us. That’s the way! Here’s a little fun to pass the time. Just so! and may the game last long and eight bony ploughs tear up the ground. JUHANI: Ta istub ka tihtipeale nagu rääk küla rukkipõllul ja hõõrub viljapäist teri oma põske. — Vaata, juba on hiline õhtu, kuid abi ei näi meile inimmaailmast tulevat, ja siin patseerivad endiselt meie ümber, patseerivad kolmkümmend ja kolm ähkivat kurivaimu. Seal aga pusklevad juba kaks paganat. Lööge ühte, lööge ühte ja torgake teineteise otsaesised läbi, torgake nii, et ajud peast murule purskavad, siis on meil kahe kiusaja võrra vähem. Vaat nii, vaat nii! On meil siin ju pisut lõbustustki ajaviiteks. — Niiviisi just! ja kestku see mäng kaua ning kündku kaheksa luust sahka maad. 07168
Bottom
07168
Top
Tuomas: Stoutly they’re fighting, the white-backed and the white-headed one. TUOMAS: Kõvasti seal Küütselg ja Kirjak võtavad. 07169
Bottom
07169
Top
Juhani: But white-head wins. JUHANI: Kuid Kirjak võidab. 07170
Bottom
07170
Top
Tuomas: White-back wins. TUOMAS: Küüt võidab. 07171
Bottom
07171
Top
Juhani: Here’s my paw, a wager on it. JUHANI: Siin mu käpp, veame kihla. 07172
Bottom
07172
Top
Tuomas: Agreed. Timo, you judge. TUOMAS: Olgu. Timo, löö lahti. 07173
Bottom
07173
Top
Juhani: Done! JUHANI: Vaat nii! 07174
Bottom
07174
Top
Tuomas: A span of spirits! TUOMAS: Kortel viina! 07175
Bottom
07175
Top
Juhani: It’s said. Let’s watch now, let’s watch the lads fight. But now they seem to be resting a bit, forehead to forehead. JUHANI: Oleme rääkinud. — Vaadake, vaadake toda kahe poisi heitlust. Kuid nüüd nad pisut nagu puhkavad, otsaesine vastu otsaesist. 07176
Bottom
07176
Top
Timo: And jerking slightly, as if they didn’t care. TIMO: Ja nügivad ainult niisama tasahiljukesi. 07177
Bottom
07177
Top
Juhani: But now! Now they’re at it at full strength. Now, Whitehead, my Whitehead, dig your hooves well into the ground! JUHANI: Kuid nüüd! Nüüd läheb lahti täie hooga. No Kirjak, mu Kirjak, löö sõrad tugevasti maha! 07178
Bottom
07178
Top
Tuomas: Dig deeper, my brave Whiteback. That’s the way! TUOMAS: Löö ved kõvemini sina, mu vahva Küüt Nü-viisi! 07179
Bottom
07179
Top
Juhani: Whitehead, Whitehead! JUHANI: Kirjak, Kirjak! 07180
Bottom
07180
Top
Tuomas: My brave Whiteback with the steely forehead! So, lad! But leave off that solemn shoving and butt your man to Hades. TUOMAS: Mu terasest otsaga tugev Küüt! No nii! Kuid jäta juba see tõsine punnimine ja viruta vastane kus kurat. 07181
Bottom
07181
Top
Juhani: Whitehead! The Devil cut off your horns! Do you run away, damn you ? JUHANI: Kirjak! Pagan peksku su sarved peast! Kas sa hull põgened? 07182
Bottom
07182
Top
Tuomas: Flight’s good enough for him. TUOMAS: Parem on tal sääred teha. 07183
Bottom
07183
Top
Timo: And the other tears after him like a good ’un. He-he-he! TIMO: Ja teine virutab vee! tagant kui kurivaim. Hi-hi-hi! 07184
Bottom
07184
Top
Tuomas: Ay, Juhani. TUOMAS: Nõndaks, Jukani. 07185
Bottom
07185
Top
Juhani: A span of spirits gone. You shall have it when we get out of this fix. But when will that day dawn? Ah! After many years it’ll happen that under the eyes of thehunt-bailiff there’ll be a fine load of faggots carted from here to the village and from the village to the graveyard, a cartload of clinking, clattering skeletons of seven men. JUHANI: Läks minult kortel viina. Selle saad, kui sest pinnist pääseme. Kuid kunas see päev koidab? Ah! kord aastate pärast juhtub, et jahikupja juhatusel siit hiigla-haokoorem alla külasse tiritakse ja külast surnuaeda, vinnatakse seitsme mehe kolisevate ja kõlisevate luukerede hunnik. 07186
Bottom
07186
Top
Simeoni: And so ended our sinful lives. SIMEONI: Ja nii lõppes meie patune elu. 07187
Bottom
07187
Top
Juhani: So ended our lives. JUHANI: Nii lõppes meie elu. 07188
Bottom
07188
Top
Timo: So they ended. TIMO: Nii see lõppes. 07189
Bottom
07189
Top
Juhani: Ended miserably. But open your knapsack, Lauri, and let a drink go round. JUHANI: Lõppes armetul viisil. Kuid tee lahti oma paun, Lauri, ja käigu üks lonks ringi. 07190
Bottom
07190
Top
Aapo: All right for this once, but the rest of the spirits will have to be saved for a greater danger. AAPO: Olgu veel seekord, kuid meie viina lõpp jäägu kõige suurema häda korraks. 07191
Bottom
07191
Top
Juhani: As you say. But now we’ll take a drink that makes itself felt and then shout like clarions. JUHANI: Nagu sa ütled. Kuid nüüd võtame lonksu, mis on lonks, ja siis röögime nagu pasunast. 07192
Bottom
07192
Top
And when each had drunk, they lifted up their voices again, shouting all together. The echo carried to the ear of the Viertola bailiff, as he walked on the barn rise, but instead of understanding the significance of the cry, he only uttered to himself with awe: ”It’s the boundary spirit crying there.” But the brothers, straining their jaws towards the heavens and all agape, with mouths wide open like those of dragons or of young birds in their nest when they hear the flapping of their approaching mother’s wings, still shouted madly, shouted ten times. Whereafter they sat down again on their mossy resting-place, hope dying in their hearts. Kui nad olid rüübanud, tõstsid nad jälle häält ja kisendasid kõik ühekorraga. Kaja ulatus Viertola kupja kõrva, kui ta rehe-mäel kõndis, kuid ta ei mõistnud kisenduse mõtet, vaid lausus kohkunult omaette: «Piirihaldjas seal hüüab.» Kuid vennaksed hüüdsid ikka veel vägevamalt, hüüdsid kümme korda, pingutades lõugu taeva poole ja ammudes, suud pärani nagu lohemadudel või linnupoegadel pesas, kui need läheneva ema tiibade kahinat kuulevad. Ja selle järel istusid nad jälle oma sammalasemele, südameis nõrkev lootus. 07193
Bottom

Chapter 08 Lugu

: |fin-|swe-|eng|-rus|-est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| - |fin-|swe-|eng-|rus-|est|-hun|-ger|-dan|-spa|-ita|-fra|-epo| (en-et) :
Chapter: |01|01|01|02|02|02|03|03|03|03|04|04|04|05|05|06|06|06|06|06|07|07|08|08|08|09|09|09|09|10|11|11|12|13|13|13|14|14| :Lugu
Download Seven brothers o Seitse venda Download
08001
Top
The third day of the brothers’ sojourn on the rock has come round, and there, ever besieged by the bulls, they still sit. Now and again the beasts move farther away, but always one or another paces in sight and soon rumbles the news to its fellows if the brothers try to escape from their prison. Now on every side, here one wrenches forest grass into its maw, curling its tongue, there another chews the cud, breathing heavily as its rests on its tubby stomach. There two contend, half in sport, half in earnest, and the rattle of their horns echoes around. There, again, right at the foot of the rock, one paws the earth wrathfully, casting soil and sods high into the air and roaring wickedly. So to the agony, the pale fury, of the brothers, they linger on; and already the sturdy sons of Jukola await their death. A moment ago Lauri poured a stiff drink down his throat, and now he does so again, which greatly surprises the others and causes them to remonstrate with him seriously. Tulnud on juba neljas päev, kui vennaksed on kivil, kuid veelgi istuvad nad ühtesoodu härgade piiramisrõngas. Aeg-ajalt läksidki loomad kaugemale, kuid ikka liikus üks või teine nähtaval, andes kaaslastele kohe möirates märku, kui vennaksed püüdsid oma vangipõlvest põgeneda. Seal ümber vihub nüüd mõni neist keelt kõveraks ajades lõugade vahele laane rohtu, mõni põõnab seal oma pungis mao peal mäletsedes ja raskelt ähkides. Seal heitlevad kaks tükki pool-mängides, pool-tõsiselt, ning ümber-ringi kostab nende sarvede plagin. Kuid seal jälle, otse Hiiu-kivi all, kaabib üks neist vihaselt maad, paisates kõrgele mulda ja risu ning ammudes õelalt. Nõnda viidavad nad oma aega vendade ahastuseks, kahvatama panevaks vihaks, sest surma ootavad juba Jukola toredad poisid. — Silmapilgu eest oli Lauri tugeva lonksu viina kurku kummutanud, nüüd tegi ta »eda veel kord, mida teised väga imeks panid ja teda kõvasti noomima hakkasid. 08001
Bottom
08002
Top
Juhani: Has the Old ’Un bewitched you? JUHANI: Kas pagan su pead segab? 08002
Bottom
08003
Top
Aapo: Whatever are you thinking of? Remember that we are all in the same fix. AAPO: Mis sa ometi mõtled? Pea meeles, et me kõik oleme samal piinapingil. 08003
Bottom
08004
Top
Tuomas: Remember that our dwelling is the width of a man’s palm, on which we must move with caution. TUOMAS: Pea meeles, et meie asukoht on kämbla laiune, kus peame ettevaatlikult liikuma. 08004
Bottom
08005
Top
Lauri: A man mad with anger! LAURI: Viha teeb mehe meeletuks! 08005
Bottom
08006
Top
Aapo: That won’t do here. AAPO: Kuid see ei lähe. 08006
Bottom
08007
Top
Lauri: Let it do in the pit of Hell then. Let the old castle spin like a millstone and cast down seven unhappy lads to the brutes there. Spin, rock, from east to west, and you, forest, from west to east! Heleiyah! LAURI: Mingu siis kõik põrgu põhja. Pöörelgu nagu veskikivi meie loss ja virutagu elajate ette seitse õnnetut poissi. Pöörle, kivi, idast läände, ja mets meie ümber, keerle läänest itta! Hõissa! 08007
Bottom
08008
Top
Juhani: Are you already drunk, boy? JUHANI: Sa oled ju purjus, poiss? 08008
Bottom
08009
Top
Lauri: Is that a question to ask? What is life and the world worth? Not a moudly farthing. Well then, let everything go in dust and ashes the way of the wind. Clunk! A drop of this, my heart’s brothers. LAURI: Peab’s seda veel küsima? Mis maksab see elu ja maailm? Mitte üht hallitanud pennigi. Sellepärast mingu kõik kui tolm ja tuhk mööda tuulte teed. Karmauhti! Maitseme siit, mu südame vennad! 08009
Bottom
08010
Top
Aapo: He’s drunk. Take the jug away from him! AAPO: Ta on purjus. Plasku tema käest ära! 08010
Bottom
08011
Top
Lauri: Nothing of the sort! The jug’s mine; I didn’t leave it on the clearing to be trodden by bulls. But you others! Ah? you all laid your knapsacks nicely on the ground like wretched gypsies when the bailiff’s gun goes off. LAURI: See ei lähe nii kergesti. Plasku on minu oma; ma ci heitnud teda raiesmaale härgade tallata. Kuid teie teised? Ah! Viskasite pambud ilusti maha nagu armetud mustlased, kui nimismehe püss paugatab. 08011
Bottom
08012
Top
Juhani: Give the jug here! JUHANI: Plasku siia! 08012
Bottom
08013
Top
Lauri: The jug’s mine. LAURI: Plasku on minu oma. 08013
Bottom
08014
Top
Juhani: But I want it in my care. JUHANI: Kuid mina tahan seda enda kätte. 08014
Bottom
08015
Top
Lauri: You want it? If you want it, you’ll get it bang on the forehead. LAURI: Sina tahad? Kui tahad, siis saad temaga peagi vastu vahtimist. 08015
Bottom
08016
Top
Juhani: Would you start fighting? JUHANI: Sa hakkad kakkma? 08016
Bottom
08017
Top
Lauri: If you will, even that shall not be lacking. But loving brothers never fight. So let’s take a drop of this. LAURI: Kui sa tahad, siis ei pea seegi puuduma. Kuid ega armsad vennaksed kakle. Seepärast maitseme siit. 08017
Bottom
08018
Top
Timo: Don’t drink, Lauri. TIMO: Ära rüüpa, LAURI: 08018
Bottom
08019
Top
Juhani: Give the jug here at once! JUHANI: Plasku silmapilk siia! 08019
Bottom
08020
Top
Lauri: A hiding’s what I’ll give you. What do you fancy you are? LAURI: Kitli peale annan ma sulle. Mis sa enesest õieti arvad? 08020
Bottom
08021
Top
Juhani: A sinful human being, true; but still your eldest brother. JUHANI: Patune inimene, tõsi küll; kuid ometi olen su vanem vend. 08021
Bottom
08022
Top
Lauri: Eldest ? Well, all the more time you have had to sin in, and all the more you deserve a hiding. 'But skol, said the Swede! LAURI: Vanem? No seda enam oled siis jõudnud pattu teha ja seda enam kulub sulle kitli peale anda. Kuid skool! üdes rootslane. 08022
Bottom
08023
Top
Tuomas: You shall not taste a drop. TUOMAS: Sa ei maitse tilkagi enam. 08023
Bottom
08024
Top
Lauri: I like Tuomas very much, Tuomas and Little-Eero. But those others there? What am I to say of them? LAURI: Tuomast pean ma palju lugu, Tuomast ja väikesest Eerost. Kuid need teised seal? Mis pean ma nende kohta ütlema ? 08024
Bottom
08025
Top
Tuomas: Hold your jaw and give the jug here! There, Juhani, put the knapsack on your back and the spirits in your keeping. TUOMAS: Suu kinni ja plasku siia! Siin on, Juhani, võta paun enda selga ja viin oma hoole alla. 08025
Bottom
08026
Top
Lauri: You alone can turn the will of Lauri. I love you, you and Little-Eero. LAURI: Ainult sina võid Lauri pead pöörata. Armastan sind, sind ja väikest Eerot. 08026
Bottom
08027
Top
Tuomas: Silence! TUOMAS: Vait! 08027
Bottom
08028
Top
Lauri: Men like them! What is Jussi Jukola? A chuckleheaded cock; a hammerheaded bull. LAURI: Sihukesed mehed! Mis on Jukola Jussi? Ogara peaga kukk, nudipeaga sõnn. 08028
Bottom
08029
Top
Juhani: Shut your mouth at once so that my ears needn’t hear such words a second time. JUHANI: Pea silmapilk suu kinni, et mn kõrv teine kord midagi sellesamast ei kuuleks. 08029
Bottom
08030
Top
Lauri: ”He that has an ear, let him hear,” preaches Aapo, Jukola’s holy Paul. LAURI: «Kellel on kõrvad kuulda, see kuulgu,» ütleb Aapo, see Jukola püha Paulus. 08030
Bottom
08031
Top
Simeoni: Ah you! Are you the former grave, solemn and silent Lauri? Can this be Lauri? This babbling child of sin? SIMEONI: Oh sind kiili! Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? Kas sina oled Lauri? Sihuke suure suuga hull? 08031
Bottom
08032
Top
Lauri: Aren’t you Simeoni, the mealy-mouthed ”Hail-Rabbi”? LAURI: Oled ju sinagi Simeoni, see mageda suuga «tere, rabi». 08032
Bottom
08033
Top
Simeoni: That I forgive you, ever heaping, ever heaping coals of fire on your head. SIMEONI: Selle annan sulle andeks, ühtesoodu kogudes, aina kogudes tuliseid süsi su pea peale. 08033
Bottom
08034
Top
Lauri: Go to Hell, there are coals of fire! LAURI: Mine põrgusse, seal on süsi! 08034
Bottom
08035
Top
Simeoni: Godless! SIMEONI: Jumalakartmatu! 08035
Bottom
08036
Top
Timo: Even the hairs on my back stand on end. TIMO: Otse karvad tõusevad mu seljas püsti. 08036
Bottom
08037
Top
Lauri: What is Timo, Jukola’s watery-eyed billy-goat, bleating? LAURI: Mis see Timo mökitab, see Jukola vcsisilmne kits? 08037
Bottom
08038
Top
Timo: Never mind. Goat’s milk is good. TIMO: Las olla pealegi. Kitse piim on päris hea. 08038
Bottom
08039
Top
Lauri: What? LAURI: Häh? 08038
Bottom
08040
Top
Timo: Goat’s milk is good. I thank you for the honour: n thousand thanks! Ay, that was our share; a thousand thanks ! Hut here’s another kind of thing before you too. Look at your favourites there, Tuomas and Eero, yonder. TIMO: Kitse piim on päris hea. Kuid ma tänan sind selle au eest; suur tänu! Jah, niisugune oli meie osa; suur tänu! Kuid vaata nüüd seda teist sorti. Vaata seal oma paipojukesi, Tuomast ja Eerot, vaata seal. 08039
Bottom
08041
Top
Lauri: What? LAURI: Häh? 08040
Bottom
08042
Top
Timo: Look at your favourites, Tuomas and Eero, yonder. TIMO: Vaata seal oma paipojukesi, Tuomast ji Eerot, vaata seal. 08041
Bottom
08043
Top
Lauri: What? LAURI: Häh? 08042
Bottom
08044
Top
Timo: A parson speaks three times, but he’s paid for it. TIMO: Papp peab kolm korda judust, kuid talle makstakse. 08043
Bottom
08045
Top
Lauri: ”Another kind of thing,” you bleated. I know well what kind of thing to liken them to. Tuomas-lad is a noble a ho, grave, manly and strong, but little Eero-scamp is a tiny, 'iliarp and biting whittling-hatched. Ay, that lad can whittle, whittle right smartly, throwing little jests like chips around him, the scamp. LAURI: «Teist sorti,» mökitasid sa. Kuid küllap na tean, mis sordiga neid võrdlen. Tuomas-poju on uhke kirves, kintiéi, mehine ja vali, kuid väike Eero-tirts on peenike, terav ja torkav naaskel. Jah, ta «torkab», torkab õige väledalt ja pillub enese ümber pisikesi haaksõnu, see jõnglane. 08044
Bottom
08046
Top
Juhani: Good. But did you call me a chuckleheaded cock? JUHANI: Hüva! Kuid kas sa nimetasid mind ogar* peaga kukeks? 08045
Bottom
08047
Top
Timo: He called me a he-goat. A thousand thanks! TIMO: Ta nimetas mindki kitseks. Suur tänu! 08046
Bottom
08048
Top
Lauri: Eero whittles jokes, but he has the heart of a man. LAURI: Eero torkab, kuid tal on mehe süda. 08047
Bottom
08049
Top
Juhani: Good, good! But did you call me a chuckleheaded I Oi k? JUHANI: Hüva, hüva! Kuid kas sa nimetasid mind ogara peaga kukeks? 08048
Bottom
08050
Top
Lauri: I called you a hammerheaded bull too. LAURI: Nimetasin sind veel nudipeaga sõnnikski. 08049
Bottom
08051
Top
Juhani: Good, brother, good! JUHANI: Karassoo, veli, karassoo! 08050
Bottom
08052
Top
Timo: Keep quiet, Juho. Me he called a billy-goat, and I thank him for the title; for the goat is no useless animal at all. The red-cheeked young mistress at Viertola, Mistress Lydia, drinks only the milk of white goats, and nothing else. There you are. TIMO: Ole rahulik, Juho. Ta nimetas mindki kitseks ja ma tänan teda selle aunime eest, sest kits pole kellegi alaväärtuslik loom. Viertola punapõskne reili, see Lüüdia-reili, joob paljast valge kitse piima, ei midagi muud. Vaat nõnda on lugu. 08051
Bottom
08053
Top
Simeoni: Should we be men if we hooked on to the words of a drunken man ? SIMEONI: Kas me mehed oleksime, kui joobnu sõnu tähele paneksime? 08052
Bottom
08054
Top
Lauri: You a man? You? Oh little brother! Bitterly would you weep if you saw something girls don’t as a rule show to a milksop like you. LAURI: Ja et sina oleksid mees? Sina? Oi vennas! sa puhkeksid kibedasti nutma, kui näeksid midagi, mida plikad just sihukestele mammapojukestele nagu sina ei näitagi. 08053
Bottom
08055
Top
Juhani: Simeoni, Simeoni. I’d sooner be stabbed with a knife than with such words. JUHANI: Simeoni, Simeoni! ma maitseksin parema meelega pussitera kui sääraseid pisteid. 08054
Bottom
08056
Top
Simeoni: Ay, ay, it’ll be seen on the last day whom they have stabbed. SIMEONI: No-noh, küllap viimselpäeval nähakse, keda nad on pistnud. 08055
Bottom
08057
Top
Timo: You have painted us as anything between a cock and an axe, but what are you yourself, if I ask you sternly and take on my worst temper. TIMO: Meid oled sa igapidi võrrelnud kukest kuni kirveni; kuid mis sa siis ise oled, kui otsekoheselt küsin ja kiusliku näo ette võtan? 08056
Bottom
08058
Top
Lauri: I’m Lauri. LAURI: Mina olen Lauri. 08057
Bottom
08059
Top
Timo: See, see! Plain gentle Lauri? TIMO: Vaata, vaata! Või ainult pai Laurikene? 08058
Bottom
08060
Top
Lauri: Good-fellow Lauri, and nothing more, though you have been pleased to make me out and call me many things: badger, Konni’s hoer, mopy, and a thousand suchlike. Hm! I’ve heard something of the kind from the lips of each of you. And in deepest silence I have stored up every word. Now I feel like spreading out the pile a little. I feel, devil take it, like giving each of you a thwack on the forehead, and down every man of you to the bulls like a stack of chaff! LAURI: Tubli Lauri, ei midagi muud, olgugi et mind üheks ja teiseks on tahetud kujutada ning kutsuda: mägraks, Kõnni koogumeheks, kärnikuks ja tuhandeks teiseks. Hm! Olen teie igaühe suust ühte ja teist sellelaadilist kuulnud. Kuid mina olen kõige sügavamas vaikuses kõik siia hambaprao vahele talle!e pannud. Nüüd aga tahaksin pisut kergendada seda ühishunnikut, tahaksin, pagan võtku! igaühe otsmikule anda tubli tinapommi, ja siis igamees nagu sõklakott alla härgade saagiks! 08059
Bottom
08061
Top
Aapo: Is this truly Lauri, well-behaved, silent Lauri? Who’d believe it? AAPO: Ons see tõesti Lauri, see korralik, vaikne Lauri? Kes usuks seda? 08060
Bottom
08062
Top
Juhani: Ay! brother Aapo, ah! there’s many weeds in that golden corn. I’ve suspected it long, but now I know the man’s heart. JUHANI: Oi, veli Aapo, oi! Selle kuldse nisu seas on palju koirohtu. Seda olen juba ammu aimanud, kuid alles nüüd näen mehe südant. 08061
Bottom
08063
Top
Lauri: Hold your jaw, you Jukola’s bull. LAURI: Suu kinni, sina Jukola sõnn. 08062
Bottom
08064
Top
Juhani: For the Lord’s sake don’t annoy me any further, for my blood’s getting hotter and hotter! Accursed puppy, I’ll throw you down into the mortar of those bulls, and may the terror of destruction come, the last day of the almanac! JUHANI: Ära jumala pärast vihasta mind enam kauem, sest mu veri läheb kuumaks, läheb kuumaks! Sa neetud klutt, sinna härgade uhmrisse ma su viru tan, ja tulgu siis hirmus- ärahävitamise töö, tulgu kalendri viimne päev. 08063
Bottom
08065
Top
Simeoni: Woe, oh woe! SIMEONI: Oi armetust, oi armetust! 08064
Bottom
08066
Top
Aapo: Silence, silence! No fighting. AAPO: Tasa, tasa! Jäägu kaklus siit kaugele! 08065
Bottom
08067
Top
Tuomas: Be sensible, you. TUOMAS: Ole mõistlik, sina! 08066
Bottom
08068
Top
Juhani: He has shamelessly insulted me. A cock, chuckleheaded ! JUHANI: Ta on mind häbematult mõnitanud. Ogara peaga kukk! 08067
Bottom
08069
Top
Aapo: What about holy Paul? Keep calm. AAPO: Kuid püha Paulus? Ole rahulik. 08068
Bottom
08070
Top
Timo: What about billy-goat? What do you say to that? Many thousand thanks, twin-brother ! TIMO: Kuid kits? Mis sa selle kohta ütled? Palju tuhat tänu, mu kaksikvend! 08069
Bottom
08071
Top
Aapo: Let us remember how close we are to the jaws of death. Brothers, there is a thought in my brain, an idea on the tip of my tongue that I believe is important to us just now. Note: this rock is a ship in a storm, the storm being that muttering, angry drove of bulls around our rock. Or shall I choose another picture? Ay, let this rock of ours be a castle, which the enemy, cruelly armed with spears, besieges. Now if the besieged castle has no chieftain, no leader in discipline and defence, mutiny and disorder will spread amongst the men, and soon both castle and garrison are lost. And that is what will happen with us, unless we arrange and provide for ourselves differently, unless we set up lawful order in our midst. Therefore, let there be one whose words of wisdom all shall listen to, and behave accordingly. Juhani, you now control yourself and the whole band of brothers. Know that most of us are on your side and uphold your authority in this besieged castle. AAPO: Pidage meeles, kui lähedal oleme surma suule. Vennad, mul on plaan peas, keele peal väike kavatsus, mida pean siin väga tarvilikuks. Pange tähele: see kivi on laev marus ja maru on see möirgav, vihane härjakari meie kivi ümber. Või kas pean valima teise võrdluse? Jah, olgu siis see kivi kindlus, mida piirab vaenlane, koledalt odadega varustatud vaenlane. Aga kui nüüd kindlusel, mis on ümber piiratud, pole pealikut, korra ja kaitsmise juhti, siis võtab meelevallatus ja segadus meeskonnas võimust ja peagi on nii kindlus kui kindluse elanikud hukas. Nii läheb ka meiega, kui me siin asju teisiti ei korralda ega sea, kui me ei saa omavahelist seaduslikku korda. Seepärast olgu üks, kelle mõistlikku sõna kõik peavad kuulama ja sedamööda end üleval pidama. Juhani, talitse nüüd ennast ja kogu vennassalka. Pea meeles, et enamik meist astub sinu poolele, et toetada sinu pealiknametit meie piiratud kindluses. 08070
Bottom
08072
Top
Juhani: What punishment shall we decide on for the one who disobeys my word, and through his evil temper causes a general disorder and danger? JUHANI: Mis karistus määratakse sellele, kes mu sõna ei kuula, vaid oma õela iseloomuga üldist segadust ja hädaohtu toob? 08071
Bottom
08073
Top
Tuomas: Let him be cast down to the bulls. TUOMAS: Ta visatagu alla härgade ette. 08072
Bottom
08074
Top
Juhani: Right, Tuomas. JUHANI: Oige, Tuomas. 08073
Bottom
08075
Top
Aapo: A stern punishment, but one our situation demands. I agree to the rule, AAPO: Vali karistus, kuid seda nõuab meie seisukord. Mina olen määrusega päri. 08074
Bottom
08076
Top
Simeoni: ”Cast to the bulls” like the early martyrs; but tenderness won’t help here. SIMEONI: «Härgade ette», nagu usukannatajad ennemuiste; kuid siin ei aita pehmus. 08075
Bottom
08077
Top
Timo: May he be thrown to the bulls; let this be the law and commandment. TIMO: Ta visatagu härgade ette, see olgu seadus ja kohus. 08076
Bottom
08078
Top
Juhani: Let it be the law and commandment. Impress this terrible paragraph on your hearts and live thereafter. Now my first command is that Lauri is silent and lays himself nicely down to sleep; secondly, I command each of us except Lauri to take a little sup from the tin flask to comfort our hearts. Ay, here’s to us! JUHANI: See olgu seadus ja kohus. Suruge oma südamesse see hirmus parakrahv ja elage selle järgi. Nüüd on minu esimene käsk, et Lauri vait jääb ja ilusti magama heidab; teiseks käsin mina, et igaüks meist peale Lauri võtaks tinapudelist siidamekinnituseks väikese lonksu. Nõnda, võtkem siit. 08077
Bottom
08079
Top
Lauri: And I’m to be without, I? LAURI: Kuid kas mina, mina ei saagi? 08078
Bottom
08080
Top
Juhani: You are to go to sleep. JUHANI: Sina heidad magama. 08079
Bottom
08081
Top
Lauri: Time enough for that in Hell. LAURI: Selleks on põrgus aega küllalt. 08080
Bottom
08082
Top
Juhani: God knows, dear brother Lauri, where we shall yet sleep. JUHANI: Jumal teab, kulla Lauri, kus me veel magame. 08081
Bottom
08083
Top
Lauri: ”God knows, Jussi-dear, Where our skins will dry this year.” I sing like a man, hoot like a hunter’s horn. LAURI: «Jumal teab, kulla Jussi, Kus su nahk kord naelutakse.» Mina laulan kui mees, lasen otse nagu klarnetist. 08082
Bottom
08088
Top
”I’m a loving little child,
Mother’s little Jussi.
I’m a loving little child,
Mother’s little Jussi.”
«Mina olen pisuke poju,
Mamma oma Jussi,
Mina olen pisuke poju,
Mamma oma Jussi.»
08085
Bottom
08094
Top
Juhani: Save your song for the present. JUHANI: Hoia oma laul teiseks korraks. 08091
Bottom
08095
Top
Eero: Save the little boy’s song for me. EERO: Hoia pisukese poju laul minule. 08092
Bottom
08096
Top
Lauri: Save it for Jukola’s Jussi and let’s begin anew one, a real big song. Let’s sing and dance, heleiyah! LAURI: Hoiame selle Jukola Jussile ja alustame teist ning õige pikka laulu. Laulame ja tantsime, hõissa! 08093
Bottom
08097
Top
Juhani: See that I do not sentence you to be cast down to the bulls. JUHANI: Vaata, et ma ci mõista sind härgade ette heitmisele. 08094
Bottom
08098
Top
Tuomas: Lauri, I warn you now for the last time. TUOMAS: Lauri, nüüd hoiatan sind viimast korda. 08095
Bottom
08099
Top
Lauri: For the last time? Well, it is best you cease. LAURI: Viimast korda? No ongi parem, et kord järele jätad. 08096
Bottom
08100
Top
Juhani: That we can brawl like this at the very gates of Death, we full-fledged heathens! JUHANI: Et võime veel Toonela väravalgi nõnda märatseda, me täiskarvased paganad! 08097
Bottom
08101
Top
Simeoni: God has cause to punish us thus. Oh punish us, smite us on this rock of torture! SIMEONI: Meie teenimist mööda nuhtlebki meid Jumal. Oi! nuhtle meid, vitsuta meid siin piinakivil! 08098
Bottom
08102
Top
Lauri: A rock of joy, this is, Väinämöinen’s rock of joy. That old gaffer is said to have been the god of Savo. I once heard a right smart song about him from an imp of a chimneysweep’s boy. I remember too a jolly sermon by that same boy, which he spouted glibly out of his red lips and grinning teeth as he stood in a smoking chimney at Kuninkala. And this is what he preached. .. LAURI: See on rõõmukivi, Väinämöise rõõmukivi, ja see taat, nagu öeldi, olevat Savo jumal olnud. Kuulsin temast kord üsna lõbusa laulu ühelt korstnapühkija-sellilt. Mäletan, et kuulsin samalt poisilt vägeva jutluse, mida ta üpris voolavalt laskis oma punaste huulte ja irvi hammaste vahelt, kui seisis Kuninkala tossava korstna otsas. Ja ta jutlustas nii . . . 08099
Bottom
08103
Top
Juhani: Quiet now, you raving brute! JUHANI: Vait nüüd, sina metsloom! 08100
Bottom
08104
Top
Lauri: And now, having sung to our fill, sung together with one voice as is the custom in church, let us preach. I am the parson, this rock is the pulpit, you are the choir, and the bulls around us the congregation, solemn and pious. But first a marching hymn to accompany parson to the pulpit. You heard. Parson’s waiting. LAURI: Peame nüüd jutlust, kui oleme küllalt laulnud, laulnud kõik ühest suust, nagu on kombeks kirikus. Mina olen pastor, see kivi on kantsel, teie olete köstrid ja härjad seal meie ümber on jumalakartlik ning vaga kogudus. Kuid kõigepealt marsivärss pastori kantsliminekuks. Te kuulsite. Pastor ootab. 08101
Bottom
08105
Top
Juhani: Wait, wait, you’ll soon be marched and hymned. JUHANI: Oota, oota, küll ma sind peagi marsitan ja värsitan. 08102
Bottom
08106
Top
Lauri: You are the churchwarden, the old churchwarden himself, these others your ’prentices, the would-be gentry, you know, that fill the choir bench on Sundays and holydays, sweating and red as turkeycocks. Here they sit again like owls, with swelling lapels, hair smoothed with butter and lard, fading grey beard quaking a little. Sit in peace, however, and sing Parson-Matt into the pulpit. True, he trotted to church from Keijula tavern, but he washed his head and brushed his hair, and now, greatly moved, climbs prayerfully into his tub and sets the old women weeping like a true lad. Now, churchwarden, I roll my eyes at you, so let her ring. ”Hurry up, Harry,” as the former parson shouted to his churchwarden. LAURI: Sina oled peaköster, vanamees ise; need teised on su õpipoisid, sihukesed poolvillased härrakesed, kes higistades ja nagu kalkunid punetades täidavad meie kiriku köstripinki pühapäeviti ning suurte pühade ajal. Siin istuvad nad jälle jollis silmil, kuuehõlmad laiali, juuksed silutud vii ja rasvaga, ning pisuke kidur lõuahabe tudiseb veidi. Kuij istuge nüüd ometi rahulikult ja laulge pastor Mattile kantslisilmi. Ta lidus küll Keijula kõrtsist kirikusse, kuid ta valas om* pead ja harjas juukseid, ja nüüd kõmbib ta üpris liigutatud meelel palvetades üles kantslisse ning praalib mooridega kui mehine mees. Nüüd, köstri-Jutte, viskan ma jõllitava pilgu sini poole, sellepärast lase lahti. «Lase lahti, Jutte,» hüüdis endine pastor köstrile. 08103
Bottom
08107
Top
Juhani: Close your mouth right quickly, you vagabond! JUHANI: Pane suu kohe kaunisti kinni, sina lontrus! 08104
Bottom
08108
Top
Lauri: Not so, but ”Open Thou Each Shepherd’s Mouth” is what you have to sing. But let this be enough, be still, hearken, and purse your mouth to a smug church-mouth when I preach. Now, chimneysweep’s boy, lend me your mind and your unfettered tongue. A sermon I will preach today, a speech to reach your souls, of Peter’s tattered travelling-cloak and its ten button-holes. However, glancing o’er my flock, my heart receives a sorry shock, for mine eye sees only stinking nanny-goats and the devil’s own billy-goats. Oh virgin-maids, sluts and jades of Kärkölä! yet strut in silks and satins, gilded o’er like peacocks; but spit me right i ’ the face if on the last day you do not shout loudly for Parson-Matt to speak for you. But that’s a vain hope, yea! Good morrow, old man Sorrow. I would have a word with you: take after old man Kettula. But you damned Paavali Peltola, how did you behave at building-bee last winter? You drained many glasses and hugged the serving-lasses. But I say unto you, young fellow: take after Jumppila Jalli: or be judged in the end by Parson-Matt, the heathens, Greeks and breeks; and then a sack over your head and down to Hell. Open therefore in time the flaps of your ears and hear my speech and what I proclaim and preach; for I’ve been boiled in many a broth, and the heart in this breast is like an old sealskin pouch. This lad has been in much and various. In Helsinki I’ve been bound to a trade, bound in jail, bound in the stocks and behind other locks. But best to my belief is that I am no thief, never besmirched my neighbour’s well, or hugged his wife and then farewell. LAURI: Mitte nii, vaid «laulgem suust ja sidamest» pead sa laulma. Kuid jätkub juba sellest, vaiki, kuula ja sea oma suu ilusti «kirikusuuks», kui mina jutlustan. J,h, laena sina muile, korstnapühkur, meelt ja vaba keelt. — «Mina tahan siin kantslis jutluse pidada Peetri vanast vammusest ning kümnest nööpaugust. Ometi tahan enne pilgu heita üle onb lambakarja, kuid näen oma südame suureks mureks ainult haSvaid kitsesid ning pagana sikkusid. Oh teid, teie Kärkölä neisid, ebelid ja pebelid! te uhkustate siidis ja sametis, kullas säravad kui paabulinnud; kuid sülitage mulle vastu vahtimisl, kui te viimselpäeval ei palu pastor Mattit enese eest kõnelema. Kuid siis on see netu! — Tere, tere, sina Räihä pere! Tal^n sulle sõnakese lausuda: võta õppust tollest Kettula vanast taadist. Kuid sina, pagana Peltola Paavo, mis sina tegid tal e| Tanu talu paigitalgul? Sina klaase kõlistasid ja plikasid pigistasid. Kuid mina ütlen sulle, poisiklutt: võta õppust Ju>ippi]a Jallist, muidu mõistavad viimselpäeval pastor Matti, Pa|luS ja Saulus sinu üle kohut, ja siis kott pähe ning põrgu. Av( siis aegsasti kõrvaaugud ja kuula, mis ma ütlen ning pajatan: sest mind on keedetud mõneski leemes ja siin rinnas on süda k j hülgenahast tubakakott. Sest see poju on näguleid näinud. Mna olen olnud I lelsingi koolis, kohtutoolis, jalgpuus ja mõnesk muus piina-puus. Kuid selle poolest olen parem, et pole varjanud varem, pole kellegi kaevu reotanud ega teise mehe naist tõtanud.» 08105
Bottom
08109
Top
I had a little sweetheart once, a little cat, a downright minx, but she escaped and ran away. I went forth to look for her: sought through Finland’s lands and lakes, round Estonia and Germany, but couldn’t find my golden nugget. Back I came to Finland’s big island and found her on a sandy ridge beyond the town of Tampere. There’s my little Tettu! I cried, near off my head, but Tettu was touchy and said: What are you? What earthy lump, what tarry stump? And skipped into the nearest shanty. But I, always a jolly lad, was neither hurt nor sad, but stuffing a quid into my cavern, went to the town’s best tavern, where Mick was fighting and old women frighting. «Oli mul kord väike mõrsja, elav kui tuli, kuic suur suli, — putkas kaugele ära. Läksin teda otsima: käisi| läbi Soome mere ja maa, Saksa ja Eesti ka, kuid ei leidDudmu kullakest. Tulin jälle tagasi Soome, ja leidsin ta Tampere taga liiva joomelt. Seal on ju mu Manniken! hüüdis poiss iiõmuga, kuid Manniken pirtsatas ja pajatas: «Kes sa oled? Mis maa-mustatu? Kes tõrva-kastetu?» ning lipsti esimesse onni. Kuid mina. ikka lusti-poju, ei palju sest pahandand; tubakat põske pistsin ja esimesse kõrtsi astsin, kus Mikko kiratses ning naistega märatses.» 08106
Bottom
08110
Top
A mug of ale and two spans of brandy as a chaser is a fair amount and measure for a tired man’s throat and head. And now the mug danced and my beard wagged, the boys all burst out singing and the old woman’s daughters giggling. But I forsook the joyous scene and set off down the street. My song rang out, the windows fell bang out, and this set all the Tampere townsmen afoot. But I, always a jolly lad, I ran like a rabbit along the strand, kicking up in their faces stones and sand. I came along to Pori, they put me in a basket there and dragged me round the market square; to Uusikaupunki I roamed, they called me names from every home; Turku’s worst of all the pack, they stuck a knife into my back. However, I came to Aningaisten Street and there five merry jades did meet. The first she kicked me on the thigh, the second said ”Let the lad go by, for he is no meddler and no broken-down peddler.” But the third inquired ”What ails the lad?” and the fourth said ”Let’s help him before it gets bad.” Well, let’s go along arm in arm, said I, but the fifth poked me furiously with her fist and howled: ”Go to Helsinki!” To Helsinki I then did plod, they gave me gruel in the quod, and then they cross-examined me, and mercilessly punished me: ”Go now, go your way, you son of a hammer!” I took the road again and went, I, always a merry lad, I, whose heart is like an old sealskin pouch. I wandered singing along the road: and so I came to I lilme, popped into the Kuninkala pulpit; and then ’tis a men! «Toop õlut ja kaks kortlit viina on mõistlik mõõt, et vähendada väsind mehe südamepiina. Kruusid kerkisid ja habe kastus, laulurõkatus oli meeste vastus ja mammatütred naerust nõrkesid. Kuid läksin rõõmupeolt liikuma, läksin mööda tänavaid kiikuma. Mu laul kajas, klirisesid aknad majas, ja kargasid jalule kõik Tampere pürjelid. Kuid mina, ikka lusti-poju, lasksin jooksu mööda rannarihva, virutades neile liiva ja kruusa vastu koonu ning kihva. Tulin sealt Pori linna, pisteti pulkadest puuri ja tehti tänaval tuuri; tulin Uusikaupunki, seal mind aknast hauguti; tulin Turu randa, pisteti puss rinda. Tulin lõpuks Aningaiste tänava serva ja kohtasin seal viit lõbusat lirva. Esimene lõi mind jalaga, teine ütles: «Lase poisil olla, nagu ta on; ta pole pussilööja ega kellegi pigisööja.» Kuid kolmas küsis: «Mis poisil viga?» ja neljas vastas: «Teda peaks aitama oma ametiga.» No lähme süs käsikäes käima, ütlesin mina, kuid viies müksas mind vihaselt rusikaga ja räuskas: «Käi hclvctisse!» Läksin siis Helsingi, pandi vangipinki, seal siis poiss üle kuulati ja selga tublisti tuulati: «Lase jalga, enne kui parem tants algab!» Läksin jälle maanteele, mina lusti-poju, ikka rõõmus tuju, mina, kellel süda nagu hülgenahast tubakakott. Rändasin teed, lasksin laulu, käisin läbi maad ja veed; tulin Hämemaale, astusin Kuninkala kantsli peale; ning nüüd on aamen — karmauhti!» 08107
Bottom
08111
Top
I will now announce the banns. The parish clerk and the parish midwife are firmly bent on marrying; their wedding’s tomorrow, tomorrow after supper. May they join together and Mick to each other like pitch and tar! The following farms are hereby set a day’s work at the vicarage: Yllilä, Allila, Yli-Sep-pltlfl, Pimppala and Alavesi. A dozen boards, a box of nails, a man from each and two from the best to patch up the smaller viiurage pig-trough. From Kiiala meadow a horse has escaped, ulti but well-shaped, bearing a bell, ironed well, smallish, shortish, dock-tailed, white-maned. «Tahan mina kuulutused kuulutada. Kihelkonna köster ja kubermangu kupumoor tahavad agarasti abiellu astuda, homme on nende pulmad, homme pärast kapsasuppi. Nad heitku ühte ja püsigu paaris nagu Tattari Paavali pigi ja tõrv! —Järgmi sed talud kästakse sellega kirikumõisa tööle: Ullilä, Allila, Dii -Seppälä, Pimppala ja Alavesi. Tosin laudu, leisik sindlinaelu, mees majast, paremast paar, paikama kirikumõisa pisemat põrsaküna. — Kiiala koplist on karanud vana ruun, kõrge ja suur, mustjaspruun, kell kaelas, rauad jalas, lühisäärne, vaik-set rühti, saba pole ühti.» 08108
Bottom
08112
Top
And now dear brothers, one word more: the sheep on violence sets no store; he does not l'lek. he does not gore, but alas when a savage bull is loose, he worries trees, paws up the soil and casts confounded filth and illiI over his shepherd’s Sunday shirt. And then again amen om o more, each to his shanty as before. I’m off to a real brick house That was the sermon. «Ei nüüd midagi muud sedapuhku, ainult et lammas on lahke loom, ci ta puse ega poksi, aga vaat kui härg pääseb valla, ta puseb puud ja kaabib maad ning purskab tulipalavat raba vastu karjase nägu ning naba. Ja siis on jällegi aamen karmauhti! igaüks mingis oma sängi, mina lähen vangikongi.» — See oli jutlus. 08109
Bottom
08113
Top
Simeoni: Such godless doggerel you know, but can you read, evil-doer? SIMEONI: Sihukest jumalavallatust sa oskad, kuid kas sa tulimane ka lugeda oskad? 08110
Bottom
08114
Top
Lauri: There’s a question for you: can a parson read. ”Here’s a man can read and rant, and never falters in his chant: a hymn as tall as the cowshed wall.” But a parson sings the Mass and no hymn. I’ll say the Mass and Little-Eero can do the responses. LAURI: See on alles küsimus: kas papp lugeda oskab? «Mina loen ja laulan veata ega iial keskel peata; nii pikk laulujoru kui lauda vihmatoru.» Kuid papp peab rääkima ja mitte laulma. Mina räägin ja väike Eero vastab lauluga. 08111
Bottom
08115
Top
Eero: I’ll answer if hunger’ll let me. EERO: Mina vastan, kui aga nälja pärast jaksan. 08112
Bottom
08116
Top
Juhani: Would you begin fooling with a madman? You devil! Always ready to play the puppy. Ay, that I well believe. And you, Lauri, lay yourself quietly to sleep; finish, brother, this ranting and raving, or I ’11 utter the dreadful sentence, and in a trice ten arms will cast you down to the bulls. Stop this play. JUHANI: Kas sa hakkad hulluga ühes jändama? Sina pagan, ikka valmis koeratempudeks! Vaat, seda ma usun. Ja sina, Lauri, heida nüüd ilusti magama; lõpeta, kulla veli, see mäng ja märatsus, muidu lausun su kohta oma vankumatu kohtuotsuse, ja siis virutavad sind kümme kätt silmapilk alla härgade ette. Lõpeta see mäng. 08113
Bottom
08117
Top
Lauri: This is only the opening dance, brother, the opening dance. Ay, let’s dance, let’s wrestle, let’s dance a Jussian-jig till the moss flies. Look so ! LAURI: See on alles tantsu algus, vennas, tantsu algus. Jah, tantsime, maadleme, tantsime juskit, nii et samblad tolmlevad. Vaat nü! 08114
Bottom
08118
Top
Timo: Confounded youngster! I was near to tumbling off the rock. Quieter, quieter! TIMO: Sina põrguline! Vähe puudus, et ma ei oleks kivilt alla lennanud. Tasa, tasa! 08115
Bottom
08119
Top
Juhani: Lauri, must I now say the dread word that turns you in a twinkling to hash? And that merciless word is this: let him be thrown to the bulls. Shall I say it ? JUHANI: Lauri, kas ma nüüd ütlen selle hirmsa sõna, mis *u silmapilkselt pudruks teeb? Ja see vankumatu sõna kostab nii: ta visatagu härgade ette. Kas ma ütlen? 08116
Bottom
08120
Top
Lauri: Say nothing, but sing while I dance a Jussian jig. Hih! LAURI: Ära ütle midagi, laula ainult, kui mina juskit tantsin. Hih! 08117
Bottom
08121
Top
Juhani: Let him be thrown to the bulls, and may God be with him! Amen. Now it’s said. Let him go. JUHANI: Ta visatagu härgade ette, ja jumal olgu temaga! Aamen. — Nüüd on see öeldud. Ta mingu. 08118
Bottom
08122
Top
Lauri: Let’s all go together, hand in hand out of this vale of starvation — Life ! LAURI: Lähme kõik üheskoos, käsikäes, välja elu Näi jama alt! 08119
Bottom
08123
Top
Tuomas: Let the law be fulfilled, and go to your death. TUOMAS: Seadus sündigu, ja käi surma! 08120
Bottom
08124
Top
Juhani: What the hell, Tuomas! JUHANI: Ära põrgu pärast, Tuomas! 08121
Bottom
08125
Top
Tuomas: Down from the rock, lad! TUOMAS: Maha kivilt, poiss! 08122
Bottom
08126
Top
Juhani: Stop, for Heaven’s sake! JUHANI: Ära taeva pärast! 08123
Bottom
08127
Top
Aapo: Tuomas turns pale! God help us! Tuomas turns pale! AAPO: Tuomas kahvatab! Jumal aidaku meid! Tuomas ii kahvatab! 08124
Bottom
08128
Top
Juhani: Would you do deeds of terror? Brother, brother! JUHANI: Kas tahad mõrtsukatööd teha? Mu vend, mu vend! 08125
Bottom
08129
Top
Aapo: He turns pale like a dying man, and deeds of terror are upon us! Calm yourself, Tuomas, oh calm yourself! I beseech you. Up all of you and help Lauri, help him! AAPO: Ta läheb valgeks kui surija ja mõrtsukatöö on lähedal! Talitse oma meelt, Tuomas, oi, talitse oma meelt! Ma piilun sind. Kõik üles ja aidake Laurit, aidake! 08126
Bottom
08130
Top
Tuomas: Out of my way! TUOMAS: Teelt ära! 08127
Bottom
08131
Top
Juhani: No, Tuomas, no! JUHANI: Ei, Tuomas, ei! 08128
Bottom
08132
Top
Tuomas: Out of my way! You were the judge, I am the hangman, and may our law be fulfilled. Down from the rock without mercy, man! TUOMAS: Teelt ära! Sina oled kohtunik, mina olen timukas, ja meie seaduse peab täide saatma. Ilma armuta kivilt alla, mees! 08129
Bottom
08133
Top
Lauri: Like a log down the chute at Nukari. Heleiyah ! LAURI: Alla nagu palk Nukari tammist. Hõissa! 08130
Bottom
08134
Top
Simeoni: Mercy, Tuomas, mercy, mercy! SIMEONI: Armu, Tuomas, armu, armu! 08131
Bottom
08135
Top
Tuomas: Not a grain of mercy! TUOMAS: Ei mingit armu! 08132
Bottom
08136
Top
Juhani: God keep us from killing our brother! JUHANI: Hoidku meid jumal vennatapmise eest’ 08133
Bottom
08137
Top
Timo: Ay, Cain from killing Abel. TIMO: Jah, Kaini Aabelit tapmast. 08134
Bottom
08138
Top
Tuomas: He dies. TUOMAS: Ta sureb! 08135
Bottom
08139
Top
Aapo: Calm your mind ! AAPO: Taltsuta oma meelt! 08136
Bottom
08140
Top
Tuomas: He dies. TUOMAS: Ta sureb! 08137
Bottom
08141
Top
Juhani: May the powers of Heaven shelter us! No, Tuomas, this cannot be. JUHANI: Kaitsku meid taeva jõud! Ei, Tuomas, see ei lähe. 08138
Bottom
08142
Top
Timo: Never, never. Lauri is the brother of each of us. Stand! TIMO: Ei kuidagi, ei kuidagi. Lauri on meie igaühe vend. Seisa! 08139
Bottom
08143
Top
Juhani: Murder is near. Save Lauri, save our wretched brother! JUHANI: Mõrtsukatöö on lähedal! Päästame Lauri, päästame oma õnnetu venna! 08140
Bottom
08144
Top
A fierce struggle now arose on the rock. And while some held the enraged Tuomas by the collar, others by his belt, some clung to Lauri’s legs, others wherever they could lay hold of him, to prevent him from rolling off the rock. Like a terrible, many-headed, many-legged monster seemed the group of brothers as, entwined in one single body, they struggled noisily. Tearing at itself, growling, grunting and sighing this monster moved, whirled round, tumbled from one side of the rock to the other and back again. With drooping tails the dogs dodged here and there in their fear, often on the point of rolling down to destruction, intent on preserving their lives. In greater numbers than ever the bulls too gathered around the rock, looking round-eyed at the furious struggle. But a general weariness brought peace at last to the rock, and panting, the brothers rested on the moss, now ground to a fine powder. Then Simeoni lifted up his voice and preached, rolling his eyes fearfully upward towards the heavens. Tõusis nüüd kivil äge rüselus. Kes pidas vihast Tuomast kaelusest, kes keha ümbert, kes rippus Lauri jalas kinni, kes hoidis teda mujalt, et takistada alla veeremast. Mitmepäiseks, mitmejalgseks õudus-elajaks muutus vennaste salk, kes rähel-des ühes puntras pingutas. Iseennast kiskudes, larisedes, ähkides ja lõõtsutades liikus see elukas, pöörles, keerles ühelt kivi äärelt teisele ja jälle tagasi. Koerad lippasid hirmunult sinna-tänna, hoides oma elu, hännad jalge vahel ja tihti peaaegu veeremas alla härgade ohvriks. Tihedamini kui varem kogunesid härjadki sel ajal kivi ümber, vaadeldes pärani silmil kohutavat heitlust. Kuid üldine väsimus tõi lõpuks rahu Hiiukivile ja lõõtsutades lamasid vennaksed peeneks jahuks hõõrutud samblal. Siis aga kõneles Simeoni, jutlustas ja pööritas koledalt silmi taeva poole. 08141
Bottom
08145
Top
Simeoni: Wild beasts and devils are Christian folk become. So punish us, Oh lord ! Strike here with your lightning, pound to mash and offal the seven sons of sinful Zion! SIMEONI: Kiskelajaiks, kuradeiks on muutunud ristiinimesed. Seepärast nuhtle meid, issand! Löö siia oma vihanoolega, löö pudruks patuse Siioni seitse poega! 08142
Bottom
08146
Top
Aapo: Ay, Tuomas, there’ll always be five to one here; that you know. But may there be peace now; and keep Lauri still until he falls asleep, poor thing. AAPO: Jah, Tuomas, ikka seisab siin viis ühe vastu; pea meeles. Kuid olge nüüd rahu ja hoidke Laurit, kuni ta vilet-sake magama jääb. 08143
Bottom
08147
Top
Tuomas: Curse! I’ll cast every man of you down if I want, and I shall want if the flame of my anger grows hotter. But quietly, boys, now, quietly and nicely! For my blood boils and at such moments the slightest thing looks to me like death and the horrors of death. So — nicely now! TUOMAS: Needus! Alla virutan ma siit teid viimase kui ühe, kui nii tahan, ja seda ma tahan, kui mu vihavimm veel kasvab. Kuid vait, poisid, nüüd; vait ja tasa! Sest mu veri keeb, ja tühine asi on siis mu meelest surm ning surmakoiedus. Seepärast: tasa, ainult tasa! 08144
Bottom
08148
Top
Juhani: Tuomas is a dangerous man. Be my comrade, you, who flies out at me every day and hour, rather than you, man, who are enraged seldom but powerfully, putting at such times my miserable life in danger. Ah ! this was a wicked game. JUHANI: Tuomas on hädaohtlik mees. Mulle oleks paremaks seltsimeheks see, kes praalib, praalib minuga iga päev ja iga tand, kui sina, kes harva vihastad, kuid põhjalikult, ning sellega mu vaese elu hädaohtu paned. Ah! see oli paha lugu. 08145
Bottom
08149
Top
Simeoni: Whip us, punish us, Power on high! SIMEONI: Peksa meid, karista meid, taeva vägi! 08146
Bottom
08150
Top
Timo: Shut up, Simeoni, I beseech you. TIMO: Ole vait, Simeoni, ma palun. 08147
Bottom
08151
Top
Simeoni: If I am silent, this stone shall speak and cry out. Whip us, chastise us ! SIMEONI: Kui mina olen vait, siis kõneleb ja kisendab see kivi. Peksa meid, vitsuta meid! 08148
Bottom
08152
Top
Juhani: Don’t call down worse things upon us. This is plague enough. JUHANI: Ära kisenda meie peale veel suuremat hukatust Siin on nuhtlust juba küllalt. 08149
Bottom
08153
Top
Tuomas: There he preaches like a madman, his hands crossed, the eyes in his head like those of a death-owl. Hold your jaw at once! TUOMAS: Seal jutlustab ta nagu hull, käed ristis ja silmad peas kui surma kuulutaval öökullil. Suu kinni silmapilk! 08150
Bottom
08154
Top
Timo: Shut up, Simeoni, I beseech you; and let us all live in peace. Look at Lauri-lad; he droops already and falls asleep, the poor lad; he sleeps. Ay, for God’s sake let’s live in peace and patience till we can march home again from here. TIMO: Ole vait, Simeoni, ma palun; ja elame kõik rahus. — Vaata Lauri-poju: ta roidub ja uinub, uinub juba, vaene poiss. — Jah, elame jumala pärast rahulikult ja kannatlikult, kuni siit jälle koju läheme. 08151
Bottom
08155
Top
Juhani: Home! We shan’t even reach our funeral home, an honourable graveyard; but here we shall sleep at last to be picked clean by ravens and eagles. I shall die this minute, on this very spot; oh, well, I die then. Was this life? What was it worth? JUHANI: Koju! Meie ei pääse isegi oma koduhauda, korralikku surnuaeda, vaid uinume lõpuks siia kaarnate ja kotkaste söödaks. Mina suren just praegu, just sel silmapilgul; noh nii, mina suren. Kas see oligi elu? Mis oli ta väärt? 08152
Bottom
08156
Top
Timo: Ay, was this life? What was it worth? A question. TIMO: Jah, see oligi siis elu? Mis oli ta väärt? Küsimus. 08153
Bottom
08157
Top
Juhani: You knew not, dear mother, into what misery you once brought forth seven little brats. JUHANI: Ei sa teadnud, armas emake, mihukesse viletsusse sünnitasid kord seitse väikest põngerjat. 08154
Bottom
08158
Top
Timo: You knew not. TIMO: Ei sa teadnud. 08155
Bottom
08159
Top
Juhani: Oh, what if we were to take one more drink, drain the last drop from the bottle. There, Tuomas, take a sip and let her go round. JUHANI: Oh, kui rüüpaksime nüüd veel kord, niristaksime pudelist viimase pisara. Siin on, Lauri, rüüpa ja lase edasi. 08156
Bottom
08160
Top
Tuomas: I don’t want your spirits! LAURI: Ei hooli su viinast! 08157
Bottom
08161
Top
Juhani: Ha-ha! Now Lauri’s forgotten Jumppila Jalli and Kuninkala’s pulpit and all that. Well, well, you did indeed rave, rave and rage on the very brink of life and death. Terrible, when I think of you gone before your Maker drunk, with eyes aslit. JUHANI: Ahaa, hahaa! Kas nüüd on unustatud kõik jumppila Jallid ja Kuninkala kantslid? Küll sa aga märatsesid, märatsesid ja käratsesid just elu ning surma piiril. On hirmus, kui mõtlen, et sa oleksid astunud jumala ette vintis peaga, silmad jollis. 08158
Bottom
08162
Top
Timo: You scare me! Before God drunk! TIMO: Mul on hirm! Jumala ette vintis peaga! 08159
Bottom
08163
Top
Juhani: Before God drunk, with eyes aslit. That’s a bold thought. JUHANI: Jumala ette vintis peaga, silmad jollis. See alles on pilt. 08160
Bottom
08164
Top
Simeoni: You can well say so. SIMEONI: Et võid öeldagi nii! 08161
Bottom
08165
Top
Juhani: It was perilous near it didn’t happen. But there he lies now pale. Ah! my eyes brim over, for my soul mourns over him, and I would hide that wretched, poor and suffering brother of mine in the deepest chamber of my heart. JUHANI: Oli juba juuksekarva küljes, et nii oleks juhtunud. Kuid nüüd lamab ta seal, näost valge. Ah! mu silmad tilguvad, kui mu hing teda haletseb, ja ma tahaksin igaveseks ajaks peita oma südame sisemasse sõime tolle õnnetu, vaese ning kannatava venna seal. 08162
Bottom
08166
Top
Aapo: In his sleep he can forget this hunger of ours, this murderous worm. AAPO: Kuid unes unustab ta nälja, selle tapva ussi. 08163
Bottom
08167
Top
Simeoni: The third day! Ah, let us sink down in death. SIMEONI: Kolmas päev! Jah, nii vajume tasahilju surma sülle. 08164
Bottom
08168
Top
Eero: For die we must, though meat, living meat walks before us. EERO: Ja surema me peame, olgugi et meie ees on liha, elavat liha. 08165
Bottom
08169
Top
Simeoni: It is this meat that kills us! SIMEONI: See liha meid just surmab, surmab! 08166
Bottom
08170
Top
Juhani: This very day, this hour and minute! Ay, this hour. JUHANI: Just tänasel päeval, sel tunnil ja minutil! Jah, selsamal tunnil. 08167
Bottom
08171
Top
Timo: Let’s kill the meat, shoot every horned brute, and have fresh meat in stacks. Five rifles are loaded, and there’s plenty of ammunition in Lauri’s knapsack. TIMO: Tapame selle liha, laseme maha viimase kui ühe sarvpea, ja me saame sealt toorest liha pöörasel kombel. Viis püssi on laetud ja Lauri pambus on laskemoona küllalt. 08168
Bottom
08172
Top
Juhani: There’s an idea! JUHANI: See on mõte! 08169
Bottom
08173
Top
Aapo: That will save us! AAPO: Mis meid päästab! 08170
Bottom
08174
Top
Eero: In truth, ’twill save us! EERO: Tõepoolest päästab! 08171
Bottom
08175
Top
Juhani: Ah! how shall we reward Timo? JUHANI: Ah! Kuidas tasume selle eest Timole? 08172
Bottom
08176
Top
Simeoni: You angel of God! SIMEONI: Sina issanda ingel! 08173
Bottom
08177
Top
Timo: Meat, fresh meat! And nothing else. He-he! There’s dozens of newly-cast bullets in Lauri’s knapsack, and even more charges of powder. TIMO: Toorest liha, toorest liha! Ei midagi muud. Heheh! — Lauri pambus on kümnete kaupa äsjavalatud kuule ja püssirohtu veel rohkemate laengute jaoks. 08174
Bottom
08178
Top
Juhani: Just as you say, you peerless boy! Here’s bullets and powder, more than enough. The bulls number thirty and three. Hm. We dolts and idiots! Why didn’t we think of this idea before? JUHANI: Nagu ütled, sina võrratu poiss! Siin on kuule ja püssirohtu rohkem kui tarvis. Härgi on seal kolmkümmend ja kolm. Hm! Me puupead ja tobud! miks me juba varem sellele mõttele ei tulnud? 08175
Bottom
08179
Top
Aapo: In truth I did think of the same trick once, but the stuff in Lauri’s knapsack never entered my mind, which is why I never spoke my thought to you, for five bullets, five bulls. AAPO: Tõsi küll, ka mina mõtlesin kord sihukese tembu peale, kuid tagavara Lauri paunas ei tulnud mulle meelde, ja sellepärast ei öelnudki ma oma mõlgutusi teile, sest viis kuuli — ainult viis härga. 08176
Bottom
08180
Top
Juhani: Something of the sort crossed my mind too, but without getting further. Three and thirty bulls. Good! Listen, you good-for-nothing sons of Kaura-Matti! If we shoot now like men, we can pierce the heart or brain of a bull with every shot, and the road to freedom lies open, open. Ah you, Timo-lad! JUHANI: Ses sihis arutasin minagi, ilma kaugemale pääsemata. — Kolmkümmend ja kolm härga. Hüva! Kuulge, teie Kaera-Matti pojapõnnid! Kui nüüd laseme nagu mehed, laseme ühe pauguga sõnnil südame või pea l